LÜHIDALT

Sarnaselt varasemate linnu- ja looma­pärimuse raamatutega¹ on Mall Hiiemäe liikide kaupa koostanud valimiku puude ja põõsastega seotud Eesti Rahvaluule Arhiivi pärimustekstidest. Kui rohttaimede rahvapärased nimetused jätavad teinekord liigi määramisel hätta, siis puude nimetused on eesti keeles selgemalt kinnistunud, ehkki ühe sugukonna puhul esineb segadust. Näiteks: „No ega ma ikka päriselt ei teagi, kas ma räägin jalakatest või künnapuudest” (lk 33), „[---] metsaülem määras ta jalakaks, aga siis tuli Henrik Relve [---] ja teatas, et see on künnapuu” (lk 112). Raamat sisaldab 29 liigi või perekonnaga (sellised on nt kask, paju) seotud materjali, kuid kõige rikkalikum pärimus on seotud tuntud metsapuudega, nagu kask, kuusk, mänd, tamm ja kadakas. Sissejuhatuses annab Hiiemäe ülevaate peamistest folkloorivormidest ning huvipakkuvamatest teemadest ja motiividest. Iga peatükki saadab väike sissejuhatus koos pildi ja liigi kirjeldusega, arhiivitekstid on aga temaatiliselt ja kronoloogiliselt liigendamata.

Eessõnas on täpsustus, et puidu etnograafilised kasutusviisid ja ravivõtted on mahu tõttu tagaplaanil ning esil on peamised pärimusvaldkonnad, nagu rahva­pärane nimekasutus, tekke- ja seletusmuistendid, hiiepärimus, mõistatused, kajastused regilauludes ja kosmogoonilises maai­lmapildis. Mõne puu, näiteks kase kasutusviisid on aga nii mitmekesised, et ka vastava info laialdasem esitamine on olnud möödapääsmatu. Võib öelda, et kask on eesti kultuuris üks olulisemaid puuliike. Tamme (või selle osade) kasutusest on raamatus see-eest juttu napilt: enamik lugusid puudutavad mõnd kindlat puud või salu, mis seob „inimkultuuris endaga sajanditetaguseid aegu nagu mälestusmärk” (lk 7). Tammekoor ja -tõrud on rahvaravis olnud jällegi laialdaselt tarvitusel. Mõne põõsa, näiteks kukerpuu kohta usundilist või kombestikulist pärimust talletatud pole ning tekstid puudutavadki kasutusviise.

Klassikaliste folkloorivormide kõrval on Hiiemäe kaasanud palju tänapäeval kogutud tekste, mis on lähedased loodus­vaatlusele või iseloomustavad inimese (eriti jutustaja enda) ja looduse suhet. Mõne vähemtuntud liigi, näiteks pooppuu kohta vanemat pärimust valimis polegi. Kogumiku järgi otsustades on mõni liik tänapäevalgi pea tundmatu („ega ma ei oleks neid [laukapuid] ka ise ära tundnud, aga mulle näidati” (lk 114)) ja seostub kindla kasvukohaga (nt „Kukerpuu põõsaid kasvas Kiltsi kooli ees” (lk 86); „Kirjanduses olen kohanud leedripuud, aga looduses teda ei tunne. Samas, mäletan, et Raiglas kasvas küüni juures aianurgas üks sarnane” (lk 17)). Kasvukoht on tihti sama meeldejääv nagu loomapärimuses mälestus sellest, kus ja kuidas mingit looma kohati.² Pühaks on enamasti peetud konkreetseid puid ja valikus on seega palju kohapärimuslikke tekste. Paigale annavad tähenduse ka isiklikud sidemed kindla puuga, nt koduõuel kasvanuga või lapsepõlve ronimispuuga.

Et tegu on populaarteadusliku välja­andega, on tekstidele lisatud vaid kogumise kihelkond ja aasta. Eessõnas nendib Hiiemäe, et XX sajandi lõpul on folkloristikas hakatud looja­rollile suuremat tähele­panu pöörama. Käesolevaski raamatus oleks võinud jutustajate tausta avada, sest uuematel lugudel pole selget seost piirkonna tavade või uskumustega, see-eest edastavad need sageli isiklikku loodus­kogemust (nt meeleline elamus jäisest sätendavast kadakast (lk 46) või „Maasika ja kasetohu lõhn” kui „lapsepõlve üks magusamaid lõhnu” (lk 62)). Vähesel määral pakub tuge teave, et Mall Hiiemäe 2018. aastal koostatud küsitluskavale „Puud ja inimesed” vastas 30 loodushuvilist (lk 8).

V. S.