Aarand Roosi mälestuseks (28. V 1940 – 9. VIII 2020)

^{Foto: Tarmo Lige}

Aarand Roos sündis Tartus filoloogide peres: isa Ervin (1908–1962) töötas ülikoolis klassikalise filoloogia lektori kohuse­täitjana ja ema Elsa Alfrida (1932. aastani Mattson, 1909–2000) Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumi (praeguse Miina Härma Gümnaasiumi) inglise keele õpetajana. Peale Aarandi kasvasid peres vennad Naatan (1934–1993) ja Paavo (snd 1937).

1944. aasta suvel otsustati põgeneda Rootsi. Et pereema Elsa oli Naissaarel sündinud rootslane, avanes perel võimalus lahkuda kodumaalt eestirootslastena. Nii viiski kuunar Juhan oma teisel eestirootslaste evakueerimissõidul enam kui kolme­saja eestirootslase hulgas ka perekond Roosi üle Läänemere. Stockholmi vaba­sadamasse saabuti 12. juulil 1944.

Mõni aeg pärast uuele asukohamaale jõudmist sai pereisa Ervin töökoha Stockholmis asuvas Vahemeremuuseumis. Pere elas aga pealinnast väljas, usutavasti seetõttu, et põgenikel oli sel ajal keelatud elada kuningriigi suurtes linnades Stockholmis, Göteborgis ja Malmös. 1945. aasta aprillist alates sai perekond Roosi elu­kohaks Stockholmi lähistel asuv väikelinn Sundbyberg. Seal algas Aarand Roosi kooli­põlv, mis jätkus Lundis, kuhu perekond kolis 1949. aasta augustis seoses pereisa õpingutega sealse ülikooli doktorantuuris, ning päädis 1965. aastal Stockholmi Eesti Gümnaasiumi lõpetamisega.

Roosi ülikoolipõlv algas Lundis, kus ta aastatel 1966–1969 õppis peaainena soome-ugri keeli, kõrvalainetena foneetikat ja türgi keelt. Seejärel täiendas ta end Helsingi (1969, 1971), Szegedi (1975) ning Uppsala (1973–1976) ülikoolis. Uppsala ülikooli lõputööna esitas Roos oma küllap kõige enam tuntust kogunud raamatu „Jumalaga, Kars ja Erzurum” (1975, 3., täiendatud trükk 1992), mille kaitsmisel oli siinkirjutaja oponendi rollis. Töö käsitles Kirde-Türgis asunud eesti asunduse Uus-Estonia ajalugu, eluolu ja keelt ning põhines materjalil, mida autor oli talletanud kohapeal väheste veel alles olevate eesti asunike juures aastail 1967, 1969, 1971, 1973 ja 1974. Kõigi eespool nimetatud tegevuste kõrval ja vahel töötas Aarand Roos Lundis trükikojas, raamatukaupluses ja postiametnikuna ning aastatel 1970–1973 Stockholmis mustlaskooli õpetajana. 1966–1970 oli ta Rootsi Eestlaste Esinduse (praeguse nimega Rootsi Eestlaste Liidu) esinduskogu saadik.

Pärast Uppsala ülikooli astus Aarand Roos doktorantuuri soome-ugri keelte alal. Ta kaitses oma väitekirja Lundis 2. aprillil 1980 (vt täpsemalt allpool). Oponent oli professor Seppo Suhonen Helsingist, kelle sulest ilmus doktoritöö arvustus ajakirjas Virittäjä. Omandatud doktorikraad võimaldas Aarand Roosil väitekirja juhendaja Valev Uibopuu järglasena saada juba 1980. aasta septembrist Lundi ülikooli soome-ugri keelte lektoriks ning järgmisel aastal soome-ugri keelte õppetooli juhatajaks. Lundi ülikoolis töötamise aeg osutus siiski õige lühikeseks, sest juba 1982. aasta suvel alustas ta sootuks uut laadi karjääri: konsulina Eesti New Yorgi peakonsulaadis. Seda ametit pidas Roos lektoriametist tunduvalt kauem, 1995. aasta vahetuseni, mille järel siirdus Tallinnasse Välisministeeriumi tõlgiks. Sellest töökohast läks ta 2005. aastal kuuekümne viie aastasena pensionile.

Eestis elades ühines Aarand Roos Eesti Kristliku Rahvaparteiga (2006. aastast Erakond Eesti Kristlikud Demokraadid), kuulus selle juhatusse ja oli nende presidendikandidaat. 1998 omistati talle Riigivapi IV klassi teenetemärk Eesti Vabariigi järjepidevuse hoidmise eest, kuid 2003. aastal tagastas ta selle Teenetemärkide Komiteele, kuna leidis, et Eesti valitsevad ringkonnad Euroopa Liiduga ühinemisel lammutavad vabariiki ja rikuvad selle põhiseadust.

Aarand Roosi tegemisi saatsid sageli heatujuline lõõp ja absurdne mänglevus, kuid nende taga peitusid tõsisemad loomu­jooned ja väärtused, eriti rahvuslus ja usk. Kõik need tulevad esile tema ilukirjanduslikus loomingus. Esikromaani „Lehmatapja” (1964) on peetud kriminaalromaani paroodiaks ja esimeseks eesti popromaaniks. Naljameelest on kantud tema koomiks „Calefson Mahorka saarel”, mis ilmus Lundi Eesti Üliõpilaskonna rotaatoril paljundatud ajakirjas Silmapiir (1968, nr 6), mille toimetaja oli Aarand Roos ise. Paroodilise kallakuga on tema järgmine raamat, „Tallermaa: reisikirjeldus tuhandete põldude maalt” (1968), mis vormilt on kuuldemäng, kuid millesse on lükitud nii luulet kui ka proosalõike. Alapealkiri viitab autori noorusmaale, Rootsi viljaaidaks peetavale Skåne maakonnale. Paroodilistele sugemetele vaatamata on teosel sügavtõsisem sõnum, mis kõlab vägagi tänapäevaselt: inimesed ei tohi loodust rüvetada ega muuta seda oma tallermaaks. (Tausta mõistmise mõttes meenutagem, et 1962. aastal ilmus merebioloog Rachel Carsoni laialdast tähelepanu äratanud teos „Silent Spring” (rts k 1963, e k „Hääletu kevad”, 1968), millest sai loodus- ja keskkonnakaitse edendamise avalöök.)

Omamoodi keelemänguline on luulekogu „Oma koli, oma voli” (1969), mille rõhutatult rahvuslik põhiolemus avaldub juba avaluuletuse pealkirjas „Eestlur”. Eestlur on Aarand Roosi loodud uudissõna tähistamaks eestluse eestvõitlejat, kelleks autor ennast õigustatult pidas. Mitmed luuletused viitavad autori usulisele kuuluvusele: nii nagu tema perekond, nii oli ka tema ise baptist. Rahvuslus, ristiusk, keelemänglevus ja absurdini viidud mõttelend tulevad ilmsiks ka järgmistes Aarand Roosi ilukirjanduslikes teostes, novellikogus „Esto-Atlantis” (1974) ja luulekogus „Rändamaie” (1982). Kuuest novellist koosneva „Esto-Atlantise” sisuks on kadunud kodumaa ehk Eesti vaimukas-naljakas otsimine ja selle poole pürgimine eri aegadel ja eri olustikes alates Sumerist ja Vana-Roomast ning lõpetades kaasajaga, kusjuures ei puudu eesti pagulasringkondade vastu suunatud pila. Hiljem, sünnimaale naasnuna avaldas ta veel kaks luulekogu: „Saar, saare, saart: ood Koipsi saarele” (2003; seal oli autori suvekodu) ja „Haikumaania” (2018).

Läbivaks keelemängu võtteks Aarand Roosi luuletustes on omavahel riimumata minimaalpaaride kasutamine salmis või lühemas luuletuses, nagu rukkirääk – rikkiriik, kutsunud – katsunud – kitsunud, viina – eluveena – eluvoona – vääna – veena. Samale võttele toetub autor ka proosateostes, ehkki märksa tagasihoidlikumal määral: „Hakka tegijaks, aga mitte teiste togijaks! Ole tragi, trügi, aga trägi jäta kõrvale, tule oma parimaga!”¹ Proosateostes tarvitab autor haruldasemaid, osalt keeleuuenduslikke morfoloogilisi vorme, kuid enamasti selliselt, et need ei mõju kunstlikult teksti juurde poogituna. Veel väärib mainimist, et oma teoseid kujundas Roos sageli ise ning mõne teisegi autori raamatu kaanepilt on tema loodud.

Aarand Roosile eriomase keelemänglevusega haakub üks tema varasemaid keele­alaseid töid, ajakirjas Tulimuld ilmunud „Eesti keele ääretud võimalused” (1971, nr 4). Selles tutvustab autor haruldasemaid vorme, nagu prolatiiv ja ekstsessiiv, kirjeldab käänamise, võrdlemise ja pööramise piirjuhtumeid (nt supiini käändevorme) ning soovitab keeleuuenduslikus vaimus, millele vihjab artikli pealkirigi, näiteks nimisõnu pöörata ja pöördsõnu võrrelda (nt kodus on magamam, st mõnusam magada). Vormiõpetuse probleeme käsitleb ta mõnes teiseski kirjutises: analüütilist komparatiivi ajakirjas Fenno-Ugrica Suecana (1980, nr 3) ning käskiva kõneviisi minavormi ja optatiivi ajakirjas Finsk-ugriska småskrifter (1982, nr 5).

Teine keeleline põhiteema, mida Aarand Roos käsitles, on väliseestlaste segakeel. Manas (1969, kd 36, nr 2) kirjeldas ta türgipärasusi Türgi eestlaste keeles ja Tulimullas (1970, nr 2) rootsi-eesti segakeele vormiõpetust. Viimane kirjutis lähtus Lundis soome-ugri seminaris peetud ettekandest, mida seminari juhataja ­Tryg­gve Sköld (Julius Mägiste järeltulija selles ametis 1967–1971) olevat soovitanud Aarand Roosil arendada doktoritööks. Nii sündiski, kuid doktoriväitekiri „Morfologiska tendenser vid språklig interferens med estniska som bas” („Interferentsil põhinevad morfoloogilised tendentsid eesti keeles”) valmis alles kümme aastat hiljem, pärast naasmist Ameerika Ühendriikidest Washingtonist, kus ta oli olnud 1976. aasta juulist 1978. aasta augustini raadiojaama Ameerika Hääl Eesti toimetuse liige, ja seda oli täiendatud Ameerika Ühend­riikides elavate eestlaste keelekasutuse näidetega. Ameerika Ühendriikides elatud aastate jooksul tehtud keelelisi tähele­panekuid kajastab ka artikkel „Kapatäis kannutoitu: muljeid Ameerika eestlaste keelest”, mis ilmus ajakirjas Finsk-ugriska småskrifter (1987, nr 7).

Peale ilukirjanduse ja keelealaste tööde avaldas Aarand Roos ka teise koega raamatuid. Tema konsulitööga on seotud kogumik „Konsuli kõned 1982–1991” (1993) ja brošüür „Words for Understanding Ethnic Estonians” (1993), usuga haakuvad „Juutide kuningas Tallinnas” (1978, 2. trükk 1992), jutlustekogu „Usku peab olema” (1993) ning „Issanda loomaaed ja teisi legende” (1999). Maakodu soetamine Koipsi saarele tekitas huvi väikesaarte vastu, mille tulemusena ilmus essee „Väike­saar eesti kirjanduses” (2008).

Tähtsal kohal Aarand Roosi elus oli sport ning ta ei olnud sugugi mitte ainult pealtvaataja-tarbija. Ta tegeles kergejõustikuga ja mängis tennist ning käis veel kõrges eas sörkimas.

Ta kogus süstemaatiliselt väliseesti sportlaste saavutuste andmeid ning avaldas mitu sporditeemalist raamatut: „Eesti kergejõustiku pool sajandit paguluses” (1998), „Ära sa tule siia meistritiitlit kaitsma! Aleksander Kreegi lugu” (2004), „Staadionilt statistikasse” (2009), „Areenilt arhiivi” (2013) ning kaasautorina „Eesti mastersport 1975–1990. Estonian Masters Athletics 1975–1990” (1991). Siinkohal ei saa jätta kirjeldamata Aarand Roosi töömeetodit Stockholmis ilmuva Eesti Päeva­lehe spordinurga toimetajana aastatel 1970–1976, mille tunnistajaks olin ise. Selleks et ajalehe lugejatele anda võimalikult täit pilti rootsieesti sportlaste saavutuste kohta, käis Aarand Roos regulaarselt kohalikus linnaraamatukogus, et selle perioodikasaalis läbi töötada Rootsi kohalike ajalehtede spordiküljed ja võistluste edetabelid. Leidnud eesti­pärase nimega sportlase, keda ta varem ei teadnud, püüdis Aarand Roos temaga ühendusse astuda kas kirja teel või telefonitsi, et saada kinnitust oletusele sportlase eesti päritolu kohta. Andmeid väliseesti sportlaste, eriti kergejõustiklaste saavutuste kohta hakkas Aarand Roos koguma tegelikult juba 1954. aastal. Samasuguse andumusega oli ta kogunud ajalehtedes Stockholms-Tidningen Eestlastele ja Eesti Päevaleht ilmunud Johannes Aaviku keele­nurki.

Aarand Roos oli üks neid väliseestlasi, kelle elu sisuks ja hobiks oli eestlus.

RAIMO RAAG