PDF

Kaitstud doktoritööd 

23. oktoobril kaitses Ksenia Filimonova Tartu Ülikoolis vene kirjanduse erialal doktoritöö „Varlam Šalamovi esteetiliste vaadete evolutsioon ja 1950.–1970. aastate vene kirjandusprotsess” („Эволюция эстетических взглядов В. Шаламова и русский литературный процесс 1950–70-х годов”). Juhendaja oli dotsent Roman Leibov (TÜ), oponendid filoloogiateaduste doktor Oleg Lekmanov (Moskva) ja filosoofiateaduste kandidaat Sergei Solovjov (Moskva).

Kirjanik Varlam Šalamovi (1907–1982) teostest avaldati enamik Nõukogude Liidus pärast tema surma. Kirjaniku traagiline saatus, tema proosa ainulaadsus ja mastaap ei ole tänini tõsist tunnustust leidnud. Tihti räägitakse temast kui ainuüksi „Kolõma kroonikakirjutajast”, kes jäi oma ajastu kirjandus- ja kultuurielust eemale.

Väitekirjas pöördutakse Šalamovi pärandi väheuuritud osa juurde: analüüsitakse kirjavahetust, päevikumärkmeid, mitteilukirjanduslike tekstide publikatsioone ja nende mustandeid. Teadusliku uurimise alla võetakse uued dokumendid Šalamovi ja tema abikaasa Olga Nekljudova arhiividest ning ajakirja Novõi mir arhiivist. Dokumentidel, mida pole varem avaldatud, on suur tähtsus Šalamovi vaadete ning loomingupärandi tõlgendamisel. Arhiividokumendid loovad samuti võimaluse täpsustada mõningaid biograafilisi seiku, eriti Šalamovi suhteid Aleksandr Solženitsõniga. Šalamovi „uue proosa” teooria tekkimise ja evolutsiooni ajaloolis-kultuuriline kontekst hõlmab peaaegu terve XX sajandi: kirjaniku tulekust 1920. aastate Moskva kirjanduslikku ja poliitilisse ellu kuni hilise stagnatsiooniajani 1970. aastate lõpus. Iga ajalooline etapp kajastus Šalamovi loomingus, nii ilukirjan­duses kui ka teoreetilistes töödes ning epistolaarses pärandis.

Väitekirjas selgitatakse Šalamovi kirjanduspärandi erisusi ajastu ajaloolis-kultuurilise konteksti kaudu, tutvustatakse kirjaniku suhteid kirjandusringkondadega, tema maailmavaate lätteid. Tänapäevani tundmatute dokumentide avastamine arhiivides annab võimaluse täiendada ja mõnikord ka uut moodi avada Varlam Šalamovi isiku ja loomingu unikaalsust.
(https://www.ut.ee/et/uritused/karina-novasevskaja-aleksandr-sahhovskoi-vene-rahvusteatri-ideoloogina)

13. novembril kaitses Annika Mikkel Tartu Ülikoolis klassikalise filoloogia erialal doktoritöö „Rütmilised lauselõpud 14. sajandi ladinakeelsetes ning itaalia rahvakeelsetes proosateostes”. Juhendaja oli dotsent Maria-Kristiina Lotman (TÜ), oponendid dotsent Satu Grünthal (Helsingi ülikool) ja vanemteadur Heete Sahkai (EKI).

Antiikajal kujunesid välja spetsiifilised proosarütmi põhimõtted, mille kohaselt tuli proosat rütmistada teistmoodi kui luulet, kasutades fraaside lõpus kindlaid rütmi­skeeme. Klassikaline proosarütm põhines eri kvantiteediga (raskete ja kergete) silpide vaheldumisel. Sajandite jooksul see süsteem lihtsustus ning kvantiteedi kõrval muutus oluliseks ka sõnarõhk.

Keskaegne proosarütm põhines ainult sõnarõhul (st rütmiskeemides vaheldusid rõhulised ja rõhuta silbid) ning sel põhimõttel rütmistatud lauselõppu kutsuti cursus᾽eks. Doktoritöös uuriti seda, milliseid proosa rütmistamisviise ja millises ulatuses esineb nii XIV sajandi itaalia rahvakeelses kui ka ladinakeelses proosas. Uurimuse keskmes olid Dante Alighieri (1265–1321) proosavormis tekstid, kuid võrdleval eesmärgil analüüsiti valimeid nii Dante kaasaegsete autorite Franco ­Sacchetti, Giovanni Boccaccio ja Giovanni Villani kui ka XVI sajandi autorite Pietro Bembo ja Niccolò Machiavelli teostest.

Uurimistöö tulemuste põhjal on näha, et XIV sajandil esines rütmilisi lauselõppe nii ladina- kui ka itaalia rahvakeelses proosas. Cursus’i leidub kõikide analüüsitud autorite igas valimis, kuid nende kasutamises tulid analüüsiga esile märkimisväärsed erinevused nii ladina- ja itaaliakeelse proosa vahel kui ka eri autorite vahel. Dante teoste analüüs näitas, et tema ladinakeelsetes tekstivalimites on cursus’te esinemissagedus väga kõrge just esimestes peatükkides ning erinevate lause­lõpurütmide esinemine võib ühe valimi raames pea­tükiti olulisel määral varieeruda. Ka Dante itaaliakeelsetes teostes õnnestus mõnes peatükis tuvastada teatud lauselõpurütmide oodatust suurem esinemus. Doktoritöö tulemused pakuvad mitmeid suundi, millele tulevastes analüüsides keskenduda.
(https://www.ut.ee/et/uritused/annika-mikkel-rutmilised-lauselopud-14-sajandi-ladinakeelsetes-itaalia-rahvakeelsetes)