Diskursusepartiklid isuri keele Soikkola murdes

Artiklis antakse ülevaade diskursusepartiklitest, mida kasutavad isuri keele kõnelejad XXI sajandil. Partiklid üldiselt, eriti aga diskursusepartiklid, ei ole traditsioonilise keelekirjelduse keskne osa, seega ei ole üllatav, et grammatikates seesuguste perifeersete üksuste kohta enamasti infot napib. Isuri keele partiklite kohta puuduvad andmed pea täielikult.

Klara Majtinskaja (1982) esitab oma soome-ugri keelte kaassõnade, sidesõnade ja partiklite teemalises monograafias kümme isuri keele partiklit, millest vaid neljal on diskursusfunktsioon: Gā(n), Gǟ(n), Gi(n) ja kki(n). Mõni neist on selgelt teiste foneetiline variant, mis kahandab Majtinskaja nimetatud diskursusepartiklite arvu kaheni (minu andmetes vastavalt –ki ja –kaa/-kää). Mõlemaid on nimetatud emfaatilisteks (Majtinskaja 1982: 120).

Läänemeresoome keelte hulgas on isuri keelt silmatorkavalt vähe uuritud. Puudub isuri keele sünkrooniline grammatika. Enim viidatud allikad isuri keele kohta on Volmari Porkka (1885) murdekirjeldus, Väinö Junuse (1936) kooligrammatika ning Arvo Laanesti (1986, 1966b, 1978) keeleajaloo ja murdeuurimused. Nimetatud keelekirjeldused, nagu ka viimastel aastatel avaldatud isuri keelt puudutavad teadus­artiklid (nt Saar 2014, 2017; Kuznecova 2009) keskenduvad keele foneetilistele ja morfoloogilistele joontele. Süntaksi kohta on infot väga vähe ning diskursust või pragmaatikat käsitlevad uurimused puuduvad sootuks.

Artikli eesmärk on astuda esimene samm selle lünga täitmisel, võttes vaatluse alla viimaste isuri keele kõnelejate kasutatavad diskursusepartiklid. Artikkel keskendub järgmistele küsimustele:

1) Millised diskursusepartiklid esinevad XXI sajandil salvestatud spontaanse isuri keele näidetes?

2) Mil määral mõjutavad keelekontaktid diskursusepartiklite kasutust isuri keeles?

3) Kuidas jaotuvad partiklid kasutussageduse alusel?

4) Kas esineb seoseid esinemissageduse ja konkreetsete kõnelejate vahel?

5) Mis on eri partiklite põhilised morfosüntaktilised jooned?

Diskursusepartiklite tähendus ja nende funktsioonide ulatus on iga selleteemalise uurimistöö keerukaim osa. Isuri keeles on ülesanne veelgi raskem, kuna uurimus saab toetuda vaid korpusandmetele ja puudub võimalus kontrollida näiteks partiklite vastastikust asendatavust või võimalikke kitsendusi kõnelejatelt uusi keele­näiteid kogudes. Siinse ülevaate eesmärk ei ole esitada iga partikli kõigi võimalike funktsioonide täielikku kirjeldust. Artiklis tuuakse näiteid partiklite tüüpilisest kasutusest, mis võiks anda esialgse ettekujutuse nende funktsioonidest.

Küsimusele, mida peaks pidama diskursusepartikliks ja mida mitte, ei ole ühest vastust. Nagu märgivad Liesbeth Degand jt (2013: 5), on sisuliselt võimatu jõuda ühele meelele, mis on diskursusepartikkel, ja eri autorid nõustuvad põhimõtteliselt vaid selles, et see on häguste piiridega raskesti kirjeldatav kategooria. Kogumiku „Approaches to Discourse Particles” („Lähenemisi diskursusepartiklitele”) sisse­juhatavas peatükis kirjutab Kerstin Fischer (2006: 5), et kuna diskursusepartiklite eristamine funktsiooni alusel on keeruline, teevad autorid sageli otsuse mingi vormilise tunnuse alusel.

Ka siinses uurimuses on kasutatud sarnast lähenemist. Kõigepealt on otsitud lühikesi muutumatuid sõnu, mis on lause süntaktilise struktuuriga vaid nõrgalt seotud. Ühe erandiga on need sõnad ühesilbilised. Osa uuritavaist üksustest on kliitikud. Välja on jäetud interjektsioonid ja sõnad, mille peamine funktsioon on grammatiliste seoste organiseerimine (rinnastavad ja alistavad sidesõnad, küsi­partiklid), kuid osa analüüsitud üksuste mittediskursuslikule kasutusele adverbide, pronoomenite ja sidesõnadena lisanduvad diskursusefunktsioonid. Artiklis on käsitletud vaid neid üksusi, mis andmestikus esinesid, ning on võimalik, et keeles leidub rohkem partikleid.

Esimeses peatükis peatutakse lühidalt isuri keele praegusel olukorral, antakse ülevaade olemasolevatest tekstikogudest ja kirjeldatakse uurimuse alusandmeid. Teises peatükis kirjeldatakse partikleid, millel on vasted läänemeresoome sugulaskeeltes. Kolmandas pea­tükis vaadeldakse vene keelest laenatud partikleid. Neljas peatükk keskendub partiklite esinemis­sagedusele tekstides ja nende jaotusele kõnelejate vahel.

 

1. Isuri keel, olemasolevad korpused ja uurimuse andmestik

Isuri keelt kõneldakse nn Lääne-Ingerimaal (administratiivselt Venemaa Leningradi oblasti Kingissepa rajoon). Isuri keel on välja suremas. On vaid käputäis kõnelejaid (mitte üle 20), kes esindavad kaht murdeala: Soikkola ja Alam-Luuga. Hevaha ja Oredeži murded on juba välja surnud. Kõik elavad kõnelejad valdavad vabalt vene keelt. Kõnelejad on peamiselt 80-ndates eluaastates ega saa tegutseda keelejuhtidena terviseprobleemide tõttu. Seetõttu on ainus viis uurida isuri keele partikleid kogutud tekstide läbivaatamine.

Avaldatud isurikeelsete tekstide hulk on väga piiratud. Peale viie jutustuse, mis on avaldatud Porkka (1885) grammatikakirjelduses¹, on olemas kolm Antti Sovijärvi (1944) avaldatud juttu, Paul Ariste aastatel 1958–1959 jäädvustatud Soikkola ja Oredeži tekstid (Ariste 1960), mõni Laanesti 1956. aastal kogutud Hevaha tekst (Laanest 1958), lühike Soikkola tekst (Laanest 1966c) ja Laanesti aastail 1959–1963 jäädvustatud tekstid kõigis neljas isuri murdes (Laanest 1966a).² Ükski kogudest ei ole kättesaadav digitaalsel kujul. Kogud sisaldavad isuri keele murdeid eri proportsioonides ja kõnelejate arv iga murde kohta on väga piiratud. Soikkola murde kõnelejaid on Laanesti (1966a) ja Ariste (1960) materjalis kummaski vaid üks.³

Siinse uurimuse aluseks võtsin ainult omaenda välitööde käigus kogutud avaldamata isuri tekstid, mis esindavad üht murret (Soikkola), homogeenset ajavahemikku (salvestatud aastatel 2006–2013) ja märkimisväärset hulka kõnelejaid. Oluline eelis nende andmete kasutamisel avaldatud tekstikogudega võrreldes on ka see, et on olemas kõigi tekstide audio-, mõnel juhul ka videosalvestused. Diskursuse­uuringu jaoks on see hädavajalik, sest intonatsioon, pausid ja isegi žestid võivad olla konkreetse partikli tähenduse mõistmiseks otsustava tähtsusega.

Uurimuses kasutatud tekstide korpus on salvestatud peamiselt projekti „Documentation of Ingrian: collecting and analyzing fieldwork data and digitizing legacy materials” („Isuri keele dokumenteerimine: välitööandmete kogumine ja analüüsimine ja varasemate materjalide digitaliseerimine”) raames.⁴ Lisaks kasutasin tekste oma varasematelt välitöödelt alates aastast 2006. Kasutatud on umbes nelja tunni jagu salvestusi, mis sisaldavad 48 teksti 23 isuri keele Soikkola murde kõnelejalt. Tekstide hulgas on neli dialoogi kogupikkusega 40 minutit.

Tabelis 1 on esitatud salvestatud tekstide arv iga kõneleja kohta, kõneleja sünni­aasta ja salvestuse aasta. Dialoogid on esitatud mõlema osalenud kõneleja real.

Tabel 1. Kõnelejate andmed ja salvestatud tekstide arv.

Kõneleja kood	Kõneleja sünniaasta	Salvestatud tekstide arv	Salvestuste tegemise aastad	Kõneleja kood	Kõneleja sünniaasta	Salvestatud tekstide arv	Salvestuste tegemise aastad
AG	1936	3	2011	MM	1920	3	2006, 2007
AI	1926	7	2006, 2009, 2011, 2012	OM	1931	5	2011, 2012, 2013
AS	1926	1	2007	OP	1927	1	2011
ED	1932	1	2007	PE1	1925	2	2007, 2008
EI	1929	2	2011	PE2	1927	2	2007, 2008
EM	1930	1	2011	RI	1930	1	2008
EN	1932	6	2008, 2010, 2011, 2012	RP	1927	1	2011
EV	1927	1	2010	ST	1924	2	2011
GI	1936	3	2011, 2012	ZD	1936	3	2011
KV	1939	1	2011	VF	1935	1	2007
LK	1949	2	2007, 2011	VV	1937	2	2011
MB	1928	1	2008

 

2. Läänemeresoome päritolu partiklid isuri tekstides

Selles peatükis on vaatluse all üheksa üksust, millel on vasted teistes läänemeresoome keeltes: ‑ha/-hä, –ki, –kaa/-kää, nigu, nii, no ~ nu, –pa, še, šiiž. Osa neist on kliitikud, osa iseseisvad sõnad. Lisaks kasutusele diskursusepartiklitena on mõnel neist ka teisi funktsioone, mis on samuti lühidalt välja toodud. Üksused on esitatud tähestiku järjekorras.

 

2.1. ‑ha/-hä

Andmestikus esineb kliitik ‑ha/-hä väga harva, vaid kolmel juhul. Selle soome vasteks on –han/-hän, mida on kirjanduses nimetatud kindlalt teada oleva informatsiooni markeriks (Karttunen 1975; Liefländer-Koistinen 1989; Palomäki 2009; Hakulinen jt 2004: 797). Soome keeles ja tõenäoliselt ka isuri keeles kasutatakse seda partiklit ka küsimustes. Näites 1 on kliitiku –ha funktsioon väga sarnane vene partikliga že avatud küsimustes (vt 3.3).

(1)	šiid	mei-dä	laš-tii	kot̆tii	što	kuin=ha	šao-daa
	siis	1PL-PART	lask-IPS.PST	kodu.ILL	sest	kuidas=PTCL	ütle-IPS.PRS

	pere	vojennogo	ši-dä	ihmiiš-tä	šodilaiš-t
	pere	[vene]sõduri	see-PART	inimene-PART	sõdur-PART
	’Siis lasti meid koju, sest, kuidas seda öelda, [me olime] sõjaväeinimese, sõduri, pere.’

 

2.2. -ki ja -kaa/-kää

Käsitlen partikleid –ki ja –kaa/-kää ühes peatükis, sest need paistavad täitvat samu funktsioone. –ki ja –kaa/-kää on polaarsustundlikud üksused: esimene neist esineb positiivse, teine negatiivse polaarsusega lausetes.

Nii –ki kui ka –kaa/-kää on kliitikud; nad ei ole prosoodiliselt iseseisvad ja sõltuvad fonoloogiliselt peasõnast. Minu andmestiku järgi võib –ki ja –kaa/-kää pea­sõnaks olla verb, substantiiv, pronoomen, adjektiiv, adverb või numeraal. Kõige sagedasemad peasõnad on verbid ja pronoomenid.

Partiklite fonoloogiline sõltuvus avaldub kahel moel. Esiteks hääldatakse kliitiku sõnaalgulist konsonanti vokaalide vahel (pool)helilisena, teiste konsonantide järel aga helituna, vrd anno-i-n=gi ’and-PST-1SG=PTCL’ vs. kä-i-väd=ki ’mine-PST-3PL=PTCL’. Teiseks rakendub kliitikutele –kaa/-kää vokaalharmoonia: –kaa variant liitub tagavokaalsele peasõnale ja ‑kää esivokaalsele, vrd katso=gaa ’vaata.CONN=PTCL’ vs. lää-dä=gää ’rääki-INF=PTCL’. Kliitik –ki liitub nii taga- kui ka eesvokaalsele sõnale.

Partiklid ‑ki ja –kaa/-kää on multifunktsionaalsed (mitte ainult isuri keeles, vaid ka teistes läänemeresoome keeltes; vt eesti ja soome vastete kohta Metslang 2002). Minu esialgne analüüs näitab, et isuri keeles täidavad nad nii fookuspartikli kui ka modaalpartikli rolli.

Ekkehard Königi (1991a) analüüs näitas, et fookuspartiklite keskne funktsioon on seostada väide antud kontekstis tuntud eeldustega. Olulisim eristus on täiendavate ehk aditiivsete ja piiravate partiklite vahel, mis väljendavad vastavalt seda, kas kõneleja lisab alternatiivseid võimalusi kuulaja eeldustele või välistab need. Isuri ‑ki ja ‑kaa/‑kää võivad toimida aditiivsete partiklitena, kui nad lisavad mingi alternatiivi kui võimaliku väärtuse nende mõjuulatuses olevale väitele (nagu inglise keele also ja too). Näites 2 lisab kõneleja alternatiivi (oma endiste võõrustajate lapsed) inimeste loetelule, kes on tõenäoliselt surnud peale seda, kui ta nendega viimati
kohtus.

(2)	emänain	ko̯o̯l-i	ižändä	tože	ko̯o̯l-i	tüttöi	jä-i
	perenaine	sure-PST.3SG	peremees	ka	sure-PST.3SG	tütar	jää-PST.3SG
	tait̆taa	ne̯e̯d=ki	o-vad	kaig	ko̯o̯l-leed
	tõenäoliselt	need=PTCL	ole-3PL	kõik	sure-PPA.PL
	’Perenaine suri, peremees ka suri. Tütar jäi. Tõenäoliselt on need ka kõik surnud.’

Kui eeldatud alternatiivid on järjestatud kindlal skaalal ja partiklil on võimalus väide seostada skaalal kõrgemal või madalamal paikneva alternatiiviga, nimetatakse vastavat funktsiooni skalaarseks aditiiviks (König 1991a: 37–42). Näitele 3 eelnevas vestluses kurdab kõneleja sääskede suure arvukuse üle ja kirjeldab juhtumit, kus ta töötas õhtul aias. Seejärel viitab ta oma õhetavatele jalgadele kui sääsehammustuste ekstreemsele avaldumisele.

(3)	miä	ku	tul-i-n	še̯e̯ld	miu-l	jala-d=gi	kaig	pal̆lo-i-d
	1SG	kui	tule-PST-1SG	sealt	1SG-ADE	jalg-PL=PTCL	kõik	põle-PST-3PL
	’Kui ma sealt tulin, jaladki kõik põlesid.’

Nii –ki kui ka –kaa/-kää abil saab küsivatest pronoomenitest ja adverbidest moodustada indefiniitseid pronoomeneid ja adverbe. See aditiivsete partiklite funktsioonide laienemine on keeltes küllaltki tavaline (Haspelmath 1997; Forker 2016). Nagu mujalgi, esineb isuri keeles –ki positiivsetes lausetes ja moodustab mittespetsiifilisi indefiniitseid üksusi (näide 4). ‑kaa/‑kää esineb negatiivse polaarsusega lausetes ja moodustab negatiivseid pronoomeneid/adverbe (kelle kes.ALL ’kellele’ > kelle=gää kes.ALL=NEG ’mitte kellelegi’, kuž ’kus’ > kuš=kaa ’mitte kuskil’). See ‑kaa/‑kää funktsioon on andmestikus kõige sagedasem, samal ajal kui ‑ki puhul on see küllaltki marginaalne (vrd kahe partikli diskursusfunktsioonide jaotust/osatähtsust tabelis 2; indefiniitsed üksused pole loetud diskursusfunktsioonide hulka).

(4)	od-i-mma	korja-ži-mma	korja-ži-mma	marjaa	ken	mihe=gi	pan-i
	võt-PST-1PL	korja-PST-1PL	korja-PST-1PL	mari.PART	kes	mis.ILL=PTCL	pane-PST.3SG
	’Võtsime, korjasime marju. Kes kuhu pani.’

Veel üks –ki funktsioon isuri näidetes on emfaatiline identiteedi kinnitamine (ingl emphatic assertion of identity). Seda fookuspartiklite funktsiooni kirjeldas esimesena König (1991b) saksa keele partiklitel ausgerechnet, eben, genau ja gerade. Diana Forker (2015: 493–494) täpsustab, et see funktsioon sisaldab eeldust, et olukorda, isikut või kohta, mille identiteeti kinnitatakse, on eelnevalt vestluses nimetatud. Seda funktsiooni on leitud ka avaari keele partiklil ‑go (Forker 2015) ja mitmetel ühist päritolu partiklitel Volga piirkonna keeltes (mari, udmurdi, tatari, tšuvaši ja baškiiri keeltes, vt Zakirova 2019). Näites 5 selgitab kõneleja, et talle märgiti passi Vene kodakondsus, täpselt nagu tema ema oli palunud teha.

(5)	i	mama	šao-i	ku	mää-d	pašši-a	otta-maa
	ja	ema	ütle-PST.3SG	kui	mine-2SG	pass-PART	võt-SPN

	oda	tämä	i	laa	šin̆nu-a	pan-naa	venäläižee-kš
	võt.IMP.2SG	see	ja	las	2SG-PART	pane-IPS.PRS	venelane-TRSL

	vot	niin	niin	i	pan-t̆tii=gi	miu-lle
	PTCL	nii	nii	ja	pane-IPS.PST=PTCL	1SG-ALL
	’Ja ema ütles: „Kui lähed passi võtma, võta see ja lase ennast panna venelaseks. Vot nii ja pandigi mulle.’

Teise suure grupi moodustavad –ki ja –kaa/-kää kasutused modaalpartiklite funktsioonis. Üldistatult edastavad modaalpartiklid infot teadmiste ja ootuste jaotuse kohta kõneleja ja kuulaja vahel (vt Forker 2020).⁵ See funktsioon on isuri keele näidetes hästi esindatud, suhteliselt heterogeenne ja vajab täiendavat uurimist. On oluline märkida, et kõigis ‑ki ja ‑kaa/‑kää esinemisjuhtudes liitub partikkel verbile, mitte ühelegi teisele sõnaliigile. Näites 6 kirjeldab kõneleja, kuidas teda karistati, kui ema tabas ta kanadelt mune korjamas. Partikkel näib esitavat lausungit eelneva konteksti loogilise jätkuna, mitte kuulaja ootustega vastuolus olevana. Seda tähendust kinnitab samas lauses kasutatud venekeelne kanešna ’muidugi’.

(6)	no	i	illaa-št	šiž	kanešna	miu-lle	anne-ttii=gi	hüväšt
	PTCL	ja	õhtu-ELAT	siis	[vene]muidugi	1SG-ALL	and-IPS.PST=PTCL	hästi
	’No ja õhtul siis muidugi anti mulle hästi.’

 

2.3. nigu

nigu võib toimida nii diskursusepartikli kui ka võrdleva sidesõnana ’nagu, justkui’. Minu materjalis on nigu kasutus oluliselt sagedasem diskursusfunktsioonis kui leksikaalsena (vt tabelit 2 peatükis 4). nigu leksikaalset kasutust illustreerib näide 7:

(7)	kuin	vägi	noiš̆šoo	ko̯o̯lo-maa	nigu	karp̆päiš-t
	kuidas	rahvas	hakka.3SG	sure-SPN	nagu	kärbes-PL
	’Kuidas rahvas hakkab surema nagu kärbsed.’

Diskursusepartiklina esineb nigu koos mis tahes sõnaliigiga: korpuses on kombinatsioone substantiivi, pronoomeni, verbi, numeraali, adverbi ja adjektiiviga, see võib eelneda ka kõrvallausele (nagu näites 8). Tavaliselt eelneb nigu sõnale, mille sisu ta täiendab, kuid leidub ka postpositsioonilist kasutust (nagu näites 9).

(8)	polttaa-d	kaig	nigu	štob	mit̆tää	ei	näh-täiž
	põleta-3PL	kõik	PTCL	nii.et	mis.NEG.PART	NEG.3SG	näge-IPS.COND

	midä	še̯e̯l ol-i	teh-tü
	mis.PART	seal ole-PST.3SG	tege-PPP
	’Nad põletasid kõik maha nagu, nii et ei oleks midagi näha, mis seal oli tehtud’.

(9)	mok̆kooma-d	kängü-d	nigu	ol̆l-ii-d
	selline-PL	muhk-PL	PTCL	ole-PST-3PL
	’Olid sellised nagu puhmad’.

Kõige tüüpilisem on nigu leevendusfunktsioon. Penelope Brown ja Stephen ­Levinson (1987: 145) defineerivad leevendajat (ingl hedge) kui partiklit, sõna või fraasi, mis muudab predikaadi või substantiivifraasi liikmelisuse astet hulgas: see ütleb selle liikmelisuse kohta, et see on osaline või tõene ainult teatud aspektides või et see on rohkem tõene ja täielik, kui võiks oodata. Leevendades teatud sõna või fraasi, näitab kõneleja, et ta ei ole kindel, kuidas midagi seletada, ja püüab leida õiget sõna (vrd näiteid 9 ja 10). See isuri nigu funktsioon langeb kokku inglise keele fraasidega kind of, sort of ja vene keele partikliga tipa ’teatud määral, -võitu, -kas’, mille leevendavat funktsiooni on kirjeldanud Alena Kolyaseva ja Kristin Davidse (2018; Kolyaseva 2021). Funktsionaalne samaväärsus partikliga tipa tuleb kõige paremini esile lausetes, kus kõneleja kordab isuri partiklit vene keeles (näide 11).

(10)	no	enštää	hää	ol-i	nigu	hüvä-ž	me̯e̯lee-ž
	PTCL	esialgu	3SG	ole-PST.3SG	PTCL	hea-INE	meel-INE

	što	miä	ša-i-n	muna-d	iššuttaa
	et	1SG	saa-PST-1SG	kartul-PL	istuta.INF
	’No esialgu oli tal nagu hea meel, et ma sain kartulid maha pandud.’

(11)	kaššikkain	kaššikkain	mok̆kooma	nigu	tipa	no̯o̯ra
	roohein	roohein	selline	PTCL	[vene]PTCL	nöör
	’Roohein, see on selline nagu nöör.’

Üsna sageli lõppeb kõneleja ebakindlus, kuidas midagi väljendada, koodivahetusega vene keelde. Koodivahetusele eelneb sageli nigu (nagu näites 12).

(12)	mö̯ö̯	kaig	noiž-i-mma	häne-n	kera	nigu	pazdarovalisʼ
	1PL	kõik	tõus-PST-1PL	3SG-GEN	koos	PTCL	[vene]tervitasime

	häne-n	kera	hüvä-n	päivä-n	häne-lle	anno-i-mma
	3SG-GEN	koos	hea-GEN	päev-GEN	3SG-ALL	and-PST-1PL
	’Me kõik tõusime temaga koos püsti; nagu tervitasime teda, soovisime talle head päeva.’

 

2.4. nii

Minu andmestikus esineb nii sidesõna, adverbi ja diskursusepartiklina. Mitte­diskursuslike kasutuste hulgas on sidesõnaline sagedasem kui adverbiline. nii alustab kõrvallauset ja esineb kas lihtsa rinnastava sidesõnana (sarnaselt sidesõnaga ja) või eelneb järgnevale kõrvallausele. Adverbina on nii variant sõnast niin ’nii, niiviisi’, mis on oluliselt suurema esinemissagedusega. Adverb nii võib täiendada nii verbi­fraasi kui ka adjektiivifraasi intensiivsussõnana (nii kovašt šuur laina ’nii väga suur laine’).

Diskursusepartiklina kannab nii mitut erinevat tähendust sõltuvalt sellest, kas see esineb dialoogis või narratiivis. Dialoogis kinnitab nii teise kõneleja öeldut (’jah, olen nõus’). Sageli kordab kõneleja kaasvestleja öeldud sõnu ja seejärel lisab nii. Teine nii funktsioon dialoogis on õhutada kaasvestlejat juttu jätkama (’ma kuulan, räägi edasi’). Dialoogis võib nii esineda iseseisva lausungina.

Narratiivis esineb nii osalause lõpus, kui kõneleja on lõpetanud mingil teemal rääkimise ja asub uue teema juurde või on teemast kõrvale kaldunud ja pöördub selle juurde tagasi (nagu näites 13):

(13)	no	männä	vo̯o̯-n	miä	kä-i-n	täž	ükšindää	koi-n	lo̯o̯n
	PTCL	möödunud	aasta-ESS	1SG	käi-PST-1SG	seal	üksinda	maja-GEN	lähedal

	obogaa-ž	täž	metsää-ž	koi-n	tak̆kaan	on	täž	miu-l	metsä	nii
	seen-INE	seal	mets-INE	maja-GEN	taga	ole.3SG	seal	1SG-ADE	mets	PTCL

	ükšindää	män-i-n
	üksinda	mine-PST-1SG
	’Möödunud aastal ma käisin seal üksinda maja lähedal metsas seenel. Maja taga on seal mul mets, on ju. Läksin üksinda.’

Isuri keele nii kasutusviisid diskursusepartiklina dialoogides kõnelema õhutajana ja narratiivides lõpetatud teema markerina näivad kattuvat eesti keele nii kasutusega, nagu neid kirjeldavad Hennoste (2000: 1779, 1799–1800) ja Leelo Keevallik (2010).

 

2.5. no ja nu

Partiklid no ja nu on minu andmestikus väga sagedased. Analüüsin neid koos, sest nad on tihti sünonüümsed. Neid kaht partiklit võib sama kõneleja kasutada sarnastes kontekstides ja nad on ka foneetiliselt lähedased, seetõttu ei ole neid kiires kõnes alati võimalik eristada. Variant nu on nähtavasti hiljuti vene keelest laenatud, no aga esineb ka eesti ja soome keeles (Keevallik 2016, 2018; Sorjonen, Vepsäläinen 2016; Vepsäläinen 2019; Hennoste 2000: 1802).

nu esineb andmestikus ainult diskursusepartiklina. no on diskursusepartikkel, kuid lisaks on olemas ka homonüümne vene keelest laenatud sidesõna no ’aga’ (pisut enam kui neljandikus näidetest liigitub no sidesõnaks).

Need partiklid on multifunktsionaalsed ja nende kogu kasutusulatuse kirjeldamiseks on vaja täiendavaid uurimusi. no ja nu funktsioonid on seotud nende asu­kohaga lauses. Lausealgulised ja lause keskel paiknevad partiklid on erineva funktsiooniga (lause lõpus asuvaid partikleid ei leidunud). Lausealgulised no ja nu tähistavad tavaliselt erinevaid üleminekuid (detailset vene keele nu ülemineku­tüüpide liigitust vt Kuosmanen, Multisilta 1999), näiteks narratiivis episoodi lõpetamisel:

(14)	no	hüvä	no	vot	tak	niin	aš̆šia-d
	PTCL	hästi	PTCL	PTCL	[vene]nii	nii	asi-PL
	’No hästi, no vot, niisugused asjad.’

Lause keskel esinevad no ja nu sageli siis, kui kõneleja otsib sobivat sõna (nagu näites 15) või soovides täpsustada äsja öeldut (näites 16).

(15)	i	miä	hän-dä	ve̯e̯l	toiže-n	kerra-n	toru-i-n
	ja	1SG	3SG-PART	veel	teine-GEN	kord-GEN	tõrele-PST-1SG

	što	ei	šaa	kaigi-lle	niin	teh-hä
	et	NEG.3SG	saa.CONN	kõik-ALL	nii	tege-INF

	pit̆tää	toiže-n	kerra-n	teh-hä	nu	ku	pit̆tää
	pida.INF	teine-GEN	kord-GEN	tege-INF	PRCL	kui	pida.INF
	’Ja ma tõrelesin temaga veel teine kord, et ei saa kõigile nii teha, peab tegema teine kord nii, nagu peab.’

(16)	peräšt	jo	mö̯ö̯	emä-n	kera	šinne	kä-i-mmä	šihe
	pärast	juba	1PL	ema-GEN	koos	sinna	mine-PST-1PL	see.ILL

	kot̆tii	nu	kuž	mö̯ö̯	el-i-mmä	vaderaa-ž	ol-i-mma
	maja.ILL	PTCL	kus	1PL	ela-PST-1PL	korter-INE	ole-PST-1PL
	’Pärast juba läksime emaga sinna majja, no kus me elasime, korteris olime.’

On ilmne, et partiklite no ja nu analüüsimisel tuleb arvesse võtta prosoodilisi tunnuseid, kuna neid saab hääldada erineva intonatsioonikontuuriga (ühtlane või tõusev), mis tõenäoliselt korreleerub konkreetsete funktsioonidega.

 

2.6. -pa

Kliitikul ‑pa on mitmeid foneetilisi variante. Esimene konsonant võib olla heliline b või v või helitu p (minu andmestikus p-ga näiteid ei ole, kuid vt neid Nirvi 1971: 369); vokaal võib olla taga- või eesvokaal või kiires kõnes hoopis puududa (seega pa ~ pä ~ ba ~ bä ~ va ~ vä ~ p ~ b ~ v).

-pa on eranditult diskursusepartikkel. Seda esineb isuri tekstides suhteliselt harva ja olemasolevate näidete põhjal on selle funktsioone keeruline määratleda. Sarnase soome keele partikli kohta on väidetud, et see rõhutab kontrasti (Hakulinen jt 2004: 799), ja see tundub paika pidavat ka mõnes isuri keele näites:

(17)	mö̯ö̯	kä-i-mmä	ain	šinne	miä	e-n	käü-nd=ba
	1PL	käi-PST-1PL	alati	seal	1SG	NEG-1SG	käi-PPA.SG=PTCL

	nʼuš̆šaa	ja	manʼa	ja	dunʼa	kä-i-väd	šinne
	Njuša	ja	Manja	ja	Dunja	käi-PST-3PL	seal
	’Me käisime seal kogu aeg. No mina ei käinud, Njuša ja Manja ja Dunja käisid seal.’

 

2.7. še

Nagu teisteski läänemeresoome keeltes, on ka isuri še esmajoones demonstratiiv­pronoomen tähendusega ’see, too’. Mitmes läänemeresoome keeles on aga täheldatud demonstratiivide funktsioonide laienemist definiitsuse markeerimise suunas (Laury 1997; Pajusalu 1997; Juvonen 2000; Agranat 2015; Yurayong 2020). Nii näib see olevat ka isuri keeles, nagu võib näha näites 18, kus isikut, kellele viidatakse, oli vestluses juba varem mainitud.

(18)	pit̆tää	šaa-vva	katso-a	ei-k	še	tidovaa	on	koi-ž
	pida.INF	saa-INF	vaata-INF	NEG.3SG-QUE	PTCL	Tiit.PART	ole.3SG	kodu-INE
	’Peab vaatama [= kontrollima], kas Tiit on kodus.’

Lisaks kasutatakse še-d mõnikord täitesõna või kahtlusmarkerina, kui kõneleja ei suuda kohe õiget sõna leida:

(19)	mö̯ö̯	häne-n	kera	ühe-l	še	emänäižee-l	ol-i-mma
	1PL	3SG-GEN	koos	üks-ADE	PTCL	perenaine-ADE	ole-PST-1PL
	’Me olime temaga koos ühe perenaise juures.’

 

2.8. šiiž

Element šiiž ~ šiž on väga sage narratiivides. Seda kasutatakse nii adverbi kui ka diskursusepartiklina ja neid kaht tüüpi kasutusi ei ole alati lihtne eristada.

Adverbina tähendab šiiž tavaliselt ’siis, pärast’ ning tähistab kas ajasuhteid (miski toimub pärast midagi muud) või esitab midagi toimunu põhjusena (nagu näites 20).

(20)	no	miu-l	kot̆ti-a	en̆nää	ei	ol-d
	aga	1SG-ADE	kodu-PART	enam	NEG.3SG	ole-PPA.SG

	kodi	ol-i	polde-ttu	mit̆tää
	kodu	ole-PST.3SG	põleta-PPP	mis.PART.NEG

	mö̯ö̯	šiiž	narvaa-ž
	1PL	PTCL	narva-INE
	’Aga minul kodu enam ei olnud; kodu oli maha põletatud, [ei olnud] midagi. Me siis [läksime elama] Narva.’

Narratiivides on tüüpiline olukord, kus šiiž esineb kõigis järjestikustes lausetes ning on ühelt poolt tõlgendatav sündmuste järgnevuse ja nende põhjuse-tagajärje seose leksikaalse tähistajana. Teiselt poolt võib selles aga lihtsalt näha ilma kindla leksikaalse tõlgenduseta teksti siduvat, narratiivi korrastavat keelendit, eriti kui narratiiv kirjeldab minevikus toimunud sündmusi.

Partikli šiiž kõige levinum diskursusfunktsioon on tähistada uue teema juurde asumist. Selles funktsioonis esineb šiiž lausealgulisena (nagu näites 21, kus kõneleja lõpetab pika jutu oma küla kalapüügitavadest ja hakkab rääkima sellest, kuidas tema ema kala suitsutas).

(21)	ta	kogo	vägi	täž	ain	kä-i	mere-l	ja	püüž-i	kal̆laa
	PTCL	kogu	rahvas	siin	alati	käi-PST.3SG	meri-ADE	ja	püüd-PST.3SG	kala.PART

	šiiž	miä	muišša-n	ku	jo	ol-i-n	vähäižen	šuure-mb
	PTCL	1SG	mäleta-1SG	kui	juba	ole-PST-1SG	veidi	suur-CPR

	ku	mamoi	kaptitt-i	kiuk̆kaa-ž	kal̆laa
	kui	ema	suitseta-PST.3SG	ahi-INE	kala.PART
	’Kogu rahvas siin alati käis merel ja püüdis kala. Siis ma mäletan, kui juba olin veidi suurem, kui ema suitsetas ahjus kala.’

 

3. Vene keelest laenatud partiklid

Selles osas vaatlen tänapäeva isuri tekstides leiduvaid vene päritolu partikleid vot, ved, že ja to.

 

3.1. vot

Vene keelest laenatud partiklitest on isuri tekstides kõige sagedasem vot.⁶ Minu esialgsel hinnangul on selle funktsionaalne spekter isuri keeles suhteliselt sarnane vene keele partikli omaga. Leidub rõhulisi ja rõhuta esinemisjuhtusid. Rõhuline vot võib täita demonstratiivpartikli rolli (nagu näites 22), kuid sellised näited on andmestikus suhteliselt harvad.

(22)	mei-l	on	kaig	midä	pit̆tää	va
	1PL-ADE	ole.3SG	kõik	mis.PART	pida.INF	ainult

	ei-oo	tervüt-tä	vot	midä	ei-oo
	NEG.3SG-ole.CONN	tervis-PART	PTCL	mis.PART	NEG.3SG-ole.CONN
	’Meil on kõik, mis vaja, ainult tervist ei ole. Vot mida ei ole.’

Rõhuta vot tutvustab enamasti kontrastiivset teemat (näide 23).

(23)	vot	naaštoi	meie-n	kera	vähä	kä-i	a	vot	ľidʼa	kä-i
	PTCL	Nastja	1PL-GEN	koos	vähe	käi-PST.3SG	aga	PTCL	Lidja	käi-PST.3SG
	’Vot Nastja käis ka natuke koos meiega [kalal], aga vot Lidja käis [palju].’

Diskursusepartiklina võib vot sarnaselt partiklitega nu ja no (vt eespool) tähistada üleminekuid (nagu näites 24). Rõhuline vot esineb ka iseseisva lausungina ja märgib tavaliselt (alam)teema vahetust (nagu näites 25).

(24)	joga	pere-l	ol-i	mon-d	henk̆ki-ä	kaigii-l	anne-ttii
	iga	pere-ADE	ole-PST.3SG	mõni-PART	isik-PART	kõik-ADE	and-IPS.PST

	vot	jäe-ttii	še	kala	štob	ol̆l-iiž	igä	henge-lle
	PTCL	jaga-IPS.PST	see	kala	nii.et	ole-CND.3SG	iga	isik-ALL
	’Igas peres oli palju inimesi. Kõigile anti [kala]. See jagati nii, et oleks igaühele.’

(25)	a	nain	häne-l	ol-i	ono	gatšinaa-št	šo̯o̯melaiš-t
	ja	naine	3SG-ADE	ole-PST.3SG	ole.3SG	Gattšina-ELA	soomlane-PL

	še̯e̯l	el̆lää-d	vot	hää	šiž	män-i	šinne
	seal	ela-3PL	PTCL	3SG	PTCL	mine-PST.3SG	sinna
	’Ja tema naine oli Gattšinast. Seal elavad [ingeri]soomlased. Vot. Tema siis läks sinna [elama].’

Partikkel vot kombineerub sageli partiklitega no ja nu ning moodustab kompleksse diskursusemarkeri no vot ~ nu vot. See marker esineb tüüpiliselt lausungi lõpus ja käitub pausina enne järgmist lausungit, märkides sageli ka uue alateema alustamist:

(26)	še̯e̯l	ol-i	kogo	iä-n	sastava
	seal	ole-PST.3SG	kogu	iga-GEN	[vene]piiripunkt

	pagranitšnika-d	šeiš̆šo-i-d	no	vot
	valvur-PL	seis-PST-3PL	PTCL	PTCL

	nii	še̯e̯l	on	mok̆kooma-d	mäe-d
	PTCL	seal	ole.3SG	selline-PL	mägi-PL
	’Seal oli kogu aeg piiripunkt, valvurid seisid, no vot. [Ja] nii seal on sellised mäed.’

 

3.2. ved

Laenatud diskursusepartikkel ved on isuri tekstides suhteliselt sage. Vene keele partikli ved’ funktsioone on põhjalikult kirjeldatud mitmes publikatsioonis (vt siinses numbris Zubova jt 2022). Partikli ved’ keskseid funktsioone on näidata, et väide on vaieldamatu, ei anna tõenäoliselt kuulajale põhjust kahtlusteks või vastuväideteks. Samal ajal ei pea väites sisalduv info kuulajale teada olema, seega ei ole jagatud teadmine partikli ved’ tähenduse kohustuslik osa. Vladimir Panov (2020) analüüsib sellise funktsiooniga partikleid Euroopa keeltes ja teeb ettepaneku võtta kasutusele tüpoloogiline kategooria, mida ta nimetab enimitiiviks (ingl enimitive).

Valdav osa partiklit ved sisaldavatest näidetest esindavad enimitiivset funktsiooni väitlausetes (nagu näites 27).

(27)	mö̯ö̯	ved	kakš	vo̯o̯t-ta	el-i-mmä	šakša-n	aja-l	täž
	1PL	PTCL	kaks	aasta-PART	ela-PST-1PL	saksa-GEN	aeg-ADE	siin
	’Me ju kaks aastat elasime saksa ajal siin.’

Andmestikus on ved kahel juhul kasutuses ka jah-/ei-küsimustes (näide 28, ved’i kasutatakse selles näites kinnituse otsimiseks, vrd Bonno, Kodzasov 1998) ja ühel juhul eriküsilauses (näide 29).

(28)	arva-iš-t	ved	kaig	arva-iš-t
	aru.saa-PST-2SG	PTCL	kõik	aru.saa-PST-2SG

	miä	tiije-n	što	šiä	arvaa-d
	1SG	tead-1SG	et	2SG	aru.saa-2SG
	’Sa said ju kõigest aru? Said aru, ma tean, et sa saad aru.’

(29)	i	kuin	hää	ved	kaig	meie-d	ve̯e̯l	kažvott-i
	ja	kuidas	3SG	PTCL	kõik	1PL-ACC	veel	kasvata-PST.3SG

	i	kaig	ve̯e̯l	šö̯ö̯tt-i
	ja	kõik	veel	sööt-PST.3SG
	’Ja kuidas ta veel kõiki meid kasvatas ja kõiki veel söötis?’

 

3.3. že

Soikkola murde tekstide andmestikus leidub partiklit že väidetes, avatud küsimustes ja hüüetes. Viies näites kasutatakse partikli lühenenud varianti ilma vokaalita (ž). Lühenenud varianti leidub ainult (kaudsetes) küsimustes; siiski on näidete arv liiga väike, et teha järeldusi partikli vormi ja lausetüübi seose kohta.

Vene keele partiklil že on väga suur hulk erinevaid funktsioone (vt Bonno, Kodzasov 1998; McCoy 2003). Isuri keele andmestikus väljendab suurem osa partiklit že sisaldavaid väiteid sarnaselt partikliga ved enimitiivset funktsiooni, vt näidet 30.

(30)	kaigelajain	že	šiivotta	ve̯e̯l	ol-i
	kõiksugu	PTCL	kari	veel	ole-PST.3SG
	pid-i	že	mi-l	el̆lää
	pida-PST.3SG	PTCL	mis-ADE	ela.INF
	’Oli ka kõiksuguseid kariloomi. Pidi ju millestki elama.’

Partiklit že sisaldavates avatud küsimustes, aga ka kaudsetes küsimustes on kõige sagedasem küsisõna kuin ’kuidas’, vt näiteid 31 ja 32. Ainukesed kaks hüüde näidet sisaldavad mõlemad vene keelest laenatud väljendit (nu) nado že, mis väljendab üllatust.

(31)	miä	nüd	ku	tuumaa-n	što	ain	šao-daa	on	raškaž
	1SG	nüüd	kui	mõtle-1SG	et	alati	ütle-IPS.PRS	ole.3SG	raske
	a	kuin	že	mei-l	ol-i		emä-l	ühekšän	laš-t
	aga	kui	PTCL	1PL-ADE	ole-PST.3SG		ema-ade	üheksa	laps-PART
	’Kui ma nüüd mõtlen, et alati öeldakse, et [elu] on raske, aga kuidas oli meie emal üheksa lapsega?’

(32)	miä	šao-n	e-n	muišša	kuin	že	on	še	šana
	1SG	ütle-1SG	NEG-1SG	mäleta.CONN	kuidas	PTCL	ole.3SG	see	sõna
	’Ma ütlen, ma ei mäleta, kuidas see sõna on [isuri keeles].’

 

3.4. -to

Vene keelest laenatud kliitikut –to leidub andmestikus ainult vähestes isuri lausetes. Nagu toob välja Svetlana McCoy-Rusanova (2017 viidetega teistele allikatele), on vene keeles selle funktsioon tähistada kontrastiivset teemat alternatiivide kogumis, mis on kontekstis kas implitseeritud või eksplitsiitselt nimetatud. Kõik kliitikut ‑to sisaldavad isuri keele näited esindavad seda funktsiooni (näide 33).

(33)	miä=to	ol-i-n	pikkarain	ve̯e̯l
	1SG=PTCL	ole-PST-1SG	väike	veel

	a	vot	vanhe-mma-d	tüdöi-d	kaig	kä-i-väd	tantsu-loi-lle
	aga	PTCL	vana-CPR-PL	tüdruk-PL	kõik	käi-PST-3PL	tants-PL-ALL
	’Mina olin veel väike, aga vanemad tüdrukud kõik käisid tantsupidudel.’

Ülejäänud to esinemisjuhud andmestikus on kontrastiivse sidesõnana (vene keeles a to, kuid võib isuri keeles olla lihtsalt to). Üks kõneleja kasutab partiklit to korduvalt vene keele demonstratiivpronoomeni eto ’see’ vastena (näide 34).

(34)	no	on-k	še	to	aš̆šia
	PTCL	ole.3SG-Q	see	see	asi
	’No kas see sobib?’ (sõna-sõnalt „kas see on see asi”)

 

4. Märkusi esinemissageduste kohta ja üldine arutelu

Tabelis 2 on esitatud kõigi artiklis käsitletud partiklite esinemissagedus tekstides. Kuna mõni neist võib esineda ka adverbi, pronoomeni ja sidesõnana, on tabelis iga partikli kohta märgitud selle diskursusfunktsiooni osatähtsus. Kuna puuduvad selged kriteeriumid partiklite šiiž, še ja vot diskursuslike ja mittediskursuslike kasutuste eristamiseks, siis ei ole nende osatähtsusi arvutatud. Näib siiski, et šiiž’i ja še ­põhifunktsioon on leksikaalne ning vot on kõige sagedamini kasutusel fookus­partiklina.

Tabel 2. Partiklite esinemissagedused isuri keele Soikkola murde andmestikus.

Partikkel	Kõik esinemised	Diskursusfunktsioonide osatähtsus	Partikkel	Kõik esinemised	Diskursusfunktsioonide osatähtsus
-ha/-hä	3	100%	pa	13	100%
-kaa/-kää	99	35%	šeb	145	?
-ki	94	88%	šiiž	242	?
nigu	59	82%	vot	404	?
nii	23	43%	ved	77	100%
noa	233	72%	že	43	100%
nua	49	100%	-to	14	43%

^a Peale siin toodud juhtude esines vaadeldud andmestikus 11 korral no vot ja 38 korral nu vot.

^b Arvesse on võetud ainult nominatiivsed vormid.

Nagu võib näha tabelist 2, on läänemeresoome partiklid tänapäeva isuri keeles tavapärasemad kui vene keelest laenatud partiklid. Kolm vene keelest laenatud diskursusepartiklit, mis on isuri andmestikus esindatud märkimisväärse hulga näidetega, on vot, ved ja že (ning vot on kõige sagedamini kasutusel fookuspartiklina). Selles osas näib isuri keel domineeriva vene keele kontaktimõjude suhtes küllaltki vastupanuvõimeline. Hüpoteetiliselt võib seda seletada isuri ja vene keelekontakti asjaoludega: kuigi nende kahe keele kontaktide ajalugu ulatub XI sajandisse, olid isuri keele kõnelejad kuni 1930. aastateni valdavalt ükskeelsed. Olukord muutus põhjalikult mitme repressioonilaine järel ja eriti pärast Teist maailmasõda, mil inimesed naasid sunniviisiliselt ümberasumiselt Soomest (1943–1944) ja enamikul ei lubatud oma koduküladesse enne 1954. aastat elama asuda. Võimud pärssisid aktiivselt isuri keele kasutamist, mis viis koguni nii kaugele, et vanemad ei julgenud oma lastega isuri keeles kõnelda. Selle tulemusena toimus sisuliselt ühe põlvkonna ­jooksul ­massiline üleminek vene keelele.⁷ Seetõttu ei ole isuri keele ajaloos toimunud pikaajalist, järkjärgulist assimileerumist vene keelega ega ole sealt üle võetud palju diskursusepartikleid.

Läänemeresoome päritolu partiklitest kaks esinevad väga harva, nimelt ‑pa ja ‑ha/‑hä. Siin võib näha huvitavat seost: suurem osa partikleid –pa ja –ha/-hä sisaldavatest isuri näidetest saab tõlkida vene keelde partiklite ved’ ja že abil, vrd šiä ­šünniä-vä tiid ’Sa teed pattu’ ja selle venekeelset vastet ’Ты же грех совершаешь’, samuti näiteid 1 ja 32. Nagu eespool mainitud, kuuluvad ved ja že kolme vene päritolu partikli hulka, mis on tänapäeva isuri keeles hästi kohandunud, ja tõenäoliselt ei ole see juhus. On selgusetu, kas vene partiklid hakkasid sarnase tähendusega omakeelseid partikleid asendama või hakkasid –pa ja –ha/-hä kaduma mingi keelesisese muutuse tagajärjel. Igal juhul võivad nende funktsionaalsed sarnasused ved’i ja že’ga olla üheks põhjuseks, miks viimased keeles nii levinud on. Yaron Matras on arvanud, et diskursusepartikleid ja muid lausungi täiendeid ei laenata mitte seetõttu, et põliskeeles vastavad funktsioonid puuduvad, vaid sünkroonilise varieerumise põhjuseks oma ja laenatud keelendite vahel on „kakskeelsetele inimestele rakenduv kognitiivne surve kasutada situatiivsetel, žestilaadsetel, diskursust reguleerivatel eesmärkidel pragmaatiliselt domineeriva keele vahendeid” (Matras 1998: 321). Oma analüüsis toob Matras näiteks Venemaal kõneldavad saksa murded, mida on dokumenteerinud Kerstin Anders (1993). Ta toob välja, et nende saksa murrete kõnelejate jaoks oli vene keel pragmaatiliselt domineeriv, kuna see oli ümbritseva enamuse keel, milles toimus igapäevane suhtlus väljaspool kitsast sõprade- ja perekonnaringi (Matras 1998: 317). Sõjajärgsel ajal oli täpselt samas olukorras isuri keel, olles vene keele aktiivse surve all kõigis eluvaldkondades, välja arvatud lähisugulaste ja naabrite vahelises suhtluses. Kahtlemata vajab täiendavat uurimist, kas –pa ja –ha/-hä kasutuse vähenemise ning partiklite ved’ ja že isuri keeles leviku vahel on seos. Kindlasti tasub uurida Laanesti ja Ariste avaldatud varasemaid isuri tekste, et teha kindlaks, kas –pa ja –ha/-hä ning ved’i ja že suhe on sarnane või erineb tänapäeva andmestikus leiduvast.

Partiklite esinemine eri kõnelejatel on välja toodud tabelis 3. Kuna partiklite šiiž, že ja vot diskursuslikke kasutusi ei olnud võimalik kokku lugeda, ei ole neid tabelisse kaasatud. Kõige parempoolsemas veerus on esitatud iga kõneleja sõnade koguarv.

Tabelist 3 võib näha, et partiklite jaotuses isuri keele kõnelejate vahel ei ole suuri erinevusi. Kui diskursusepartiklite süsteem oleks tänapäeva isuri keeles lagunemas, oleks ootuspärane suur sünkrooniline varieeruvus kõnelejate vahel. Mõni oleks „eesrindlik” keelekasutaja, kelle keelest see sõnaliik juba pea täielikult kadunud on, teised aga „konservatiivid”, kes on algse süsteemi säilitanud. Isuri keeles see nii ei ole. Joonisel 1 on kujutatud kõneleja kasutatud diskursusepartiklite arvu ja sama kõneleja kõigi sõnade arvu suhet (välja on jäetud kõnelejad, kelle salvestustes oli alla 400 sõna). See suhe on küllalti sarnane: enamikul kõnelejaist jääb see vahemikku 0,015 kuni 0,023. Kõige vasakpoolsem on OP, kes osales vaid ühes dialoogis ja kasutas väga vähe partikleid, ning kõige parempoolsem KV, kes vastupidi kasutas väga palju diskursusepartikleid lühikeses tekstis (monoloogis).

Vaadates KV partiklikasutust lähemalt, leiame, et no on tema kõnes oluliselt sagedasem kui ükski teine partikkel ja sageduselt järgmine partikkel on nigu. Nagu eespool kirjeldatud, saab mõlemat partiklit kasutada leevendavas funktsioonis, kui kõneleja otsib sobivat sõna. no on kõige sagedasem partikkel ka OM, EN, GI, MM, AG, VV, ZD ja VF tekstides ning nigu kasutavad sageli EN ja AG. Näib, et kõnelejail on leevendussõnade osas isiklikud eelistused, mis mõjutavad diskursusepartiklite üldist jaotust nende kõnes.

J o o n i s  1. Kõneleja kasutatud diskursusepartiklite arvu suhe sama kõneleja kõigi salvestatud sõnade arvu.

Tabel 3. Diskursusepartiklite hulk kõneleja kohta isuri tekstides.

	-ki	-kaa /-kää	-pa	nii	nigu	no	nu	-ha /-hä	ved	že	-to	Partikleid kokku	Sõnu kokku
OM	22	13	2		6	33	3	1	11	6	1	98	6466
EN	11	8			15	29	8		12	8		91	4683
AI	19	5	4		7	10	8		24	6		83	3707
GI	8		1	6		21	3		6	9		54	2768
LK	4	1	1	1	1	5	10		2	2		27	2230
MM	6	2				19	2	1	7	2		39	1779
ST	4	3	2		3	4	2	1	4	3	1	27	1468
AG					5	6	4		3	1		19	809
EI	1				1	4			4	3	2	15	699
OP	2			1						2		5	581
ZD					1	9	4				1	15	534
VV	2	1				4			1			8	526
KV	2				3	10	2		2		1	20	434
VF					1	5	1			1		8	357
PE1	1	1	1			2						5	291
RP					1	1	2					4	202
MB						1						1	142
EV					2	1						3	119
RI												0	112
PE2	1				1							2	94
EM					1							1	75
ED		1	2	2		2						7	61
AS						1			1			2	48

Mitmed kõnelejad kasutavad nii partiklit no kui ka nu, kuid ühe erandiga on no ülekaalukalt sagedasem. Ainus kõneleja, kellel see jaotus on vastupidine, on LK: tema kasutab partiklit nu kaks korda sagedamini kui partiklit no. LK (snd 1949) on pea kõigist teistest kõnelejatest oluliselt noorem ja tõenäoliselt mõjutab vene keel tema kõnet rohkem kui vanemate kõnelejate oma.

Näib, et hoolimata individuaalsetest eelistustest toimib diskursusepartiklite süsteem isuri keeles täielikult ka viimase kõnelejate põlvkonna hulgas.

 

Kokkuvõte

Artiklis analüüsisin aastatel 2006–2013 salvestatud isuri keele narratiivides ja dialoogides esinevaid diskursusepartikleid. Esitasin iga partikli põhifunktsioone illustreerivaid näiteid ja tõin välja ka samade keeleüksuste mittediskursuslikud kasutused, kui neid leidus. Näitasin, et kõnes esineb nii läänemeresoome päritolu kui ka vene keelest laenatud partikleid, kuid viimaste arv ei ole suur. Laenatud partiklid ved ja že on funktsioonidelt sarnased omakeelsete partiklitega ‑pa ja ‑ha/‑hä, mis esinevad tänapäeva isuri keeles harva.

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud

PIRET PIIROJA

Uurimus valmis Eesti Teadusagentuuri grantide PRG927 ja PRG1290 „Uurali keelte ­diskursuspartiklite grammatika” toel.

 

LÜHENDID

1, 2, 3 = 1., 2., 3. isik; ACC = akusatiiv; ADE = adessiiv; ALL = allatiiv; COND = konditsionaal; CONN = konnegatiiv; CPR = komparatiiv; ELAT = elatiiv; ESS = essiiv; GEN = genitiiv; ILL = illatiiv; IMP = imperatiiv; INE = inessiiv; INF = infinitiiv; IPS = impersonaal; NEG = negatiiv; PART = partitiiv; PL = mitmus; PRS = olevik; PST = minevik; PTCL = partikkel; PPA = aktiivi mineviku partitsiip; PPP = passiivi mineviku partitsiip; Q = küsipartikkel; SG = ainsus; SPN = supiin; TRSL = translatiiv.

 

Elena Markus (snd 1981), PhD, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi läänemeresoome keelte kaasprofessor (Jakobi 2, 51005 Tartu); Venemaa Teaduste Akadeemia lingvistika instituudi teadur, elmarkus@ut.ee