Ühe vaimuaadlisugu isiku lugu

Eesti rahvusbibliograafia andmebaasi andmetel on Mart Laar olnud viimase viie aasta jooksul (2016–2021) üle kahekümne raamatu autor või kaasautor, arvestamata seejuures tema teoste tõlkeid teistesse keeltesse. Need teosed on väga mitmesugused: õpikud, ajalookäsitlused, teatmeteosed, ilukirjandus ja isegi kokaraamat. Sellise hämmastava produktiivsuse juures pole sugugi ootamatu, et autor jõuab paberile panna ka mõne elulooraamatu, nagu 2019. aastal Johann Voldemar Jannsenist.

Miks sedapuhku just Karl August Hindreyst? Kümnendi eest tõstis Arne Merilai seoses Sirje Kiini Underi-monograafiaga esile „vana hea biobibliograafia põlistavat jõudu”¹ ning see iseloomustab ka Laari monograafiat. Tundub, et teose peamine eesmärk on Hindreyle taas tähele­panu tõmmata ning teda kui eba­õiglaselt unustatud autorit ja avaliku elu tegelast tänapäeva lugejale tutvustada.

Raamatu alguslehekülgedel on seetõttu omajagu ruumi pühendatud vajakajäämistele Hindrey senises retseptsioonis. Laar kirjutab, et „Hindreyst pole tänaseni ühtegi raamatut kirjutatud” (lk 11),² mis olevat arusaadav, kuna oma nõukogudevastase meelsuse poolest tuntud „Hindrey oli ja jäi [nõukogude ajal] täielikult keelatuks” – vaatamata sellele, et „Hindrey ilukirjanduslikus loomingus ja eriti lasteraamatutes midagi keelamist vajavat nagu polnud” (lk 12). Laar siiski mainib 1968. aasta Loomingu Raamatukogus ilmunud novellikogu ning ka Toomas Liivi 1985. aasta artiklit Hindreyst, samuti 1986. aasta „Eesti novellivara” sarja kogumikku (lk 12–13). Kui sellesse loetellu lisada Ants Järve koostatud valimik Hindrey koomiksi­laadsetest lastejuttudest („Lõhkiläinud Kolumats ja teised piltlood”, 1979), mida Laar millegipärast ei maini, tundub jutt „täielikust keelatusest” liialdusena. Ulatuslik väliseesti retseptsioon muidugi lisaks.

Ent unustatus ei piirdu Laari sõnul ainult nõukogude ajaga, Hindreyd olevat ka „taasiseseisvunud Eestis ikkagi vaid kuidagi poolikult teadvustatud” (lk 14). Mõningaseks vastukaaluks sellele väitele võiks mainida „Eesti mõtteloo” sarjas avaldatud kahte Hindrey-kogumikku (2016 ja 2021) ning praeguseks juba võrdlemisi arvukaid teaduspublikatsioone. Kuid peamine põhjus, miks taasiseseisvunud Eestis Hindrey-teemalisi – või ükskõik milliseid – humanitaarteaduslikke monograafiaid napib, on ikkagi teaduspoliitilistes valikutes, mis lihtsalt ei soosi nende kirjutamist.

Balti buršist eesti konservatiiviks

Teine põhjus, miks Laar just Hindreyst huvitub, näib sisalduvat raamatu alapealkirjas: „Ühe konservatiivi elukaar”. Ka Laarile endale on konservatiivsed väärtused südamelähedased (raamatus viidatakse tunnustavalt Margaret Thatcheri seisu­kohtadele, lk 242) ning uuritavaga tunneb ta ilmset hingesugulust. Suur osa raamatust ongi pühendatud Hindrey vaimu­laadi ja maailmapildi tutvustamisele, selgitamisele ja vahel ka tema käitumise väljavabandamisele. Hindrey kujunemislugu, mille juurde kuuluvad rahutud noorus­aastad mitmes eri kultuurikeskkonnas, konfliktiderohke ajakirjanikutöö ­Tartus ja Tallinnas ning 1930. aastatel Pätsi režiimi ajal kirjanikuna saavutatud edu, võiks pakkuda alust kriitilistele seisu­kohavõttudele, kuid Laari suhtumine Hindreysse on alati mõistev, sageli isegi tunnustav või imetlev. Seejuures ei kohku Laar tagasi enfant terrible’i (vt lk 10) läbi elu saatnud skandaalikeste ja kuulu­juttude lugejani toomisest (vt lk 43, 85, 88, 91, 149, 201, 221), mis lisab tekstile küll mahlakust, kuid jätab raamatust mõnevõrra kergema mulje, kui oleks tingimata vajalik.

Laari käsitluses kerkib Hindrey peamise kiiduväärse iseloomuomadusena esile pööblist kõrgemale tõusev vaimu­aadellikkus. „Mingi uhke teooria järgi loodud isme” (lk 243) umbusaldav Laar on Hindrey iseloomustamiseks võtnud üle Peeter Oleski uudissõna aristokratism³ ning arvab, et Hindrey kirjelduseks oleks sobiv nimetus „esimene lord” (lk 15). Eelkõige imponeerib Laarile asjaolu, et luksuslikke eluviise armastanud ja päeva­poliitikat põlanud Hindreyle oli ühtlasi omane kohusetunne, mis sundis teda kriitilistel hetkedel ikka ja jälle ühiskondlik-poliitilistesse sündmustesse sukelduma, sest seisuse kohus ei lubanud vastutusest kõrvale põigelda ja kohustas nõrgemaid aitama. Sellisel sotsiaalse närviga konservatiivsusel, mille iseloomulikemaks jooneks pole mitte vanadest privileegidest kümne küünega kinni hoidmine (nagu baltisaksa konservatiividel), vaid individualism ja sügav usaldamatus poliitiliste ideoloogiate suhtes (neile eelistatakse põlvkondade jooksul ladestunud „terve­mõistuslikku” tarkust), on kindlasti oma kõlapind ka tänapäeva Eestis.

Kahjuks jääb aga huvitavaim aspekt Hindrey eluloos – tema kujunemine „baltlasest” (st mitte-eestlasest) tulihingeliseks eesti rahvuslaseks – raamatus avamata. Hallparunlikest oludest pärit ja saksiku kasvatuse saanud poiss, kes rääkis ülihästi saksa keelt ja kaebas noorpõlves „räpaste ja kasimata” eestlaste üle (lk 7), polnud tüüpiline kuju, kellest võinuks oodata sirgumist silmapaistvaks eesti intellektuaaliks. Kogu oma nooruspõlve lävis Hindrey pigem baltisakslastega ning ülikoolihariduse puudumisele vaatamata tundus talle eriti südamelähedane balti buršikultuur. Baltisaksa maailm oli Hindreyle armas veel 1930-ndate lõpuski, Umsiedlung’i ajal (lk 193).

Ennast mõisniku pojaks pidavast mehest (lk 20) oli aga selleks ajaks saanud eestlane, kes ajakirjanikuna muu hulgas kadakasakslaste vastu teravalt sõna võttis. Kuidas ja miks selline muutus aset leidis, vääriks üksikasjalikumat käsitlemist. Laar ei pea Hindrey rahvuskuuluvust üldse tähelepanuväärseks probleemiks, nõustudes ilma pikemata Hindrey enese mälestustega, mille kohaselt pandi tema „rahvus­tunde vundamendile” nurga­kivi juba lapsepõlves (lk 25), ta puutus „rahvusliku noodiga” kokku ka algkoolis (lk 27) ning, vaimustununa „Schirreni vastusest” Balti erikorda rünnanud Juri Samarinile, tema „rahvuse tunnustamine” sai tõsiselt alguse keskkooli ajal (lk 34). Siiski tunnistab Hindrey oma mälestustes, et sai aru „depressioonist, mille all pidid olema inimesed, kes endid tundsid segaverelistena” (lk 22). Võib-olla peitub just selles tõdemuses oluline tõik tema elu ja loomingu avamiseks?

„Hoia Ronk” kui aja- ja kirjanduslooline teos

Pöördudes tagasi Laari kriitiliste seisukohtade juurde Hindrey retseptsiooni osas, võiks küsida: kas käesolev raamat ongi see kauaoodatud Hindrey-biograafia, mis täidab ülalmainitud lünga? Mingis mõttes see tõesti niimoodi on: keegi ei saa enam väita, et Hindreyst pole ühtegi raamatut kirjutatud. Siiski leidub piisavalt arengu­ruumi ning oleks vägagi soovitav, kui keegi Hindrey uurimise väärtuslikku tööd jätkaks.

Autori läbivalt sõbralik suhtumine uuritavasse pole seejuures probleem – lugeja võib ise otsustada, kas Hindrey hoidis läbi oma elu ja loomingu üleval „au, väärikuse ja kohusetunde lippu” (lk 245) või mitte. Küll aga on raamat ajaloo­teosena võrdlemisi lihtsakoeline ning kirjandusloolise käsitlusena deskriptiivne ja naiivselt positivistlik. Samuti ei ole see akadeemiliselt läbipaistev.

Kuna raamatus puuduvad viited, on selle allikakasutust raske hinnata, kuid teose esimene kolmandik näib seisnevat enamjaolt Hindrey mälestuste ümber­jutustamises, mida ilmestavad pikad tsitaadid neistsamadest mälestustest. Lugemisel see ei häiri, kuna Hindrey kirjutab nauditavalt ning Laari käsitlus mõjub teretulnud soovitusena lugeda mälestusi endid. Küll aga, nagu öeldud, jääb Hindrey autobiograafiline narratiiv piisava kriitilise analüüsita. Teised kaks kolmandikku, mida Hindrey mälestused ei kata, põhinevad muudel allikatel, mida pole alati kerge kindlaks teha.

Lugejale on ajaloolist konteksti avatud ebaühtlaselt. Raamatus leidub põhjalik tutvustus Abja mõisast ja Stackelbergide suguvõsast (lk 17–20), kuid mõni teine ajajärk Hindrey elust väärinuks sügavamat käsitlust. Näiteks 1930. aastad: juttu on sellest, mida Hindrey tol ajal kirjutas ja mida ta erinevatest sise- ja välispoliitilistest sündmustest arvas, aga ainult vihjamisi sellest, millised olid Pätsi režiimi kultuuri­poliitika ja muu ametkondlik kontekst, milles kirjanik tegutses. Nii jääb õhku rippuma Laari väide, et „1930. aastatel tõusis ta iseseisva Eesti kirjandustaeva absoluutsesse tippu”, kuna sai rohkem Riigivanema ja Vabariigi Presidendi kirjandusauhindu kui keegi teine (lk 11). Kas Hindrey sai neid auhindu puhtkirjanduslikel kaalutlustel ja kas nende pälvimine tähendas „kirjandustaeva tipus” olemist ka mingis sisulisemas mõttes kui näiteks Lenini preemia puhul? Lugeja seda ei tea ning võtaks autori selgitused tänuga vastu. Laari väide, et „[k]ohe päris kindlasti ei asunud Hindrey ajaloost kirjutama aga seetõttu, et säärase kirjanduse järele tekkis ühiskondlik vajadus, lausa riiklik tellimus”, vaid ajaloohuvi olevat Hindreyl tekkinud juba varem (lk 180), ei selgita eriti midagi, kuna kirjaniku ajaloohuvi ja riiklik tellimus ei pruugi teineteist välistada. Ka Hindrey erinemine teistest tolleaegsetest ajalooromaanide autoritest, nagu Mait Metsanurk ja August Mälk, vajaks põhjalikumat analüüsi kui ainult väide, et Hindrey suhtus irooniaga „riiklikul tasemel toetatud soovi anda Eesti rahvale tõelised kangelased” (lk 180).

Kirjandusloolise käsitlusena keskendub Laari raamat Hindrey teoste ümberjutustamisele ja retseptsioonile, millega kaasnevad mõne tolleaegse sündmuse või skandaali kirjeldused. Jällegi vaheldub Laari enda tekst ulatuslike tsitaatidega, millest mitmed on pikemad kui lehekülg (lk 125–127, 212–213, 214–215). Analüüs, nii palju kui seda leidub, seisneb tihti autori või tema lähedaste samastamises teose jutustaja või mõne tegelaskujuga (nt lk 87, 168), mis võib olla asjakohane, kuid vajaks põhjendust ja alternatiivsete tõlgendusvariantide kaalumist. Samuti tundub, et palju ja kriitikavabalt on üle võetud Oleski ja Liivi tõlgenduslikke seisukohti, ent kuna raamatus tekstisisesed viited puuduvad – ja tihti pole üleüldse osutatud refereeritud tõlgenduse autorsusele –, jääb ühtelugu ebaselgeks, kas mõni Hindrey loomingusse puutuv hinnang on Laari enda või hoopis kellegi teise oma.

Näiteks Arno Oja artikkel Hindreyst⁴ on küll ära toodud raamatu lõpus kirjanduse nimekirjas, kuid kui Liivi on tekstis nimepidi mainitud, siis Oja ei nimeta Laar kordagi. See tähendab, et Laari raamatu lugejale jääb mulje, et Oja käsitlusest võetud mõtted ja tõlgendused kuuluvad Laarile endale. Kaks näidet:

„Üks „Simplicissimuse” ringkonna käilakuju oli skandaalse kuulsusega näite­kirjanik ja multikunstnik Frank Wedekind (1864–1918), kelle käitumine ja stiil võinuksid noorele Hindreyle sobida. Liiati tulid just tema õpinguajal Münchenis lavale Wedekindi „Lulu” [---] ja oma aja kohta väljakutsuvalt erootiline „Kevade ärkamine” [---] ning noid lavastusi nägi teatrihuviline KAH kindlasti!”⁵ „Tugevaid mõjutusi sai noormees satiirilehe Simplicissimus ringkonnalt, kelle ühe käilakuju Frank Wedekindi (1864–1918) elustiil, mis avalikkuse hoiakutest kõrgemale tõusis, talle imponeeris. On enam kui tõenäoline, et ta käis Münchenis vaatamas ka Wedekindi näidenditsüklit „Lulu” ja oma aja kohta väljakutsuvalt erootilist lavateost „Kevade ärkamine”, mis tema teatriharrastusele jõulise tõuke andsid.” (Lk 44)

„Tööd mõttele ja hingele pakub „Ammukaares” II (1943) ilmunud hilisnovell „Haiged hinged”, mille peategelane on legendaarse dr Juhan Luiga protagonist. Lugege ja küsige endalt: kummal pool kõrget plankaeda õieti nood hullud elavad?”⁶ „Eriti tüüpiline Hindreyle oli novell „Haiged hinged”, mis on inspiratsiooni saanud Tartu legendaarsest hulluarstist dr. Juhan Luigast. Veidi õõvastavalt mõjuvat novelli lugedes võis kergesti tekkida küsimus: kummal pool hullumaja aeda need pärishullud ikkagi asuvad?” (Lk 217)

Pole ju võimatu, et ka Oja on neis teksti­kohtades kellelegi viitamata jätnud, kuid igal juhul on Laar samad mõtted enda arvele kirjutanud. Võiks veel lisada, et isikuregister ei sisalda kõiki raamatus leiduvaid nimesid ning kasutatud kirjanduse loetelus pole kaugeltki mitte kõik kasutatud allikad. Tekstis viidatakse näiteks Oskar Lutsu mälestusteosele (lk 12) ja August Kitzbergi mälestustele (lk 19–20), mida raamatu lõpust ei leia. Seda, millist allikmaterjali ja kui palju raamatus täpsemalt kasutatud on, teab lõpuks ainult autor ise.

Laari Hindrey-biograafia ilmumine on muidugi tervitatav, kuid kindlasti pole Hindrey uurimine sellega ammendunud. Samuti nõuab Laari raamatuga tutvumine lugejalt veidi enam kriitilist meelt, kui tingimata vajalik. Erinevate tõlgendustega eri küsimustes võib ju nõustuda või mitte, kuid autori peamist ülesannet – lugejat informeerida ja aidata – oleks saanud paremini täita.