Öelgem otse ära: raamat on hästi kirjutatud, hästi tõlgitud, hästi kommenteeritud. Aga kohe kerkib küsimus: milleks see meile? Sest originaalis 2013. aastal ilmunud oopus on väga spetsiifiline, jutustab valdkonnast ja isikutest, kellega haruharvadel meist on asja.
See on ülistuslaul kirjastamisele. Calasso räägib innustunult 1962. aastal asutatud Adelphi-nimelisest Milano kirjastusest, millega ta on algusest peale tihedalt seotud, võiks isegi öelda, sellele jäägitult pühendunud. Just selline ongi tema meelest üks õige kirjastaja. Sest pange tähele: kirjastamine pole mingi tavaline töö, vaid kutsumus ja kõrgem kunst, kus oluline on iga pisiasi. Kirjastamise juures on peamine vorm, leiab Calasso. „Esiteks on vormil määrav tähtsus kirjastatavate raamatute valikus ja nende järjestuses. Kuid vorm on seotud ka teost saatvate tekstidega, samuti sellega, kuidas raamat kui ese välja näeb. Seega hõlmab vorm ka kaant, kujundust, küljendust, kirjagarnituuri, paberit.” (Lk 77) „Kaanetekst on tagasihoidlik, ent vaevanõudev kirjanduslik vorm [---]” (lk 86). Veelgi enam, ka kirjastus ise on artefakt: „Püüdke mõelda kirjastusest kui tekstist [---]” (lk 82).
Kas Calasso auahnetele ambitsioonidele on ka praktilist katet? Vaadates internetis Adelphi esindussarja „Biblioteca” kaasi, tuleb tunnistada: kena küll, aga mingit rafineeritud kompositsiooni nad ei moodusta. Sama käib sisu kohta. Kuigi sihiks on esindada Weltliteratur’i tema parimal kujul, ei koosne sari ainult šedöövritest, vaid pakub ka lihtsalt mõnusat lugemist, nagu Georges Simenon või Gerald Durrell. See on mõistetav. Kui sarjas ilmub üle kuuesaja raamatu, siis pole võimalik hoida pidevalt tipptaset. Kogesin seda hoopis pisema produktsiooniga Vagabundis, mis lõpetaski osalt seetõttu, et üha raskem oli leida teoseid, mida tahtnuks tingimata välja anda. „Hea kirjastaja on see, kes kirjastab umbes kümnendiku raamatutest, mida ta tahaks kirjastada ja mida ta võib-olla peaks kirjastama,” lohutab Calasso (lk 70). Teine põhjus Vagabundi kinnipanekuks oli ületamatu vastumeelsus, mida kogesin, kui pidin koostama järjekordse palvekirja kulkale.
Siin on Itaalia ja Eesti vahel oluline erinevus. Itaalias ei toeta riik raamatute väljaandmist, meil aga arvestavad sellisedki äriühingud nagu Varrak ja Tänapäev kulka toetustega. Mis on eetiliselt küsitav, kui omanikud võtavad ettevõttest dividende. Nende õigustuseks võib öelda, et tulutoova pahna kõrval annab kumbki välja ka väärtkirjanduse sarja („Punane raamat” ja „Moodne aeg”), mis on kirjastuste fassaadiks.
Muidugi on üüratu vahe ka trükiarvus ja seepärast pole meil Itaalia kogemusest kuigivõrd õppida. Kui raamatut ostetakse 50 000 tükki, nagu on juhtunud mõnegi Adelphi üllitisega, siis annab see majandusliku vabaduse oma tegevust kavandada ja välja anda teoseid, millel pole nii head minekut. Meil võib sellistest tiraažidest ainult unistada. Heldimusega meenutame 1990. aastaid, kui Eesti raamatuturg oli tühi, inimestel oli lugemisnälg ja tiraažid küündisid tuhandetesse. Sealt peale on tõsisema kirjanduse trükiarv üha kahanenud, langedes luulekogu puhul lausa saja kanti. Ja oodata on lugejate arvu edaspidist vähenemist, sest täisikka jõuavad järjekordsed põlvkonnad, kelle lugemiskogemus piirdub Facebooki ja Twitteriga, ja ära langevad vanemad aastakäigud, kellele raamat oli oluline kaaslane.
Üks uue aja nähtusi, mis Calassole ei meeldi, on üha laienev self-publishing, ise kirjastamine. Kõrvale jääb professionaalne kirjastaja, kes suudab langetada kompetentseid otsuseid, eraldada väärt käsikirjad kehvadest. Tõepoolest, meilgi annab see tunda, lette risustavad rohked isetegevuslikud üllitised, vohavas uudiskirjanduses on võimatu orienteeruda. Hakka või taga igatsema nõukogude aega, kui Eesti Raamatu eeltsensuur – igale teosele kaks siseretsensiooni –, olles küll vahel ka ideoloogiline, enam-vähem tagas ilmuva raamatu kunstilise taseme.
Möödunud sajand oli Calasso meelest kirjastamise kuldajastu. „Asjatu oleks analüüsida 20. sajandi prantsuse kultuuri, jälgimata Gallimardi kirjastuse arengu kõiki keerdkäike; või kui uurida konkreetsemat aega, süveneda 1970. aastate intellektuaalsesse õhkkonda, viitamata Prantsuse kirjastuse Seuil tekitatud hüpnootilisele aukartusele. Samavõrd puudulikult mõistetaks saksa kultuurivälja alates 1960. aastatest, kui ei arvestataks Frankfurdi koolkonna mõjusid, mis koguti Suhrkampi kirjastuse väljaannetesse; eriti halvasti suudetaks aga aduda teise maailmasõja järgset itaalia kultuuri, kui ignoreeritaks Einaudi esmaklassilist koolitustööd.” (Lk 135) Käesoleval sajandil on aga kirjastuste eripära üha kiiremini ähmastumas, nad on kaotamas oma tähendusrikast vormi. Kirjastajate usk oma vajalikkusse üha väheneb.
Kaunishingena usub Calasso siiski kirjastaja rolli ja kirjastamise elujõusse ning tõrjub õudusega Kevin Kelly tulevikuvisiooni, järjekordset Ameerika unelmat, mille poole maailm liigub. Juba ammu on Google otsustanud, et skannib viie tähtsama raamatukogu (esmajoones Stanfordi) kõik raamatud. Aga unelm teostub nii.
„Kümnetes anonüümsetes kontorihoonetes üle kogu maailma on tuhanded tunnitöölised kummargil skannerite kohal ja vinnavad tolmuseid raamatuid tipptehnoloogilistesse skannimistubadesse. Leht lehe haaval panevad nad kokku universaalraamatukogu.” (Lk 35) Digiteerimisele kuuluvad kõik raamatud, mis alates sumeri kirjatahvlitest on kirja pandud. Kuid asi ei piirdu sellega. Korpusse liidetakse koopia ka kõigist maalidest, fotodest, filmidest ja muusikapaladest. Seal peaksid olema kõik raadio- ja telesaated ning reklaamid, samuti koopiad miljarditest veebilehtedest, mida pole enam üleval, ja kümnetest miljonitest mahavõetud blogipostitustest. Järgneb teine vaatus, kus iga raamatu iga sõna ristseostatakse, rühmitatakse, tsitaadistatakse, esile tõstetakse, registriga varustatakse, analüüsitakse, annoteeritakse, uuesti ära segatakse ja tagasi kokku pannakse. Nii saab universaalraamatukogust hiiglaslik tekst, maailma ainus raamat.
Säh sulle Weltliteratur’i, Goethe! Säh sulle liber mundi’t, Borges!
JOEL SANG
