Otsi
|
en
PDF

Goethe tõlkeid lugedes ehk Sanga meistriklass

Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles. Koostanud ja toimetanud Vahur Aabrams, Liina Lukas, Susanna Rennik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021. 775 lk.

Esmalt jagan oma rõõmu ja rahulolu: tundmuste ring, mis võib vallata inimest, kes on läbi lugenud kõik Goethe eesti keelde tõlgitud luuletused, on suurepärane. Jagugu meil elus rohkem mahti ette võtta selliseid totaalseid, ennast harivaid ja vaimu rikastavaid tutvumisprojekte.

„Nõmmeroosike” on kogukas raamat, kus luuletused paiknevad lehekülgedel 36–595 ning lõpus on muu hulgas põhjalikud kommentaarid ja väga mahukas ­tõlkijate tutvustus. Raamat sisaldab 628 tõlget 391 Goethe luuletusest, esimene trükki jõudnud tõlge pärineb 1841. aastast, värskeimad on kogumiku koostamise ajast. Enim tõlkeid on teinud August Sang (200) ja Ants Oras (108), hulk eestindusi on ka Ain Kaalepilt (22), samuti Leida Kibu­vitsalt (16). Tõlkeid on nii kirjanduslikke kui ka laulmiseks sobivaid, sest ­Goethe luulet on läbi aja kasutatud ohtrasti eesti vokaalmuusikas.

„Nõmmeroosikest” on juba põhjalikult arvustatud ja raamatus on ühe koostaja Liina Lukase ammendav järelsõna, mistõttu püüan mitte jääda kinni aspektidesse, millele heidetakse piisavalt valgust mujal.

Kogumik on õpetlik ja vajalik just eesti kirjanduse ajaloo seisukohalt. Kooliharidus ja kaanon ei märka tavaliselt seda, et geograafilises ruumis ei ole ainult algu­pärane ilukirjandus, vaid tohutult kirev tekstide kogum, kus segamini ilukirjandus ja muud tekstid, nii emakeelne kui ka võõrkeelne, seejuures väliskirjandus peale originaalkeele ka tõlgituna. Teisisõnu, näiteks XIX sajandi eesti kirjandusest rääkides ei saa peatuda ainult Petersonil, Koidulal, Kreutzwaldil, Liivil ja Vildel, vaid tuleks tähele panna, et lisaks oli ühiskonnas rohkelt võõrkeelset ja tõlgitud kirjandust. Kui reastada eestikeelsete algupärandite loojad, saab küll kaunikesti pika, aga hõreda rea, kuid see ei olnud kaugeltki kõik, mis moodustas tolle aja inimeste lugemisvara. Peame enda kultuurilugu nägema pidevalt rahvusvahelisel taustal. Seega tuleb eesti­keelsete kirjanike kõrval märgata hästi palju saksa- ja venekeelseid raamatuid. Saksakeelseist kulunuimate kaantega ikka Goethe, Schilleri ja Heine teosed. Võiks öelda, et Goethe on olnud tipp, kellega eesti kirjanikud on ennast võrrelnud, sest näiteks Kreutzwald vaatas ennast ja vaatas Goethet, vaatas eesti keelt ja saksa keelt ning tõlkis ainult ühe ­Goethe luuletuse, leides, et „peab keegi suurem meister tulema” (vt lk 610, 621). Etteruttavalt olgu öeldud, et suurem meister tuligi: August Sang.

Raamatu koostamispõhimõtetes, õigemini luuletuste esitamises torkab silma kummaline segadus. Sedasorti raamat peaks väga selgelt vastama küsimusele, millal tehti esimene Goethe luuletuse tõlge eesti keelde. Aga seda vastust ei saa kergesti. Saatesõnas öeldakse, et „tõlked on esitatud nende ilmumise järjekorras: esmatõlkele järgnevad hilisemad sama luuletuse tõlked” (lk 33). Mida tähendab täpsemalt ilmumine, on jäetud ­selgituseta, ilmselt on silmas peetud trükis avaldamist. Mina leian, et sedasorti materjal tuleks järjestada tõlke valmimise hetkest lähtuvalt, mitte trükis avaldamise daatumi alusel, sest tõlge võis trükki jõuda ei tea millal, võis jääda (seni) ilmumatagi, niisiis ei pruugi eestinduste trükis ilmumise kronoloogias peegelduda nende loomisaeg – mis oleks olulisem ja loomulikum. Tõlgete järjestamise loogikat saatesõna rohkem ei paljastagi, kuid segadust tekib veel.

Püüan tuvastada siis esimese ­Goethe luuletuse eestinduse. Kogumiku ­tõlgete kronoloogilisel teljel on selleks Carl ­Heinrich Gehewe tõlge luuletusest „Legende” 1841. aastal. Järelsõnast selgub, et Kreutz­wald tõlkis Goethe luuletusi juba ­1830-ndate alguses (lk 610). Tõsi, need pole säilinud, Kreutzwald viskas need ahju. Kuid sealsamas öeldakse: „Varaseima teada­oleva Goethe tõlke tegi Suve Jaan, kelle käsikirja jäänud „Kalamees” (ballaadist „Der Fischer”) on dateeritud 1834. aastaga, ilmub aga alles nüüd, ligi 180 aastat hiljem, käesolevas kogus.” Raamatus on Suve Jaani tõlge ära toodud alles lk 96–97, esitatuna sama luuletuse tõlkeist eelviimasena, isegi pärast Andreas Kalkuni 2018. aastal avaldatud tõlget! „Der ­Fischeri” tõlkeist on ses kogumikus esimesena toodud Karl Eduard Malmi eestindus 1870. aastast. Asi läheb veel segasemaks, sest Suve Jaanile järgneb Jaan Bergmanni tõlge 1875. aastast. Ja veelgi kirjumaks, sest erinevalt järelsõnas märgitud aastast (1834) on lk 97 Suve Jaani teksti all (ja kommentaariosas lk 632) aastaarv 1843. Tekib seega aastaarvude rida: 1870, 1878, 1887, 1901, 2018, 1843 (või 1834?), 1875. Mis infot selline kaos peaks andma? Ja mingil põhjusel on Bergmanni 1901. aastal ilmunud tõlge esitatud enne tema käsikirja jäänud 1875. aasta tõlget. Inimesele, kes armastab ja vajab süsteemsust ja selgust, on niisugune segadus talumatu!

Bergmann on raamatus ühtlasi parim näide Goethe tõlkijast, kes käib aasta­kümneid pärast surma, 1916. aastal oma tõlkega aina hilisema aja tõlkijate vahel kummitamas. Raamatu lõpus (lk 580–591), pärast Mati Sirkli ja Märt Väljataga 2015. ja 2018. aastal avaldatud tõlkeid teeb eri luuletuste tõlgetega tähelepanuväärselt pika soolo 1982. aastal surnud Ants Oras (ilmselt leiti see olevat sobiv koht tema käsikirja jäänud ja dateerimata tõlgetele). Lk 575 piiksatab Väljataga ja Vahur Aabramsi vahele korraks Jüri Uluotsa koolnuhääl 1915. aastast. Ikka vist seepärast, et ta jättis oma paar salmikest läbimõtlematult käsikirja, tekitades nii siinse kogumiku koostajatele peavalu ja lugejatele segadust. Kordan, niisugune esituspõhimõte on jama, tehniline ebaõnnestumine. Kui tõlke loomise aeg pole teada, tulnuks aluseks võtta kas või tõlkija viimane eluaasta.

Niisiis, esimese säilinud ­Goethe luule­loomingu tõlke eesti keelde tegi lk 610 järgi Suve Jaan 1834. aastal („Der Fischer”), lk 632 järgi Suve Jaan 1843. aastal („Der Fischer”) ning esimene trükis ilmunud eestindus pärineb lk 37, 609, 620 ja 711 järgi Carl Heinrich Gehewelt 1841. aastal („Legende”). Kuna 1843. aastal ei saa enam kirjutada esimest, kui see sai juba tehtud 1841. aastal, siis kommentaariosa uskudes eksib järelsõna sellises põhi­mõttelises asjas ja esimene oli ikkagi Gehewe. Hoolimata sellest, et kommentaariosa nimetab just Suve Jaani 1843. aasta tõlget esimeseks Goethe luuletuse tõlkeks eesti keelde. Kaos Academia Gustaviana moodi.

Süvenegem siiski tõlgetesse. Mis jäi silma? Raske on mööda vaadata faktist, et „Nõmmeroosike” on August Sanga tour de force. Eriti raamatu esimeses pooles esineb omajagu saamatuid ja isegi arusaamatuid XIX sajandi, aga ka XX sajandi tõlkeid, mida lugedes on raske mõista, millest need räägivad või mis on luuletuse sisu. Mõnda aega lugesin luuletusi nende esitamise järje­korras, aga õnneks küllalt pea taipasin: alustada tuleb Sanga tõlkest. Siis saad kohe sotti, mis on luuletuse sisu, pluss lugemiselamuse. Sanga tõlke asemel saaks enamasti kasutada samal otstarbel Ants Orase tõlget. Puhas õnn on ka Ain Kaalepi tõlke olemasolu. Pärast nendega tutvumist võib juba hakata vaatama, kuidas on asja lahendanud teised. Mõnel korral võib avastada, et parim tõlge ei pärinegi Sangalt, aga neid kordi on vähe. Küll on rohkelt kordi, kus Sangata jääkski elamus saamata või sisu arusaamatuks.

Kogumik illustreerib hästi eesti luuletõlke ajalugu, näidates ajateljel eesti keele kujunemist sobivaks nõudliku luuletuse tõlkimise jaoks. Alguses oli tõlge suure häda ja maadlemisega vajaliku meetrumi peale väänatud tekst, apostroofide kribu, et sõnad värsijalgadeks jagada (vt nt lk 128, 157), nüri kirvega tahutud riimi­lahendused. Kolisev, logisev, kange, abitu tulemus, kitsasse robustsesse matsikeelde surutud klassikuelegants, mis näitlikustab hästi eesti keele kui tööriista kvaliteeti XIX sajandi keskel ja teisel poolelgi. XX sajandi alguses rikkamaks ja paindlikumaks muutunud eesti keel tõi kaasa soravamad ­Goethe luuletuste tõlked. Aga neiski on tunda, et tööriist, olgugi teravam, ei istu veel hästi kätte, eesti keel ei ole veel nii nõtke ega painduv, et sellega Goethe luulelendu vääriliselt väljendada. Ei saa sellega minu arvates hakkama isegi Marie Under, tema tõlked on kramplikud ja puised. Just arbujate põlvkond tähistab ajastut, mil luule tõlkimiseks said küpseks nii vaim kui ka keel, eeskätt Sanga ja Orase isikus. Raamatus kujunevad neist omamoodi rivaalid, kes justkui mingil poetry slam’il võtavad aina üksteiselt mõõtu, esitades kumbki oma nägemuse originaalist. Kogumiku valguses saab edukalt piiritleda Sanga ja Orase kui tõlkijate omapärasusi, stiili, lähenemisviise. Sanga tekst on tavakeelsem, Orasel kunstilisem, kusjuures Sang oma lihtsusega mängib Orase kunstilised palangud üle. Välja arvatud eleegilises distihhonis – seal on Oras ja Kaalep paremad.

Lugedes jäin korduvalt mõtisklema, mis see on, mida Sang teha mõistab, aga mida teistel on nii raske järele teha. Mulle tundub, et hea luuletõlke eeldus on see, et teed endale esmalt täiesti selgeks, mida originaalis öeldakse, nii sisu kui ka idee tasandil, ning siis hakkad nullist seda sihtkeeles järele tegema. Kõlab triviaalselt, isegi banaalselt, aga ometi – näiteks Underi tõlgetes ei ole sellist lähenemist tunda. Mõtterõhk on just sõnal nullist. St lihtsasti, kuid äärmiselt rikkaliku omakeelse materjali baasil. Vähetähtis pole eesmärk: kas leppida lahendusega, mis toimib, või lahendusega, mis on suurepärane? ­Goethe luule puhul seda viimast püüdes ei saa näiteks vormilisel tasandil kuidagi leppida vähemaga kui täisriimid. Märgakem, kui nutikad on Sanga riimilahendused, kui osavalt on leitud ütlemisvõimalusi, kui hea on lõppmaterjali kvaliteet, avaldudes kas või selles, et haruharva muutuvad riimi­paaride välted või palatalisatsioon ning kaasrõhulised riimid on leidlikud. See on tõlkija meistriklass, mille tasemel on pärast Sanga suutnud vähesed tegutseda. Ja peale õnnestunud vormilahenduste on Sanga tõlkesisu elutruu, vabalt voolav, loomulik, mahlakas. Toon ainult ühe näite: „Korintose mõrsja” (lk 141–147).

Tulgem nüüd tagasi tekstoloogia juurde. Sanga tõlkes „Varakaevaja” (lk 155–156) on teises salmis 5. värss puudu. Luuletus koosneb viiest 8-värsilisest salmist, riimi­skeemiga abbcaddc. Seega on teises salmis esimese värsi läitsin riimipaariliseta. Peale Sanga oma on samast luuletusest veel viis tõlget, neis kõigis on teine salm korrektne. Pole mõeldav, et see on Sanga teadlik lahendus, see peab olema viga. Võtsin kätte Sanga 1968. aastal ilmunud Goethe tõlgete kogumiku, sealgi on see viga. Selle kogumiku masinakirjaline käsikiri ja korrektuureksemplar on olnud „Nõmme­roosikese” koostajail kasutada, seega on viga ilmselt neiski, võimalik, et kõige aluseks on inimlik eksitus Sanga töölaual. Loomulikult saab selle tõlke kergesti korda teha, lisades puuduva värsi sisu­toimetaja voli alusel, nt:

Ringe tegin, lõkke läitsin,

konte, rohtu heitsin tulle

nagu õpetatud mulle

ja kui tehtud sai see töö,

viimase kui taia täitsin,

põu täis ärevusekihku

labida ma võtsin pihku.

Must ja sünge oli öö.

Und so zog ich Kreis um Kreise,

Stellte wunderbare Flammen,

Kraut und Knochenwerk zusammen:

Die Beschwörung war vollbracht.

Und auf die gelernte Weise

Grub ich nach dem alten Schatze

Auf dem angezeigten Platze;

Schwarz und stürmisch war die Nacht.

Sest miks peab oivaline tõlge jääma inimliku eksituse pärast defektseks?

Peale Sanga–Orase tekib raamatu kestel teisigi duellantide-rivaalide paare: Under–Sang, Sang–Kaalep, Annist–Sang jne. Suurmeistrite vastastikust mõõdu­võtmist on huvitav jälgida. Eriti põnevalt jäävad silma Juhan Liivi põlvkonnakaaslased Jaan Jõgever ja Anton Jürgenstein, kes on tõlkinud luuletuse „Zueignung” (vastavalt „Minevik” lk 240 ja „Pühendus” lk 241), ning justkui põlvkondade järgnevuse sümbolina võtavad sama luuletuse ette Sang ja Oras. Antud luuletuse vorm on väga keeruline, riimiskeem abababcc on jõukohane vaid erilistele talentidele. Kõik neli lahkuvad lavalt auga.

Raamatu kestel ilmub XIX sajandist välja mõnigi üpris hea ümberpanija, kellest poleks seda oodanud. Näiteks seesama Jürgenstein, aga ka Bergmann, Jakob Tamm, Georg Eduard Luiga, kellelt kõigilt on kogumikus häid saavutusi, ning seda mitte ainult tolle aja kohta. Samamoodi ilmneb paljudel luuletajatel tõlkijakihistus, kus autori luulele omane stiil ja ilme kumavad jõuliselt läbi ka tõlketöös – nt Liivi, Underi, Heiti Talviku, loomulikult ka Sanga ja Kaalepi puhul. Muidu prosaistidena tuntud isikud avanevad värsistajatena: Leida Kibuvits, Arnold Tulik… Nõnda­sugune tahk või filter võimaldab leida eesti kirjandusest väikseid rikkusi ja väärtusi, mida algupärandite maailmas seilates ehk ei leiaks.

Mitmel korral jõuab lugeja tõlgete massi läbides äratabamiseni: ühest tekstist on kaks või enamgi tõlget, aga millest luuletus räägib või mis on selle idee, ei saa ikka aru! Hea näide on „Trost in Tränen”, mille on tõlkinud Jaan Leppik 1887. aastal ja Andreas Kalkun tänapäeval (lk 209–210), kuid kuna Leppiku oma on mannetu ja Kalkuni oma setokeelne, siis mina kui põhjaeestlane ei saa millestki aru ning pean tõlgete juurde omakorda abi otsima originaalist. Murdekeel on üldse omaette teema – kui palju lugeda seda eesti keeleks. Juba Gehewe 1841. aasta tõlge on murde­keelne, kogumikus on veel nt Kaalepilt Tartu murret (lk 83) ning Kalkunilt kokku kaheksa tõlget seto keelde. Kas pole paradoksaalne olukord: „Goethe luule eesti keeles”, kuid eestlasele mõistetamatu? Korduvalt võib avastada, et mõni XIX sajandi tõlge ongi jäänud ainsaks selle Goethe luuletuse eestinduseks. Groteskseim näide on too õnnetu „Der Fischer”, mida on tõlgitud hulk kordi, kuid mille värskeim tõlge – eestlastele peale setode – jääb 1901. aastasse.

Goethe luule on eestikeelsete tõlgete valguses väga erisisuline ja -laadiline ning vormiliselt, mõõduliseltki paras piller­kaar. Võib märgata, et Sanga ja Orase huviorbiiti on jõudnud tõsisemad ja filosoofilisemad tekstid, kus jutuks moraal, elu püsiväärtused, universum, indiviid ja tema voorused. Ometi on Goethel ka kergemaid-lõbusamaid luuletusi, mida võiks lausa lorilauluks nimetada. Need on oma tõlkija leidnud mujalt, näiteks sobivad sellised Kaalepile. Samamoodi võib märgata, et sentimenti ja saksa magusust ei ole eesti ümberpanijad eriti siia maale toonud. Ma ei ole Goethe luule asjatundja, kuid tahaks ometi arvata, et Goethel oli rohkem õrn-tundelist kraami, kui leidub siinses kogumikus (lk 209). Veel jäi silma, et koostajad pole peljanud proovida midagi ise tõlkida. Kiusatus on loomulik, kuid üldiselt ei kipuks ma koostajatest tõlkijate (Vahur Aabramsi ja Susanna Renniku) sooritusi õnnestunuks pidama.

Lugedes arbujate loomingut, heliseb selles vastu omajagu nii Goethet kui ka Heinet. Suure maailmaluuletaja teadlikud või mitteteadlikud jäljendused väiksemas keeles on ilmselt ootuspärased. Sarnasused Goethe luuletuse „Die Spinnerin” („Ketraja”, tlk Under ja Sang, lk 313–314) ja J. V. Jannseni algupärase luuletuse „Ketraja tütarlaps” vahel on silmanähtavad, nagu ka Goethe luuletuse „Maifest” („Mailaul”, tlk Ivar Paulson ja Sang, lk 325–327) ja Sanga enda algupärase „Hommikulaulu” vahel. Seoste niidistik on lõputu. Sellele, et õpetaja Nõmmeroosike saksa laste­kirjaniku Ottokar Domma juttudes on nime saanud just Goethe kuulsa luuletuse järgi, on juba tähelepanu pööratud (vt lk 624). Mulle meenus „Die Zauberlehrlingi” (Sangal „Nõiduse õpilane”) puhul Walt Disney 1940. aasta joonisfilm „Fantaasia”, kus võluri õpipoissi kehastab Miki-Hiir. Suure valgustaja ja läänemaailma massikultuuri sümbolkuju kohtumine on kena kujutluspilt. Küll oleks kummalgi teisele mõndagi anda! Kogumik heidab tillukese valguskiire ka Viivi Luige Leopoldi-lugudele, mille tegelane Juku tsiteerib mäletatavasti ridu: „Ja see kuri poisike murdis roosililli.” Nüüd sain teada, et tsiteeritakse Jaan Jungi 1876/1888. aastast pärit tõlget „Heiden­rösleinist” („Nõmme-roosike”, vt lk 70).

Lõpetuseks on jäänud raamatu välja­nägemise küsimus. Kui niisugune imposantne teos välja anda, võiks välimus olla samuti stiilne ja soliidne. „Nõmme­roosike”, vastupidi, on ilmetu, ebameeldivalt nurgelis-kandiline pealekauba. Esikaanel on diletantlik akvarell punasest lillest, ilmselt nimikangelasest, esi- ja tagakaane siseküljele on pandud kilud. Eespool üheksa tükki, neist kaks surnud või suremas, sest ujuvad kõht ülespoole, tagapool üks. Ei ole Goethel selles raamatus luuletust pealkirjaga „Kümme väikest kilu” vms, seega arusaamatu kujundus. Või on see vihje ikka tollele õnnetule „Kala­mehele”, kes osalt nagu alustab, aga osalt nagu ei alusta ­Goethe eesti keelde tõlkimise ajalugu?