Otsi
|
en
PDF

Komplementlausega predikaatidel põhinevate diskursusemarkerite kasutus eri registrites

https://doi.org/10.54013/kk770a8

Artiklis käsitleme diskursusemarkereid, mis on kujunenud kõnelejat tähistava tegevus­subjektiga pealausest, millele järgneb komplementlause (Ma arvan, et see kana on surnud.). Selliseid markereid nimetatakse ingliskeelse terminiga complement-taking predicate markers (CTP-markers), meie kasutame eestikeelset terminit komplementlausega predikaatidel põhinevad markerid, lühidalt KP-markerid.

KP-markerid esinevad eri keeltes (nt ingl I think, I guess ’ma arvan’, sks ich denke ’ma arvan’, ich glaube ’ma usun’; pr je pense ’ma arvan’, je crois ’ma usun/arvan’; rts jag tycker ’ma arvan’, jag tror ’ma usun’ jm). Markereid on pragmaatikas uuritud palju, kuid ennekõike nende kujunemist, pragmatiseerumist (nt Aijmer 1997; Brinton 2017; Heine jt 2021). Markerite kasutust on analüüsitud valdavalt suulises suhtluses (nt Mullan, Karlsson 2012; Breitkopf-Siepmann 2012; O’Grady 2017; eesti keele kohta nt Hennoste 2004, 2006; Keevallik 2010).

Markerid on leitud olevat polüfunktsionaalsed. Näiteks enim uuritud I think toob ennekõike esile kõneleja ebakindluse (tähenduses ’arvatavasti’) või subjektiivse arvamuse (tähenduses ’minu arvates’). Selle kõrval on sel ka interpersonaalsed rollid: see pehmendab väidet, markeerib eelkõnelejast erinevat seisukohta, ühtlasi kaasates teda enam suhtlusesse, avardades dialoogilist ruumi. Peale selle võib marker esineda vestluse või teksti organiseerijana, osutades nt kokkuvõttele, uuele teemale või teksti planeerimisele (vt nt Kärkkäinen 2003; Mullan 2012; Mortensen 2012; Keevallik 2010; Hennoste jt 2020; siinses numbris Laanesoo 2022).

KP-markerite täpsemaid seoseid erinevate registritega on vaadeldud statistilistes registrianalüüsides. Siin on meile olulised Douglas Biberi (1988) ja Ewa Jonssoni (2015) uurimused, kus uuritavad ei ole otseselt markerid, vaid nende tuumaks olevad verbid (ingl private verbs). Lisaks on kasutusel kategooria THAT deletion, kuhu on arvatud sidendi that ’et’ puudumine, mis seostub inglise keeles nende konstruktsioonide pragmatiseerumisega.

Biber võrdleb oma mitmemõõtmelises analüüsis (ingl multidimensional analysis) suulisi ja trükitekste ning näitab, et mõlema mainitud keelejoone sagedus on tugevas korrelatsioonis mõõtmega, mida ta nimetab involved vs. informational production. See mõõde moodustab skaala, mille ühes otsas on afektiivne, suhtluskeskne ja üldistatud (ingl generalized) sisu, teises otsas kõrge infoväärtusega täpne infosisu. Skaala taustal on 1) tingimused, mis lubavad toimetamist või piiravad teksti tootmist reaalajas, ja 2) keelekasutaja keskne eesmärk olla informatiivne või kaasatud (ingl involved). Reaalajas teksti tootmine nõuab kiiret reageerimist partneri jutule ja see ei võimalda alati leida täpset väljendust (nt Biber, Conrad 2009: 236–241). Kaasatus tähendab, et tekstid jagavad personaalset infot ning väljendavad palju suhtlejate arvamusi, hoiakuid, hinnanguid, millega kaasneb vajadus modaliseerida oma sõnavalikut (Jonsson 2015: 154).

Jonsson analüüsib Biberi skaala abil netitekste ja näitab, et argised netivestlused (split-window ICQ Chat) on KP-markerite kasutuselt analoogilised suuliste argivestlustega ja avalikud chat’i lühivestlused kasutavad neid vähem. Erinevus on Jonssoni järgi seotud asjaoluga, et avalikus suhtluses ei tunne suhtlejad üksteist piisavalt, et oma eelistusi, hinnanguid jms eksplitsiitselt väljendada (Jonsson 2015: 161).

Need uuringud vaatlevad erinevaid verbe/markereid koos, ühe rühmana. Oleme varem uurinud eraldi KP-markerit ma arvan, et (Hennoste jt 2020). Selle analüüsi arvandmed kinnitasid teiste keelte põhjal saadud markerirühmi: marker esines eriti sageli neti- ja argivestlustes, selle kasutus vähenes institutsionaalses suulises suhtluses ja avalikes netitekstides ning oli eriti vähene trükitekstides.

Käesoleva artikli eesmärk on tuua sisse uus aspekt: uurida võrdlevalt kõige sagedamini esinenud KP-markerite kasutust eri registrites. Nende KP-markerite aluseks on verbivormid arvan, usun, loodan, tundub, näib ja paistab ning neid ühendab asjaolu, et nad väljendavad ütleja ebakindlust öeldu tõeväärtuse suhtes. Uurimiseks valisime samad tekstide rühmad, mida kasutasime (inter)subjektiivsuspartiklite võrdlemisel: suulised tekstid (institutsionaalne suhtlus ja argivestlus), trükitekstid (ilukirjanduslik proosa, ajakirjandus ja teadus) ning netitekstid (netivestlused ja -kommentaarid) (Hennoste jt 2021).

Meie uurimisküsimused on: 1) milline on eri markerite esinemus eri registrites, kas sellel on süsteemne seos registritega ning millised konsituatiivsed tegurid on kasutussagedusega seotud?; 2) missugune on markerite vormivariantide esinemus eri süntaktilistes positsioonides ja millised tegurid on sellega seotud?

 

1. Konsituatiivsed ja tekstiehituslikud tegurid

Uurijad on leidnud rea konsituatiivseid ja tekstiehituslikke tegureid, mis mõjutavad episteemiliste ja hoiakumarkerite, samuti partiklite valikut ning kasutussagedust eri registrites (vt Chafe 1982; Biber 1988; Hennoste 2000; Rühlemann 2007; Leech, Short 2007; Biber, Conrad 2009; Auer 2009; Hennoste, Pajusalu 2013; Jonsson 2015). Omalt poolt oleme lisanud jooni, mida leidsime partiklite võrdlevas analüüsis (Hennoste jt 2021). Sõnastame siin tegurid valdavalt tunnuste paaridena. Oluline on meeles pidada, et tegu ei ole vastanditega, vaid ennekõike skaala otstega. Esmalt toome välja konsituatiivsed tegurid (me ei korda iga teguri juures viiteid allikatele).

Dialoogiline vs. monoloogiline tekstitootmine. Kõige üldisem eristus on suuliste ja kirjalike tekstide vahel, mille tootmise konsituatiivsed tegurid on põhimõtte­liselt erinevad. Suulist tekstitootmist iseloomustab dialoogilisus, kus suhtlejad ehitavad teksti koos. Partneri vahetud reaktsioonid (vastused küsimusele, tagasiside, parandusalgatused jms) juhivad tekstitootmist ning vajadusel loovad suhtlejad ka lausungeid koos. Kirjalik tekstitootmine on monoloogiline, ilma tagasi­sideta. Teatud mõttes piirile jääb netivestlus, kus on võimalik partnerite koostöö nt lausete toot­misel.1

Suulist keelekasutust eristab kirjalikust ka teksti kustutamatus. Sõnad ilmuvad kõnes lineaarselt üksteise järel ning neid ei ole võimalik peale väljaütlemist kustutada (nt parandamiseks). Kirjalikud tekstid on kustutatavad.

Reaalajas teksti tootmine vs. toimetamise võimalus. Selle skaala keskne mõõdik on tekstiüksuse koostamiseks kasutada olev aeg. Skaala ühes otsas paiknevad reaalajas loodud tekstid, milles kõneleja ei mõtle lausungit enne väljaütlemist peas valmis, vaid loob selle paralleelselt väljaütlemise või kirjutamisega. Siia kuuluvad suulised tekstid, aga ka netivestlused. Skaala teises otsas on tekstid, mille loomisel ajasurve puudub ja mis lubavad toimetamist (nt ilukirjandus- ja teadustekstid). Teisalt ei tähenda toimetamise võimalus kohustust. Nt kirjalikes netivestlustes ja -kommentaarides annab aeglasem tempo enam redigeerimisvõimalusi kui suulises vestluses, kuid netivestluse tekstid on pea alati reaalajas toodetud ja ka kommentaaride tekste tihti ei toimetata. Redigeerimine tähendab ka seda, et järgitakse kindlaid malle, reegleid jms, millega tekst püütakse vastavusse viia. See seostub erinevate sotsiaalsete piirangutega ja on oluline ennekõike trükitekstides. Omavahel erinevad ilukirjandustekstid, milles valitseb licentia poetica, ja ametlikud tekstid, mida juhivad toimetamisnormid.

Silmast silma vs. vahendatud suhtlus ja multimodaalsus. Vahendatud suhtluse all mõeldakse igasugust suhtlust, mis ei toimu silmast silma (nt telefoni- ja arvuti­suhtlus, raamatu lugemine jms). Kirjalik suhtlus on alati vahendatud, suuline suhtlus võib olla nii silmast silma kui ka vahendatud. Vahetuse/vahendatusega seostub multimodaalsus ehk mitteverbaalsete ja kehakeeleliste vahendite kasutamine. Multi­modaalne komplekt esineb silmast silma suulises suhtluses ja suurel määral ka videosuhtluses (nt Zoomis). Vahendatud suulises suhtluses võib kehakeele komponent puududa (nt telefonis) ning netis on kasutusel ka eripärased mitteverbaalsed vahendid (nt emotikonid).

Argine vs. avalik vs. ametlik suhtlussfäär. Keskne argisuhtluse variant on suuline argivestlus, aga selle alla kuulub ka netivestlus. Suulise keele uurimises vastandub argisfäärile institutsionaalne ehk ametlik suhtlus (ingl institutional inter­action), milles vähemalt üks suhtlejatest on institutsiooni esindaja ning keelekasutust mõjutavad vastava institutsiooni kujundatud keelelised ja tekstiehituslikud normid. Kuigi ametlikku suhtlussfääri kuulub erinevaid variante (nt ostmine-müümine kaupluses, koolitunnid, koos­olekud, arsti ja patsiendi suhtlus jm), vaadatakse seda suulise keele­kasutuse analüüsis ühe tervikuna.

Trüki- ja netitekstide korral institutsionaalsuse terminit tavaliselt ei kasutata. Nende ühe osa moodustab samuti ametlik suhtlus, kus kirjutaja esindab kindlat insti­tutsiooni ja järgib seal kehtivaid teksti- ja keelenorme (nt ajakirjandus ja teadus). Selle kõrval esineb ka suhtlus, milles osalejad ei esinda institutsioone ja keele­kasutusnormid on vabamad (nt netikommentaarid ja ilukirjanduslik proosa). Selle kaksik­jaotuse tarvis eraldi termineid välja kujunenud ei ole. Esimest nimetame ametlikuks ja teist avalikuks suhtlussfääriks ning tekste vastavalt ametlikeks ja avalikeks tekstideks.

Suhtlussfäärilise jaotusega seostub keelekasutuse sotsiaalne kontroll. Argisuhtluses on sotsiaalne kontroll keele- ja suhtlusnormide järgimise üle väike ja kõnelejad pööravad oma sõnumi keelelisele vormile vähe tähelepanu. Suulises institutsionaalses suhtluses on kontroll tugevam. Kontroll kirjaliku suhtluse üle on ametlikus sfääris range, kuid avalikus oluliselt lõdvem.

Järgnevalt esitame funktsioonide ja ehitusega seotud tegurid, mis mõjutavad ­KP-markerite ja partiklite kasutust tekstis.

Vestlus vs. narratiiv vs. seletus. Suhtlus jaguneb monoloogiks ja dialoogiks ehk vestluseks. Vestlust eristab muudest tekstidest kaks asjaolu. Esiteks, vestluses vaheldavad kaks või enam suhtlejat lühikesi kõnevoore ja partner peab reageerima eelnevale voorule kiiresti (normist pikemad pausid kõnevoorude vahel viitavad üldjuhul mingile probleemile). Teiseks, kasutada tuleb ka vestlust juhtivaid keelevahendeid: suhtlejad peavad ehitama ja vaheldama kõnevoore, osutama vooru üleandmise kohti jms. Vestlus esineb põhiliselt suulises suhtluses, aga veidi teisel kujul ka saadetisi (ingl post, transmission unit) vaheldava netivestlusena.

Monoloogi all mõeldakse sama kõneleja või kirjutaja esitatud pikemat teksti. Sellel on kaks keskset retoorilist varianti: jutustav ja seletav-analüüsiv tekst. Jutustavate tekstide keskne esindaja on ilukirjanduslik proosa. Seletavate tekstide tuumaks on analüüs, seletamine, tõestamine ja iseloomulikuks esindajaks teadustekstid. Nende vahele jäävad jutustamist ja seletamist kombineerivad tekstid, sh mitmed ajakirjandusžanrid. Siiski esinevad nii jutustavad kui ka seletavad tekstid ka suulises suhtluses ja netivestluses. Jutustavad tekstid tulevad rohkem esile argisuhtluses ja seletavad tekstid institutsionaalses suhtluses (nt teadusliku dispuudina).

Dialoogi kasutamine kirjalikus tekstis ja suulise dialoogi imitatsioon. Dialoogi retoorilise tekstitootmise võttena kasutab ennekõike ilukirjandus, kus eristub autoritekst ja tegelaskõne. Samuti esineb dialoogi ajakirjanduses ja netikommentaarides. Ilukirjanduses on tüüpiliselt tegu suulise dialoogi imitatsiooniga, mille olulisi eesmärke on suulise keelekasutuse illusiooni loomine. Ajakirjanduses ja neti­kommentaarides imiteerimist ei ole. Ajakirjandusdialoogi valitsev vorm on küsimuste ja vastuste vaheldamine intervjuudes, netikommentaarides seisneb dialoog kommenteerija reageerimises mõnele eelnevale kommentaarile.

Kaasav vs. informeeriv sisu. Kaasavat sisu iseloomustab ennekõike autori seisu­kohtade, tunnete ja hoiakute väljendamine. Maksimaalselt informeerivas tekstis valitseb faktide esitamine ning kaasatuse näitamist välditakse. Skaala kaasavas otsas on argisfääri kuuluvad argi- ja netivestlused, aga kaasatus on oluline ka avalikes netikommentaarides ja ilukirjanduses. Informatiivsesse otsa jääb teadus, samal ajal on ajalehetekstide seas nii informeerivad uudised kui ka suuremat kaasatust vahendavad arvamuslood. Kaasatus märgib ka seotust partneriga, mis väljendub tema kaasa­haaramises, osalemisvõimaluste suurendamises ning selle kaudu solidaarsuse ja kokkukuuluvuse väljendamises. Selles mõttes saab kaasatus esineda dialoogi võimaldavates tekstides (siin analüüsitutest suulised ja netitekstid, kaudselt ka ilu­kirjanduse dialoogid). Samal ajal ei tähenda kaasahaaramise võimalus alati selle kasutust. Nii on kaasatus tavaline argisuhtluses, kuid võib puududa institutsionaalses suhtluses, milles valitseb enamasti ühe suhtluspoole võim.

Teksti seotus tõega iseloomustab tekste, mille tootja peab oluliseks ja tõstab esile seda, et öeldu on maksimaalselt tõsikindel. Selline hoiak iseloomustab eriti teadust, aga ka ajakirjandust ja suulist institutsionaalset suhtlust. Muudes siin vaadatud registrites see kuigi oluline ei ole.

Tabel 1. Konsituatiivsed ja tekstiehituslikud tegurid.

Registrid

Konsituatiivsed tegurid

Tekstiehituslikud tegurid

Dialoogiline / mono­loogiline loomus Reaalajas /
toimetatav
Silmast silma / vahendatud Argi /avalik / ametlik Vestlus / narratiiv / seletus Dialoog tekstis Kaasav /informeeriv Seos tõega
Argivestlus D R SS/V AR V ei K ei
Institutsionaalne suhtlus AM I/K jah
Netivestlus M(D) V AR K ei
Netikommentaarid M (R/T) AV ? (jah)
Ilukirjandus T J jah K/I
Ajakirjandus AM S/J (jah) I jah
Teadus S ei

Lühendid: AM = ametlik; AR = argine; AV = avalik; D = dialoogiline; I = informeeriv; J = jutustav; K = kaasav; M = monoloogiline; R = reaalajas; S = seletav; SS = silmast silma; T = toimetatud; V = vahendatud.

Kui eeltoodud tegureid koos vaadata, siis on näha, et teravate piiridega registri­kooslusi nende alusel ei kujune (tabel 1). Üldistavalt saab öelda, et ühele poole jäävad argivestlus, suuline institutsionaalne suhtlus ja netivestlus. Neid ühendab dialoogilisus, reaalajas tekstitootmine ja vestlus. Nende sees eristub ühelt poolt institutsionaalne suhtlus, mida iseloomustab ametlikkus, infokesksus ja tõega seotus. Teisalt erinevad suulised registrid ja netivestlus. Netivestlust ehitatakse ennekõike monoloogiliselt, see on alati vahendatud ja selle multimodaalsed võimalused erinevad suulise suhtluse omadest. Ka on selles tekstitootmise tempo kirjaliku vormi tõttu aeglasem kui kõnes.

Teise poole moodustavad teadus, ajakirjandus, kirjandus ja ka netikommentaarid. Neid ühendab monoloogilisus, vahendatus, kehakeele puudumine, toimetamise võimalus, mitteargisus, vestluse puudumine. Selles rühmas on tugev sisepiir meedia ja teaduse ning kirjanduse ja kommentaaride rühma vahel, mida eristavad kaasatus/informeeritus, redigeerimise eripärad, seostumatus/seos tõega ning avalikkus/ametlikkus.

 

2. Uuritavad markerid ja registrid

KP-markerite ja analüüsitavate üksuste piiritlemisel oleme lähtunud samadest tunnustest nagu ma arvan puhul (vt Hennoste jt 2020: 66). Alati on tegu markeriga, kui:

  • selles puudub sidend et (nt ma arvan / arvan);
  • üksus esineb (osa)lause algusest tagapool (lause sees, lõpus või selle järel jätkuna);
  • et ei ole suulises tekstis prosoodilise piiriga verbist eraldatud.

Lause alguses olevad ja sidendit et sisaldavad üksused võivad olla nii markerid kui ka pealaused. Eristuse teeme vastavalt sellele, kas dialoogi või teksti pealiin liigub mööda formaalset pea- või kõrvallauset (Thompson 2002). Markerite hulka arvasime juhtumid, milles teksti või dialoogi pealiin liikus mööda formaalset kõrval­lauset. Juhul kui pealause ei seostunud üheselt suhtluse pea- või kõrvalliiniga, kasutasime markeri eristamiseks teisi tunnuseid.

Analüüsime siin ainult markeri ainest sisaldavaid üksusi, milles ma/mulle ja et esinevad või mitte. Iga marker võib esineda vormiliselt neljal kujul (nt ma arvan, et; ma arvan; arvan, et; arvan; mulle tundub, et; mulle tundub; tundub, et; tundub).2 Kõrvale on jäetud konstruktsioonid, milles on lisaks muid lauseliikmeid (sh kõrval­lauseid) või mittelauseliikmelisi elemente (tegelikult, aga, no, ka, küll, kuigi jms). Samuti oleme jätnud kõrvale üksused, milles esines aluse ja öeldise pöördsõnajärg (arvan ma) või esiletõstetud ja üldjuhul kontrastiivsusele viitav pikk asesõnavariant mina/minule (seletusi vt Hennoste jt 2020: 66−74).

Uuritavate markerite aluseks olevad verbid väljendavad kõik ebakindlust öeldava suhtes ja on teatud määral kasutatavad sünonüümidena. Samal ajal on neil oma erijooned. Arvan on leksikaalse tähenduse poolest kõige abstraktsem, väljendades oletust millegi suhtes, mis pole päris kindel, st selle isiklikul hinnangul tõenäoseks pidamist ning milleski mingil seisukohal olemist (vt Sõnaveeb). Arvan kannab kahte raskesti eristatavat põhitähendust. Ühel juhul tõuseb esile isikliku arvamuse avaldamine ehk ’minu arvates’ (näide 1) ja teisel juhul üldisem ebakindluse väljendamine propositsiooni tõeväärtuse suhtes ehk ’arvatavasti’ (näide 2).3

(1) Arvan, sa oled lihtsalt rumal inimene. (KOMM)
(2) Arvan, et igaüks on kokku puutunud oma elus inimestega, kellele väga meeldib igasugu õpetusi jagada, kes justkui teavad „kuidas asjad tegelikult käima peaksid”. (TEA)

Usun esineb kontekstides, kuhu sobiks ka arvan, ning väljendab sel juhul tugevamat kindlust propositsiooni tõeväärtuse suhtes (näide 3). Loodan lisab tugevama subjektiivse hoiaku kui usun ja arvan, kasutaja väljendab, et öeldav meeldiks talle, kui öeldu oleks tõsi, kuid tal on selles kahtlused (näide 4).

(3) Ma usun, see oli Martha Eggert, kes laulis. (ILU)
(4) Ma loodan, et endise projekti järgi ei lubata hoonet üles ehitada. (AJA)

Süntaktiliselt on nende kolme markeri materjaliks normaallause, kus subjekt (ma) on nominatiivis ja verb ühildub sellega. Viide hinnanguandjale, ’minule’, säilib markeris verbi isikuvormi kaudu ka siis, kui ma puudub.

Tundub, näib ja paistab väljendavad kasutuskontekstide põhjal otsustades nõrgemat tõsikindlust kui arvan (näide 5). Nende materjaliks on kogejalause, kus tegevussubjekt (mulle) on allatiivis, verb on kolmanda pöörde vormis ega viita hinnangu­andja isikule. Kui mulle puudub, pole markeri vormis mingit viidet sellele, kellelt hinnang pärineb. See avab võimaluse hinnangu ebaisikuliseks mõtestamiseks.

(5) Tundub, et oled mõistlik inimene. (KOMM)

Uuritavad registrid jagunevad kolmeks (tabel 2): suulised tekstid (institutsionaalne suhtlus ja argivestlus), trükitekstid (ilukirjanduslik proosa, ajakirjandus ja teadus) ning netitekstid (netivestlused ja -kommentaarid) (vt ka Hennoste jt 2021; Prillop jt 2021). Suulised ja trükitekstid esindavad traditsioonilisi registreid, mida on kasutatud paljudes registrivõrdlustes. Nende kõrvale oleme valinud kaks netitekstide rühma. Netivestlus on suulise argivestluse netianaloog, mis on käsitletav omaette (alam)registrina. Veebiportaalides meediatekstidele lisatavad kommentaarid jäävad pigem registri piirile, siin käsitleme neid netiregistrina.

Tabel 2. Uuritavad registrid (Hennoste jt 2021).

Suhtlussfäär Suuline register Netiregister Trükiregister
Argine argivestlus netivestlus
Avalik netikommentaarid ilukirjandus
Ametlik institutsionaalne suhtlus ajakirjandus, teadus

 

3. Materjal ja meetod

Uuritav materjal on võetud portaali Keeleveeb korpustest, „Suulise eesti keele korpusest” ja ühest projekti PRG341 töörühma korpusest: netivestluste korpusest, mis sisaldab aastatel 2010–2020 kogutud Skype’i, Messengeri jms vestlusi. Kokku valisime uurimiseks seitse korpust (vt ka Prillop jt 2021; korpuste suurus on antud sulgudes tekstisõnades).

I. Trükitekstid

a) ilukirjanduslik proosa (5,8 miljonit)

b) ajakirjandustekstid (32,9 miljonit)

c) teadustekstid (1,3 miljonit)

II. Netitekstid

a) netivestlused (125 000)

b) netikommentaarid (1,8 miljonit)

III. Suulised tekstid

a) institutsionaalne suhtlus (312 000)

b) argivestlus (240 000)

Analüüsis kombineerisime kvantitatiivseid meetodeid kvalitatiivse semantilise ja pragmaatilise analüüsiga. Kõigepealt tegime korpustes esindatud kasutus­juhtude kvalitatiivse analüüsi, mille käigus eraldasime uuritavate verbidega konstruktsioonide seast KP-markerid. Seejärel analüüsisime markerite kasutust statistiliselt. Lõpuks analüüsisime kvalitatiivselt konsituatiivsete tegurite ning markerite vahelisi seoseid.

 

4. Tulemused

Järgnevalt esitame tulemused kahes osas. Esimeses osas vaatame markerite esinemis­sagedusi, teises eri vormiga markerite positsioonide varieerumist. Mõlemas osas esitame ka varieerumistega seotud konsituatiivsed tegurid.

 

4.1. Markerite esinemissagedus ja sagedusega seotud konsituatiivsed tegurid

Meie esimene küsimus on, kas markerite kasutussagedus erineb registriti ning kas registrid koonduvad sageduse alusel suuremateks rühmadeks. Analüüsiks võtsime igast korpusest juhuvalikuga 200 lauset iga uuritava verbi kohta (või kõik laused, kui neid oli kokku vähem kui 200) ja valisime välja markeristunud kasutused. Kokku jäi valimisse 1842 markerit (tabel 3).

Tabel 3. Markerite absoluutsagedused valimis.

(ma) arvan (et) 542 (mulle) tundub (et) 210
(ma) usun (et) 386 (mulle) paistab (et) 142
(ma) loodan (et) 404 (mulle) näib (et) 158

Selleks et võrrelda markerite levikut eri registrites, leidsime markeristunud kasutuste osakaalud iga verbi jaoks ja arvutasime markeri hinnangulised normaliseeritud sagedused 10 000 tekstisõna kohta, arvestades iga uuritava verbi kogusagedust korpuses.

J o o n i s 1. Eri KP-markerite hinnanguline esinemiskordade arv 10 000 tekstisõna kohta.

Analüüs näitab, et konkreetsete markerite normaliseeritud esinemissagedus erineb (joonis 1): kõige sagedasem marker on (ma) arvan (et), mida kasutatakse umbes sama palju kui kõiki muid markereid kokku. Teise rühma kuuluvad markerid verbidest usun, loodan ja tundub ning eriti harvad on paistab ja näib.

Teisalt erineb markerite kogusagedus valimites väga palju (joonis 2). Selle alusel saab registrid koondada viide rühma:

1) netivestlus ja netikommentaarid,

2) suulised argivestlused,

3) institutsionaalne suhtlus,

4) ilukirjanduslik proosa ja ajakirjandus,

5) teadus.

Lisaks erinevad registrid markerite mitmekesisuse ja jaotuse poolest (joonis 3). Ühele poole jäävad mitmekesise markerikasutusega kirjalikud tekstid, teisele poole tugevalt ühe markeri (ma) arvan (et) kesksed suulised tekstid. Kirjalikud tekstid omakorda jagunevad kaheks. Netitekstides on suur (ma) arvan (et) markeri ülekaal, trükitekstides on eri markerite levik võrdlemisi sarnane.

J o o n i s 2. KP-markerite hinnanguline kogusagedus registrites 10 000 tekstisõna kohta.

J o o n i s 3. Eri KP-markerite hinnanguline esinemiskordade arv 10 000 tekstisõna kohta registrites.

Järgmine küsimus on, millised konsituatiivsed tegurid seostuvad markerite sagedus­erinevustega. Joonistelt 1 ja 3 on näha, et suuresti määrab markerite kogusageduse (ma) arvan (et). Seetõttu vaatame seda eraldi. (ma) arvan (et) kasutuse poolest moodustavad registrid kontiinumi: argivestlus > institutsionaalne suhtlus ja netivestlus > netikommentaarid > ilukirjandus ja ajakirjandus > teadus (vt joonist 3).4

Skaala ühes otsas on argivestlus. Tegu on reaalajas toimuva kaasatusekeskse vestlusega. Kaasatuse vähenemise mõju markerite kasutusele paistab silma, kui võrdleme argivestlust infokeskse ja sageli ühe suhtluspoole võimukeskse institutsionaalse suhtlusega. Teisalt on markerit vähem ka netivestlustes ja netikommentaarides, mis on kaasatusekesksed. Netivestlus toimub samuti reaalajas, kuid kirjaliku tekstina on seal rohkem aega tekstitootmiseks ja sõnumi täpsemaks vormistamiseks kui suulises kõnes. Markeri sagedus väheneb veelgi netikommentaarides, mis ei nõua reaalajas tekstitootmist.

Skaala teise otsa moodustab markerit väga vähe kasutav teaduskirjandus. Siin on piiravaks teguriks (ma) arvan (et) semantika, mis ei sobi teaduse tõekesksusega ja kaldega impersonaalsusele (Hennoste jt 2020). Sama seletus sobib suurel määral ka ajakirjanduse tarvis. Üllatav on aga markeri vähesus ilukirjanduses, mis on olemuselt kaasav tekst ning sisaldab sageli suulist vestlust imiteerivat dialoogi ja selles väljenduvaid hoiakuid jms. Üldistavalt on (ma) arvan (et) kasutus siiski kooskõlas varem KP-markerite kohta sõnastatud konsituatiivsete teguritega (Biber 1988; Jonsson 2015).

Kui võrdleme (ma) arvan (et) sagedusi teiste markerite sagedustega, siis näeme kahte olulist erinevust (vt joonist 3). Esiteks, suulises suhtluses valitseb tugevalt (ma) arvan (et), kõik teised markerid esinevad seal väga harva. (ma) usun (et) ja (ma) loodan (et) on suulistes tekstides samas sagedusjärgus trükitekstidega. Väga sarnase funktsiooniga (mulle) tundub/paistab/näib (et) esinevad samuti harva, sealjuures näib-verbiga marker puudub suulise keele materjalis hoopis. Ennekõike suulise teksti­tootmise kiire tempo ei luba markereid täpsemalt valida ja eelistab kordamisi. Aeglasem tempo võimaldab valida markereid hoolikamalt ja suurendada nende mitmekesisust. Seda näitab ka netisuhtluse markerite suurem mitmekesisus. Samuti on kirjas, sealhulgas netis võimalik markeri varjatud vahetamine enne sõnumi ärasaatmist, mis suulises suhtluses võimalik ei ole (suulise teksti kustutamatuse tõttu oleks seal asendatud markerid tekstis näha, kuid selliseid näiteid meie materjalis ei esinenud).

Teiseks, netitekstid kasutavad kokku enam markereid kui suulised tekstid (vt joonist 2). Suulise institutsionaalse suhtluse puhul tuleb siin kõne alla infokesksuse mõju, mis vähendab markerite hulka. Ülejäänud suulised ja netiregistrid on aga kaasatuse­kesksed ning seega peaks nendega seostuma tegureid, mis suurendavad kaasatuse väljendamist just netis. Selliseid tegureid välja toodute hulgas ei leidu.

Trükitekstid kasutavad netiga analoogiliselt mitmekesiseid markereid, samal ajal esineb seal markereid võrdlemisi harva. Üks võimalik seletus on trükitekstide suurem toimetatus, mis võimaldab täpsemat teksti. Ajakirjanduses ja eriti teaduses on oluline ka seos tõega ja infokesksus, mis eriti ei eelda ebakindluse markereid ega isiklike hoiakute väljendamist. Probleemse rühma moodustab jällegi ilukirjandus, mis kasutab kokkuvõttes sama palju markereid kui trükiajakirjandus, kuigi on toimetatud ja kaasav tekst, mis ei tegele tõsikindla info vahendamisega. Selle seletuseks võib olla asjaolu, et KP-markerid ei sobi autoriteksti, vaid ennekõike otsesesse kõnesse. Seda toetab ka fakt, et dialoogivabas teaduses on markereid vähe, tsitaatidena otsest kõnet sisaldavates ajakirjandustekstides rohkem.

Eraldi teema on KP-markerite vormivariantide kasutus. Markerid võivad esineda neljal kujul (nt ma usun, et; ma usun; usun, et; usun). Valdavalt esinevad markerid sidendiga et, sealjuures on sidendiga arvan– ja loodan-markereist 78% (näited 6, 7), usun-markereist 90% (näide 8), näib kasutusest 94% (näide 9), paistab 96% ja tundub 97%.

Asesõna kasutuse poolest jagunevad markerid kolmeks. Arvan esineb valdavalt asesõnaga (75%) (näide 6), loodan ja usun asesõnaga ja ilma selleta variandid jagunevad umbes pooleks (loodan 44%, usun 48%) (näited 7, 8) ning kolmikus tundub, näib ja paistab valitseb ilma asesõnata variant (tundub esineb asesõnaga 23% juhtudest, näib 18%, paistab 1%) (näide 9). Üksnes verbist koosnevad markerid esinesid väga harva, olenemata verbist.

(6) mhmh .hh ma arvan et ma võibolla=sis `meilin et=sis=on `mõtlemisaega `ka. (SUUL IN)
(7) Ma loodan, et mul ei lähe enam kaua aega. (ILU)
(8) „[---] Usun, et Eestil ei ole sellist suurt ohtu, et võidakse vastu võtta otsus hakata ELiga ühinemist grupiviisiliselt käsitlema,” arvas Vähi. (AJA)
(9) Näib, et meediatarbijad janunevad eelkõige elamuste järele. (TEA)

Vormivariantide kasutus erineb registriti. Ilukirjanduses, netivestluses, institutsionaalses suhtluses ja vähemal määral ka argivestluses valitsevad asesõnalised variandid, mille seas on keskne ma+V+et (näited 6 ja 7). Ajakirjanduses, netikommentaarides ja vähemal määral ka teaduses valitsevad ilma asesõnata variandid, mille seas on keskne V+et mall (näited 8 ja 9). Seega valitseb asesõnaline mall vestlustes ja üldisemalt dialoogi sisaldavates registrites.

Teisalt on erinevus sidendiga ja ilma sidendita variantide kasutuses. Ilma sidendita variant esineb sageli suulistes registrites, argi- ja institutsionaalses vestluses (vastavalt 40%-l ja 31%-l juhtudest) (näide 10). Mujal valitsevad sidendiga variandid (näited 7–9). Seega paistab siin välja suulise ja kirjaliku keele vaheline erinevus.

(10) H: `põhiline on sis `see=et nagu det`sembri alguses tegelikult `selguvad need (.) põhiasjad või.
T: ma arvan pisut `varem. (0.5) aga `siiski jah. (SUUL ARGI)

 

4.2. Markerite positsioonid ja nende seosed konsituatiivsete teguritega

Meie teine uurimisküsimus oli, milline on markerite vormivariantide esinemus eri süntaktilistes positsioonides ja millised tegurid on positsioonidega seotud. Ana­lüüsitud tekstides valitseb markerite alguspositsioon (lauses või osalauses), muud positsioonid esinevad harva (8,2%-l juhtudest). Seetõttu eristame analüüsis ainult alguspositsiooni ja muid positsioone kokku.

Kõigepealt uurime, kas markeri nihkumine lause algusest tahapoole on mõnes registris või registrigrupis sagedasem kui teises või seostub positsioon pigem markeri struktuuri (ma/mulle olemasolu, verb) kui registriga. Seejärel selgitame, kas ­leitud seaduspärad on seletatavad konsituatiivsete tegurite abil või/ja mis osas tulenevad need muudest teguritest (verbi semantikast, markeristumise määrast vms).

Esmaseks kvantitatiivseks analüüsiks kasutasime otsustuspuude meetodit CHAID (Chi-square Automatic Interaction Detector),5 mille tulemuse esitab joonis 4.

Arvud näitavad, et markeri positsioon on tugevalt seotud registriga (joonised 4 ja 5). Suulistes registrites on marker algasendist tahapoole nihkunud ca 30%-l juhtudest (grupp 2 joonisel 4; näide 11), netivestlustes 17% (grupp 4; näide 12), ilu­kirjanduslikus proosas 8% (grupp 3), ülejäänud kirjalikes registrites alla 3% (grupp 1).

J o o n i s 4. KP-markeri süntaktilise positsiooniga seotud mõjutegurid.

(11) N: a hinna- `hinnad nagu=on `samad=vä.
M: `hinnad on niuke ma=arvan siuke `keskmine siuke `hinnatase on `sama mis Eesti `mõni asi `kallim, `mõni asi `odavam. (SUUL ARGI)
(12) eraldi mooduli peab laadima selle jaoks alla, tundub (NV)

Kesksed mõjurid on sealjuures reaalajas tekstitootmine ja dialoog (vestlus ja dialoogi kasutus ilukirjanduses). Suulisest suhtlusest aeglasema tempoga netivestluses on marker tahapoole nihkunud oluliselt vähem. Kustutamatuse tõttu pole suulises ­keeles võimalik ka markeri asukoha hilisem korrigeerimine, kuna markeri algusesse viimine nõuaks kogu lause uuesti ütlemist.

J o o n i s 5. KP-markeri positsioon (osa)lauses.

J o o n i s 6. KP-markeri positsioon olenevalt verbist argivestlustes ja institutsionaalses suhtluses (%). Jooniselt puudub (mulle) näib (et), mida siinse materjali suulistes registrites ei esinenud.

J o o n i s 7. KP-markeri positsioon (%) kirjalikes registrites verbist olenevalt.

Teisalt selgus, et eri markerid on nihkunud tahapoole eri määral. Kõigepealt on erinevus kirjalike ja suuliste registrite vahel: suulises registris on (ma) arvan (et) ja (mulle) tundub (et) oluliselt sagedamini tahapoole nihkunud kui ülejäänud ­markerid (joonis 6; grupid 7 ja 8 joonisel 4). Seda ei saa seletada konsituatiivsete teguritega. Kirjalikes tekstides ei ole erinevused markerite vahel statistiliselt olulised (joonis 7).

Lisaks näitab analüüs, et statistiliselt on seotud ka KP-markeri asukoht ja asesõna kasutus. Kõigis registrites ja kõigi markerite puhul kehtib põhimõte, et lause sees/lõpus esineb ma/mulle sagedamini kui lause alguses. Nt kõige kindlamini paikneb marker lause alguses ajakirjandus- ja teadustekstides ning netikommentaarides, ­kusjuures 99%-l juhtudest on neis registrites lausealguline selline marker, mis ei sisalda asesõna (grupp 5 joonisel 4). Asesõna kasutuse seos registri ja markeri ­nihkumisega vajab eraldi uuringut, sh võrdlust markeristumata verbidega, ja sellesse me siin ei süvene.

 

5. Arutelu ja kokkuvõte

Analüüsisime KP-markereid (ma) arvan (et), (ma) usun (et), (ma) loodan (et), (mulle) näib (et), (mulle) tundub (et), (mulle) paistab (et) ja nende kasutust suulises argi­vestluses, suulises institutsionaalses suhtluses, ilukirjanduslikus proosas, aja­kirjanduses, teaduses, netivestlustes ja netikommentaarides.

Markerite kasutussageduse analüüs näitas, et selle alusel on registrid koondatavad viide rühma, milles markerid esinevad alaneva sagedusega: netivestlused ja netikommentaarid, suulised argivestlused, institutsionaalne suhtlus, ilukirjanduslik proosa ja ajakirjandus, teadus (vt joonist 2). Samal ajal selgus, et markeri (ma) arvan (et) hinnanguline sagedus oli materjalis suurem kui muudel markeritel kokku ja määras sellega ka markerite kogusageduse (vt joonist 1).

Täpsem analüüs näitas, et just (ma) arvan (et) sagedus vastab hästi varasemates uurimustes leitud KP-markerite üldisele sagedusjaotusele (vrd Jonsson 2015: 214). Kõiki markereid arvestades tulevad välja olulised erinevused eri registrite vahel (vt joonist 3).

Esiteks, suulises suhtluses valitseb (ma) arvan (et), muid markereid esineb seal väga vähe. See on sarnane episteemiliste partiklite võrdleva analüüsi tulemusega, kus samal viisil toimib partikkel vist (Hennoste jt 2021). Seega valitseb suulises suhtluses erinevalt kirjalikust üks KP-marker või ebakindluse partikkel. See on kooskõlas suulise suhtluse ökonoomiapõhimõttega, mis soosib varieerumise asemel kordusi (vt nt Rühlemann 2007).

Teiseks, kirjalikud registrid kasutavad mitmekesist markerite valikut, sealjuures nii toimetamist võimaldavates trükitekstides ja netikommentaarides kui ka argi­vestlusega analoogilises reaalajas netivestluses (vt joonist 3). Siin on keskeks mõjuriks kirjaliku tekstitootmise aeglasem tempo, mis võimaldab valida markereid täpsemalt ja suurendada nende mitmekesisust.

Kolmandaks, trükitekstides on markereid kokku vähem kui netitekstides (vt jooniseid 2 ja 3). Üks võimalik seletus on, et tänu toimetamisele on trükitekstid täpsemad ega vaja ebakindlusele osutamist. Ajakirjanduses ja eriti teaduses on oluline ka seos tõega ja infokesksus, mis ei eelda ebakindluse markereid ega isiklike hoiakute väljendamist. Samuti on trükitekst suunatud korraga paljudele adressaatidele väljaspool reaalaega ning sellisena ei ava dialoogilist ruumi.

Neljandaks, suulises ja netisuhtluses esineb (ma) arvan (et) muudest markeritest oluliselt sagedamini, trükitekstides on eri markerite hinnangulised sagedused võrdlemisi sarnased (vt joonist 3). Siin on keskseks eristajaks interpersonaalsus. Suuline suhtlus ja netivestlus on reaalajas vestlused, trükitekstid toimetatud narratiivid ja seletused. Vestlustes tõuseb esile interpersonaalne suhtlusruumi avardamine. See on markeri (ma) arvan (et) oluline roll ja võimaldab seletada selle markeri suuremat sagedust vestlustes (vt ka siinses numbris Laanesoo 2022). Vaherühmaks on siin netikommentaarid, mis moodustatakse küll valdavalt reaalajas, kuid on vaid osaliselt vestlused. Siiski on see interpersonaalsust võimaldav register.

Uurimus andis kaks üllatavat tulemust. Esiteks, netitekstid kasutavad kokkuvõttes enam markereid kui suulised tekstid (vt joonist 2). See joon ei ole seletatav eelnevalt leitud konsituatiivsete teguritega. Üks võimalik seletus on, et internetis väljendavad suhtlejad oma ebakindlust rohkem verbaalselt, kuna puuduvad suulise keelega analoogilised mitteverbaalsed vahendid (nt intonatsioon, miimika jm). Ka on võimalik, et vahendatud netisuhtluses väljendavad inimesed oma hoiakuid vabamalt kui silmast silma suulises suhtluses või kõnelevad enam suhtumistest, tunnetest jms kui suulises suhtluses ning seetõttu esineb seal ka rohkem KP-markereid.

Teiseks, üllatav on markerite suhteline vähesus ilukirjanduses, mis on olemuselt kaasav register, kus esineb osaliste dialoog ja väljendatakse palju hoiakuid ja tundeid. Seda võib seletada asjaolu, et KP-markerid ei sobi ilukirjanduse autoriteksti, kuna nad on kasutatavad üksnes juhul, kui kasutaja esineb enda nimel. Seda toetab ka fakt, et ebakindlust väljendavaid partikleid, mis sobivad nii autoriteksti kui ka tegelaste dialoogi, on ilukirjanduses oluliselt enam kui ajakirjanduses (Hennoste jt 2021).

Markerite vormivariantide, nende eri süntaktilistes positsioonides esinemuse ja sellega seotud tegurite analüüs näitas, et eri verbid eelistavad erinevaid vormi­variante: arvan esineb valdavalt asesõnaga, loodan ja usun jagunevad pooleks ning tundub, näib ja paistab puhul valitseb ilma asesõnata variant. Üksnes verbist koosnevad KP-markerid on kõigis vormivariantides väga harvad.

Kõigi markerite keskne positsioon on lausealguline, samal ajal on registrite vahel olulised erinevused. Enim on markerid liikunud tahapoole suulistes registrites (ca 30%), kusjuures (ma) arvan (et) ja (mulle) tundub (et) esinevad tagapool oluliselt sagedamini kui ülejäänud (vt jooniseid 4 ja 6). Järgnevad netivestlused ja ilu­kirjanduslik proosa. See näitab, et tugevaimalt mõjutab markerite nihkumist reaalajas teksti tootmine ja dialoog. KP-markerite tahapoole nihkumine on suulistele registritele üldiselt omane nähtus (vt nt Auer, Lindström 2016).

Kokkuvõttes koonduvad kesksed markerite sagedust, vormivariantide valikuid ja asukohta mõjutavad konsituatiivsed tegurid dialoogi ümber. Olulisemad on siin dialoogiline ja reaalajas teksti tootmine, mis suurendavad nii markerite hulka, ühe markeri kesksust kui ka markerite tahapoole nihkumist. Sealjuures on eraldi vaja esile tõsta reaalajas tekstide tootmise tempot, mis eristab suulisi vestlusi neti­vestlusest. Järgmised olulised jooned on tekstide ehitusega seostuvad tegurid vestlus ja dialoogi imitatsioon kirjanduses, mis suurendavad markerite hulka ja tahapoole nihkumist. Samal ajal oli näha, et eri markerite ja eri registrite puhul tulevad esile ka teised konsituatiivsed ja tekstikesksed tegurid. Seega ei ole KP-markerite kasutus taandatav mõne üksiku teguri mõjule, rolli mängivad eri tegurite kombinatsioonid.

Lisaks tuleb mõjuritena esile tuua kaks asjaolu. Esiteks on oluline KP-markerite endi semantika, mis ei sobi registritega, milles on oluline tekstide tõekesksus ja impersonaalsus. Teiseks on oluline markerite erinev pragmatiseerumine.

Vaadates markerite vormi ja positsioone, saame ka üldistada, et analüüsitud verbid on erineval määral pragmatiseerunud. Ühelt poolt seostub pragmatiseerumine sidendi et kadumisega, mis on eelduseks konstruktsiooni liikumisele lause alguspositsioonist tahapoole. Vormi poolest on enim pragmatiseerunud arvan-, vähem usun- ja loodan- ning minimaalselt tundub-, näib- ja paistab-markerid. Teisalt võib ka markeri sagedasemat tahapoole nihkumist seletada kaugemale arenenud pragmatiseerumisega. Sellest seisukohast on enim pragmatiseerunud arvan- ja tundub-markerid. See lubab järeldada, et vorm ja positsioon on teineteisest sõltumatud tegurid. Seda kinnitab ka ilukirjandus, kus markerid ei esine suurema sagedusega kui aja­kirjanduses, kuid samal ajal on oluliselt sagedamini lauses tahapoole nihkunud.

Kokkuvõttes on enim pragmatiseerunud marker (ma) arvan (et), mis on polüfunktsionaalne analoogiliselt inglise markeriga I think. Praegu puuduvad analüüsid selle kohta, millistes funktsioonides esinevad ülejäänud siin vaadeldud KP-markerid. Kuna neid kasutatakse oluliselt vähem, siis võib oletada, et neil on ka vähem funktsioone. Sellest lähtudes esitame hüpoteesi, et (ma) arvan (et) on pragmatiseerunud üldmarker, mis ühelt poolt esineb paljudes funktsioonides ja teisalt sobib kergemini teiste KP-markerite funktsionaalseks asendajaks kui vastupidi.

Saadud tulemused seavad kahtluse alla üldistavad analüüsid, milles eri partiklid ja KP-markerid võetakse kokku üheks rühmaks. Meie analüüs näitab, et oluline on eristada vähemalt kaht rühma. Ühele poole jäävad üldised ja paljudesse kontekstidesse sobivad diskursusemarkerid (nagu vist ja (ma) arvan (et)), teisele poole muud.

 

Artikli autorid kuuluvad projekti PRG341 „Pragmaatika grammatika kohal: subjektiivsus ja intersubjektiivsus eesti keele registrites ja tekstiliikides“ töörühma. Artikli valmimist on toetanud Eesti Teadusagentuur ja Euroopa Regionaalarengu Fond (Eesti-uuringute Tippkeskus).

 

Lühendid

AJA = ajakirjandus; ILU = ilukirjanduslik proosa; KOMM = netikommentaarid; NV = neti­vestlused; SUUL ARGI = suuline argivestlus; SUUL IN = suuline institutsionaalne suhtlus; TEA = teadus.

 

TRANSKRIPTSIOONIMÄRGID

.

langev intonatsioon

`

rõhutatud sõna või silp

,

poollangev intonatsioon

si-

pooleli jäänud sõna

(.)

mikropaus (0.2 sekundit või lühem)

.hh

häälekas sissehingamine

(0.8)

pikem paus sekundites

=

kokkuhääldamine

 


Tiit Hennoste
(snd 1953), PhD, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi kaas­professor (Jakobi 2, 51005 Tartu), tiit.hennoste@ut.ee

Külli Habicht (snd 1964), PhD, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi kaas­professor (Jakobi 2, 51005 Tartu), kulli.habicht@ut.ee

Helle Metslang (snd 1950), PhD, Tartu Ülikooli emeriitprofessor (Jakobi 2, 51005 Tartu), helle.metslang@ut.ee

Külli Prillop (snd 1974), PhD, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi teadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), kulli.prillop@ut.ee

Kirsi Laanesoo (snd 1984), PhD, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi teadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), kirsi.laanesoo@gmail.com

Liina Pärismaa (snd 1988), MA, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi nooremteadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), liinaparismaa@gmail.com

Elen Pärt (snd 1988), MA, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi doktorant (Jakobi 2, 51005 Tartu), elen.p2rt@gmail.com

Andra Rumm (snd 1991), PhD, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi lektor ja teadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), andra.rumm@ut.ee

Andriela Rääbis (snd 1966), PhD, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi teadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), andriela.raabis@ut.ee

Carl Eric Simmul (snd 1991), MA, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi noorem­teadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), simmulman@gmail.com

 

1 Spetsiifilistes olukordades on võimalik ka suuline monoloogiline tekstitootmine, milles tagasiside puudub (nt üksi tehtav raadiosaade). Selliseid tekste me ei vaatle.

2 Tähistame markeriteks olevaid konstruktsioone kujuga (ma) arvan (et), (mulle) tundub (et), lühivariandina ka ainult konstruktsiooni esindava verbiga: arvan, tundub.

3 Näited pärinevad artiklist Hennoste jt 2020. Lühendite seletusi vt artikli lõpust.

4 Võrreldes meie varasema (ma) arvan (et) uuringuga (Hennoste jt 2020) on siinse uuringu aluseks olnud netivestluste korpuses selle markeri hinnanguline sagedus 10 000 tekstisõna kohta oluliselt väiksem ega ületa enam sagedust argivestlustes. Praegune materjal on mahukam ning kogutud rohkematelt vestlejatelt, nii et üksikisiku keelekasutuse mõju on väiksem.

5 Tegu on masinõppemeetodiga, mis jagab vaatlused (siinses uuringus näitelaused) etteantud mõjutegurite (siin register, verb, ma/mulle olemasolu) alusel iteratiivselt klassidesse, kasutades klassidevahelise erinevuse hindamiseks χ2 statistikut. Iga hargnemine puus toimub antud tasandil statistiliselt kõige olulisema teguri alusel. (Kass 1980) Otsustuspuu genereerimisel kasutasime tarkvarapaketti IBM SPSS Statistics. p-väärtused on Bonferroni korrektsiooniga. Usaldusnivoo nii klasside ühendamiseks kui ka eraldamiseks on 95%.

Kirjandus

VEEBIVARAD

EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat. http://www.eki.ee/dict/ekss/

ENC19 = Jelena Kallas, Kristina Koppel 2020. Eesti keele ühendkorpus 2019. Eesti Keele­ressursside Keskus. https://doi.org/10.15155/3-00-0000-0000-0000-08489L

Keeleveeb. https://www.keeleveeb.ee/

Suulise eesti keele korpus. https://keeleressursid.ee/et/220-suulise-eesti-keele-korpus

Sõnaveeb = EKI ühendsõnastik 2020. Eesti Keele Instituut. https://sonaveeb.ee

 

KIRJANDUS

Aijmer, Karin 1997. I think – an English modal particle. – Modality in Germanic Languages: Historical and Comparative Perspectives. Toim Toril Swan, Olaf Jansen-Westvik. Berlin–New York: Mouton de Gruyter, lk 1–47. https://doi.org/10.1515/9783110889932.1

Auer, Peter 2009. On-line syntax: Thoughts on the temporality of spoken language. – Lan­guage Sciences, kd 31, lk 1–13. https://doi.org/10.1016/j.langsci.2007.10.004

Auer, Peter; Lindström, Jan 2016. Left/right asymmetries and the grammar of pre- vs. postpositioning in German and Swedish talk-in-interaction. – Language Sciences, kd 56, lk 68–92. https://doi.org/10.1016/j.langsci.2016.03.001

Biber, Douglas 1988. Variation across Speech and Writing. New York: Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9780511621024

Biber, Douglas; Conrad, Susan 2009. Register, Genre, and Style. (Cambridge Textbooks in Linguistics.) Cambridge: Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9780511814358

Breitkopf-Siepmann, Anna 2012. Hedging in German and Russian conference presentations: A cross-cultural view. – Subjectivity in Language and Discourse. (Studies in Pragmatics 10.) Toim Nicole Baumgarten, Inke Du Bois, Juliane House. Leiden: Brill, lk 295–318. https://doi.org/10.1163/9789004261921_014

Brinton, Laurel 2017. The Development of Pragmatic Markers in English: Pathways of Change. Cambridge: Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/9781316416013

Chafe, Wallace L. 1982. Integration and involvement in speaking, writing, and oral literature. – Spoken and Written Language: Exploring Orality and Literacy. Toim Deborah Tannen. Norwood: Ablex, lk 35–53.

Heine, Bernd; Kaltenböck, Gunther; Kuteva, Tania; Long, Haiping 2021. On the rise of discourse markers. – Studies at the Grammar-Discourse Interface: Discourse Markers and Discourse-related Grammatical Phenomena. (Studies in Language Companion Series 219.) Toim Alexander Haselow, Sylvie Hancil. John Benjamins, lk 24–55. https://doi.org/10.1075/slcs.219.01hei

Hennoste, Tiit 2000. Allkeeled. – Eesti keele allkeeled. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 16.) Toim T. Hennoste. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 9–56.

Hennoste, Tiit 2004. Et-komplementlause peaverbide funktsioonid eestikeelses vestluses. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 504–523; nr 8, lk 590–609.

Hennoste, Tiit 2006. Et-komplementlause peaverbide funktsioonid eestikeelses vestluses 2: mõtlema. – Lähivertailuja 17. (Jyväskylä Studies in Humanities 53.) Toim Anne­katrin Kaivapalu, Külvi Pruuli. Jyväskylä: Jyväskylän yliopisto, lk 119–134. https://doi.org/10.5128/LV17.08

Hennoste, Tiit; Pajusalu, Karl 2013. Eesti keele allkeeled. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Hennoste, Tiit; Habicht, Külli; Metslang, Helle; Prillop, Külli; Laanesoo, Kirsi; Ogren, David; Pärismaa, Liina; Pärt, Elen; Rumm, Andra; Rääbis, Andriela; Simmul, Carl Eric 2020. Diskursusemarker (ma) arvan (et). – Emakeele Seltsi aastaraamat 65 (2019). Peatoim Mati Erelt. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 63–90. http://dx.doi.org/10.3176/esa65.03

Hennoste, Tiit; Metslang, Helle; Habicht, Külli; Prillop, Külli 2021. Kuue (inter)subjektiivsuspartikli kasutus eesti keele registrites. – Emakeele Seltsi aastaraamat 66 (2020). Peatoim Mati Erelt. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 91−123. https://doi.org/10.3176/esa66.04

Jonsson, Ewa 2015. Conversational Writing: A Multidimensional Study of Synchronous and Supersynchronous Computer-Mediated Communication. (English Corpus Linguistics 16.) Frankfurt am Main jt: Peter Lang Edition. https://doi.org/10.3726/978-3-653-06512-1

Kass, Gordon V. 1980. An exploratory technique for investigating large quantities of categori­cal data. – Journal of the Royal Statistical Society. Series C (Applied Statistics), kd 29, nr 2, lk 119–127. https://doi.org/10.2307/2986296

Keevallik, Leelo 2010. Clauses emerging as epistemic adverbs in Estonian conversation. – Linguistica Uralica, kd 46, nr 2, lk 81–101. https://doi.org/10.3176/lu.2010.2.01

Kärkkäinen, Elise 2003. Epistemic Stance in English Conversation: A Description of its Inter­actional Functions, with a Focus on ‘I think’. (Pragmatics & Beyond New Series 113.) Amsterdam–Philadelphia: John Benjamins. https://doi.org/10.1075/pbns.115

Laanesoo, Kirsi 2022. Diskursusemarker (ma) arvan (et) direktiivides. – Keel ja Kirjandus, nr 1–2, lk 151–167. https://doi.org/10.54013/kk770a9

Leech, Geoffrey; Short, Mick 2007. Style in Fiction: A Linguistic Introduction to English Fictional Prose. 2. tr. London: Longman.

Mortensen, Janus 2012. Subjectivity and intersubjectivity as aspects of epistemic stance mark­ing. – Subjectivity in Language and Discourse. (Studies in Pragmatics 10.) Toim Nicole Baumgarten, Inke Du Bois, Juliane House. Bingley: Emerald, lk 229–246. https://doi.org/10.1163/9789004261921_011

Mullan Kerry 2012. Saying what you think: An analysis of French and Australian English non-native speaker expression of subjectivity. – Subjectivity in Language and Discourse. (Studies in Pragmatics 10.) Toim Nicole Baumgarten, Inke Du Bois, Juliane House. Bingley: Emerald, lk 193–227. https://doi.org/10.1163/9789004261921_010

Mullan, Kerry; Karlsson, Susanna 2012. Subjectivity in contrast: A cross-linguistic comparison of ‘I think’ in Australian English, French and Swedish. – Subjectivity in Language and Discourse. (Studies in Pragmatics 10.) Toim Nicole Baumgarten, Inke Du Bois, Juliane House. Bingley: Emerald, lk 271–294. https://doi.org/10.1163/9789004261921_013

O’Grady, Gerard 2017. “I think” in political discourse. – International Review of Pragmatics, nr 9, lk 269–303. https://doi.org/10.1163/18773109-00901006

Prillop, Külli; Hennoste, Tiit; Habicht, Külli; Metslang, Helle 2021. Ei saa me läbi „Pragmaatika” korpuseta. Korpuspragmaatika ja pragmaatikakorpus. – Mäetagused, nr 81, lk 161–176.

Rühlemann, Christoph 2007. Conversation in Context: A Corpus-Driven Approach. London: Continuum.

Thompson, Sandra 2002. “Object complements” and conversation: Towards a ­realistic account. – Studies in Language, kd 26, nr 1, lk 125–164. https://doi.org/10.1075/sl.26.1.05tho