Unikaalne linnasenimetus

Linnased on olnud õllepruulimisel oluline komponent, et teraviljas sisalduvast tärklisest tekiksid joogi kääritamiseks vajalikud suhkrud. Läänemeresoomlased tarvitasid õlut hiljemalt I aastatuhandel, nagu on järeldatud samatüvelistest sõnadest neis keeltes.¹ Seevastu linnaseid ei nimetata läänemeresoome keeltes ühtmoodi. Eestlased on juba vähemalt XVI sajandil linnaseid kodus teinud nii enda tarbeks kui ka mõisale. Linnaste valmistamise protsess algas odraterade mõnepäevase leotamise ja nõrutamisega. Paisunud ja pehmenenud terad asetati umbes 15–20 cm paksuse lademena põrandale õlgedega kaetult umbes nädalaks idanema ehk kasvama. Idanedes juurte ehk jalgadega ja idude ehk pulkadega kokku haakunud linnased hõõruti lahti ja pandi kuivama. Lõpuks tuulati terad puhtaks. Täpsemalt on linnaseid, nende valmistamist ja kasutust Eestis XVI–XX sajandil kirjeldanud Aliise Moora uurimuses „Eesti talurahva vanem toit” (vt nt Moora 1991: 7–14).

Nimetus linnased on käibel ainult eesti ja vadja keeles. Sõnaraamatus esineb see esmalt XVII sajandil. Lõunaeesti murdel põhinevas Johann Gutslaffi saksa-ladina-eesti sõnastikus (1648) on sõnakuju linnassit ning põhjaeestimurdelises Heinrich Gösekeni saksa-ladina-eesti sõnastikus (1660) linnaxet, linnaxe jahwo. Eesti murretes on sõna üldlevinud, kuigi saarte murdes uuem – sealne varasem nimetus oli maged.² Nii kirjakeeles kui ka murretes kasutatakse linnasenimetust harilikult mitmuse vormis. Põhja-Eesti alal esinevad variandid linnased (Kihnu ljõnnasõd), linnassed, linnaksed, läänemurdes ka lennased ja lennassed. Lõuna-Eestis on sõna mitmuslik kuju Mulgi ja Tartu murdes linnase või linnasse, Võru murdes linnasõʔ ja linnassõʔ. Nende kõrval leidub üksikuid teateid lina-tüvelistest sõnadest: Jämaja ja Kose murrakus linaksed, Kõpus linassed ja Võru murde lääneosas linas(s)õʔ (täpsemalt vt EMS V: 247–248; EMSUKA). Ainsuslikku vormi linnas(s), lennas või linas(s) on kasutatud vähe, peamiselt omastavas käändes liitsõna täiendosisena, nt linnaseekstrakt ’maltoosa’, linnasejahu ’jahvatatud linnased’, linnaseleib ’küpsetatud linnasepäts’ või ’linnasejahu sisaldav leib’, ja linnastega valmistatud joogid, linnasejook, linnaseõlu jt (EKSS 3: 145).

Vadja keeles tarvitatakse sõna samuti harilikult mitmuses. Levinuim häälikkuju on linnahsõd, murdeti esinevad variandid linnassõd, linnasõd, linnõsõd, lʹinnõsõd. Ainsuslike vormidena on sõnaraamatus kirja pandud linnaz ja linnõz ning liitsõnad linnazjalgad ’linnaste idud (= eesti murdeis linnase jalad)’ ja linnazvesi ’linnasevesi, virre’ (VOT: 619). Varaseim viide eesti ja vadja vastete identsusele leidub XIX sajandist August Ahlqvisti koostatud vadja keele grammatikale lisatud sõnastikus (Ahl­qvist 1856: 135). Eesti-vadja sõnatüve päritolu ei ole selge.

Eduard Ahrens esitas sõna linnas etümoloogilise vastena soomekeelse linta : linnan, mis soome vana kirjakeele sõnastikes esineb mingi toidu nimetusena (Ahrens 1843: 14, 40, 120; 1853: 156). Soome kirjakeele varaseim teade pärineb XVII sajandist: musta linda ladina- ja saksakeelse tõlkega „pulmentum piperatum, lumber, das Gepfeffert Mues” (VKS, Schroderus 1637: 36). XVIII ja XIX sajandil koostatud sõnaraamatutes on soome linda (~ lindo) tähendust seletatud kui ’liha- või kalasuupiste, nn leivakõrvane; linnusööt; paksem kört nisu- või odrajahust; vasikate jook’ ning lisatud näide „pane lindoa pataan = linda-mackarata; vasikanjuoma; ~ ispinä” (VKS, Juslenius 1968 [1745]: 188; VKS, Ganander 1997 [1787]: 492). Tänapäeva soome kirja­keele sõnaraamatutes (NS; PS) seda sõna pole. Samuti puudub linta selles tähenduses Soome murrete sõnaraamatus (SMS).

Jahukördi nimetus linta (~ linda) : linnan leidub aga karjala keeles. Sõna on laialt tuntud päriskarjala murretes, sealhulgas karjala keelesaarel Venemaal Tveri oblastis Tolmatšu ja Vesjegonski murrakutes, mille asukad eraldusid XVI sajandil ja XVII sajandi algkümnenditel. Seega on tegemist küllalt vana sõnaga. Karjala linda oli vedel puder või kört, mida valmistati ükskõik millisest jahust. Teravilja- (nt ­hirsi-­), herne- või kamajahu pandi kuuma vette, lisati soola ja piima ning keedeti, kuni jahu oli paisunud (KKS 3: 113; Punžina 1994: 139). Sama sõna tähistab püdelat toitu vene keeles Arhangelski ja Aunuse murdes ning Koola poolsaarel kujul линда mitm линды (dateeritud 1858) ning deminutiivse varjundiga лuндушк|а, -и tähendus­seletusega ’lahja nisu- ja tatrapuder’ (SRNG 17: 49). Sealne kört, mis keedeti harilikult kalaleemest (harva ka põhjapõdraliha leemest), kuhu segati õige pisut jahu, olevat olnud üsna ebameeldiva välimuse ning maitsega. Jalo Kalima määratleb vene линда laenuks karjala keelest (< linda), mainides ühtlasi soome vastet linta (Kalima 1919: 152). Vene keele etümoloogiasõnaraamat toetub Kalima seisukohale, kinnitades, et vene sõna on laenatud karjala või soome keelest (Vasmer 1986: 498). Eesti ega vadja keeles karjala sõnale linda täpset häälikulist vastet pole.

Venelaste jutu järgi olla linda saamide toit ja saami sõna (SRNG 17: 49). Saami keelte sõnaraamatutest ma sellist toidunimetust ei leidnud. Häälikuliselt lähedane võiks olla põhjasaami linddas, kuid seletus ja muu täpsem teave selle sõna kohta puudub (Nielsen 1934: 531; Álgu). Karjala Tveri murdes võiksid lind-tüve tuletised olla ka omadussõna lindžakka ’püdel; veniv; tüma, soine’ jt ning noomen lińdža ’löga, pori’ (KKS 3: 113; Punžina 1994: 140). Sel juhul oleks eelkirjeldatud toitude nimetamis­motiiviks ’vedelavõitu püdel mass’ vms. Karjala linda ei sobi meie linnasenimetuse vasteks häälikuliselt ega ka tähenduse või leviku poolest ning olemasoleva teabe alusel ei saa toetada Ahrensi oletust, et see pärineb eesti-vadja linnasenimetusega ühisest tüvest.

Kui linnased oleks algupärane eesti-vadja sõna, eeldaks, et samatüvelisi sõnu leidub neis keeltes rohkem kui ainult linnasenimetus. Julius Mägiste etümoloogiasõnaraamatus on eesti sõna kirjas, kuid teave päritolu kohta puudub (EEW: 1321). Eesti uusim etümoloogiasõnaraamat esitab üksnes eesti ja vadja vasted samatüvelistena (EES: 242). Alo Rauna (2000: 76) etümoloogilises teatmikus on sõna linnased juurde lisatud viide, vrd lina. Eesti-liivi-vadja nimisõna lina peetakse kas vanavene või balti laenuks (EEW: 1316; EES: 241). Teoreetiliselt võiks mitmuslik linnased lähtuda omadus­sõnast linane, kuid sellest on geminaadilisi variante leitud vaid kahes eesti murrakus: Hargla linnanõ ja Leivu linnan, mille mitmuse nimetav on linadsõ nagu kogu Võru murdes. Vadjakeelne omadussõna on harilikult linain ’linane’, vaid Savokkala murdest on kirja pandud ka geminaadiline linna|in g -zõõ (VOT: 618). Selle põhjal ei saa väita, et linnased on otsetuletis eesti-vadja sõnast lina, vaid võiks kaaluda laenu­suhteid.

Eesti- ja Liivimaal kaubeldi keskajal väga aktiivselt nii Riia, Novgorodi kui ka Pihkvaga, Tallinnas toimetasid transiiti hollandlased. Näiteks XIV sajandil veeti siit suurtes kogustes vilja välja ja sisse toodi eeskätt soola (vt nt Leimus 2001). Välismaised ülesostjad käisid ka Eesti- ja Liivimaa laatadel ning mööda külasid, ostes talurahvalt kokku peamiselt põllusaadusi. Kuivad linnased säilivad hästi, mistõttu neid on samuti müüdud ja kasutatud vahetuskaubana. Näiteks Tartumaa 1696. aasta kaubanduse aruande kohaselt olevat Koikküla mõisnik viinud 40 koormat linnaseid Riiga ning vahetanud soola vastu (Liiv 1934: 13). Pole teada, et võõramaistel kaubitsejatel olnuks eesti ja vadja keelega sarnane linnasenimetus, aga kauplemisel on loomulikult vaja ostu-müügiobjekti ja selle omadusi täpsustada.

Linnased jagatakse vastavalt tüübile kaheks: valged linnased on ensümaatiliselt aktiivsed, punased ensümaatiliselt inaktiivsed. Linnasetüüp sõltub idandatud terade kuivatamise temperatuurist. Madalal temperatuuril kuivades jäävad linnased heledaks, soojas muutuvad tumedamaks, mida kuumem on kuivatuskoht, seda tumedamad linnased saadakse. (Jakovlev 2000) Linnaste värvus ja maitse sõltub ka teravilja liigist. Vanad eestlased tegid linnaseid odrast ja kuivatasid neid suhteliselt madalal temperatuuril, saades nõnda kõrgelt hinnatud heledad linnased.

Värvus ongi üks aspekt, milles linnaseid saab linaga võrrelda. Kontaktkeelte linanimetustest näib eesti-vadja linnasenimetusel olevat tähendusseoseid vanavene keelega. Vanavene sõnal ленъ põhinev adjektiiv льнян|ый, -ая, -ое mitm льняные, ленн|ый, -ая, -ое mitm ленные, murdeis ka льнястый jt, tähendab ühtlasi ’linakarva valge’ ja ’lina sarnane’ ning linaseemneid on nimetatud льница ja льняница (Dal’ 1955: 247–248; SRNG 16: 354). Vene murrete aines nendes sõnaraamatutes on kahjuks suhteliselt hiline, kajastades XIX–XX sajandi keelt ega luba teha järeldusi varaste laenusuhete kohta. Ühtlasi tundub, et võõrkeelsete inimestega kauplemisel ei oleks eriti praktiline nimetada linnaseid teise kaubaartikli, nt linaseemnetega sarnaselt.

Häälikulisest küljest ja tähenduse poolest sobiks eesti-vadja linnasenimetuse doonorsõnaks paremini mingi tuletis vene verbist линять.³ Vene keeles märgib sõna линять ühelt poolt tähendust ’luituma, pleekima, valastuma, tulitama’ ning teiselt poolt ’sulgima; kestama; kestendama; karva ajama’, murdekeeles ka ’kaduma, taanduma; kahanema vms’ (SRNG 17: 51; VES). Selle tüvega adjektiivid линявый, линущий, полинявший jt kirjeldavad kahvatut või luitunud värvust, nt линючая краска ’pleekiv ~ luituv värv’ (Dal’ 1955: 253; VES). Muuhulgas on adjektiiv линущий, -ая, -ее tähendusvastetega ’блеклый, неяркий; линючий’ värvuse kohta öelduna 1855. aastal kirja pandud ka eestlaste naabritelt Pihkva murdest koos kahvatut värvust kirjeldava lausega Здешний цвет линущий ’Siinne värv on luituv’ (SRNG 17: 51). Vene-eesti sõnaraamatus on lisatud samast sõnast kõnekeelsed lühivormid: линюч, линюча, линюче, линючи ’luituv, pleekiv, tulitav’ (VES). Räpina murrakus esineb sellest vene sõnast moodustatud verb linnaumma ’pleekima’, milles laentüvele on lisatud võrumurdeline refleksiivsufiks ja infinitiivi tunnus –umma (Must 2000: 175). Laensõnu on meil teatavasti sageli mugandatud häälikuliselt suupäraseks ja vormiliselt oma keele sarnaseks. Näib olevat üsna tõenäoline, et unikaalne eesti-vadja linnasenimetus lähtub samuti laenulisest tüvest. Eelneva analüüsi põhjal võis linnase kõige sobivam laenuallikas olla vanavene verb линять või sellest tuletatud adjektiiv.

Vilja Oja (snd 1945), PhD, Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), vilja.oja@eki.ee