kuppama ja kupatama

Tegusõnal kuppama : kupata ’(kupatamisel) keema’ ja selle tuletisel kupatama : kupatada ’toiduaineid soolase, kibeda või hapu maitse vähendamiseks või mürkainete kõrvaldamiseks veidi aega rohkes vees keetma; kedagi (sunniviisil) kuhugi saatma, ajama või midagi tegema panema; kiiresti sõitma, kihutama, tuhatnelja ajama; tormama, jooksma; (kuhugi) loopima, paiskama, virutama, ajama (puid ahju; lund taevast alla vms); (löömise, peksmise kohta)’ (EKSS 2: 577–579) pole usutavat etümoloogiat. Alljärgnevalt uurin verbitüve levikut, tuletushargmikku ja semantikat ning võimalikku etümoloogilist seost balti keeleainesega.

kuppama ’kupatama, eelkeetma, keema panema; sooja käes tursuma või kokku kuivama; paistetama; pinnale kerkima, üles kobrutama; kihutama; (taga) ajama; loopima; hoogsalt midagi tegema’ kohta on hajateateid kogu Põhja-Eesti alalt (EMS IV/16: 54–55). Refleksiiv- resp. intransitiivse kontinuatiivliitega -u- kuppuma ’(eel)keema; kupatama; kuumas paisuma; läppuma’ kohta on enam teateid Lõuna-Eestist (EMS IV/16: 56). Andrus Saareste „Eesti keele mõistelises sõnaraamatus” on kuppama esitatud järgmistes mõiste­rühmades: KÜPSEMA (EKMS 2: 340), RIKNEMA (EKMS 3: 618), SOOJUS (EKMS 3: 889), TÕUSMA (EKMS 4: 137) ja VAHT (EKMS 4: 319).

kupatama ’(korraks) keema laskma; põletama; hautama; paistetama; kedagi kuhugi saatma, ajama või midagi tegema panema; kiiresti sõitma, kihutama; tormama, jooksma; loopima, virutama’ on ülemaaliselt tuntud (EMS IV/16: 46–48), kuuludes kirjakeeles 10 000 sagedama sõna hulka (Kaalep, Muischnek 2002). Rannikumurdest on lisaks registreeritud kupastama ja võru murdest kupahtama ’kupatama’ (EMS IV/16: 46, 45). Vändrast kirja pandud regilauludes on kupatama sünonüümiasuhtes tegusõnadega seenetama, hallitama, päevatama: Lähe ei kuhja kupatama, / Seest ei kuhja seenetama, / Alt ei kuhja hallitama, / Pealt ei kuhja päevatama (ERA). Saareste sõnaraamatus esineb kupatama mõisterühmades AJAMA (EKMS 1: 103), KÜPSETAMA (EKMS 2: 344), PEKSMA (EKMS 3: 113), SEEDIMA (EKMS 3: 750), SOENDAMA (EKMS 3: 873).

kuppama ja kupatama alltähendused ’kihutama, kiiresti sõitma jt; (taga) ajama, kedagi (sunniviisil) kuhugi saatma, ajama jt’ kirjeldavad tegevusi, mis assotsieeruvad tormiliselt kulgeva keemis- ja keetmisprotsessiga. Sarnase semantilise väljaga on nt lt vārīt ’keetma; keema; kiiresti käima, jooksma, sõitma; lööma, loopima; ajama, sundima’ (Tēzaurs). Alltähendused ’seedima’ ja ’peksma’ on võib-olla laenulist päritolu, vrd vn варить ’keetma (toitu); seedima’, vn mrd ’peksma, lööma, piitsa andma’ (SRNG 4: 54), vrd keetma tähenduses ’lööma’ (EKMS 2: 761 LÖÖMA).

Alates Gösekeni „Manuductiost” on kuppama ja kupatama kohta teateid kõigis vanemais leksikograafilistes allikates: ’auffgesotten Milch [kuumaks või keema aetud piim]’ / kupputut Pihm (Göseken 1660: A 295); Kuppama ’aufquellen, aufkochen’, Kuppatama ’neutr. aufkochen’, Kuppatut Piim ’aufgekochte Milch’ (Vestring 1998 [1710–1730]: 101); kuppatama ’aufkochen act. und neutr.’, kuppatud piim ’abgekochte Milch’ (Helle 1732: 125); kuppama ’aufquellen, aufkochen’ r., kuppatama ’aufquellen, aufkochen act. auch neutr.’ r., d., kuppatud piim ’abgekochte Milch’ r. (Hupel 1780: 195). Rohkelt teavet sõnapere kohta leidub Wiedemanni sõnaraamatus (1973 [1893]: 412–413): kuppama : kupata ~ kuppada ’aufkochen, aufquellen (intrans., auch trans.)’, kupastama, kupatama ’aufkochen, aufquellen (transit.), abbrühen, fig. prügeln, (O) rennen’, ihu on kupatud ’der Körper ist mürbe von Prügeln’, ära kupatama ’verbrühen, mit heissem Wasser verbrennen, fig. verdauen’, päev on kalad kupatand ’die Fische sind durch die Sonnenwärme verdorben’.

Verbist kuppama lähtub verbaalsubstantiiv kupp : kupa ’Aufkochen, Aufquellen [keemaajamine, (eel)keetmine, kupatamine]’: kapsad on kupal ’der Kohl ist zum Aufquellen, Bähen aufgesetzt [kapsad on hauduma pandud]’, vesi on kupal ’das Wasser fängt an zu kochen [vesi on keema hakanud]’ (Wiedemann 1973 [1893]: 413; EKMS 2: 340, 341 KÜPSEMA, 346 KÜPSETAMA; 3: 143 piim). kupa– ’kupatatud, keedetud’ on rea liitsõnade täiendosis: kupakartul ’koorega keedetud kartul’, kupapiim ’ahjus keedetud (ternes)piim’ (EKSS 2: 577; EKMS 3: 143 PIIM; vt lisa EMS IV/16: 45 sub kupa-). kupatama-verbist lähtub us-liiteline verbaalsubstantiiv kupatus : kupatuse ’kupatamine; kraam, krempel; kamp, jõuk’ (EKSS 2: 578), mrd ka kupats : kupatse ’kupatamine’, kupatsed ’poolkeenud herned’, kupats : kupatsi ’(lamba peade/jalgade/siseelundite) kupatusvesi’ (vt Neetar 1990: 171), kupats : kupatse, seene-k. ’Pilzkocher (ein Spottname) [seenekeetja (pilkenimi)]’ (Wiedemann 1973 [1893]: 412).

Ilmne eestipärasus on Kalliveres (ka: Kalliviere, Eesti Ingeri) kõneldud soome murdest registreeritud kupauttaa: pittä̀ kupauttà silakkoi ’peab kupatama silku [s.o leotama kuivatatud silke keevas vees]’; kupahuusta: kiehuvassa veessä kupahù kala ’keevas vees kupatud [kuivatatud] kala’, jo on kupahùssèt ’juba on kupatatud [kuivatatud kalad]’ (SMS).

Julius Mägiste (EEW 4: 1050) on oletanud, et need eesti verbid on arvatavasti („wahrscheinlich”) tuletised nimisõnast kupp : kupa ’õhumull, muhk, nupp’. See kõhklemisi esitatud seisukoht ei ole pädev, sest ei suuda katvalt seletada kõnealuste verbide semantilise hargmiku tekke- ega arengulugu. Mägiste seisukohta kordab ka etümoloogiasõnaraamat (EES: 193 sub kuppama). Vahemärkusena lisan: juurtüvest kupp : kupa ilmselt lähtuv ja teiseselt kuppama-verbiga assotsieeruv juhtum on nt mrd kuplema : kupelda ’mulle ajama’ (← kuppa- + -(e)le-, vt EEW 4: 1052 sub kupp¹), nt VJg vesi `kupleb kui ruttu juakseb ja kui kieb (EMS IV/16: 52). Rahvaetümoloogia seob kupal ’keema hakkamas’ ja kupp : kupu, vrd nt Jõe vesi on kupal, kupud `kerkivad. Veel on Mägiste väitnud, et Eestiga piirnevast läti murdest Ruhjas (lt Rūjiena) talletatud indoeuroopa taustaga verbi kupêt tähendus ’keetma’ on eesti laen. Väide rajaneb piiratud materjalil ja on ekslik. Alljärgnevalt näitan, et tegemist on vastassuunas liikunud sõnalaenuga.

Eritletavat juhtumit keerustab asjaolu, et ilmselgelt tuleb arvestada etümoloogiliselt taustalt eri läti laenualustega kupa– ja kūpa– ning viimase juurde kuuluva murdelise variandiga kupa-, mis balti keeltes on nii häälikuliselt kui ka tähenduslikult omavahel tihedalt põimunud.

Eeskätt pean silmas läti murdekeelest registreeritud verbe kupêt ’keema’, kupināt ’kupatama (nt seeni), keeva veega kõrvetama, üle valama (nt rupskeid), hautama’ (ME 2: 317; EH 1: 676; Raģe 1969: 11; Bušmane 2007: 283), vrd ld kupė́ti (kùpa ~ kùpia, kupė́jo) ’üle ääre keema’ (LKŽ). Need verbid kuuluvad sõnaperre, kuhu lt kûpêt intr ’suitsema, suitsu ajama, tossama, aurama; tolmama; lõhnama / rauchen, dampfen, qualmen, stäuben’, mrd kûpt (kûp ~ kûpst, kûpa) intr ’suitsema, aurama, paksu suitsu välja ajama, tossama; hallitama / qualmen, dampfen, rauchen; schimmeln’, kûpinât tr ’paksu suitsu välja ajama, tossutama, suitsutama (kala, liha) / qualmen, dampfen machen, rau­chen’, sakûpêt, sakûpt intr ’(ära) hallitama’, vrd ld kūpė́ti (kū̃pa ~ kū̃pi, kūpė́jo) intr ’kõvasti keema, üle ääre voolama; kerkima, käärima’. Balti verbitüvel on vasteid ka teistes indoeuroopa keeltes, nt sl *kypěti: vn кипéть ’keema, pulbitsema’ (ME 2: 337; ME 3: 660; EH 1: 684; LLVV 4: 493–494, 498; LEV 1: 445; LKŽ; LEW 1: 325 sub kvė̃pti; ALEW 1: 545–546 sub kvė̃pti; Smoczyński 2016: 644).

Lühivokaalne tüvevariant (u pro ū) on teisene, see on tekkinud häälikuliselt ja mõisteliselt lähedase balti sõnapere mõjul, kuhu kuuluvad nt lt mrd kupt (kup, kupa) intr ’kokku minema, kalgenduma, käärima; kuhjuma’, ­(sa)­kupis: (sa)k. piens ’kohupiim’, kupât intr, frekv ’kalgenduma, tõusma, kerkima’, kupinât fakt ’(hapupiima) kuumutades kalgendama, kohupiima, juustu tegema; rahutu olema, möllama, tormitsema’: k. pienu ’kohupiima saamiseks hapendatud piima kuumutama’, kupināt(ai)s, kūpināts jt: k. piens ’kohupiim / gekäste Milch’, atkupinât pienu ’hapendatud ja kooritud piima soojas ahjus hoidma: eraldub vadak ja piim saab tummise, meeldiva maigu’, kupinâtiês refl ’kalgenduma, kokku minema, paksenema (kohupiima kohta); kerkima (taigen), paisuma’, vrd ld kùpti (kùpsta ~ kùpa, kùpo) ’tõusma, kerkima, käärima’, kupė́tis refl ’kerkima (taigen)’, kùpinti ’kuumutades (hapupiima) kalgendama’ (ME 1: 169, ME 2: 317, 318, 319; LLVV 4: 494; LVDA: 161–165; Bušmane 2007: 278–285; LEV 1: 445–446 sub kupls; LKŽ; Smoczyński 2016: 645). Sellest sõnaperest on laenatud lvK kup̀pə̑ : kup̆pùb ’kalgenduma’, kup̀pə̑n: k. sēmďa ’kalgendunud piim, kohupiim’, kup̆pànt̆tə̑, kup̆pìńt̆tə̑ ’kalgendada’ (Kettunen 1938: 166b; Suhonen 1973: 144). Samast laenualusest lähtub ka Sjögreni sõnaraamatus (LDW) leiduv rahutut merd kirjeldav verb kupūb: meŕ k. ’kui valgeharjalised lained tõusevad / wenn die weissgipflingen Wellen sich mehren’, mis etümoloogilistes käsitlustes on jäänud tähelepanuta. Vahetult sama läti laenualusega on võib-olla seotud juba eespool nimetatud ee kupapiim, kui see tõepoolest tähistab nn ahjupiima, s.o ternespiima, mis kuumutamisel kalgendub suure valgusisalduse tõttu kergesti juustutaoliseks massiks; vrd veel kui `lehmä tuleb `piimä `keideti kuppa`piimä Vai (EMS IV/16: 45). Vastavaid teateid on vähe ja need on raskesti määratletava sisuga. Liivi verbe on asjaomases kirjanduses kõrvutatud eesti kupatama-verbiga, mis on eksitav.

Kasutatud lühendid

fakt = faktitiiv; frekv = frekventatiiv; intr = intransitiivne; mrd = murdeline keelend; refl = refleksiiv; tr = transitiivne.

Keeled, murded ja murrakud

ee = eesti keel; d. = der dörptsche Dialekt (tartu keel); Jõelähtme; ld = leedu keel; lt = läti keel; lvK = kuraliivi keel; r. = der revalsche Dialekt (tallinna keel); sl = algslaavi keel; Vaivara; VJg = Viru-Jaagupi; vn = vene keel.

Lembit Vaba (snd 1945), PhD, Läti Teaduste Akadeemia välisliige (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), phorest45@gmail.com