Linnar Priimäe vaimukas essee „Vene formalism ning eesti kirjandus” (Keel ja Kirjandus 2015, nr 1) täidab muuhulgas kogumikku „Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste” (2014) jäänud lünki, peatudes autorikujundi ja intonatsiooni mõistetel ning sidudes need meie nüüdiskirjanduse viletsusega. Kahjuks teeb Priimägi möödaminnes liiga Roman Jakobsoni lennukale artiklile „Realismist kunstis” (1921), milles esitatud realismi tähenduste eritlus on Priimäe sõnul logiseva loogikaga ning „puder ja kapsad” (lk 34). Asi on selles, et Jakobson ei pakugi seda eritlust välja range analüüsina, vaid tema eesmärgiks on just nimelt kirjeldada seda segadust, mis XIX sajandi kunstiteaduslikus mõttes väidetavasti valitses. Seega on siingi tegu omamoodi kummastusega: Jakobson kaardistab karikeerivalt valitsevat kaost, mitte ei paku välja omapoolset uut loogilist liigendust, kuidas realismi mõista tuleks. See, kas Jakobsoni karikatuur on adekvaatne, on juba omaette teema.
