Ehini paradoks

Kristiina Ehini loomingust kirjutades ei saa kriitikud üle ega ümber autori isikust. Ikka ja jälle nenditakse, et võimatu on lugeda tema tekste, ilma et looja maine kuju silme ette ei tuleks,¹ teisal koguni jõutakse järeldusele, et Ehin ei püüagi oma persooni ja lüürilist mina distantseerida, vaid hoopis rõhutada, et tema luule pärineb otse elust.² Autori ja lüürilise mina samastamine on Ehini retseptsioonis tavaline, näiteks Andrus Kasemaa kirjutab „Kohtumiste” (2017) kohta suisa niimoodi: „Kristiina Ehini luulet ilma tema endata ei kujutakski ette. Kui loen, siis on alati silme ees tema kuju, peas kajab ta hääl. CDd pole kaasa vajagi.”³ Rein Tootmaa nendib „Viimase Mono­gaamlase” (2011) arvustuses: „Mina luule­kujuna ei ole nii sagedane külaline, aga selle korvab autori-mina juuresolek kõiges ja kõikjal.”⁴ Kaarel Tarand arvab sellest­samast teosest kirjutades koguni, et Ehini (nota bene: autori, mitte lüürilise mina!) „ihuliste vajaduste kroonika jookseb kenasti kogust kogusse”.⁵ Isegi Vilja Kiisleri arvustuse pealkiri („Unistuste eesti naine, kes armastab lihtsat eestlast”) osutab kalduvusele, mida võib eesti luulekriitikale ka üldisemalt ette heita: teksti lausuva „mina” identifitseerimine autori endaga. Seda põhjustab peale žanri eripära, luule enesele osutavuse jms ka termini lüüriline mina ähmane definitsioon. Joosep Susi on välja toonud terve hulga termineid, millega tähistatakse luulekriitikas lausuvat subjekti: lüüriline mina, lüüriline lausuja, lüüriline subjekt, poeedimina, tekstimina, tekstuaalne mina, lüüriline hääl, mina­tegelane, luulemina ja luuleminake, minahääl jt. Ta lisab, et neid kõiki ühendab justkui seesama soov nimetada ja/või piiritleda teatavat subjekti, kes vastutab (lüürilise) luuletuse diskursuse eest.⁶

Kristiina Ehin tõepoolest paistab oma luuletuste diskursuse eest vastutavat, sest ta kasutab samu poeetilisi ja retoorilisi võtteid nii poeesias, publitsistikas kui ka ansambli Naised Köögis laulusõnades, isegi intervjuudes. Ikka ja jälle kirjutab ta eesti keele, kultuuri, metsa ja lindude kaitsmisest, emaks ja naiseks olemisest, esi­vanematest. Vahel isegi näib, et Ehini artiklid ja ettekanded on poeetiliselt ladusamad ja üldistavamad kui mõnigi tema luuletus. Sarnasest nähtusest on Joosep Susi kirjutanud Hasso Krulli näitel, viidates Šveitsi kirjandusteadlasele ja kriitikule Jérôme Meizozile, kes kasutab prantsuskeelset terminit posture (’asend, poos, hoiak’), et kirjeldada protsessi, kus luuakse avalikku kuvandit nii kirjutatud tekstide ja retseptsiooni kui ka esinemiste, intervjuude ja muu sellise kaudu. Susi jätkab: „Sedaviisi loodav kirjaniku eetos mõjutab oluliselt seda, kuidas üht või teist ilukirjanduslikku teksti tavatsetakse lugeda.”⁷

Siinses arvustuses loobun aga Ehini kui avaliku elu tegelase üle arutlemast, sest nagu Kiisleri arvustus näitab, kinnitab autori väljanägemisest, hääletoonist või potentsiaalsest poliitikukarjäärist kirjutamine ainult tema pisut ühekülgseks muutunud kuvandit ega vii sugugi lähemale teksti mõtestamisele ega analüüsimisele. Pigemini haaran kinni ühest niidiotsast, mille andis Sveta Grigorjeva „Kohtumisi” arvustades. Nimelt kirjutab ta Ehini tekstide paradoksaalsusest: „[---] ühelt poolt rajanevad need justkui kõigile mõistetavatel teemadel ja sõnastusel, sinna juurde veel nostalgia lihtsama ja aeglasema maailma-ühiskonna-inimese järele. Teisalt aga on tunne, et autori loodud omamüto­loogiline maailm ei ole sugugi nii lihtsasti „läbinäritav”, kui esmapilgul võib paista.”⁸ Ka „Janu on kõikidel üks” on vastu­okslik kogu, ja see paradoksaalsus väljendub ennekõike püüdluses kõnetada võimalikult suurt hulka inimesi.

Jämedalt üldistades võib siinsed tekstid jagada kolme rühma. Esimestes, mida võiks iseloomustada autori sõnadega „Jutusta mulle maailma ajalugu kümne lausega” (lk 56), kapatakse läbi Eesti (ja maailma) ajaloo tulipunktide, põhilisteks teemadeks kolonisatsioon, vaesus ja viletsus ning eestlase jonnakus, mis aitab selle üle elada („Küll magus muulukamaitse / varjutab kõik elu Erna retked”, lk 19). Need tekstid liiguvad üldiselt tasandilt üksikule: Islandi ja Norra kaudu Soontaganasse, Raplasse ja Leedikülla, kuningas Siegfriedi juurest vaarvanaema Annani. Koha- ja isikunimed korduvad eri tekstides ja nii võikski järeldada, et „Janu on kõikidel üks” jutustab eesti muinasasulatest, aga ka Raplast ja Türist, mõnest kadunud rahvast, mõisnikest, kubjastest ja Annast. Igal juhul on luulekogu üks püüdlustest luua selline ajaloonarratiiv, kus peale vallutuste, lõputu naerivõtmise ning küüditamise tõusevad esile üksikisiku soovid ja tunded. Seega on tekstid selgelt lüroeepilise algega, sest meeleoluline väljendusviis on põimitud n-ö suure loo jutustamisega, ja miski ei sunni samastama luulesubjekti ja autorit, vastupidi arvustuse sissejuhatuses toodud varasema retseptsiooni näidetele. Ehin on kohal hoopis paiguti luule­tustele lisatud kursiivkirjas eessõnades – ehkki võinuks mitte olla. Seda nendib ka Põldma: „[---] kas ei ahenda seletused luuletuste mõjuvälja, ei välista tõlgendusvõimaluste paljusust, ei seo tekste liiga ühemõtteliselt reaalide külge? Poeetiline üldistus peaks ju toimima teksti tekkepõhjusi teadmatagi. Vahest saanuks eessõnad täpsemad ja mõjusamad siis, kui luuletaja riskinuks vahetada stiiliregistrit [---] Kui aga paratekst on sama kujundiküllane ja keelekaunis kui järgnev luuletus, tekib kahe tekstitasandi vahel konkurents, mis ei tule kummalegi kasuks.”⁹ (Mulle näib, et peale paratekstide ahendavad tõlgendus- ja üldistusvõimalusi teisedki poeetilised võtted, kuid nendest hiljem.)

„Janu on kõikidel üks” teise rühma luuletused jutustavad juba konkreetselt suguvõsalugu, ning tuleb tõdeda, et need on kogu tugevaimad tekstid. „Minu suguvõsa mehed” (lk 78–85) ning eriti „Minu suguvõsa naised” (lk 28–35) paistavad silma polüfoonilisuse ning isiklike ja konkreetsete lugudega, millega on samal ajal hõlbus samastuda. „Minu suguvõsa naistes” on 13 tegelast, kellel on oma selgelt eristuv hääl ja siht, jutustades traumast, valust ja elu paratamatust absurdsusest. „Minu suguvõsa mehed” räägib aga vaid kolme tegelase kaudu ja seega võrdlemisi monotoonselt sellest, mida mehed teevad, mitte sellest, mida nad tunnevad. Nii tuleb tõdeda, et ühelt poolt Ehin kinnitab meeste ja naiste stereotüüpe, teisalt lükkab neid ümber: „Minu suguvõsa naiste” lood on piisavalt omanäoliselt esitatud selleks, et mõista, kui erinevad võivad olla naiste rollid, ülesanded ja saatused, mehed aga teevad ühe­suguseid „maskuliinseid asju”, kuid ometigi see ei häiri. Mõlema luuletuse rütm, huumor, konkreetsus kaaluvad üles mõningase üheplaanilisuse ja etteaimatavuse.

Kolmandasse gruppi kuuluvad parasjagu aktuaalsete sotsiaalsete probleemidega tegelevad tekstid ehk ajaluule, kus muuhulgas juhitakse tähelepanu lageraiele, rahvusteaduste alarahastatusele ja koroona­kriisile. Nii temaatiliselt kui ka vormiliselt sarnanevad need luuletused rohkem ansambli Naised Köögis repertuaari kui Ehini muu loominguga, mistõttu tuleb tõdeda, et elavas esituses on neil hoopis ulatuslikum mõju kui raamatust lugedes. Võtkem näiteks koroonakevadele pühendatud „Muutunud maa­ilmas”, mille eessõnast selgub, et luulemina tahtis tekstiga kõike natuke kaugemalt ja selgemalt näha, kuid filosoofiliste üldistuste asemel leiab siit lõputul hulgal argiseid osutusi sündmustele ja mõtetele, mis on alates kevadest käibel või veel liialt selgelt meeles. Taustal kõlab küll Marie Underi „Jõulu­tervitus 1941”, aga proosalisele algimpulsile ei ole lisatud teist plaani, mitmekordset kodeeritust, esteetilisust, kunstilisust… Tasandit, mille puudumist Ehinile muidu ette heita ju ei saa, pigem vastupidi: nii mõnigi tekst on poeetiliselt lausa üle­laetud.

Paraku ei jõua üldistuseni ka paljud teised siinsed ajaluuletused, sest need on üksteisega lihtsalt väga sarnased: konkreetsed isiku- ja kohanimed ning üleüldine nimisõnarohkus vahelduvad seisukohta­dega, millega kõik nagunii juba kursis on: „Seni kui rahvusteadlasi ei hinnata / ja heidetakse üle parraste / tuleb emakeele­päeval vinnata / lipud poolde vardasse” (lk 51). Mõistagi võiks arutleda, kas ehk on nendel tekstidel teine, rahva- või võimu­valgustuslik eesmärk (ja ongi!), kuid sellisel juhul võinuks need oma esmasesse avaldamispaika ehk sotsiaalmeediasse jäädagi.

Kui „Kohtumiste” mõistmiseks peab Grigorjeva sõnul vaeva nägema, siis mulle näib, et „Janu on kõikidel üks” tuleb publikule sammukese (või kaks) lähemale. Luule­kogu keerulisemates tekstides pannakse proovile lugeja ajaloo- või müto­loogiaalased teadmised, ent enamik luule­tustest on hõlpsasti tarbitavad. Selle raamatu iva – ja ühtlasi paradoks – peitub aga selles, et „juurte jootmise” ja ühiskonna kritiseerimise käigus on õnnestunud suurt hulka inimesi isiklikult kõnetada, kuid teisalt ei proovi kogu tugevaimad tekstid üldistuseni jõuda, vaid jutustada ühe inimese lugu, olgu ta lüüriline mina või lihtsalt Kristiina Ehin.