Kunglat otsides

Kungla on sõna, mida teab vast iga eestlane ja eesti kultuuriga kokkupuutunu. Sõna kindlasti tuntuim kasutuskoht on 1869. aastal loodud laulurida „Kui Kungla rahvas kuldsel a’al”, mida ühiselt lauldes ilmselt ei mõelda, millisest rahvast seal täpselt juttu on. Üldrahvaliku laulu sõnade autor Friedrich Kuhlbars sai mõjutusi Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Kalevipojast” ning ennemuistsetest juttudest, kus sõna Kungla esineb mitmeski paigas. Kungla mõiste paistab olevat varasem, kuid mitte palju: trükitult leidub sõna Alexander Heinrich Neusi „Eesti rahvalaulude” („Estnische Volkslieder”) kolmandas köites paralleelselt eesti ja saksa keeles avaldatud laulus „Koju­tulek” („Die Heimführung”, Neus 1852: 428–434). Huvitava nüansi lisab asjale see, et laulu on Neusile saatnud Kreutzwald. Artiklis käsitleme Kungla esmast mainimist, seoseid rahvaluulega ning tegeliku geograafilise paiga asukoha­otsinguid.

 

Kujunev Kungla

Laulu „Kojutulek” saamise tagamaid ja sisu valgustab pisut Kreutzwaldi ja Neusi kirja­vahetus, millest on tänapäeva jõudnud ainult Neusi kirjad. 1851. aasta 3. oktoobri kirjast selgub, et Kreutzwald oli saatnud Neusile regivärsiainelise laulu, mille sõnade vormi ja tähenduse kohta Neus oma vastuskirjas esitab selgitusi ja oletusi. Ta arvab, et kui laulus viidatud Kirumäe koht on samastatav Kirumpääga, siis võiks „[k]a Kunglasilla kohta [---] mõnda oletada”¹ (Kirjavahetus II: 133). Samas kirjas mainib Neus (seoses muude, Kreutzwaldile ülevaatamiseks saadetud laulutekstide ja nende kommentaaridega), et tal on palju materjali kogunenud eestlaste Eldoradost (tõlkes Kullamaa), ja uurib, kas Kreutzwald on midagi sellisest maast, Kullamaast või muust kuulnud (Kirjavahetus II: 134). Järgmises kirjas, 12. detsembril 1851 palub Neus luba avaldada oma rahvalaulude väljaande kolmandas köites laul, „kus Lempitut mainitakse ja mis müütiline ei ole” (Kirjavahetus II: 137). Ilmselt on luba saadud, sest järgmisel aastal ilmunud väljaandes leidubki kirjavahetuse sõnaseletustega kokku langev laul, mille algusvärsid kõlavad:

Läksin kaweda kalale,	Fernhin zog ich zum Fischen aus,
Üle piirde Peipsielle,	Ueber die Gränzen aus zum Peipus,
Wirgul jalgil Wiro randa,	Munter steigend zu Wierlands Strande,
Kihutes Kirromäe külaje,	Drang zum Dorf ich Kirromäggis,
Kungla silla kuningale,	Zu der Brücke Kungla Kön’ge,
Lempiti lelle läwela.	An des Oheims Lempit Schwelle.
(Neus 1852: 428–429)

Laulus on kohanime Kungla (Kungela) mainitud veel kolmel korral: „Nõnda nõudsin nõmme kaudo, / Laanest Lempiti lageda, / Kungla silla kuningale”; „Kulda Kungela piirilta”; „Kungla kuulus tütar, / Kuningate kaasaline” (Neus 1852: 428, 430, 433).

Laulu saatekommentaaris kirjutab Neus (1852: 428), et neljandas värsis mainitud paik Kirromäggi võib olla Kirumpää ning et järgmise värsi Kungla silla paik on talle teadmata. Väljaande lõpus olevas sõnaseletuste ja kommentaaride osas on öeldud, et laulu on kirja pannud Pihkvas keegi Lipping, kes jagas seda Kreutzwaldiga (Neus 1852: 468). Samuti mainib Neus, et üks teine laul näib nimetavat põhjamaal asuvat Kungla saart (sks „ein anderes Lied nennt ein wie es scheint zu Nordland gehöriges Eiland Kungla”, Neus 1852: 428).

Kreutzwaldi poolt Neusile saadetud laul, nii nagu mitmedki teised Kreutzwaldi kirja pandud regilaulud, on rahvaehtne ainult tükati: loomemeetodilt meenutab see eepost „Kalevipoeg”, kus regivärsimotiive on ära kasutatud pikema jutustava loo komponeerimisel. Seejuures on omaloomingulised osad regivärsilähedased, kuid samal ajal äratuntavalt mitterahvapärased. Kreutzwaldi nn kalevipojavärss erineb regivärsist eelkõige sisuliselt, sisaldades regivärsile mitteomaseid sõnu, vormeleid ja motiive. Erisusi on ka vormis, millest kõige silmatorkavam on lausete kulgemine vabalt üle värsipiiride: see võimaldab loo jutustamisega rutem edasi minna. Regi­laulule on üldiselt iseloomulikud parallelismirühma pikkused laused, mis võimaldavad enam keskenduda poeetilisele väljendusele, kuid aeglustavad sisuga edasi liikumist. Kreutzwald on oma kirja pandud ja avaldatud regilaule tihti kaasajastanud ehk siis ajastuomasele kunstluule paatosele vastavamaks kohandanud (rahvus)­romantilise tooni lisamisega (Nirk 1958: 595; vt ka Sarv 2008: 51–52). Kreutzwaldile iseloomulik loomemeetod, kalevipojastiil, ilmneb mitmetes Kreutzwaldi kirja pandud rahvalauludes: eelmainitud eesti rahvalaulude kogumiku (kolm köidet ilmusid aastatel 1850–1852) koostajale Neusile saadetud laulude kõrval nii 1845. aastal väidetavalt Laiuse mehe Märt Mohni suust kirja pandud laulus, 1847. aastal kogutud seto lauludes (Annist 2005: 467–477, 480) kui ka Kreutzwaldi ja Neusi ühises eestlaste müütiliste ja maagiliste laulude kogus avaldatud lauludes (Kreutzwald, Neus 1854). Kreutzwaldi seesugust rahvalaulude ilustamise praktikat on August Annist (2005: 510, 632) nimetanud balhorniseerimiseks.²

Kuigi kirjapanekutes on Kreutzwaldi loominguline panus äratuntav, on ajastuomane ka see, et Kreutzwald omistas laulud kellelegi teisele, mis justkui pidanuks lauludele väärtust lisama ning nende rahvaehtsust tõendama (vt Nirk 1958: 650–658). Nii küsib ka Neus oma kirjas „Kojutuleku” laulu päritolu kohta: „Kes on see härra Andresen Ulilas (või Alilas), kes, nagu näib, „eesti muinaslugusid” teab? Kas Teie ei koguks selle üle ligemaid teateid? Kas tema on laulu üleskirjutaja või mõni teine? Ma palun, kui võimalik, selle kohta teateid anda.” (Kirjavahetus II: 133) Kuigi me täpselt ei tea, mida Kreutzwald Neusile kirjutas, on Kreutzwald selle oletuse ilmselt ümber lükanud ning väljaandes on laulu kirjapanijana nimetatud hoopis Lippingut. Edasise seisukohalt on kõnekas, et laulu saatmise ajal oli Kreutzwald kirjutamas „Kalevipoega”, nagu aimub Neusi märkusest eepose edenemise kohta ühes varasemas kirjas (vt Kirjavahetus II: 130).

Kui 1852. aastal avaldatud laulu kommentaaris oletas Neus, et Kungla asus Eestist kaugemal, põhjamaal, siis mõiste Kungla oluline konnotatsioon on isandad: selle sõnaga kõlavad lähedaselt nii rootsi konung ’kuningas’ kui ka läti kungs ’isand’, mis võivad olla sõna kujunemise või loomise taustaks. 1862. aasta kirjas kommenteeris Neus, et „Kungla näib mulle vihjavat rootsi sõnale kung (lühendatult konung), s. o. kuningale” (Kirjavahetus II: 203). Kreutzwald kasutas oma teostes Kungla nimetust esimesest mainimisest alates järjest sagedamini. „Alg-Kalevipojas” esineb Kungla ühel korral, nimelt Kungla-maana mõõga kirjelduse loos (Alg-Kalevipoeg 1853: III laul, v 622), kus muude alliteratiivsete üksuste kõrval (Vars valgest hõbedast, Tera seitsmest terasest ja raua rahnudest, Käepide kallimast kullast) esineb Kup Kunglamaa kivista. Tekstikriitilises väljaandes avaldatud Enno Piiri koostatud sõnastiku järgi esineb Kungla täielikus „Kalevipojas” kokku juba 11 korda: I laulu värssides 499, 505, 507, 512, 515, III 477, VI 914, 922, XIX 398, 400, 405; peale selle esineb kahel korral Kunglamaa V 731, VI 437 (Kreutzwald 1963: 292). Kui võrrelda neid teksti­kriitilises väljaandes ära toodud kohti rahvaluules leiduvate paralleelidega, siis selgub, et Kreutzwald on kõik Kunglat sisaldavad värsid ise loonud. Seega on Kreutzwald Kungla-kontseptsiooni juurutanud 1853. ja 1862. aasta vahel.

Teine oluline sõna Kungla levikut mõjutanud teos on Kreutzwaldi samal perioodil valminud ning hiljem ülimalt populaarseks saanud jutukogumik „Eesti rahva ennemuistsed jutud” (EREJ 1866). Kokku ilmneb Kungla nimetus eri kujul 11 korda kolmes jutus: „Nupumees”, „Tuhka-Triinu” ja „Pilli-Tiidu”, peale selle ühe korra „Paiklike ennemuistsete juttude” osas jutus „Narva kaupmehe tütar”. Kreutzwaldi muinasjuttudes esinevaid nimesid analüüsinud Enn Ernits on välja toonud, et Kungla(maa) võib esineda nii juhumaininguna kui ka konkreetse muinasjutu tegevus­koha nimena: muinasjuttudes „Nupumees” ja „Tuhkatriinu” on Kungla üsna kõrvaline (viimases mainitakse üksnes, et kosilane oli ehk Kunglamaalt pärit), seevastu osa muinasjutu „Pilli-Tiidu” tegevusest toimubki Kunglamaal (Ernits 2018: 11–12).

On omapärane, et sõnad Kullamaa ja Kunglamaa on hilisemate toimetajate-välja­andjate silmis olnud mõnikord ka sünonüümsed. Kreutzwaldi kogumiku kõige varasema jutu „Tänulik kuningapoeg” algselt saksa keeles ilmunud variandis esines kulla­maa: „Es war einmal ein stolzer Fürst im Goldlande (üks uhke kullama kun̄ingas), der hatte sich zufällig in einem großen Walde verirrt und konnte trotz alles Suchens den Ausweg nicht wieder finden” (’kes eksis metsa ega osanud vaatamata kogu otsimisele jälle väljapääsu leida’, Kreutzwald 1850: 76). Sama ühendit on Kreutzwald kasutanud „Eesti rahva ennemuistsete juttude” esmatrükis: „Ükskord oli üks kulla­maa kuningas metsa laanes äraeksinud ja ei leidnud kõige otsimisega enam teed, ehk ta kül risti ja põigiti käis” (EREJ 1866: 76). Seevastu „Eesti rahva ennemuistsete juttude” viiendas ehk esimeses nõukogudeaegses trükis algab lugu „Tänulik kuningapoeg” just Kungla kuninga tutvustamisega: „Ükskord oli üks Kunglamaa kuningas metsalaanes ära eksinud ega leidnud kõige otsimisega enam teed, ehk ta küll risti ja põigiti käis” (EREJ 1951: 115³) – seega on Kungla hilisemate toimetajate tõttu lisandunud isegi sinna, kus Kreutzwald seda ise pole kasutanud.

 

Kungla ja Gotland/Ojamaa

Kreutzwaldi Kungla-kontseptsiooni edasist arengut valgustab 1859. aastal kirjutatud Kreutzwaldi kiri baltisaksa keeleteadlasele Franz Anton von Schiefnerile. Kreutzwald kirjeldab selles, kuidas ta jõudis oletuseni, et Kungla võiks asuda Ojamaal:

Sattusin juhtumisi ühele hüpoteesile, mida Teile käesolevaga soojalt kritiseerimiseks soovitan. Eestlaste mõistatuslikku Kungla-maad, mida peale Kalevi-loo veel vanades lauludes, muinaslugudes ja ennemuistsetes juttudes sagedasti nimetatakse, pidasin ma tänini fantaasiasünnitiseks, muinasjutuliseks eldoraadoks, millel vähematki reaalset põhja ei ole. Hiljaaegu juhtusin ma kogemata kombel ühele kirjeldusele Visbyst Ojamaal, millest kroonikakirjutajad imeasju teadustavad: „sead söövad hõbekünast, naisterahvad ketravad kuldkedervartega etc.”⁴ Seal langes mul äkki otsekui kae silmadelt: kas see pole meie Kungla-maa?! Ojamaa ja Kungla ühendamise mõte kipub vägisi pähe, kui arvesse võtta sedagi ajaloofakti, et muistsed eesti mereröövlid oma luusisõitudel mitte ainult nii kaugele ei jõudnud, vaid rikast linna koguni rüüstasid. Sama vähe takistust leian ma Kungla k u n i n g a s t; harimata mereröövlid võisid ju – kui sootuks kõrvale jätta alliteratsioon lauluvormis – pürjermeistrile või mõnele teisiti nimetatud linnapeale väga hästi säherduse aunime anda. Pealegi satuvad meile ette Kuressaare ja Kuramaa kuninga nimed, mis ilmselt vanemale (pealikule) osutavad. Kui nüüd ajalookirjutajate tõttu see factum kindel on, et hansalaste õitseajal Ojamaal äramõõtmatu rikkus oli valitsenud, siis pole raske seletada, kuidas kojutulevate meresõitjate jutud seal nähtud rikkusest ja luksusest pealtkuulajate fantaasias asju pidid paisutama. Seepärast passib see täiesti, kui üks eesti ennemuistne jutt „hõbedast seakünad” kullaks muudab, jutustades: „Kungla-maa kuninga sead söövad iga päev kuldkünal kallist rooga.”⁵ Lühidalt, Teie näete, et me ilma vägivallata sellele müütilisele imedemaale ajaloolise põhja võime anda. Kaaluge asi läbi ja andke mulle parajal juhtumisel oma arvamine selle kohta. (Kirjavahetus VI: 514)

Kahjuks pole teada, mis Schiefner sellele hüpoteesile vastas, sest vastuskiri ei ole säilinud – kirjavahetuse köite koostajad on pakkunud, et kirjad hävitas kas Kreutzwaldi väimees Gustav Blumberg või „kirjanik ise oma eluloojakul” (Kirja­vahetus VI: 5).

Eelmainitud kirjas on ära toodud kaks tsitaati, mõlema kohta on kirjavahetuse toimetajad lisanud märkuse nende teadmata leidumuse kohta. Pole tõesti seni selge, millises muinasjutus hõbedased künad kuldseteks künadeks muudeti, igatahes oma hiljem kirjutatud muinasjutus „Pilli-Tiidu” on Kreutzwald sõnastanud Kunglamaa kirjelduses, et „[si]gadele anti küna asemel hõbe ämber söögiga ette” (EREJ 1866: 299). Seevastu Kreutzwaldi viidatud kroonikakirjeldus on leitav näiteks rootsi pastori ja esimese rahvalaulukoguja Arvid August Afzeliuse ajaloolise pärimuse kogumiku „Swenska folkets sago-häfder” (1839–1870) neljandast osast. Seal kirjeldatakse Gotlandi rikkust rahvalaulu varal järgmiselt:

Nils Guldsmed drager till Konungen och ljuger

Den lede förrädare och slemme tjufwer:

„De Gottländske hafwa så mycket guld,

Det wore dig godt att winna;

Swinen de äta ut silfwertråg,

Och med guldten hustrurna spinna.”⁶

(Afzelius 1851: 199)

Laul räägib Nils Guldsmedist (Kullassepp), kes olevat meelitanud Taani kuningat Valdemar IV Gotlandi vallutama, lootuses teda oma tütrega naida (vt ka Bergman 1882: 30–31). Mõnevõrra meenutab see laulu episood tõepoolest regivärsilise „Laeva­mängu” laevasõidu sihtpaika, Neusi oletatavat Eldoradot („kus need kuked kulda joovad, / kuked kulda, kanad karda, / haned haljasta hõbedat, / peened linnud penningida”, Neus 1852: 367, vrd lk 346 Neusi kommentaariga laulule „Imemaa”, kus räägitakse rahva seas laialt levinud imedemaa või kullamaa kujutlusest). Samal ajal pole tegelikult teada, kas ja kui palju Kreutzwald rootsi keelt oskas.⁷ Nii võiks pidada tõenäolisemaks, et Kreutzwald luges mõnd Gotlandi kohta käiva laulu saksakeelset vahendust. Paraku on tema raamatukogust tänapäevaks säilinud ainult 220 (saksakeelset) raamatut (Hollo 2003: 30), mis asuvad Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumi varade hulgas ning mille nimetusi Eesti muuseumide infosüsteemis läbi vaadates ei leidunud võimalikku sobivat eksemplari.

Teiste reaalide kõrval on Kungla kohta kirjutanud August Annist „Kalevipoja” tekstikriitilise väljaande kommentaarides. Selles pakub ta välja, et Kreutzwald on Kungla kujutluse võtnud mõnest muinasjutust mingi ebamäärase imemaana, kus kõik on kullast. Selle alusel olevat Kreutzwald Kunglat püüdnudki samastada viikingi­aegse jõuka Gotlandi ja Visbyga. Lõppjäreldusena aga esitab Annist arvamuse, et kuigi Kungla saavutas ilmselge populaarsuse ärkamisaegse kirjanduse kaudu, siis Kreutzwald ilmselt ei mõelnud seda nime välja, vaid see oli rahvalikult varem olemas. (Kreutzwald 1961: 439–440)

Neusi ja Kreutzwaldi diskussioon Kungla teemadel jätkus 1860. aasta algul, mil Neus tänas Kreutzwaldi Kungla kohta antud (uute) selgituste eest, ent oli skeptilisem Gotlandi-hüpoteesi suhtes:

Teie teadete eest Kungla-maa kohta minu tänu! Olen Teiega täiesti ühes nõus, et eestlased seda imemaad kui tõesti olemasolevat käsitlesid ja mõtlesid, ja kui selle kirjeldus Visby kirjeldusega sobib, siis on see minu arvates täiesti arvessevõetav vihje. Siiski pean selle nime Gotlandist tuletamist esialgu veel väga kahtlaseks. Artiklis, mis mõne kuu pärast „Inlandis” ilmub, tulen ma nende kujutluste juurde tagasi ja esitan rea kohanimesid, kus need tõesti reaalsusse ülekantult esinevad.⁸ Miks ei võiks ka Kungla-maaga niisamuti olla? Võib-olla võtate Teie kord „Inlandis” kõik kokku, mis Te selle kohta esitada võite ja lisate võrdluseks loetud Visby kirjelduse juurde. Alles siis, kui eesti pärimused täielikumalt ja seostatult käes on, võib ehk ka nime kohta mõnda oletust avaldada, ja kui õnne on, siis ka põhjendada. (Kirjavahetus II: 188)

Neus tuli kirjavahetuses 1863. aastal veel kord Kungla teema juurde tagasi, andes Kreutzwaldile teada, et Kungla küla Narva jõe ääres mainib Carl Schirren oma hiljuti ilmunud teoses „Quellen zur Geschichte des Untergangs des Selbständigkeit Livlands”. Ta soovitab kasutada raamatu registrit: „[K]ui õieti mäletan, oli see 2. köites” (Kirjavahetus II: 211). Viidatud Schirreni allikapublikatsiooni registris leidubki kuningaga seotud saksakeelne kohanimi Kongsdorf: „vielleicht Kunniküll, Knäszelo⁹ an d. Narva” (Schirren 1862: 335).¹⁰ Eesti kohanimeraamatu andmeil on teada Kuningaküla¹¹ esmamaining aastast 1583 Kunnungekyll. Nime lähtekohaks on peetud sõna kuningas, see võis olla tekkinud vabameeste või -talude nimedest, kuid välistatud pole ka isikunimelist tagapõhja (EKNR: 256). Schirreni publitseeritud dokument puudutab 1558. aastat ja ühe vene jahimehe saabumist Narva. Seega võib Kuningaküla esmamainimise viia selle järgi veerandsada aastat varasemaks.

 

Laulu mõju

Kungla rahvast rääkiva Friedrich Kuhlbarsi luuletuse „Vanemuine” loomishetk on täpselt dateeritud: 22. oktoobril 1869 (Kuhlbars 1886: 117). Kuhlbars kirjeldab laulu loomelugu järgnevalt: „Istusin, nagu harilikult, oma kirjutuslaua juures, õpilaste kirja­tööd virnas minu ees. Umbes kesköö ajal oli mul viimane nendest töödest läbivaadatud. Tuju läks korraga ülihääks… kui kell üks lõi, oli mul „Kungla rahvas” paberil” (Sepp 1979). Teos ilmus laulukogumikus „Vanemuine ehk Neljakordne Laulu-Lõng”, heliloojaks oli märgitud Karl Zöllner (Kuhlbars 1870: 5–6).¹²

1883. aastal ilmus Karl August Hermanni lauluraamatu „Eesti kannel” teine vihik, kus on esitatud laul „Wanemuine”, mille juures on viisi autorina märgitud Karl August Hermann ja kuupäev 20. oktoober 1874 (Hermann 1883: 50–51). Hermann töötles Zöllneri viisi ja jõudis tänapäevani lauldava versioonini. Seetõttu ongi hiljem loo viisi autorina mainitud mõnikord Hermanni kõrval ka Zöllnerit (Sepp 1979; loo viisi autorsusest vt Arro 1933: 167). Täienenud vormis laul jõudis Eesti esimesse ooperikatsetusse, Hermanni lauleldusse „Uku ja Vanemuine ehk Eesti jumalad ja rahvad” (Hermann [1908]: 28–29) ning eraldiseisvana leidis see tee massidesse, nii et laulus võib näha „eesti tärkava levimuusika võrseid” (Ojakäär 2000: 24). Kuhlbarsi luuletuse viisistamisega Hermann „lennutas Vanemuise popkultuuri taevasse” (Põldvee 2013: 21). Ärkamisajal „hõllandus eestlastele muistne Kungla õnneriik” (Larm 2017: 945), Kungla hakkas sümboliseerima „ilmselt midagi, mida eesti ühiskond vajas: eestlaste ühtsust ja paremat tulevikku „parema mineviku” kaudu” (Jansen 1998: 811).

Kungla nime süvenev populaarsus sundis juurdlema ka selle päritolu üle. 1886. aastal kirjutas Matthias Johann Eisen ajakirjas Oma Maa artikli Kunglast. Esmalt pöördub ta loomulikult Kalevipoja poole, markeerides eraldi kolm katket „Kalevi­pojast”. Eepose esimese laulu tegelaskujuna „Tuli Kungla kuninga poeg, / Viie­kümnel hobusel, / Kuuekümnel kutsaril, / Ise kulda täku seljas” kosja Lindale, küll eba­õnnestunult. 19. laulus soovitavad seevastu sõbrad Kalevipojal Kunglasse kosja minna („Mine Kunglasse kosima, / Noorikuda nõudemaie!”). Kuuendas peatükis mõtiskletakse pärast tamme raiumist: „Oleks see Kungla kodada, / Siis oleks kullasta tehtud.” (Eisen 1886: 33–34) Kõigi mainimiste selge ühisjoon on Eiseni järgi rikkus, mis väljendub eelkõige kulla kui rikkuse määra mainimisel. Ta viitab, et paljud samastavadki Kungla > Kuldla > kullakoht, samas märkides, et seesugune häälikumuutus pole usutav. Teise arvamisena pakub Eisen välja, et Kungla kujutab Gotlandi saart. Ka sealjuures märgib ta, et kuigi sõnadel on teatav sarnasus, siis sedasorti häälikumuutusi eesti keel ei võimalda. Samuti osutab ta, et Gotlandi tarvis on eestlastel omakeelne nimi Ojamaa. Kolmanda ja Eisenile tõenäolisimana tundunud variandina arendab ta edasi teemat, et Kungla pärineb sõnast Kuningla – kuninga koht. Sõna esimene osa viitaks Eiseni järgi Skandinaavia laenule kuninga tähenduses ning kuna eestlastel kuningas ajalooliselt puudus, tuleks tema arvates Kunglat otsida väljastpoolt Eestit, kohast, kus oli kuningas. Eisen argumenteerib veel, et Gotland ei sobi Kungla kandidaadiks ka seetõttu, et enamasti pole Kungla puhul räägitud ­saarest. Vaid ühel juhul¹³ on Kreutzwald eesti rahva ennemuistsetes juttudes rääkinud Kunglast kui saarest; Eisen arvas, et Kreutzwald oli Kunglat hakanud saareks pidama paljude „õpetatud meeste” mõjul, kes seda oletust trükisõnas olid väljendanud (Eisen 1886: 35). Gotlandi kui tõenäolisemat Kungla asupaika märkis juba ­Gustav Blumberg, otsides eepose sisus tõepärasusi. Eisen toob välja Blumbergi kahtluse Gotlandi ja Kungla samastamise suhtes: Gotlandil pole kunagi olnud omaette kuningat (Eisen 1886: 35; vt ka Blumberg 1869: 36). Gotlandi teooriat ei kinnitanud Eiseni arvates ka asjaolu, et Kungla rahvast on kujutatud eestipärasena, ehk siis Eiseni arvates pidi see soomesugu rahvas olema (Eisen 1886: 36).

Kungla asukohta otsides jõuab Eisen müütilise maa Biarmiani. Toonastes põhja­maade ajaloo alastes teostes kirjeldati seda kui Soomest Uuralini ulatuvat kulla­rikast riiki, kust skandinaavlased käisid mõõku, kulda ja nahku toomas. Eisen on seda riiki maininud ka oma teoses „Eesti, Liiwi ja Kuura maa ajalugu” (Eisen 1877: 8). Samuti on riiki kirjeldanud Carl Robert Jakobson esimeses isamaa kõnes 1868. aastal.¹⁴ ­Biarmiat on mainitud umbes 30 keskaegses tekstis ja enamasti seostatakse seda alaga, kus on elanud soome-ugri rahvas. Ajaliselt paigutatakse teated Biarmiast IX–XIII sajandisse ja ruumiliselt olevat see maa asunud Valge mere läheduses (vt Koskela Vasaru 2016). Eisen (1886: 36–37) spekuleerib Eestist Biarmiasse jõudmise võimaluste üle (ümber Skandinaavia poolsaare või siis ka läbi Neeva ja Sviri jõe Oonega järveni) ning mainib, et maatõusuga on ehk toonased sõidetavad jõed kuivaks jäänud.

Eiseni mõttekäik inspireeris Kuhlbarsi võtma Oma Maa ülejärgmises numbris ette Kungla päritolu. Luuletaja alustab oma artiklit eespool viidatud täpse aja­määranguga lauluteksti sünniajast ning mainib, et enne laulu tegemist oli ta lugenud laule Kalevi­pojast, Kreutzwaldi kogumikku „Eesti rahva ennemuistsed jutud” ja Blumbergi Kalevipoja reaalide raamatut, „milles Kunglast kirjeldatakse” (Kuhlbars 1886: 117). Samuti mainib ta, et on kursis mitme muinasjuttude ja põhjamaade eluolust jutustava teosega. Kuna ükski teostest Kunglale kindlat kohavastet ei pakkunud, seostas Kuhlbars selle sõnaga Künkla (st sõnast küngas). Selle arutluskäigu lõpuks lisab ta, et sügavalt ta teemat siiski ei uurinud. Eiseni pakutud Biarmia ja Kungla seose heidab ta kõrvale ning esitab teooria, et Kunglal on seos pööripäevaaegsete lõkete ning „mägedel ja küngastel (Kunglas)” peetud pidudega: varem olevat need olnud jaanipäevast palju suuremad peod ning Kungla kulla asemel on mõeldud tegelikult suvist päikest (Kuhlbars 1886: 119). Samuti olevat nendel pidudel olnud väga tähtsal kohal laulmine ja luuletuste lugemine. Kuhlbars toob artiklis ära ka oma luuletuse parandatud variandi (Kulhbars 1886: 119–120). Parandus puudutab eelkõige kolmandat salmi, kus tuuakse sisse Endla nimi. Teise salmi lõpus aga on Eesti rahva sugu asendatud soome rahva sooga.¹⁵ Siiski pole enamik muudatusi käibele läinud ja tänapäeval tuntakse laulu siiski suhteliselt algupäraste sõnadega.

1921. aastal pöördub Eisen Kungla nime juurde tagasi mahukas Päevalehe artiklis. Ta võtab arutluse aluseks Kalevipoja VI laulus (värsid 912–924) mainitud kohanimed Lihala, Rahala ja Kungla: „Kas on see Lihala linna, / ehk on see Rahala randa, / Ehk on see Kungla kodada”. Eisen on Uuno Karttuneni raamatust „Kalevi­poegin kokoonpano”¹⁶ leidnud 1828. aastal üles kirjutatud värsid: „On see nüüd Lihula linna, / või on see Rahula randa, / või on see keisri kiriku?” Kohanimedes toimunud muutused paneb Eisen Kreutzwaldi fantaasia süüks. Eisen väidab, et uurides veel teisigi rahvalaule, on selge, et enamasti on Lihala asemel ikka Lihula. Eel­mainitud kohanimedest aga huvitab meid kõige rohkem Kungla. Mõnel juhul on Eisen leidnud keisri kiriku asemel rahvalaulus mainituna Keila kiriku. Kui Lihulaga seostub enamasti Läänemaa linn, siis artiklis esitab Eisen seose hoopis Keila kihelkonna Lehola vallaga (1891. aastal liidetud Keila vallaga). Rahulaga seostas Eisen samuti Keila kihelkonnas lühiajaliselt esinenud valda (Rahula vald tegutses 1886–1891, siis liideti Saue vallaga). Kuigi Rahulat on mainitud eelkõige koos rannaga ja toonane vald mereni ei ulatunud, teeb Eisen meelevaldse järelduse rahvalauliku geograafia­tundmise kohta: „Ma arvan, laulik ei olnud suur maade tundja või vähemalt ei tahtnudki oma geograafilist tundmist avaldada.” Kuna nii Rahula kui ka Lehola asusid Keila kihelkonnas, pakkus see pidepunkte Kungla seostamiseks Keilaga. (Eisen 1921) Põgusalt käsitleb Eisen Kunglat ka hiljem, koondades teateid Eestis peidetud Rootsist pärit varanduste kohta (Eisen 1928).

Eiseni ajast on muutunud arusaamad sellest, kuidas rahvalaule tõlgendada. Kuigi rahvalaulud sisaldavad nii reaalseid kui ka müütilisi kohanimesid, siis regilaulus esinevad nad pigem sümboolses, üldistavas tähenduses kui reaalsete paikadena. Tundub aga, et kuigi eksisteeris eri seisukohti, siis kinnistus Kungla kontseptsioon Gotlandina pigem üldisemaks. Nii sõnastab August Annist veendunult Kreutzwaldi juttu „Pilli-Tiidu” kommenteerides: „Kunglamaaga on, nagu mujalt teada, Kreutzwald mõelnud võrdlemisi konkreetselt Gotlandi saart” (Annist 1966: 212) ja viitab just Kalevipoja kommentaarile (Kreutzwald 1961: 440). Teisal nendib ta reaale otsides, et Pilli-Tiidu merelemineku koht on „Narva sadam ja [---] reisisiht on Kunglamaa (mida Kreutzwald tavaliselt samastab Gotlandi saarega)” (Annist 1966: 314). Ka „Ennemuistsete juttude” 7. trüki, tekstikriitilise väljaande Annisti kirjutatud kommentaaris seisab „Kreutzwaldi järgi õnnemaa, rikas muinasjutumaa; Gotlandi saar” (EREJ 1967: 424). Muistendi „Narva kaupmehe tütar” kommentaaris seisab samuti üheselt, et Narva kaubasidemete puhul Kungla saarega „mõeldud on Gotlandi saart” (EREJ 1967: 421).

 

Kungla rahvapärimuses: enne ja nüüd

Nagu kirjeldatud, avaldas Neus kirjas Kreutzwaldile veebruaris 1860 Kungla suhtes lootust, et kui eesti pärimus „täielikumalt ja seostatult käes on, võib ehk ka nime kohta mõnda oletust avaldada, ja kui õnne on, siis ka põhjendada” (Kirjavahetus II: 188). Praeguseks ajaks on Eesti Rahvaluule Arhiivi koondatud üksjagu teadmisi eesti vanema pärimuse kohta ning saame kontrollida, kui laialt Kungla nimi rahva seas tuntud on.

Regilaulude andmebaasis¹⁷ leidub 22 teksti, mis sisaldavad kohanime Kungla. Mõni neist ei tule Kreutzwaldi loomingu allikana arvesse: üks neist on riimiline laul, mida soovitatakse laulda „Kungla rahva viisil”, teine on hoopis muinasjutulik proosa­tekst (mis sisaldab regivärsilisi osi) ning kolmas siirdevormiline laul, mis algab riimilise osaga („Ennemuiste hallil a’al / Käisin karjas Kunglamaal”, EKM ERA, Leoke 1, 255/6). Ülejäänud 19 teksti võib jagada kolme rühma.

1) „Kalevipoja” teksti kasutavad laulud. Kaks kiigelauluvarianti (Ambla khk, 1894, EKM ERA, E 11788/9 (9); Järva-Madise khk, 1927, EKM ERA, E 61679/81 (18)), milles esinev motiiv on ilmselt pärit otse „Kalevipojast” (välja on jäänud ­keerulisemas sõnastuses värss). Järvamaalt kirja pandud laulud on võrdlemisi regi­värsipärased, kuid „Kalevipojast” pärit osa on siiski romantiseeritud ning traditsioonilisest rahvalaulust selgesti kõrvalekalduv. Sõnastuselt on need variandid niivõrd lähedased, samas „Kalevipoja” tekstist siiski erinevad, et sunnivad oletama sekundaarse trükise vahendust. Internetiotsing näitaski, et Ambla kihelkonna tekst on veidi redigeeritud kujul ilmunud Eiseni 1919. aasta väljaandes „Eesti rahvalaulud” (Eisen 1919: 151–152), kust selle võis leida 1927. aastal laulu esitanud Ann Graurok või laulu üleskirjutaja, filoloogiatudeng Marie Priidemann.

2) Laulud, kus Kungla esineb koos muude rahvusromantiliste terminitega, selgelt kirjanduslikus autoriloomingus ja/või on kirjapanijaks korrespondendid, kelle saadetised juba varemgi teadaolevalt sisaldavad mitterahvapärast, kirjanduslikku või siis balhorniseeritud ainest (kokku kaheksa teksti aastatest 1879–1904). Siingi on võimalik trükiallikate vahendus. Ühe komplekti moodustavad neli omavahel sarnast teksti Kunglas laulude õppimisest, kus regilaulu on kombineeritud mitte­regilaulupäraste elementidega (ainsad tekstid regilauluandmebaasis, kus sisaldub sõna kummitus), kogujateks J. M. Sommer, Karp Kuusik ja Viilip Lepp. Teise komplekti moodustavad kaks sarnast teksti J. P. Sõggelilt (üks saadetud Eisenile, teine Hurdale). Lisaks eelnimetatutele leidub kaks laulu, mis on regilaulu kohta üleromantiseeritud (kogujad Johann Mägi ja Miina Russmann).

3) Laulud, kus Kungla sulandub regilaulu kas pelgalt kohanimena või veidi laiemas arenduses, mis siiski näib olevat pigem lauliku kui kirjandusliku üleskirjutaja looming (võib ka olla vaieldavusi): kokku üheksa teksti aastatest 1872–1936. Paaril korral kõlab neis vormel Kungla kuld. Loomingulisemad laulikud on põiminud neile tuntud Kungla mõiste laulu süžeesse ning see annab aimu regilaulu loomemeetodist, kuid vastavaid arendusi ei saa kindlasti pidada traditsioonis levinuks. Nii näiteks lennutab loomislaulu lind Madli Sõsteri variandis ühe oma poja „kuuks Kunglamaale” (EKM ERA, EÜS VII 294/6 (49) < Kadrina khk, Palmse v – J. Sõster < Madli Sõster (1896)) ning tuntud lauliku Marie Sepa laulus on toredat meest hobuse seljas sõitmas peetud „Kungla kuningaks, Kalevite vallavanemaks” (EKM ERA, ERA II 141, 365/6 (22) < Kolga-Jaani khk, Soosaare v – Johannes Raidla (Grauberg) < Marie Sepp, s 1862. a (1936)). Varaseim tekst, kus regilaulude andmebaasis Kungla nime mainitakse, on Victor Steini 1872. aastal Setomaalt kirja pandud laul Kalmuneiust, kus kosilane valib liisu abil, kuhu suunas kosima minna, ja liisuheiteks kasutatav kuld kargab Kunglamaale, kuhu siis kosilane oma kosjasõidu seab (EKM ERA, H II 62, 657/9 (14) < Setomaa, Meeksi k – Victor Stein < Antippa Katta (1872)).

Kokkuvõtteks võib Kungla nime esinemise kohta regilauludes öelda, et ilmselt on kõik meieni jõudnud variandid ühel või teisel moel mõjutatud kirjanduslikust Kunglast ning regilauludes see nimi enne Kreutzwaldi teoste mõju tuntud ega levinud ei ole olnud.

Muinasjuttude andmebaasis on praeguseks registreeritud 16 000 muinasjutuvarianti, seal leidus 17 teksti, milles Kungla esineb ühel või teisel moel. Varem on eesti muinasjuttudes Kungla esinemist käsitlenud Risto Järv (2003), vaadeldes ennekõike imemuinasjuttude ainest toona andmebaasis olnud 5000 tekstivariandi põhjal. Nüüdseks on lisandunud ka muud muinasjutuliigid, ent selgub, et Kungla on mainitud ikka ja eelkõige just imemuinasjuttude või sarnaste lugude seas. See on ka mõistetav, sest Kungla imemaa-kontseptsiooni kohaselt ei olekski ootus­pärane, et seal käiks loomamuinasjuttude kuri hunt või kaval rebane.

Kui toonases uurimuses oli muinasjutuandmebaasi tekstidest leitud kokku seitse Kungla esinemist (Järv 2003: 100), siis praegu, kolm korda suuremas tekstikogus on Kungla esinemuste arv rohkem kui poole võrra suurem. Silmatorkavalt on suurenenud seto ainese osa: kui varem ei leidunud andmebaasis ühtegi Setomaalt talletatud lugu, siis nüüd on andmebaasis suisa neli Kunglat mainivat Setomaa teksti, enamik 1930. aastatest Samuel Sommeri kogust. Seejuures on ehk kõnekas, et kolm esimest Kunglat sisaldavat üleskirjutust¹⁸ pärinevad kõik aastast 1888 – võib-olla ajendatult Jakob Hurda üleskutsest „Paar palvid”, mis oli kaasa toonud muinas­juttude hoog­kogumise (vrd Järv 2005: 30).

Sarnaselt regilauludega said muinasjutud jagatud Kungla mõiste kasutusest lähtuvalt eri kategooriatesse:

1) otseselt Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsete juttude” teksti kasutavad jutud;

2) muinasjutud, kus Kungla esineb koos muude rahvusromantiliste terminitega, selgelt kirjanduslikus autoriloomingus;

3) muinasjutud, kus Kungla sulandub jutu süžeesse kas pelgalt kohanimena või veidi laiemas arenduses.

Esimesse kategooriasse paigutub ainult üks tekst, Setomaalt kirjapandutest ajaliselt hiliseim lugu „Pilli Tiidö” (EKM ERA, S 42007/ 2 (11) < Setu Mäe v, Suure-Rõsna k – Aleksandra Nurmetu < Darja Kadastik (1932)), mis on Kreutzwaldi muinas­jutu „Pilli-Tiidu” suhteliselt lähedane ümberjutustus. Näiteks on Kreutzwaldil: „Rahva suus elavad jutud kuulutasid nii mõndagi Kungla-maa rikusest, mis ööl ja pääval Tiidu meelest ei läinud” (EREJ 1866: 297); seto variandis: „Tiid´o kuuld´ rahva käest mõnt tükkö Kungla maa rikkusõst. Tuu lää-s Tiid´ol üüse õga päivä meelest. Mõtõl´, õt ku ma õnnõ sinnä saasi’, sis ma lövväse’ hõlpsahe rikusõ tiid.” Teine näide samast jutust mõni lause hiljem: „Viimaks jõudis tema Narva linna, kus sel puhul palju võõra maade kauba laevu sadamas seisis. Üks laev üteldi mõne pääva pärast Kungla-maale minema” (Kreutzwald); „Peräst joudsõ Narva liina, koh võõra­maa kaubalaiva’ saisiva’. Üts laiv ülte mõnõ päävä peräst Kunglamaalõ minevät” (seto tekst). Setokeelses jutus on kasutatud Kreutzwaldi tekstiga üsna sarnaseid konstruktsioone, ilmselt on jutustajal (või üleskirjutaja fabritseerinud jutustajal) raamatu tekst olnud silme ees. Muidugi jääb ka võimalus, et tegu oli fenomenaalselt jutu meelde jätnud isikuga. Selliseid üsna otseseid paralleele trükitekstidega on arhiivi seto muinas­juttude kirja­panekute hulgas täheldatud varemgi (vt nt Toomeos-Orglaan 2015). Kui rahvus­vahelise ainesega võrreldes on „Pilli-Tiidu” puhul tõenäoliselt „tegemist suurelt osalt Kreutzwaldi enda kompileeritud jutuga” (Annist 1966: 210), siis ilmselt pole see saanud Setomaale muul moel jõuda kui Kreutzwaldi teose vahendusel.

Teise kategooriasse, rahvusromantiliste tekstide hulka võib liigitada samuti ainult ühe teksti, pealkirjaga „Sõrmus ja tema imelik vägi” (EKM ERA, S 42007/ 2 (11) < Setu Mäe v, Suure-Rõsna k – A. Nurmetu < Darja Kadastik (1932)) tüübist „Ime­sõrmus” (ATU 560). Selles on Kunglat mainitud mitmel korral ning stiil on ilutsev, peategelane „võttis nõuks ja läks kõige kuulsama Kunglamaa kuningale kosja, kellel väga nägus tütrekene kodu kasvas, – kui kannikene, õitses kui õiekene”, tegelased peavad Kunglas salaja pulmad jne. Tekst on üsna vastav jututüübi traditsioonilisele süžeele, kuid romantiliste kaunistustega, mille hulka kuulub ka Kungla mõiste kasutamine.

Seevastu ülejäänud lugudes ehk üksiti peaaegu kõikides kolmanda liigi lugudes esineb Kungla n-ö juhumaininguna, kus sõna Kungla võiks vabalt asendada ka mingi teise paiganimega – nii nagu see muinasjuttudele üldiselt tunnuslik ongi –, kuna muinasjutus tähistab kohanimi sageli lihtsalt kauget paika, seda isegi konkreetsete geograafiliste kohtade puhul (vrd Järv 2008: 278–280). Ühes muinasjututekstis on Kunglat kujutatud maana, kus elab imelind, kes annab inimesele tarkuse: „Ütskõrd tull´e kuninga poolõ üts kaugõ võõramaa miis ja see selet´ kuningalõ ja timä poigadõlõ kõiksugutsit maailma vigurit, tä selet´, et kaugõl Kunglamaal olõvat üts niisugunõ imelind, et kes selle linnu õnnõ iiäl kätte saa, see saab kõigõ targõb miis üle maailma, sest see lind kuulutavat kõik tulõvat ajad ette, mis iiäl õnnõ või kunagi johtuda’” (EKM ERA, S 42007/ 2 (11) < Setu Mäe v, Suure-Rõsna k – A. Nurmetu < Darja Kadastik (1932)). Setomaalt on kirja pandud „Lumi­valgekese” (ATU 709) tekst, kus lubatakse kangelannale Kungla kuningas kosja kutsuda: „Olõ’ nii kavva mi mann, kui mi lääme’ kutsumõ’ Kungla kuninga poja sullõ kosja ja siis olõt sa kõgõst hirmust ja vaivast pääsnü. Aga kae’, et sa niikavvane kedäge sisse ei lasõ’. Hoia’ alati uss kinni!” (EKM ERA, S 28821/33 (17) < Setu Mäe v, Võõpsu k < Järve­suu v, Võparsova k < Mäe v, Varesmäe k – Nikolai Sõrmus < Marie Kütte, snd 1862. a (1930)). Mitmes muinasjutus on Kunglat kasutatud allitereeruva ühendina: nii kordub 11 muinas­jutus sõnaühend Kunglamaa kuningas (või tema tütar). Teiseks korduvalt allitereeruvaks teemaks on kuldpakk: kolmes muinasjutus küsib vaeslaps teda sauna kimbutama tulnud vanapaganalt lisaks riietele ka kuldpakku Kunglamaalt, mille hankimisega jääb vanapagan hätta. Veel üks muinasjuttude andmebaasi arvatud lugu „Kolm õnneotsijat” on pigem muistend, kus on mainitud Kunglast tarkuse toomist.¹⁹

Mitmes kolmanda kategooria tekstis on Kungla paigutatud algusesse ja/või lõppu, ehk jutustajate jaoks on tegu olnud justkui mingi raamistusega, viitega muinas­jutulisele maale: Kungla on siin väljamõeldud maa, kus tegevus toimub. Siiski on ka erandeid. Nõo kihelkonna tekstis (EKM ERA, H II 31, 494/8 (4) < Nõo khk, Pangodi v – Peeter Aleksander Speek (1891)), milles on liitunud imemuinasjutt „Vaeslaps ja peretütar” ning „Naiste tahk. Naiste tahu toomine” (ATU 480 / 1177**), on loo lõpus Kungla kõrval nimetatud veel teisi kohanimesid: Soome, Kuressaare, Pärnu ja Peipsi – tundub, et ka see jutustaja on armastanud nimekuhjamisi (vrd Järv 2003) ja Kungla on leidnud kasutamist ühe nimena teiste seas.

Kokkuvõttes on Kungla mainingud muinasjuttudes regilauludega võrreldes pigem juhuslikud. Kuigi „Kalevipoja” tekstikriitilise väljaande kommentaarides on arvatud, et „ei ole usutav, et Kr[eutzwald] selle [Kungla] oleks välja mõelnud täiesti ilma rahvaliku aluseta” (Kreutzwald 1961: 440), ei saa öelda, et rahvaluule­kogudest leiaks mingisugust toetust rahvapärasele Kungla kujutelmale. Nagu näeme, on siinse uurimisküsimuse jaoks muidugi probleem, et suurem jagu rahvaluule­arhiivi kogudest on talletatud aastakümneid pärast „Kalevipoja” ja „Eesti rahva ennemuistsete juttude” trükist ilmumist, mis on Kungla nime eestlaste hulgas laiemalt levitanud ja tutvustanud. Varasemast ajast on rahvaluulekirjapanekuid väga vähe.

Kui üldiselt on nii regilauludes kui ka muinasjuttudes Kunglat sisaldavad tekstid pärit ajast enne 1930. aastat, siis ainsaks erandiks on muinasjuttude kogumise kontekstis üldiselt väga hiline, 1994. aastal talletatud lugu Virumaalt (tüüp ATU 301, „Kolm röövitud kuningatütart” (III)). Seal esinevad kuningatütardega seoses laused „Ja meie oleme Kungla kuninga tütred kolmekeisi ja me peame siin ketrama päevade viisi ja kõik sie kuldlõng läheb vanapaganalle või vanakuradille” ja loo lõpus „Lähme nüüd ja viime selle kulla – et sie on kõik varastatud sealt Kungla kuninga juurest ja need on tema tütred – lähme viime ta tütred ja ta kulla talle koju!” (EKM ERA, ERA, FAM 59 (46) < Kunda l (Viru-Nigula khk) < Venevere, Luusika k (Simuna khk) – Mall Hiiemäe < Erna Lehtmets, 82 a, kuulnud jutu tädi käest (1994)). Jutu süžeel on Kreutzwaldi muinasjutuga „Kullaketrajad” mitmeid paralleele. Just erandlikkuse näitena on see jutuvariant leidnud koha ka kõigist eesti muinasjuttudest ülevaadet andvasse teaduslikku tüübiantoloogiasse, koostajate antud pealkirja „Karvane Iivan” all (EMj I:1: nr 7). Pärast muinasjutu rääkimist arenes veel küsitleja ning jutustaja vaheline dialoog: „Kas sedasama juttu olete siis rääkinud palju-palju?” – „Oi, ma olen seda rääkinud mitu põlvkonda!” Kuigi „Kullaketrajate” muinasjutus Kunglat ­mainitud ei ole, on ilmselt loole oma mõju avaldanud just Kreutzwaldi muinas­juttude üldine laad. Annist (1966: 94) ei leidnud Kreutzwaldi „Kullaketrajate” muinasjutule otseseid rahvalikke vasteid ega ka kirjalikke allikaid ning oletas, et Kreutzwald on oma loos paari rahvalikku põhimotiivi täiendanud samuti rahvapärase rändmotiiviga.

Kui heita pilk rahvaluulearhiivi kolmandasse, kohapärimuse andmebaasi Koobas (käesoleval hetkel 37 700 kirjet), siis sealt leiab küll Kungla mainimisi, kuid enamikul puhkudel viitavad need hiljem tekkinud külanimedele.

 

Kus siis asub Kungla?

Tuginedes Blumbergi Gotlandi-usule, on Kungla jõudnud ka ühele kaardile. Inglise entomoloog ja folklorist William Forsell Kirby (1844–1912) koostas 1895. aastal kaheköitelise teose „Kalevipojast” ja muust eestlaste romantilisest kirjandusest. Raamatu esimene osa ongi „Kalevipoja” sisu proosaümberjutustus, kuhu on põimitud ka värsitõlkeid. Teise ossa on koondatud mitmeid muinasjutte ja rahvalaule. Teose juurde kuulub Eesti ja ümbritsevate alade kaart, mis tutvustab „Kalevipoja” tegevus­kohti. Kaardil on Gotlandi saare juurde märgitud toponüümina Kungla (küll küsimärgiga lõpus). (Kirby 1895) See kaart on koha leidnud ka „Eesti rahvusatlases”, märkega, et tegu on „oletatavasti ainsa teosega”, kus hüpoteetiline Kungla on esitatud ka kaardil (Pae 2019: 293).

Olemasolevad rahvaluuleandmed ei näita, et Kungla kontseptsioon oleks rahva seas olnud tuntud varem, ent pärast Kungla kasutusele võtmist – kõige tõenäolisemalt pärast selle kontseptsiooni loomist ja edasiarendamist Kreutzwaldi poolt, millele järgnes tõus Kuhlbarsi/Hermanni laulu toel – on igatahes tegu uuskasutuses sootuks võimsalt levinud nimega. Peeter Päll (2019) on tõdenud, et tänu Kuhlbarsi laulule „muutus Kungla müütiliseks nimeks, justkui eestlaste Atlantiseks”. Kungla on saanud igale eestlasele tuntud kohaks rahvuslikus omamüüdis. Nii pole ime, et Kungla võib leida nii Keilas, Kullamaal, Kuningakülas kui ka Gotlandil. Ka Eisen (1926: 163) sõnastab teoses „Eesti vana usk”: „Muidugi kuulub niihästi Kalevipoja kuld kui Kungla kuld luulekulla hulka; kõige selle luulekullagi arvel võime seda ajajärku nimetada kuldseks ajaks. Alati ei mõtelda kuldse ajaga kullarikkust, vaid ka õnnelikku põlve, aega, mil inimest ei rõhunud hädad ega vaevad, mil kõiki elu­tarvidusi leidus rohkesti [---].”

Pole küll paista Kungla algkodu, kuid just fantastilisus on võimaldanud nii paljudele paikadele kui ka asjadele anda Kungla nime. Kungla külasid on Eestis kaks²⁰, aga Kungla-nimelisi tänavaid leidub paarikümnes Eesti asulas. Nõukogude ajal esines Kungla sageli ka majandinimena. Kungla võib olla sadam, lasteaed, hotell, kino, söökla, talu, korteriühistu või mõni muu käitis, samuti on see sobiv nimetus rahvatantsurühmale (nt Torontos). Tootenimena on seda kasutatud nii verivorsti puhul, õlle- kui ka leivatööstuses. Ühe esimese Eestis aretatud kartulisordi nimeks sai Kungla (1934). Nii on Kunglast saanud üks kuldaväärt metafoor, mis võib paikneda pea kõikjal ja tähistada pea kõike.

 

Artikli valmimist on toetanud Eesti Teadusagentuur (PRG1288 „Folkloorse varieeruvuse korpuspõhine käsitlus: regilaulutraditsiooni piirkondlikud stiilid, teemavõrgustikud ja suhtlusviisid”), Haridus- ja Teadusministeerium (EKKD65 „Kuidas allikatest saab kultuur: eesti aines Eesti Kirjandusmuuseumi kogudes ja andmebaasides”), Soome Akadeemia (projekt 333138 „Formulaic intertextuality, thematic networks and poetic variation across regional cultures of Finnic oral poetry”) ning Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus).

 

Risto Järv (snd 1971), PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja; Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi kaasprofessor (Vanemuise 42, 51003 Tartu), risto.jarv@folklore.ee

Taavi Pae (snd 1976), PhD, Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi Eesti geograafia kaasprofessor (Vanemuise 46, 50410 Tartu), taavi.pae@ut.ee

Mari Sarv (snd 1972), PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi vanem­teadur (Vanemuise 42, 51003 Tartu), mari.sarv@folklore.ee