Vana hää erudiit Linnar Priimägi on taassõiduvees. Kirjastuse Ilmamaa toel on ta järjest üllitanud kaks artiklimonograafiat: üle-eelmisel aastal mõttelookogumiku „Minu Goethe” ning seejärel oma iidolilt laenatud pealkirjaga valimiku „Luule ja tõde”. Nimetatud kolmainsust on neis köiteis kõvasti sees, kuigi rõhutatult isiklikult: see on justnimelt tema Goethe (ja Hegel või Lotman), Linnari luule ning Priimäe tõde. Subjektiivselt objektiivne. Ärgitav metodoloogiline oksüümoron, esseistliku uurija isenemine.
Plato veritasque – Platonit ja tõtt –, ütleb raamatu moto. Tekib huvitav konjunktiivne kokteil, fantaseeriva idealisti ja truistliku positivisti elik tule-jää vastandlik rinnastus, kuna koopamüüdi uskumine võib vastanduda tõepärasusele. Kui võtta seda loogilise eksklusiivse tehtena (kus mõlemad pooled esindagu tõtt) – autor ise kaldub alatasa olema karmilt välistav –, siis oleks tulemuseks negatiivne, kui aga inklusiivselt (piisab vaid ühest tõesest osast), siis positiivne tõeväärtus. Erinevalt inklusiivsest ja eksklusiivsest disjunktsioonist ei ole sellisest kahetisest konjunktsioonist veel kuulda olnud, kuid eks tänapäeval mööndakse klassikalise kõrval ka humaansemaid loogikaid. Et osaliselt tõene, järelikult inklusiivselt tõene – oleks vaid poolik, mitte täielik vasturääkivus. Keeruliseks kisub, aga lõbus, demagoogiliselt mänguline – nagu vanasti öeldi: esseistlikult subjektiivne. Priimäele väga meeldib matemaatika, Fibonacci jada ja muu formalism (vt „Sünkretismi piirid”, lk 94–107), seda ilmutab ta mitut puhku.
Tema stiil on sageli emotsionaalselt tõstetud, kärmelt vaimustuv või nördiv. Süsteem nagu trompeteeriv elevant toetub kahele suurele kilpkonnale ja lehvitab tõstetud sabaga. Raamatust leiab kakskümmend üks teoretiseeringut tsüklis „Seestvaade” ja kaheksateist tõlgendust nimega „Väljastvaade”, millele järgneb „Tagasivaatena” esitatud Joel Sanga pikem kiriusutelu autoriga (2014). Avastasin, et ma olen enamikku artikleid varem lugenud, mistõttu tulvas palju meeldivat meenutamist, mis aga ei takistanud uute mõtete sugenemist. Priimäe entsüklopeediliste teadmistega ja lingvistiliste võimetega on kellel tahes raske võistelda ja mõneski punktis on ta kindlasti ületamatu. Esimese võimekuse üle on ta varjamatult uhke, teise tugevuse aga jätab pigem afišeerimata, pidades küllap perfektset keelteoskust loomulikuks eelduseks ja harjunud tööriistaks. Aga see ei ole siiski igapäevane asi, vaid vägagi aruharv paremus, mis tekitab õiglase aukartust.
Priimägi on e-maailma eelne intellektuaal ja individualist, kes on uskunud vaimu visasse progressi kõigi lootuste avariiski. Me peame ja jääme oma aeda harima. Nüüd möönab ta nukralt ja ausalt 2018. aastal kirjutatud järelsõnas arutlusele „Kes on kriitik?” (1987, lk 55–69), et digiajastu „ootamatu pööre purustas kõik senised illusioonid tulevikuinimese kohta” (lk 69). Uued inimesed enam „ei individualiseeru, vaid globaliseeruvad, unifitseeruvad, nivelleeruvad vaimselt. Kriitikat ülemal eritletud tähenduses asendab täna „tõejärgsus”” (lk 69). Ega see muidugi üleliia traagiline ka ole, sest purustavalt loovad plahvatused ja uuenemised taasmetsistumise läbi on ajaloos korduv paratamatus. Kaua me ikka omi suuri seljakotte järglastele pärandame, mis on veel meie ülekaalu võrra raskemad sellest, mis kord meile endale kukile tõsteti. Ükskord ikka ürjatakse uut algust, et vabamalt joosta, selmet järjest kõrgema tigutorni all roomata. Ometi peavad preestrid, kes rohkem mäletavad, siiski valvet pidama, et koos ballastiga põhiväärtusi kanalisatsiooni ei lasta. Ent eks ole mentoreilgi omajagu pahna paunas, millega enam midagi teha ei ole: aegunud oletusi, väiteid ja allikaviiteid tõesti aegumatute kõrval, ja nõnda, et katel võiks kohati isegi pada vastu sõimata. Teisal ta nime- ja tsitaadipoetajaid väga põlgab, aga omaenda tekst tarvitaks ka vahel kääre. Eks ole intelligentsuse tunnuseks kohanemisvõime: kui olud muutuvad ja kontekst nihkub, tuleb rakendada uusi andmeid, suunata strateegiat ja täiendada taktikat. Kui ise edasi ei astu, võidakse sind kaasa lohistada või koguni maha jätta, mis parata.
Linnaril on vahva hüpotees neljandast teaduslikust mudelist: geograafiast välja rännanud valge laigu, astronoomilise tulnuka musta augu ning küberneetilise karu musta kasti kõrvale pakub ta kiasmi ehk pöördvariandi loomiseks valge augu kujundi. Sellega võiks kirjeldada humanitaarset olukorda, mida eelnevad kolm ei suuda kujundlikult kokku võtta. Nimelt: „M ü ü t k u i k u l t u u r i a l g s t a a d i u m s a r n a n e b ä r a s p i d i s e „m u s t a a u g u g a”: m e n ä e m e a i n u l t t e m a v ä l j u n d i t, a g a m i t t e s i s e n d i t, m e e i n ä e, m i l l e s t j a k u i d a s t e k i v a d t e k s t i d, m i s s e a l t l a k k a m a t u l t v ä l j u v a d” (lk 76, originaali sõrendus). Selle metafoori võime naljatamisi üle kanda ka autorile enesele: vaimuhiiglasest reklaamiguru ise kui arhetüüpse kultuurimüüdi ilmum, kirglik kiirgusallikas ehk radiaator, kelle tuline tuum jääb meile igavesti asjaks iseeneses, suureks tundmatuks Teiseks. Mingi lootus sügavamaks mõistmiseks siiski jääb. Nimelt ollakse Stephen Hawkingi päikesetuules jõutud oletuseni, et mustas augus ei lähe informatsioon päris täielikult kaotsi, vaid kuvatakse kahemõõtmelisena selle seinale nagu juuksed tapeedile. Eks mõndagi kleepu ka valge augu seinale (raamatulehtedele) ega tungi üle piiri välja. Kuid salvestatud sõnumeid on siiski võimalik restaureerida. Kahtlemata on teosed humanitaaria sündmushorisondid – ekraanid ja portaalid universumi vastandlike olekute ja aegruumide vahel.
Aga et oleks ka mudelkriitikat, siis pakun kaks näidet, mis esindagu ka teisi mõeldavaid.
Kreutzwaldi salmi „Ma teretan sind, hommik” üle imestab luule ja proosa miinusvõtete analüütik, et see ei sisalda ühtki metafoori, aga mõjub vägagi poeetiliselt. „Luule ei pea olema kujundlik ilukõne,” võtab ta kokku (lk 205). Kuid kõnekujundite puudumine (kuigi epiteete ju on) ei vabasta teksti veel ilukõnest: napp nelik on sujuvas kolmikjambis vahelduva liigsilbiga, seal on küllalt lausekujundeid (neli anafoorset sõnakordust, viiekordne sõnaparallelism, süntaksikordus, retoorilised pöördumised, sidesõnatus), lõppriimi puudumise kõrval on tuvastatav kallak hääliku heakõlale. Kusjuures regieepose looja puhul võib isegi alliteratsioonist ja assonantsist loobumist miinus(alg)riimina võtta. Figuure ja kõlakujundust seega kuipalju, tugevalt seotud kõne. Aga ega sellepärast käsi veel kabuuri järele koba, et nurjatut lömastada või vigast vigastada, kuna relvadeks on meil vaid kalambuurid.
Samamoodi ei tõmble triklisõrm ka Jaan Krossi novelli „Väike Vipper” analüüsi analüüsides. Nimelt on väikese Hitleri ehk Vipri-loo kuulus üleolekuveendumus mõeldud ikkagi fašismi rassismi eituseks, mitte pimedaks imetluseks, mis samuti kui „alaolekuveendumus” lõppes läbikukkumise ja (enese)hukkamisega. Selline ohvrilooma rästiku-krambi ja silmade avamise päeva mõistujutt ehk valm, mida toetab vihje Rue de La Fontaine’i tänavale Versailles’s (vt „Eetika ja geneetika”, lk 430–437). Küsimus on eestlaste kultuurilisele geenipangale kohases kolmandas tees, mis lõimiks nii ülemist kui ka tagumist, espriid ja töörügamist, Euroopat ja mätast – ning see tunnukse praegu meil üles leitud olevatki. Kesktee ei tähenda muidugi, et Keskerakond, aga seost võib olla.
ARNE MERILAI
