Diskursusemarkerid ja pragmaatika

Käesoleva numbri teemaks on diskursusemarkerite hulka kuuluvad pragmaatilised partiklid ja komplementlausega predikaadil põhinevad markerid (KP-markerid) ning nende kasutamine eesti, liivi, isuri, udmurdi, komi ja ersa keeles.

Diskursusemarkeri mõiste varieerub: siinse teemanumbri kontseptsioon toetub käsitusele, mille kohaselt on diskursusemarker n-ö katustermin. See hõlmab nii üksikuid sõnu (nt küll, ju, ometi, nähtavasti) kui ka pikemaid kindla koosseisuga keelelisi üksusi (nt tundub, et; hea, et; minu arvates; minu teada; nagu näha; mine tea; no ei), mis ei kuulu lausungi semantilis-süntaktilisse struktuuri, on lausungi sisu suhtes metatekstilised ja mille funktsioon seostub teksti või suhtluse organiseerimisega ning kõneleja/kirjutaja suhtumiste ja hoiakutega (vt nt Dér 2010; Heine 2013; Heine jt 2021).

Pragmaatilised partiklid on sõnad ja mitmesõnalised üksused, mille kesksed funktsioonid on tagasiside (koste) andmine (nt jah, ahah), dialoogi kõnevoorude suhetele osutamine (nt no, kule) ja hoiakute-hinnangute väljendamine (nt nagu, vist). KP-markerid on verbikesksed konstruktsioonid, mis väljendavad samuti hoiakuid (nt ma arvan, et; ma ütlen, et jms), nagu lauses Kardan, et olete minust valesti aru saanud, kus kardan, et ei väljenda mitte hirmu, vaid pehmendab ebameeldiva sisu teatamist.

Partiklid ja KP-markerid on üksused, ilma milleta suhtlus toimida ei saa. Seetõttu on nad väga sagedased. Nii on suulise eesti keele 25 sagedasima tekstisõna seas vähemalt 15 sõna, mis toimivad ainult partiklina (jah, ei, mhmh, noh, no, nagu, ee) või partikli ja sidesõna, asesõna või adverbina (et, ja, see, aga, si(i)s, või, seal, nii). Enim markeristunud verbivorm arvan aga kuulub 20 sagedasema verbivormi hulka.

Samas ei pälvinud need üksused keeleuurimises pikka aega oma tähtsusele vastavat tähelepanu. Põhjused koonduvad kaheks: kirjaliku keele ja grammatika kesksus. Esiteks, nii partiklid kui ka KP-markerid esinevad eriti sageli suulises dialoogis, tüüpilises kirjalikus monoloogis (nt ajakirjanduses või teadustekstis) esineb neid vähe (nt Biber 1988; eesti keele kohta Hennoste jt 2020, 2021). Nii jäid nad uurimises perifeerseks seetõttu, et uuriti ennekõike kirjalikku keelt ning ka suulise keele puhul toetuti kaua kirjaliku keele põhjal kujundatud grammatikaarusaamadele (ingl written language bias; Linell 2005). Teiseks, partiklid jäävad definitsiooni järgi lause­liikmete hulgast välja ja sellisena ka lausekeskse grammatika huviorbiidist kõrvale (eesti mittelauseliikmete kohta vt Hennoste 2017). KP-markerid moodustavad aga kirjalikus keelekasutuses valdavalt lause algul paikneva pealause, millena neid ka analüüsiti. Suulises suhtluses omakorda tuleb paljude sõnade eripära esile ennekõike või ainult dialoogis. Sellised on näiteks ja või et, mille partikliline kasutus esineb valdavalt dialoogis kõnevoorude alguses ja lõpus (Keevallik 2000, 2008a; Hennoste 2022 (ilmumas)). KP-markerite eripära ilmneb samuti selgelt suulises dialoogis, kus nad esinevad märksa sagedamini lause keskel või lõpus, kus neid pealausena käsitleda ei saa (nt Auer, Lindström 2016; Hennoste jt 2020 ja siinses numbris).

Mõlema markerirühma uurimises on toimunud olulised murrangud ennekõike viimasel paarikümnel aastal. Selle taga on suuresti muutused keeleuurimise rõhuasetustes. Esmalt on suurenenud suulise keele, eriti dialoogikeele uurimine, teisalt on üha olulisemaks tõusnud pragmaatika, mis toob esile partiklite ja KP-markerite funktsioonid. Üha tähtsamad on internetis levivad spontaansed kirjalikud tekstid, kus samuti kasutatakse partikleid ja KP-markereid trükitekstidest märksa enam.¹

Selle ajakirjanumbri konkreetsete uurimuste taustaks anname järgnevalt ülevaate pragmaatiliste partiklite ja KP-markerite olemusest, tüpoloogiast ja võrdleme nende kasutust eri keeltes.

 

Pragmaatiliste partiklite ja KP-markerite olemus

Pragmaatilised partiklid moodustavad heterogeense kategooria, siiski on uurijad suhteliselt sama meelt nende üldistes määratlustes (vt ülevaatlikult Foolen 1996; ISK 2004: 769–772; Zimmermann 2011: 2012–2013; Hennoste 2002, 2022 (ilmumas)).

Semantiliselt on partiklid n-ö sisutühjad. Neil puudub või on minimaalne pro­positsiooniline (denotatiivne) tähendus, neid saab määratleda eelkõige pragmaatilise funktsiooni alusel.

Morfoloogiliselt moodustavad partiklite tuumosa oma­­ette tüvega muutumatud sõnad (aga, noh), vormilises perifeerias võib olla ka muutuvate sõnade üksikvormidest kujunenud partikleid (kule, vata, ütleme). Sõnamoodustuse seisukohast esinevad lihtpartiklid (aa, oi, nii) ja liitpartiklid (jajah, nojah, onju). Samuti võivad partiklid moodustada ühendeid, mis koosnevad sama partikli kordustest (ahah ahah, ot ot ot), kahest eri partiklist, millel on tihti fikseeritud järjekord (oh ei, no nii, ah soo, või nii, oo jah, oh jah), aga ka partikli ja muu sõna suhteliselt püsivast ühendist.

Foneetilisest aspektist on osa partiklitest ka kirja­keeles olemas ole­vad sõnad või sõnavormid (siis, kuule), osa nende häälduslikud va­riandid (sis, kule), osa aga fonee­tiliselt ja fonotaktiliselt sõna piirimail paiknevad häälikuühendid (öäk, pthüi, mhmh).

Päritolu poolest jagunevad partiklid kaheks. Primaarsed partiklid ei seostu teiste sõnaliikidega (noh, jah). Sekundaarsed partiklid on kujunenud teistest sõnaliikidest: näiteks partiklistunud adverbid (si(i)s, nü(ü)d), sidesõnad (et, või), verbi­vormid (ütleme, o(o)ta) jm. Sellised sõnad toimivad nii partiklitena kui ka lähteliikide sõnadena. Näiteks eesti keeles on kasutusel imperatiivivorm oota ja partikkel o(o)ta, adverb siis ja partikkel si(i)s.

KP-markerid (ingl complement-taking predicate markers ehk CTP-markers) on konstruktsioonid, mis koosnevad ennekõike ainsuse esimeses pöördes ütlemis- või hinnanguverbidest, millele võivad lisanduda asesõnaline subjekt ma ja sidend et (ma arvan, et; ma arvan; arvan, et; arvan). KP-markerid on kujunenud kõnelejat tähistava tegevussubjektiga pealausest, millele järgneb komplementlause (Ma arvan, et see kana on surnud; Mulle tundub, et see kana on surnud). Markeristumise käigus toimub mitu muutust (nt ­Aijmer 1997; Thompson, Mulac 1991; Posio 2014; Heine jt 2021). Ühelt poolt muutub konstruktsioon ise: kaob sidend et, mille järel võivad markerid liikuda lause alguspositsioonist tahapoole, kus nad ei ole enam tõlgendatavad pealausena (See kana on surnud, ma arvan). Teisalt muutub selle tõttu formaalse kõrvallause staatus, mis on nüüd tõlgendatav pigem iseseisva üksusena (Hennoste 2004: 510; Seppänen, Laury 2007: 556). Suulises keeles võib esineda verbi ja partikli kokkuhääldus, nii et need moodustavad prosoodilise terviku (arvan=et).

Lause alguses olevad ja et-i sisaldavad üksused võivad olla nii markerid kui ka pealaused. Kahte varianti eristab suhe dialoogi või teksti pealiiniga (Thompson 2002). Markeriga on tegu, kui suhtluse või teksti pealiin liigub mööda formaalset kõrvallauset (näide 1).² Eesti keeles on kasutusel mitmeid KP-markereid (ma arvan näites 1, ma usun, ma mõtlen, ma tean, ma kardan, ma ütlen jm) (Keevallik 2003: 74–100, 2010a; Hennoste 2004, 2006; Hennoste jt 2020, 2022 (ilmumas); siinses numbris Hennoste jt; Laanesoo; Metslang, Simmul).

(1)	01	V:	/…/ ütleme siis=et siis et et `millal sa siis võtmed saad=ju.
	02		(0.6)
	03	H:	ma=arvan et siis kui=mul seal `korter `üle antakse ju.

Markerite kujunemise protsessi püüti algul mahutada grammatisatsiooniteooria raamistikku (nt Thompson, Mulac 1991). Protsessid on siiski osutunud paljuski erinevaks. Grammatisatsiooni käigus kujunevad välja lausesiseselt toimivad, kindla grammatilise staatusega üksused, mis muutuvad järjest regulaarsemaks, lühemaks, vähem iseseisvaks, hakkavad kandma piiritletud kategoriaalset tähendust. Dis­kursusemarkeriks muutuv üksus aga irdub lause struktuurist ja tähendusest, avardab oma toimeala ja tähenduse teksti ning suhtlusega suhestuvaks, on polüfunktsionaalne, selle kasutamine ei ole tingimata vajalik. Seda erinevust arvestades kuulub diskursusemarkerite kujunemine pigem pragmatisatsiooni alla. Kolmanda lähenemise kohaselt kujunevad diskursusemarkerid kooptatsiooniprotsessis: lausetest eralduvad suuremad või väiksemad tükid, mis hakkavad toimima lausegrammatika vahele põimuva n-ö kiilgrammatika üksustena. (Vt Heine 2013; Heine jt 2021; siinses numbris Rääbis, Rumm; Prillop, Habicht; Metslang, Simmul) Niisiis on liikumine diskursuse ja lause struktuuri vahel kahesuunaline. Grammatisatsiooniteooria on aastakümneid juurutanud teadmist, et grammatika on ajalooliselt kujunenud suhtluses kasutatud üksustest – tänane süntaks on eilne diskursus, nagu on ütelnud Talmy Givón (1979: 208–209). Kooptatsioonis aga näeme vastupidist liikumist: süntaksikildudest saavad diskursuse tasandil toimivad üksused ja nii on tänane süntaks omakorda homne diskursus.

 

Pragmaatiliste partiklite tüpoloogia

Pragmaatiliste partiklite sisemine liigitus ja terminoloogia rahvusvahelises kirjanduses on väga kõikuv (vt eri termineid Foolen 1996). Siin jagame nad kolmeks põhirühmaks. Ühe rühma moodustavad üksiesinevad partiklid, mis võivad moodustada dialoogis omaette kõnevooru. Teise rühma partiklid omaette vooruna esineda ei saa. Selle sees eristuvad omakorda kõnevoorude või lausungite piiril paiknevad piiri­partiklid ning ennekõike lausungite sees paiknevad liikuvad partiklid.³

Üksiesinevad ehk suhtluspartiklid jagame edasi neljaks. Keskse alarühma moodustavad siin dialoogipartiklid, mis on suhtluses kasutusel tagasi­side- ehk kostemarkerina (näide 2), osutades kuuldel olemisele, samameelsusele või sõ­numi vastu­võtmisele uudisena (nt ahah, ahaa, aa, jah, mh, mhmh; vt rida 2). Siia rühma on arvatud ka üldküsimuse või direktiivi minimaalvastusena toimivad partiklid (jah, jaa, mhmh; vt rida 3).

(2)	01	V:	no: `meie akkasime `viie=aeg tulema.
	02	H:	ahah ahah (.) .hh leidsite ikka `õige koha `üles=ja=
	03	V:	=jah

Lisanduvad kolm alarühma. Afektiivsed partiklid osutavad eeskätt kasutaja tunnetele ja meeleolule (nt ohhoo, jess, voh, ai, häh, pthüi). Tähelepanu­püüdjate keskne funktsioon on kellegi kutsumine või tähelepanu äratamine (nt kõtt, uu, hallo, kuule). Omaette pisirühma moodustavad suulises dialoogis kasutatavad avatud partneriparanduse algatajad, mis osutavad, et vestluskaaslase eelnevas kõnevoorus oli probleem, seda sealjuures täpsemalt lokaliseerimata (nt ah?, mida?, kuidas?). Tavaliselt viitavad need kuulmisprobleemile ja ootavad vastuseks probleemse vooru kordamist.

Süntaktiliselt kuuluvad suhtluspartiklid eesti terminoloogias suhtluskiilude hulka (Hennoste 2017: 494–496).⁴ Traditsioonilises sõnaliigituses kuulusid nad interjektsioonide hulka, olles eesti keeles määratletud kui tundeid ja tahteavaldusi väljendavad hüüdsõnad ja suhtlushüüdsõnad.

Piiripartiklid on sõnad, mis paiknevad süstemaatiliselt ennekõike dialoogi kõnevoorude, harvemini ka voorusiseste üksuste või monoloogilausungite piiril, valdavalt nende alguses.⁵ Suurem osa neist on lihtpartiklid (ja, aga, et, nii, no, kule, ota, vata jm), nende kõrval esinevad ka ühendpartiklid (ja siis, nii et jm). Osa piiri­partikleid tõstab esile ja/või täpsustab teemade ja suhtlustegevuste suhteid, toimides ennekõike suhtluse makrotasandil (nt teksti jätkuvuse ja seotuse osutaja ja siis). Teine osa tõstab esile mikrotasandi semantilisi-pragmaatilisi suhteid kõnevoorude või lausungite vahel. Need partiklid jagunevad alarühmadesse, mille ammendavat loendit ei ole võimalik anda (vastandus, näide, kokkuvõte, järeldus, seletus jms; nt järeldust või kokkuvõtet alustav nii et). Osa partikleid toimib mõlemal tasandil. Näiteks kõnevoorualguline et võib eesti keeles osutada naasmisele vahepeal kõrvale ­jäetud teema juurde (näide 3), aga ka alustada seletust, põhjendust, järeldust või kokku­võtet (nt Keevallik 2000, 2008a).

(3)	01	H:	.hh ma võin `nii teha=et `ma saan pool kümme `lahti (0.5) sis ma võin tulla
	02		Mammastele.
	03		((16 vooru vahele jäetud))
	04	V:	okei?
	05	H:	et et ma sis `tulen homme hommikul
	06	V:	teeme nii

Suur osa piiripartikleid osutab dialoogi kõnevooru alguses järgneva mitte­ootuspärasusele. Naabruspaari esiliikme (nt küsimuse või direktiivi) alguses alustavad need ennekõike vestluse suunamuutust, osutades, et algav voor katkestab eeldatud seosed eelneva vooru või pikema dialoogiosaga (nt no, noo ja noh näites 4). Naabruspaari järelliikme (nt vastuse) alguses alustavad nad ennekõike esiliikme seisukohast mitte-eelistatud kõnevoore, mis väljendavad öeldava ebakindlust, reservatsiooni, tõrjumist jm (näide 5) (Keevallik 2016; Hennoste 2001, 2022 (ilmumas)).

(4)	01	H:	a `tule=sis sise`aigustesse.
	02	V:	mhmh=hh
	03	H:	noh ma lähen `õppima. muidu ma ei jõua `üldse. hea=`küll $ tšau. $
(5)	01	A:	valan sulle veel.
	02	B:	no vala natuke.

Piiripartiklite hulka on arvatud ka üldküsimuse küsisõnad ja küsijätkud (kas, vä/või, jah jm).

Traditsioonilises sõnaliigituses piiripartiklite rühma välja toodud ei ole. Süntaktiliselt kuuluvad piiripartiklid siduvate üldlaiendite, täpsemalt konnektiivide hulka ja on lähedalt seotud sidesõnadega. Neid eristab asukoht ja seose liik. Piiripartiklid seovad kõnevoore, terviklikke lausungeid või pikemaid teksti või kõnevooru osi. Nende loodud suhe on ennekõike pragmaatiline. Sidesõnad paiknevad lause sees ning seovad omavahel sõnu ja fraase, luues nende vahele süntaktilise ja semantilise seose.⁶

Liikuvad partiklid paiknevad üldjuhul lausungite sees ja võivad seal vabamalt liikuda.⁷ Sellesse rühma kuuluvad nt si(i)s, nagu, aga, vist, tä(he)ndab, ju, kuskil, oma, seal, siin, tegelikult, veel jms. Need seovad lausungit kontekstiga, väljendavad kõneleja hoiakuid ja suhet partneriga. Suulise keele käsitluses on sellesse rühma arvatud ka eneseparanduspartiklid ja üneemid (või, mitte, noh, ee, nagu, see jm).

Liikuvad partiklid on ülejäänutest tugevamalt lausungiga seotud ning nende piirid adverbidega on hajusad. Traditsioonilises sõnaliigituses kuuluvadki need rõhumäärsõnade hulka ning süntaktiliselt on eesti terminoloogias üldlaiendid ja hinnangulised kiilud (Hennoste 2017: 487–491).

Selle partiklirühma sisemine liigitus on suhteliselt ebakindel ning piirid ala­rühmade vahel ei ole aredad (nt Hennoste 2000: 1803–1806, 2022 (ilmumas)). Suur osa neist näitab erinevate varjunditega ebakindlust, ligikaudsust, ebatäpsust, väite pehmendamist. Siin eristuvad selgemalt modaalpartiklid, mis näitavad kõneleja arvamust kõnealuse olukorra tõe­näosuse, kindluse või vältimatuse kohta. Keskne osa neist esindab episteemilist modaalsust (vist, muidugi, kindlasti, loomulikult, ehk, küllap, nähtavasti, äkki jm; näide 6).

(6)	01	H:	ahah, aga `millal tal `kool `umbes `lõpeb.
	02	V:	eeeeeqq mingi väga `õhtul vist.

Selle kõrval on hulk ebamäärasemate piiridega alaliike, nt ette­vaatuspartiklid, mille abil kõneleja osutab, et ta ei soovi siduda ennast kindlalt öeldava väitega (nagu, ehk, üsna jms), ning ligikaudsuspartiklid, mille keskne tähendus on ’umbes’ (nii, ütleme, päris, umbes, kuskil, oma; näide 7). Kõik modaal­partiklid aitavad pehmendada partneri jaoks mitte-eelistatud või negatiivset infot, mittenõustumist jms.

(7)	01	A:	AGA `VANGLAST TE EI OLE TÖÖD SAAND.
	02		(1.0)
	03	M:	< mm alates öheksakümne:: juba kuskil > öeksakümne `teisest `aastast
	04		on selline olukord et vanglates ei `ole ju tööd.

Peale modaalpartiklite saab välja tuua mõne väiksema rühma. Värvingupartiklid (nüd, sis, ju, ikka, tõesti, küll jm) moodustavad ebamäärase alarühma, mis toob lausungisse lisatähendusi. Nt partikkel ju osutab, et viidatav info peaks olema partnerile tuntud ja endastmõistetav (näide 7). Sellesse alarühma on arvatud ka partiklitega analoogiliselt toimivad kliitikud, nagu –gi/-ki (nt Metslang 2002; Keev­allik 2011). Intensiivsuspartiklite funktsioon on tugevdada adjektiivi ja adverbi abil väljendatava omaduse või määra astet (nii, väga, eriti, täiesti, täitsa, üldse; näide 8). Fookus­partiklid tõstavad esile nende mõjualas oleva lauseosa, osutades, et fookustatud üksus on kontrastis implitsiitsete alternatiividega (ka, veel, juba, muidugi, ainult, just, eriti, täpselt).

(8)	$ ja `parem t(h)agumine kints mul `nii `sügeleb, $ nüüd ma sin `seisin ja nüd ma `kratsisin.

Omaette alarühma moodustavad eneseparanduspartiklid, mille funktsioon on eneseparanduste algatamine suulises (või ka seda imiteerivas kirjalikus) suhtluses (Hennoste 2012, 2014, 2022 (ilmumas)). Need jagunevad kaheks: otsimispartiklite (noh, nagu, see jm) abil osutatakse järjeotsimist, ümbertegemise algatajad (või, ei, mitte) alustavad tüüpiliselt mõne väljaöeldud sõna asendamist (näide 9).

(9)	a=ma olen seal `kolma- või selles `esimeses `saalis.

Sõnaliikide piirid on alati ebaaredad, mis paistab eriti silma partiklite puhul. Nende seas on palju sõnu, mis toimivad ka muude sõnaliikide liikmetena. Eriti ­liikuvate ja piiripartiklitena esinevad sõnad ja sõnavormid on valdavalt polüseemsed. Osal neist on olemas homonüümsed asesõnad (nt oma, see), sidesõnad (nt ja, aga, et, või, ehk), (ase)määrsõnad (nt siis, nüüd) või verbivormid (nt vaata, kuule, oota, ütleme).

Ka partiklitena toimivad samad sõnad sageli mitmes eri funktsioonis (vt ka eespool toodud näiteid). Sealjuures on nende liigiline tõlgendus seotud süntaktiliste kategooriatega, ennekõike partiklite positsiooniga lausungis ja kõnevoorus ning uue või vana infoga. Näiteks eesti keele sagedasim partikkel noh esineb lausungi sees enim järjeotsimispartiklina, samas iseseisva kõnevooruna kehutab see partnerit jätkama (näide 10), kõnevooru alguses ennustab mõttepööret või partneri jaoks mitte-eelistatud infot (näide 4), vooru lõpus aga tugevdab öeldut ja osutab, et eelnev info pidanuks olema partnerile tuttav või asi on niigi selge (näide 11) (Hennoste 1994, 2001: 185–191, 2022 (ilmumas); Keevallik 2016).

(10)	01	H:	a .hh kule aga `tead mis sa võid `tegema akata vaikselt=vä.
	02	V:	noh
	03	H:	oma `sahtleid nagu: korda.
(11)	01	H:	mis `kell ma `elistan.
	02		(0.5)
	03	V:	sis ku (.) `saad, sis ku `tulema akkad, noh.

 

 

Partiklid ja KP-markerid eri keeltes

Partiklid ja KP-markerid esinevad eri keeltes, kuna nende funktsioonid on suuresti universaalsed. Sealjuures on tihti tegu sõnadega, mis on kas otse tõlgitavad või laenatud. Samal ajal näitavad uurimused, et nende kasutuspiirid eri keeltes ei pruugi kattuda.

Käesolevas numbris tulevad vaatluse alla liivi (Tomingas) ja isuri keele piiri­partiklid (Markus) ning näited viie keele liikuvatest partiklitest: eesti (Prillop ja Habicht, Rääbis ja Rumm), liivi (Tomingas), isuri (Markus), udmurdi, komi ja ersa (Zubova jt). Tabelis 1 on toodud teemanumbris vaadeldavad liivi ja isuri partiklid koos eesti vastetega. On näha, et kõigis kolmes keeles esinevad näiteks eesti sõnade no, siis, nii, vot, nagu vasted.⁸

Tabel 1. Siinses teemanumbris käsitletavad liivi ja isuri partiklid eesti vastetega.

Partiklitüüp	liivi	isuri	eesti
Piiripartiklid	agā		aga
	no, nu	no, nu	no
	si’z	šiiž	siis
	ne’i	nii	nii
	vot	vot	vot
Liikuvad partiklid	ne’i		nii
	agā		ehk
	ne’iku, nemē, nekā	nigu	nagu
	no, nu	no, nu	noh
	si’z	šiiž	siis
		še	see
	ju, jo	že, ved	ju
	vist		vist
Kliitikud		-ha/-hä	ju
		-ki, -kaa/-kää	-gi/-ki
		-pa	isegi, vast
		-to

Paljudes Euroopa keeltes esinevad partiklid no/nu/nå, mis täidavad suuresti samu funktsioone, märkides järgnevat vestluse suunamuutust või partnerile mitte-eelistatud infot (Auer, Maschler 2016: 2–43). Nii eesti, liivi, vepsa kui ka soome keeles esineb partikkel no (Keevallik 2016; Vepsäläinen 2019; Hennoste 1994, 2000: 1802; siinses numbris Markus; Tomingas). Lisaks esineb eesti keeles partikkel noh, liivi keeles läti laenpartikkel nu ning vepsa keeles samuti nu, mis on aga vene laen. Kõik need osutavad suunamuutust, kuigi vepsa keeles ei ole leitud no mitte-eelistatud järelliikme alustaja funktsiooni (mis ei tähenda, et seda ei võiks olla). Eesti noh täidab muu hulgas järjeotsimismarkeri funktsiooni, liivi ja vepsa keeles on selles funktsioonis no/nu.

Teisalt on partikleid, mille funktsioonid kattuvad, kuid sõnad erinevad. Paljudes keeltes on olemas partiklid, mille keskne funktsioon on osutada, et esitatud väide on vaieldamatu (Panov 2020 terminiga enimitiiv, ingl enimitive). Eesti ja liivi keeles esineb selles funktsioonis ju, isuri ja soome keeles kliitik –hA(n) ning isuri, aga ka udmurdi, komi, ersa keeles vene laen ved’ ja selle hääldusvariandid (siinses numbris Klumppi, Markuse, Tominga, Zubova jt artiklid). Sama kehtib KP-markerite kohta. Näiteks enim kasutatud markeril (ma) arvan (et) on analoogid väga paljudes keeltes, kusjuures kasutatakse sama verbi (ingl I think, pr je pense, rts jag tycker, sks ich denke jm). Samal ajal sarnaneb markeri kasutus eesti keeles saksa, rootsi ja taani keelega, kuid erineb üsna palju inglise keelest (Hennoste jt 2020; Beijering 2012; Auer, Lindström 2016).

 

Partiklite ja KP-markerite uurimisest

Eesti partikleid ja KP-markereid on põhjalikumalt uuritud paarkümmend aastat. Tiit Hennoste on toonud käibele partikli kui sõnaliigi ja ehitanud siinse partiklite tüpoloogia (Hennoste 2000, 2002, 2022 (ilmumas)). Suurem osa uurimusi keskendub konkreetsete partiklite kasutusele suulises suhtluses. Selle valla keskne uurija on Leelo Keevallik Linköpingi ülikoolist, lisaks Tiit Hennoste, Riina Kasterpalu, Annika Küngas jt. Enim on uuritud piiripartikleid, nagu no, noo, noh, vot, et, nii, vata, kule, ota jm (Hennoste 1994, 2000, 2001; Keevallik 2000, 2003, 2005, 2008a, 2008b, 2010b, 2016). Samuti on uuritud kostepartikleid ahah, ahaa, aa, mhmh, jah, jaa, jajaa (Keev­allik 1999; Hennoste 2000; Kasterpalu 2005; Kasterpalu, Hennoste 2016). Liikuvatest partiklitest on vaadeldud väheseid, nt siis (Jansons 2002) ja ikka (Pajusalu, Pajusalu 2011). KP-markereid on analüüsitud vähem. Siin tasub mainida Keevalliku ja Hennoste töid verbide ütlema, rääkima, arvama, mõtlema, uskuma, teadma vormidel põhinevate markerite kohta (Hennoste 2004, 2006; Keevallik 2010a). Kirjaliku keelekasutuse põhjal on uuritud rinnastavatel sidesõnadel põhinevaid piiripartikleid (Metslang jt 2014) ning liikuvaid partikleid ju ja siis (Tepp 2012). Grammatiseerumise/pragmatiseerumise vaatenurgast on Annika Küngas (2014) uurinud lt-liiteliste adverbide, nagu praktiliselt, põhimõtteliselt, täpselt, loomulikult, tegelikult, toimimist pragmaatiliste markeritena. On analüüsitud ka sõnade kahtlemata, aga, ikka partikliteks kujunemist (Valdmets, Habicht 2013; Habicht jt 2018). Nii suulise kui ka kirjaliku keele materjalil põhinevad uurimused, mis võrdlevad partiklite ja markerite kasutust eesti keele eri registrites (Hennoste jt 2020, 2021).

Eesti keele partiklite kasutust on uuritud ka kontrastiivselt, võrdluses mõne teise keelega. Võrreldud on kahe läänemeresoome keele, eesti ja soome partiklite küll ja kyllä kasutust (Keevallik, Hakulinen 2018), eesti –ki/-gi, ka vasteid soome keeles (Metslang 2002). Eesti partikli jah ja vene da funktsioone suhtluses on võrrelnud Olga Gerassimenko ja Riina Kasterpalu (2006). Janika Kärgi väitekirjas (2014) saksa ja eesti värvingupartiklite kohta tõusevad esile eesti partiklid ju, küll ja küllap. Diskursusemarkerid kalduvad keelekontaktis eriti kergesti laenuma. ­Sellest seisukohast on vaadatud nt rootsi keelest laenatud partikleid eestirootsi keeles (Keev­allik 2006).

Väiksemates soome-ugri keeltes on partikleid uuritud väga vähe ja uusi uurimusi peaaegu ei ole. Üldjuhul piirdub asi märkustega ülevaadetes ja grammatikates. Laialdasem ülevaade on Moskva fennougristi Klara Majtinskaja monograafias „Soome-ugri keelte funktsionaalsed sõnad” (1982), mis toetub varasematele sisse­vaadetele (vt pikemalt Klumpp siinses numbris).

 

Teemanumbri artiklid

Siinse teemanumbri üheksa artikli autorid on kahe Tartu Ülikooli eesti ja üldkeele­teaduse instituudis arendatava projekti osalejad. Helle Metslangi juhitav projekt „Pragmaatika grammatika kohal: subjektiivsus ja intersubjektiivsus eesti keele registrites ja tekstiliikides” (PRG341) tegeleb subjektiivsuse (öeldu/kirjutatu sisusse suhtumise) ja intersubjektiivsuse (kaassuhtlejasse suhtumise) väljendamise vahenditega eesti keele eri registrites. Olulise osa sellistest keelevahenditest moodustavad dis­kursusemarkerid. Uuritavate markerite hulka kuuluvad nt partiklid vist, ilmselt, lihtsalt, tegelikult jm ning verbipõhised markerid arvan, mõtlen, usun, loodan, tundub jm. Projekti peamisteks eesmärkideks on kindlaks teha (inter)subjektiivsuse markerid eri registrites ja nende tingitus sotsiolingvistilistest mõjuritest ning lõimida markerite uuringu tulemused eesti keele grammatika kirjeldusse.

Gerson Klumppi juhitava projekti „Uurali keelte diskursuspartiklite grammatika” (PRG927, PRG1290) raames kogutakse ja klassifitseeritakse väheuuritud isuri, vadja, mordva, udmurdi, komi ja kamassi keele partikleid. Projekti peamine eesmärk on avastada keelelised ühisjooned, variatsioonid ja individuaalsed eripärad keele­kontaktide mõjuväljas olevate sugulaskeelte diskursusepartiklite kasutuses.

Gerson Klumpp annab artiklis „Väikeste uurali keelte diskursusepartiklite kirjeldamise vajadus ja keerukus” sissejuhatava ülevaate väikeste keelte partikliuurimise probleemidest.

Külli Prillop ja Külli Habicht analüüsivad artiklis „Vist või kindlasti? Tõe­näosuspartikli vist pikk teekond eesti kirjakeeles” sõna vist pragmatiseerumist ja selle uurimise võimalusi kirjakeele materjalide põhjal XVI sajandist tänapäevani. Uurimus toob välja partikliga väljendatava modaalhinnangu järkjärgulise muutumise: algselt tõsikindlust väljendavast partiklist on saanud ebakindluse väljendaja.

Andriela Rääbis ja Andra Rumm analüüsivad artiklis „Tahan lihtsalt koju saada. Vähendav ja tugevdav partikkel lihtsalt hädaabikõnedes” sõna lihtsalt funktsioone häirekeskusse helistaja ja kõne vastuvõtja kõnevoorudes. Tulemused näitavad sõna lihtsalt partiklistumist, polüfunktsionaalsust ja kasutamist erinevates suhtlus­olukordades nii vähendavas kui ka tugevdavas funktsioonis. Partiklile lihtsalt omane esinemine vastandavas kontekstis tingib selle sagedase kasutamise tavaolukorrast erineva sisuga hädaabikõnedes.

Elena Markus annab artiklis „Diskursusepartiklid isuri keele Soikkola murdes” ülevaate partiklite kasutusest aastatel 2006–2013 kogutud keelematerjalides. Ta leiab üheksa partiklit, mis on olemas ka teistes läänemeresoome keeltes: ‑ha/-hä, –ki, –kaa/-kää, nigu, nii, no ~ nu, –pa, še ja šiiž. Vene keelest pärit partikleid leidub ainult neli (vot, ved, že ja to). Tulemus näitab, et vene mõju partiklite kasutuses on väiksem kui eeldatud.

Marili Tomingas uurib artiklis „Sagedasemad diskursusepartiklid suulise liivi keele salvestistes” seitset partiklit: si’z, ne’i, nu ja no, agā, ju ja jo. Uurimus näitab muu hulgas, et liivi keeles on nähtav läti keele mõju, näiteks on paralleelselt kasutusel liivi ja ning läti un (’ja’), samuti liivi agā ja läti bet (’aga’).

Iuliia Zubova, Denys Teptiuki, Triin Todeski ja Eda-Riin Tuulingu artikli „Partikkel VED’ udmurdi, komi ja ersa keeles” eesmärk on võrrelda partikli ­laenamismudelit kolmes soome-ugri keeles, toetudes küsitluskavadele ja teksti­korpustele. Autorid keskenduvad partikli kontekstilistele piirangutele ning selgitavad välja kontekstid, kus selle kasutamine oleks grammatiliselt või pragmaatiliselt sobimatu. Tulemused näitavad, et vene keeles täheldatud piirangud on enamiku lause­tüüpide ja konstruktsioonide puhul vastuvõtjakeeltes üldiselt leebemad.

Tiit Hennoste, Külli Prillop, Külli Habicht, Helle Metslang, Kirsi Laanesoo, Liina Pärismaa, Elen Pärt, Andra Rumm, Andriela Rääbis ja Carl Eric Simmul analüüsivad artiklis „Komplementlausega predikaatidel põhinevate diskursuse­markerite kasutus eri registrites” kuue KP-markeri (verbivormidega arvan, usun, loodan, näib, tundub, paistab) kasutust seitsmes tekstiliigis: suulises argivestluses, suulises institutsionaalses suhtluses, ilukirjanduslikus proosas, ajakirjanduses, teaduses, netivestlustes ja netikommentaarides. Tulemustest nähtub, et enim pragmatiseerunud on neist arvan-marker ja et markerite kasutuseelistusi mõjutavad dialoogi ümber koonduvad konsituatsioonitegurid.

Kirsi Laanesoo näitab artiklis „Diskursusemarker (ma) arvan (et) direktiivides”, et arvan-markeri kasutamisel direktiivides põimuvad kaks suhtlustegevust – direktiivid ja arvamused. See mitmekihilisus jätab kõnelejale taganemisvõimaluse: tuua esile lausungi tõlgendus mitte direktiivina, vaid arvamusena.

Helle Metslangi ja Carl Eric Simmuli artikkel „Ma kardan, et meie õnned on üksteisest eemal. (Inter)subjektiivne diskursusemarker (ma) kardan (et)” analüüsib tähenduslikult ja pragmaatiliselt mitmekihilist KP-markerit verbivormiga kardan ja selle mitmekihilisuse sobitumist eri tekstiliikide konsituatsiooniliste teguritega.

Artiklid esindavad eri vaatenurki diskursusemarkeritele eri keeltes, pakkudes sisse­vaateid keelevarasse, mis nii suulist kui ka kirjalikku suhtlust sageli märkamatult suunab ja nüansseerib.

 

Teemanumbri valmimist on toetanud projekt PRG341 „Pragmaatika grammatika kohal: subjektiivsus ja intersubjektiivsus eesti keele registrites ja tekstiliikides” ning Euroopa Regionaalarengu Fond (Eesti-uuringute Tippkeskus).

 

Transkriptsioonimärgid

.	langev intonatsioon	< >	aeglustatud lõik
,	poollangev intonatsioon	SÕNA	valjem lõik
?	tõusev intonatsioon	e::i	venitus
`	rõhutatud sõna või silp	si-	pooleli jäänud sõna
(.)	mikropaus (0.2 sek või lühem)	$ $	naerev hääl
(0.5)	pausi pikkus sekundites	.hh	häälekas sissehingamine
=	kokkuhääldamine	/---/	väljajätt

 

Tiit Hennoste (snd 1953), PhD, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi kaas­professor (Jakobi 2, 51005 Tartu), tiit.hennoste@ut.ee

Gerson Klumpp (snd 1967), PhD, Tartu Ülikooli soome-ugri keelte professor (Jakobi 2, 51005 Tartu), gerson.klumpp@ut.ee

Helle Metslang (snd 1950), PhD, Tartu Ülikooli emeriitprofessor (Jakobi 2, 51005 Tartu), helle.metslang@ut.ee