Otsi
|
en
PDF

Kool ja kirik, keel ka

Kirik, keel ja kool. Haridusideed varauusaegsel Eesti- ja Liivimaal. (Eesti Rahvusraamatukogu toimetised 17. Raamat ja aeg 6.) Koostanud Piret Lotman. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 2021. 184 lk.

Rahvusraamatukogu toimetiste allseeria „Raamat ja aeg” varasemad väljaanded – artiklikogumikud ja üks monograafia – on toonud lugeja ette kõrgetasemelisi teadus­töid Eesti- ja Liivimaa vanema ajaloo, eelkõige varauusaegse kultuuriloo vallast. Nii võib ka sellele kogumikule läheneda kõrgete ootustega. Koostajaks on jätkuvalt Piret Lotman, kes on seekord valinud teemaks Eesti- ja Liivimaa haridusideed varauusaja perioodil. Sama temaatika on olnud tähelepanu all kahes Rahvus­arhiivi toimetiste seerias ilmunud soliidses artikli­kogumikus, „Kroonikast kantaadini” (2013) ja „Kroonikast epitaafini” (2017). Varauusaegsed haridusolud seisid lahutamatus seoses kirikliku sfääriga ning vaatlus­aluse kogumiku mõni artikkel tegeleb suuremal või vähemal määral veel mitme­suguste keeleküsimustega, mis kõik kokku põhjendab kenasti üldpealkirja valikut.

Koostaja saatesõnale järgnev Tiina Kala artikkel „Kantsel ja klassituba. Keskaegse Liivimaa hariduselu õiguslik ja institutsionaalne korraldus” on ülejäänud viie artikliga võrreldes nii ajalise kui ka geograafilise ulatuse mõttes omalaadses positsioonis: selle uurimisobjektiks on keskaegne Liivimaa. Uurides siinse haridus­süsteemi sõltuvust ühelt poolt üleeuroopalistest ja teiselt poolt kohalikest normidest, väldib autor eksplitsiitselt keskaegse hariduselu käsitlemist uusaegse rahvahariduse eelloona ja eristab seda kui iseseisvat valdkonda oma spetsiifiliste eesmärkide ja ülesehitusega. Säilinud allikad, mida baltisaksa ajaloolased on juba laialdaselt kasutanud, on suuremalt jaolt äärmiselt lünklikud, puudutades peamiselt õiguslikke ja majanduslikke küsimusi; hariduse sisu kohta pakuvad need vaid harva midagi olulist. Käsitledes nii arvukaid tuntud kui ka senitundmatuid allikaid, näitab autor muu hulgas, et kriitiliselt tuleb suhtuda varasemas historiograafias levinud väide­tesse, justkui olnuks Liivimaa vaimu­likkonna haridustase ebapiisav ja põliselanikkonna teadmised ristiusu õpetusest ebatavaliselt kasinad. Sellised väited tuginevad normatiivsetele allikatele, mille eesmärk polnud iga­päevase tegeliku kiriku­elu kirjeldamine, vaid selles vallas esinevate puudustega võitlemine. Tuntud on Leonid Arbusowi väide Liivimaa haridus­olude sekulariseerumise tendentsist keskaja lõpu poole, kuid institutsionaalse korralduse osas ei leia see allikatest kinnitust.

Teised artiklid uurivad probleeme, mida saab ruumiliselt otsapidi seostada mõne konkreetse linnaga. Jüri Kivimäe kirja­töö „Reformatsioon, humanism ja kooliuuendus Tallinnas 16. sajandi algupoolel. Sissevaateid ja tõlgendusi” läheneb mõnele Tallinna kooliajaloo üksik­küsimusele eelkõige isikuajaloo kaudu. Varasemast historiograafiast pärinevat teadmist täiendab autor koolmeistrite kirjadest ja arveraamatutest pärinevate andmete abil. Artikli peategelased on kaks Wittenbergi ülikooli haridusega meest, Magdeburgi lähedal sündinud Joachim Walter ja Göttingenist pärit Hermann Gronau, ning teadmata päritolu ja haridus­teega Marcus Leo. Nende inimeste kaudu on Kivimäe õnnestunult rikastanud Tallinna linnakooli uuenemise lugu reformatsioonijärgses linnaühiskonnas, kus aegamööda toodi kooliõpetusse Philipp Melanchthoni ja Johannes Bugenhageni põhimõtetele vastavad humanistlikud ideed ning tekstid.

Järgmise artikli tulipunktis on Riia. Kristi Viidingu laialdasel, seni vähetuntud või üldse kasutamata allikmaterjalil põhinev kirjutis „Veluti academiae Livonicae principium futurum: kõrgkooli rajamise plaanid Liivimaal enne Rootsi aega” käsitleb ühte tähelepanuväärset, küll teostamata jäänud kõrghariduse andmise algatust XVI sajandi lõpukümnendil. Liivimaa humanismi üks kesksemaid õpetlasi, Riia sündik David Hilchen kavandas Riia toomkooli muutmist Liivimaa esimeseks ülikooliks. See Academia Livonica idee on varasemate uurijate vaateväljast kõrvale jäänud. Artiklile lisab väärtust Hilcheni algatuse laiema konteksti üksikasjalik uurimine, toetudes sealjuures eriti Poola ja Leedu ajaloolaste töödele. Nii saab teada, et oma reformipüüdele leidis Hilchen eeskujusid mitmelt poolt: Straβburgi akadeemiast ja Poola alalt Thornist (Toruń), Lewartówist (Lubar­tów) ning eelkõige Zamośći aka­deemiast. Õppetööd puudutava kõrval pidi Hilchen oma taotlustes arvestama kaasaja konfessionaalseid olusid ja nendega lahutamatult seotud poliitilisi tingimusi, sest luterlik Riia linn oli sel ajal rooma­katoliikliku Poola ülemvõimu all. Ka eeskujuks olnud koolid tegutsesid erinevate konfessioonide kokkupuutekohtades ja Zamośći akadeemia mõjul plaanis Hilchen loobuda usuteaduskonnast. Diskuteeritav on üks lõppjäreldus, nimelt et Hilcheni Academia Livonica ideed võib võtta tema kui Liivimaa patrioodi katsena „säilitada muistne, ühtne ja iseseisev Vana-Liivimaa vähemalt omamaise, ühelegi võõrvõimule allutamata haridusinstitutsiooni kaudu” (lk 79). Eks oli ju Vana-Liivi­maa koosnenud mitmest küllalt erilaadsest, omavahel tihti­peale vastuoludesse ja ka vaenujalale sattunud territooriumist, mis olid üks­teisega üsna lõdvalt seotud ega pruukinud olla poliitiliselt ühtsed.

XVI sajandi lõpu Euroopas levisid laiemalt Petrus Ramusest alguse saanud pedagoogilised uuendused. Nn ramistliku reformiga hakati eri ainete põhialuste kiiremaks ja tõhusamaks omandamiseks kasutama kokkuvõtlikele skeemidele toetuvat õpetamist. Selle küsimusteringi valgustamine puudutab Tartut. Artiklis „Keeled ja teadused kuu ajaga selgeks ehk paarist kiirõppe meetodite rakendamise näitest varauusaja Eestis” peatub Janika Päll põhjalikumalt saksa õpetlase Philipp Glaumi võimalikel mõjudel, mis realiseerusid Tartu ülikoolis 1640. ja 1650. aastatel eelkõige tema õpilase, Västeråsi gümnaasiumi lektori Gabriel Holsteniuse ja viimase õpilaste, professor Johannes Gezelius vanema ning Ericus Holsteniuse tegevuse kaudu. Glaumi skeemidele tugineva meetodi järgi õppides pidi olema võimalik omandada erinevaid aineid nelja nädala kuni kuue kuuga, õpitut kinnistati era­viisilistes disputatsioonides senikaua, kuni õpilane oli valmis avalikuks disputatsiooniks. Autor analüüsib Holsteniuse käsikirjalist harjutusdispuutide alusteksti, mis annab skemaatilise ülevaate füsioloogiast. Ka Gezeliuse käsiraamatud kreeka ja heebrea keele õppimiseks on näited kiir­õppe meetodi kasutamise kohta. Eraldi väärib mainimist Gezeliuse kreekakeelne tõlge Comeniuse ramismiga seotud õpperaamatust „Janua linguarum reserata”, mis oma süsteemsusega äratas üle-euroopalist tähelepanu ja mis tõlgiti paljudesse keeltesse; Gezeliuse eesmärk oli tõlkeraamatuga hõlbustada kreeka keeles kõnelemist ja disputeerimist. Ramismiga mõnevõrra seotud Tartu ülikooli mõttelugu on Meelis Friedenthali uurimisteema artiklis „Varavalgustuslik haridusprogramm Liivimaa jaoks. Michael Dau eklektilise filosoofia juurutamisest”. Preisimaal sündinud Dau, kes oli 1690. aastast Tartus professor kõige­pealt ajaloo, seejärel teoreetilise filosoofia ja edasi retoorika ning poeetika alal, seadis oma ülesandeks XVII sajandi lõpul filosoofia õpetamises tekkinud vastuolude ületamise. Vastuolud olid tekkinud Aristotelese filosoofia taandumise ja mitme uue, omavahel võistleva filosoofiakoolkonna ilmumise tingimustes. Filosoofia tähendas sealjuures teadusi laiemalt, sisuliselt kõike peale teoloogia, juura ja meditsiini. Nii-öelda filosofeerimise vabaduse põhimõttest lähtuvalt pidas Dau oluliseks koolkondliku mõtlemise piiratuse ületamist ja seda soovis ta saavutada erinevate koolkondade parimate elementide kombineerimise teel. Selline eklektiline filosoofia tugines Christian Thomasiuse varavalgustuslikele seisukohtadele. Teisalt oli Dau mõjutatud Philipp Jakob Speneri pietistlikust religioonikäsitlusest, ­millel on Friedenthali järgi olulisi sarnasusi eklektilise filosoofiaga. Dau ladinakeelne teos „Vahenditest, kuidas juurutada eklektilist filosoofiat” (1695) esitab asjakohase, praktiliste elunõuetega arvestava nägemuse nii triviaal- kui ka kõrgema astme haridusest, kajastades ühtlasi Euroopas laiemalt aset leidnud mentaliteedi­muutust nii filosoofia kui ka religiooni valdkonnas.

Triin Kröönströmi kirjutisega jõuab kogumiku haridusekäsitlus tagasi Tallinnasse, puudutades aega XVIII sajandi lõpust XIX sajandi alguskolmandikuni. „Jakob Niemanni eesti kool Tallinnas. Lihtrahva haridusest Tallinnas enne algkoolide asutamist” uurib lähemalt Püha Vaimu kiriku juures tegutsenud õppeasutust ja selle juhti, tuginedes rohketele seni kasutamata arhiiviandmetele. Kool, mis esialgu oli üks kolmest Tallinnas lastele ka eesti keeles õpetust andvast koolist, oli sajandivahetuseks jäänud põhiliseks selle­laadseks; valdav osa õppetööst toimus seal ilmselt küll saksa keeles. Taustainfona saab lugeja ülevaate lihtrahva haridus­võimalustest ja alamatest koolidest Tallinnas, samuti keskvõimu olulisematest kooli­süsteemi korrastamise sammudest, mis hakkasid hoogu koguma asehaldusajal. Püha Vaimu koguduse köstri, Tallinna linnakooli haridusega Jakob Niemanni isa Andres oli vaba inimene ja Jaani seegi mõisa ametimees, kelle tõenäoline isa pärines Soomest ning oli samas mõisas mölder. Alates 1782. aastast kuni oma surmani 1830. aastal töötas Jakob Niemann õpetaja ja koolijuhatajana kogudusekoolis, mida aastate vältel nimetati eri nimedega. Nii köstripere kui ka kool pidid hakkama saama väga kitsastes oludes. Koolist said alghariduse sajad eesti päritolu lapsed, teiste seas Dietrich Heinrich Jürgenson ja Philipp Jakob Karell.

Taas kord on Piret Lotmanil õnnestunud koondada meie kultuuriloo uurijate paremikku kuuluvad jõud teaduslikult tasemelt kõigiti esindusliku ja temaatiliselt küllalt ühtlase artiklikogumiku ilmutamiseks. Kõrged ootused on selle kogumiku juures õigustust leidnud, Rahvusraamatu­kogu toimetiste allseeria „Raamat ja aeg” on jälle oma kvaliteeti tõestanud. Esivanemate tarkus teab öelda, et kuidas töö, nõnda palk: õige ja õiglane oleks anda sisuliselt kõrgetasemelisele tööle ka teadus­bürokraatlikult vääriline hinnang. Praegune Eesti Teadusinfosüsteemi klassi­fikaatori kategooria 3.2 seda kogumiku artiklitele ei anna.