Lühidalt

Linnar Priimägi. Eesti keele ruunid. Paarsada mõistatust, paar tuhat vastet. Iseõpik edasijõudnutele. Tartu: Ilmamaa, 2022. 252 lk.

„Eestlaste argikeel mandub. Arvutis väljendutakse üha vaesemalt. Ajakirjandusest kaob keeletunne, sünnib poolkeelsus,” leiab Priimägi raamatu sissejuhatuses (lk 8). Et selle vastu sõdida ja keeletaju virgutada, esitab ta tabeli kujul kakssada mõistatust, kus vasaku ja parema tulba elemente õigesti paaritades saab eesti keeles levinud püsiväljendid. Üks suvaline näide (tabel 91):

1. häda- laulik

2. karva- viiul

3. kiidu- trumm

4. kintsu- moonik

5. kõri- pasun

6. kõrva- pill

7. lõõts- kast

8. parmu- orel

9. plära- koor

10. õue- kannel

Enamasti on ülesande lahendus lihtne, aga mitte alati. Nii oli mulle uudiseks, et „korporanti rukitakse” või et „kalevipoeg seerib”. Teos ei kutsu moodustama üksnes liitsõnalisi või sõnaühendist koosnevaid väljendeid, vaid ka pikemaid kõnekäände (tabel 13) ja vanasõnu (59). Priimägi ootab lugejailt peale keelelise kompetentsi ka kultuuriloolisi teadmisi, et nad ­oskaksid rekonstrueerida klassikute tsitaadid („Ava aken põhja poole + lase tuppa tulla öö”, tabel 5) või viia vastavusse eesti keele­teadlaste (7) ja poetesside (83) ees- ja perekonnanimed: Andrus + Saareste… Anna + Haava… See – nagu ka mõistatustes tihti esinev unustuse hõlma vajunud sõnavara – näitab, et edasijõudnud, kellele teos on adresseeritud, peavad olema oma elu- ja haridusteel juba üsna kaugel. Noortele on mõistatused üle jõu. Tõsi küll, mõistatusele lisatud võti lubab neilgi jõuda õige lahenduseni.

„Eesti keel on meie kõige suurem rahvuslik rikkus. Suuremat ei ole. Wiedemanni eesti–saksa sõnaraamat on eesti kultuuri võimsaim monument – võimsam kui „Kalevipoeg”, võimsam kui „Tõde ja õigus”. Jah, isegi võimsam kui piiblitõlge,” arvab Priimägi (lk 8). Mis on kalleim vara – kas Wiedemann, Saareste või EKI andmebaasid –, selle üle võib vaielda. Küllap ollakse aga ühel meelel, et ülim on elav eesti keel. Raamat on oma ülesande täitnud, kui ta aitab hoida keelt elusana. Igatahes on kõnealuste mõistatuste lahendamine mõttekam kui ristsõnade kallal pusimine, sest see ärgitab loovusele. Ka tabelis juhuslikult kõrvu sattunud osiste kombinatsioonid võivad vallandada assotsiatsioone, pakkuda mängulusti ja panna pead murdma. Mida võiks tähendada „karvaviiul”? „Kintsu­moonik”? „Plärakoor”?

JOEL SANG

 

Oskar Meltsas. Piirita Siberimaa. Siberi eestlase mälestused. Tallinn: Tänapäev, 2022. 183 lk.

Meltsas on maalähedase huumoriga ja avameelselt kirja pannud lugusid oma kodupaiga, Siberi eesti küla Zolotaja Niva (kohalike keeles Solotoi-Niiva) asutamisest, selle inimestest, eluolust ja juhtumistest. Jutustus algab 1895. aastal kuue Lõuna-Eesti noorpaari saabumisega Sibe­risse, et seal priilt saada oleval maal alustada uut elu. Ehkki algul teenitakse venelaste juures, on asunikel peatselt oma majapidamised ning kasvavasse ja arenevasse külla rajatakse koguni piimaühistu ja koolimaja. Tehakse tööd, saadakse lapsi, käiakse jahil ja linnas. Jutustus lõpeb tõsisel noodil: ühiselt saadetakse külapoisse Esimesse maailmasõtta ning sellega saab mõtteliselt otsa ka küla kuld­aeg (elanike edasise saatuse kohta vt lk 170–172).

Tegu pole vahetute mälestuste ega täpse külakroonikaga: autor ise sündis alles 1909. aastal, nii et raamat peegeldab pigem seda, kuidas noid kohati anekdootlikke jutte räägiti autori noorusajal. Tekstis on tubli annus jutuvestja isiklikku nägemust, kuna Meltsas ei saanud olla tekstis nõnda olulisel kohal olevate dialoogide tunnistajaks. Lugude kirjapanemise ajendiks oli 1977. aastal Eestis nähtud lavastus „Külavahelaulud ehk Pariisi linnas Londonis” (lk 17), mis põimis Enn Vaiguri rahvatüki „Kraavi­hallid” ja Veljo Tormise loomingu. Võib arvata, et Meltsas on taotlenud sarnast atmosfääri: raamatus on värvikaid tegelasi ja mahlakat dialoogi, mida ilmestavad nii murdekeel kui ka põnevad keelendid, teksti on põimitud uuemaid lõpp­riimilisi rahvalaule, taustaks Siberi loodus ning järje­kindel püüdlemine jõukama elu poole. Samal ajal on teos väärtuslik nii suulise pärimuse üleskirjutusena kui ka lugude, laulude, uskumuste külaühiskonnas toimimise ja elava kasutuse kirjeldusena. Enamiku kentsakate juhtumite juures on peategelane palunud pealtnägijatel suu pidada, kuid sageli on läinud just vastupidi, nii et juhtumi kohta on tehtud koguni asjakohane lorilaul (vt lk 132). Lugeja võib mõistatada, kas kirjeldatud juhtum vastab tõele või on Meltsas lorilaulu ainetel fantaseerinud. Sujuvalt on lugudesse põimitud etnograafilised kombe- ja olustikukirjeldused (muu hulgas sotsiaalseid probleeme puudutavad, nt linna lõbumajandusest, vt lk 138–140). Kokku saab vägagi eheda pildi tsaariaja lõpu Siberi eestlaste külaelust. Kel sõnadega edasi antust väheks jääb, saab lisa väljaande fotodelt, mis, tõsi küll, on hilisemast ajast.

Meltsase lugusid kommenteerib kolm saatesõna. Teenekaim Siberi eestlaste uurija Anu Korb annab ülevaate Zolotaja Niva ajaloost, pakkudes jutustusele faktilist tuge. Autori lapselapse Hetti Meltsase saatesõna valgustab käsikirja saamislugu, ent keskendub rohkem Oskar Meltsase ja ta pere traagikale nõukogude võimu all. Urmas Bereczki järelsõna, kus Meltsase jutustust võrreldakse antiikeepostega, mõjub kohati paatoslikult pärast lugusid kasukajahist, õigeusu papi kiusamisest või nilbuseisse kalduvaist vingerpussidest.

V. S.

 

Venda Sõelsepp. Kolõma – kole maa. Koos­tanud ja kommenteerinud Jüri Kald­maa. Tallinn: EKSA, 2021. 391 lk.

Kaug-Idasse Ida-Siberi mere ja Ohhoota mere vahelisse maavaradest rikkasse piirkonda Kolõmale rajatud vangi- ja sunni­töölaagreist on kirjeldusi ja mälestusi avaldanud hulk eestlasi (vt teoste loendit lk 374). Laiemat kõlapinda eesti lugejate seas on aga tekitanud eeskätt Aleksandr Solženitsõni (1918–2008) ja Varlam Šalamovi (1907–1982) teoste tõlked („Gulagi arhi­pelaagi” kolm köidet 1990, värskeimana Šalamovi „Kolõma jutud” 2019). Viimastega sama ajajärku ja piirkonda kajastab neis vangilaagreis ja hiljem Magadanis sundasumisel karistust kandnud luuletaja ja lastekirjanik Venda Sõelsepp (1923–2006), kelle autobiograafiline proosa­kogu on ühtaegu nii traumaatiline mälukirjandus kui ka kunstiline, mahlakas sõnapruugis ilukirjandus. Nagu suurem osa saatusekaaslasi, saadeti ka 1944. aastal vangistatud Sõelsepp Kolõmale 1945. aastal Vene kriminaalkoodeksi 58. paragrahvi alusel ning oli seal 1956. aastani kaevandus-, metsa- ja ehitustööl, samuti sanitari ülesandeis ja aastail 1948–1952 õnne­kombel saavutatud velskri ametis („Tänu sellele meediku­karjäärile ma ellu jäingi”; lugu „Kuidas minust sai velsker?” lk 157–158).

Tolle koha ja aja kujutused on enamasti määratletud (naturalistlikuks) õuduskirjanduseks, nagu see mõiste läbis Šalamovi teose eestinduse retseptsiooni.¹ Sõelsepa loodki põhinevad samaväärsetel kogemustel alates võikaist olmetingimusist kuni kõikvõimalike füsioloogiliste piinadeni, mille kokkuvõtlik sõnastus on lihtne ja ühene: „Julmuse ja külma Poolus” (alapealkiri lk 334). Ent selle kõrval suudab Sõelsepp näidata ühtlasi, et kõik ei olnud jäägitult rusuv, nagu ta märgib Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi” eesti väljaandega dialoogi pidavas loos: „Jaa, kõik oli nii! [---] Ainult et ei ole looduses nagu eluski ainuüksi musta värvi. Nõnda ka siin. [---] Ka kõige süngemas Kolõma laagriöös olid omad heledamad momendid. Sest vastasel juhul ei oleks ükski suutnud sealt elavana välja tulla. Pisikesed õhupilud pidid olema. Mitte kõik blatnoid ei olnud aina väitse ihuvad kõrilõikajad. Nende sekka sattus huvitavaid kujusid, kellega vahel võis sõnakese asjalikku juttugi puhuda. Solženitsõni suhtumine neisse on eranditult negatiivne. Õigustatult küll, kuid siiski liialt ühekülgne. Ka ülemusi oli mitme­suguseid. Valvureid oli erinevaid.” (Lk 345–346) Nii kannabki Sõelsepa jutustamisandelist laagriproosat tihtipeale tahe „osutada ka mõningate varjundite võimalusele” (lk 346), mis peidab masendavasse sisusse elamuslikkust nii toime pandud krutskeist ja eriskummalisist karaktereist kui ka autori väljendusvõimekusest, samuti õhkõrna inimlikkust, mis näiteks ülemuste juures võis ilmneda üsna absurdsetes situatsioonides (nt lugu „Lusikas), vaimset ülendust ja hägust perspektiivikustki.

Kogumiku aluseks on Sõelsepa arhiivis leidunud 26 looga raamatukavand „Kõik inimese heaks…”, millele koostaja lisas 12 pala ja uue pealkirja; kõik peale viie teksti tsüklist „Parapsühholoogilist rassoljet” on varem ajakirjanduses ilmunud. Jüri Kaldmaa, kes Sõelsepa arhiivini jõudis omaenda isa „Kolõma jälgi ajades” (lk 371), koostamis- ja kommenteerimistöö on olnud kiiduväärselt põhjalik: selgitatud on nii fakte, olustikku kui ka laagrižargooni, viidatud nii kogumikusiseselt (nõnda on sujuvalt välistatud häiritus mõningate motiivide/seikade kordumisest) kui ka Sõelsepa juttu täiendavatele või nüansseerivatele allikatele; raamatu lõppu on lisatud kommenteerivaid fragmente kirjavahetustest, Sõelsepa eluga pääsenud saatusekaaslaste nimekiri, teemakohase kirjanduse loend, isiku- ja koharegister.

B. M.

 

David Lindén. Johan Skytte. Suurvõimu arhitekt. Tlk Ivar Rüütli. Tartu: Ilmamaa, 2021. 335 lk.

Rootsi ajaloolase David Lindéni teos on esimene eesti keelde tõlgitud Johan Skytte (1577–1645) biograafia (algupärand ilmus 2018). Autorit inspireeris raamatut kirjutama see, et terviklik Skytte biograafia puudus seni isegi rootsi keeles (lk 289). Raamat algab ülevaatega toonasest Rootsi sise- ja välispoliitilisest olukorrast ning ühiskonnast, ka Skytte elulugu on avatud ajaloolises kontekstis. Ehkki väljaande eessõnas eesti lugejale toonitab autor, et käsitleb Eesti ja Rootsi „ühist ajalugu” (lk 10), keskendub teos siiski tema kodumaale. Eesti- ja Liivimaa esinevad episoodiliselt, kuivõrd Skytte tegutseski Liivimaal vaid mõne aasta (1629–1632). Samal ajal mõtestab raamat siinseid varauusaegseid sündmusi Euroopa ajaloo osana ning aitab mõista Skytte isiku olulisust Eesti ja Rootsi ajaloo kokkupuute­punktina. Kui Eestis seostub Skytte nimi Tartu ülikooli asutamise ja Eestis kõrgharidusele aluse panemisega, siis Rootsis võib samaväärseks pidada tema tegevust Uppsala ülikooli kantslerina. Skytte kui varauusaegse hariduspoliitiku lukku kuuluvad veel mitme teise kooli asutamise kõrval koolikorralduse kava väljatöötamine ning ilmselt olulisimana troonipärija Gustav Adolfi ja ta õdede-vendade harimine.

Lindéni raamat näitab, et Skytte tegevus hariduse edendajana on seotud tema teiste rollidega riigi rahanduses, õiguskorralduses, vastvallutatud Liivimaa alade lõimimises Rootsi riigiga ning diplomaatilistel missioonidel Euroopasse ajal, kui Rootsi oli pidevalt sõjas. Skytte toetas hariduses veendunult Petrus Ramuse õpetust; tema arusaamas pidi teadmine olema kasulik, olulised olid sellised õppeained nagu retoorika, keeled, ajalugu, poliitika ning matemaatika – nende tundmine oli ka Skyttele riigiteenistuses tohutut kasu toonud. Ta oli madalat päritolu, (olgugi jõuka) kaupmehe poeg, kes õppis Ny­köpingi linnakoolis, Stockholmi kolleegiumis ja eri ülikoolides Saksamaal, reisis üliõpilaspõlve lõpus ka Prantsusmaale ja Inglismaale ning kohtus mõjukate isikutega. Tänu rahvusvahelisele kogemusele, keelteoskusele ja kõneosavusele jõudis ta kähku Rootsi riigis kõrgetele ametikohtadele. Koolide arendamine oli hädavajalik selleks, et koolitada võrdväärseid efektiivseid ja lojaalseid riigiametnikke, arve­pidajaid, maamõõtjaid, juriste jne, kellest ambitsioonidega suurvõimul oli puudus.

Skytte elulugu, täpsemalt tema hariduslik taust ja vaated on Eesti ajaloo kontekstis olulised Tartu ülikooli algusaja mõistmiseks. Lindén toob välja, et Skytte tutvus juba Nyköpingi koolis ramismiga, Ramuse teosele tugines tema Marburgis peetud magistrioratsioon ning Ramuse meetodile tuginemist nõudis ta oma hallatavates koolides. Meelis Friedenthal on näidanud, et Skytte koostatud konstitutsioonid olid ramistliku õpetuse aluseks Tartu ülikoolis.² Ja nagu Uppsalas, hakkas see ka Tartus Skytte surmaga taanduma. Lindén ei paku siiski palju uut Skytte haridusliku tausta ning vaadete väljakujunemise kohta, tuginedes põhiliselt Tor Bergi biograafilisele uurimusele 1920. aastast (sama teeb Tartu Ülikooli ajaloo I köide³) ja – huvipakkuvamana – Jenny Ingemarsdotteri Skytte n-ö intellektuaalsele biograafiale⁴.

V. S.