Emakeelesajandi kroonika

23. märts on üle sajandi sidunud kõiki eesti lingviste ja filoloogide enamikku: sellel kuupäeval 1920. aastal asutati Tartus Emakeele Selts. Eriolukorras nihkus juubeli­koosolek aasta võrra edasi, mis tagas ES-i kroonika valmimisel viimistlemisrahu: tähistamispäeval oli Jüri Valgel esitleda teose kaks versiooni. Pehmekaanelise lühiversiooni eraldi arvustamine teinuks koostajale ülekohut, kordades mahukama ja väärikas köites põhiversiooni arvustuslik kirjeldus jääb aga paratamatult pinnapealseks. Siin osutan neile kui suurkroonikale (SK) ja lühikroonikale (LK). Kuupäevalist suurkroonikat (I osa) täiendavad 16 akadeemilist teemakäsitlust 13 autorilt (II osa), 13 seltsiliikme meenutuskirjutised (III osa) ja lisad (IV osa). Kogumikku on nõustanud kuueliikmeline toimetuskolleegium ning retsenseerinud Raimo Raag ja Tõnu Tannberg, keeleliselt viimistlenud Tiina Hallik. Küllusliku materjali tõlgenduses ja ajaüleses käsitlusviisis on temaatilised kattuvused paratamatud, koostaja on seda eessõnas teadvustanud ning sise­viidetega sellele osutanud.

Suurkroonika siseviitamisel võinuks tarvitada sõna teemakäsitlus, see teeks hõlpsamaks navigeerimise: kui lugeda lk 585 „vt Annika Hussari artiklit isiku­nimede eestistamisest”, kas peaks otsima vastavat teksti teemakäsitluste osast või selle­teemalist artiklit alfabeetili­sest kirjandus­loetelust (lk 675; teised sise­viited teema­käsitlustele on enamasti pealkirjaliselt, nt paar lõiku hiljem „vt Jüri Viikbergi artiklit „Emakeele Selts ja murdekogumine””)?¹ Samuti pole selge, mis viitekirjeid üldse tasub kirjandus­loetelust otsida: Metslangi teemakäsitluses lk 584 esile toodud AES-i toimetuste 2. köitena ilmunud artiklikogu „Eestlasele eesti nimi” viitekirje on kirjanduses olemas (lk 670) ja sealt leiab mõne teisegi AES-i toimetiste köite (nt Mägiste 1936, lk 680), ent samas teemakäsitluses lk 586 nimetatud kaheksa seltsi publikatsioonina ilmunud teose, neist kolm samas toimetuste sarjas, viitekirjeid pole (vrd järjestikku on kirjandusloetelus kõik ESA köited, lk 672–675). Vast on suurkogumikes kindlam loobuda koondviidetest ja eelistada tekstikeskset viitamissüsteemi, mida haldavad autorid, mitte koostaja ega toimetaja – kandami jagamine pole häbiasi. Eessõna järgi „koormavate vahepealkirjade ja viideteta” (lk 10) lühikroonika lõpus on kokku kolm tosinat viitekirjet: allikmaterjalide all on viis trükist, kuus allikaliiki on nimetatud aastakäikude kaupa (nt ajakiri Keel ja Kirjandus 1958–2019); arhiivimaterjalide loetelus on ES-is ja Rahvusarhiivis säilitatavad dokumendid. Viimaste viitekirje on minimaalse täpsusega ega anna seetõttu arhiivi infosüsteemis AIS päringuvastet. Suurkroonika arhiiviallikate viitekirjetes on juba järgitud Rahvus­arhiivi soovitust kirjutada leid­andmed AIS-is esineval kujul ning sealtkaudu on arhivaalid hõlpsalt leitavad-­tellitavad.² Vahepealkirjade puudumine oleks olnud vägagi häiriv, õnneks on mõlemas kroonikaversioonis jaotised aasta­arvuga selgelt tähistatud.

Tabelivormis (mõni esitatud vahejoonteta) lisadest on lühikroonikas esimene olulisemate sündmuste kronoloogia (LK: 107–108; SK-st välja jäetud), järgnevates on loetletud seltsi liikmeskonna arv­andmed aastate kaupa, auliikmed, juhatuse esi­mehed ning kontori asukohad koos mitme­suguste selgitavate ja täpsustavate märkustega (LK: 109–113). Sisuhaldust toetavat lõpposa alustab „Nimesid”, mis sisaldab kahes veerus 60 nime (LK: 114). Tegu pole viitestikku kuuluva nimeregistriga, ehkki lisadest väljaspool paiknemisest võiks seda eeldada ja sisuliselt oleks see vajalik, vaid 30 isiku nimevariantidega enne ja pärast eestistamist. Kuidas on need isikud seltsiga seotud ja kas see on nime vahetanud kaastööliste, juhatuse või tegevliikmete ammendav loetelu, jääb lahti kirjutamata, kuigi on suurkroonikas nimeregistri ja liikmeskonna arv­andmete toel järeldatav. Sellega seostub 1935. aasta tegevusülevaate avalause: „Kõiki seltsi ametnikke, stipendiaate ja liikmekandidaate kohustatakse võõra­pärast nime eestistama, eestistamisüleskutse esitatakse senistele liikmetele.” (LK: 29) Suurkroonikas on see nimeloetelu muudetud tabeli­kujuliseks lisaks nr 4, täiendatud nimemuutmise aastaga (tsiteeritud 1935. aastal oli seltsil 32 liiget, samal aastal muutis nime loetletud isikutest 12), lisatud seitse nime ning välja arvatud Niilus (Nilus), Valter (SK: 657); joonealune märkus, et isikunimed on „trükises kasutatud tuttaval tänapäevasel kujul” (LK: 114), on suurkroonikas viidud koostaja saate­sõnasse (SK: 10). Eesti kultuuritegelaste nimevahetus on hästi dokumenteeritud ja tänapäevased infosüsteemid võimekad nimekujusid ühendama, nt ESTER suunab Saaberki päringu automaatselt Andrus Saareste koondkirjete lehele. Suurkroonikat saanuks viimistleda nimeloetelu lihtsa ümberpaigutamisega mahuka isiku­nimede registri ette või veidi enam vaeva nõudva ristviitamisega viisil, nagu on tehtud abielunimedega (samasuguse ristviite on siiski saanud Saareste~Saaberg, Andrus ja Toona~Tomson, Richard; Puusepp, Priidu ongi aga kroonikates vaid eestistamisloetelu kaudu, st ühtki tema seltsiga seotud tegevust pole suurkroonikas ega teemakäsitlustes registreeritud³). Annika Hussari teemakäsitlus „Emakeele Selts ja isikunimede eestistamine” keskendub nimemuutmisaktsiooni korralduslikule küljele ning seltsi rollile selle algataja, eestvedaja ja soovitusnimestike koostajana, samuti analüüsib ta AES-i toimetuste sarjas publitseeritud viite nimevara välja­annet ning nende mõju nimevalikutele kuni tänapäevase kasutuseni.

Liikmeskonnatabelit on ­suurkroonikas täiendatud nelja veeruga, milles on koosolekute, ettekannete, keskmine koosolekutest osavõtjate ja aasta jooksul peetud juhatuse koosolekute arv. Mõlema raamatu lisades torkab silma teadussekretäride kõrvalejätmine, ehkki nende ülesanne on seltsi juhatuse koosolekute protokollimine ja otsuste täideviimine ning sisulise päeva­töö korraldamine. Siiski on Karl Pajusalu seltsi juhtimise teemakäsitluses nende kohta omaette peatükk (SK: 313–315). Teadusliku sekretäri ametikoht loodi 1937. aastal (otsus tehti 4. X 1936), ent juba esimene juhatus valis enda seast sekretäri (Oskar Loorits) ja abisekretäri (Ants Oras). Õigupoolest toetub Jüri Valge dateeritud suurkroonika ja kompaktsem lühikroonika teadussekretäride üleskirjutatud protokollidele ja aastaaruannetele, säilitatud kirjavahetusele, kaastööliste (mõnelgi juhul väljanõutud) tegevus­ülevaadetele jm käsikirjalistele dokumentidele ja sedelitele. Sajandi jooksul on teadus­sekretäre ametis olnud vaid kümme: Alo Raun (1. II 1937 – 1. V 1939), Valter Niilus (1. VI 1939 – 1941), Heino Ahven (1. VII 1947 – 22. IV 1988), Mart Meri (16. XI 1988 – 1. XII 1995), Tõnu Tender (11. IV 1997 – 31. VIII 2001), Asta Õim (18. IX 2001 – 14. IV 2003), Maria-Maren Sepper (2. V 2003 – 23. VIII 2006), Terje Potter (1. X 2006 – 31. VII 2007), Annika Hussar (1. IX 2007 – 31. XII 2010), Killu Mei (Paldrok) (alates 1. I 2011). Ametikoht on olnud täitmata nii ideoloogiliselt kui ka aineliselt kõige raskemal sõjaajal. Seejuures väärib ikka ja jälle esiletoomist, et ES on ainus järjepidevalt tegutsenud teadusselts, kuigi aeg-ajalt teaduspoliitilistest oludest tingitult eri alluvussuhetes, nt suhteid Teaduste Akadeemiaga aastatel 1938–2019 kirjeldab Karl Pajusalu ja Jüri Valge teemakäsitlus. Kõigi teadussekretäride ametialast täpsust ja süsteemsust saab kiita enese lohakuse võrdluses: minu tööle­asumise kuu­päevaga (selleks on 2. V 2003) dokumenti pole seltsis talletatud. Valge kroonikutööd hindan Churchilli sõnadega: „Fakte on kontrollitud suurima võimaliku hoolega”.⁴ Pealtnäha tühise pisiasja (bürokraatlik) talletamine protokollis ja selle vahendamine kroonikas võimaldab vormida detailirikka ajastupildi: ilmselt otsustas juhatus praegugi seltsis seisva ja mitut kolimisvaeva nõudnud raudkapi soetamise 14. I 1970, kui arutati TA presiidiumi nõuet säilitada ES-i pitsatit tulekindlas raudkapis. Samal aastal moodustati teaduslike materjalide välismaale lubamise komisjon. Lubamise taustale paigutub III fennougristide kongress; kui juba materjalid liikuma lubati, said vältimatute saadetistega inimesedki üle piiri kaasa minna.

Koos piiridega suletud humanitaar­seltsid said osalist varju ES-i katuse all: Akadeemiline Rahvaluule Selts taandus enne taasasutamist pea kolmeks aastakümneks (1966–1994) rahvaluulesektsiooni, selle kohta on Merili Metsvahi teema­käsitlus; Luule Epneri teemakäsitluses vaadeldav lingvistilise poeetika ja stilistika sektsioon sedavõrd otsest järje­pidevust Eesti Kirjanduse Seltsiga ei kandnud, pigem toimis see mittetrükitavate kirjandusküsimuste arutelukohana.

Puudu on üks teemakäsitlus, mis vaatleks ES-i rolli kahe riikliku auhinna kujunemisloos. Nendeks on Wiedemanni keele­auhind ning emakeelepäeval välja kuulutatav aasta keeletegu. Puudumise võib ehk arvata koostaja tarbetu tagasihoidlikkuse arvele: mõlemas on märkimis­väärne Jüri Valge panus. Eevi Ross on koostanud ja toimetanud raamatu „Wiedemanni auhinnalugu” (EKSA, 2005), kuid see käsitleb vaid aastaid 1989–2003, st pea kahe­kümne­aastane vahemik on katmata. Muidugi on asjale ka teistpidine vaade: üle 700 lehekülje paisunud kogumikus peab koostaja paratamatult millestki loobuma. Kas just enese keeleavalikkuse jaoks kesksete ametisaavutuste kajastamisest, on iseküsimus – Valge sulest ilmunud näitemängus on tegelasteks Wiedemanni keele­auhinna laureaadid.⁵ Seda puudujääki võinuks toimetuskolleegium märgata-suunata. Kirjutamata pole Valge siiski jätnud, peale ühiskäsitluse Pajusaluga on temalt kolm teema­käsitlust: II osa avav ES-i põhi­kirjade analüüs, ülevaade esimese esimehe Lauri Kettuse tegevusest ja retseptsioonist ning (pool)perioodiliste väljaannete Eesti Keel, Kodumurre ja Oma Keel asutamis-, koostamis- ja ilmumislugu. Viimaste kirjelduses ootasin ­ühtse(ma­)­t analüüsiviisi sellele eelnenud ES-i aastaraamatut ja toimetiste sarja tutvustava Enn Ernitsa teema­käsitlusega. Ernitsa eritlus on veterinaarile omaselt taksonoomiline: pärast vormilist lühiülevaadet (toimetajate, kolleegiumi, rubriikide, mahu jms dünaamika) jaotab ta süstemaatiliselt kõik ilmunud uurimused kahe valdkonna – (eesti ja soome-ugri) lingvistika ning folkloristika – distsipliinidesse. Auliikmena on Ernits loovutanud juubelikogumikku ka meenutus­kirjutise, milles taandab keeleharrastuseks oma seltsi toimetiste sarja 75. köitesse „Sõna haaval. Emakeelest tehiskeelteni” ­koondatud süvakäsitlused (teos pärjati 2017. aasta keeleteo auhinnaga). Nende aluseks on muu hulgas vadja, isuri, vepsa ja karjala kogumis­retkedelt saadud keele- ja kultuuri­teadmised. Seltsi 54 auliiget ja nende valimisprintsiipe eri aegadel tutvustab Reili Arguse teemakäsitlus. Auliikmete seas on 14 Wiedemanni keeleauhinna saajat. 2021. aasta laureaadi ja aastatel 1989–1993 murdetoimkonda juhatanud Jüri Viikbergi teemakäsitluse keskmes on osaliselt Wiedemann ise: eesti murdeainese kutseline kogumistöö käis tema koostatud eesti-saksa sõnaraamatu järgi. Ent ekspeditsioone korraldas selts ka hõimurahvaste juurde.

Tuuli Tuisk toob hästi esile sugulaskeelte ja -rahvaste põimumise ES-i kesksetesse tegevussuundadesse: keelevähemuste, eriti läänemeresoome hõimurahvaste moraalne ja materiaalne toetamine haridusseltside ja pühapäevakoolide kaudu; keeleainestiku kogumine, talletamine ja publitseerimine; kõnekoosolekute, konverentside ning keele-, rahvaluule- ja stilistikapäevade korraldamine. Riigisiseste ürituste teemakäsitluses on Tõnu Tender kokku arvanud ajavahemikul 1961–2019 ES-i kaaskorraldamisel toimunud 416 keelepäeva; sellega kaasub Killu Mei teemakäsitlus „Emakeele Seltsi väliskeelepäevadest ja teistest seltsivälistest ettevõtmistest”. Selle sissejuhatava osa lõpulõigus sõnastab Mei seltsivälise tegevusena väliskeelepäevad ja keelelaagrid – kui teave ja kooskõlastused käivad ES-i teadussekretäri kaudu, siis pole põhjust neid seltsivälisteks ettevõtmisteks pidada. Tegu võib olla ka pelgalt eksitava sõna­valikuga, kuivõrd mõeldud on seltsist välja­poole suunatud tegevusi.

Maire Raadik annab ülevaate seltsis asutamishetkest peale tehtavast keele­korraldustööst, sh keeletoimkonna morfoloogia, semantika, onomastika valdkonna aruteluainest ning ortograafia­otsustest. Keelekorraldusest ei saa mööda vaadata ka Helle Metslang teemakäsitlusi lõpetavas kirjutises ES-i rollist keelealases mainetöös ja keelepoliitika kujundamises. Kuigi riiklik tunnustamine on keelepoliitiline mõjuvahend, pole selleski kirjutises jutuks võetud keeleteokonkurssi ega Wiedemanni auhinda. Wiedemanni keelepäeva peetakse tänavu Väike-Maarjas juba 34. korda, kus laureaaditamme istutamisau kannab Mare Koit. SK nimeregister kinnitab üllatav-kahtlevat sisetunnet, et tema pole poolsajandipikkuse lingvistitöö jooksul olnud ES-iga mingiski seoses. See tõdemus muudab siinse arvustuse paatosliku avalause kehtetuks.

Wiedemanni keeleauhinna laureaadi ja seltsi auliikme Arvo Krikmanni makaroonilisele luuletisele annab lisaväärtuse Haapsalu keelepinkide – seegi olnud keele­teoauhinna nominent – mainimine joone­aluses märkuses (SK: 621), kuigi nende paigaldamine on ära märgitud ka mõlemas kroonikas. Asta Õimu meenutusloost võib välja lugeda tema juhtimisoskuste ja administratiivsete kogemuste lähtekoha: keele­seaduse koostamine ja seda selgitavad käigud venekeelsetesse asutustesse. Heino Ahvena nii retkede kui ka välja­annete korraldusvõimet kajastab tema teaduslik tõsilugu, mis mõjub igal ajal värske huumorina. Selle teksti rõhuasetusi mõistis suurepäraselt Heino Ahvena 85. sünni­aastapäevale pühendatud kõnekoosolekul 15. XI 2004 suulises ettekandes esitada temaga kolm aastakümmet koos töötanud Helju Kaal. Seltsis tööjuubelit tähistanud Helju hoidis seltsi ukse alati avatuna ime­tabasel viisil: ta pakkis seltsi kaasa igale välja­sõidule, olgu keele­päevale või ette­kandekoosolekule, kindlasti aga 27. juuni Veski päevale, mida kajastab südamlikult ­Valve-Liivi Kingisepp. ­Selles pakis sisaldusid proto­kolli­raamat, registreerimisraamat, liikme­maksuvihik ja -ümbrik, allkirjastamist vajavad eri dokumendid, brošüürid, seltsi väljaanded (vajadusel suurem kogus poetatuna kaasa­sõitvate seltsiliikmete-esine­jate portfelli), raamatukogu vahetus-laenutus-tagastus­eksemplarid jm seltsielu materjal. Märkan, et sulg juhtis kasutama Helju kaasteelise Eevi Rossiga sama kujundit: temagi meenutab seltsi alati avatud olekut ning rõhutab murde(arhiivi)alase töö iseärasusi viisil, mis avardab sõnaühendit kodumurre nii inimlikus kui ka trükitehnilises plaanis. Nende eestvõtmisel ilmunud murdeväljaanded pikendavad seltsi murdetoimkonna teist tegutsemisperioodi (1926–1940, 1963–1996) mitme­teistkümne aasta võrra. Rahvaluulesektsiooni kaudu jõudsid omakorda seltsi tegemistesse kultuuriloolisemate valdkondade esindajad, kellest meenutusosas saavad sõna Ott Kurs ja vaegnägija eluvaadet avav Aldo Kals. Seltsi liikmeks olemise au ja osasaamise olulisust ning mõju keelealasele tööle väljendavad ka Uno Liivaku, Heino Kiik ning välisliikmed Hannu Remes ja Raimo Raag.

Kõigi teiste emakeelesajandis osalenud sadade inimeste panuse kokkuarvamise võttis enda kanda Jüri Valge.