PDF

Enam kui leivatöö

Väino Klaus 70

 

Foto: Eha Viluoja.

Septembris tähistas juubelit Väino Klaus, kes on toimetanud teadusajakirju 41 aastat. Meil on tänapäeval küll isesõitvad autod, bussid ja isegi laevad, kuid vaevalt näeksid ajakirjad tüüri­meheta ilmavalgust.

Juubilar on sündinud 19. septembril 1949 Tartus. Keskhariduse omandas ta Tartu 8. Keskkoolis (praegu Tartu Forseliuse Kool), õppides Vello Saage kirjandusklassis. Õpetaja Saage õhutusel tegi temagi kaastööd kooli almanahhile „Tipa-tapa”, mis esindas õpilasalmanahhide tolleaegset tipptaset. 1968–1974 õppis Väino Klaus Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogia ja soome-ugri eriharus eriprogrammi alusel lapi keelt, juhendajaks professor Paul Ariste. Tõhusat nõu ja abi sai üliõpilane ka Tallinnas elavalt ja töötavalt lapoloogilt Karl Kondilt. Diplomitöö kirjutas Klaus teemal „Adverbid idalapi murretes”, mille põhjal avaldas artikli „Наречия в русско-саамских диалектах” TRÜ toime­tiste sarjas ilmunult jätkväljaandes Fenno-Ugristica (1978, nr 5, lk 51–70).

Pärast ülikooli lõpetamist töötas Väino Klaus 1974–1977 laborandina Keele ja Kirjanduse Instituudi soome-ugri keelte sektoris, kuid lapi keelega seotud teadlaskarjääri ei loonud. Oletatavalt sai määravaks tema ülikriitiline meel enda suhtes: kas suudan omandada uuritava keele tasemel, et olla tõsiselt võetav lapoloog. Kriitiline meel enda ja teistegi suhtes oli suurepärane stardipagas ja eeldus kasvada tubliks toimetajaks.

Väino Klausi huvi lapi keele vastu siiski ei kadunud ja on püsinud tänaseni. 1998. aastal ilmunud artiklikogumikus „Kaheksa keelt, kaheksa rahvast” avaldas ta üksikasjaliku ülevaate „Laplased ja lapi keel” (lk 71–82). Muud Väino Klausi sulest ilmunud lapi keelt käsitlevad kirjutised on „Inarilapi ja venelapi adverbimoodustusest” (artiklikogumik „Sõnast tekstini”, 1978, lk 85–90) ja „Об альфавите и орфографии литературного языка кольских саамов” (SFU 1984, kd XX, nr 4, lk 274–281). KKI soome-ugri sektori laborandina oli Väino Klausi ülesandeks eesti keele etümoloogilise kartoteegi loomine, kuid mingi aja pidi ta Tiit-Rein Viitso ülesandel sedeldama materjali Советское финно-угроведение (SFU) ajavahemikku 1965–1974 hõlmava koond­registrite 1. köite jaoks. Koondregistrid ilmusid trükist küll alles 1995, kui ta oli need arvutis küljendanud: okupatsiooni­aegsetele trükikodadele käis sõna­registri hääldusmärkide trükkimine üle jõu. Väino Klaus on samuti koostanud ja trükki toimetanud 2000. aastal ilmunud koond­registrite järje, ajavahemikku 1975–1984 hõlmava perioodi kohta.

Väino Klausi toimetajakarjäär algas 1978. aastal, kui ta asus tööle rahvus­vahelise ajakirja Linguistica ­Uralica (aastani 1991 Советское финно-угроведение) toimetusse: 1978–1997 toimetaja, 1997–2006 pea- ja tegevtoimetaja ühes isikus, seejärel kuni tänaseni tegev­toimetaja. Alates 1994. aastast on Väino Klausi kanda ka ajakirja tehnilise toimetaja ülesanded. Linguistica Uralica on Eesti Teaduste Akadeemia rahvus­vaheline ajakiri, kus ilmunud tööd indekseeritakse vähemalt 12 rahvus­vahelises andmebaasis. Aastas ilmub neli numbrit, kokku 29,6 autoripoognat ehk 320 lehekülge teaduslikke artikleid, retsensioone, ülevaateid teadus­üritustest, juubelijutte, järelehüüdeid kolleegidele. Eesti TA Kirjastuse kodulehe kaudu on elektrooniliselt saadaval ajakirja materjal alates 1990. aastast. Ajakirja sünniaasta on 1965, nüüdseks on see järjepidevalt ilmunud 55 aastat. Kirjutajaskond on rahvus­vaheline: autoreid on nii idast kui ka läänest. Venemaal elavatele ja töötavatele keele­uurijatele loob Linguistica Uralica ideaalse võimaluse osaleda soome-ugri keeleteaduse rahvusvahelises võrgus. Loodetavasti jätkub Väino Klausil ikka veel jaksu ja tahtmist pidada ajakirja tegevtoimetaja pingsat ametit: kuni selle rahvusvahelise ajakirja toimetus asub Tallinnas, oleme õhkõrna niidiga siiski veel ühenduses rahvusvahelise fennougristikaga nüüdis-Eesti soome-ugri keeleteaduse üldise allakäigu kiuste. Peatoimetajad on tulnud ja läinud, järjepidevust on jäänud kandma Väino Klaus, tänaseks juba 41 aastat. Vaevalt tahtnuks juubilar seda ametit nii pikalt pidada, kui see olnuks tuim ja mõru leivatöö, ammugi mitte permanentne mugavustsoon. Väino Klaus on endale kindlustanud koha keele­teaduse ajaloos, eesti kultuuriloost rääkimata. Sõbraliku ja koostööalti kolleegina on Väino Klausi klapp sujunud eriilmeliste peatoimetajatega, kelleks on olnud Paul Ariste, Paul Kokla ja Tiit-Rein Viitso ning käesoleval ajal Gerson Klumpp, ja küllap laabub koostöö edas­pidigi. Ajakirjatöö kõrvalt on Väino Klaus trükki toimetanud mitu fennougristika seisu­kohalt üliolulist Linguistica Uralica lisaköidet, nende hulgas Eberhard Winkleri ja Karl Pajusalu salatsiliivi sõna­raamat „Salis-Livisches Wörterbuch” (2009) ning Heinike Heinsoo vadja keele subjekti ja predikaadi suhete käsitlus „Mā ja pūd lēväd, meid eb lē. The Subject and the Predicate in Votic” (2010).

Väino Klausi tegevusväli laienes märgatavalt 1991, kui ta soostus Udo Uibolt üle võtma ajakirja Keel ja Kirjandus keeleteaduse osakonna toimetaja ülesanded. Töö Keeles ja Kirjanduses kestis 21 aastat (kuni 2012. aastani), kui Väino sunniti sellelt ametipostilt lahkuma. Lihtne matemaatika ütleb meile, et Väino Klaus on toimetanud teadusajakirju ühtekokku 62 aastat.

Väino Klaus jälgib tähelepanelikult teaduselu sündmusi (fennougristikakongressid, konverentsid, sümpoosionid, seminarid, kolleegide juubelid jms) ja keeleteaduslikku kirjandust ning jagab oma tähelepanekuid ja seisukohti Linguistica Uralica, Keele ja Kirjanduse ning Emakeele Seltsi aastaraamatu veergudel. See juubilari meelistegevus on kiiduväärne, sest projektipõhise teaduse tingimustes ei kipu teadurid eriti varmalt viljelema žanri, mis ei kasvata nende teadustöö tulemlikkust osutavat punktimäära ega suurenda läbilöögi­võimet granditurul.

Väino Klausi side lapsepõlves omaks saanud Tartu murdega pole katkenud, avaldudes ka akadeemilises plaanis. Ta on kajastanud ja retsenseerinud lõunaeesti murdekeelega seotud teadussündmusi ja publikatsioone ning toonud alati oma seisukoha selgelt esile. Keeleteaduslikke töid on ta retsenseerinud üle paarikümne. Arvustades 1999. aastal ilmunud õigekeelsussõnaraamatut („Hajamõtteid uuest ­ÕS-ist”, KK 2001, nr 9, lk 654–656), on ta hämmeldunud koostajate ebamäärasest seisu­kohast seisundimääruse nõrgaastmeliste seesütleva käände vormide kasutamisel. Ta küsib: „Kui lukus sobib, siis mille poolest on lokis halvem? Mille poolest on müts peas, kingad jalas loogilisemad kui silmad augus, põsed lohus? Näiteks mulle kui lõunaeestlasele on lokkis ja teisedki samalaadsed tugeva­astmelised vormid niivõrd võõrad ja võõristust tekitavad, et nende kasutamine on lihtsalt mõeldamatu.” Ning resümeerib: „Kui juba eesti kirjakeele kõnelejaskond on välja kujunenud kahe üsna erineva läänemeresoome keele (põhja­eesti ja lõunaeesti) kõnelejatest, siis võiks kirja­keeles lõunaeesti(pärastele) sõnadele ja vormidele (kas või juba mainitud nõrgaastmelistele seisundivormidele) rohkem eluõigust anda.” Tutvustades 2008. aastal Tartu Ülikoolis korraldatud seminari „Tartu keel ja kultuur” ettekandeid (KK 2008, nr 12, lk 1000–1002), on Väino Klaus rõhutanud, et Tartu murde käsitlemisele peab senisest rohkem tähelepanu pöörama. Värskeim Tartu keelega seotud lugu ilmus hiljaaegu Keeles ja Kirjanduses („Veel „Agenda Parva” keelest”, KK 2019, nr 7, lk 565–572). Retsensioonidest kõneldes tuleb tingimata nimetada Väino Klausi lapi keelt käsitlevate uurimuste ja muude üllitiste arvustusi ja tutvustusi, nende hulgas väärivad esiletõstmist: Mikko Korhonen, „Die Konjugation im Lappischen. Morphologisch-historische Untersuchung II. Die nominalen Formkategorien”, 1974 (SFU 1975, kd XI, nr 4, lk 294–298); „Саамско-русский словарь”, 1985 ja Г. М. Керт, „Словарь саамско-русский и русско-­саамский”, 1986 (SFU 1987, kd XXIII, nr 2, lk 145–149); „Образцы саамской речи”, 1988 (LU 1990, kd XXVI, nr 1, lk 71); Juhani Lehti­ranta, „Arjeploginsaamen äänne- ja taivutusopin pääpiirteet”, 1992 (LU 1994, kd XXX, nr 2, lk 148–151).

Juubilar on magusamaias. Seda teavad kõik, kes teda pisut lähemalt tunnevad. Meenub aastatetagune juhtumus Liivi rannast Irelt. 1994. aasta leitsakulise augustikuu alguspäevadel peeti Irel konverentsi „Liivlased ja nende kultuur: väikerahvaste keele ja kultuuri säilitamise teooria ja tegelikkus”. Väino Klaus pidas seal ettekande Linguistica Uralicas publitseeritud liivi keelt käsitlevatest kirjutistest. Pärast roiutavat ettekandesessiooni suundus väike eestlaste seltsing, allakirjutanu nende hulgas, kergema õhuga randa, näpus kooperaatorist õllemüüjalt nõutatud kesva­märjuke. Oli Väino Klausilgi pudel humala­viha ligi, mekkis seda ja lausus mõtlikult: „Õlu võiks ehk päris hea jook olla, kui nad sellesse pisut suhkrut ka paneksid.” Nii et – humalaviha pole mõtet Väino Klausile juubelijoogiks ­pakkuda, kui suhkrutoosi pole käeulatuses!

Jõudu, jaksu ja kannatlikku toime­taja­meelt enda ja paljude kolleegide nimel.