Lühidalt

Õpetaja elav sõna. Pühendusteos Vello Saage 100. sünniaastapäevaks. Koostajad Airi Liimets, Krista Aru, Kertu Uri. Tallinn: EKSA, 2022. 308 lk.

81 autoriga raamat on „kunagiste õpilaste kummardus ja tänu oma õpetajale” (lk 11), pea 30 aastat Tartu 8. keskkoolis (praeguses Forseliuse koolis) eesti keelt ja kirjandust õpetanud Vello Saagele (1922–1991), kes oli legend juba eluajal ja küllap on senimaani – vähemasti TÜ kirjandusloengutes tuleb jätkuvalt jutuks Saage kui eripärase kirjandusklassi ja almanahhi „Tipa-tapa” vedaja. Kogumikku on mälestustekstid laekunud valdavalt spetsiaalse üleskutse peale, sekka mõni varem trükis ilmunud pala – samuti pigem viimasest ajast. Seega pole tegu vahetute kujutustega, sest nagu ees­sõnas märgitakse: kooliajal ei saada veel aru „õpetaja ja õpetatu väärtuslikkusest” (lk 11). Pühendusteoseks sobivadki ajas settinud ja aastatega võimendunud nostalgia tõttu küllap säravamaks lihvitud mälu­pildid, mis iseloomulikuna kalduvad siin-seal Saage-fenomenist ka kõrvale (näiteks et kirjutaja enda kooliaegsed vägiteod saaks reipalt arvele võetud). Mälestus­lugudele eelnevad Saage enda sõnad: 1960. aastal ilmunud artiklid „Klassi­kollektiiv kasvatustegurina” (taasavaldatud lühendatuna) ja „Esteetiline kasvatus ja kirjanduse õpetamine” ning Leo Metsarile antud intervjuu „Kirjandusõpetaja ja kasvav põlv­kond” (1971).

Kogumik on küll koostatud pieteedi­tundega, aga ometi avatakse legendiks pitseeritud Saaget kui inimest kõigi tema pedagoogiliste vooruste ja krutskite, samuti inimlike nõrkustega. Muidugi kipuvad eri seigad korduma, väikeste nüansilisade või -erinevustega: Saage kui nõutuim ja samal ajal iseäralikem näärivana, Saage korraldatud kirjanduslikud matkad ja unustamatud kõnekoorid, Saagele ainuomased sententsid ja hindamistavad („Saage hinne ei mõõtnud mitte kellegi teadmisi, vaid pigem andis õpilasele teada, kuidas Saage on mõistnud ta vaimseid püüdlusi ja suhet kirjandusega”, lk 303). Samuti märgitakse sageli õpetaja esmakohtamisel ehmatavana mõjuvat lonkamist, tema huumorimeelt ja napsilembust, aga ka oskust sulanduda õpilastega nii institutsionaalsetes raamides kui ka vabamas olukorras, kaldumata samal ajal semutsemisse – ja üle kõige ühtaegu ranget ja mõistvat, respekteerivat suhtumist õpilastesse vastavalt nende potentsiaalile. Raamatu edenedes mõjub iga järgmine korduv motiiv üha lahjemini, kuigi võib olla kirja pandud eelnevast säravamalt; saanuks tihendada, ent siis poleks tegu enam pühendusteosega, kus võrdne sõna antud kõigile soovijaile lendude kaupa alates teisest Saage käe all küpsenud lennust (1960) kuni viimase Saage juhatatud klassini, kelle lõpetamisega 1985. aastal sai joon alla ka Saage elutööle Tartu 8. keskkoolis.

Mis siis oli Saage kui kirjandusõpetaja eripära, veetlus? Osalt saab sellele vastata tsitaadiga Tiiu Kuurme mälestusloost: „Saage rääkis küll raamatutest, aga tegelikult rääkis ta elust, meist endist, inimeseks olemisest [---]. Ta eemaldas teostelt nende tollased käibeklišeed ja külge istutatud ideoloogia, tegi meid tundlikuks tabama varjundeid, märkama kujundit. Saage suutis nii, et kirjandus hakkas tunduma rohkem elusana kui tollane elu ise.” (Lk 83) Või taandades Malle Ploovitsa kesk­kooliaja üldistuse just Saage-fenomenile: sellega kaasnes oskus näha, julgus mõelda ja välja öelda asju, „mis alati polnud kooskõlas kehtivate nõukaaja reeglitega, küll aga seotud inimlike püsiväärtustega” (lk 119–120). Samal ajal tundub, et need omadused ja oskused on loomupärased ning möödapääsmatud mis tahes väärtuslikule ja isikupärasele õpetajale. Seega on raamat hea läbilõige Saagest kui isikust – ent tema legendaarsuse olemus jääb ennekõike edasi kandumiseks, nagu peabki, olemata raamatusse kinnistatud.

B. M.

 

Multilingual Practices in the Baltic Countries. (Acta Universitatis Tallinnensis. Humaniora.) Koostaja Anna Verschik. Tallinn: Tallinn University Press, 2021. 350 lk.

Üheksast sotsiolingvistilisest juhtumi­uuringust koosnev artiklikogumik „Mitme­keelsed suhtlustavad Baltimaades” kinnitab, et keele kõnelejaskonna väiksus ei mõjuta kontaktilmingute, sotsiolingvistiliste või keelepoliitiliste nähtuste ja probleemkohtade suurust ega hulka, küll aga nende kirjeldamis- ja tõlgendamisvõimekust.

Artiklites on rohkelt uudsusi, sh uute meetoditega kogutud empiirilisi andmeid, millest joonistuvad välja pigem suhtlustendentsid kui suhtlustavad (ingliskeelses pealkirjas seda üldistustasandi erinevust siiski ei teki). Kogumikku on koondatud n-ö turul saada olev hooajakaup. Teadus­kogumike väärtus kujuneb aga laagerdumise ja järelküpsemise käigus. Väärindada on võimalik ka koostaja sisse­juhatusega. Verschik põhjendab veenvalt vajadust, siis valitud lahendust – see on, nagu öeldud, käepärane ja mugav –, edasine peegeldab koostamisvalikutest tulenevat nõutust. Vaatamata katsele allutada tekstid sisulisele ühisosale, reastab koostaja artiklid alfabeetiliselt autorite perenimede järgi ning piirdub artiklite lühikirjeldusega. Vastamata jääb olulisim küsimus: missugused on Baltimaade mitmekeelsed suhtlustavad? Pea igal tasandil saab mõtiskleda, miks on valitud need ja mitte mingid teised artiklid, uurimisobjektid või võrdluspaarid. Ambitsioonikalt üldistava pealkirja varjus saaks konstrueerida võrreldava määra andmete toel teistsugu­se, kuid teaduslikult objektiivse pildi (nt kui Vilniuse ja Tallinna keelemaastikke võrdlevas analüüsis asendada viimane Narvaga). Autorid on siiski üldistusi kitsendavatest piirangutest teadlikud ning väljendavad seda selgelt (nt lk 255).

Kõige suurem ühisosa on kolmel keele­maastikke avaliku ruumi siltide kaudu kirjeldaval artiklil. Neid ühendab eelkõige andme­kogumismeetod (mitmekeelsete sil­tide pildistamine), ent erinevus on eesmärgis ja analüüsiviisis. Solvita Burr annab ülevaate Läti keelepoliitikat korraldavatest dokumentidest ja Läti viie regionaalse keskuse avalikku ruumi paigutatud üks-, võõr- või mitmekeelsetest siltidest (nt läti-inglise-venekeelne perrooni­tabloo Jelgavas) ning arutleb nende kohta esitatud poolt- ja vastuargumentide üle. Marleen Kedars ja Anna Ver­schik analüüsivad komparatiivselt mitme­keelseid silte kahel Tallinna ja Vilniuse vanalinna põhi­tänaval eesmärgiga tuvastada keele­valikute funktsionaalseid erisusi (praktilised, sümboolsed ja keelemängulised, samuti avaliku ruumi keelekorraldusest tulenevad valikud). Maris Saagpaku ja Merilyn Meristo lähenemine keelemaastikule on didaktiline, et laiendada saksa ja prantsuse keele õpiruumi ning suurendada lingvistilist teadlikkust Tallinna Ülikooli kampuse ja vanalinna näitel. Nendes artiklites on visandatud ka Eesti ja Leedu ajaloolis-demograafiline ülevaade, mis toetab teistegi artiklite lugemist, sotsio­kultuurilist konteksti on pikitud mujalegi ning see on informatiivne mitte ainult n-ö välislugejale.

Keeledidaktikaga on seotud hariduskeele ja motivatsiooni küsimused, millele pakutakse kaksipidist vaadet. Birute Klaas-Lang ja Kadri Koreinik käsitlevad venekeelsete õpetajate üleminekut eestikeelsesse kooli nelja intervjueeritava ­näitel ning seostavad ametialase resilientsuse ehk eduka kohanemis- ja arenemisvõime keele­lise repertuaari ja sotsiaalse kapitaliga. Sanita Ladziņa ja Heiko F. Marten kirjeldavad Läti sotsiaalset segregatsiooni ning kolme venekeelse perekonna argumente, miks valiti oma lastele „ebahari­likult” (lk 253) läti hariduskeel (kahe intervjueeritava vastused olid läti ja ühel saksa keeles) ja kuidas see mõjutab pere keelekasutus­tavasid, samuti hoiakuid, väärtusi ning identiteeti. Need küsimused on esil ka hiljuti Londonisse ja Oslosse emigreerunud 41 leedulasega tehtud intervjuudes, millest Kristina Jakaitė-Bulbukienė ja Eglė Gudavičienė on valinud oma artiklisse 80 katket, kus põhjendatakse emigreerumist, keelelisi valikuid ja hinnatakse leedu keele säilimise välja­vaateid. Keele säilitamist leedu immigrantide teises põlvkonnas kirjeldavad Živilė Miežytė ja Meilutė Ramoienė pärandkeele mõiste kaudu. Nende pigem kvantitatiivset laadi lingvistilise analüüsi uurimis­objektiks on kahe vanemaealise Austraalias elava õe-venna leedu keel, sh ingliskeelsete sõnade hulk kõnes. Märksõnaga kontaktidest tulenev keelemuutus on keelekasutuse võrdlev analüüs esindatud ka kahes artiklis: Elīna Bone võrdleb samuti kahe vanemaealise isiku keelelist repertuaari, kuid määratleb nad eesti-läti kakskeelseteks kõnelejateks ning lähtub analüüsis kvalitatiivset laadi Johansoni koodikopeerimise mudelist. Geidi Kilp uurib sama mudeli järgi eesti-inglise-jaapani kolmekeelset suhtlust Face­bookis ning toob tavapärasemate kontaktilmingute kõrval esile jaapani keele mitmekesise viisakuspragmaatika väljendamatuse eesti keeles. Iseküsimus, kas ja kuivõrd sedalaadi marginaalne keele­kontakti kirjeldus toetab Balti regiooni mitmekeelsuse probleemistiku mõistmist ning iseloomustab suhtlustavasid.

Kahetsusväärne on otsus järgida kogumikus akadeemilist ükskeelsust, kuigi ilmumine eestikeelse ülikooli teadus­kirjastuses annaks õigustuse ­varustada artiklid eestikeelse resümeega ning sedakaudu panustada eesti teaduskeelde ja erialasesse terminivarasse. Väärib meenutamist, et mõni köide varasem „Humaniora” sarja väljaanne pälvis poliitikakujundajatelt ehk haridus- ja teadusministrite kogult 2020. aasta keeleteo peaauhinna: Peep Nemvaltsi koostatud ja toimetatud artikli­kogumik „Eesti teaduskeel keelterikkas teadusmaailmas”.

M-M. L.