Valdur Mikita. Mikita keeleaabits. Põliskeele omailm. Välgi metsad, 2019. 168 lk.
Valdur Mikita lingvistikatriloogia („Metsik lingvistika”, 2008; „Lingvistiline mets”, 2013; „Lindvistika”, 2015) selle raamatuga küll otseselt jätku ei saa, kuid mõtisklused on sarnase ülesehituse ja temaatikaga. Võrreldes varasemaga on vähem arutlevat teksti, rohkesti leidub aga luulet ja piltluulet. Teos on antud välja rahvusvahelisel põliskeelte aastal ja eesti keele aastal – põhjust avaldamiseks jagub. Raamatu esimeses pooles saab tutvuda Mikita keeleteooriate ja -ideedega, teises (pilt)luule vormi valatud mõtetega. Nende seas on nii luulekogudes „Äparduse rõõm” (2000) ja „Rännak impampluule riiki” (2001) ilmunud kui ka seni sahtlipõhjas õiget aega oodanud luuletusi. Vahelduseks üsna värviline raamat tekitab mõnusa tuju ja mõjub lapselikult armsalt.
Kui tänapäeval nähakse keeles eelkõige suhtlusvahendit, siis Mikita leiab, et väärtustada tuleks keelt kui tunnetuse alust ja sõna maagilist külge. Ta soovib seekord lugejat keelest mõtlema panna väljaspool kirjakeele ja õigekirja kammitsevaid raame. Olulisemana esitab ta hoopiski keele sisemise rikkuse, sõnatunnetuse ja keelevaistu (selle arendamiseks sobib luulega tutvumine), sõnamängude salapära, keele seosed maastiku ja elusainega.
Lähemalt peatub Mikita onomatopoeetilis-deskriptiivsetel sõnadel, mille puhul soovitab kasutada eestikeelsemat, lihtsamat ja luulelisemat vastet kõlamaaling. Neis helisid ja liikumist väljendavais sõnus näeb ta üht eesti keele erijoont, uue keelemüüdina isegi elusaima keele põhitunnust. Tutvuda saab sünesteedi ehk mitmiktajuri vahetute kogemuste ja maailmatunnetusega. Mitmiktajuri olemist rikastab näiteks sõnade ja värvide, sõnade ja maitsete ning arvude ja värvide üheaegne taju. Mikita ühendab kõlamaalingud ja mitmiktaju, pidadeski neid kokku kuuluvaks. Nii mõnigi arutlus sisaldab keele psühholoogilist aspekti. Autor juurdleb sisekõne, vägisõna, hea ja halva sõna olulisuse üle ning nende mõju üle vaimsele seisundile. Ta kirjeldab ka omaenese elu ja lapsepõlve juhtumeid, mis sageli naeru suule toovad.
Osa raamatust meenutab oma hakitud stiiliga koolikirjandit, kus igale lõigule vastab üks mõte nagu vaja, omavahel need aga eriti sujuvalt seotud ei ole. Siiski haaravad Mikita mõtted lugeja enesega kaasa, panevad endi loogilisusse ja õigsusesse uskuma. Mahlaka sõnakasutuse tõttu on lihtne raamatusse süveneda ja sellest häid mõtteid välja noppida. Uutel lugemistel võib anda piltluuletustele uusi tähendusi ja vahelduseks taas mõelda keelest kui millestki ürgsest, mis seob inimest loodusega.
ANNA EDELA
Ekspeditsioonid läänemeresoome muinasmaale. Eesti etnograafide vepsa välitööde päevikud (1962–1969). Koostaja Indrek Jääts. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2019. 261 lk.
Kultuuri- ja teaduslooliselt väärtusliku kogumiku sissejuhatuses kirjeldab Eesti Rahva Muuseumi teadur Indrek Jääts, kuidas Eesti etnograafia soome-ugri suund tegi 1950.–1960. aastatel läbi taassünni.
Vepsamaa on meile geograafiliselt lähedane, aga unustatud ning isoleeritud piirkond Loode-Venemaal, mis oli kuuekümnendatel veel laiemalt avastamata. Vepsa külades kohtas palju vanaaegset, mis Eestis oli tollal juba kadunud. Just arhailisus köitis toonast etnograafiamuuseumi direktorit Aleksei Petersoni. Rahvateadlasi huvitasid alepõllundus ja tööriistad, nagu karuäkked, lohistid, palgikelgud ja reed, sirpidega viljakoristus jmt. Kesk- ja lõunavepsa külad olid nagu vabaõhumuuseum, kus sai näha ka eestlaste endi kauget minevikku.
Kui esimestel ekspeditsioonidel käisid etnograafid keeleteadlastega kaasas, siis alates 1966. aastast toimusid uurimisreisid Vepsamaale juba etnograafiamuuseumi initsiatiivil ja korraldusel. Kohalik külarahvas oli väga vastutulelik, esimese asjana pandi alati samovar tulele. Osa esemeid saadi kingiks, kuid tihti tuli nende eest ka maksta. Oli aga selliseidki kalleid mälestusesemeid, mida vepslased polnud nõus võõrastele andma: nt olid need plaanitud pärandada tütrele, pojale või mõnele teisele sugulasele ning mõnigi ese oli inimesele endale kingitud ja seda ei saanud ära anda. Sellisel juhul tuli esemeid joonistada.
Päevikumärkmed on kirja pannud Aino Voolmaa, Lembit Lepp, Ants Viires, Aleksei Peterson, Toivo Pedak, Hugo Puss, Lembit Võime, Erika Järvekülg, Vello Kutsar, Ene Ammer ja Artur Treial.
Tekstide seast kerkib esile Aleksei Petersoni 1966. aasta reisipäevik (lk 105–145), mis lummab oma seikluslikkuse ja detailirohkusega. Koos fotograaf Toivo Pedakuga sõideti ekspeditsioonile külgkorviga mootorrattaga K-750. Reis Tartust Vepsamaale kestis kuus päeva. Teekonnal tuli läbimatutel maanteedel leida nutikaid lahendusi edasiliikumiseks (vahel õnnestus end mõne rongi peale rääkida). Kohale jõudnud, keskenduti eelkõige tööriistade ja meestetööde ülesvõtmisele: Petersonil oli selleks kaasas filmikaamera. Filmiti ja pildistati vene ahju tegemist, viiskude valmistamist, alemaa kündmist, karja väljalaskmist, aga ka linatöötlemise vahendeid, linaropsimist ja värtnaga ketramist. Samuti tuli heade suhete hoidmiseks külameestega viina võtta (ikka teeklaasiga!) ning kalal käia.
1967. aasta välitööde jäädvustuste seas oli eriti huvitav vepslaste vana kombe – ahjus vihtlemise kirjeldus ja fotod. See komme õnnestus ka filmile jäädvustada.
Teos on illustreeritud rohkete fotode ja etnograafiliste esemete joonistustega. Fotograafid Vello Kutsar, Toivo Pedak ning teisedki välitöödel osalejad on pildistanud hooneid ja nende detaile, transpordivahendeid, tööriistu, tekstiile, külavaateid ja muidugi inimesi, nende töid-tegemisi ja eluolu. Kõik see aitab luua ülevaatliku pildi Vepsamaa arhailisest külaolustikust ja inimestest möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel.
T. H.
