PDF

Maastik kui inimoluruum eesti keeles

https://doi.org/10.54013/kk754a2

1. Teoreetiline raamistik ja eesmärk

Kui käsitleme ruumi keeles, on võimalus uurida maastikke ja maastiku­sõnavara. Ümbritsevad ju maastikud meid kõikjal, sest nii nagu igal inimesel on keha, on igasugune inimtegevus seotud keskkonnaga, milles see tegevus toimub (Burenhult, ­Levinson 2008). Stephen C. Levinson ja David P. Wilkins tõdevad, et keeled erinevad olenevalt sellest, millises keskkonnas või ümbruses neid räägitakse, seega on maastik ja keel ning kultuur omavahel tugevalt seotud (Levinson, Wilkins 2006: 19–22). Keele abil mõtestatakse maastikku, aga samuti on maastik käsitletav tekstina (Spirn 1998; Duncan, Duncan 1988). Kasutatav sõnavara erineb keeleti ja grupiti. Näiteks võib eristada teadlaste „maastikku” ja kohalike „maastikku”: üks koosneb valdavalt eriala(de) terminitest, teine inimeste igapäevategevustest (Palang 2001). Keeleteadlased on leidnud, et geotsentriline orientatsioon1 on omane just küttide-korilaste keeltele (Levinson 2003), samal ajal orienteerutakse paljudes Euroopa keeltes maastikumärke silmas pidades. Tänapäeva üha linnastunumates ühiskondades muutub tõenäoliselt ka see, kuidas me maastikest räägime. Austraalias Põhja-Queenslandis Hopevales kõneldavas guugu-yimithirri keeles ei räägita ruumi tajumisel mitte üleval-all ega vasakul-paremal olevatest objektidest, vaid n-ö absoluutseid koordinaate ehk geograafilisi suundi silmas pidades. Selles keeles ei asetse kahvel taldrikust mitte vasakul, vaid näiteks lõuna suunas; päike mitte ei looju, vaid läheb läände. Kuigi Euroopa keeltes kõneldakse mõnikord absoluutseid koordinaate arvestades, eriti üldises maailmateadmises (nt Aafrika manner asub Euroopast lõunas), ei tehta seda väikeste ja vahetute üksuste puhul (Levinson 1997).

Eesti keelde ilmus sõna maastik XX sajandi alguses (Paatsi 1995). Esmalt kasutas Gustav Suits seda sõna Noor-Eesti kunstinäituse kataloogis maastikumaali tähenduses. Pisut hiljem leidis sõna tee kooliõpikutesse (Peil jt 2004), kus maastikena vaadeldi mingeid maa-alasid. Eesti teaduskeelde tõi maastiku mõiste eestikeelse Tartu ülikooli esimene geograafiaprofessor Johannes Gabriel Granö eelkõige saksa Landschaft’i vastena, millest arendati edasi oma spetsiifiline arusaam (vt Paatsi 1995; Palang, Kaur 2000; Peil jt 2004; Kaur, Palang 2005). Granö jaoks oli oluline maastiku tajumine meelte, eelkõige nägemismeele abil – maastik on värvide ja vormide laad vaateväljas. Selle lähenemise üks kõrvalnähte oli see, et maastik liikus vaatajaga kaasa. Lahenduseks oli eristus lähi- ja kaugnähestiku ehk lähestiku ja maastiku vahel: esimest tajutakse kõigi meeltega, teist üksnes vaadeldakse. Maastik on maa-alaline üksus, millel on määratud, nähtavad, püsivad ja kaugümbrusena esinevad jooned. Inimene on Granö käsitlusviisis samuti osa maastikust ehk objekt, subjektiks jääb vaid uurija-vaatleja (vt Kaur, Palang 2005). Edgar Kant (1933), tuginedes ilmselt Granöle ja Carl Sauerile, nimetas loodus- ja kultuurmaastikke maastiku erinevateks arengujärkudeks – eesmärgiks pidi olema loodusmaastiku muutmine kultuur­maastikuks (vt ka Sauer 1925).

Nõukogude ajal kultuurikomponendi juhtasend maastiku tõlgendamisel kadus, nii nagu kadus ka huvi maastiku visuaalsete külgede vastu. Rõhutati vajadust subjektsusest lahti saada ja keskenduda üksnes loodusele. Empiirilise materjali kogumisega püüti jaotada maapind maastikulisteks üksusteks ja neid kartograafiliselt kujutada. Maastikku defineeriti kui maa-ala, kus seaduspäraselt korduvad vastastikku sõltuvad pinnavormid, mullad, taimekooslused ja inimtegevuse avaldused (Arold 2005). Arusaam maastikust kui värvide ja vormide laadist vaateväljas loeti 1960. aastatel vananenuks ja sellest püüti vabaneda.

XX ja XXI sajandi vahetuseks oli see arusaam taas päevakorral, muu hulgas 1990. aastatel eesti keelde jõudnud angloameerika nn uue kultuurigeograafia mõjul, mille vedajate Denis Cosgrove’i ja Stephen Danielsi jaoks oli maastik kultuuriline kujund, ümbritseva esitamise, struktureerimise või sümboliseerimise pildiline viis. See ei tähenda, et maastikud oleksid mittemateriaalsed. Maastikud võivad olla esitatud mitmesugusel alusel mitmesuguste materjalidega: värviga lõuendil, kirjana paberil, pinnase, kivide, vee ja taimedega maapinnal (Daniels, Cosgrove 1988). Samuti sajandi­vahetusel, 2000. aasta oktoobris kokku lepitud Euroopa maastiku­konventsioon (Eesti liitus sellega 2018. aastal) mõistab maastikku kui maa-ala, nii nagu seda tajuvad inimesed ja mille iseloom on kujunenud loodusliku ja inim­tegevuse koosmõjus (ELC 2000).

Teaduslike käsitluste kõrval, enamasti ajakirjanduses, levib maastiku termin ka „väärkasutuses” (Sepp 2001: 108): näiteks unemaastik, näomaastik, kehamaastiku ümarad pinnavormid jne. Maastik on muutunud üldmõisteks.

Norra geograaf Michael Jones (1991) on maastiku uurimiseks välja pakkunud kolm viisi.

1. Loodusteaduslik – tehakse objektiivne vaatlus, et maastik on just selline, nagu ta on, ja moodustub sellest, mis maastikul näha on.

2. Rakenduslik – see, mis objektiivsel vaatlusel maastikul näha on, tuleb ümber kujundada.

3. Humanitaarne – maastik on subjektiivne, see on vaatamisviis; maastiku­elemente käsitletakse sümbolitena.

Jones (2003) tõdeb, et peaaegu kõigil maastikel on märke nii loodusjõududest kui ka inimmõjust ja neid on tihtipeale keeruline eristada. Kõik maastikud on kognitiivselt tajutavad ning erinevad inimesed annavad maastikule erinevaid tähendusi. See, kuidas maastik inimeste jaoks on struktureeritud ja kuidas inimesed maastiku­elemente nimetavad, on paljuski kultuurispetsiifiline ning see, kuidas maastikest räägitakse, sõltub samuti keelest (Mark jt 2011). Võib küsida, kui hästi või halvasti tõlgitavad on maastikusõnad eri keelte vahel: näiteks kas inglise mountain vastab prantsuse montagne’ile ning see omakorda saksa Berg’ile või mitte (Mark jt 2011: 4–5)?

Iga distsipliin kipub tekitama oma sõnavara, mis võib olla ajastu-, kasutusviisi- või erialaspetsiifiline. Teaduses räägitakse teadmiskultuuridest (ingl knowledge cultures), samalaadsed spetsiifilised grupid eristuvad ilmselt ka muudel elualadel. Keele­teadlane Niclas Burenhult ja kolleegid (Burenhult jt 2011) arutlevad, kas maastik on miski, mis on eemal, või miski, mis on siin ja inimese lähedal – sellest sõltub, kuidas inimene maastikku mõtestab ning kuidas sellest räägib. Maastiku mõistet lahates peab tähele panema, kelle silme läbi maastikku vaadeldakse. Vaatleja võib paikneda maastiku sees, olles selle üks element, või paikneda maastiku kohal ehk vaadelda seda eemalt. Sama maastikku on võimalik tõlgendada erinevalt, see sõltub vaatevinklist, kaugusest ja asukohast (Sinijärv 2001: 12).

Kui maastik on meie igapäevategevus, siis tekitab see omakorda eristuva sõnavara. Põllumajanduses, metsanduses jm on kasutusel oma terminid, mis võivad ka ajastust sõltuda. Näiteks sõnad, mis XX sajandi alguses olid teada ja tuntud karja­poisile ning aitasid maastikel orienteeruda, ei pruukinud öelda midagi linna­kodanikule ning on samamoodi tundmatud tänapäevasele suurfarmi karjakule. Käesoleva artikli kirjutamist inspireeris Dominic Tyleri raamat „The Uncommon Ground: A Word-lover’s Guide to the British Landscape” („Ebaharilik maapind. Sõnasõbra teejuht Briti maastiku juurde”, 2015)2. Tyler otsis kokku vähekasutatud sõnu ja pildistas nende sõnadega kirjeldatavaid objekte. Sellise visuaalse sõnastiku loomist selgitab ta vajadusega kirjeldada teekonda ja jagada juhtnööre, kuidas mingi objektini jõuda. Teistesse keeltesse paljuski tõlkimatud inglise sõnad, nagu jackstraw, zawn, clitter, logan, cowbelly, hum, corrie, spinney, karst, tor, on Tyleri arvates poeetilised ja kujundlikud nagu maastikki, mida nad kirjeldavad. Raamatu autor tõdeb, et ühel hetkel mõistis ta, et tema sõnavara on olnud maastiku kirjeldamiseks enam kui puudulik (Tyler 2015: 2).

Eesti keeles on sõna maastik tuletis (maa+stik), mille tuletusaluseks on sõna maa. Liide –stik tähistab kogu või ala, selle liitega tuletatakse nimisõnadest rühmatähendusega sõnu (Kasik 2005: 258). Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on maastik ’looduslikult ühtlase ilmega maa-ala, kus korduvad teatud pinnavormid, taimkatte­üksused, inimtegevuse avaldused jms.; (igapäevasemas tarvituses:) teat. maa-ala välisilme, värvide ja vormide laad vaatevälja ulatuses’ (EKSS: maastik). Sellest seletusest kindlasti ei piisa. Maastiku mõistet ongi keeruline kõigile sobivalt defineerida. Tiina Peil (2001: 58) tõdeb, et mida laiemalt üks mõiste kasutusele tuleb, seda rohkem on erinevaid arusaamu. Ta soovitab rääkida maastiku mõistetest mitmuses, eriti kui arvestada keelelisi ja kultuurilisi erinevusi, mis selle mõiste taga peidus on. Ka maastikuarhitekt Urve Sinijärv (2001) on seda meelt, et sõna maastik defineerimine pole lihtne, sest selle täpsem sisu sõltub kasutuskontekstist. Ometi on igaühel ettekujutus, mida selle sõna all mõeldakse. Eestis on maastikukäsitlused olnud valdavalt geograafide pärusmaa, kuid välja on antud ka interdistsiplinaarseid käsitlusi ja kogumikke (vt Palang, Sooväli 2001; Peil jt 2004). Keeleteaduse aspektist ei ole varem maastiku semantilist välja uuritud.

Keeleteaduses puudub väljakujunenud käsitlus maastiku uurimiseks (Mark jt 2011). Keeleteadlased on jõudnud maastikusõnade uurimiseni alles hiljuti. Meie uurimusest jäävad kõrvale kohanimed, mida eesti keeleteaduses käsitletakse traditsiooniliselt eraldi (vt nt Faster 2005, 2020; Laansalu 2020).

Artikli eesmärk on välja selgitada, kuidas keelekõneleja maastikku tajub ja enda jaoks keeliselt kaardistab3 ehk kuidas inimesed maastikust räägivad. Kasutame kahte erinevat välimeetodit: vaba moodustuse katset ehk etteantud loetelukatse küsimusi (Jürine jt 2013; Uusküla 2018) ja poolstruktureeritud intervjuud (Laherand 2010). Keelejuhtideks4 on erineva sotsiokultuurilise taustaga eesti keelt emakeelena kõnelevad isikud. Tahame teada, milliseid sõnu kasutatakse maastikust rääkides, kui ette on antud loetelukatse küsimused või algtakson (ingl unique beginner; Berlin 1992). Taksonoomia kujutab endast ühe semantilise välja hierarhilistes suhetes olevate üksuste ehk taksonite süsteemi, kus eri astmed tähistavad hargmiku erinevaid liigitusi. Taksonoomias selguvad ühe tähendusvälja sõnade ja mõistete suhted selle konkreetse tähendusvälja sees (Brown 1977, 1984). Selgitame välja, kas maastiku­sõnavara moodustab ühtse semantilise välja, sarnaselt näiteks kehaosade või loomanimetustega. Vaatleme, kas maastikusõnade hulka kuuluvad ainult jõed, järved, mäed ja orud või mõtestavad tänapäeva eesti keele kõnelejad maastikku ka kui linnamaastikku ja nimetavad maju, parke, tänavaid jms.

Meie artikli kontekstis on oluline teha vahet ekspertkategooriatel ja argi- ehk naiivkategooriatel (Pajusalu 2009: 8), sellest lähtuvalt tuleks eristada ekspert­taksonoomiat ja nn rahvataksonoomiat (Õim 1996; Eessalu 2012). Argikategooriad omandatakse nimelt vastava kultuuri kontekstis teiste inimestega suheldes ning see on aluseks kultuuriliste teadmiste ülekandmisel ja jagamisel teiste kõnelejatega (Õim 1996), ekspertidel on kindlad teadmised kategooria struktuurist ja sellest, kuidas kategooria liikmed selles struktuuris paiknema peaksid. Seega on oluline rõhutada, et artikkel käsitleb maastikku rahvataksonoomia ja naiivkategoriseerimise seisu­kohast, paigutudes ühtlasi etnolingvistika valdkonda, mis on klassikaliselt uurinud elusloodusega seotud sõnavara (Berlin jt 1966, 1973). Maastikusõnavara, nagu Dominic Tyleri raamatu näidetestki nähtub, on kultuurispetsiifiline ja tihedalt seotud kõnelejate maailmapildiga (Burenhult jt 2011). Maastikku ennast käsitleme teatud inimoluruumina, mis on aegade jooksul kas looduslikult või inimtekkelisena välja kujunenud. Maastikku tajutakse, seda kirjeldatakse ja sellest räägitakse sageli ka inimkeha „ruume” kasutades, märkame analoogiat ja metafoorilist ülekannet, nt selg > mäeseljandik (Burenhult 2008; Cablitz 2008). Kuigi avasime teoreetilises osas ka maastikusõnade tõlgitavuse küsimuse, ei peatu me sellel praegu pikemalt ning käsitleme seda edaspidistes artiklites.

 

2. Materjal ja meetod

Artikli uurimuslik osa põhineb kahel olemuselt erineval meetodil: esmalt esitati keele­juhtidele üheksa loetelukatse küsimust (vt lisa 1), millele keelejuhid vastasid kirjalikult; teise meetodina oli kasutusel poolstruktureeritud intervjuu (vt lisa 2). Esimene osa – loetelukatse küsimused – lähtub Ameerika Ühendriikides läbi­viidud geograafiliste kategooriate ontoloogilisest uurimusest (Smith, Mark 2001), mis keskendus sellele, kuidas üldkeeles geograafilis-ruumilisi nähtusi (ingl geospatial phenomena) kirjeldatakse. Loetelukatse eesmärk oli kaardistada eesti keeles kasutusel olevad maastikusõnad ning neid kognitiivse esiletuleku indeksi alusel (Sutrop 2001) järjestada, et leida enim maastikuga seonduvaid sõnu. Maastikusõnadega seoses on ilmselt põhisõnadest oluliselt raskem rääkida kui mõne muu semantilise väljaga seoses, nt värvid või loomad. Saame siiski välja tuua n-ö prototüüpsemalt maastiku kontseptualiseerimisega seotud sõnu. Prototüübina käsitleme neid sõnu, mis meenuvad keelekõnelejatele loetelu­katses esimeste hulgas. Prototüübiteooria rajaja Eleanor Roschi järgi ei toimi keelelised kategooriad on/ei ole-printsiibil, vaid skaalana, mille keskmes on iseloomulikumad, nn prototüüpsed liikmed, ning perifeeriasse jäävad liikmed, mis on mingi kategooria halvemad esindajad; samuti võivad kategooria perifeeriasse jääda need sõnad ja mõisted, mis on keelekõnelejate jaoks individuaalsed (Rosch 1975: 232). Näiteks võib puuvilja kategooriasse mõne kõneleja jaoks kuuluda ka tomat või kõrvits, mis jääb prototüüpsest puuviljast – õunast või pirnist – väga kaugele (Weller, Romney 1988: 17). Järgnevalt kirjeldame mõlema katse ülesehitust ja valimit.

2.1. Loetelukatse ülesehitus ja keelejuhtide kirjeldus

Katse ülesehitusel toetuti Barry Smithi ja David M. Marki (2001) uurimusele ning kasutati samu küsimusi eesti keelde tõlgituna. Keelejuhtidele esitati üheksa küsimust, iga küsimus oli kirjutatud eraldi paberilehele. Igale küsimusele vastamiseks oli keelejuhtidel aega 30 sekundit, mille möödumisel anti korraldus siirduda järgmise küsimuse juurde, seega oli tegemist piirangutega loetelu­katsega (Jürine jt 2013; Uusküla 2018). Keelejuhte küsitleti koolis või ülikoolis tunni või loengu alguses või lõpus. Spontaansuse tagamiseks ei teadnud keelejuhid enne katsete juurde asumist, mille kohta küsimusi esitatakse. Keelejuhtide vastustes ühtlustati ainsuse ja mitmuse vormid: valdavalt märgiti sõnad tabelisse ainsuses, mõned sõnad aga mitmuses (laamad, voored, leppemärgid, samakõrgusjooned, andmed, taimed, sümbolid jms).

Loetelukatsed viisid läbi Anu Vau ja Hannes Palang 2020. aasta jaanuaris-veebruaris Ida-Virumaa kahes üldhariduskoolis ja Tallinna Ülikoolis. Küsitluses osales 124 keelejuhti: 74 õpilast, 7 üliõpilast ja 42 õpetajat või õppejõudu. Suurema osa (73) küsitletutest moodustasid gümnaasiumiõpilased vanuses 15–19 aastat, 51 keele­juhti jäid vanusevahemikku 21–67 aastat. Naisi oli keelejuhtide hulgas 80 ja mehi 44. Kõik keelejuhid täitsid loetelukatses osaleja teadliku nõusoleku vormi, alaealiste keelejuhtide katses osalemise nõusolekut küsiti nende vanematelt. Kõik keelejuhid jäävad anonüümseks, uurimiseks kogutud materjali ei avaldata kolmandatele isikutele. Andmeid analüüsis Kaidi Rätsep, joonised koostasid Kaidi Rätsep, Anu Vau ja Mari Uusküla.

2.2. Poolstruktureeritud intervjuu ülesehitus ja keelejuhtide kirjeldus

Poolstruktureeritud intervjuu ülesehitusel ja läbiviimisel võtsime eeskujuks Martin Eessalu (2012) töös kasutatud intervjuu. Koostasime küsitluskava, milles olid primaarsed küsimused ja lisaküsimused (vt lisa 2). Primaarsed küsimused on seotud sellega, kuidas keelejuht mõistab sõna maastik ning kuidas ta maastikku kirjeldab, millised maastikuelemendid tema maastikusse kuuluvad, kuidas ta maastikku kate­goriseerib. Täiendavates küsimustes uurisime loetelukatses enim nimetatud sõna mägi kohta. Täiendavate küsimuste vastuseid me selles artiklis ei kajasta.

Poolstruktureeritud intervjuud viis Anu Vau läbi ajavahemikus 30. IV–14. V 2020 peamiselt Zoomi ja Skype’i vahendusel. Valimisse kuulus 13 keelejuhti vanuses 16–53 aastat. Intervjuudes osales 7 meest ja 6 naist. Vastajad olid tegevad erinevatel ametialadel – arst, õpetaja, tudeng, luuletaja, tegevväelane, müügijuht, ettevõtja – ning nad olid pärit eri paigust üle Eesti. Kõikidelt keelejuhtidelt küsiti nõusolekut poolstruktureeritud intervjuus osalemiseks ja neil oli võimalus soovi korral igal ajal intervjuu katkestada.

 

3. Prototüüpsed maastikuelemendid eesti keeles

Võtame analüüsis vaatluse alla ainult nende loetelukatsete tulemused, mis aitavad kindlaks määrata prototüüpsed maastikusõnad, seega vaatame, kuidas on vastatud palvele nimetada maastikuelemente (ingl a kind of geographic feature; Smith, Mark 2001), ning võrdluseks vaatame vastuseid palvele „nimeta midagi geograafilist” (ingl something geographic; Smith, Mark 2001). Loetelukatse ülesande oleks võinud sõnastada ka kujul „nimeta maastikusõnu”, kuid lähtusime otseselt Smithi ja Marki uurimusest. Teatavasti oleneb loetelukatse küsimuse sõnastusest see, milliseid vastuseid keelejuhid annavad (Uusküla 2018: 685–687), seega oleks edaspidi vajalik läbi viia ka loetelukatse „nimeta maastikusõnu” ning võrrelda erinevusi ja sarnasusi maastiku­elementide küsimuse tulemustega.

Loetelukatse kõiki sõnu eristab sõna sagedus, st mitu keelejuhti seda sõna nimetas, ja keskmine positsioon, st mitmendal kohal loetelus sõna keskmiselt esines. Kognitiivse esiletuleku indeksi (S – ingl salience) võttis tajusõnavara uurimisel kasutusele Urmas Sutrop ja selle abil on võimalik eristada iga küsimuse korral kõige paremini esiletulevaid sõnu, milles ideaalselt esiletuleva sõna indeks on 1 ja mainimata sõnal 0. Sõnadel, mis on aktiivses kasutuses, on S suurem, harva kasutatavatel sõnadel väiksem. S iseloomustab sõna psühholoogilist esiletulekut loetelukatses, mis arvestab nii sõna sagedust F (ingl frequency) kui ka keskmist positsiooni mP (ingl mean position). (Sutrop 2001)

Küsimusele „nimeta maastikuelemente” vastati kokku 117 erineva sõnaga. Neist sagedasemad olid mägi (78, arv sõna järel näitab siin ja edaspidi sõna standardiseeritud sagedust), küngas (55) ja puu (35). Kui võrrelda tulemusi Smithi ja Marki (2001: 607) uurimuse tulemustega, siis oli samas küsimuses samuti esikohal mountain ’mägi’, mida nimetas 54 vastanust 48. Tabelis 1 on kümne enim nimetatud sõna hulgas eranditult kõik looduslikud maastikuelemendid. Inimtekkelisi maastiku­elemente nimetati vähe: hoone (5), park (4), maantee (2), ja vaid ühel korral mainiti sõnu maja, linn, mast, teeviit, tänav ja asfalt. Põllumajandusega seotud sõnu nimetati samuti vähe, nendest esinesid loeteludes vaid rohumaa, heinamaa ja põld. Valdava osa sõnadest moodustavad maastikul silmaga nähtavad ja eristuvad elemendid, omaette alajaotuses on pinnastikuga seotud sõnad muld, savi, liiv, kruus, asfalt, pind ja pinnas, kuid need jäävad prototüübiteooria kontekstis pigem kategooria perifeeriasse, sest nende nimetamissagedus on väike ja nad ei meenu keelejuhtidele esimeste hulgas. Joonisel 1 on näha, kui palju rohkem sõna mägi teistest maastikusõnadest kognitiivselt esildub.

 

Tabel 1. Kümme enim nimetatud vastust küsimusele „nimeta maastikuelemente” standardiseeritud sageduse järgi. Kajastub ka sõna keskmine positsioon loetelus ja kognitiivse esiletuleku indeks.

Sõnad

Standardiseeritud sagedus

Keskmine positsioon

Kognitiivse esiletuleku indeks

mägi

78

1,7

0,374

küngas

55

3,0

0,149

puu

35

2,5

0,115

kivi

30

3,4

0,072

org

30

3,4

0,072

jõgi

22

3,5

0,051

mets

20

3,6

0,045

muld

20

2,7

0,061

järv

18

3,8

0,038

põõsas

15

3,6

0,033

 


J o o n i s 1. Kümme enim nimetatud vastust küsimusele „nimeta maastikuelemente” reastatuna kognitiivse esiletuleku indeksi alusel.

 

Küsimusele „nimeta midagi geograafilist” anti kokku 179 erinevat vastust, seega olid vastused küsimusele „nimeta maastikuelemente” üksmeelsemad. Vastustest kerkisid esile sõnad riik (29), kaart (27) ja mägi (21). Kognitiivse esilduvuse järgi on selle küsimuse ülekaalukalt esilduvaim kaart (S = 0,124). Huvitav on see, et sellele küsimusele vastates mainiti kümnel korral ka sõna maastik (S = 0,041). Nimetatud on maailmajagusid Aasia, Aafrika, Euroopa; riikide nimesid Venemaa, Eesti, Läti, Leedu, Soome, Tiibet, Itaalia ja Gruusia; mägesid Mount Everest ja Kilimandžaro. Osa keele­juhtide jaoks seostub see küsimus otseselt koolitunniga ja nimetati sõnu õppeaine, õppefilm, aga ka Google Maps ja ENE. Smithi ja Marki (2001: 608) hinnangul on selline küsimuse sõnastus kõige üldisem ning peaks kõige paremini esile tooma geograafia valdkonda kirjeldavaid sõnu. Selgus, et tegelikult olid vastustes esindatud ka need sõnad, mis esildusid teiste küsimuste all, ja suurt erinevust välja ei joonistunud. Sellised sõnad nagu mountain ’mägi’, lake ’järv’, river ’jõgi’ ja ocean ’ookean’ esinesid Smithi ja Marki uurimuses küll väiksema sagedusega, aga olid ometi loeteludes olemas. Mägi ja ookean mahuvad ka eesti keelejuhtide kümne loetletuma sõna hulka. Samuti on sarnasus sõnaga map ’kaart’, mis eesti uurimuses oli suisa teisel kohal. Huvitav ühine joon on ka Maa ’The world’ esinemine selles loetelukatse küsimuses, mis ainsana nii inglise- kui ka eestikeelses uurimuses sageduselt silma paistis. Joonis 2 iseloomustab sellele küsimusele antud vastuste esiletulekut visuaalselt.

 

Tabel 2. Kümme enim nimetatud vastust küsimusele „nimeta midagi geograafilist” standardiseeritud sageduse alusel. Kajastub ka sõna keskmine positsioon loetelus ja kognitiivse esiletuleku indeks.

Sõnad

Standardiseeritud sagedus

Keskmine positsioon

Kognitiivse esiletuleku indeks

riik

29

2,8

0,086

kaart

27

1,8

0,124

mägi

21

2,3

0,075

manner

19

3,2

0,048

Maa

15

2,2

0,055

ookean

13

3,7

0,028

meri

11

4,4

0,020

mäestik

11

3,1

0,029

maastik

10

2

0,041

maailmajagu

9

4,2

0,017

 

Vastamine küsimusele „nimeta midagi geograafilist” tekitab vastajates palju enam ebakindlust kui vastamine küsimusele „nimeta maastikuelemente”. Sellest annab tunnistust „millegi geograafilise” küsimuse vastuste paljusus (179 erinevat vastust) ja maastikuelementide küsimuse vastuste vähesus (117 erinevat vastust). Maastiku­elementide küsimuse vastustes esildub sõna mägi kognitiivse esiletuleku indeksi järgi selgesti järgnevatest sõnadest. Loetelukatse küsimus „nimeta maastiku­elemente” annab selge märgi selle kohta, kuidas eesti keele kõneleja maastikku mõtestab. Edaspidi oleks huvitav välja selgitada, kas selline mäekõrgune vahe sõna mägi ja ülejäänud sõnade vahel oleks tuntav ka korpusanalüüsis. Prototüüpsed maastikuelemendid on meie analüüsi kohaselt mägi, küngas ja puu, millele järgnevad org, kivi, muld, jõgi, mets, järv ja põõsas. Neist kolme võiks pidada pinnavormideks, mis paistavad tasasel maal hästi silma (mägi, küngas ja org), samuti on esindatud kaks veekogu jõgi ja järv, ka mets on eestlastele maastikul tähtis, kuid samal ajal on huvitav, et mets, mille moodustavad puud ja põõsad, tuleb inimestele meelde alles siis, kui puu on juba nimetatud. Puude ja põõsaste kui eluslooduse komponentide olulisus ja erilisus tuli välja ka Martin Eessalu elusloodust käsitlevas töös (2012: 31–33). Peale eespool nimetatute kuuluvad maastikuelementide hulka veel kivi ja muld. Joonisel 3 on kujutatud prototüüpsed maastikusõnad eesti keeles.

 

J o o n i s 2. Küsimuse „nimeta midagi geograafilist” vastused reastatuna kognitiivse esiletuleku indeksi alusel.

 

J o o n i s 3. Prototüüpsed maastikuelemente tähistavad sõnad eesti keeles Eleanor Roschi prototüübiteooria järgi. Joonise keskel on kategooria parimad näited, joonise äärel olevad liikmed aga jäävad kategooria piirimaile. Sõnade kaugus keskosast on ligikaudne ja intuitiivne, mitte arvutuslik.

 

4. Maastiku rahvataksonoomia

Maastiku rahvataksonoomia võimaldab aru saada, kuidas peale prototüüpse ette­kujutuse maastikust maastikusõnad ja -elemendid omavahel suhestuvad. Tulemused on antud lineaarse tabeli vormis, kus vastused on esitatud loeteluna, millest kognitiivse esiletuleku järgi eristuvad nn põhikategooriad. Lisaks lineaarsetele andmetele loome üldistatud eesti keele maastiku kategooria rahvataksonoomia. Iga keelejuhi andmete põhjal on koostatud ka isiklikud maastikutaksonoomiad. Taksonoomiate loomisel võtsime aluseks eksperttaksonoomia, mille on koostanud Anu Vau ja Hannes Palang (vt joonist 4).

 

J o o n i s 4. Maastiku eksperttaksonoomia.

 

Taksonoomial on kolm tasandit, 0 tasandile paigutub hüperonüüm maastik. I tasand (ülemtasand) hõlmab mõisted looduslik ja inimtekkeline, mis on suure­mahulisemad kui II tasandi kategooriad (mille moodustavad põhisõnad). III tasand ehk alamtasand toob välja erinevad maastikuelemendid. Iga intervjueeritava isikliku taksonoomia loomisel paigutasime keelejuhi vastused hierarhilisse skeemi nii, et tasandid, mille all keelejuht midagi ei nimetanud, jäeti tühjaks. Selline joonis näitlikustab hästi, mis on keelejuhi maailmapildis maastikukategooriatena olemas ja mis puudub.

Nagu poolstruktureeritud intervjuu analüüsimeetod ette näeb, jagasime maastiku alla käivad nimetatud elemendid kategooriatesse (vt tabelit 3) ning kasutades nende keskmist positsiooni loetelus, arvutasime ka intervjuudes elementide kognitiivse esile­tuleku indeksi, mis on mõnevõrra ebatraditsiooniline. Sellegipoolest leiame, et see on põhjendatud, kuna soovisime leida loetelukatsete küsimustes ja poolstruktureeritud intervjuudes esinevate maastikuelementide vahelisi sarnasusi ja erinevusi.

 

Tabel 3. Poolstruktureeritud intervjuudes enim esinenud maastikukategooriad reastatuna kognitiivse esiletuleku indeksi alusel.

Kategooriad

Sagedus

Keskmine positsioon

Kognitiivne esiletuleku indeks

lage

3

2,0

0,153

mäed

2

1,0

0,115

künklik

2

2,5

0,061

veekogud

2

3,0

0,051

mets

2

4,5

0,034

 

 

J o o n i s 5. Maastiku rahvataksonoomia.

 

Taksonoomia II ja III tasandile paigutasime need sõnad, mida nimetati vähemalt kahel korral. Alamtasandi maastikuelemente nimetasid keelejuhid väga napilt. Järgisime sama mudelit nagu iga keelejuhi isikliku taksonoomia koostamisel, ent jätsime tühjaks need kategooriad, mida keelejuhid üldse ei nimetanud, et sel moel maastikutaksonoomia üldpilti paremini näitlikustada. Nagu näha jooniselt 5, puuduvad I tasandi maastikujaotused rahvataksonoomias. Meie valim on liiga väike, et teha lõplikke järeldusi. Vaid kaks keelejuhti nimetasid oma taksonoomiat koostades ka inimtekkelisi elemente, kuid see ei ole statistiliselt oluline erinevus. Esimene keele­juht jagas maastiku looduseks ja inimeseks, inimese alla paigutas ta ka linnamaastikuga seotud sõnu, nagu betoon, kastid, masinad ja majad. Teine keelejuht jagas maastiku looduslikuks ja inimese kujundatud maastikuks. Inimese kujundatud maastiku alla kuulus linnamaastik, mis omakorda jagunes rohealadeks, kaubanduseks ja liikluseks. (Vt Vau 2020)

 

Tabel 4. Poolstruktureeritud intervjuudes enim esinenud maastikusõnad reastatuna kognitiivse esiletuleku indeksi alusel.

Maastik

Sagedus

Keskmine positsioon

Kognitiivse esiletuleku indeks

mäed

9

2,3

0,296

mets

9

4,9

0,141

lagendikud

3

2,3

0,098

jõed

2

2,0

0,076

künkad

5

5,2

0,074

põllud

4

4,8

0,064

künklik

2

2,5

0,061

puud

3

4,0

0,057

heinamaa

4

5,5

0,055

tasane

3

4,7

0,049

põõsad

3

5,0

0,046

kuppelmaastik

2

3,5

0,044

lilled

2

4,5

0,034

aasad

2

5,5

0,028

 

 

Huvitav on võrrelda poolstruktureeritud intervjuude käigus kasutatud maastiku­sõnu. Reastasime need sageduse ja intervjuudes esinenud keskmise positsiooni alusel ning arvutasime, nagu loetelukatseteski, kognitiivse esiletuleku indeksi (vt tabelit 4). Tabelist on näha, et nii loetelukatses „nimeta maastikuelemente” kui ka poolstruktureeritud intervjuudes esildub teistest sõnadest selgelt mägi, samuti nimetatakse tihti metsa, mis esines maastikuelementide loetelukatsetes tagapool. Kaks eri meetodit annavad mõnevõrra erinevaid tulemusi, kuid üldpilt on sama: esilduvad sõnad kattuvad väga suures osas. See annab kindlust kõneleda prototüüpsetest maastikuga seotud sõnadest (vt joonist 3).

 

5. Arutelu ja kokkuvõte

Artikli eesmärk oli eesti keelde kuuluvate maastiku kirjeldamiseks kasutatavate sõnade kaardistamine, prototüüpsete sõnade väljaselgitamine ning maastiku rahva­taksonoomia koostamine. Otsisime just neid sõnu, mida kasutavad nii kooliõpilased, üliõpilased kui ka mis tahes eriala inimesed, kes ei ole geograafid, et teada saada, kuidas eesti keeles maastikku mõtestatakse ja sellest räägitakse. Eesmärgi täitmiseks viisime läbi loetelu­katsed (selles artiklis kajastasime võrdlevalt kahe loetelukatse tulemusi) ning poolstruktureeritud intervjuud. Loetelukatses osales 124 eesti emakeelega keele­juhti, pool­struktureeritud intervjuud tehti 13 keelejuhiga. Loetelukatse küsimuse „nimeta maastikuelemente” põhjal tuvastasime prototüüpsed sõnad, mida kasutatakse maastikuelementide loetlemisel. Poolstruktureeritud intervjuude käigus kogutud materjali põhjal koostasime rahvataksonoomia, tuginedes varem koostatud eluslooduse rahvataksonoomiatele (Berlin 1992; Eessalu 2012). Poolstruktureeritud intervjuus nimetatud sõnadest kattusid loetelukatses nimetatutega mägi, mets, küngas, jõgi ja puu. Kuigi elame üha enam linnastuvas keskkonnas, ei nimetanud keelejuhid ei loetelukatses maastikuelementidena ega poolstruktureeritud intervjuudes oma kujutlusena maastikust linnamaastikuga seotud sõnu. Anu Printsmann ja Helen Sooväli (2004) on tõdenud, et inimesed pole harjunud pidama linnaruumi enda ümber maastikuks, ning sellele järeldusele jõudsime ka oma uurimuses. Maastik on eesti keeles seega endiselt midagi ürgset ja inimesest puutumatut, kuid huvitav on see, et esimesena nimetab suhteliselt tasasel maal elav rahvas maastiku­elemendina just mäge. Püstitasime ka küsimuse, kas maastik moodustab eesti keeles semantilise välja, nagu värvid, kehaosad või loomad. Tõdeme, et maastikusõnadega on asjad keerulisemad, sest maastiku semantiline väli koosneb eelkõige eluslooduse elementidest, mis kuuluvad eluslooduse sõnavälja. Sageli vajasid poolstruktureeritud intervjuudes osalenud keelejuhid ka abi, saamaks aru, mida neilt täpsemalt küsitakse.

Dominic Tyler (2015) leiab, et maastiku kirjeldamiseks jääb sõnu vajaka. Sama tõdemuseni jõudsime meiegi poolstruktureeritud intervjuude käigus: keelejuhtidel oli ilmselgelt kindel nägemus maastikust, aga õigete sõnade leidmine selle kirjeldamiseks osutus keeruliseks. Samuti pidime kõigile 13 intervjueeritavale pikemalt selgitama sõna maastik. Elame maastikul, oleme osa maastikust, oleme selle sees ja vaatame eemalt, aga maastikust kõnelemine on keeruline. Maastikust rääkimiseks kasutatav sõnavara tundub eesti keeles eelkõige viitavat loodusele ja loodusnähtustele, jättes välja näiteks geograafidele hästi tuntud maakasutusega seotud terminid. Seetõttu võime järeldada, et eesti keeles ongi maastik loodus ning veelgi täpsemalt loodus, mida saab eemalt vaadelda. Sellele järeldusele jõuame, vaadates sõna mägi suurt sagedust ja meenumist esimeste sõnade hulgas nii loetelukatsetes kui ka poolstruktureeritud intervjuudes. On mõnevõrra üllatav, et Eesti maastikke asustavatele eesti keele kõnelejatele meenuvad maastikuga seoses esimesena mäed, kusjuures oleme täheldanud, et mäeks võib nimetada juba paarimeetrist muust maastikust kõrgemale ulatuvat osa. See käsitlus ühtib Tim Cresswelli järeldustega, et maastik on midagi, mida on hea eemalt vaadelda, maastik kui selline ongi vaade (Cresswell 2004). Kui vaatleme saadud tulemusi Jonesi käsitlusest lähtudes, näeme, et maastikusõnavara hõlmab eesti keeles vaid loodusteaduslikku osa, jättes kõrvale nii rakenduslikud kui ka humanitaarsed maastikukäsitlused (Jones 1991), samaväärse definitsiooni leiame ka Eesti Entsüklopeediast (EE: maastik). Prototüübiteooriast lähtudes on samuti kõige prototüüpsem maastikusõna mägi (vt joonist 3).

Mööname, et nii loetelukatse kui ka poolstruktureeritud intervjuu põhjal on raske teha lõplikke järeldusi maastikusõnavara kohta. Kindlasti tuleks meetodeid täiendada, et saada ülevaatlikum pilt (nt teha lisaks korpus­uuring), kuid usume, et artikkel täidab oma eesmärgi, sest oleme teinud põgusa sissevaate sellesse, kuidas eesti keele kõneleja maastikku mõtestab ja sellest kõneleb.

 

Lisa 1. Keelejuhtidele esitatud loetelukatse küsimused

1. Nimeta elamu tüüpe

2. Nimeta maastikuelemente

3. Nimeta ilmastikunähtusi

4. Nimeta ühikuid vahemaa mõõtmiseks

5. Nimeta, mida saab kaardile kanda

6. Nimeta geograafilisi nähtusi

7. Nimeta midagi geograafilist

8. Nimeta geograafilisi objekte

9. Nimeta, mis on geograafiline

 

Lisa 2. Poolstruktureeritud intervjuu küsimused

Primaarsed küsimused:

• Mis on Sinu jaoks maastik?

• Kirjelda Sinu jaoks kõige iseloomulikumat maastikku. (Millised elemendid sellel kindlasti olemas on?)

• Millisteks osadeks jaotaksid maastiku? (Abistamiseks võib tuua näiteks eluslooduse kategooriad: taimed, loomad, inimesed, bakterid)

Täiendavad küsimused sõna mägi kohta:

• Kirjelda Sinu jaoks kõige iseloomulikumat mäge.

• Milliseid sõnu Sa veel tead mäe kohta (sünonüümid)?

• Nimetan Sulle maastikuelemente. Kas tead, millega on tegu? Oskad Sa neid kirjeldada? Või tead, kus neid leidub? raun, rõuk, vare, kangur, nõlv, kalju, oos, kühm, vaar, kink, mõhn, kupits, vaal, mätas, poku, põndak, küngas, kuhi, hunnik

 

Mari Uusküla (snd 1980), PhD, Tallinna Ülikooli lingvistika ja tõlketeaduse dotsent (Narva mnt 29, 10120 Tallinn), mari.uuskula@tlu.ee

Anu Vau (snd 1973), MA, Kiviõli I Keskkooli direktor (Viru 14, 43125 Kiviõli), anuvau@gmail.com

Kaidi Rätsep (snd 1982), PhD, kaidi.ratsep@gmail.com

Hannes Palang (snd 1968), PhD, Tallinna Ülikooli inimgeograafia professor (Uus-Sadama 5, 10120 Tallinn), palang@tlu.ee

 

1 Geotsentrilisel orienteerumisel ei lähtuta mitte iseendast ehk sellest, kuidas inimkeha ruumis paikneb, vaid ilmakaartest.

2 Uncommon ground on tuletatud ingliskeelsest kõnekäänust common ground, mis viitab kahe tavaliselt eriarvamusel oleva osapoole ühistele huvidele.

3 Artikkel põhineb Anu Vau 2020. aasta kevadel Tallinna Ülikoolis kaitstud magistritööl „Maastikust eesti keeles ning maastikusõnade tõlkimisvõimalustest eesti ja inglise keele vahel”.

4 Kasutame katseisiku asemel keeleteaduses enam tuntud terminit keelejuht.

Kirjandus

VEEBIVARAD

EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat 2009. www.eki.ee/dict/ekss

KIRJANDUS

Arold, Ivar 2005. Eesti maastikud. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Berlin, Brent; Breedlove, Dennis E.; Raven, Peter H. 1966. Folk taxonomies and biological classification. – Science, kd 154, nr 3746, lk 273-275.
https://doi.org/10.1126/science.154.3746.273

Berlin, Brent; Breedlove, Dennis E.; Raven, Peter H. 1973. General principles of classification and nomenclature in folk biology. – American Anthropologist, kd 75, nr 1, lk 214-242.
https://doi.org/10.1525/aa.1973.75.1.02a00140

Berlin, Brent 1992. Ethnobiological Classification: Principles of Categorization of Plants and Animals in Traditional Societies. Princeton: Princeton University Press.
https://doi.org/10.1515/9781400862597

Brown, Cecil H. 1977. Folk botanical life-forms: Their universality and growth. – American Anthropologist, kd 79, nr 2, lk 317-342.
https://doi.org/10.1525/aa.1977.79.2.02a00080

Brown, Cecil H. 1984. Language and Living Things: Uniformities in Folk Classification and Naming. New Brunswick-New Jersey: Rutgers University Press.
https://doi.org/10.36019/9781978815711

Burenhult, Niclas 2008. Streams of words: Hydrological lexicon in Jahai. – Language Sciences, kd 30, nr 2-3, lk 182-199.
https://doi.org/10.1016/j.langsci.2006.12.005

Burenhult, Niclas; Levinson, Stephen 2008. Language and landscape: A cross-linguistic perspective. – Language Sciences, kd 30, nr 2-3, lk 135-150.
https://doi.org/10.1016/j.langsci.2006.12.028

Burenhult, Niclas; Stea, David; Mark, David M.; Turk, Andrew G. 2011. Landscape in Language: Transdisciplinary Perspectives. Amsterdam-Philadelphia: John Benjamins Publishing Company.

Cablitz, Gabriele H. 2008. When ‘what’ is ‘where’: A linguistic analysis of landscape terms, place names and body part terms in Marquesan (Oceanic, French Polynesia). – Languages Sciences, kd 30, nr 2-3, lk 200-226.
https://doi.org/10.1016/j.langsci.2006.12.004

Cresswell, Tim 2004. Place: A Short Introduction. Malden, MA: Blackwell.

Daniels, Stephen; Cosgrove, Denis 1988. Introduction: Iconography and landscape. – The Iconography of Landscape: Essays on the Symbolic Representation, Design and Use of Past Environments. Toim D. Cosgrove, S. Daniels. Cambridge: Cambridge University Press, lk 1-10.

Duncan, James; Duncan, Nancy 1988. (Re)reading the landscape. – Environment and Planning D: Society and Space, kd 6, nr 2, lk 117-126.
https://doi.org/10.1068/d060117

Eessalu, Martin 2012. Elusloodus eesti keeles. Prototüüpsus ning abstraktse taksonoomia konstrueerimine. Magistritöö. Tartu Ülikool.

EE = Eesti Entsüklopeedia. Kd 6: Lõuna-nõud. Peatoim Ülo Kaevats. Tallinn: Valgus, 1992.

ELC 2000 = European Landscape Convention. Council of Europe. Firenze, 20. X 2000. http://conventions.coe.int/Treaty/en/Treaties/Html/176.htm (24. VII 2020).

Faster, Mariko 2005. Ajaloolise Võrumaa ja Setumaa kohanimede determinandid. Magistritöö. Tartu Ülikool.

Faster, Mariko 2020. Hargla kihelkonna vetenimed Eesti-Läti piirialal. (Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 47.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Jones, Michael 1991. The elusive reality of landscape: Concepts and approaches in landscape research. – Norsk Geografisk Tidsskrift, kd 45, nr 4, lk 153-169.
https://doi.org/10.1080/00291959108552277

Jones, Michael 2003. The concept of cultural landscape: Discourse and narratives. – Landscape Interfaces: Cultural Heritage in Changing Landscapes. Toim Hannes Palang, Gary Fry. Dordrecht Springer, lk 21-51.
https://doi.org/10.1007/978-94-017-0189-1_3

Jürine, Anni; Klavan, Jane; Veismann, Ann 2013. Katselised meetodid tähenduse uurimisel. – Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri. Journal of Estonian and Finno-Ugric Linguistics, kd 4, nr 1, lk 17−34.
https://doi.org/10.12697/jeful.2013.4.1.02

Kant, Edgar 1933. Geograafia, sotsiograafia ja antropo-ökoloogia. – Eesti Looduseuurijate Seltsi Aruanded XXXIX, lk 32-91.

Kasik, Reet 2005. Sõnamoodustus. (Eesti keele varamu I.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Kaur, Egle; Palang, Hannes 2005. Inimmõjuga maastikest. – Eesti looduskultuur. Toim Timo Maran, Kadri Tüür. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 363−378.

Laansalu, Tiina 2020. Kesk-Harjumaa kohanimede kujunemine ja nimesiire. (Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 46.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Laherand, Meri-Liis 2010. Kvalitatiivne uurimisviis. Tartu: Sulesepp.

Levinson, Stephen 1997. Language and cognition: Cognitive consequences of spatial description in Guugu Yimithirr. – Journal of Linguistic Anthropology, kd 7, nr 1, lk 98−131.
https://doi.org/10.1525/jlin.1997.7.1.98

Levinson, Stephen 2003. Space in Language and Cognition. Explorations in Cognitive Diversity. Cambridge: Cambridge University Press.
https://doi.org/10.1017/CBO9780511613609

Levinson, Stephen C.; Wilkins, David P. 2006. The background of the study of the language of space. – Grammars of Space: Explorations in Cognitive Diversity. Toim S. C. Levinson, D. P. Wilkins. Cambridge: Cambridge University Press, lk 1-23.
https://doi.org/10.1017/CBO9780511486753.002

Mark, David M.; Turk, Andrew G.; Burenhult, Niclas; Seta, David 2011. Landscape in lan­guage: An introduction. – Landscape in Language. Transdisciplinary Perspectives. Toim N. Burenhult, D. Seta, D. M. Mark, A. G. Turk. Amsterdam-Philadelphia: John Benja­mins Publishing Company, lk 1-24.
https://doi.org/10.1075/clu.4.02mar

Paatsi, Vello 1995. Eesti maastikulised liigestused kooligeograafias 1917-1944. Tartu: Kultuurikeskus.

Pajusalu, Renate 2009. Sõna ja tähendus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Palang, Hannes 2001. Maastikest siin raamatus. – Maastik. Loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis. (Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis 91.) Toim H. Palang, Helen Sooväli. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 8-10.

Palang, Hannes; Kaur, Egle 2000. Kultuurmaastik: mõiste, analüüs ja tõlgendamine. – Inimesed, ühiskonnad ja ruumid. Inimgeograafia Eestis. (Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis 87.) Toim Jussi S. Jauhiainen, Hill Kulu. Tartu: Tartu Ülikool, lk 140−151.

Palang, Hannes; Sooväli, Helen (toim) 2001. Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis. (Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis 91.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Peil, Tiina 2001. Maastike keskel. – Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis. (Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis 91.) Toim Hannes Palang, Helen Sooväli. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 57-65.

Peil, Tiina; Sooväli, Helen; Palang, Hannes; Oja, Tõnu; Mander, Ülo 2004. Estonian landscape study: Contextual history. – Belgeo, nr 2−3, lk 231−244.
https://doi.org/10.4000/belgeo.13637

Printsmann, Anu; Sooväli, Helen 2004. Tasakaal maastikus – maastik tasakaalus. – Tasakaalu teooria. [Ettekanded 30. teoreetilise bioloogia kevadkoolis. 2004, Kirikumäe, Võrumaa.] (Schola Biotheoretica XXX.) Toim Ingmar Tulva, Maarja Öpik, Ivar Puura. Tartu: Sulemees, lk 143-146.

Rosch, Eleanor 1975. Cognitive representations of semantic categories. – Journal of Experimental Psychology, kd 104, nr 3, lk 192-233.
https://doi.org/10.1037/0096-3445.104.3.192

Sauer, Carl O. 1925. The morphology of landscape. – University of California Publications in Geography, kd 2, nr 2, lk 19-54.

Sepp, Kalev 2001. Maastik ja maastikuline lähenemine – milleks nad head on? – Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis. (Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis 91.) Toim Hannes Palang, Helen Sooväli. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 107-113.

Sinijärv, Urve 2001. Maastikust, kultuurist ja identiteedist. – Maastik: Loodus ja Kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis. (Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis 91.) Toim Hannes Palang, Helen Sooväli. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 11-17.

Smith, Barry; Mark, David M. 2001. Geographical categories: An ontological investigation. – International Journal of Geographical Science, kd 15, nr 7, lk 591-612.
https://doi.org/10.1080/13658810110061199

Spirn, Anne Whiston (toim) 1998. The Language of Landscape. New Haven: Yale University Press.

Sutrop, Urmas 2001. List task and a cognitive salience index. – Field Methods, kd 13, nr 3, lk 263-276.
https://doi.org/10.1177/1525822X0101300303

Tyler, Dominic 2015. The Uncommon Ground: A Word-lover’s Guide to the British Landscape. London: Guardian Books.

Uusküla, Mari 2018. Loetelukatse ja nimeandmiskatse psühholingvistika meetodina. – Keel ja Kirjandus, nr 8-9, lk 683-696.
https://doi.org/10.54013/kk730a5

Vau, Anu 2020. Maastikust eesti keeles ning maastikusõnade tõlkimisvõimalustest eesti ja inglise keele vahel. Magistritöö. Tallinna Ülikool.

Weller, Susan C.; Romney, A. Kimball 1988. Systematic Data Collection. (Qualitative Research Methods 10.) Newbury Park-London-New Delhi: SAGE Publications.
https://doi.org/10.4135/9781412986069

Õim, Haldur 1996. The need for a theory of folk theories in cognitive semantics. – Estonian in the Changing World. Tartu: University of Tartu, lk 193-210.