• 12. detsembril 2017 kaitses Sven-Erik Soosaar Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis doktoritöö „Eesti keele kultuursõnavara arengujooni – eesti keel kui piirikeel”. Juhendajad olid prof Urmas Sutrop (Eesti Kirjandusmuuseum) ja dr Kristiina Ross (EKI), oponent emeriitprofessor Kaisa Häkkinen (Turu ülikool).
Väitekirja eesmärk oli selgitada, millised on eesti keele kultuursõnavara, sealhulgas vaimuliku kultuuri sõnavara kujunemise peamised tegurid, kuidas mõistete ja neile vastavate terminite kujunemist eesti keeles on mõjutanud kontaktid teiste keeltega ning millist rolli mängib selles eestlaste asuala ajalooline paiknemine mitme kultuurilise (õigeusu, katoliikluse, luterluse), keelelise (soome-ugri ja indoeuroopa) ja poliitilise (Venemaa, Saksa ordu, Rootsi jt) regiooni piirialal. Ühtlasi püüti täpsustada eesti tüvevara päritolukihte ja nende mahtu tänapäeva teadmiste seisukohalt, võttes aluseks 2012. aastal ilmunud „Eesti etümoloogiasõnaraamatus” sisalduvat materjali.
Uurimuses tehti järeldus, et eesti keele sõnavara ja mõistesüsteemi on seni arvatust tugevamini mõjutanud ja kujundanud välised tegurid, mis ilmneb selles, et laentüvede osakaal eesti tüvevaras on suurem, kui varem arvatud, ning asjaolus, et kontaktkeeled on mõjutanud eesti sõnavara kujunemist suurel määral nii tõlkelaenude kui ka sõnamoodustuse vallas. Eesti sõnavara päritolu uurimisel on seejuures kombineeritud erinevaid meetodeid, sealhulgas võrdlev-ajaloolist meetodit, tähendusväljadel tuginevat semasioloogilist lähenemist ja vana kirjakeele tekstikriitilist analüüsi. Väitekirja põhiosa moodustavates artiklites võeti vaatluse alla üksikute eesti kirjakeele sõnade etümoloogia, kusjuures vaadeldavatest sõnadest kuuluvad armastus, põrgu, päästma ja ristima vaimuliku kultuuri sõnavara hulka ning krunn materiaalse kultuuri sõnavara hulka, ning analüüsiti eesti tüvevara etümoloogilist koostist tervikuna.
Tänu töö tulemustele on taas rohkem teada eesti keele ajaloo kohta ja see annab suuniseid edasiseks uurimistööks. Lisaks võib töö tulemustest olla kasu keelekorraldajatele, sest tuleviku planeerimisel ja suunamisel on alati kasulik omada rohkem infot mineviku kohta.
• 19. detsembril kaitses Kaidi Lõo Alberta ülikoolis Kanadas doktoriväitekirja „Words and Paradigms in the Mental Lexicon” („Sõnad ja paradigmad mentaalses leksikonis”). Juhendajad olid prof Juhani Järvikivi (Alberta ülikool) ja prof R. Harald Baayen (Tübingeni ülikool, Saksamaa), oponent James P. Blevins (Cambridge’i ülikool).
Psühholingvistikaalane doktoritöö uuris, kuidas eesti keelt emakeelena rääkijad laiast vanuserühmast (21−69 aastat) mõistavad ja räägivad oma emakeelt. Uurimistöö keskendus just käändsõnadele. Eesti keeles on rohkem käändeid kui enamikus teistes keeltes ning see võimaldab uurida selliseid keele aspekte, mida ei ole võimalik teha lihtsama morfoloogiaga keelte põhjal, nagu näiteks inglise keel, kus suurem osa sarnaseid psühholingvistilisi uurimusi on siiamaani läbi viidud.
Eesti keeles on 14 käänet ainsuses ja mitmuses. Kolm grammatilist ehk konkreetset käänet (nimetav, omastav, osastav), mis märgivad lause funktsioone (alus, sihitis) ning üksteist semantilist ehk abstraktset käänet (sisseütlev, seesütlev jne), mis märgivad kohta, aega ja viisi. Samuti on paljudel käänetel paralleelvormid, näiteks sõnal jalg on eesti keeles kolm alalütlevat vormi: jalgadel, jalul, jalgel. Seetõttu võib käändsõnade paradigma suurus olla teoreetiliselt palju suurem kui kakskümmend kaheksa ja ligineda isegi viiekümnele. Tegelikus keelekasutuses ei kasutata aga sugugi mitte kõiki sõnavorme. Millised vormid on keeles kasutusel, sõltub sõna tähendusest. Näiteks, mitmuse nimetav jalad on eesti keeles väga levinud, samas ainsuse olevat käänet jalana kasutatakse väga harva.
Neid tähelepanekuid silmas pidades viidi läbi neli suuremahulist eksperimenti: kaks sõna nimetamiskatset (ingl word naming), sõna-mittesõna äratundmiskatse (ingl lexical decision) ning semantilise kategooria määramiskatse (ingl semantic categorization). Katsete põhjal sai uurida, millised sõnade leksikaalsed ja semantilised tunnused mõjutavad enim eestlaste lugemis- ja rääkimiskiirust ja -täpsust. Tulemused viitavad sellele, et sõnavormi sagedus ja tegelik paradigma suurus (st kasutusel olevate käänete arv) on peamised sõnade lugemise ja rääkimise mõjutajad. Lisaks näitasid tulemused (eriti just lugejate silma pupilli suuruse mõõtmised), et lugemisel on ka vanusest ja keelekogemusest tulenevaid erinevusi.
Doktoritöö tulemused esitavad väljakutse üldlevinud arusaamale psühholingvistilises kirjanduses, et käändsõnad on mentaalses leksikonis salvestunud üksikute eraldi seisvate morfeemidena, nagu näiteks jalg, de, l. Tõsiasi, et teadvustame ka väga täpseid detaile sõnavormide ja sõnadevaheliste seoste kohta, viitab sellele, et mentaalne leksikon on sellest arusaamast palju rikkalikum.
• 19. veebruaril kaitses Siim Sorokin Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudi nõukogu ees doktoriväitekirja „Character Engagement and Digital Community Practice: A Multidisciplinary Study of „Breaking Bad”” („Karakteritega suhestumine ja digikogukondlik praktika: sarja „Halvale teele” multidistsiplinaarne uurimus”) filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks folkloristika alal. Juhendajad olid prof Marina Grišakova (TÜ) ja prof Ülo Valk (TÜ), oponent prof Marco Caracciolo (Genti ülikool, Belgia).
Kuidas suhestab vaataja end narratiivse karakteriga? Kirjandusteadus, folkloristika, narratoloogia, psühholoogia ja meediauuringud laiemaltki on rakendanud samastumise, sümpatiseerimise ja (väljamõeldud maailma) sukeldumise käsitlusi. Vaataja/lugeja püüdvat väljamõeldud inimestes kas ära tunda iseend või siseneda jälgitavasse situatsiooni. Kui karakteriga suhestumise analüüsis lähtuda igapäevasuhtlustasandist, näib olevat ebapiisav eelistada üksnes taaskujutavat ja sissepoole pööratud vaadet inimteadvusele, kuna ideedel inimesest kui „sotsiaalsest olevusest” ja tähenduse „sotsiaalsest karakterist” (Lev Võgotski) on oht jääda tagaplaanile ja „karakteriga suhestumine” taandub omamoodi sisedialoogiks: vaataja mõistab teist inimest iseenda põhjal kohandatud mudeli kaudu. Suhestumine kui selline on aga suunatud. Doktoriväitekirja avapeatükis on välja töötatud teoreetiline mõisteraamistik, mis käsitleb suhestumist teleseriaali tegelaskujudega argikogemusest lähtuvalt. Keskne on see, et kogukondliku arutelu kontekstis lähenetaksegi tegelaskujudele kui päris inimestele. Internetiaruteludes esinevad narrtseptid, s.o narratiivse teis(t)e-taju tähendusloomelised saadused, toovad esile narratiivsetele persoonidele suunatud tõlgenduste kogukondlikult jagatud, mitmehäälse mõõtme.
Väitekirja teises peatükis tutvustatakse originaalmõistet majakas. „Heites valgust” kommunikatsiooni erinevatele külgedele, see kas liigendab narrtseptiivseid looilmu (retseptiivne, „populaarne” dimensioon) või komponeerib neid reaalajaliselt avalduvateks „lahtiste otstega” diskursuseilmadeks (analüütilis-metodoloogiline, „akadeemiline” dimensioon). Selles peatükis pakutaksegi kriitilisi kohandusi juba käibel olevatele mõistetele võimalike maailmade ja narratiiviteooriast ning diskursuseanalüüsist, s.o looilm, kavatsemis-ilm, tekstiloojate-ilm ja diskursuse-ilm. Doktoriväitekirja kolmas peatükk keskendub Ameerika teleseriaali „Halvale teele” („Breaking Bad”) internetikommentaaride illustratiivsele lähianalüüsile.
