Otsi
|
en
PDF

Avalikud laulud

Hasso Krull. Ava. Kaheksakümmend kuus luuletust. Tartu: Kaksikhammas, 2021. 112 lk.

Hasso Krulli „Ava” on möödunud aasta parim luulekogu. Tegu on ühtlasi Krulli tugevaima luulekoguga viimasel kümnel aastal. Mitte kuigi paks raamat on ülimalt polüfooniline, selles kohtuvad pidevalt erinevad, isegi vastandlikud hääled, lausujad, tundetoonid, süžeeliinid ja meeleolud, mida üritan järgnevalt jõudu­mööda eritleda. Öeldu vihjab võimalusele, nagu oleks raamat eklektiline või sisuldasa laiali­valguv, kuid asjalood on sootuks vastupidi.

„Ava” on tihedalt läbikomponeeritud tervik, isegi poeem, milles domineerib maagilise loitsu vormis poeetiline joovastus. Seda kannavad eri liine kokku põimivad rütmiliselt korduvad juhtmotiivid eesotsas avaga (aga oluline on ka vari). N-ö nimimotiiv tuleb mängu juba esimeses luuletuses kogu raamatut võimaldava ruumina („üks ava tuleb nähtavale”, lk 7; vrd „ava laieneb / ava avardub ta liigub juba silma­piiri poole”, lk 13). Järgnevalt väljendab ava kujund suuri ja olulisi üldistusi („kodu on see pehme ava / mis paigal püsida ei lase”, lk 29; „see juhuslik ava / mis jäi kahe silmapiiri vahele / ongi saatus”, lk 54), kuid teisal vilksab see mõttekäigus justkui peidetult (lk 21, 41, 74). Raamatu viimases luuletuses saabub ekstaatiline kulminatsioon erinevate avamiskäskluste kuhjamisena: „jumalanna / ava ava meel” (lk 107).

Avanenud luuleruum on paljumõõtmeline, selle peamiseks ülesehitavaks printsiibiks on müüdilisus. Ühelt poolt on see käesoleva sajandi Krulli luulele omane, kuid teisalt on see müüdilisus iselaadi. Sedapuhku ei süveneta kuigivõrd soome-ugri unelevasse aeglusse ega eesti rahvalaulu nagu kogus „Kui kivid olid veel pehmed” (2014; mõnes üksikus kohas vilksatab siiski algriim, nt lk 12) ning ei vaadelda süüdistava kõõrd­pilguga indo­euroopa müüte (nagu kogus „Euroopa”, 2018). „Ava” müüdid on sünteetilised-kaleidoskoopilised, harmooniliselt koos toimetavad erinevatest müütidest ja (aja)­lugudest pärit arhetüübid ja tegelased – näiteks Dionysos Vanapagan, neandertali Ariadne, Alice imedemaal, Mohammed Atta ja Tšingis-khaan, lohedest rääkimata. Õige pisut domineerib selles virvarris Diony­sose ja Ariadne lugu, seda võib välja lugeda tegelaste esinemissagedusest, Nietzschelt laenatud lõpu­tsitaadist (lk 112), aga ennekõike raamatut läbivast poeetilisest joovastus­pingest, mis väljendub kõige puhtamalt kordustega kehtestatud loitsulisuses (lk 64, 92, 98, 104, 106–107), samuti luulekeele voolavuses. Krull on „Avas” üht otsa pidi liikunud tagasi eepose „Meeter ja Demeeter” (2004) juurde, kuid toonasest palju kergemas ja muhedamas võtmes.

Järgmiseks tulebki öelda, et „Ava” on muhe, humoorikas, kohati suisa naljakas raamat. Pangem tähele, et müüt on tõsine asi, ning kui selle juurde astub nali, peaks tulemuseks olema kas paroodia või sarkastilise moonutuse korral grotesk. Kõnealuses raamatus seda ei juhtu, tõsidus ja huumor tasakaalustavad teineteist. Üheks humoorikaks võtteks on kirjanduslike parafraaside põimimine n-ö tõsise jutu sekka:

Kogus leidub ka luuletus, kus loitsitakse erinevaid kandidaate välja kutsudes igavest taastulekut, põimides sellesse parafraasi („tule tagasi helmemänd”, lk 64). Selliseid kohti on veelgi (lk 9, 26). Kõige selgemalt, tögamiseni välja, visatakse nalja siiski filosoofide ja filosofeemide üle:

Üks luuletus kipuks justkui võtma õudusloo mõõtmeid, suhkrupea seest väljub kuri kolp, kuid see õudus laguneb naljaks veel enne piirjoonte võtmist, sest tegu on cogito kolbaga:

Nali on Krulli raamatus päästev element, mis asub sealsamas, kus on oht: nt ähvardav nihilism materialiseerub kirsse õgivaks Kaki Kingiks, kes sööb ennast lõhki (lk 37).

Kõik ei ole siiski naljaks pööratud, raamatus leidub ka tõsiseid tsivilisatsioonikriitilisi kohti, heidetakse pilk inkvisiitori majja, tüdruk jookseb läbi kõrbe peagi algavate laskude eest, kostab kirvelööke ning

Kõike seda on nagu pipart supis, parasjagu vähe, et mõjuda ega tekiks oht pidada luule dominandiks poliitilist programmi. Viimane oht on praegu erakordselt suur ning sellest pole puutumata jäänud ka Hasso Krulli raamatud (nt „Euroopa”, aga kõige selgemalt õigesti elamise õpetust sisaldavad väikesed poeemid proosas, „Tänapäeva askees”, 2020).

Olgugi et filosoofe on „Avas” omajagu tögatud, ei ole raamat ka ise abstraktse mõtlemise patust puhas, unenäoliste sündmuste keerisest tõusevad aeg-ajalt pinnale üldistavad mõtteterad:

Mõistagi ei järgne sellistele sedastustele argumenti, tekst libiseb edasi unenäoliste sündmuste kirjeldustesse, mida on raske käsitleda mõtteteri avavate näidetena. Filosoofide selgesõnalise pilamise kõrval leidub „Avas” siiski ka filosoofilisi allusioone, kõige äratuntavamalt Friedrich Nietzschele, kelle taotluseks oli teatavasti filosoofia ja kunsti ühendamine dionüüsiliseks loomeks. Ava kõrval teise juhtmotiivina vilksatav varigi pole Juhan Liivi ahistav vari, vaid pigem ikka see, kes Nietz­schel rändajaga kaasas käis. Kõige otsesem parafraas on köielkõnd linnaplatsil (lk 40),1 seda sisaldavas luuletuses ühinevad taas filosoofiline, müüdiline ja poeetiline mõõde: Krulli loos kõnnib köiel vanavana­isa otse esivanemate ilma.

Müüdiline aegruum, eriti kui osa selle ehituskividest pärineb väljastpoolt indo­euroopa ainest, on unenäoline, line­aarset loogikat eirav. Nõnda on see paljudes Krulli luulekogudes ja valdavalt ka „Avas”: lüürilise mina kogemused on sageli ebamäärased, isegi hüplikud (vt ka lk 29):

Kuid see ei ole läbinisti nõnda: üks üllatus on Krullil lugejale veel varuks, üks proovikivi kunstilise terviku säilitamise vägitööle ette seatud. Nimelt leidub „Avas” fantaasiamaailma tulevärgi kõrval terve rida ilma ühegi kunstliku kummastuseta omaeluloolisi luuletusi, seda võiks nimetada suisa argieluliseks kihistuseks. Eks nõndagi ole Krull varem kirjutanud, viimati kogus „Kandsime redelit kaasas” (2017), enne seda raamatus „Veel ju vist” (2012). Kuid seni on müüdiline ja argi­eluline aines olnud tal eri raamatute pea­liiniks ning „Ava” argielutekstid on varasemast puhtamad, st kummastavate-imelike ümberlülitusteta. On mälestuspilte lapsepõlvest (lk 59) ja noorusest taas­iseseisvunud Eestis (lk 55), tundepildikesi mehe-naise suhtest (lk 44). Kriitiliselt vaadates ei tohiks selline aines luulekogusse sobida, peaks olema teise meeleolu, teise raamatu teema. Kuid ometi kõik sobitub tervikusse, muutub ebaargiseks, omandab üleüldise ekstaatilise tundetooni. Kõige ehedamalt avaldub see sobitumisime lihtsas luuletuses, kus ema ootava lapse kärsitud küsimused muutuvad korduste läbi loitsuliseks, nagu kõik muugi „Avas”:2

Ärgu jäägu sellest eritlusest mulje, justkui oleks luulekogu liigitatav puhtakujulisteks erinevat sorti tekstideks. Krulli luuletustes põimuvad kõik esile toodud tasandid ning küllap veel nii mõnedki, mis kriitilise pilgu eest varjule jäid, joovastavas tähenduste ringmängus. Ava meel ja saa sellest osa!

 

1 Vrd F. Nietzsche, Nõnda kõneles ­Zarathustra. Raamat kõigile ja ei kellelegi. Tlk J. Palla. Tallinn: Olion, 2006, lk 15–16.

2 Olgu mu hinnangu kaudseks kinnitajaks asjaolu, et Joosep Susi valis just selle luuletuse kõigi teiste võimalike seast oma analüüsiobjektiks „Suitsu nurgas” (Sirp 18. III 2022).