Paronüümide probleem eesti keeles

Eesti Keele Instituudi (EKI) tänapäeva keele sõnaraamatutöö on varasemaga võrreldes suuresti muutunud. 2017. aastal alustasime sõnastikuteabe koondamist ühtsesse andmebaasi Ekilex, kasutaja näeb kogu infot keeleportaalis Sõnaveeb (Tavast jt 2018; Langemets jt 2021). Alates 2020. aastast nimetame üldkeele ühendkogu EKI ühendsõnastikuks (ÜS). Sellest saab kasutaja infot sõnade õigekirja, vormistiku ja tähenduste kohta, leiab sünonüüme, näiteid ja teiste keelte vasteid, osalt ka päritoluinfot. Eeldatavalt aastaks 2025 on ühendsõnastikus ka terviklik õigekeelsussõnaraamat (ÕS). Ühendsõnastik on eesti keele mahukaim sõnakogu ning see täieneb pidevalt: praegu on selles 170 000 sõna, uusi sõnu lisandub aastas ligi 2000.

Õigekeelsussõnaraamatu (ÕS 2018) infoga tegeledes oleme kokku puutunud deskriptiivse (kirjeldava) ja preskriptiivse (suunava) keelekirjelduse vasturääkivustega, millega on juba mõnda aega põrkunud ka eri sõnaraamatute kasutajad: kui üks sõnaraamat mõnd sõna või tähendust „lubab”, siis teine „keelab”; kui üks soovitab eelistada omakeelset sõna või kindlal viisil moodustatud liitsõna või tuletist, siis teises on sünonüümid võrdväärsed. ÕS 2018 infot ei võta me ühendsõnastikku üle automaatselt: analüüsime keelenormide ja -soovituste ajakohasust teemade kaupa EKI seminaridel.¹ Sõnavarakorralduslike hinnangute uuendamisel arvestame tegelikku keelekasutust ja uusi digivõimalusi info analüüsimisel tekstikorpuste najal (vt nt verbi vabandama kohta Raadik 2020b; võõrsõnade kohta Paet, Risberg ilmumas); uuendatud soovitusi lisame ühendsõnastikku jooksvalt (rubriigis „ÕS soovitab”), ühtlasi neist regulaarselt teada andes.² Sõnavaras, nagu kogu keeles, pole midagi staatilist, kõik muutub „pidevalt ja kontrollimatult” (Hint 1978a: 8), keele sõnavara on „järjekindlalt labiilses seisundis” (Rätsep 2002 [1964]: 173; vt ka Hopper 1998). Kindlasti väärib eraldi uurimist ÕS-i roll väljaspool ametlikku sfääri (vt Lindström 2021).

Praegust tööd võib võrrelda 1980.–1990. aastatel toimunud ÕS 1999 põhjaliku eeltööga: peeti töörühma arutelusid, koostati prooviartikleid, kujundati uut tüüpi sõnastiku põhimõtteid (Saari 1984; Erelt 2001). ÕS 1999-s esindatud keel tähendab „XX sajandi üheksakümnendate aastate keelt” (Erelt 2001: 165). Sellele järgnenud ÕS-id on olnud oma eelkäija uuendatud väljaanne (2006) ja uustrükid (2013, 2018), kajastades nüüd (eessõna järgi) „XXI sajandi alguse keelt”. Igasse trükki on lisatud 1500–2000 uut sõna, teisi välja jäetud ja tehtud mõningaid muid täiendusi.

Artiklis keskendume ÕS-i infole, mis puudutab mõnda üldkeele paronüümi. Analüüsime paronüümipesi, mille kohta on EKI keelenõuandest enim infot küsitud: enamik–enamus, järele–järgi, õieti–õigesti; lisaks pesi eri–erinev ja vahel–vahest–vast. Püüame leida vastuse küsimusele, kas nende paronüümidega on või ei ole tegelikus keeles probleeme.

 

Taust

Keeleteaduses seletatakse paronüüme üldjoontes kui kujult lähedasi, aga erineva tähendusega sõnu (ÜS 2021; EKK 2020; ÕS 2018; VSL 2012;³ e-Duden; Patekar 2015, 2017⁴). On leitud, et paronüümia on nähtus, mis võib takistada keele­märkide normaalset funktsioneerimist (Rätsep 2002 [1983]: 203), paronüümid võivad keele­kasutajal segamini minna (EKK 2020: 582; vt ka Plado, Mandra 2008; Erelt 2007a), näiteks omasõnad käsitama–käsitlema–käsitsema ja võõrsõnad metroloogia–meteoro­loogia. Paronüümia on olnud peamiselt keeleõpetuse ja keelekorralduse pärusmaa: paronüümide kasutamisel eksivad ühtviisi nii keelt emakeelena kõnelejad kui ka seda võõrkeelena õppijad; kooliõpetuses on segiajamist peetud eksimiseks õige tähenduse vastu, mistõttu on osa sõnatähendusi hinnatud keeleveaks (Opiq; EKK 2020: 582; Storjohann 2019a: 353, 2019b: 1–2).

Huno Rätsepa sõnul põhjustab paronüümide sugenemist keelde lihttüvede piiratud hulk, samuti liidete liiga suur vormiline sarnasus (Rätsep 2002 [1983]: 203–204). Keel ei taha samasse või väga lähedasse ümbrusesse liiga sarnaseid sõnu: kui kahe sõna tähendused on sarnased, siis peab nende kuju olema väga erinev (need on sünonüümid); ja kui kaks sõna on kujult lähedased või kattuvad, siis peavad nende tähendused olema väga erinevad (need on homonüümid) (Hint 2001: 129–130). Keelekorralduses on rõhutatud, et üksteisest peavad märgatavalt erinema need sõnad, mis võivad esineda ühesuguses kontekstis (Erelt 2007a: 163).

Paronüümia uurimine on maailma keeleteaduses suuresti tähelepanuta jäänud (Patekar 2017: 163; Storjohann 2019b: 1; Ivanova 2016), erandiks ehk vene keele­teadus (nt Ivanova 2016 on loetlenud varasemaid vene uurijaid). Eestis on paronüümiaprobleemi esile tõstnud Mati Hint (1978b) ja Tiiu Erelt (2007a: 161–174), kõneledes küll eelkõige terminitööst. Paronüüme kooliõpetuses on uuritud baka­laureusetöödes (Svarts 1999; Kerm 2010; Hunt 2012), magistritöö ühe osana on uuritud sõnade järele ja järgi semantikat (Thomson 2012).

Pigem on koostatud paronüümide sõnastikke ja loendeid (Višnjakova 1984; Eestis nt Plado, Mandra 2008; Erelt 2007a: 165–174; EKK 2020: 582–590). Kui sakslased hakkasid mõni aasta tagasi koostama paronüümisõnastikku (Paronyme, vt ka Storjohann 2017), sai kohe selgeks, et paronüümide käsitlus vajab ajakohast lähenemist, mis tugineks tegeliku keelekasutuse empiirilistele andmetele (Mell, Storjohann 2017: 343; Storjohann 2019a: 355, 2019b: 4–5). Varem olid sakslased paronüüme käsitlenud strukturalistlikku korrapära eeldava süsteemina (Storjohann 2010: 5–6; sellise käsitluse näide on Lăzărescu 1999). Ka Horvaatias pole paronüümide puhul toetutud keelekasutuse andmetele, vaid sõnade tähendused on autoriteetsetes allikates ette kirjutatud (vt Patekar 2015, 2017).

Eestis on paljud paronüümid keelde toodud 1920.–1930. aastatel, mil ühtset eesti kirjakeelt kujundati rangete võtetega. Johannes Voldemar Veski taotles ühiskeeles selektiivset sirgjoonelisust, üldreeglistavat korraldamist koos eranditest hoidumisega ning võimalikult kindlapiirilist tähendustäpsust ja ainutähenduselisust (Veski 1958: 109). Kirjakeele lünkade täitmiseks tuletas Veski tuhandeid uusi sõnu, muu hulgas paronüüme, mille puhul nõudis täpse tähendusvahe tegemist liitele omistatud tähendusest lähtudes, ennekõike oskuskeeles, aga ka ühiskeeles (nt värv–värvus, üksindus–üksildus jpt) (Erelt 2002: 79). Samuti eristas Veski sünonüümsete partiklite tähendusi (Palmeos 1974: 136). Hindi (2001: 129) arvates võib paronüümia termini­loome printsiibina olla isegi mõistlik ja põhjendatud, aga üldkeeles mitte. Hindi väitel poleks „rahvas ühes keelemurdes iialgi loonud sellise ulatusega paronüümiat, mille on sünnitanud teadlik keelearendus” (Hint 1978b: 854). Ka Tiiu Erelt (2002: 79) on nentinud, et keel näeb ikka veel vaeva osa Veski loodud paronüümide omastamisega. Tänapäeva oskuskeelekorraldajad on pigem püüdnud paronüümiat vältida (Erelt 2007a: 161).

Keeleõpetuses, aga ka keelekorralduses on paljuski oldud seisukohal, et üld­tarvitatavate sõnade, sh paronüümide õiged tähendused tuleb lihtsalt ära õppida (nt Veski, vt Palmeos 1974; Elisto 1976: 47; Vääri 1968: 192, 1980: 186; Liivaku 1978: 85; Saari 2004 [1976]: 55; Nemvalts 2016). Uno Liivaku sõnastus on ilmekas näide oma aja arusaamadest: „Ja kui eksijaid oleks ka enamik, oleks õigus ikka neil, kes tarvitavad sõnu õiges tähenduses. Keelt ei tehta rahvahääletuse põhimõttel, vaid teadliku keeletarvituse alusel.” (Liivaku 1978: 85)

1980. aastate algul mindi eesti keelekorralduses rangelt normimiselt üle soovituslikule lähenemisele (Erelt 2002: 256). Sõnatähenduste puhul on alates ÕS ­1999-st tegu soovitustega, mis algul kõlasid siiski üsna jäigalt (sõnastuses „ei tähenda”); alates ÕS 2006-st on sõnastus muutunud leebemaks („ei soovita tähenduses”). Selliseid soovitusi on antud ka paronüümidele. Keelekorralduse traditsioon on tugev: mitmete paronüümide tähendust on õigekeelsussõnaraamatutes lahus hoitud alates 1920.–1930. aastatest (nt juhis–juhend, osundama–osutama, vahest–vast), tähendusvahesid on sisse seatud ka alates ÕS 1999-st (nt õieti–õigesti; vt ka „Kuidas me õieti räägime” 2021). Uut tüüpi ÕS-i (1999) idee autor Henn Saari on öelnud: „Sõnastik ütleb midagi selle kohta, mis temas leidub. Selle kohta, mis temas ei leidu, ei ütle sõnastik midagi.” Samuti on oluline toonitada Saari selgitust, et „sõnastiku pealähte­kohaks [ei ole] standardiseeriv „lubamine”, „kohustuslikkus” ega „keelud””. (Saari 1984) Ometi on aja jooksul hakatud ÕS-i just nii tõlgendama; seda peegeldavad sajad keelenõuandmebaasis registreeritud küsimused tähenduse vm „vabaks andmise” kohta, samuti mõni ärev sõnavõtt meedias (nt Tarand 2021; Argus jt 2021). Tõsi, õiglane on siinkohal lisada Saari märkus, et „välja jääb seegi materjal, mida koostajad ei soovita”. Aga kuidas sõnaraamatukasutaja peaks tegema vahet, mis on jäänud välja mahu, mis ebasoovitatavuse tõttu?

Hint on 1978. aastal tõdenud, et „[n]ormimispõhimõtete ja meetodite kaasajastamine põrkab meil ületamatult nn seisukohtade üldtunnustatuse vastu”. Anonüümse üldtunnustatuse vastaspoolel on üksikisik, kelle uuenduslikku seisukohta „ei pea käsitama üldtunnustatud seisukohana”. (Hint 1978b: 862–863) Ka paronüümide tähenduste eristamisest on saanud üldtunnustatud seisukohad, millel pole autorit. Ehkki tegelikult on igal ÕS-il subjektiivne värving küljes, nad on olnud oma loojate nägu (Erelt 2001: 173).

Tänapäevaks on eesti kirjakeel stabiilne, see on meie üldine ja ühine keelevorm (Rätsep 2002 [1981]: 28; Kerge 2012). Arenenud on keeleteadus, sealhulgas leksikaalne semantika ja kognitiivne lingvistika (nt Langacker 1987; Croft, Cruse 2004; mh on leitud, et tähenduselt ja kujult lähedasi sõnu ongi raske eristada, vt Stor­johann 2019a, 2019b). Keeleuurijad on esile tõstnud tegeliku keelekasutuse rolli keele süsteemis: keele struktuur sünnib keelekasutuses, keel on pidevalt muutuv, arenev ja ­reorganiseeruv süsteem; keelekasutuse nihetest annavad märku sagedusandmed (Diessel 2007, 2017); keelekasutuse uurimine aitab tuvastada objektiivset keelenormi (nagu on teinud sakslased: Storjohann 2017, 2019a, 2019b; ja horvaadid: Patekar 2015, 2017). Arenenud on korpuslingvistika (nt Sinclair 1991, 1992; Tognini-Bonelli 2001; Crawford, Csomay 2016): kunagi varem pole keele­uurijail olnud praegusega võrreldavas mahus andmeid keelearengute kohta (Praakli, Koreinik 2020: 926).

 

Viis üldkeele paronüümipesa

Kõigil artiklis analüüsitavatel paronüümidel on tähendusi, mida keelekorraldus on sihipäraselt suunanud või tõrjunud ning mille kohta on sõnaraamatutes ja õige­keelsusallikates antud vasturääkivat infot. EKI keelenõuandmebaas sisaldab (1. V 2021 seisuga) ligi 187 000 telefoni- ja meilipäringut alates aastast 1991. Tähenduste (mh võõrsõnade, terminite, paronüümide tähenduste) kohta on aastate jooksul küsitud lugematu arv kordi (baas näitab korraga üksnes kuni 3000 kannet). Paronüümide kandeid on ligi 2150, ent kuna paronüümide küsimusi on märgendatud erinevalt, siis nende mahust täpset ülevaadet meil ei ole.

Vaatleme sõnade ja sõnatähenduste teekonda ajas: kus olemas, esitame vana kirjakeele korpuses (VAKK; sisaldab XVI–XIX sajandi tekste) ja Ferdinand Johann Wiedemanni „Eesti-saksa sõnaraamatus” (1973 [1869]) leiduvat infot. XX sajandi alguse kirjakeele näiteid uurime DIGAR-i andmebaasi abil. Keelekorraldusinfo pärineb õigekeelsussõnaraamatutest (alates esimesest, EKÕS 1918-st⁵), sõnatähenduste kirjeldamisel oleme toetunud seletussõnaraamatutele (EKSS 1988–2007; 2009) ning korpusel põhinevale EKI ühendsõnastikule (ÜS 2021). Tänapäevast keele­kasutust ja keelekorralduslike soovituste ajakohasust hindame kasutuse põhjal eesti keele ühendkorpuses (ÜK 2019; Koppel 2020; korpustööriista Sketch Engine kohta vt ­Kilgarriff jt 2004, 2014; kasutuspõhise lähenemise kohta vt nt Langacker 1987; Barlow, Kemmer 2000; Diessel 2017). Analüüsi aluseks on 200 kasutusnäitega juhu­valim igast sõnast (järele–järgi problemaatilise märgendatuse tõttu 400 lauset mõlemal sõnal).

 

1. enamik–enamus

Tänapäeva keeles on sõnad enamik ja enamus ühevõrra sagedasti kasutatavad üldkeele sõnad: ÜK 2019-s esineb enamik 257 000 korda ja enamus 238 000 korda (kõik ÜK arvandmed on ümardatud tuhandeni). Mõlemad on tuletised, neil on ühine tüvi (omadussõna enam), nad erinevad tuletusliite poolest (-ik, –us). Ajalooliselt vanem sõna on enamus, enamik on esimest korda registreeritud EÕS-i I köites (1925). Probleeme on põhjustanud sõnade lähedased tähendused ’suurem osa’ (1.1) ja ’arvuline ülekaal’ (1.2). Keelekorraldusallikates on alates VÕS 1953-st tähendused lahutatud: tähendus ’suurem osa’ kinnistati sõnale enamik ja ’arvuline ülekaal’ sõnale enamus. Nõnda on see ka ÕS 2018-s.

1.1. Tähendust ’suurem osa’ on algselt väljendanud enamus. Seda on kirjeldatud Wiedemanni „Eesti-saksa sõnaraamatus” (1973 [1869]) (sks ’Mehrheit, grössere Anzahl, höherer Grad’). XX sajandi alguse kirjakeeles käibib enamus (näide 1), väga vähesel määral esineb ka enamik (2). Esimeses õigekeelsussõnaraamatus EKÕS 1918 on registreeritud sõna enamus, samas enamik puudub. Esimest korda esineb enamik EÕS-i I köites (1925) tähenduses ’Majorität’, sealjuures on sõna majoriteet tähenduseks Wiedemannile toetudes antud ’(häälte)enamus; enamik’; enamus on sees ilma tähenduseta. Tõenäoliselt tõi sõna enamik sõnaraamatutesse Veski, kuivõrd just tema sai 1919. aastal ülesande koostada uus ÕS (tal oli ka abilisi, nt Elmar Muuk; vt Erelt 2007b: 9). Kui SÕS-i I köites (1948) on sõnal enamik veel kaks tähendust: ’suurem osa; majoriteet’, siis alates VÕS 1953-st on tähendused lahutatud: tähendus ’suurem osa’ kinnistati sõnale enamik (’majoriteet’ jäeti sõna enamus kanda). Niisamuti on ÕS 2018-s. EKI ühendsõnastik (ÜS 2021) kirjeldab ühend­korpuse (ÜK 2019) põhjal sõnu enamik ja enamus sünonüümidena (näited 3–6, vt ka 8–9); lisaks on sõnal enamus tähendus ’arvuline ülekaal’. Samasugune tähendusjaotus on olnud ka seletussõnaraamatutes (EKSS 1988–2007, 2009).

(1) Mis ütleb Tartu kodanikkude enamus? (DIGAR, Postimees 18. XI 1917)

(2) [---] olid kõik suuremad kaubamajad, suur osa tubakatööstusest, ainuke gaasiühing, enamik elektrijaamu Saksa käes. (DIGAR, Päevaleht 26. IX 1919)

(3) Enamik inimesi ei taha, et neid aidatakse. (ÜK 2019, ÜS 2021)

(4) Enamus koeri on tänapäeval perekoerad. (ÜK 2019, ÜS 2021)

(5) Enamiku ajast olen suvel maal. (ÜK 2019)

(6) Tüdruk istub enamuse ajast peegli ees. (ÜK 2019, ÜS 2021)

1.2. Tähenduse ’arvuline ülekaal’ (’majoriteet’) võib Wiedemanni „Eesti-saksa sõnaraamatus” (1973 [1869]) tuvastada liitsõnas healte-e [häälteenamus – L. R., M. L.] ’Stimmenmehrheit, Majorität’. VÕS 1953 kinnistas selle sõnale enamus; nõnda on see ka ÕS 2018-s. Kvantorina (tähenduses ’suurem osa’) esinevad keelenäited on ÕS-is märgistatud ebasoovitatavaks (veebis punasega värvitud; näide 7). Õige­keelsusallikad ja keeleõpikud on tähendusi siiani samal viisil lahus hoidnud.

(7) {Enamus inimesi} → enamik inimesi. (ÕS 2018)

1.3. Tänapäeva keelekasutuses käibib enamus valdavalt tähenduses ’suurem osa’ (94,5%, tabel 1); nõnda on see eesti kirjakeeles olnud vähemalt alates XIX sajandi keskpaigast – keelekorralduslikud otsused pole suutnud seda väärata. Samale tendentsile on osutanud ka Helle Metslang (2017: 471, 473), samuti Mati Erelt (2006: 107). Enamik käibib üksnes tähenduses ’suurem osa’ (100%, tabel 1). Mõlemad sõnad esinevad peamiselt osastavat (näited 8–9), omastavat (10–11) või seestütlevat käänet (12–13) nõudva kvantorina, sageli koos suurust rõhutavate laienditega rõhuv, valdav (näited 8–9), absoluutne (näide 13), suur, ülekaalukas jt. Väga vähesel määral esineb enamus tähenduses ’arvuline ülekaal’ (5,5%, tabel 1), see tähendus on keeles üldse harv. Arvulisust rõhutavad arvsuurusele viitavad laiendid ühehääleline, kahekolmandikuline, napp jt; tähendust võib rõhutada laiend arvuline (näited 14–16).

(8) Rõhuv enamik töid olid füüsilised. (ÜK 2019)

(9) Valdav enamus omavalitsusi maksab [---] toetusi peredele. (ÜK 2019)

(10) Jõukam kiht ja haritlaste enamik suvitab Narva-Jõesuus. (ÜK 2019)

(11) Seimi enamus hääletas eile selle parlamendi tööplaanist välja. (ÜK 2019)

(12) [---] tegelikult hoolitses ema enamiku oma elust minu eest [---] (ÜK 2021)

(13) Absoluutne enamus välismaale kolinutest on naised. (ÜK 2019)

(14) Otsustamiseks on vaja riigikogu poolthäälte enamust. (ÜK 2019)

(15) Ühehääleline enamus on kõige hullem asi. (ÜK 2019)

(16) Eesti suudab arvulise enamuse väravaks vormistada. (ÜK 2019)

 

Tabel 1. Sõnade enamik ja enamus tähendused eesti keele ühendkorpuses (ÜK 2019) juhuvalimi põhjal. Problemaatiline tähendus on märgitud halli taustaga.

Tähendus	enamik	enamus
’suurem osa’	100% (200)	94,5% (189)
’arvuline ülekaal’	–	5,5% (11)

Keelekorraldajad (vt EKK 2020: 583) ja kooliõpetus (nt Vääri 1968: 193; Opiq) on seni püüdnud juurutada tähendustel vahetegemise vajadust; keelenõuandmebaasis on üle 130 kande (aastatest 1994–2021). Henn Saari (2004 [1976]: 55) on nende segi­ajamise üle arutlenud: „Kõige suurem küsimus selles küsimuses on küsimus, miks see küsimus iialgi selgeks ei saa.” Küllap ei saagi saada: paronüümide ühine probleem on, et kui nad on kujult ja tähenduselt liiga lähedased, siis on neid keeruline lahus hoida. Tähendusi ’suurem osa’ ja ’arvuline ülekaal’ on kohati võimatu eristada: kui miski on arvulises ülekaalus, on see samal ajal ka suurem osa. Saari on ise samuti selgitanud, kuidas metonüümia teel on enam-olekut tähendav sõna (ühe, hääletamise situatsioonis tekkiva erandina) üle kandunud inimeste kogule, kelle tõttu enamus tekkis (Saari 2004 [1976]: 56).

Sõnamoodustuse uurijad (vt Kasik 2015: 44–48) on kinnitanud, et sõnad saavad tähenduse tervikuna ja kontekstis ning et keelekasutajad ei analüüsi sõnu nende moodustajate (siin: tuletusliidete ‑ik ja –us) tähendusest lähtudes. Tegelik keel pole nende sõnade eristamist soosinud: loomulik on kasutada neid sõnu sünonüümidena. Kirjakeeles loodud tuletis enamik on keeles kohanenud väga hästi, ent sõna enamus variandina, sünonüümina tähenduses ’suurem osa’.

 

2. järele–järgi

Tänapäeva keeles on järele ja järgi sagedasti kasutatavad üldkeele sõnad: ÜK 2019-s esineb järele 249 000 korda ning järgi kolm ja pool korda sagedamini, 866 000 korda. (Sõna järel, mis esineb 279 000 korda, jääb mahupiirangu tõttu artiklis kirjeldamata, vt seda ÜS 2021.) Sõnadel on ühine tüvi, nimisõna järg. Sõna järele on nõrga­astmeline alaleütleva vorm, milles *k vaste on välja langenud (ETÜ 2012). Sõna järgi on Julius Mägiste seostanud adverbi/adpositsioonina esineva nimisõnaga järg (om järje), Wiedemannile viidates on ta seda vormi seostanud (ajaloolise vokaal)mitmuse sisseütleva käändega (Mägiste 2000: 599). Probleeme on põhjustanud sõnade lähedased häälikkujud ja tähendused, mida on niivõrd mitu, et kirjeldame neid sõnaliikide kaupa: afiksaaladverb ühendverbi osana (2.1) ja postpositsioon (2.2). Eraldi kirjeldame tähendust ’(millegi) kohaselt, põhjal, alusel’ (2.3). Keelekorraldusallikates on need sõnad juba EKÕS 1918-s esitatud eri kollokatsioonidega, alates SÕS-i II köitest (1951) on neid eristatud tähenduslikult. Nii on ka ÕS 2018-s.

Sõnad järele–järgi on murretes elanud sajandeid, kusjuures puudub tähenduslik erinevus: Põhja-Eestis on järele, saartel samas kontekstis järge ning Lõuna-Eestis järgi (Palmeos 1974: 136, 139; vt ka EMS 1994–). XVII–XIX sajandil on sõna järele kasutatud tähenduses ’järgi’; sõnal järgi, mis esineb XVIII–XIX sajandi tekstides, tähendusi eraldi välja toodud ei ole (VAKK). Wiedemanni „Eesti-saksa sõnaraamatus” (1973 [1869]) on järele–järgi koos kasutusnäidetega nimisõna järg all. Tema esitatud ühendites ja fraasides pole tähenduste piirid samuti selged: need rohud on selle maa järele, mõtle selle järele; järgi ootama, järgi saama ’järele jõudma’, järgi andma.

Eristuse tõi 1930. aastatel keelde Veski, kes pidas vajalikuks sõnade ühetähenduslikkust ja kindlalt piiritletud täpseid tähendusi (Palmeos 1974: 136; Rätsep 2002 [1973]: 289). Nõnda sai järele erisuguseid tähendusi nii afiksaaladverbina ühend­verbides kui ka postpositsioonina, aga sõnale järgi jättis Veski üksnes tähendused ’(millegi) kohaselt, põhjal, alusel’. Õigekeelsussõnaraamatud on sõna järele esitanud üsna sarnaselt: ÕS 1918–1976-s on järele (jääma), ÕS 1999–2018-s tähendusi pole. (Järgi kohta vt 2.3.) Otseselt sõnastatud tähendussoovitusi ÕS 2018-s ei ole, ebasoovitatavad tähendused on lihtsalt välja jäetud. Seletussõnaraamatutes (EKSS 1988–2007; 2009) on sõnal järele palju tähendusi nii adverbi kui ka postpositsioonina, samuti sõnal järgi, sh ’järele’.

2.1. Afiksaaladverbina (abimäärsõnana) ühendverbi koosseisus on enne Veski 1930-ndatel piiritletud tähendusi kasutusel olnud nii järele kui ka (lõunaeestiline) järgi (näited 17–20)⁶. Kuigi ligi sajand on püütud tõrjuda ühendverbides järgi kasutust, on see järele kõrval endiselt elujõuline (vastavalt 42,5% ja 67,8%, vt tabelit 2), sealjuures mitte üksnes kõnekeelsena (näited 21–22). Kümmekond sagedamat järgi-osisega ühendverbi on registreeritud ka ühendsõnastikus, nt järgi proovima, järgi andma, järgi vaatama (vt ÜS 2021).

(17) Kui Jaan Herm järgi tulli, sis ütel tema [---] (VAKK, protokoll, 1869)

(18) Sedda varrandust on järrele jänud kui Josep Kallaste on surnud. (VAKK, protokoll, 1873)

(19) Mõelgem järele! (DIGAR, Postimees 29. XI 1905)

(20) Katk Uralski oblastis on järgi jäänud. (DIGAR, Postimees 28. VIII 1910)

(21) Mõtle kaks korda järele, enne kui sisestad kuskile oma krediitkaardi andmed. (ÜK 2019)

(22) Tehke järgi, see on ju lihtne! (ÜK 2019)

2.2. Postpositsioonina on eri tähendustes (sh ’järel’) kasutatud samuti mõlemat sõna nii enne Veski loodud tähenduspiire (näited 23–25) kui ka pärast (näited 26–27). Muis tähendusis kui ’kohaselt, põhjal’ on sõna järgi kasutust vanemas kirja­keeles (VAKK, DIGAR) siiski näha vähe. Ka meie juhuvalimi alusel kasutatakse tänapäevaks postpositsioonina pigem sõna järele, mitte järgi (vastavalt 29,8% ja 7,3%, vt tabelit 2).

(23) Ja jälle tullid nüüd kossilassed teine teise järge. (VAKK, Willmann 1782)

(24) Nälg hariduse järele Inglismaal. (DIGAR, Tallinna Teataja 10. I 1920)

(25) Nõnda tuleb neil, kes seda korraldust ei tea, supelusasutuse juurest uuesti pileti järgi tagasi minna. (DIGAR, Maaliit 8. VII 1918)

(26) Kuna kassi himu tomati järele on nii suur, pidi pererahvas kasvuhoone uksele ette tegema võre. (ÜK 2019)

(27) [---] sünnitaja soov enama hoolitsuse järgi võib seepärast jääda täitmata. (ÜK 2019)

2.3. Tähenduses ’(millegi) kohaselt, põhjal, alusel’ on kuni XIX sajandi lõpuni kasutatud mõlemat sõna (näited 28–29). Sõna järgi esineb selles tähenduses alates XX sajandist märgatavalt rohkem, ehkki Johannes Aavik (1936: 194) propageeris hoopis järele kasutust, mis põhjustas nende mõningast sünonüümsust veel ka nõukogude ajal (Palmeos 1974: 140). Algul, esimesest ÕS-ist (EKÕS 1918) kuni VÕS 1933-ni (k.a) oli järgi esitatud üksnes fraasina karva järgi. SÕS-i II köide (1951) kuni ÕS 1976 sisaldavad kirjet [seaduse] järgi ’põhjal, kohaselt’. Tähendus ’kohaselt, põhjal, alusel’ on sõnal järgi nii seletussõnaraamatutes (EKSS 1988–2007, 2009) kui ka uuemates ÕS-ides (ÕS 1999–2018); sõnal järele seda tähendust ÕS-ides antud ei ole, seletussõnaraamatutes on. Tänapäeval (näited 30–31) kasutataksegi selle tähenduse jaoks enamasti sõna järgi, mitte järele (vastavalt 49,5% ja 1,7%, vt tabelit 2).

(28) [---] kaevatav Mango Prakel kontrakti järele ei tohhi maad välja anda. (VAKK, protokoll, 1876)

(29) Et Juula Sipp kohtu arvamise järgi muna ja viina varas ollu, saab tema kohtu poolt üks noomimise trahv. (VAKK, protokoll, 1889)

(30) Ema kokaraamatust pärit retsepti järgi valmib suurepärane maiuspala šokolaadi­sõbrale. (ÜK 2019)

(31) [---] UCI reeglite järele on kõrvalise abi kasutamine keelatud. (ÜK 2019)

2.4. Tänapäeva keelekasutuses esineb järele peamiselt ühendverbides (67,8%, vt tabelit 2) ja postpositsioonina (29,8%). Järgi esineb enim tähenduses ’(millegi) kohaselt, põhjal, alusel’ (49,5%), samuti on see elujõuline ühendverbides (42,5%), olles sõna järele sünonüüm (nt järele/järgi andma).

 

Tabel 2. Sõnade järele ja järgi tähendused eesti keele ühendkorpuses (ÜK 2019) juhuvalimi põhjal. Problemaatilised tähendused on märgitud halli taustaga.

Tähendus	järele	järgi
(afiksaaladverbina ühendverbi osa)	67,8% (271)	42,5% (170)
(postpositsioon)	29,8% (119)	7,3% (29)
’(millegi) kohaselt; põhjal, alusel’	1,7% (7)	49,5% (198)
’(meelt)mööda’	0,7% (3)	0,7% (3)

Keelekorraldajad (vt EKK 2020: 585) ja kooliõpetus (nt Vääri 1968: 194; Opiq) on püüdnud juurutada sõnade eri tähendusi; keelenõuandmebaasis on ligi 200 kannet (aastatest 1993–2021). Sõnade järele ja järgi varieeruvat kasutust kirjakeeles uurinud Edith-Helian Thomson (2012: 50) on leidnud, et peale tähendusliku ja vormilise sarnasuse on sõna järgi lühemus eelis, miks selle tähenduspiir on laienenud sõna järele kasutusalale. Paistab, et Thomson ei ole uurinud nende sõnade murde­tausta, ent tema järeldus kattub meie omaga: sõnu järele ja järgi kasutatakse keeles sünonüümidena.

Elmar Elisto (1976: 47) on pool sajandit tagasi arvanud, et kuna järele–järgi eristamisega on raskusi, tuleb nende tähendused lihtsalt ära õppida. Osaliselt on see õnnestunud. Samas pole keel soosinud nende sõnade eristamist ühendverbides, milles on kinnistunud traditsiooniline struktuur. Afiksaaladverbina ühendverbides on nad kirjakeeles sageli sünonüümid.

 

3. õieti–õigesti

Tänapäeva keeles on õieti ja õigesti sagedasti kasutatavad üldkeele sõnad: eesti keele ühendkorpuses 2019 esineb õieti 49 000 korda; õigesti esineb ligi kaks korda sagedamini, 92 000 korda.⁷ Mõlemad on tuletised, neil on ühine tüvi (omadussõna õige), nad erinevad tuletusliite poolest (-ti, -sti). Probleeme on põhjustanud sõnade kasutus tähenduses ’õigel moel, mitte valesti’ (3.1), tähendus ’õigupoolest’ (3.2) probleeme põhjustanud ei ole. Keelekorraldusallikates on alates ÕS 1999-st tähendused lahutatud: tähendus ’õigel moel, mitte valesti’ kinnistati sõnale õigesti, tähendus ’õigu­poolest’ sõnale õieti. Nõnda on see ka ÕS 2018-s.

3.1. Tähenduses ’õigel moel, mitte valesti’ on pikka aega kasutusel olnud nii õigesti kui ka õieti (näited 32–34). VAKK-is esineb õigesti (oykest) esimest korda 1535. aastal ning õieti (euete) alates 1647. aastast (need aastaarvud ei välista siiski seda, et tegelikult kasutati mõlemat sõna varemgi; tol ajal kirjutati eestikeelseid tekste nii vähe, et VAKK-i tulemused ei peegelda kõiki tolle aja eesti keele nüansse). ­VAKK-is on märgitud, et XVIII sajandil kasutati sõna õieti ka tähenduses ’õigesti’. Wiedemanni „Eesti-saksa sõnaraamatus” (1973 [1869]) esindab seda tähendust õieti (’otse, sirgelt, õigesti’), sõna õigesti kohta tal otsest infot ei ole. Wiedemann on esitanud ka sõna õieti teisi tähendusi: ’tegelikult, õigupoolest’ ning modaalses (rõhutavas) tähenduses ’õige’. XX sajandi alguse kirjakeeles väljendab tähendust ’õigel moel, mitte valesti’ pigem õigesti (näited 35–36), samas kui EKÕS 1918-s esindab seda tähendust õieti (nimisõna õige all); huvitaval kombel puudub õigesti, ehkki see oli käibel olnud juba mitu sajandit. EÕS-i III köites (1937) on õieti sees (samuti õige all), aga tähendust pole antud. Alates VÕS 1953-st on sõnastatud mõlemad tähendused (’igupoolest; õigesti’) – selline kirjeldus püsis kuni ÕS 1976-ni (k.a). Sõna õigesti on registreeritud alates EÕS-i III köitest (1937), selle tähendust pole kirjeldatud. ÕS 1999-s jäeti õieti tähenduseks ainult ’õigupoolest’, tähendus ’õigesti’ eemaldati.⁸ Nõnda on see ka ÕS 2018-s. Otsest tähendussoovitust sõnal õieti ÕS 2018-s ei ole, tähendus ’õigesti’ on lihtsalt välja jäetud.

(32) [---] ke mitte öigkest teep [---] (VAKK, Stahl 1638)

(33) Wötta agga neid mis öiete walmis on. (VAKK, Hupel 1766–1767)

(34) Nad aimawad wäga õieti, kus meie pesitame ja naerawad – naerawad! (DIGAR, Vilde 1886)

(35) Haigemajade juhatajad peavad selle järele valvama, et neid raamatuid õigesti peetaks. (DIGAR, Postimees 7. II 1915)

(36) [---] põllutööharu annab hääd sissetulekut, kui teda õigesti aetakse. (DIGAR, Saarlane 1. XII 1910)

Tänapäeva keeles esildub korpuses pigem sõna õigesti (näited 37–38). Seekõrval esineb samas tähenduses ka õieti (näited 39–40, juhuvalimis koguni 22%-l juhtudest, vt tabelit 3). Tegusõnad, mille tüüpiliste kollokatsioonide seas on õigesti (nt verbid aru saama, käituma, mäletama, vastama), esinevad samal viisil koos sõnaga õieti. Seletussõnaraamatutes (EKSS 1988–2007, 2009; ÜS 2021) on sõna õieti tähendus ’õigel moel, mitte valesti’ märgitud kõnekeelseks; küllap samuti ÕS-i mõjul. Kui tulevikus näidatakse EKI ühendsõnastikus ka sõnasagedusi, saab kasutaja ise valida, millist sõna millises tähenduses ta eelistab.

(37) Pidu toimus meil vist, kui õigesti mäletan, Vääna jahilossis. (ÜK 2019)

(38) Enda teada olen kõik õigesti teinud. (ÜK 2019)

(39) Bussijuht käitus täitsa õieti. (ÜK 2019)

(40) Kui ma nüüd õieti mäletan, siis lõppes mäng viigiga. (ÜK 2019)

3.2. Tähenduses ’õigupoolest’ on XX sajandi kirjakeeles kasutusel olnud õieti, mitte õigesti (näited 41–42). Aavik (1936: 197) on leidnud, et just õieti ei sobi, pigem tuleks kasutada sõna õigupoolest. Sajandi lõpus, ÕS 1999-s jäeti sõnale õieti üksnes tähendus ’õigupoolest’, tähendus ’õigesti’ eemaldati. Nõnda on see ka ÕS ­2018-s. Tänapäeval esineb õieti eeskätt täpsustava (subjektiivsust rõhutava) üldlaiendina (näited 43–44).

(41) Mis tahetakse õieti? (DIGAR, Sakala 17. XI 1905)

(42) Kes juhib õieti Saksa vägesid praeguses sõjas? (DIGAR, Postimees 17. I 1915)

(43) Millest õieti jutt käib? (ÜK 2019)

(44) Ärimeheks sai ta õieti poolkogemata. (ÜK 2019)

3.3. Tänapäeva keelekasutuses esineb õieti ainsana tähenduses ’õigupoolest’ (68%, vt tabelit 3); lisaks kasutatakse teda sõna õigesti sünonüümina (22%). Õigesti käibib üksnes tähenduses ’õigel moel, mitte valesti’ (100%). On juhtumeid (10%), kus ühe lause põhjal pole võimalik otsustada, kumba tähendust õieti väljendab (näited 45–47).

(45) Ilmad pole veel õieti soojakski läinud, aga juba sääsed kohal! (ÜK 2019)

(46) Poliitikud tundsid, et nad teevad midagi, mis neile õieti ei sobi [---] (ÜK 2019)

(47) Kuidas me õieti räägime. (ÜK 2019)

 

Tabel 3. Sõnade õieti ja õigesti tähendused eesti keele ühendkorpuses (ÜK 2019) juhuvalimi põhjal. Problemaatiline tähendus on märgitud halli taustaga.

Tähendus	õieti	õigesti
’õigel moel, mitte valesti’	22% (44)	100% (200)
’õigupoolest’	68% (136)	–
’õigupoolest’ või ’õigesti’	10% (20)	–

EKI keelenõuandmebaasis on nende kohta ligi 160 päringut (aastatest 1991–2021), tihti on küsimusepüstitus seisnenud selles, kas nende sõnade tähendused on „vabaks antud”. Paarkümmend korda küsiti nende „vabaks laskmise” kohta pärast 15. märtsil 2021 toimunud Vikerraadio e-etteütlust, kus loeti sobivaks nii õieti kui ka õigesti. Seega on see sõnapaar tekitanud aja jooksul ikka ja jälle küsimusi.

Elmar Elisto (1948: 187) on kirjutanud, et „eesti keele õpetajad on alati väga huvitatud olnud õieti asemele õigesti l ä b i s u r u m i s e s t” [meie rõhutus – L. R., M. L.].⁹ Suhtumine levis kooliõpikutesse, näiteks keskkooli eesti keele õpikus pooldab ­Eduard Vääri (1968: 197) väga sõnade õieti ja õigesti tähenduslikku eristamist, ehkki ÕS 1960-s seda vahet ei tehtud. Vahetegemise püüdu on keelekorralduses ja keelekasutajate seas näha siiani. Tänapäeva keelekasutuses on sõna õieti tähendus ’õigel moel, mitte valesti’ selges vähemuses (22%, vt tabelit 3), ent kaugeltki mitte olematu. Keele­korraldajad ja õpikute autorid on tõrjumist põhjendanud täpsuse nõudega (Vääri 1968: 197), samas pole kuigi palju juhtumeid, kus sõnaga õieti vahendatud teadet oleks võimalik tõlgendada mitut moodi (10%, vt tabelit 3). Üldiselt ümbritsevad lauseid aga teised laused, mis annavad samuti tähendusvihjeid. Ja kui sõna tähendus tõesti kontekstist ei selgu, siis saab alati valida ühemõttelisema sünonüümi või lausestuse.

 

4. eri–erinev

Mõlemad on sagedasti kasutatavad üldkeele sõnad: ÜK 2019-s esineb sõna eri 203 000 korda; erinev esineb ligi seitse korda sagedamini, 1 314 000 korda. Eri on tüvisõna, samast tüvest on (verbi erinema vahendusel) saadud omadussõna erinev.¹⁰ Päritolult on eri läänemeresoome sõna, esinedes sarnasena vadja, lüüdi, soome, isuri ja karjala keeles. Tüve eri tuletuskoormus on suur, sellega seostub mitmeid tähendusi (vt Vare 2012). Probleeme on põhjustanud sõnade lähedased tähendused ’eri­sugune, eristuv’ (4.1) ja ’eraldi olev’ (4.2). Keelekorraldusallikates on alates SÕS-i I köitest (1948) tähendused osaliselt lahutatud: tähendust ’erisugune, eristuv’ väljendavad mõlemad, aga tähendus ’eraldi olev’ kinnistati üksnes sõnale eri. Nõnda on see ka ÕS 2018-s.

4.1. Tähenduses ’erisugune, eristuv’ on kasutusel olnud nii eri kui ka erinev. VAKK-ist ja Wiedemanni sõnaraamatust need sõnad puuduvad. XX sajandi alguskümnenditel esineb rohkem sõna eri, vähesel määral ka erinev (näited 48–51). Omadus­sõna eri ilmub sõnaraamatutesse alates VÕS 1933-st (’erisugune, mitme­sugune, lahkuminev’). SÕS-i I köites (1948) on sõnale lisatud tähendusnüanss ’eraldi olev’: ’erinev, lahkuminev, erisugune; eraldi olev’. Sellisena (pisut teises sõnastuses) on eri sõnaraamatutes (ÕS 2018; EKSS 2009) ka püsinud.

(48) [---] 1919. a. vastuvõetud lootside, tuletornide ja meremärkide valitsuse eri palga­normid. (DIGAR, Riigi Teataja 11. X 1919)

(49) Üliõpilaslaulukoor annab sel suvel Soomemaa eri osades 12 kontserti. (Postimees 13. VI 1912)

(50) Igal rahval on oma erinev tundeilm. (DIGAR, Kaja 6. VI 1915)

(51) [---] olukord Eestis mõneski asjas oluliselt erinev Soome oludest. (DIGAR, Edasi 10. VII 1919)

Tänapäeva keelekasutuses käibivad selles tähenduses mõlemad, nii käändsõna laiendina esinev v-kesksõna erinev (näited 52–53) kui ka eri (näited 54–55). Omadus­sõnalise öeldistäitena esineb üksnes erinev; keelekorraldajad on seda konstruktsiooni soovitanud asendada verbiga (näide 56). Omadussõnale erinev kinnistas ÕS 1999 üksnes tähenduse ’erisugune, eristuv’, sõnale on lisatud otsene tähenduspiirang: „ei tähenda: eraldi, omaette olev”, tõenäoliselt sihiga vähendada sõna erinev üldist kasutuskoormust.

(52) Vaidlustes lähtusid erinevad osalised täiesti erinevatest arusaamadest. (ÜK 2019)

(53) Kummardusin uurima erinevat värvi õisi. (ÜK 2019)

(54) Sünnib otsus, mida eri osalised tõlgendavad täiesti erinevalt. (ÜK 2019)

(55) Õied on eri soolised, tugeva lõhnaga. (ÜK 2019)

(56) Seminari toimumiskoht on igal aastal erinev. (ÜK 2019) → Seminari toimumiskoht erineb igal aastal.

4.2. Tähendust ’eraldi olev’ on eelkõige seostatud sõnaga eri (näited 57–59), ehkki korpuses leidub selles tähenduses sõna erinev kasutust (näide 60). Tähendus ise on keeles harv: juhuvalimis ei esildunud sõnaga eri ühtki näidet (vt tabelit 4). Tähendus põimub tihedalt tähendusega ’erisugune, eristuv’ (nt EKSS 2009 on tähendused semikooloniga kokku võtnud). Eri ja erinev on suures osas sünonüümid, nii on mõistetav, et tähendus ’eraldi olev’ kipub laienema ka sõnale erinev: EKS 2019-s ongi nad esitatud täielike sünonüümidena (hõlmates nüanssi ’eraldi olev’). EKI ühendsõnastikus (ÜS 2021) on eri tähendus ’eraldi olev’ esitatud omaette alltähendusena.

(57) Romaan ilmus algul ajakirjas, hiljem ka eri raamatuna. (EKSS 2009)

(58) Kirjade originaalid on hoiul eri arhiivides. (ÜK 2019)

(59) Psalmide kommentaar ilmub eri vihikuna. (ÜK 2019, ÜS 2021)

(60) Tundus, et parem on see kirjutada nelja erineva raamatuna, mida on võimalik lugeda nii eraldiseisvalt kui ka ühtse tervikuna. (ÜK 2019)

4.3. Tänapäeva keelekasutuses domineerib ülekaalukalt sõna erinev, esinedes eeskätt tähenduses ’erisugune, eristuv’ (81,5%, tabel 4); vähemal määral käibib see tähenduses ’erisugune/mitmesugune’ (15,5%), üksikutel juhtudel ka tähenduses ’eraldi olev’ (1,5%). Eri esineb peamiselt tähenduses ’erisugune, eristuv’ (94,5%), sõna erinev sünonüümina, olles ise sageduselt vähemuses. Süntaksiuurijad on kirjeldanud, et omadussõnalise täiendina on ühilduv omadussõna erinev välja tõrjumas käändumatut omadussõna eri (EKK 2020: 477). Keelekorraldusele on muret tekitanud ka eri kippumine inglise keele mõjul nimisõnaks (1%, vt tabel 4 ’eraldi olev asi’ (substantiiv), nt Jõulu eri või Jõulueri, vt Rehemaa 2019).

 

Tabel 4. Sõnade eri ja erinev tähendused eesti keele ühendkorpuses (ÜK 2019) juhuvalimi põhjal. Problemaatilised tähendused on märgitud halli taustaga.

Tähendus	eri	erinev
’erisugune, eristuv’	94,5% (189)	81,5% (163)
’eraldi olev’	–	1,5% (3)
(substantiiv) ’eraldi olev asi’	1% (2)	–
’erisugune/mitmesugune’	–	15,5% (31)
(nimi, prefiksoid vm kasutus)	4,5% (9)	1,5% (3)

Keelenõuandmebaasis on nende kohta kõigest 14 kannet (aastatel 1997–2015). Paistab, et kasutajate meelest nende sõnadega probleeme pole; küllap ka seepärast, et kooliõpikutes (nt Vääri 1968) neid tüüpnäidetena ei ole leidunud. Küll aga on sõna erinev liigkasutamisest – suurest sagedusest kõnelevad ka korpuse andmed – aja jooksul korduvalt kirjutanud keelekorraldajad (nt Vals 1962: 155; Kindlam 1973: 281; Elisto 1976: 139; Raadik 1993), põhjusena on muu hulgas nähtud vene разный mõju (Raadik 1993). Keelekorraldajad on soovitanud eelistada lühemat vormi eri, samuti osutanud, et tähendust ’eraldi olev’ kannab sõna eri, mitte erinev.

Sõnade eri ja erinev tähenduste eristamise raskusi põhjustab see, et nad on nii kujult kui ka tähenduselt väga lähedased: kui miski on (kõigest muust) eraldi, siis sageli on see ka erisugune, (teistest, muust) eristuv. Osalt tekib kontrast ühe ja teis(t­)­e samalaadse(te) vahel (elavad eri linnades – üks ühes, teine teises, kolmas kolmandas); osalt ühe ja kõige muu vahel (pärast lahutust: ühes korteris, eri tubades – üks ühes, teine teises, aga omaette, eraldi). Kuidas otsustada, kas lauses Me elame kolmes eri ajas on tegemist teistest erineva või eraldi oleva ajaga? Enamasti käibivad nad leksikaalsete alternatiivide ehk sünonüümidena.

 

5. vahel–vahest–vast

Kõik kolm on sagedasti kasutatavad üldkeele sõnad: ÜK 2019-s esineb sõna vahel 210 000 korda, vahest 86 000 korda ja vast 104 000 korda.¹¹ Kõik kolm on tüvisõnad. Päritolult on vast läänemeresoome-mordva või läänemeresoome-volga tüvi, seotud sõnadega vastama, vastik, vastne, vastu; adverbid vahel ja vahest on sõna vahe leksi­kaliseerunud vormid. Probleeme on põhjustanud tähendused ’mõnikord’ (5.1) ja ’ehk, võib-olla’ (5.2). Keelekorraldusallikates on alates VÕS 1933-st tähendused lahutatud: tähendus ’mõnikord’ kinnistati sõnale vahel, tähendus ’ehk, võib-olla’ sõnale vahest. ÕS 2013-s on sõna vahest tähendus ’mõnikord’ märgitud argikeelseks; nõnda on see ka ÕS 2018-s.

5.1. Tähenduses ’mõnikord’ on varem käibinud üksnes vahest, hiljem vahel. Vahest on kasutusel XVIII–XIX sajandi kirjakeeles, esineb Wiedemanni „Eesti-saksa sõnaraamatus” (1973 [1869]), samuti XX sajandi alguse kirjakeeles (näited 61–62). VAKK-is pole sõnal vahel tähendust ’mõnikord’ registreeritud.¹² Sõna vahel esineb esimest korda EKÕS 1918-s (fraasina vahel sekka ütlema¹³); see esineb ka XX sajandi alguse kirjakeeles (näited 63–64). Tähendus ’mõnikord’ on sõnal vahel märgitud VÕS 1933-s. Nõnda ongi see kasutusse läinud (näited 65–66); mõnevõrra käibib selles tähenduses ka sõna vahest (näited 67–68). ÕS 1999-s anti otsene soovitus mitte kasutada tähenduses ’vahel, mõnikord’ sõna vahest; hiljem on tähendus märgitud argikeelseks (alates ÕS 2013-st).

(61) Arabia maal on ni suggused körged määd, et nende ladwad wahhest pilwettesse ullatawad. (VAKK, Holst 1816)

(62) Kuidas vahest kõmu tehakse (DIGAR, Järva Teataja 22. XI 1929)

(63) Vahel sekka viskab ka lund. (DIGAR, Olevik 27. III 1913)

(64) [---] pulmade ja joodude ajaks ja vahel ka muul ajal [---] (DIGAR, Meie Kodumaa 2. VIII 1910)

(65) Tulge meile vahel külla! (ÕS 2018)

(66) Vahel tahaks üksi olla. (ÜK 2019, ÜS 2021)

(67) Mees hulkus metsi mööda: vahest püssiga, vahest ilma. (EKSS 2009)

(68) Võta last vahest sülle ka! (ÜK 2019, ÜS 2021)

5.2. Tähenduses ’ehk, võib-olla’ on kasutusel olnud vahest ja vast. Mõlemad on käibinud vanemas kirjakeeles, esinevad Wiedemanni „Eesti-saksa sõnaraamatus” (1973 [1869]), samuti XX sajandi alguse kirjakeeles (näited 69–70). Wiedemann on sõnal vahest kirja pannud mõlemad tähendused, nii ’mõnikord’ kui ka ’ehk; ometi’; sõnal vast on samuti mitu tähendust, sh tähendus ’vahest’ (vt ka Raadik 2020a). XX sajandi ÕS-ides on tähendus ’ehk, võib-olla’ antud sõnale vahest. Tänapäeval väljendabki tähendust ’ehk, võib-olla’ sõna vahest, sünonüümina käibib vast (näited 71–72).

(69) Wahest siis, kui ta ise sest midagi enam ei teadnud? (VAKK, Vilde 1886)

(70) Osavõtjaid on vast veidi vähem kui eila. (DIGAR, Postimees 15. VIII 1909)

(71) See on vahest kõige olulisem. (ÜK 2019, ÜS 2021)

(72) Ta on vast ainus, kes on meie poolt. (ÜK 2019, ÜS 2021)

5.3. Tähendust ’alles, nüüdsama’ väljendab sõna vast. Sellist kasutust on näha nii XX sajandi alguse kirjakeeles (näide 73) kui ka tänapäeval (näited 74–76). Alates VÕS 1933-st kuni ÕS 2018-ni on sõna ainsa tähendusena esitatud ’äsja, nüüdsama, alles’.

(73) Töölistel ei olnud järjekindlust: vast hakati tööle, vast jälle streikima. (DIGAR, Tallinna Teataja 18. II 1912)

(74) Naise käe otsas tatsas vast käima hakanud tüdrukuke. (EKSS 2009)

(75) Vast valminud maja. (ÕS 2018)

(76) Kohvik oli jõutud vast avada, kui kokk lahkumisavalduse lauale pani. (ÜK 2019, ÜS 2021)

5.4. Tänapäeva keelekasutuses esineb vahest tähendustes ’mõnikord’ (70%) ja ’ehk, võib-olla’ (29%, tabel 5). Sõna vahel esineb enamasti postpositsioonina (70,5%), aga üsna suurel määral on see käibel ka sõna vahest sünonüümina (’mõnikord’, 29,5%). Vast esineb peamiselt tähenduses ’ehk, võib-olla’ (96,5%), olles omakorda sünonüüm sõnale vahest.

 

Tabel 5. Sõnade vahel, vahest ja vast tähendused eesti keele ühendkorpuses (ÜK 2019) juhuvalimi põhjal. Problemaatilised tähendused on märgitud halli taustaga.

Tähendus	vahel	vahest	vast
’mõnikord’	29,5% (59)	70% (140)	–
’ehk, võib-olla’	–	29% (58)	96,5% (193)
’alles, nüüdsama’	–	–	1,5% (3)
(postpositsioon)	70,5% (141)	–	–
(substantiiv)	–	1% (2)	–
(hüüdlauses)	–	–	1,5% (3)
(nimi)	–	–	0,5% (1)

XX sajandi sõnavarakorralduses jaotati kolm tähendust kolme sõna vahel ära: sõnale vahel anti tähendus ’mõnikord’, sõnale vahest tähendus ’ehk, võib-olla’ ja sõnale vast tähendus ’alles, nüüdsama’. Keelenõuandmebaasis on selle sõnapesaga seoses üle 25 kande (aastatest 1996–2021). Enamasti on küsitud sõnade vahel ja vahest kohta, paar korda ka vahest ja vast kohta – paistab, et ÕS-is fikseeritud soovitust märgatakse rohkem kui ÕS-is fikseerimata soovitust (sõnal vast ei ole otsest soovitust olnud).

Kokkuvõttes pole ükski nendest sõnadest üldkeeles ühetähenduslik. Keelekasutus on paindlik: sõna vahest kasutatakse nii sõna vast kui ka sõna vahel sünonüümina. Sõnadel vahel ja vast pole (ehk suurema häälikulise erinevuse tõttu?) lähedast tähendusseost tekkinud.

 

Arutlus ja kokkuvõte

Kas üldkeele paronüümid on probleem? Kui jah, siis kelle, kas kasutaja või keele­korraldaja või kooliõpetuse probleem? Viie paronüümipesa analüüs näitab üsna ­ilmekalt, kuidas teataval hetkel on püütud hakata sõnatähendusi sihipäraselt muutma. Samuti ilmneb analüüsist, et tegelik keel pole suunatud vahetegemist omaks võtnud.

Kõik uuritud sõnad on sagedasti kasutatavad üldkeele sõnad. See tähendab, et nende tähenduste puhul pole olnud vaja silmas pidada terminoloogilist täpsust; kõik nad on varem käibinud sünonüümidena. Suunatud tähendusmuudatused on õigekeelsusallikates sisse viidud eri aegadel: vahel–vahest–vast (VÕS 1933), eri–erinev (SÕS 1948), järele–järgi (selgelt alates SÕS 1951), enamik–enamus (VÕS 1953), õieti–õigesti (ÕS 1999). Sellest hoolimata on sõnade tõrjutud tähendused endiselt kasutuses: enamus tähenduses ’suurem osa’ (94,5%, tabel 1), vast tähenduses ’ehk, võib-olla’ (96,5%, tabel 5) ja vahest tähenduses ’mõnikord’ (70%, tabel 5), järgi ühendverbides (42,5%, tabel 2). Erinev domineerib eri üle igas tähenduses, esinedes enamasti tähenduses ’erisugune, eristuv’ (81,5%, tabel 4), aga (juhuvalimis) ka tähenduses ’eraldi olev’ (1,5%). Ainsana on tänapäeval harvem õieti tähendus ’õigel moel, mitte valesti’ (22%, tabel 3), aga keeles elab edasi seegi.

EKI keelenõuandmebaasis on paronüümiküsimustest esikohal järele–järgi (u 200 kannet), õieti–õigesti (u 160 kannet), enamik–enamus (üle 130 kande); vähe on küsitud vahel–vahest–vast kohta (üle 25 kande) ja eri–erinev kohta (kõigest 14 kannet). Tihti on küsimus olnud mustvalge: kas nende sõnade tähendused on „vabaks antud”? Võimalik, et küsima on tõuganud vastuolu loomuliku keeletunde ning ÕS-i suuniste ja kooliõpetuse vahel. Kindlasti ka vasturääkivused keelt kirjeldavate ja suunavate allikate vahel. Põhjus, miks need sõnad „iialgi selgeks ei saa” (Saari 2004 [1976]: 55), seisab elujõulises objektiivses keelenormis.

Polüseemiat püüdsid 1920.–1930. aastatel vältida mõlemad suured keelearendajad: nad olid ühte meelt selles, et polüseemia on „pahenähtuseks keeles” (Veski 1967: 333). Veski püüdis polüseemiast vabaneda uute tuletiste ja tähenduspiiride täpse määramise kaudu, Aavik uute tüvede abil. Selline hoiak on kandunud õigekeelsus­allikatesse, sealt kooliõpikutesse, nii vanematesse (nt Vääri 1968, 1980) kui ka uuematesse. Paronüüme õpitakse põhikoolis: 7. klassi õpikus räägitakse v e a ohtlikest [meie rõhutus – L. R., M. L.] määr- ja kaassõnadest (järele–järgi, vahel–vahest–vast, õieti–õigesti); 9. klassis öeldakse otsesõnu: „Keelenormid näevad ette, et sõnu kasutatakse nende kindlas tähenduses”; gümnaasiumiõpikus treenitakse tundma paronüümseid verbe: omandama–omastama–omistama, osutama–osundama jt.¹⁴

Ajast aega on nenditud, et gümnaasiumiõpilased eksivad kõige rohkem paronüümidega järele–järgi ning enamik–enamus (Svarts 1999: 64), teise uurimuse kohaselt pesadega käsitlus–käsitus, pitsat–pitser ja kestus–kestvus (Kerm 2010: 15). Põhikooli õpilased eksivad kõige rohkem pesadega käsitama–käsitlema–käsitsema, enamik–enamus, kestus–kestvus, õieti–õigesti, vahel–vahest–vast, enne–ennem, järele–järgi (Hunt 2012: 14–17). Kristiina Hundi (2012: 16) uurimuses leidub ettevaatlikus sõnastuses ettepanek keelekorraldusele: „Võib-olla tuleks kaaluda, kas oleks võimalik loobuda tähenduse normeerimisest mõnede eriti palju vigu põhjustavate paronüümide puhul.”

Oleme surnud ringis: paronüümid käibivad keeles sünonüümidena, aga keelekorraldus ja kooliõpikud suunavad kunstlikult loodud tähenduseristust tegema, mistõttu õpilased üha treenivad ja üha eksivad. Küsime Krista Kerge (2012) sõnadega: kas on aeg muutuda tolerantsemaks? Üldkeele paronüümide puhul on meie vastus kindlalt: jah.

Lõpetuseks teeme uuritud paronüümide najal mõne ettepaneku sõnavarakorralduse põhimõtete jaoks.

Üldkeeles ei tohi rakendada rangeid oskuskeelekorralduse põhimõtteid. Üldkeel on objektiivne norm, sotsiaalne kokkulepe, millele keelekasutajad suheldes toetuvad; oskuskeelt loovad ja valdavad erialainimesed. Üldkeelekorralduse liigset lähtumist oskuskeelest on varem kritiseerinud Mati Hint (1978b: 859), sõnamoodustuses Silvi Vare (2001: 462, 466), ka Rein Kull (2000: 154–162). Peale selle on Kull (2000: 162) rõhutanud, et ka oskuskeel ei tohiks üldkeelest põhjendamatult eemalduda.

Üldkeele tähendusi ei saa normida. Seda seisukohta toetas Eestis vabariiklik õigekeelsuskomisjon juba 1980. aastal (vt vabariikliku õigekeelsuskomisjoni koosoleku protokolli 7. mail 1980; Viks 1985: 72). Korrigeerida tuleks vastavaid kirjakohti õpikutes (nt Opiq).

Sõnakasutuse kohta saab anda soovitusi, näiteks ühe või teise sõna liigtarvitusest hoidumiseks või mõtteselguse parandamiseks. Soovituste mittejärgimist ei saa mingil juhul (sh kooliõpetuses) veaks pidada (Langemets, Päll 2020).

Soovitused peavad põhinema keeleuurimisel, uurimine omakorda peab lähtuma teatavast keeleteooriast. Tänapäeval on selleks sageli kasutuspõhine keele­teooria (vt nt Diessel 2017), mida toetab korpuslingvistika. Keelekorralduslikke soovitusi tuleb pidevalt uuendada, eriti siis, kui nad hakkavad tegelikust keelekasutusest märkimisväärselt lahknema, nagu on näha üldkeele sagedaste paronüümide puhul.

Keeles (korpusandmete põhjal) sünonüümidena käibivaid üldkeele sõnu tulebki kirjeldada sünonüümidena. Soovitustes tuleb arvestada tegelikku keele­kasutust.

Iga sõna saab tähenduse kontekstis. Üksiksõna üle ei saa otsustada ilma kasutuskontekstita; sõna üksinda kommunikatsiooni ei moonuta.

Iga sõna on terviklik, tähistades tervikuna mingit mõistet. Tuletise puhul saab keeleteaduses sõna analüüsida osadeks, ent keelekasutajad tuletist nii ei analüüsi (Hint 1978a: 202; Kasik 2015: 44–48). Kui keelekasutus soosib liidete vaheldumist ning see suhtlusraskusi ei põhjusta, pole üldkeeles põhjendatud tuletusliite järgi tähendustel rangelt vahet teha.

 

Artikkel on osa Lydia Risbergi doktoriväitekirjast. Mõlemad autorid andsid võrdse panuse. Artikli valmimist on toetanud teadusprojekt EKKD64 „Eesti keele sõnavara ja korraldus: deskriptiivne ja preskriptiivne vaatenurk”. Täname väärtuslike kommentaaride eest Külli Habichtit, Peeter Pälli, Helle Metslangi, reedeklubi ja retsensenti.

 

Lydia Risberg (snd 1988), MA, Eesti Keele Instituudi nooremteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, lydia.risberg@eki.ee

Margit Langemets (snd 1961), PhD, Eesti Keele Instituudi juhtivleksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), margit.langemets@eki.ee