Otsi
|
en
PDF

Pritskookidest lõhnakuuskedeni

Vanill ja vanilje

https://doi.org/10.54013/kk773a4

Tänapäeva eesti keeles on kasutusel kaks rööpset sõnakuju – vanill ja vanilje. Olgugi et tegu on eksootilise asjaga – troopilise orhidee ja sellest saadava maailmas hinna poolest safrani järel teise maitseainega –, on seda tähistavad sõnakujud praegusajal pigem sagedasti kasutatavad, igapäevased. Üldkeele korpuse (ÜK 2021) 50 000 sagedasema sõna seas on vanill sageduselt 25 814. positsioonil ja vanilje 22 353. positsioonil. Siinne kirjutis püüab jälile saada, kust need rööpvormid tulevad, mispuhul kumbagi neist kasutatakse ning lõpuks – kas üks neist on parem kui teine.

 

Mida ütlevad allikad?

Kui sisestada ÕS 20181 otsingusse märksõna vanilje, saame: vanilje kok parem vanill. Seda infot tuleks käsitada järgmiselt: vanilje on kokandussõna, aga eelistatud vorm on siiski vanill. Eelistatud märksõna vanill päring annab rohkem infot: bot (troopikataim); mõne vanilliliigi vili maitseainena. Vanilliga liitsõnade moodustamist nii nimetavaliselt kui ka omastavaliselt, samuti kokanduse ja botaanika oskuskeele vahekord kajastub ÕS-i näidetes: Vanilli+kupar bot = vanilli+kaun kok = vanilli+kang kok. Vanill(i)+suhkur, vanilli+jäätis, vanilli+kreem.

EKI keelenõu andmebaasis2 registreeritud vastustest nähtub samuti, et soovitatavam sõnakuju on vanill, mis on ka loomulik, sest peaasjalikult on vastajad ÕS-i toimetajad ja keelenõu andes on toetutud peamiselt ÕS-i seisukohtadele. Enamik soovitusi on antud ajal, mil juhinduti preskriptiivsest keelekorraldusest. Küsimustest ilmneb, et küsijad teavad sagedasti, et üks vorm on sobivam, ent ei tea, kumb ja miks. 1995. aasta algusest kuni 2022. aasta märtsini on vanilli kohta esitatud 162 küsimust ja enamik neist puudutab just selle sõna kuju. Niisiis on normingu järgi eelisvorm vanill. (Vt ka Mäearu 2015: 132) Uusimas EKI sõnastikus, ühendsõnastikus (ÜS 2021, keeleportaalis Sõnaveeb), mis on oma põhilaadilt pigem deskriptiivne, keelt kirjeldav sõnaraamat, on vanill ja vanilje märgitud sünonüümideks. Preskriptiivsust on ühendsõnastikku lisandunud ÕS-i materjali lõimimisega, eriti rubriigiga „ÕS soovitab”, milles sedastatakse, et kokandus- ja botaanikatermin on neist vanill (seisuga 18. III 2022).3 Eesti keele seletussõnaraamat 2009 (EKSS 2009), samuti olemuselt deskriptiivne sõnaraamat,4 on esitanud eelistust andmata mõlemad sõnakujud. Järgnevalt analüüsin, millel on põhinenud vanilli keelekorralduslik eelistus, kuidas see on kujunenud ja kas see soovitus on tänapäeval ajakohane.

 

Vanilje ja vanill eesti sõnaraamatutes ja normingu kujunemine

Eesti sõnaraamatutest esineb kõne all olev sõna esimest korda Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatus (1893) kujul wānill (Wiedemann 1973: 1323). Esimeses ÕS-is (EKÕS 1918, vt ka Paet, Rehemaa 2018) on wanill lühikese a-ga, alates EÕS-ist (1937) tavalise v-ga: vanill (samamoodi ka VÕS 1933; VÕS 1953). Alates 1960. aastast registreeritakse ÕS-is ka kuju vanilje, mille juurest ÕS 1960 ja ÕS 1976 juhatavad noolega vanilli juurde, mis tähendab ranget normingut. Vanilje on märgendatud kokandus- ja vanill botaanikaterminiks.5 Seega on norming vanilli kasuks püsinud 1960. aastast, ehkki alates ÕS 1999-st veidi laienenud. (Normi laienemise kohta vt ka Kristiansen 2021: 667–669.) Edasistes ÕS-ides (ÕS 2006, ÕS 2013, ÕS 2018) on vanilje saanud noolviitest leebema, parem-soovituse: vanilje parem vanill.6 Esimene neist kujudest on märgendatud erialamärgendiga kokandusterminiks, teisel pole küll märgendit, ent viide kokandusele on seletuses. Võõrsõnade leksikon (VSL 2012) on märgendanud vanilje kõnekeelseks (nii püüdis VSL vältida vastuolu ÕS-iga) ning vanilli kokandus- ja botaanikaterminiks.

Niisiis on keelekorralduslik soovitus püsinud aastakümneid. Rööpselt kasutuses olevate sõnakujude kohta on eesti keelekorralduspraktikas (ÕS-ides) eri rangus­astmega soovitustüübid, millest kõige rangemad on looksulgudes ja noolviitega märksõnade kohta, sellest leebemad on parem– ja omakorda veel natuke leebemad vaata-soovitused (vt ka Paet 2022). Parem-soovitustega mööndakse ÕS-is rööpseid sõnakujusid, andes eelistuse siiski ühele. Vanilje kuulub soovituste skaalal kategooriasse, mille „asemel on keeles paremaid väljendusvõimalusi” (ÕS 2018 eessõna). Võõrsõnade kohta on ÕS 2018-s parem-soovitusi 17, suures osas on tegu u-tuletistega (nt emigreerima, parem emigreeruma), ent sõnakujusid puudutavaid soovitusi on peale vanilli ja vanilje veel sõnadel aaria ja (parem) aarja; aarialane ja (parem) aarjalane; greipfruut ja (parem) greip. Kui aarja ja aarjalase eelistamise alus on ­toetumine lähtekeele7 ja mitte vahenduskeel(t)e kirjapildile, siis greibi eelistus põhineb tõenäoliselt sellel, et greip on termin (ETAB) ja tegelikus kasutuses suure üle­kaaluga (ÜK 2021-s esildub greip 3021 juhul ja vaid kaks korda esineb greipfruut), ent ka lühemusega.

Eesti keelekorraldus pole ainus, mis on püüdnud seda sõnakuju suunata: keele­teadlane Henning Bergenholz toob Taani keelekorraldusest näite vanilje ’vanill/vanilje’ kuju normimise kohta. Nimelt on taani keeles kasutusel variandid vanille, vanilje ja vanilie. Kuigi kasutusuuringu põhjal on varianti vanille taani keele tegelikus kasutuses 40,8% (Google’is 79,3%), on Taani keelenõukogu (Danish Language Council) aktsepteerinud ainsa ametliku variandina vanilje (tegelikus keelekasutuses 31,7%, Google’is 11,6%) (Bergenholz 2010: 69–70). Niimoodi on taani keeles norming püsinud praeguseni.

 

Tegelikust keelekasutusest

Tänapäeva keeleteaduses ja -korralduses on eriti oluliseks tõusnud andmepõhine lähenemine, mille üks meetodeid on korpusuuring. See tähendab suures osas keele­korpustest lähtumist ja järelduste tegemist kasutusandmete põhjal (vt ka Diessel 2017; Paet, Risberg 2021: 970; Klavan 2018: 697). Toonitatakse, et normingud ja tegelik keelekasutus ei peaks märkimisväärselt lahknema. Keelekorraldajad on ka varem võimaluste piires jälginud tegelikku keelekasutust, kuid seda on normingute seadmisel arvestatud vähem kui praegu. Enne seda, kui sai võimalikuks korpuste kasutamine, oli andmeallikaks Google ja veel varem töötati ilu- ja ajakirjanduse põhjal koostatud sedelkartoteekide najal.

Vanilje ja vanilli esinemust ning vahekorda tegelikus keelekasutuses eesti keele ühendkorpuse põhjal Sketch Engine’i tööriistaga (vt Kilgarriff jt 2014) uurides selgus, et vormi vanilje (2847 juhtu) esineb 28% sagedamini kui vanill (2062 juhtu). Korpusandmed näitavad, et vanilli kasutatakse peamiselt kokandusvaldkonna tekstides (toiduretseptides), alkohoolsete jookide maitsenüansside kirjeldustes ning parfümeerias jt elustiiliga seotud tekstides. Tootekirjeldusi korpuses eriti ei esildu. Kumbagi sõnavormi uurisin 300-lauselises juhuvalimis, millest 33,6% vanilli kasutusest esines kokandusvaldkonnas (siia alla on loetud retseptid, välja jäetud toote-, sh alkohoolsete jookide kirjeldused). Vanilje kasutusest oli 29,3% kokandustekstides, ka muud kasutusvaldkonnad olid samad nagu vanillil. Taime tähendus eristub kummagi vormi puhul vähe: vanillitaim esineb ühendkorpuses 12 ja vaniljetaim kolm korda, aga need arvud on liiga väikesed, et teha järeldusi.

 

Tähendus ja etümoloogia

Kui mitme muu lõhna- ja maitsetaime nimetust, nagu näiteks iisop, münt, köömen, till, viiruk, on mainitud juba piiblis, siis vanill jõudis eurooplaste teadvusse suhteliselt hilisel ajal. Nimelt avastasid vanillitaime XV sajandil asteegid, vallutades Mehhikos maa-alasid, kus see taim kasvas. Euroopasse tõid selle hispaanlased XVI sajandil oma vallutusretkedelt Mehhikosse. Vanilli ja vanilje eesti keelde tuleku täpne aeg pole teada, aga ilmselt jääb see ajajärku, mil saksa keele ja köögi mõju oli valdav ja maitseained said mõisaköögi kaudu eestlastele tuttavaks.

Eestikeelsete taimenimede andmebaas annab ladina Vanilla eesti vasteks vanill. See tähistab troopiliste rohttaimede perekonda.8 Teiseks tähistab vanill mõne sellesse perekonda kuuluva liigi kuivatatud ja töödeldud vilja (kupart) maitseainena. Samades tähendustes kohtab paralleelselt ka vormi vanilje, kuid mõnes allikas on püütud eri vormidele anda eri tähendust: EKSS 2009 annab vanilli tähenduseks esiteks taime ja teiseks maitseaine; vaniljet aga seletab esiteks vanillina ja teiseks vanilliinina.9

Eesti keelde on vanilje ja vanill tulnud saksa keele kaudu (Vanille),10 kuhu see omakorda tuli prantsuse keelest (vanille), sinna hispaania keelest (vainilla, vainille ’kaunake’ < vaina ’kaun’). Hispaania sõna on lähtunud ladina sõnast (vagina ’tupp’). Saksa keeles on sõnal Vanille kaks paralleelhääldust [vaˈnɪljə] ja [vaˈnɪlə] (Duden). Nõnda võib arvata, et eesti keeles on paralleelvormid kujunenud saksa keele eeskujul. lle-lõpp pärineb prantsuse või hispaania keelest, kus see märgib deminutiivi. Mugandamiskäigult on eesti keeles võimalik nii vanill kui ka vanilje, kuid prantsuse ille-lõpulised sõnad on eesti keeles küll fikseerunud ill-lõpulistena.

Lisaks põhitähendustele on sõnal ka kujundlikke tähendusi. Inglise keeles on alates 1940. aastatest adjektiiv vanilla hakanud tähendama (pms argikeeles) ka midagi igavat, tavalist, omapäratut, 1970. aastatest on adjektiiv vanilla peamiselt seostunud seksiga (vanilla sex) (MW; Collins; ETYM). See tähendus on hakanud ka eesti keelde kanduma, nt: Tavaline vaniljeseks pole sinu jaoks [---] (naine.postimees.ee 8. IX 2019).

 

Näiteid

Esimesed tekstinäited pärinevad 1824. aasta pudinguretseptist, kus on näha kahe­sugust kirjapilti (wanill ja wannill):

(1) Wanilli pudding. Kloppi 5 lussikatäit jahho teine teise järrel kahheteistkümne munnaga hästi ärra, riwi kahhe siddroni pealt korokest mahha, wõtta nattokest pomerantsi-marmeladi ehk ka peneksleigatud sissetehtud pomeratsid, pole tükki wannilli, sukkurt, kardemoni mao järrel, tobi pakso happo koort, ja keigewimaks liguta kahhe siddroni sahwti jure ja pakki sedda ühhe woiga ärramäritud waagna sees. [Siin ja edaspidi minu rõhutus – T. P.] (UKKR: 279)

(2) ¼ naela wanille-shokoladi (Panck 1864: 280)

Näiteid sõnakuju vanilje kohta leiab juba 1880. ja 1890. aastatest:

(3) vanilje ja shokoladi liköörisi (Sakala 20. XII 1880)

(4) Kellegi teise nina ei oleks pisikeste metslillikeste juures vähimatki lõhna tundnud – mina olin kui reseeda ja wanilje põõsas. (Postimees 24. XI 1888)

(5) Kibuwitsa lehtede thee. Noored õrnad lehed korjatakse kevadel varakult, kuiwatatakse niisamati, nagu maasika lehti ja hoitakse pudeliga kindla korgi all kuivas kohas alal. Theed tehakse niisama kui Hiinatheed. Theewesi on mõnus ja maitseb nagu vanilje. (Sakala Lisaleht: [ajalehe Sakala põllutöö lisaleht] 16. VI 1898)

Näiteid XX sajandist vanilli ja vanilje vaheldumise kohta:

(6) Wieni Conditorei, Jaani u. 7, soowitab wärsket pähkli-, murd-, õle-, kohwi-. piima­shokoladi ja mitmesugust vanillshokoladi (Postimees 27. IX 1914) [osaliselt hävinud kiri]

(7) Lõunaks: Peedisupp. Pikk poiss. Punane saago vanilje kastega (Naesterahwa Töö ja Elu ja Käsitööleht 4. VI 1925)

(8) Vanill, Piima, Mandlitega (Postimees 10. IV 1927)

(9) Vanilje püsib mitu aastat kõlbulisena, kui kangisid suhkru sees alal hoida. Toitudeks tarvitatakse suhkrut, mis juba mõne päeva järele vanilje maitse omandab. (Ühistegelised Uudised 21. X 1933, lk 5)

(10) Tomati võie. 1 l tomatiputru, 4 kl. suhkrut, vähe vaniljet. (Ühistegelised Uudised 21. X 1933)

(11) Corso kohvik 31. detsembril 1936. a. Berliini pannkoogid / Vanilje pritskoogid / Vastlakuklid (Päewaleht 30. XII 1936)

(12) Vürtsid, nagu mandlid, vanill [---] söögiõli j. n. e. tuntud headuses saadaval E. GONTHER Tallinn Tartu Viljandi Pärnu (Päewaleht 9. IV 1938)

(13) Majapidamiseks: Likööride essentsid mitmesugused / Metall, puhastusabinõu / Würtsid: gelatiin, loorberilehed, kaneel, kardamom, vanilje, vaniliin, vanilje-suhkur, vaniliin-suhkur, mandlid, safran, pipar, eht Wene sinep j. m (Tartu Teataja 8. IV 1925)

Ebaühtlast kasutust on näha ka ühe teose piires:

(14) Munakollane segada suhkru, vanilli ja jahuga, lisades keeb piim ning segada aurul kuni paksuksminekuni. (KMR 1937: 44)

(15) Vaniljejäätis (KMR 1937: 590)

Nii nõukogude kui ka taasiseseisvumise ajast on mõlema vormi kasutuse näiteid:

(16) Müügile tuleb kolmes valikus kooke, kaht liiki pirukaid, samuti köömne-, vanilje-, kaneeli- ja võisaiu. (Nõukogude Hiiumaa 10. X 1959)

(17) Vanill on peenevarreline ronitaim, liaan, mis põimub ümber kõrgete puude tüvede. Parasiittaimena toitub vanill peremeespuu mahlast. (Säde 15. IV 1972)

(18) [---] kui oled ikka labiilne siis saad 83 aasta reklaamivaba Ascona, milles profülaktika eesmärgil väikene Vikatimehe kujuga vanilje lõhnakuusk rippumas. (Blogspot.com)

 

Kokkuvõtteks

Üks normingu ja tegeliku keelekasutuse vastuolu tõlgendusvõimalusi vanilli ja vanilje küsimuses on, et tegelik keelekasutus ei ole lasknud end normingutest segada. Samas võiks oletada, et ilma norminguta oleks vanilje veel suuremas ülekaalus ja vanill ehk hoopis taandunud.

Vanilli ja vanilje juhtum näitab, et ka pea saja aasta vältel sõnaraamatutes antud suunised ei ole rööpvariante tegelikust keelekasutusest kaotanud ega varieerumist11 vähendanud, veel enam: vähem mööndav variant võib tegelikus keelekasutuses hoopis sagedasem olla. Keelekorralduslik sõnakuju korrastamispüüd on seisnenud üht vormi ühte (vaniljet kokandusse) ja teist vormi kahte valdkonda (vanilli nii botaanikasse kui ka kokandusse) kuuluvaks pidamises. Seejuures on üht neist püütud üldkeelde juurutada.

Juhin tähelepanu, et tegemist pole aja jooksul toimunud keelemuutusega, vaid vanilli ja vanilje läbisegi tarvitamine on kestnud üle saja aasta. Arvestades, et paljude võõrsõnade rööpvariandid on ÕS-is paralleelselt võrdselt aktsepteeritud, võiks sellest loobuda ka vanilje puhul.

 

Artikli valmimist on toetanud teadusprojekt EKKD64 „Eesti keele sõnavara ja korraldus: deskriptiivne ja preskriptiivne vaatenurk”.

 

Tiina Paet (snd 1974), MA, Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja-nooremteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, tiina.paet@eki.ee

 

1 Praegu kehtiva kirjakeele normingu alus on „Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018”. Vabariigi Valitsuse määruse „Eesti kirjakeele normi rakendamise kord” järgi (§ 2 lõige 1) on kirjakeele norm(ing) määratud muu hulgas Eesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatuga.

2 EKI keelenõu andmebaas on elektrooniline tööandmebaas, mis sisaldab (18. III 2022 seisuga) ligi 190 000 telefoni või meili teel laekunud keelenõuandepäringut ja vastust alates aastast 1991.

3 Seda rubriiki täiendatakse pidevalt.

4 Eessõnas öeldakse „Oma tüübilt on sõnaraamat kirjeldav (deskriptiivne), mitte normiv (pre­skriptiivne).”

5 Sellist sõna ühe rööpkujude eri valdkondade sõnadeks pidamist on märgata ka vormide kontiinum ja kontiinuum puhul. ÕS 2018-s on vormi kontiinum juures matemaatika ja botaanika erialamärgend, kontiinuumi juures ainult matemaatika märgend.

6 Parem-soovitus võetigi kasutusele ÕS 1999-s.

7 Lähtekeelena (seda on nimetatud ka doonorkeeleks) käsitan keelt, milles sõna selles tähenduses ja eesti vastele lähedasel häälikulisel kujul teadaolevalt esimesena esines. Vahenduskeele all mõistan keelt, millest sõna on vahetult tulnud eesti keelde.

8 Perekonda kuulub mitu liiki: nt harilik vanill (lad Vanilla planifolia Andrews), suureõieline vanill (lad Vanilla pompona Schiede) jt.

9 Vanilliin on vanilli kupardes glükosiidina sisalduv või nüüdisajal peamiselt sünteetiliselt valmistatav maitseaine.

10 Saksa etümoloogiasõnaraamatu EWD järgi on saksa Vanille laenatud hispaania keelest ja prantsuse keel on saksa sõna kuju mõjutanud. Kluge (2002: 948) järgi on saksa sõna laenatud hispaania ja prantsuse keelest.

11 Üks keelekorralduse suundumusi on läbi aegade olnud varieerumise vähendamine ja sõna­kujude süsteemipärane korrastamine.

Kirjandus

Veebivarad

Collins. https://www.collinsdictionary.com/dictionary/english-thesaurus

Duden. https://www.duden.de/rechtschreibung/Vanille

ETAB = Eestikeelsete taimenimede andmebaas. https://taimenimed.ut.ee

ETYM = Online etymology dictionary. https://www.etymonline.com/word/vanilla

EWD = Etymologisches Wörterbuch des Deutschen. https://www.dwds.de/d/wb-etymwb

MW = Merriam-Webster. Online Dictionary. https://www.merriam-webster.com/dictionary/vanilla

Vikipeedia. https://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_vanill

ÜK 2021 = Eesti keele ühendkorpus 2019. Koost Kristina Koppel, Jelena Kallas. https://doi.org/10.15155/3-00-0000-0000-0000-08565L

ÜS 2021 = Eesti Keele Instituudi ühendsõnastik 2021. Eesti Keele Instituut, Sõnaveeb. https://sonaveeb.ee

Kirjandus

Bergenholz, Henning 2010. User-oriented understanding of descriptive, proscriptive and prescriptive lexicography. – Lexikos, kd 13, nr 1, lk 65–80. https://doi.org/10.4314/lex.v13i1.51380

Diessel, Holger 2017. Usage-based linguistics. – Oxford Research Encyclopedias: Linguistics. https://doi.org/10.1093/acrefore/9780199384655.013.363

Eesti kirjakeele normi rakendamise kord. RT I, 14.06.2011, 3. https://www.riigiteataja.ee/akt/114062011003 (27. IV 2022).

EKSS 2009 = Eesti keele seletav sõnaraamat. Kd I–VI. „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu” 2., täiendatud ja parandatud tr. Toim Margit Langemets, Mai Tiits, Tiia Valdre, Leidi ­Veskis, Ülle Viks, Piret Voll. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. http://www.eki.ee/dict/ekss

EKÕS 1918 = Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat. Eesti Kirjanduse Seltsi väljaanne. Toim Jaan Tammemägi. Tallinn: K.-Ü. „Rahvaülikooli” kirjastus.

EÕS 1937 = Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat. „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu” II täiendatud ja parandatud tr. Kd III, Ripp–Y. Toim Elmar Muuk. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus.

Kilgarriff, Adam; Baisa, Vít; Bušta, Jan; Jakubíček, Miloš; Kovář, Vojtěch; Michelfeit, Jan; Rychlý, Pavel; Suchomel, Vít 2014. The Sketch Engine: Ten years on. – Lexicography, nr 1, lk 7–36. https://doi.org/10.1007/s40607-014-0009-9

Klavan, Jane 2018. Kognitiivne keeleteadus arvude rägastikus. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 697−712. https://doi.org/10.54013/kk730a6

Kluge, Friedrich 2002. Etymologisches Wörterbuch der deutschen Sprache. 24., ümbertöötatud tr. Berlin–New York: de Gruyter.

KMR = Keedu- ja majapidamisraamat. Teine, täiendatud tr. Tartu K. Mattieseni trükikoda o.-ü, 1937.

Kristiansen, Tore 2021. Destandardization. – The Cambridge Handbook of Language Standardization. Toim Wendy Ayres-Bennett, John Bellamy. (Cambridge Handbooks in Language and Linguistics.) Cambridge: Cambridge University Press, lk 667–690. https://doi.org/10.1017/9781108559249.026

Mäearu, Sirje 2015. Kas vanillsuhkur või vanillisuhkur? – Keelenõuanne soovitab 5. Koost ja toim Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 130–134.

Paet, Tiina 2022 (ilmumas). Võõrsõnade kuju standardiseerimine tänapäeva eesti keeles.

Paet, Tiina; Rehemaa, Tuuli 2018. ÕS 1918. „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu” kommenteeritud väljaanne. http://www.eki.ee/dict/qs1918/

Paet, Tiina; Risberg, Lydia 2021. Võõrsõnade tähendussoovitused ja nende esitus üldkeele sõnaraamatus. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 965−984. https://doi.org/10.54013/kk767a2

Panck, Lyda 1864. Kassulinne kögi- ja majapiddamisse-ramat. Tlk F. Eckfeldt. Tartu: E. J. Karow.

UKKR = Uus Kögi- ja Kokka Ramat, mis öppetab keigetarwilissemad road pissokesse ja sure maiapiddamisse kohta teggema, ja keik mis senna jure tarwis, ja sedda möda, kui Lihwlandi kokka ja majapiddamisse ramatust on luggeda, mis Saksakele on wäljaantud. Koost Katharina Fehre, tlk Carl Matthias Henning. Tallinn: Paul Carl Gottfried Dull, 1824. https://utlib.ut.ee/eeva/index.php?lang=et&do=tekst&tid=754

VSL 2012 = Võõrsõnade leksikon. Koost Eduard Vääri, Richard Kleis, Johannes Silvet. Peatoim Tiina Paet. Toim T. Paet, Tuuli Rehemaa, Katrin Kuusik, Argo Mund, Kaspar Kolk, Ülle Viks. 8., põhjalikult ümber töötatud tr. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Valgus.

VÕS 1933 = Elmar Muuk, Väike õigekeelsus-sõnaraamat. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus.

VÕS 1953 = Väike õigekeelsuse sõnaraamat. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Wiedemann, Ferdinand Johann 1973. Eesti-saksa sõnaraamat. Neljas, muutmata trükk teisest, Jakob Hurda redigeeritud väljaandest. Estnisch-deutsches Wörterbuch. Vierter unveränderter Druck nach der von Jakob Hurt redigierten Auflage. Tallinn: Valgus.

ÕS 1960 = Õigekeelsuse sõnaraamat. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Toim Ernst Nurm, Erich Raiet, Magnus Kindlam. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

ÕS 1976 = Õigekeelsussõnaraamat. Toim Rein Kull, Erich Raiet. Koost Tiiu Erelt, R. Kull, Valve Põlma, Kristjan Torop. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus.

ÕS 1999 = Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999. Toim Tiiu Erelt. Koost T. Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

ÕS 2006 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006. Toim Maire Raadik. Koost T. Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, M. Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

ÕS 2013 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013. Toim Maire Raadik. Koost T. Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, M. Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

ÕS 2018 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018. Toim Maire Raadik. Koost Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, M. Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: EKSA.