Sagedasemad diskursusepartiklid suulise liivi keele salvestistes 

Diskursusepartiklid on osa partiklite sõnaklassist, mis on muutumatud ja lausungi süntaktilisest osast sõltumatud sõnad ning esinevad palju just suulises ja spontaanses keeles (Hennoste 2000: 1774; Erelt 2013: 19). Teistest partikliliikidest (nt suhtlus- ja toimetamispartiklitest) erinevad diskursusepartiklid eelkõige selle poolest, et nad ei esine kõnevoorus tavaliselt üksinda, vaid annavad pragmaatilise, kontekstist sõltuva lisatähenduse pigem lausungile (Hennoste 2000: 1777). Lausungis võivad mitu diskursusepartiklit esineda koos või moodustada ühendi, nagu näiteks eesti keele partikliühendid nii et, ja siis jm (Hennoste 2022 (ilmumas)). Diskursuse­partiklitel on tekstis mitmeid funktsioone: nad võivad teksti liigendada, väljendada suhtumist või hoiakuid, märkida kõnes uut või juba teada olevat informatsiooni jne (Schiffrin 1987: 49–54; Zimmermann 2011: 2013, 2015). Käesolevas artiklis eristan diskursuse­partikleid just nende muutumatuse, süntaktilise sõltumatuse ja eelloetletud tekstifunktsioonide alusel.

Väikeste läänemeresoome keelte partiklitest on seni pigem vähe teada, põhjalikumalt on uuritud soome ja eesti keele partikleid (vt nt Hakulinen 1989; Hennoste 2000, 2022 (ilmumas); Hakulinen jt 2004; Kärk 2010; Valdmets 2013; Keevallik 2016, 2018). Liivi keele partikleid on seni mainitud üksikutes artiklites: verbipartiklitest on kirjutanud Bernhard Wälchli (2001), käskiva kõneviisi partiklit la’z ’las’ ja selle kasutust evidentsiaalsuse väljendamisel on uurinud Petar Kehayov jt (2012) ning kahte eesti keelest liivi keelde laenatud partiklit sä ’säh’ ja va ’va’ on kirjeldanud Riho Grünthal (2015). Teiste liivi keele partiklite ning eriti diskursusepartiklite kohta seni uurimused puuduvad.

Liivi keele omapäraks teiste läänemeresoome keelte seas on lähima kontaktkeele, balti keelte hulka kuuluva läti keele mõju, mis on toonud liivi keelde mitmeid läti­pärasusi: näiteks muutused käändesüsteemis (daativi tekkimine, adpositsioonide eelistamine kohakäänetele jm), eitus- ja verbiprefiksite kasutamine (nt lv ä’bkāndatiji ja lt nepacietīgs ’kannatamatu, mittekannatlik’ ning lv samūoštab ja lt saprot ’saab aru’) ning umbisikulise tegumoe kadumine (vt Ernštreits, Kļava 2014). Kui tavaliselt võtab väiksem keel täielikult üle suurema kontaktkeele kõige sagedasemaid sõnu, näiteks sidesõnu (Thomason, Kaufman 1988: 74), siis liivi keeles on mõnel juhul jäänud kasutusele korraga nii omakeelsed kui ka läti keele variandid. Näiteks on liivi keeles paralleelselt olemas nii liivi ja kui ka läti un (’ja’), samuti liivi agā ja läti bet (’aga’) (Viitso, Ernštreits 2012).

Artikkel koosneb neljast osast. Esimeses osas kirjeldan oma uurimismaterjali, suulise liivi keele salvestisi Tartu Ülikooli eesti murrete ja sugulaskeelte arhiivist (TÜ EMSA). Tutvustan täpsemalt ka suuliste salvestiste transkribeerimise põhimõtteid ning materjali uurimismeetodit. Teises osas esitlen mõningaid dis­kursusepartiklite liigitusvõimalusi ja liivi diskursusepartiklite võimalikke alarühmi. Kolmandas osas keskendun seitsmele uurimismaterjalis sagedamini esinenud diskursusepartiklile, milleks on si’z ’siis’, ne’i ’nii’, nu ’nu’, no ’no’, agā ’aga, ehk, võib-olla’, ju ’ju’ ja jo ’ju’. ­Viimaks teen kokkuvõtte analüüsitud diskursuse­partiklite peamistest kasutusviisidest.

 

1. Materjal ja meetod

Liivi keele diskursusepartiklite näidete analüüsimiseks olen transkribeerinud materjali 17 spontaansest liivi keele salvestisest kuue keelejuhiga (kolm naist ja kolm meest vanuses 68–102 aastat), kes kõik räägivad liivi keelt emakeelena. Viis keelejuhti kõnelevad liivi keele idamurret, millel põhineb ka liivi kirjakeel. Üks keelejuht kõneleb Īra küla murret ehk nn keskmurret, mis ühendab nii ida- kui ka läänemurde jooni, kuigi ülekaalus on läänemurdelised jooned ning seetõttu võib Īra murde liigitada ka läänemurde alla (Viitso 2008: 231). Diskursusepartiklite vormides eri murretes käesoleva uurimismaterjali põhjal erinevusi märgata ei ole.

Salvestised on tehtud aastatel 1986–2012 ning nendes vestleb keelejuhiga liivi keeles üks või mitu muu emakeelega Tartu Ülikooli keeleuurijat (Tiit-Rein Viitso, Valts Ernštreits, Tiina Halling). Vesteldakse põhiliselt kohalikust elust, inimestest ja sündmustest liivi külades ja mujal ümbruses, keeleuurijad küsivad vestlustes keele­juhilt ka täpsustavaid või suunavaid küsimusi. Salvestiste valiku põhimõtteks oli, et heli oleks salvestise transkribeerimiseks piisavalt hea kvaliteediga, seetõttu on kasutatud arhiivi hilisemaid, parema kvaliteediga salvestisi. Materjali kogupikkus on kuus tundi ja 29 minutit. Andmestikus on iga keelejuhiga vähemalt tund aega transkribeeritud materjali.

Salvestiste transkribeerimisel olen kasutanud liivi kirjakeele ortograafiat ja vestlus­transkriptsiooni sümboleid Tiit Hennoste jt 2013 järgi (vt transkriptsioonimärke artikli lõpus). Transkriptsioonis märgin liivi keele hääldusele omast katke­tooni sümboliga ’. Katketoon võib eristada sõnu, näiteks lēḑ ’kuul’ ja lē’ḑ ’leht’ ­(Viitso 2011: 204). Analüüsimaterjalist olen välja jätnud muu emakeelega küsitlejate materjali ja kasutan vaid liivi keelt ema­keelena kõnelevate keelejuhtide salvestisi, et analüüsida liivi keele dis­kursusepartiklite võimalikult loomulikku kasutust. Uurimis­materjalist on välja jäetud ka lausungid, kus keelejuht kordab vahetult mõnda küsitleja öeldud sõna või fraasi, samuti lausungid, mis on ebaselged, halvasti kuulda või mis on jäänud lõpetamata. Materjali uurimiseks kasutan deskriptiivset tekstianalüüsi, st analüüsin emakeelsete kõnelejate kõnevoore, võttes arvesse ka rõhke, intonatsiooni ja näitelauseid ümbritsevat konteksti, ning kirjeldan selle põhjal diskursusepartiklite erinevaid kasutusviise ja tähendusi tekstis. Samuti annan ülevaate sagedamini esinenud diskursusepartiklite hulgast.

 

2. Diskursusepartiklite liigitusvõimalusi

Liivi keel kuulub koos eesti (nii põhja- kui ka lõunaeesti) ja vadja keelega lääne­meresoome keelte lõunarühma. Et liivi diskursusepartiklitel on mitmeid leksikaalseid ja kasutuslikke sarnasusi eesti ja soome keele partiklitega, siis tutvustan eesti diskursusepartiklite (Hennoste 2000, 2022 (ilmumas)) ja soome kõnevooru sees esinevate partiklite (Hakulinen jt 2004) liigitusi, mille võtan eeskujuks ka liivi keele diskursuse­partiklite peamiste rühmade eristamisel.

Hennoste kasutab diskursusepartiklite kohta ka terminit tekstipartiklid. Hennoste jagab need asukoha põhjal lausungis kaheks: kindla kohaga seotud partiklid ehk piiripartiklid ning vabalt liikuvad partiklid. Piiripartiklitel on kindel koht kas kõnevooru või lausungi alguses või lõpus ehk nende piiride lähedal. Nende peamine ülesanne on siduda tekstis kaht kõrvuti olevat üksust. Hennoste eristab vastavalt täpsematele funktsioonidele ka nende alarühmi: küsivad (nt vä, kas, onju, eks), lisavad (nt siis, et, no, –ki/-gi), seletavad ja järeldavad (nt siis, vata, sest) piiripartiklid ning muud juhud (nt nojah, ota, vot). (Hennoste 2000: 1777, 1796–1797) Mõni piiri­partikkel, näiteks nii ja vot, võib moodustada ka täiesti eraldi seisva lausungi kahe pikema lausungi vahel, märkides nii (ala)teema või teksti erinevate funktsionaalsete osade piire (Hennoste 2000: 1799–1800). Terminit piiripartiklid mainib Hennoste (2022 (ilmumas)) ka oma hilisemas liigituses.

Vabalt liikuvad partiklid esinevad lausungi sees ja jagunevad nelja rühma, milleks on värvingupartiklid, modaalpartiklid, fookuspartiklid ja intensiivsuspartiklid. Värvingupartiklid (nt ikka, siis, alles, küll) annavad lausungile teatud varjundi, nt On ikka poiss!, Mida küll teha?, Mis teil siis juhtus?. Modaalpartiklid (nt vist, ehk, muidugi, kindlasti) väljendavad kõneleja arvamusi, hoiakuid või hinnanguid olukorra tõenäosuse, kindluse või vältimatuse asjus, seega väljendavad need episteemilist modaalsust ehk tõenäosushinnangut (Hennoste 2000: 1805; vt täpsemalt nt Boye 2012). Fookus­partiklid (nt ka, –ki/-gi, veel, ainult, eriti) toovad tähelepanu keskpunkti nende mõjualas oleva lauseosa. Intensiivsuspartiklitele on omane väljendada kvaliteeti või määra. Võib eristada ka umbmäärastajaid, mis väljendavad umbkaudset määra (nt nii, kuskil, oma). (Hennoste 2000: 1796–1797, 1804–1806)

Hennoste 2022. aasta liigituses on liikuvate partiklite alarühmad esitatud veidi teisiti: suhtumise ja tõenäosuse väljendajad (modaal-, ettevaatus-, ligikaudsus- ja intensiivsuspartiklid), fookuspartiklid ja eneseparanduspartiklid (järjeotsimis- ja ümbertegemispartiklid). Võrreldes 2000. aasta liigitusega ei ole välja toodud värvingu­partiklite alarühma ning lisandunud on ettevaatuspartiklite rühm, mille partiklid (nt nagu) aitavad vältida täiskindla väite esitamist (Hennoste 2022 (ilmumas)).

Soome keele grammatikas „Iso suomen kielioppi” ei kasutata otseselt diskursuse­partikli terminit, selle asemel nimetatakse neid kõnevooru sees esinevateks partikliteks. Need jaotatakse esmalt kaheks nende käitumise järgi lausungis: partiklid võivad olla kas vabalt liituvad (sm liitynnäiset) või käituda laiendina (määritteet) (Hakulinen jt 2004: 772). Laiendina käituvate partiklite rühma kuuluvad ainsana intensiivsuspartiklid (intensiteettipartikkelit, nt aivan ’täiesti’, melko ’üsna’, niin ’nii’) (Hakulinen jt 2004: 814). Vabalt liituvad partiklid liigituvad samuti asukoha põhjal lauses kaheks. Lausealguliste partiklite (alkuasemaiset partikkelit) hulka kuuluvad soome liigituses lausungipartiklid (lausumapartikkelit, nt et(tä) ’et’, kato ’vata/vaata’), konjunktsioonid (konjunktiot, nt elikkä ’ehk siis, tähendab’, koska ’kuna’, mikäli ’juhul kui’) ja kavandamis- ehk toimetamispartiklid (suunnittelupartikkelit, nt niinku ’nagu’, eiku ’ei vaid’), mida kasutatakse eneseparandustes (Hakulinen jt 2004: 772, 822). Vabalt liikuvate partiklite (liikkuvat partikkelit) hulka kuuluvad modaalpartiklid (modaalipartikkelit, nt tietysti ’muidugi’, kai ’vist’, ehkä ’ehk, võib-olla’), värvingupartiklid (sävypartikkelit, nt vast(a) ’alles’, sit(ten) ’siis’, viel(ä) ’veel’), konnektiivid (konnektiivit) ning fookus- ehk astme­partiklid (fokus- eli asteikkopartikkelit, nt myös ’ka’, -kin/-kAAn ’-ki/-gi’, jopa ’isegi’, vain ’vaid’) (Hakulinen jt 2004: 770, 772).

Soome lausungipartiklid kattuvad sisu poolest Hennoste 2000. aasta liigituse piiri­partiklitega ning jagunevad samuti küsivateks, lisavateks, seletavateks ja muudeks juhtudeks. Lisaks on eristatud rühm afektiivseid partikleid, mis väljendavad emotsionaalsemat tähendust (nt jospa ’kui vaid’). Konjunktsioonid on suures osas sarnase funktsiooniga nagu lausungipartiklid, kuid erinevuseks on see, et nende koht lauses on kindlamalt määratud ja ülesandeks on näidata täpsemalt lausete­vahelisi alistus- ja rinnastusseoseid (Hakulinen jt 2004: 784). Kavandamis- ehk toimetamispartikleid kasutatakse eelkõige eneseparandustes (Hakulinen jt 2004: 822). Vabalt liikuvatest partiklitest kattuvad Hennoste 2000. aasta liigitusega värvingu-, modaal- ja fookuspartiklid, kuigi soome liigituses võib fookuspartikleid veel täpsemalt määratleda kaasavateks ja välistavateks (inklusiiviset ja eksklusiiviset), nt kaasav myös ’ka’ ja välistav vain ’vaid’ (Hakulinen jt 2004: 803–804). Konnektiivide rühm aga erineb eesti keele liigitusest: soome liigituses peetakse silmas siduvaid partikleid, mis moodustavad avatuma klassi kui konjunktsioonid. Kui konjunktsioonid esinevad alati seotava üksuse ees, siis konnektiividel ei pea olema nii kindlat positsiooni ning nende hulka kuulub ka pikemaid sõnaühendeid ning pre- ja postpositsioone (nt joka tapauksessa ’igal juhul’, (sen) takia ’seetõttu’ jne) (Hakulinen jt 2004: 790).

Erinevalt Hennoste 2000. aasta liigitusest mainitakse soome liigituses vaid lause­algulisi lausungipartikleid piiripartiklite termini asemel, mis hõlmab ka lausungi lõpus paiknevaid diskursusepartikleid. Lisaks eristatakse soome liigituses konjunktsioonide ja konnektiivide rühmi, mis eesti liigituses kuuluvad suuremas osas piiripartiklite alla. Muud eesti ja soome diskursusepartiklite rühmad aga suuresti kattuvad.

Liivi keele partiklite esmasel liigitamisel olen valinud eeskujuks Hennoste (2000) eristatud rühmad, kuna need on küllaltki universaalsed ning sobivad ka liivi keele diskursusepartiklite peamiste rühmade eristamiseks. Liivi keele kasutusnäidetega sobib hästi ka piiripartiklite termin, mis tõstab esile teatud partiklite kindla esinemise lausungi alguses ja/või lõpus ehk lausungite piirialadel. Käesolevas artiklis jätan kõrvale (enese)parandustega seotud partiklid, mida võib parandamise kui suhtlus­tegevuse komplekssuse ja eripära tõttu vaadelda diskursuse­partiklitest eraldi rühmana.

Järgnevalt esitan liivi keele suulistes salvestistes kasutatud diskursusepartiklite loendi rühmade kaupa Hennoste 2000. aasta liigituses (vt tabelit 1). Rühmitus ja käesolev loend ei ole ammendavad, kuid on olulised liivi diskursusepartiklite esmase liigitussüsteemi koostamisel ning nende edasisel analüüsimisel. Partiklite eristamisel olen arvesse võtnud iga rühma peamisi funktsioone ning võrrelnud neid uurimismaterjali näidetega järeldamaks, kas kindlal sõnal on diskursusepartikli funktsioon. Kui sõna esineb mitmes sõnaliigis (nt nii määrsõna kui ka partiklina), olen analüüsi­tavatest näidetest välja jätnud juhud, kus sõnal on partiklilisest kasutusest eristatav kindel määrsõnaline tähendus (nt määrsõnalises tähenduses sõnad si’z ’sel ajal, seejärel’ ja ne’i ’sel viisil, sel moel’). Partiklite eesti keelde tõlkimiseks olen kasutanud Viitso ja Ernštreitsi „Liivi-eesti-läti sõnaraamatut” (2012).

Tabel 1. Liivi keele suuliste salvestiste analüüsimaterjalis esinenud diskursusepartiklid.

Piiripartiklid	Diskursusepartiklite rühm/alarühm	Esinenud partiklid
	Küsivad	või ’kas’ agā ’ehk, kas’ vȯšiz ’kas siis’
	Lisavad	un ’ja’ (läti laen) ja ’ja’ si’z ’siis’ bet ’aga’ (läti laen)	agā ’aga’ nu ’nu’ no ’no’
	Seletavad ja järeldavad	si’z ’siis’ ku ’kui, et, sest’ jo ’sest’ (läti laen) nu ’nu’	no ’no’ vot ’vot’ vā ’vaat’ vāņ ’vaat’
	Muud (nt kokkuvõtvad, uut teemat algatavad, möönvad, vastandavad jm)	nu ’nu’ no ’no’ ne’i ’nii’ nojā ’nojaa’ nojah ’nojah’	nä ’neh’ neh ’neh’ vot ’vot’ vā ’vaat’ vāņ ’vaat’
Vabalt liikuvad partiklid	Värvingupartiklid	ni ’nüüd’ si’z ’siis’ ki’l ’küll’ riktig ’õige, õigupoolest’ (laenatud läti keele vahendusel saksa keelest)	set ’aina, muudkui’ ju ’ju’ jo ’ju’ ne’iku ’nagu’ nemē ’nagu’ nekā ’nagu’ (läti laen) va ’va’
	Fookuspartiklid	ka ’ka’ kah ’kah’ ve’l ’veel’	ī’ž ’ise, isegi, koguni, samuti’ set ’ainult, vaid, ainuüksi’
	Modaalpartiklid	vist ’vist’ agā ’ehk, võib-olla’ kilāb ’küllap’
	Intensiivsuspartiklid	ne’i ’nii’ vä’ggi/vä’ggõ ’väga’

 

3. Sagedasemaid liivi diskursusepartikleid ja nende ­kasutusfunktsioone

3.1. si’z

Diskursusepartikli si’z ’siis’ kasutusnäiteid on materjalis kokku 122 ning seda kasutatakse liivi keeles nii piiri- kui ka värvingupartiklina. Piiripartiklite hulgas saab omakorda eristada lisavat ning seletavat-järeldavat kasutust. Piiripartiklina võib si’z esineda nii lausungi alguses kui ka lõpus, kuid enamikus näidetes on seda kasutatud lausungi alguses. Lausungi lõpus märgib si’z piiripartiklina (ala)teema lõpetamist ja/või nentivat kokkuvõtet. Näites 1 seletab keelejuht küsitlejale, et liivi külades oli kalureid, kes rääkisid ka veidi eesti keelt. Partikliga si’z näidatakse alateema lõpetamist:

(1)	ē	vȯ’ļ-tõ	`seļļiz-t	kis	e	`rõkānd-iz-tõ	ēsti	kīel-dõ .hh	mm	si’z
	ee	ole.PST-3PL	selline-PL	kes	e	rääki-PST-3PL	eesti	keel-PART	mm	PTCL
	’ee olid sellised kes e rääkisid eesti keelt mm siis’ (TÜ EMSA: SUHK0520-02)

si’z võib sageli esineda koos teiste diskursusepartiklitega. Näites 2 selgitab keelejuht keeleuurija küsimise peale, milliseid terviseprobleeme oli tema sugulasel, partikkel si’z märgib koos eelneva partikliga ne’iku ’nagu’ lausungi järel eelneva alateema kokkuvõtmist:

(2)	un	`tä’mm-õn	e’mmit	`operātsij-d	ju	vȯļ-tõ
	PTCL	3SG-DAT	enam	operatsioon-PL	PTCL	ole.PST-3PL

	`vȯnnõd, (1.5)	ne’iku	si’z
	ole.APP.PL	PTCL	PTCL
	’ja tal mitmed operatsioonid ju olid olnud (1.5) nagu siis’ (TÜ EMSA: F1035-05)

Lausungi alguses on si’z lisava piiripartiklina tähenduses ’veel, lisaks’ ning sellega liigendatakse teksti ning jätkatakse vestluses teema täiendamist (vt ee siis kasutuse kohta Jansons 2002: 623–624). Sel juhul esineb partikkel si’z tihti koos mõne teise sidendiga, näiteks ja, un, no või nu. Näites 3 vastab keelejuht keele­uurija küsimusele, kus Īra külas jõhvikad kasvavad. Keelejuht kirjeldab kõigepealt ühte kohta ja lisab infot partiklitega un ja si’z:

(3)	`sǟ’l	vȯ’ļ	seļļi	`sūrsūo. (1.5)	`sǟ’l	pi’ds	pi’ds
	seal	ole.PST.3SG	selline	suursoo	seal	piki	piki

	nē-ḑi	`aig-ḑi (.)	sǟ’l	ne	`kaz-īz-ti (.)	un
	DEM.PL-PART.PL	äär-PART.PL	seal	DEM.PL	kasva-PST-3PL	PTCL

	si’z	vȯ’ļ-ti	seļļiz-t	`piškiz-t	sūo-d	`kah
	PTCL	ole.PST-3PL	selline-PL	väike-PL	soo-PL	PTCL
	’seal oli selline suursoo (1.5) seal piki piki neid ääri (.) seal need [jõhvikad] kasvasid (.) ja siis olid sellised väikesed sood kah’ (TÜ EMSA: SUHK0506-02)

Seletava ja järeldava piiripartiklina on si’z tähenduses ’seega, niisiis, seepärast’ (vt ka Jansons 2002: 621). Näitele 4 eelnevalt on keeleuurija küsinud keele­juhilt ühe ilmakaare nimetust kompassis. Keelejuht räägib vastuseks kõigepealt oma kaptenipaberitest, partikliga si’z alustatakse järeldust eelneva teksti põhjal:

(4)	`mi’nn-õn	u’m	ē	kaptēnpapīerõ-d	`kah (.) .hh	seļļi
	1SG-DAT	ole.3SG	ee	kaptenipaber-PL	PTCL	selline

	`piški	kuo’ig=	pǟl	ma	või-b	`bro’utš-õ. .hh	si’z
	väike	laev.GEN	peal	1SG	või-1SG	sõit-INF	PTCL

	ju	ma	ma	ju	`kompas	ē	tūndõ-b	`jõvā.
	PTCL	1SG	1SG	PTCL	kompass	ee	tund-1SG	hea
	’mul on ju ee kaptenipaberid ka (.) sellise väikese laeva peal ma võin sõita siis ju ma ma ju kompassi ee tunnen hästi’ (TÜ EMSA: F1035-01)

Värvingupartiklina võib si’z aidata rõhutada eelnevat või järgnevat sõna ning märkida kõneleja suhtumist (vt ka Jansons 2002: 627). Sellel võib olla lausungis väga erinevaid asukohti vastavalt sellele, mida soovitakse rõhutada. Näite 5 puhul on keele­juht eelnevalt jutustanud, et nägi unes oma kasulaste ema ja hakkas temaga rääkima. Partikkel si’z tugevdab eelnevat sõna kui ’kui, kuidas’ ning võib märkida ka küsija huvi teema vastu:

(5)	`ma	kiz-īz	kui	si’z	si’nn-õn	`lap-	`läpš-i	ka	u’m.
	1SG	küsi-PST.1SG	kui	PTCL	2SG-DAT	lap-	laps-PART.PL	PTCL	ole.3SG

’ma küsisin: kui [palju] siis sinul lapsi ka on’ (TÜ EMSA: SUHK0506-01)

 

3.2. ne’i

ne’i ’nii’ esineb materjalis 95 korral ning seda kasutatakse nii piiri­partikli kui ka intensiivsuspartiklina. Piiripartiklite näidete hulgast saab välja tuua nii teksti organiseeriva (nt uue teema alustamine, vt ee nii kohta Hennoste 2000: 1799–1800; Keev­allik 2010: 176–177) kui ka seletava-järeldava funktsiooni. Veel saab eristada umb­määrastavat funktsiooni (vt ka Hennoste 2000: 1806).

Näites 6 arutleb keelejuht kõigepealt, et sama pere lapsed võivad olla nii erinevad kui ka sarnased. Järgneb 0,5 sekundit pausi, seejärel kasutab keelejuht kahe lausungi piiril rõhulist partiklit ne’i, mis märgib eelmise teema lõppu ja uue algust, kus keelejuht hakkab rääkima oma külalisteraamatust:

(6)	nǟ	un	un	`attõ	ka	`ī’tiz-t (0.5)	`ne’i. (.)	se
	jaa	PTCL	PTCL	ole.3PL	PTCL	sarnane-PL	PTCL	DEM

	`rǭntõz	u’m	pigātagā	`täuž.
	raamat	ole.3SG	peaaegu	täis
	’jaa ja ja [lapsed] on ka sarnased (0.5) nii (.) see raamat on peaaegu täis.’ (TÜ EMSA: F1035-05)

Seletava ja järeldava piiripartiklina on ne’i tähenduses ’seega, nii et, niisiis’. Sarnast kasutust võib märgata soome keele partiklitel niin ~ ni ’nii’, mis võivad märkida kausaalset ehk põhjuslikku seost eelneva tekstiga (Hakulinen jt 2004: 783). Näites 7 jutustab keelejuht, et tal on piisavalt raha säästmiseks ja vajalike asjade ostmiseks. Partiklit ne’i kasutatakse näites kokkuhääldatuna lausa kaks korda ning nendega märgitakse järeldust eelneva teksti põhjal:

(7)	je’mbit	ku	`sadā	rubīļ-t	sīņõ	pan-dõd	`järā. (1.0)
	enam	kui	sada	rubla-PART	sinna	pane-PPP	ära

	ne’i=	ne’i	`mi’nn-õn	rā’-dõ	u’m.
	PTCL	PTCL	1SG-DAT	raha-PART	ole.3SG
	’enam kui sada rubla sinna [on] pandud ära (1.0) nii nii [et] minul raha on’ (TÜ EMSA: SUHK0506-01)

Laiendina on ne’i intensiivsuspartikli funktsioonis (nt ne’i jõvā ’nii hea’, ne’i täuž ’nii täis’, ne’i pǟgiņ ’nii palju’) ning ne’i võib sel juhul olla nii rõhutu kui ka rõhuline. Näites 8 tahab keelejuht kirjeldada jõe madalamat kohta, kus võib ka ujuda, kuid takerdub õige sõna leidmisel ja seletab mõistet omadussõna vastandusega. Partikliga ne’i märgib keelejuht peasõna tõvā ’sügav’ intensiivsuse astet, lisandub ka teine intensiivsuspartikkel vä’ggõ ’väga’.

(8)	sīn	ī’d-s	`kūožõ-s	u’m	seļļi, (0.8)	em	`se (0.5)
	siin	üks-INE	koht-INE	ole.3SG	selline	em	DEM

	ä’b	`ūo	ǟ (0.5)	ne’i	`tõvā	vä’ggõ.
	NEG.3SG	ole.CONN.SG	ää	PTCL	sügav	PTCL
	’siin ühes kohas on selline (0.8) em see (0.5) ei ole ää (0.5) nii sügav väga’ (TÜ EMSA: DS0127-05)

Veel üht ne’i kasutusjuhtu intensiivsuspartiklina võib näha alapeatüki 3.4. näites 13, kus ne’i esineb kaks korda. Keelejuht hääldab seda rõhulisena, seega on tähele­panu all pigem intensiivsuspartikkel kui sellele järgnev peasõna.

Lisaks võib partikkel ne’i liivi keeles käituda umbmäärastajana: sellega väljendatakse mingi hulga, määra, aja vms umbkaudsust. On näiteid, kus umb­määrastaja esineb samas lausungis isegi kaks korda, kõigepealt määratletava fraasi ees ning siis ka järel, seega on umbmäärastaja asukoht lausungis üsna vaba. Näites 9 räägib keelejuht kohaliku külakooli õpetaja surmast:

(9)	ä’b	ūo	`kōgiņ	ta	ve’l	vȯ’ļ (.)	`je’lsõ	agā
	NEG.3SG	ole.CONN.SG	kaua	3SG	veel	ole.PST.3SG	elus	aga

	ne’i	mingiz	ē, .hh	mm:	`p­ūol=	āigast	ne’i	ta	u’m	`kūol-õn.
	PTCL	mingi	ee	mm	pool	aasta	PTCL	3SG	ole.3SG	sure-APP.SG
	’ei ole kaua [kui] ta veel oli (.) elus aga nii mingi ee mm pool aastat nii ta on surnud’ (TÜ EMSA: SUHK0520-01)

 

3.3. nu, no

Partikleid nu ’nu’ ja no ’no’ käsitlen samas alapeatükis nende funktsioonide sarnasuse tõttu. Samal ajal ei saa neid võtta täielike sünonüümidena, kuna peale erineva algupära (vt Auer, Maschler 2016: 7) võib neil olla erinevusi (nt üks partikkel võib esineda teatud kasutuses sagedamini), mida tuleks kahe partikli täpsemal võrdlemisel veel uurida. Mõlemad esinevad nii lisava kui ka seletava piiripartiklina. Peale diskursusepartikli funktsiooni esineb neid ka toimetamispartiklina, mis vastaks eesti keele partikli noh tarvitusele (vt ee no ja noh kohta Hennoste 2000: 1802–1803; Keev­allik 2016).

nu-partikkel on analüüsimaterjali põhjal eelistatum, sellest on materjalis 172 näidet, no-partiklist aga 83 näidet. Sellist eelistust on ilmselt mõjutanud läti keel, kus on esindatud mitmetähenduslik partikkel nu ’no, noh, einoh’, kuid no diskursusepartiklina puudub (Madisson jt 2015). Nagu Hennoste (2000: 1802) on kirjeldanud eesti keele partikli no puhul, nii võib ka liivi keele nu ja no juures märgata erinevat kasutust vastavalt sellele, kas partikkel esineb ühe kõneleja kõnevooru sees (st sisuliselt monoloogis) või dialoogis. Dialoogis märgivad nu ja no eelkõige suhtumist: näiteks mittenõustumist või nõustumist, kahtlust, kõhklust, vastandumist, üllatust, imestust vms. Näites 10 räägivad keelejuht AB1 ja keeleuurija TV viimsepäeva ettekuulutusest piiblis. Dialoogis kasutab keelejuht real 3 partiklit nu küll TV-ga teatud määral nõustumiseks, kuid lisab sellele kohe ka vastanduse:

(10)	01	TV:	agā `ne’i u’m `kēratõd ku siedā rištīng ä’b `tīeda.
	02	(.)
	03	AB1:	[nu ä’b] (.) äb tīeda, (.) agā `ta `u’m, (.) `ta `u’m, [ē (.) `bībõls] `bībõls
	04	TV:	[siedā ei]	[a mingi kõrd ku]
	05	AB1:	u’m `kēratõd.
	01	TV:	’ehk nii on kirjutatud kuna seda inimene ei tea’
	02	(.)
	03	AB1:	’nu ei (.) ei tea (.) aga ta on (.) ta on (.) ee (.) piiblis piiblis’
	04	TV:	’seda ei a mingi kord kui’
	05	AB1:	’on kirjutatud’ (TÜ EMSA: SUHK0506-01)

Monoloogis pikema teksti sees võivad nu ja no märkida üleminekut (nt mõttepööre või uus teema) ning on olulised ka jutustamisel (sündmuste või tegevuste järgnevuse kirjeldamine, jutustuse kokkuvõte jm). Näites 11 jutustab keelejuht kooli­õpetaja elukäigust, jätkates narratiivi partikliga nu:

(11)	ta	ē	`Rīgõ-z	lek-š	skūolõ. .hh (.)	nu	un	`si’z
	3SG	ee	Riia-ILL	mine-PST.3SG	kool.ILL	PTCL	PTCL	siis

	vȯ’ļ	`ne’i	ku	`tä’mm-õn	ē (.)	ta	vȯ’ļ	`baptist.
	ole.PST.3SG	nii	et	3SG-DAT	ee	3SG	ole.PST.3SG	baptist

’ta ee Riiga läks kooli (.) nu ja siis oli nii, et tal ee (.) ta oli baptist’ (TÜ EMSA: F1035-01)

Samuti võib partikleid nu ja no kasutada seletuse või täpsustuse lisamiseks, nagu näites 12, kus partikkel no eelneb seletusele:

(12)	`Saņt	`ka	i’z	ūo	`mä’-ddõn	su’g. (1.5)
	Saņt	PTCL	NEG.PST.3SG	ole.CONN.SG	1PL-DAT.PL	sugulane

	no	`Saņt	jūs	`Saņt-kǭrandõ-l	vȯ’ļ
	PTCL	Saņt.GEN	juures	Saņt-talu-ADE	ole.PST.3SG

	`kǭrand-s	vȯ’ļ-tõ	`mǭmī’e-d	jõvā.
	talu-INE	ole.PST-3PL	lätlane-PL	juba
	’Saņt ka ei olnud meile sugulane (1.5) no Saņti juures Saņt-talul oli talus olid lätlased juba’ (TÜ EMSA: SUHK0431-01)

 

3.4. agā

agā ’aga, ehk, võib-olla’ on liivi diskursusepartiklitest kõige mitme­kesisem: see võib olla nii lisav piiripartikkel kui ka modaalpartikkel, samuti küsipartikkel. Materjalis on agā kasutusest diskursusepartiklina 52 näidet. Lisava piiri­partikli kasutus on kõige tavalisem: agā võib sel juhul märkida vastandavat seost eelneva tekstiga või teemapööret (vt ee aga kohta Metslang jt 2014: 148–149). Näites 13 räägib keelejuht esmalt, milliseid alkohoolseid jooke oli või ei olnud vanasti poes müügil, seejärel alustab partikliga agā teemapööret:

(13)	vȯ’l-tõ	`i’z=	ūo. (.)	se	`brāndavīn. (1.8)	`sie-dā. (.)
	õlu-PART	NEG.PST.3SG	ole.CONN.SG	DEM	brändi	DEM-PART

	sa-i	`vȯst-õ. (.)	agā	si’z	ju	`ne’i (.)	`ne’i
	saama-PST.3SG	ost-INF	PTCL	siis	PTCL	PTCL	PTCL

	briesmīgi	i’z=	`jūo-t.
	hirmsasti	NEG.PST.3SG	joo.CONN-3PL
	’õlut ei olnud (.) see brändi (1.8) seda (.) sai osta (.) aga siis ju nii (.) nii hirmsasti ei joodud’ (TÜ EMSA: SUHK0506-02)

agā kasutus küsivas funktsioonis on modaal- ja küsipartikli piiril: materjalis on näiteid, kus agā esineb lausungi või osalausungi alguses, millega vormistatakse jah-/ei-vastust ootav küsimus (vt lv agā kasutust Viitso, Ernštreits 2012). Samal ajal esineb selline küsiv agā oletavas või kahtlevas tähenduses ’ehk, võib-olla’, mida ei saa pidada neutraalseks küsipartikliks, kuna kõnelejal on eelnevalt olemas teatud episteemiline hoiak, mis on omane modaalpartiklitele. Näidetest võib tuvastada, et kõnelejal on enne partikli kasutamist oletus või hoiak, mida ta arvab tõese olevat, kuid ootab sellele oma küsimusega siiski kinnitust. Näites 14 vormistab keelejuht partikliga agā oletava küsimuse sellele eelneva info põhjal:

(14)	$ ma	`kiz	teg	`uskõ-t	`jumāl-õn. $ (.)	ne	ātõ (.)	`neuskiji-d. (.)
	1SG	küsi.PST.1SG	2PL	usku-2PL	jumal-DAT	3PL	ole.3PL	mitteuskuja-PL

	`ma	kiz-īz	agā	teg	ūo-tõ (.)	`komunistõ-d.
	1SG	küsi-PST.1SG	PTCL	2PL	ole-2PL	kommunist-PL
	’ma küsisin: te usute jumalasse? (.) nad on (.) mitteuskujad (.) ma küsisin: ehk te olete (.) kommunistid?’ (TÜ EMSA: SUHK0506-01)

Ilmneb ka modaalset kasutust, mis pole vormistatud küsimusena ja kus agā (tähenduses ’ehk, võib-olla’) näitab samuti kõneleja oletust mingi olukorra kohta. Sel juhul pole kõnelejal enda arvates piisavalt teadmisi info täielikuks kinnitamiseks, kuid ta teeb siiski oletuse oma senise teadmise või arvamuse põhjal, nagu näites 15:

(15)	ma	ä’b	`tīeda	mis	ta	u’m
	1SG	NEG.1SG	tead.CONN.SG	mis	3SG	ole.3SG

	pa	ki’v	ne’i	`kievām. (.)	tä’m-kõks	`kädū-d	agā	ȭŗõ-bõd.
	PREP	kivi	PTCL	kerge	3SG-INS	käsi-PL	PTCL	hõõru-3PL
	’ma ei tea mis kivi ta on nii kerge (.) temaga käsi ehk hõõrutakse’ (TÜ EMSA: SUHK0523-02)

 

3.5. ju, jo

Partikli ju ’ju’ näiteid on lähemalt analüüsitud materjalis kõige rohkem: 243. Sarnase partikli jo ’ju’ kohta on aga 17 näidet. Mõlemat kasutatakse värvingupartiklina. Kuigi Viitso ja Ernštreitsi sõnaraamatus (2012) on ju sünonüümiks märgitud veel ka kuju jõ, siis selle kohta on uurimismaterjalis vaid üksikuid eba­selgeid näiteid.

Värvingupartiklina tugevdavad ju ja jo lausungi mingit osa ning võivad märkida üleüldist teadmist või seletust, mis on vaieldamatu. Vladimir Panov (2020: 2–3) on teinud ettepaneku nimetada sellist kasutust ladina keele partikli enim ’tõesti, tõe­poolest’ järgi enimitiivseks. Sama kasutust võib näha ka eesti keele partiklil ju (Panov 2020: 29).

Näites 16 räägib keelejuht karjas käimisest ning märgib üldteada informatsiooni partikliga ju:

(16)	ku	`lu’m	vȯ’ļ	`järā	si’z	ju	`lask-īz	nī’emõ-d	`ulzõ.
	kui	lumi	ole.PST.3SG	ära	siis	PTCL	lask-PST.3SG	lehm-PL	välja
	’kui lumi oli ära siis ju lasti lehmad välja’ (TÜ EMSA: F1089-05)

Samuti võivad ju ja jo viidata mingile asjaolule, mida kõneleja ja kaasvestleja mõlemad teavad. Näites 17 on keelejuht eelnevalt hakanud rääkima oma tuttavaga seotud juhtumist, mille taustaga kuulaja kursis ei ole. Partikliga ju nenditakse ühist teadmist, et alustatud teema on vestluspartnerile tundmatu:

(17)	mis	ma	si’nn-õn	või-b	`kīt-õ. (.)	sa	jo
	mis	1SG	2SG-DAT	või-1SG	ütle-INF	2SG	PTCL

	ä’d	sǭ	`arū.
	NEG.2SG	saa.CONN.SG	aru
	’mis ma sulle võin öelda (.) sa ju ei saa aru’ (TÜ EMSA: F0997-02)

Eesti keeles võib ju olla ka modaalpartikli funktsioonis, väljendades kahtlust, kahevahel olekut või öeldu võimalikku paikapidavust, näiteks Mõtlesin, et ju vist ema tuli ning Ju ta midagi kurja tegi (EKSS). Erinevalt eesti keelest puuduvad liivi materjalis sellise kasutuse näited. Edaspidi uurimismaterjali laiendades on võimalik lähemalt vaadelda, kas sellesarnaseid kasutusnäiteid ilmneb ka liivi keeles.

 

4. Kokkuvõte

Käesolevas artiklis keskendusin Tartu Ülikooli eesti murrete ja sugulaskeelte arhiivi spontaansetes liivi keele salvestistes leiduvate diskursusepartiklite esmasele liigitamisele. Uurimismaterjali jaoks on transkribeeritud 17 salvestist kuuelt kõnelejalt, kellest kolm on naised ja kolm mehed. Eeskujuna kasutasin Tiit Hennoste (2000) eesti keele tekstipartiklite liigitust. Võrdlesin diskursusepartiklite rühmi ja nende funktsioone materjalinäidetega ning eristasin ka liivi keeles kaks partiklite põhirühma vastavalt nende asukohale lausungis: piiri­partiklid ning vabalt liikuvad partiklid. ­Piiripartiklid võib omakorda jaotada küsivateks, lisavateks, seletavateks-järeldavateks ning muudeks juhtudeks. Vabalt liikuvate partiklite puhul võib ka liivi keeles eristada värvingu-, fookus-, modaal- ja intensiivsuspartikleid.

Analüüsisin seitset uurimismaterjalis sagedasti esinevat partiklit, millest enamus on mitmetähenduslikud ning võivad kuuluda mitmesse diskursusepartiklite rühma. Partikkel si’z ’siis’ on kasutusel nii piiri- kui ka värvingupartiklina, ne’i ’nii’ on nii piiri- kui ka intensiivsuspartikkel ja umbmäärastaja, partiklid nu ’nu’ ja no ’no’ esinevad nii monoloogis kui ka dialoogis erinevates funktsioonides piiripartiklitena, agā on nii piiri- kui ka modaalpartikkel ning ju ’ju’ ja jo ’ju’ on värvingupartiklid. Liivi diskursusepartiklite kasutuses leidub palju sarnast eesti keelega, kuid samuti mõningaid erinevusi. Näiteks kasutatakse ka eesti keele partiklit siis lisavas ja järeldavas funktsioonis ning värvingupartiklina suhtumise väljendamisel (vt Jansons 2002). Eesti keele partiklil nii on liivi partikliga ne’i analoogne teksti organiseeriv ning intensiivsuspartikli ja umbmäärastaja funktsioon. Samuti kasutatakse eesti keele partiklit no sarnaselt mõttepöörde, vastanduse või suhtumise märkimiseks (vt Hennoste 2000). Partikli ju puhul on ühine vaieldamatust märkiv kasutus, kuid liivi keeles puudusid ju-partikli modaalse kasutuse näited, mis on olemas eesti keeles (EKSS). Suuremaid erinevusi võis märgata partikli agā kasutuses, millel on liivi keeles peale piiripartikli ka modaalne funktsioon, eesti keele partiklil aga seda ei esine. Partikkel ne’i esineb liivi keeles ka seletavas funktsioonis ning on selles osas sarnane pigem soome keele kausaalse partikliga niin ~ ni (vt Hakulinen jt 2004). Edaspidi uurimismaterjali laiendades saaks liivi diskursusepartiklite funktsioone veelgi täpsemalt vaadelda ning lähemalt kirjeldada nende erijooni nii lähi­sugulas- kui ka naaberkeeltega võrreldes.

Uurimistööd on toetanud Eesti Teadusagentuur (projektid PRG927 ja PRG1290 „Uurali keelte diskursuspartiklite grammatika”).

 

LÜHENDID

1, 2, 3 = 1., 2., 3. isik; ADE = adessiiv; APP = aktiivi mineviku partitsiip; CONN = konnegatiiv; DAT = daativ; DEM = demonstratiivpronoomen; GEN = genitiiv; ILL = illatiiv; INE = inessiiv; INF = infinitiiv; INS = instrumentaal; NEG = negatiiv; PART = partitiiv; PL = mitmus; PPP = passiivi mineviku partitsiip; PREP = prepositsioon; PST = minevik; PTCL = partikkel; SG = ainsus.

Transkriptsioonimärgid

.	langev intonatsioon	[ ]	pealerääkimine
,	poollangev intonatsioon	=	kokkuhääldamine
?	tõusev intonatsioon	$ $	naerev hääl
(.)	mikropaus (0.2 sekundit või lühem)	e::i	venitus
(0.5)	pausi pikkus sekundites	si-	pooleli jäänud sõna
`	rõhutatud sõna või silp	.hh	häälekas sissehingamine

Marili Tomingas (snd 1993), MA, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituut, liivi keele nooremteadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), marili.tomingas@ut.ee