Kirsi Laanesoo väitekirjas on uurimise objektiks sellised küsilaused, mille eesmärgiks suhtluses ei ole midagi küsida ja seega pole neid esitatud infolünga täitmiseks. Laanesoo kasutab materjalina suulisest kõnest leitud küsilauseid ja uurib nende funktsioone kasutuskontekstides, ja tema põhieesmärgiks on analüüsida ja kirjeldada seda küsilause tüüpi. Peamise tulemusena esitab Laanesoo, nagu töö pealkirjast näha, väite, et need küsilaused on oma suhtlustegevuselt polüfunktsionaalsed ja et neid kasutatakse suhtluses peamiselt mitte küsimustena, vaid muude suhtlustegevuste, nt väidete ja käskude, läbiviimiseks. Väitekiri koosneb kokkuvõtvast sissejuhatusest ja teaduslikes väljaannetes ilmunud viiest artiklist. Materjaliks on Tartu Ülikooli suulise eesti keele korpusest võetud loomulike vestluste salvestised, kokku mitusada tundi, millest Laanesoo määras uurimuse objektiks 327 küsilauset. Üks artiklitest käsitleb mitme erineva küsisõnaga moodustatud küsilauseid üldisemalt (kokku 42 lauset). Nelja ülejäänu fookuses on küsisõna(de)ga moodustatud kõnevoorud: miks-küsilaused (41 lauset), mis- ja mida-küsilaused (36 lauset), kes-küsilaused (9 lauset) ning kus-küsilaused (4 lauset). Nagu eelnevast näha, on paaris artiklis näiteid väga vähe, mis võib tekitada küsimusi üldistatavuse kohta. Vestlusanalüüsi traditsioonis, millesse Laanesoo ennast paigutab, on olemas koht ka üksiknäidete analüüsil (nn juhtumianalüüsidel, ingl case analysis). Need annavad infot selle kohta, mis on suhtluses võimalik, kuigi nähtuse üldistatavuse kohta me nende kaudu kindlat teavet ei saa. Laanesoo artiklid aga keskendusid peale konkreetsete küsisõnade ka juhtumitele, kus need sõnad esinevad teatud suhtlusjärjendis, tänu millele on artiklid oma argumentatsioonis tugevamad, kui pelgalt näidete arvu arvestades võiks mõtelda.
Mitteküsivaid küsilauseid on eesti keeles uuritud varemgi, aga mitte suhtluse perspektiivist, tegelike vestluste kontekstis, ega vestlusanalüüsi ja suhtluslingvistika meetoditega, mida Laanesoo rakendab. Oma uurimusega näitab Laanesoo, et nendele küsilausete tüüpidele, mida on varem kirjeldatud kui retoorilisi küsilauseid ja mis justkui ei oota vastust, järgneb tegelikes vestlustes peaaegu alati reaktsioon. Laanesoo töö on niisiis loomulik ja otstarbekas jätk varasemale teemakäsitlusele. Väitekiri toobki rohkesti uut teavet küsilausete kasutamise kohta ning seda mitte ainult eesti, vaid ka rahvusvahelises perspektiivis.
Oma väitekirjas tugineb Laanesoo tugevasti funktsionaalse ja suhtluslingvistika traditsioonidele ning tõestab, et keelelisi üksusi on oluline vaadata nende kasutuskontekstis, sest keelenähtuste funktsioon on enamasti kontekstiga tihedalt seotud ja sellest sõltuv. Laanesoo väitekiri teeb veenvalt selgeks, et mitte kõik suhtlusvoorud, mis on formaalselt küsimustena ehk grammatiliste küsilausetena kujundatud, ei toimi tegelikus suhtluses küsimustena. Niisiis pole lausetüüpide süntaktiline liigitus alati nende funktsionaalse liigitusega üksüheses vastavuses. Selle asemel töötavad need teistsuguste tegevustüüpidena. Eriti laialt käsitleb antud nähtust väitekirja sissejuhatav osa, kus antakse erinevatest alaküsimustest väga selge ülevaade.
Suhtlustegevuste määratlemisest ja nn järgmise vooru tõestamise protseduurist ehk analüüsi alustest
Laanesoo väitekiri kuulub vestlusanalüütiliste uurimuste hulka. Suhtlustegevused ning nende formuleerimine (ingl action formation) ja tõlgendamine (ingl action ascription) on praegu vestlusanalüüsis väga aktuaalsed teemad ning neid käsitlevaid uurimusi ilmub teaduslikes väljaannetes rohkelt. Suhtlustegevuseks nimetatakse vestlusanalüüsi valdkonnas seda, mida kõnelejad suhtluse eesmärgi saavutamiseks oma kõnevooruga teevad. Keskne küsimus on see, kuidas konkreetse kõnevooru funktsiooni määratleda ja kuidas seda tõestada. On leitud, et kõiki vestlusi liigendav printsiip on asjaolu, et iga kõnevoor seab mingil määral piiranguid järgnevale voorule. Olemuslik on, et analüüsis lähtutakse osaleja(te) vaatenurgast. Lisaks on oluline kaasvestleja(te) tegutsemine ja käitumine pärast fookuses olevat kõnevooru: järgneva kõnevooru suhtlustegevus ja vorm näitavad, kuidas on vestluskaaslased eelnevat kõnevooru tõlgendanud. Seda analüüsi põhimõtet nimetatakse järgneva vooru tõestamise protseduuriks (ingl next turn proof procedure) ning sellel põhinevad praktiliselt kõik vestlusanalüütilised uurimused. Suhtluses esinevate kõnevoorude ja nende funktsioonide määratlemisel on niisiis oluline vestlejate koostöö – suhtlustegevused sünnivad osalejate ühistööna. Uurimise jaoks on peamine suhtlejate endi tõlgendus erinevatest nähtustest ja konstruktsioonidest, nagu Laanesoo kirjutab väitekirja sissejuhatuses (lk 14).
Laanesoo väitekirja viis artiklit erinevad üksteisest üsna palju selle poolest, kui hästi on vestlusanalüüsi keskseid põhimõtteid arvesse võetud. Osa analüüsidest on läbi viidud rohkem kõneleja perspektiivist, keskendudes küsilausele ning jättes vestluskaaslase vastuse kirjeldamata. Selliste analüüside juures tekib lugejal kahtlus, kas ikka on kasutatud üleval kirjeldatud järgmise vooru tõestamise protseduuri. Seega on väitekirjas mõningaid osi, eriti artiklite analüüsides ning nende tõlgendamises, mis ei järgi kõiki vestlusanalüüsi printsiipe. See asjaolu võib muidugi tuleneda sellest, et väitekirja kirjutamine on pikk protsess, mille jooksul kandidaadi analüüsioskused arenevad ning ta hakkab uurimisnähtust üha paremini mõistma. Aga tõsiasjaks jääb, et mõni Laanesoo väitekirja artikkel on tugevam kui teised.
Teine probleem osalejate perspektiivist lähtumisel peitub kasutatud uurimismaterjali iseloomus. Väitekirjas on ka näost näkku vestluste uurimiseks enamasti kasutatud pelgalt helisalvestisi. See otsus aga ei võimalda vestlejate kehalise käitumise analüüsi ning tekitab kahtlusi analüüsi üldise usutavuse suhtes. Kuidas analüüsida osalejate kehalist tegevust, kui videot pole, eriti kui käsitletakse näiteks käskudele vastamist, mis tihti toimub kehalise tegevuse kaudu? Edasiste uurimisvõimaluste kohta ütleb autor ka ise, et uuritud küsilausete reaktsioone tuleks põhjalikumalt vaadelda, ning möönab, et need ei olnud käesoleva töö fookuses. Lugejale jääb seega veidi ebaselgeks, mil määral on järgmise vooru tõestamise protseduuri kasutatud.
Polüfunktsionaalsusest
Suhtlustegevuste formuleerimise ja nende tõlgendamisega on üsna tihti seotud teatud mitmetähenduslikkus (ingl ambiguity): nii mõnegi vooru grammatiline formaat laseb ennast mitmel moel tõlgendada ja seega võiks ka sellele vastata mitmel erineval kombel. Selle asjaoluga peavad tegelema vestlustes osalejad ja seega ka uurijad. Kui mingi kõnevoor on osalejate endi jaoks mitmeti tõlgendatav, on see seda ka uurijale, kes sellisel juhul ei saagi täpselt määratleda, mis vooru või lause (üks teatud) funktsioon on. Näiteks selle kohta sobib Laanesoo väitekirjas esile toodud küsilause a miks sa torusse ei räägi, mille ütleb üks telefonikõne osaleja teisele. Sellele järgneb otse torusse räägitud voor ma vaatan praegu kuupäeva. See on nii otsene vastus küsimusele kui eneseõigustus, mis reageerib küsilauses peitunud etteheitele (vt sissejuhatuse lk 32–33). Otse torusse rääkides korrigeerib vastaja ka oma käitumist, mis samuti on reaktsioon etteheitele.
Laanesoo väitekirja põhitees ongi, et analüüsitud küsilaused on oma suhtlustegevuselt polüfunktsionaalsed, ehk et nendega viivad osalejad korraga läbi mitu suhtlustegevust. Väitekirja sissejuhatavas osas esitatakse polüfunktsionaalsuse kohta veenvaid kriteeriume ja tugevaid argumente ning tuuakse materjalil põhinevaid näiteid. Kahjuks aga mitte sugugi kõik analüüsitud näited või igaüks viiest artiklist ei too neidsamu asju esile. Eriti on probleeme mis– ja mida-küsisõnu käsitlevas artiklis. Laanesoo teeb küll selgeks, et uuritud küsilausete abil tehakse suhtluses erinevaid suhtlustegevusi (nt väiteid, kaeblemisi, seisukohti, keelde). Kahjuks alati ei õnnestu sama hästi eesmärk näidata, et sama küsilause täidab korraga mitut rolli (nt võib korraga olla nii käsk, etteheide kui ka küsimus), arvestades vestlusanalüüsi meetodi põhimõtete kasutamist. Asi on selles, et kaasvestleja(te) reaktsioone, nii keelelisi kui ka kehalisi, ei ole alati arvesse võetud – piisavalt selgelt pole põhjendatud, millal ja kuidas vaadeldud küsilaused, võttes arvesse nendele saadud vastuseid, on või ei ole polüfunktsionaalsed. Näiteks mis– ja mida-küsisõnu sisaldavate voorude analüüs põhineb väitekirjas tihti vooru enda formuleerimisel ja vähem sellel, kuidas vestluskaaslane sellele vastab. Samuti on analüüsides natuke kõikuvust selles, kuidas ja mis alustel on „primaarne” ja „sekundaarne” suhtlustegevus määratletud. Teisest küljest on just selles artiklis, milles uuritakse mis– ja mida-küsisõnu sisaldavaid kõnevoore, väga huvitavaid tähelepanekuid prosoodia rollist suhtlustegevuse määratlemises: Laanesoo näitab, et direktiivsetes mis– ja mida-küsilausetes on lauserõhkude asetsemine infoküsimustest erinev.
Nagu Laanesoo ka ise kirjutab väitekirja sissejuhatuses, on suhtlustegevuste analüüsis mõnikord võimalik toetuda ka muudele seikadele kui ainult järgmise vooru tõestusjõule. Selle teema kohta on juba üks vestlusanalüüsi meetodi rajajatest, Emanuel Schegloff, öelnud, et „kui mingil suhtlustegevusel on tuvastatud kindel kasutusviis ja seda on tõestatud mitme juhu kaudu, siis on võimalik seda suhtlustegevust niimoodi käsitleda ka kontekstis, kus vestluspartner seda parasjagu selle suhtlustegevusena ei tõlgenda” (vt väitekirja sissejuhatust lk 15). See teema oleks väitekirjas ja analüüsides võinud üleüldse paremini esile tulla. Teine kasulik teema varasemast kirjandusest, mida väitekirjas ei ole käsitletud, on sellised voorud, mille kohta on inglise keeles kasutatud terminit double-barreled actions: üks tegevus, näiteks küsimus, tegutseb vahendina, mille abil sooritatakse mõni teine tegevus, näiteks pakkumine (Kas sa tahaksid kohvi?). Sellistel juhtudel tegeleb tihti ka vastus mõlema „vahendiga”. Eelmainitud voorule võiks näiteks vastata Jah, aitäh, milles jah vastab küsimusele, aitäh pakkumisele. Selliseid juhtusid küll käsitleti väitekirjas, aga mitte neid termineid kasutades. Järelikult oleks seos varasemate uurimuste ja arutlustega võinud Laanesoo väitekirjas olla selgem ja sügavam ning nende arvesse võtmine oleks ka analüüse tugevdanud.
Väitekirja artiklites esitatud näidetes on kohti, kus osalejad ei tõlgenda uuritud lauseid tegelikult polüfunktsionaalsetena, vaid vastavad neile lihtsalt ühe tegevusega, näiteks tõlgendavad teatud tüüpi küsilauseid alati seisukohtadena, mitte kunagi küsimustena (nt küsilausetüüp mis sest kasu, artikkel 1). Kas saab ka sellistel juhtudel öelda, et lause on oma suhtlustegevuselt polüfunktsionaalne? Võib-olla põhjendatum oleks olnud kirjeldada väitekirjas käsitletud lauseid p o t e n t s i a a l s e l t polüfunktsionaalsetena, kuna neid mitte alati ei kasutata või tõlgendata sellistena. Teine võimalus oleks olnud uuritud küsilauseid nimetada mitteprototüüpseteks küsimusteks (seda terminit väitekirjas paaris kohas ka kasutatakse). Nimelt tuuakse väitekirjas veenvalt esile tegurid, näiteks suhtlejate teadmiste jagunemine ja kontekst, mis mõjutavad küsilause tõlgendamist mitteprototüüpsena ehk mitteküsivana, ning alati pole nende küsilausete funktsioone nende kasutuskontekstis rohkem kui üks, st need polegi polüfunktsionaalsed.
Polüfunktsionaalsuse teemaga on huvitaval kombel seotud ka väitekirja sissejuhatuses esile toodud uuritud küsilausete tüüpide kontiinum, milles küsilaused on liigitatud nende suhtlustegevuste ja vastuse ootuse alusel. Kontiinumi ühes otsas on küsilaused, mis toimivad küsimustena, teises otsas aga need, mida kasutatakse kinnistunud seisukohtadena. Laanesoo kirjutab, et „kontiinum iseloomustab küsilause muutumist monofunktsionaalsest polüfunktsionaalseks ja uuesti monofunktsionaalseks” (lk 40), aga jätab juurdlemata ja selgeks tegemata, kas siis tema arvates kontiinumi otsades asuvad küsilaused on oma olemuselt mono- või polüfunktsionaalsed. Selles kohas oleks võinud viidata ka grammatiseerumisalastele uurimustele.
Kokkuvõttes, uurimuse põhiteesi ja polüfunktsionaalsuse teemat oleks võinud ka sügavamini käsitleda, tuginedes rohkem varasematele uurimustele. Aga hoolimata sellest sisaldab Laanesoo väitekiri rikkalikult uusi teadmisi küsilausete kasutamise kohta eesti argivestluses ning tõestab, et neist sugugi mitte kõik ei toimi kasutuskontekstides küsimustena. Väga selgeks saab ka see, et keeleüksusi tasub uurida just nende kasutuskontekstides, loomulikule materjalile tuginedes, sest muidu ei tule kõik nende funktsioonid ja kasutustavad välja. Loodangi, et tulevikus avaldab Laanesoo oma uurimustulemusi ka rahvusvahelistes ajakirjades, sest need on seda väärt.
