Diskursusemarker (ma) arvan (et) direktiivides

Artikli teema on igapäevases suhtluses esinevad lausungid, milles on kaks komponenti ja kaks suhtlustegevust: komplementlausega predikaadil põhinev arvamust väljendav diskursusemarker (edaspidi KP-marker) (ma) arvan (et) ja direktiiv. Näide 1 illustreerib artikli fookuses olevaid lausungeid.¹ Vestluslõik on kõne infotelefonile, milles helistaja (H) soovib teada, mida peaks inimene tegema, kui ta on töötuks jäänud.

(1)	01	H:	.hhh tere. (.) .hhh öölge kas: te: oskate `öelda kuhu `elistada
	02		kui inimene on jäänud `töötuks=et=mis: (.) ta peaks
	03		`tegema=või.=h (.) .hhhh
	04		(.)
	05	V:	ma=arvan=et tööhõive`ametis peaks ennast=ää `kirja panema.
	06	H:	mhmh kas sinna saab `elistada `ka.

Infoliini töötaja (V) vormistab vastusvooru kujul ma=arvan=et tööhõive`ametis peaks ennast=ää `kirja panema (rida 5). Selles tuleb esile kolm peamist tunnusjoont, mis iseloomustavad artiklis käsitletavaid lausungeid. Esiteks, KP-marker (ma) arvan (et) käib kõneleja teadmiste kohta, mis selles näites viitab, et kõneleja ei ole oma järgnevas infos kindel. Teiseks, (ma) arvan (et) toob esile asjaolu, et järgneb kõneleja isiklik arvamus. Kolmandaks, markerile järgnev lausungiosa on direktiiv, mis annab juhiseid, kuidas vestluskaaslane peaks edasi tegutsema.

Suhtluse kujundamisel mängivad olulist rolli episteemiline ja deontiline mõõde (ingl dimension). Episteemiline mõõde puudutab suhtlejate teadmisi (Heritage 2012). Kõneleja vormistab oma kõnevoorud vastavalt sellele, mida ta teab teise suhtleja, tema teadmiste ja maailma kohta. Deontiline mõõde puudutab inimeste tegevust või käitumist – seda, mida antud olukorras keegi võib teha, peab tegema või mida ei tohi teha (Cummins 1996). Episteemiline ja deontiline mõõde hõlmavad ka suhtlejate õigusi ja kohustusi, mida märgitakse terminitega episteemiline ja deontiline autoriteet (Stevanovic, Peräkylä 2012; Stevanovic, Svennevig 2015). Episteemiline autoriteet märgib kellegi (eelis)õigust midagi teada ja selle kohta midagi arvata (Heritage, Raymond 2005; Stevanovic, Svennevig 2015). Deontiline autoriteet tähendab kellegi õigust paika panna teiste inimeste tegusid (Stevanovic, Peräkylä 2012; Stevanovic, Svennevig 2015). KP-marker (ma) arvan (et) seostub eelkõige suhtluse episteemilise, direktiiv aga deontilise mõõtmega.

 

Episteemiline mõõde ja KP-marker (ma) arvan (et)

KP-marker (ma) arvan (et) kuulub markerite rühma, mille analooge on paljudes keeltes. Varasemalt on palju uuritud konstruktsiooni I think, mida võib pidada markeri (ma) arvan (et) vasteks inglise keeles (Aijmer 1997; Kärkkäinen 2003; Mullan 2012; Zhang 2014). Uurimustes on välja toodud selle markeri neli keskset pragmaatilist funktsiooni. Neist kaks on ebakindluse markeerimine propositsiooni tõe­väärtuse suhtes (ingl tentative) (Holmes 1990; Aijmer 1997; Kärkkäinen 2003) ja kõneleja tugeva isikliku arvamuse väljendamine (ingl deliberative, emphatic) (Holmes 1990; Aijmer 1997; Kärkkäinen 2003). Kolmandana on välja toodud pehmendav (ingl mitigating, hedging) funktsioon, mis seisneb markeri kasutamises öeldu (näiteks liialt otsekohese väite) pehmendamiseks (Aijmer 1997; Zhang 2014). Neljandaks on kirjeldatud markeri funktsiooni diskursuse organiseerijana (Stenström 1995; Aijmer 1997; Kärkkäinen 2003; Mullan 2010, 2012). Kerry Mullan (2012: 205) toob välja, et I think tähistab piiri diskursuses: alustab teemat, raamib vahesekventsi või alustab kokkuvõtet; markeerib eelnevast kõnevoorust uut või erinevat vaatenurka. Samuti on leitud, et I think võib osutada kõneleja teksti planeerimisele (Kärkkäinen 2003; Mullan 2012).

Toodud funktsioonid ei ole alati selgete piiridega, vaid kalduvad suhtluses omavahel põimuma, kuigi konkreetsel juhul võib üks funktsioon domineerida. Seega võib diskursusemarkerit I think pidada polüfunktsionaalseks üksuseks. Üldistavalt on KP-markerit I think iseloomustatud kui markerit, mis on ühtaegu nii subjektiivne kui ka intersubjektiivne (Mortensen 2012). Subjektiivseks võib markerit pidada, kuna kõneleja kasutab seda oma arvamuse edastamiseks. Intersubjektiivsusele osutab asjaolu, et I think kasutusega annab kõneleja võimaluse ka teistele arvamustele ja kutsub vestluskaaslasi üles diskuteerima eri arvamuste üle, avardades markeri kasutamise abil dialoogilist ruumi (Mortensen 2012). Nii väldivad kõnelejad oma arvamuse liiga konkreetset esitamist, mis võiks esile kutsuda vestluspartnerite võimalikke erimeelsusi ja vaidlustusi (Wardaugh 1985: 183).

Sandra Thompson (2002) toob välja, et diskursusemarkerid, sealhulgas I think, ei kanna ise lausungi keskset suhtluseesmärki. Seda näitab asjaolu, et adressaadid ei reageeri peaaegu kunagi markerile, vaid ennekõike markerile järgnevale või seda ümbritsevale üksusele. Diskursusemarkeri ülesandeks on väljendada öeldu suhtes kõneleja episteemilist, evidentsiaalset või hinnangulist hoiakut.

Konstruktsiooni (ma) arvan (et) eesti keeles on analüüsitud kui üksust, mis tähistab kõneleja ebakindlat teadmist (tähenduses ’arvatavasti’) või kõneleja isiklikku arvamust (tähenduses ’minu arvates’) (Keevallik 2003, 2010; Hennoste jt 2020). Selle konstruktsiooni teisi funktsioone eesti suulises suhtluses pole täpsemalt uuritud.

 

Deontiline mõõde ja direktiivid

Direktiiv on suhtlustegevus, millega taotletakse vestluskaaslaselt mingi tegevuse ­sooritamist või mittesooritamist (nt Ervin-Tripp jt 1984: 116–117; Stevanovic, Svenne­vig 2015; Sorjonen jt 2017; Floyd jt 2020). Direktiivil on hulk ebaselgete piiridega alaliike: prototüüpsed direktiivid on käsud ja keelud, kuid direktiivide alla loetakse ka palved, üleskutsed, soovitused, nõuanded, ettepanekud ja paljud muud suhtlus­tegevused (Ervin-Tripp 1976; Stevanovic, Svennevig 2015; Metslang 2017: 529).

Grammatiliselt keskseks direktiivide vormistusvahendiks peetakse käsklauset, kuid suhtluses vormistatakse direktiive ka väit- ja küsilausetega (Sorjonen jt 2017: 1; Hennoste 2022 (ilmumas)). Osa uurijaid jagab direktiivid vormist lähtudes otsesteks ja kaudseteks direktiivideks. Imperatiivi konstruktsiooniga palveid loetakse otsesteks, kaudseks aga neid palveid, mis on vormistatud küsilausete või muude vahenditega, mis annavad adressaadile valikuvõimaluse vormistatud palve täideviimise suhtes (nt Ogiermann 2009).

Eri uurijad ja koolkonnad on direktiivi vormide valikut seletanud eri viisidel. Susan Ervin-Trippi (1976) direktiivide tüpoloogias on esindatud nii otsesed käsud (Anna tikke!) kui ka vihjed sellele, et vestluskaaslane peaks midagi tegema (Tikud on otsas.). Ta toob välja, et direktiivi vormi valik sõltub muu hulgas kõneleja ja adressaadi võimusuhetest, ja rõhutab, et direktiivi rolli analüüsimiseks tuleb arvestada rangelt selle positsiooniga suhtlusjärjendis. Viisakusteooria raames läbi viidud palvete vormistamise uurimustes on väidetud, et palve sõnastamine kaudsena on seotud viisakusega (nt Brown, Levinson 1987). Aluseks on arusaam, et direktiivide esitamine on teatud mõttes sotsiaalselt problemaatiline tegevus, kuna teise inimese käskimine-keelamine on alati kõneleja püüd ennast kehtestada.

Tegelike vestluste põhjal on suhtluse uurijad näidanud, et viisakus ei ole määrav tegur, miks palveid vormistatakse erinevalt (nt Watts 2003). Traci Curl ja Paul Drew (2008) leidsid, et palvete erinev vormistus on seotud ennekõike sellega, kuidas palve esitaja hindab oma õigusi palvet esitada ja palve täide­viimise võimalikke takistusi. Palve vormistamine nii-öelda puhta imperatiivina näitab kõneleja suurt õigust seda direktiivi kasutada ning kõneleja ei näe direktiivi täitmisel täitjapoolseid takistusi (Craven, Potter 2010; Antaki, Kent 2012). Samas väitlauselise I wonder if konstruktsiooni kasutamine palvetes väljendab seda, et kõnelejal pole õigust palvet esitada ja ta näeb suuri takistusi (Curl, Drew 2008).

Direktiive eristatakse ka temporaalsusest lähtuvalt, st vastavalt sellele, kas direktiiv käib tegevuse kohta, mis toimub siin ja praegu, või puudutab see tulevikus aset leidvat tegevust, mida tehakse teisel ajal ja võimalik, et ka teises kohas (Hennoste, Rääbis 2004: 73; Stevanovic 2015; Floyd jt 2020).

Kuigi erinevaid KP-markereid on eri keeltes palju uuritud, pole varasemad uurimused käsitlenud nende kasutust direktiivides. Siinne uurimus panustab selle lünga täitmisse, andes ülevaate markeri kasutusest tegelikus suhtluses esinevates direktiivides. Artiklis uurin, mis eesmärkidel kasutatakse direktiivides KP-markerit (ma) arvan (et). Selleks analüüsin seda markerit sisaldavaid direktiive mikrotasandil konkreetses suhtluskontekstis. Uurin, milline on markeri ehitus, millises järjendipositsioonis esineb seda markerit sisaldav direktiiv suhtluses ja kuidas kaasvestlejad sellele reageerivad. Samuti analüüsin, kuidas KP-markerit (ma) arvan (et) sisaldavates suhtlusjärjendites tuuakse esile deontilise ja episteemilise autoriteedi roll, ja näitan, kuidas see konkreetses vestluses võib voor vooru järel muutuda. Uurimuse taotlus ei ole määrata täpseid direktiivide liike, kuna piirid eri direktiivide vahel on hägusad.

 

Materjal ja meetod

Uurimuse esialgne materjal hõlmas 528 (ma) arvan (et) sisaldavat lausungit Tartu Ülikooli suulise eesti keele korpusest (SEKK). Esmases analüüsis osutus neist direktiivideks 18, mis moodustavad selle artikli alusmaterjali (ülejäänud lausungid olid arvamused või oletused). Materjal hõlmab nii ametisuhtlust kui ka argisuhtlust, nii silmast silma kui ka telefonisuhtlust. Esindatud on nii üksteisele võõraste inimeste infodialoogid kui ka sõprade-tuttavate ja pereliikmete argised vestlused. Direktiivid puudutavad nii tegevusi, mis toimuvad siin ja praegu (nt pannkookide pannilt võtmine), kui ka tegevusi, mis peaksid aset leidma tulevikus, väljaspool antud suhtlussituatsiooni (nt veebilehelt reisi kohta info hankimine). Vestluste ühine joon on see, et osalejad tegutsevad käimasolevas suhtlusolukorras ühise eesmärgi nimel: näiteks küpsetavad pannkooke, proovivad panna paika sobivat reisimarsruuti või planeerida ühist üritust.

Uurimiseks kasutasin suhtluslingvistika lähenemist, mille eesmärk on näidata, milliseid keelelisi vahendeid ja mil viisil kasutatakse eri suhtlustegevuste läbiviimiseks (nt Couper-Kuhlen, Selting 2018). Suhtluslingvistika kasutab vestlusanalüüsi metodoloogiat, millega on võimalik suhtlust uurida mikrotasandil. Materjali analüüs on kvalitatiivne.

 

Analüüs

Iseloomustan KP-markeri (ma) arvan (et) kasutust direktiivides nelja näite abil. Näide 2 esindab institutsionaalset suhtlust, milles kaks klienti (M ja N) soovivad reisibüroo töötajalt (T) infot Põhja-Soome vaatamisväärsuste kohta. Veidi varem on T klientidele tutvustanud veebilehte, millelt saab reisisihtpaikade kohta põhjalikku infot, vihjates sellele, et täpsemat teavet nende büroo ei paku (ei ole näites esitatud). Sellest hoolimata jätkab M küsimusega, saamaks täiendavat infot reiside kohta (rida 1). Vastuses (read 2–3, 7–8) ütleb T otse, et nende büroo tegeleb piletite müügiga ega korralda reise, andes sellega märku, et soovib teema lõpetada.

(2)	01	M:	a mida teil `pak[kuda on.]
	02	T:	[no::] (.) e `meie ei `paku me (.) `põhimõtselt
	03		me oleme `piletimüügibü`roo.
	04		(.)
	05	M:	[`aa] ((väga rõhutatult, üllatunult))
	06	N:	[mhmh]
	07	T:	[ega me ei]=`korralda selliseid me ei=`pane kellegile mar`sruute
	08		maha ega `mi[dagi.]
	09	M:	[`aa]
	10		(0.3)
	11	T:	ja `põhitegevusvaldkond on `lennukipiletite `müük `müük et [ee] jah
	12	M:	[mhmh]
	13		(0.4)
	14	M:	*ahhaa.*=
	15	T:	=mhmh
	16		(2.8)
	17	T:	et ma=`arvan=et `vaadake `seda lehte ja te: `seal on {-} marsruudid
	18		ja nii `edasi `kõik kirjas. `samas=on: (0.8) `selles
	19	M:	mh[mh]
	20	T:	[on] `ka kui te `selle `läbi loete siss (.) `ilmselt on seal `kirjas
	21		mis on uvitavat `Põhja=Soomes.
	22	M:	aahah=
	23	T:	=mhmh
	24		(0.3)
	25	M:	<`selge?>
	26		(0.5)
	27	T:	`loodus on huvitav.
	28		(0.5)
	29	N:	mhmh

Real 11 tugevdab T oma väidet, sõnastades eelnevalt öeldu ametlikumalt ja konkreetsemalt. Sellele reageerib M partikliga ahhaa (rida 14), mis viitab, et kuuldu oli tema jaoks uus info ja ta ootab järjendi jätkumist (Kasterpalu, Hennoste 2016). T reageerib jätkamise asemel partikliga mhmh (rida 15), mis saadab vooru tagasi ja märgib soovimatust teemat jätkata (Hennoste 2000). Järgneb pikk paus (rida 16), mille katkestab T, võttes taas ise kõnevooru.

T voor (read 17–18) algab partikliga et, mis viitab sellele, et tulemas on järeldus või kokkuvõte, mille kaudu toimub üleminek ühest vestluse osast teise (Keevallik 2000). Sellele järgneb KP-marker ma=`arvan=et ning juhised, kuidas kliendid võiksid edasi tegutseda. Markeriga alustab T lausungit, mille järgnev osa viitab antud vestlusolukorrast välja – tegevusele, mida adressaadid võiksid tulevikus teha. Varasemates uurimustes (nt Mullan 2012) on leitud, et KP-marker ise tähistab teema lõpetamist. Näites 2 töötavad lõpetamise funktsioonis nii partikkel kui ka marker.

Mida teeb selles lausungis KP-marker? Kõneleja teab, milline info on pakutud leheküljel, seega marker ei väljenda ebakindlust teadmises, vaid tema subjektiivset arvamust tähenduses ’minu arvates’ (nt Aijmer 1997). Seda kinnitab ka verbi rõhutamine, et avalduks selle tähenduses sisalduv arvamuse avaldamine.

Markerile järgneb vormiline käsklause. Direktiivi vormistamine üksnes imperatiiviga väljendaks kõneleja suurt õigust direktiivi teha ja samuti seda, et kõneleja ei ennusta selle täitmisel takistusi (Craven, Potter 2010; Antaki, Kent 2012). Antud juhul puudub reisikorraldajal õigus kliente kategooriliselt käskida, ta saab ainult soovitada ning selliselt vähendab marker käsklause kategoorilisust, pehmendades seda ja muutes selle pigem soovituseks. Samal ajal on tegu markeriga, mis eks­plitsiitselt tõstab esile arvamuse. Kuna T seob direktiivi oma arvamusega, annab see võimaluse ka vestluskaaslaste võimalikele arvamustele, avardades dialoogilist ruumi, mis toob esile markeri intersubjektiivse poole (Mortensen 2012).

Markerit sisaldav direktiiv on suunatud mõlemale vestluskaaslasele. Markeriga alanud kõnevooru ajal annab M tagasisidet partikliga mhmh (rida 19), näidates, et ta on kuuldel ja väljendab soovi, et vestluskaaslane oma juttu jätkaks (Hennoste 2000).

Markerit (ma) arvan (et) sisaldav direktiiv toimib kõneleja deontilise ja episteemilise autoriteedi rolli esiletoojana. Kõneleja näitab direktiivi esitamisega, et tal on enda arvates õigus seda direktiivi teha (Stevanovic, Peräkylä 2012). Antud olu­korras on klienditeenindaja „teadja” positsioonil selles suhtes, kust võiks soovitud infot leida, ja seega on tal ka õigus jagada juhiseid, kuidas edasi toimida, et infoni jõuda. Tuues subjektiivse arvamusena esitatud direktiiviga esile oma autoriteedi positsiooni, annab T selle vooruga vestluskaaslastele märku, et autoriteedina soovib ta selle teema lõpetada, mida ta on ka varem juba korduvalt üritanud teha (read 2–3, 7–8, 11 ja 15). Markeriga alanud T kõnevoor muudabki vestluskaaslaste suhtumisi, kuna nüüd vestluskaaslased aktsepteerivad T teema lõpetamise soovi, mida näitavad järgnevad M-i reaktsioonid (read 22 ja 25). M-i reaktsioonid on prosoodiliselt markeeritud. Pikendatud a-ga aahah (rida 22) ning rõhutatud, aeglasema tempoga lausutud ja tõusva intonatsiooniga `selge? (rida 25) viitavad teema lõpetamisele, kuid osutavad samal ajal teatud rahulolematusele. Seda tõestab T voor, milles ta tõlgendab M-i vastuseid kui rahulolematuse väljendusi, pakkudes puuduva info heastamiseks vastuse `loodus on huvitav. (rida 27). Pärast pausi sulgeb N selle infosooviga alanud järjendi lõplikult partikliga mhmh.

Näide 2 pärines ametisuhtlusest, milles osalejad olid üksteisele võõrad. Selles näites tõstis kõneleja markeriga (ma) arvan (et) esile oma arvamust, mitte ei tähistanud ebakindlust oma teadmistes. Kõneleja kasutas markerit liialt otsekohese direktiivi pehmendamiseks. Markerit sisaldav direktiiv viitas vestlusolukorrast välja, andes vestluskaaslastele nõu ja infot, kuidas tulevikus toimida, ega suunanud adressaati kohe siin ja praegu vastavalt tegutsema. Järgmised näited sugulaste ja sõprade vahelistest argivestlustest iseloomustavad direktiive käimasoleva tegevuse kohta.

Näites 3 esineb KP-marker direktiivis, mis käib käimasoleva tegevuse kohta silmast silma vestluses. Vestlussituatsioon on pannkookide küpsetamine ja selles osalejad on ema (E), isa (I) ja tütar (T). Selles näitelõigus küpsetab I pannkooke ja E juhendab teda. Varasemast vestlusest selgub, et I tavaliselt ei tee süüa ega pannkooke (pole näites esitatud). Samas on I selleks hetkeks mitu kooki küpsetanud, mistõttu tal on teatud kogemus olemas.

(3)	01	T:	< @ aga teks`tuur vaata ei `ühil`du. @ > (0.7) se=`on=ku vaatad
	02		palju koka`saadet.
	03		(0.5)
	04	E:	mhmh? ((köhatab)) .hhh ma=`arvan=et sa `võid=nüd `ära
	05		võtta `need `pealt.
	06		(1.7) ((I kergitab ühte kooki))
	07	I:	`ei [`või?] `valge on veel * too pool. *
	08	E:	[noo?]
	09		(3.5) ((I kergitab järgmist kooki ja alustab sellest kookide pannilt ära tõstmist))
	10	E:	noo:: ((veidi ebalevalt))
	11		(.)
	12	I:	`pä[rast on=no=`nii nagu kuu`pais]tel oleks `küpsedadud=neid,

Näide algab T hinnanguga parasjagu söödavate pannkookide kohta (rida 1). Real 4 reageerib E tütre voorule partikliga mhmh, mis toimib antud juhul teemast distantseerimise vahendina (vt Hennoste 2000). Seda kinnitab partiklile järgnev teema­vahetus, millega algab vestluses uus järjend. Markeriga ma=`arvan=et algav lausung (read 4–5) on suunatud I-le, kes küpsetab pannkooke. Markeri osad on kokku hääldatud ja verb rõhutatud.

Markeri lausumise ajal püsib I videolõigus samas asendis, pilk suunatud pannile, mis näitab, et marker ei kutsu esile adressaadi mitteverbaalset reaktsiooni. Reaktsioon tuleb pärast vooru lõpetavat direktiivi, kui I kergitab ühte pannkooki ja kontrollib, kas see on valmis (rida 6). I reaktsioon näitab, et ta tõlgendab E vooru kui direktiivi, et pannkookidega on vaja midagi ette võtta. Oma vooruga on E väljendanud, et pannkooke peaks hakkama pannilt ära võtma. Ent I ei hakka kooke pannilt ära tõstma, vaid ainult kontrollib neid, täites sellega direktiivi üksnes osaliselt. See näitab, et ta ei tõlgenda E vooru käsuna, mis eeldaks pannkookide pannilt äravõtmist nüüd ja kohe, vaid soovitusena, mis annab võimaluse tal ise otsustada, kuidas pannkookidega edasi toimetada.

I käitumine on seotud ebakindlusega, mida E oma voorus on väljendanud. E voor väljendab arvamust, et pannkoogid on valmis, aga selles esinevad koos marker ma=`arvan=et ning modaalverb võima, mis mõlemad näitavad, et ta ei ole selles kindel. Esitades direktiivi arvamusena, annab kõneleja adressaadile võimaluse ka oma arvamust avaldada ja seega otsustada direktiivi täitmise üle (Mortensen 2012). Kookide kontrollimise ja E direktiivi vaidlustamisega (rida 7) kasutabki I võimalust väljendada oma arvamust. Alles pärast seda, kui I on ise veendunud selles, et koogid on valmis, hakkab ta neid pannilt ära võtma (rida 9).

E esineb vestluses episteemilise ja deontilise autoriteedina. Direktiivi esitamisega asetab kõneleja ennast deontilise autoriteedi positsioonile (Stevanovic, Peräkylä 2012; Stevanovic 2015). Sellega näitab E, et temal on õigus direktiivi esitada. E deontilise autoriteedi positsiooni näitab ka osalejate rollide jagunemine vestluse varasemas osas, kus E esitab I-le ja T-le korduvalt direktiive. E on episteemiline autoriteet, kuna tema teeb tavaliselt pannkooke ja teab kogemuse põhjal, millal on õige aeg hakata neid pannilt ära võtma. Autoriteedina vastutab E selle eest, et koogid tuleksid hästi välja. Direktiivi esitamine arvamusena aitab sellest vastutusest osaliselt hoiduda. Sel viisil kaasab E järgneva tegevuse üle otsustamisse ka vestluspartneri, jagades vastutust võimalike tagajärgede eest. Kuigi E on esinenud käimasolevas vestluses autoriteedina, siis direktiivi arvamusena sõnastamisega tekitab E võimaluse oma autoriteeti vestluspartneril vähendada, kuna nii saab vestluspartner oma arvamust avaldada, direktiivi vaidlustada või see üldse täitmata jätta.

Kõnelejate autoriteetsed rollid muutuvad selles suhtlusjärjendis protsessuaalselt. Kuigi direktiivi lausumisega väljendab E oma autoriteetset positsiooni, siis direktiivi vaidlustamisega (rida 7) võtab I episteemilise autoriteedi rolli. I on just kooke kontrollinud ja teab, mis seisus need on. E aktsepteerib I autoriteeti, mida näitab tema tõusva intonatsiooniga lausutud partikkel noo? (rida 8), mis innustab I-d ütlema, kas koogid on valmis (noo eri funktsioonide kohta vt Hennoste 2000; Keevallik 2016). Sellega väljendab E, et temal ei ole teadmist pannkookide küpsusastme kohta, aga I-l on. Real 10 püüab E taas autoriteedi rolli haarata, lausudes taas partikli noo, mis selles voorus väljendab vastuolu I eelneva põhjendusega selle kohta, miks ei saa kooke veel pannilt ära võtta. I järgnev voor (rida 12), milles ta tugevdab oma eelmist põhjendust, on autoriteedi säilitamise vahend.

Näites 3 esitas kõneleja direktiivi oma teadmistele ja varasemale kogemusele põhineva arvamusena. Kõneleja avaldas oma arvamust, andes samal ajal märku, et vestluskaaslane hakkaks tema soovi kohaselt tegutsema. Markeri kasutamisega tõi kõneleja esile selle, et järgnev on tema arvamus, aga võimalikud on ka muud arvamused. Seega kõneleja kaasas adressaadi direktiivi täitmise üle otsustamisse, mis võimaldas adressaadil direktiivi vaidlustada. Erinevalt näitest 2, väljendas näites 3 marker ebakindlat teadmist ja esines tähenduses ’arvatavasti’.

Näites 4 osaleb sama perekond mis näites 3. Videolõigus teevad isa (I) ja tütar (T) kumbki oma küpsise­torti. Näites esitatud hetkel on T oma tordi valmis saanud ja I tort hakkab samuti valmima. Vestluse varasemast osast selgub, et küpsisetordi tegemise mõte tuli emalt (E), I oli vastu ja väitis korduvalt, et ta ei oska seda teha (pole näites esitatud).

(4)	01	E:	`valged on `ka otsas.
	02		(0.3)
	03	T:	[* mhmh? *]
	04	E:	[ma=`arvan]=ed=me `teist (.) pakki `lahti ei `võta.
	05	I:	`m:illest ma=siss `torni teen.
	06		(0.7)
	07	E:	aga=siin `on `neli `küpsist.
	08		(0.3)
	09	I:	aa. (.) võta `üks, ära `kaht `võ[ta=sest ma=i=`saa=ju] (.) .hhhhh
	10	E:	[ega ma `rohkem ei=`võta.]
	11	I:	`torti `pooleli jätta.

Näide algab E tähelepanekuga, et küpsised hakkavad otsa saama (rida 1). Ta jätkab kõnevooruga, mille mõte on see, et uut pakki pole vaja lahti teha, kuna kook hakkab valmis saama (rida 4). E voor algab KP-markeriga ma=`arvan=ed ning alustab vestluses uut järjendit. I tõlgendab E vooru kui direktiivi, mis keelab uut pakki avada. Seda näitab tema reaktsioon, mis viitab sellele, mis juhtuks siis, kui nad täidaksid E voorus väljendatud direktiivi ega avaks uut pakki (rida 5). Sarnaselt näitega 3, vaidlustab I ka siin E direktiivi (rida 5). E lükkab järgmises kõnevoorus I vaidlustuse ümber ja õigustab oma direktiivi (rida 7).

Selles näites hõlmab direktiiv käitumist, mis puudutab nii kõnelejat ennast kui ka mõlemaid vestluskaaslasi. Sellele osutab asesõna me kasutus. Kuigi markerit sisaldav direktiiv on suunatud kõigile vestluses osalejatele, reageerib sellele ainult I, mis tuleneb ilmselt sellest, et temast on saanud selleks hetkeks ainuke küpsisetordi valmistaja.

Nagu eelmistes näidetes, asub ka siin marker ma=`arvan=ed vooru alguses ja verb on rõhutatud. KP-markeri lausumise hetkel hoiab E pilku küpsisepakil, I pilk on suunatud küpsisetordile. Marker ei too vestluses kaasa muutust osalejate kehaasendis ega pilgus, need on samad enne markeri lausumist ja püsivad kuni direktiivi lausumise lõpuni ja edasi samas asendis.

Sarnaselt eelmiste näidetega sõnastab kõneleja ka siin direktiivi isikliku arvamusena. Selles direktiivis ei väljenda kõneleja KP-markeriga oma ebakindlat teadmist, vaid tähendust ’minu arvates’. E-l on teadmine, et olemasolevatest küpsistest piisab ja et uut pakki pole vaja lahti teha. Seda kinnitab E voor real 7, milles ta põhjendab oma direktiivi asjaoluga, et on veel neli küpsist. Siiski toob marker esile ka oma intersubjektiivse tahu. I reageerimine direktiivile vaidlustusega näitab seda, et ta on tõlgendanud direktiivi lausungina, mis ei ole ainult kõneleja subjektiivse arvamuse väljendus, vaid ootab reaktsiooniks ka vestluskaaslaste seisukohti.

Direktiivi arvamusena sõnastamisega jagab kõneleja vestluskaaslastega vastutust tagajärgede eest. Ilma KP-markerita direktiivi puhul vastutaks direktiivi täitmise tagajärgede eest kõneleja ise. Juhul kui kõneleja keelaks uue küpsisepaki avamise ja seetõttu ei saaks küpsisetorti valmis teha, lasuks selle eest vastutus just temal. Jättes ruumi ka teistele arvamustele, vastutavad vestluskaaslased tagajärgede eest.

E on ka selles vestluses esinenud episteemilise ja deontilise autoriteedina. Vestluse varasemas osas on I tunnistanud, et ei oska küpsisetorti teha. Sellega väljendab I, et ootab vestluskaaslastelt juhiseid ja seeläbi asetab teised, kaasa arvatud E, episteemilise ja deontilise autoriteedi positsioonile. Samal ajal on selles näites esitatud vestluse osas saanud I-st episteemiline autoriteet. I on valdavalt üksi tordi tegemisega tegelenud ja oskab seega hinnata, kui palju küpsiseid võib tal tordi lõpetamiseks vaja minna.

Sarnaselt eelmise näitega, muutub ka selles suhtlusjärjendis kõnelejate autoriteet voor-voorult. Arvamusena sõnastatud direktiiviga väljendab E deontilise ja episteemilise autoriteedi rolli (rida 4). Järgmises voorus I vaidlustab E direktiivi, ühtlasi vaidlustab ta ka E õiguse anda selles positsioonis seda direktiivi. Selliselt käitudes näitab I, et tema on hetkel autoriteet tordi tegemises ja selle üle otsustamises (rida 5). Järgmises voorus üritab E direktiivi õigustamisega oma autoriteeti taastada (rida 7). I väljendab selle järel E autoriteediga nõustumist, kasutades partiklit aa, mis antud juhul näitab, et info oli I jaoks uus ja lükkas ümber tema varasema teadmise (Kasterpalu, Hennoste 2016). Kohe pärast seda kehtestab I otsese käsuna vormistatud direktiiviga ennast omakorda deontilise autoriteedina (rida 9).

Näites 4 esines marker taas kõneleja arvamuse väljendajana ja avardas suhtluse dialoogilist ruumi (Mortensen 2012). Marker ei väljendanud ebakindlat teadmist, vaid tähendust ’minu arvates’. Sarnaselt näitega 3 tähistas marker ka selles näites muutust vestluse senises trajektooris, alustades direktiiviga uut järjendit. Samuti järgnes direktiivile vaidlustus. Erinevalt teistest näidetest oli markerit sisaldav lausung eitav. Selliselt vormistatud direktiiviga ennetas kõneleja tegevuse toimumist.

Näite 5 videolõigus vestlevad kaks abielupaari (H ja A ning M ja K) ühe abielupaari (H ja A) Kreeka reisi muljetest. H ja A on toonud reisilt kaasa kohalikku alkohoolset jooki, mida soovivad oma sõpradele pakkuda.

(5)	01	A:	[no] `me=olem=[käind=sis] mi- (0.3) te: `korjasite mina
	02	{M}:	[{noh}]	[{jah}]
	03	A:	`purustasin: `isa `pressis,
	04		(.)
	05	M:	[hehehe]
	06	H:	[ja joob `õlut.]
	07	A:	jah
	08	M:	mhemhe
	09	H:	.hh ted `mina arvan=et me [võiksime]=ned `parimad
	10	M:			[* {jaah} *]
	11	H:	`joogid ära proovida präägu,=
	12	A:	=jah
	13		(1.3) ((H tuleb istub laua äärde ja vaatab A-d))
	14	A:	me=pakum=`seda:=q-q (0.5) se- `seda rahvusjooki ((läheb pudelit tooma))
	15		mis=seal (.) [`seal anti.]
	16	H:	[jah. te] pakkusite meile `enda rahvusjooki
	17		`me pakum=teile (0.4) `Kree[ka rahvusjook]

Näite algul on lõppemas jutt õunamahla tegemisest (read 1–7) ja H toob analüüsi fookuses oleva lausungiga vestlusesse pöörde (read 9 ja 11). Sarnaselt näitega 2 osutavad ka selles näites pöördele vestluses kaks üksust. Voor algab partikli tead lühenenud variandiga ted, mis siin markeerib üleminekut vestluse ühelt etapilt teisele (tead kohta vt Keevallik 2003). Sellele järgneb marker `mina arvan et, mis juhatab sisse uue etapi, alustades uut teemat ja direktiivset järjendit. Direktiiviga orienteeruvad vestluses osalejad ümber jutustuselt praktilisele tegevusele.

Ainsuses partikkel tead viitab, et voor on suunatud ennekõike kõneleja abikaasale A, kes reageerib väga kiiresti nõustumist väljendava partikliga jah (rida 12). Selle kõrval sisaldab voor infot, mis on mõeldud ka teistele osalejatele, kes ei reageeri sellele mitte kuidagi.

Joogi pakkumine eeldab selle toomist, kuid sel hetkel ei ole üheselt selge, kes peaks joogi tooma. Vestluses osalejatest saab seda teha kõneleja ise või tema abikaasa. Lausunud vooru, tuleb H laua äärde, istub maha ja vaatab A-le otsa (rida 13). Sellist käitumist tõlgendab A kui signaali, et tema peab joogi tooma, ning ta asub korraldust täitma. Seega toimivad siin näites direktiivina nii verbaalne kõnevoor kui ka käitumine. Kõnevoor esitab direktiivi ja käitumine näitab, kes peaks reageerima.

Lausung käib vestluses osalejate ühise tegevuse kohta ja sellel on ettepanekule omane sõnastus: see sisaldab kõnelejat kaasahaaravat pronoomenit me ja modaalverbi võima konditsionaalis (Couper-Kuhlen 2014: 640). Markeri ärajätmine ei muudaks lausungi suhtlustegevust, st ettepaneku tegemist. Samal ajal on marker oluline rõhutamaks, et see on just kõneleja arvamus. Külaliste vaatepunktist mõjub marker direktiivi pehmendajana, kuna sõbrana ei ole H-l õigust neid kategooriliselt käskida.

H on deontilise autoriteedi rollis, kuna tema on võõrustaja ja tal on seetõttu õigus paluda külalistel erinevat söödavat-joodavat proovida. H deontiline autoriteet realiseerub konkreetse ettepaneku tegemisega (read 9 ja 11). Erinevalt eelnevatest näidetest on selles markeris verbi asemel rõhuline subjekt (pronoomeni pikk vorm + sõna rõhk). Rõhuline subjekt viitab markeri kontrastiivsele kasutusele, tuues esile selle, et ettepanek on just kõneleja arvamus, kuid võimalikud on ka teised ­arvamused. Sellega avardab direktiivi esitaja selleski näites markeri kasutamisega dialoogilist ruumi (Mortensen 2012) ja tekitab potentsiaalse vastuvaidlemise võimaluse, mida selles vestluses ei kasutata. Kuna keegi ei vaidlusta direktiivi ja A asub seda täitma, on ilmne, et A tõlgendab seda direktiivina, mis vajab täitmist kohe. Selline tõlgendus võib tuleneda rõhulise subjekti kasutamisest ja sellest, et kõneleja rõhutab markeriga oma autoriteeti. Seda kinnitab vestluses ka see, et mina lausumise ajal tõstab A pilgu H suunas.

Näites 5 ei tähistanud marker ebakindlust kõneleja teadmistes, vaid selles näites oli markeri peamine roll väljendada kõneleja kindlat isiklikku arvamust. Erinevalt näidetest 3 ja 4, ei vaidlustanud adressaat direktiivi esitaja õigusi, vaid kiitis direktiivi verbaalselt heaks ja asus korraldust täitma. Sarnaselt teiste näidetega asus marker positsioonil, mis tähistas pööret vestluses, alustades uut teemat.

 

Arutelu ja kokkuvõte

Artikkel andis ülevaate, kuidas kasutatakse direktiivides KP-markerit (ma) arvan (et). Analüüsitud lausungites esines marker valdavalt kujul ma + arvan + et. Kõikides analüüsitud markerites oli olemas subjekt, enamikul juhtudel pronoomeni lühike ja mitterõhuline variant ma. Kahel juhul esines subjektina pronoomeni rõhuline variant mina. Rõhulist subjekti kasutati oma kindla arvamuse ja seisukoha välja toomiseks (näide 5). Materjalis leidus neli direktiivi, mille markeris puudus sidend et (nt tead, ma=`arvan sa `tule mulle sinna na- (.) poli`kliinikusse.).

Verb arvan oli markeris peaaegu alati rõhutatud, mis võis tuleneda kõnelejate soovist esile tõsta seda, et järgnev direktiiv on arvamus. Prosoodiliselt moodustas materjalis marker muu lausungiga alati terviku, olenemata markeri positsioonist. Sama on näidatud ka inglise, saksa, rootsi, eesti keele markerite kohta (nt Keev­allik 2010; Auer, Lindström 2016; Hennoste jt 2020).

Analüüsitud materjalis esines (ma) arvan (et) valdavalt vooru alguses (17 korral). Vooru alguses oleva üksusena osutab (ma) arvan (et) prototüüpselt, et järgneb kõneleja seisukoht, arvamus või oletus. Selle uurimuse materjalis juhatas marker sisse üksuse, mille suhtlustegevus on direktiiv. Vaid ühel juhul esines marker vooru lõpus (aga `siis peate ikka `varem olema Tallinas ma=`arvan.) ja selle funktsioonid olid samad kui vooru alguses asuval markeril. Markeri funktsioon sellel juhul oli väljendada samuti arvamust, ebakindlust öeldu suhtes ja pehmendada liialt otse­kohest direktiivi. Sama lausungit on analüüsinud Leelo Keevallik, kes leidis samuti, et markerit kasutatakse seal sobimatult otsekohese nõuande pehmendajana (2010: 92).

Silmast silma suhtluse videomaterjalis analüüsisin ka osalejate kehaasendit, pilkude liikumist ja muud visuaalset käitumist markeri lausumise hetkel. Analüüs näitas, et markeri kasutamisega ei kaasnenud suhtlejatel mingit tähelepanuväärset ­mitteverbaalset käitumist, vestluskaaslased reageerisid lausungile alles pärast selle lõppu. Kahes analüüsitud näites liikus markeri lausumise hetkel vestluskaaslase pilk kõnelejale. Ühel juhul, kui kõneleja lausus mina ehk kasutas rõhulist subjekti, teisel juhul, kui marker tähistas suhteliselt järsku üleminekut ühest vestluse faasist teise.

Markerit (ma) arvan (et) on tõlgendatud ennekõike subjektiivsuse ja episteemilise hoiaku väljendajana (nt Hennoste jt 2020). Analüüs näitas, et ka direktiivide laiendina kannab see marker samu funktsioone. Samal ajal tõi analüüs välja, et KP-markeri kasutus direktiivides on oluliselt keerukam, sellel on seitse keskset funktsiooni.

Arvamuse väljendamise vahend. Analüüsitud direktiivides väljendas marker, et järgnev on kõneleja isiklik arvamus. Kõneleja tõstab arvamuse eksplitsiitselt esile markeris sisalduva verbiga arvan, mis on rõhutatud. Nii annab kõneleja markeriga vestluspartnerile mõista, et järgnemas on kõneleja arvamus. Samal ajal on järgnev ka direktiiv. Kokkuvõttes on markerit sisaldav lausung direktiivi ja arvamuse põiming, millel on mõlema suhtlustegevuse omadused.

Öeldu suhtes ebakindluse või kindluse väljendamise vahend. Kõikides esinemistes tähistas KP-marker (ma) arvan (et) kõneleja hoiakut oma teadmiste kindluse suhtes. Osas direktiivides märkis see ebakindlust lausungi propositsiooni tõeväärtuse suhtes (näited 1 ja 3), teistes väljendas see, vastupidi, kõneleja kindlat seisukohta (näited 2 ja 5).

Dialoogilise ruumi avardaja. Kuigi KP-marker (ma) arvan (et) tähistab ennekõike subjektiivsust, võib see samal ajal kanda intersubjektiivset tähendust. Markeri kasutamisega direktiivis (direktiivi arvamusena sõnastamisega) arvestab kõneleja vestluskaaslastega, jättes neile võimaluse oma arvamust avaldada ja otsustada ise direktiivi täitmise üle. Teisisõnu, markeri kasutamine avardab dialoogilist ruumi, mida on näidatud ka inglise I think ühe funktsioonina (Mortensen 2012).

Kui varasemates KP-markerite uurimustes on väidetud, et adressaat ei orienteeru KP-markerile, vaid reageerib sellele järgnevas lausungiosas saadud infole (nt Thompson 2002), siis siinses materjalis näitasid vestluskaaslaste reaktsioonid, et markeri esinemine avaldab mõju vestluse edasisele kulule. Seda tõestavad materjalis esinenud direktiivi vaidlustamised, millega vestluskaaslased väljendavad, et nad arvavad teisiti (näited 3 ja 4), mis on seotud just markeri esinemise ja selle kaudu dialoogilise ruumi avardamisega.

Vastutuse jagamise vahend. Analüüs näitas, et KP-markeriga (ma) arvan (et) hoidub kõneleja vastutusest direktiivi täitmisega kaasneda võivate negatiivsete tagajärgede eest. Kutsudes vestluskaaslasi üles oma arvamust avaldama ja direktiivi täitmise üle kaasa mõtlema, jagab kõneleja seda vastutust ja nii on direktiivi täitmisel tagajärgede osas ühine vastutus. Kui direktiivi täitmisega kaasneksid negatiivsed tagajärjed, siis vastutaksid vestluskaaslased ühiselt. Markeri (ma) arvan (et) vastutuse jagamise funktsioon näib olevat seotud just direktiivsusega, kuna direktiividega soovib kõneleja teist oma tahte järgi mõjutada. Sellega võtab ta endale ka vastutuse, mis ei tule esile mittedirektiivsetes suhtlustegevustes (nt oletustes).

Direktiivi pehmendamise vahend. Marker võib toimida direktiivi pehmendajana, et mitte vestluskaaslastele otsekohesusega peale tükkida, mida on näidanud ka Leelo Keevallik (2010). See tuli esile eelkõige vestlustes, kus kõnelejal puudus õigus vestluskaaslasi kategooriliselt käskida. Näiteks institutsionaalse suhtluse näidetes, kus direktiivi esitas reisibüroo töötaja klientidele (näide 2), või argisuhtluses, kus direktiivi esitas üks sõber teistele (näide 5). Samuti näitas analüüs, et KP-markeriga (ma) arvan (et) ei kohusta direktiivi esitaja adressaati kohe tegutsema, vaid pigem kaasab adressaadi edasise tegutsemise üle otsustamisse ja annab vestluskaaslasele direktiivi täitmise osas valikuvabaduse. Seetõttu ei mõju markerit sisaldavad direktiivid kategoorilisena. Seda kinnitab vestluskaaslaste reaktsioon, milles nad ei asu kohe direktiivi täitma (näide 3).

Kuigi (ma) arvan (et) pehmendab direktiivi tugevust, esineb see eri vormiga direktiivides, millest osa sisaldavad peale markeri ka muid elemente, mis on pehmendavad (nt näidete 3 ja 5 direktiivides modaalverb võima). Sellest võib järeldada, et markeri peamine funktsioon pole pehmendamine, vaid eksplitsiitselt kõneleja isikliku arvamuse märkimine, mida näidetes esinenud teiste pehmendajatega pole võimalik teha.

Autoriteedi esile toomise vahend. Analüüs näitas, et markeriga võib kõneleja enda deontilist ja episteemilist autoriteeti esile tõsta (näide 5). Autoriteeti tõstab marker esile ennekõike nendel juhtudel, kus marker kannab tähendust ’minu arvates’ ehk väljendab kõneleja kindlat seisukohta. Sel juhul on kõneleja kindel oma õiguses seda direktiivi esitada ja markeriga ta rõhutab seda.

Vestluse organiseerimise vahend. KP-markerit (ma) arvan (et) kasutatakse vestluse pööramiseks, mis on toodud esile ka nt inglise markeri I think funktsioonina (nt Kärkkäinen 2003; Mullan 2012). Üks võimalik kasutuskontekst on teema kokkuvõtte sissejuhatamine (näide 2). Teisalt võidakse hoopis sellega uut teemat või tegevusjärjendit sisse juhatada (näide 5). Samuti kasutati seda vestluses planeerimiseks ja edasilükkamiseks, kuna kõneleja polnud öeldus kindel ja vajas aega, et oma vastust formuleerida.

Markeri funktsioonide piirid on hägusad ja materjalis esinesid need tihti samal ajal, mis teeb sellest markerist polüfunktsionaalse üksuse. KP-markerite polüfunktsionaalsust on näidatud ka varasemates uurimustes (nt Mullan, Karlsson 2012). Kuigi marker tähistas materjalis alati seda, et järgnev on kõneleja subjektiivne arvamus ja direktiiv, siis alati ei väljenda see kõneleja ebakindlat teadmist (näited 2 ja 5). Analüüsist ilmnes, et igapäevases suhtluses esinevates direktiivides on ­KP-markeril (ma) arvan (et) üldjoontes samad funktsioonid mis muudes kontekstides ja selle markeri teiste keelte vastetes. Lisaks näitas siinne uurimus, et marker võimaldab jagada direktiivi täitmisel tekkivate tagajärgede vastutust, mida varem pole markeri funktsioonina välja toodud. Samuti tõi uurimus esile KP-markeri funktsiooni kõneleja deontilise ja episteemilise autoriteedi positsiooni tähistajana.

Analüüsitud näidete põhjal võib järeldada, et kõneleja toob KP-markeriga (ma) arvan (et) esile deontilise autoriteedi positsiooni, mis on muude vahenditega juba loodud. Ametivestlustes näitasid kliendid oma küsimustega klienditeenindaja autoriteedi rolli (näited 1 ja 2). Pannkookide (näide 3) ja küpsisetordi (näide 4) vestlustest selgus, et direktiivi adressaat esitleb ennast mitteoskajana ning sellega mitte­autoriteedina, oodates juhiseid teistelt. Näites 5 on kõneleja üks võõrustajatest, seetõttu autoriteedi positsioonil. Mis tahes direktiivide kasutamisega eksplitseerivad kõnelejad oma deontilise autoriteedi positsiooni. KP-marker (ma) arvan (et) lisab direktiivile episteemilise mõõtme. Adressaadil on vastureaktsiooniga võimalik näidata, kas nõustuda sellega, et eelnev kõneleja on ennast autoriteedina määratlenud, või mitte. Materjali analüüs näitas, et marker (ma) arvan (et) võimaldab adressaatidel vaidlustada direktiivi ja seega ka vähendada direktiivi esitaja deontilist ja episteemilist autoriteeti, vaidlustades samal ajal seda, et kõneleja on ennast autoriteedi rolli asetanud (näited 3 ja 4).

Artiklis näitasin, et üldiselt arvamusele ja ebakindlale teadmisele viitavat KP-markerit (ma) arvan (et) kasutatakse ka direktiivides ning sellel on suhtluses mitmeid teisi funktsioone. KP-markeri (ma) arvan (et) kasutamisega direktiivides kaasneb teatud deontilisuse ja episteemilisuse mäng, kuna omavahel põimuvad kaks suhtlustegevust: direktiivi ja arvamuse väljendamine. See võimaldab vestluspartneril valida endale sobiv lausungi tõlgendamise variant: kas reageerida arvamusele või direktiivile. Teisalt annab see direktiivi esitajale võimaluse direktiivist taganeda, tõstes esile, et see oli tema subjektiivne arvamus.

 

Artikli valmimist on toetanud Euroopa Regionaalarengu Fond (Eesti-uuringute Tippkeskus) ja Eesti Teadusagentuur (projekt PRG341 „Pragmaatika grammatika kohal: subjektiivsus ja intersubjektiivsus eesti keele registrites ja tekstiliikides”). Tänan anonüümset retsensenti, Tiit Hennostet ja projekti PRG341 töörühma liikmeid väärtuslike kommentaaride ja nõuannete eest.

 

TRANSKRIPTSIOONIMÄRGID

.	langev intonatsioon	si-	pooleli jäänud sõna
,	poollangev intonatsioon	{-}	välja kuulmata sõna
?	tõusev intonatsioon	{sõna}	ebaselgeks jäänud sõna või kõneleja
`	rõhutatud sõna või silp	hehe, mhemhe	naer
(.)	mikropaus (0.2 sek või lühem)	$ $	naerev hääl
(0.5)	pausi pikkus sekundites	@ @	hääletooni või hääle kvaliteedi
=	kokkuhääldamine		muutumine
< >	aeglustatud lõik	.hh	häälekas sissehingamine
* *	vaiksem lõik	[ ]	pealerääkimine
e::i	venitus	(( ))	transkribeerija kommentaar

Kirsi Laanesoo (snd 1984), PhD, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi eesti morfosüntaksi ja pragmaatika teadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), kirsi.laanesoo@ut.ee