Kes või mis oli Jörru?

„Jörru, Jörru! Jooks ma tulen?” algab vanim trükis ilmunud ja palju tähelepanu ­pälvinud eesti rahvalaul. Laulu esmaavaldaja, Järva-Jaani pastor Christian Kelch (1657–1710) kirjutas selle oma kroonikaraamatusse järgmisel kujul:

Jörru! Jörru! jooks Ma Tullen?

Erra tulle Ellaken.

Micks ep ella eile tulnut:

Eile ollin Ella üxinesse

Nüht ollen Wirbi wiekesse

Tulle Home Homikulla

Sies ollen Jelle üxinesse

Karkotella Kaste Ella

Siuka Sittika Willula

Sieß ollen Walmis Wainijull

Kaunis karja Satemalle.

(Kelch 1695: 14)

Kelch oli tulnud Saksamaalt Eestisse 23-aastasena. Enne Järva-Jaani teenima asumist töötas ta koduõpetajana Põltsamaal ja Laiusel. Arvestades, et Kelch õppis kiiresti ja hästi ära eesti keele ning suhtles palju talupoegadega, on tõenäoline, et ta oli „Jörru” üles kirjutanud otse rahvasuust (Kubjas 1971: 137). Koos eestikeelse tekstiga avaldas Kelch ka laulu riimilise, kolmest kuuerealisest salmist koosneva umbkaudse tõlke saksa keelde (vt Kelch 1695: 15).

Nii vana ja ainulaadne laul võiks anda väärtuslikku infot omaaegsete eestlaste mõttemaailma kohta – kui vaid suudaksime neid sõnu täie kindlusega ja õigesti avada. Tõlgenduskatseid on tehtud ka pärast Kelchi. Üldiselt arvatakse, et Jörru on deminutiiv mehenimest Jüri ning laulu esimene rida neiu küsimus mehele: „Jürike, Jürike, kas ma juba tulen?” Ülejäänud värsid on sel juhul noormehe vastus ­kohtumisaja ja -paiga täpsustamiseks. (Kubjas 1971)

Kelch ise selgitas aga, et Jörru on paganluse ajal olnud kas tavaline naisenimi või nimi, millega armunud mehed on kutsunud oma sõbrannasid. Kelchi järgi ilmneb Jörru tähendus tõsiasjast, et laul on üles ehitatud armastajate kahekõnena. (Kelch 1695: 14)

Arusaama, et Jörru on mehenimi Jüri, on Kelchi seletust ignoreerides järjepidevalt korratud alates XVIII sajandi lõpukümnenditest. Jüri-tõlgenduse kujunemislugu on hämar ning head põhjendust sellele ei ole avaldatud (või siis pole ma osanud seda üles leida). Küll aga on esitatud sellest arusaamast tulenevaid järeldusi. Näiteks on väidetud, et Kelch tõlgendas Jörru’t mitte Jüri, vaid naisenimena, sest tema jaoks oli maailmavaateliselt vastuvõetamatu kujutleda naist nii suveräänsena, et ta tohiks armastuslaulus mehe poole õhata (vt Metsvahi 2016). XIX sajandi alguskümnenditel on sedasama naise õhkamist mehe poole seletatud mitte vabaduse ja ettevõtlikkusega, vaid hoopiski neidude suurema ettevaatlikkusega: mehe juurde hiilival naisel on rohkem põhjust olla ettevaatlik kui naise juurde hiilival mehel, sest vahelejäämise korral kannatab naise reputatsioon rohkem (Masing 1818: 60–61).

Kelchil oli vaja selgelt välja tuua, kes või mis on Jörru, kuna ta soovis ümber lükata varem esitatud väite, nagu tähendaks Jörru Jeruusalemma (vt Kelch 1695: 14). „Jörru”-laulu algusvärsi oli juba 1588. aastal kirja pannud saksa rännumees Joannes Löwenklau, ainult et tema jaoks kõlas see kui hädaldamine või karjumine sõnadega Ieru Ieru Masco Lon, mis tähendavat siinse rahva igatsust oma kunagise kodumaa, Jeruusalemma ja Damaskuse järele (vt Leunclavius 1588: 230).

XVII sajandi alguses oli „Jörru”-laulu arvatavasti kuulnud ka Dionysius Fabricius, katoliku vaimulik Viljandis. Tema väitis oma käsikirjalises „Liivimaa ajaloo lühi­ülevaates” (trükiti XVIII sajandi lõpus), et kui talupoeg läheb metsa, siis meeldib talle laulmise asemel ulguda: „Jeru Jeru masculu Jehu Jehu Jehu” (Fabricius 1795: 10).

XVII sajandil on „Jörrut” maininud teisedki autorid (vt Rauch 1939), kuid laulu tõlgendamiseks vajalikku infot need teated ei lisa. Uuemaid teisendeid terviklikust „Jörru”-laulust ei ole, leidub vaid fragmente (vt Tedre 1961: 526–527). Laul võis kaduda koos oma esitajatega: näiteks on teada, et varsti peale Kelchi kroonika ilmumist hävis peaaegu kogu Järva-Jaani rahvastik nälja ja katku tõttu (Kubjas 1971: 136). Algas ka Põhjasõda. Kelchist hilisemad „Jörru” tõlgendajad seda laulu algsel kujul ilmselt enam kuulnud ei olnud. Sellegipoolest jõudis „Jörru” hiljem mitmesse välismaisesse allikasse.

1764. aastal ilmus „Jörru” ajalehe Königsbergsche Gelehrte und Politische Zeitungen 8. juuni numbris. Avaldati nii Kelchi kroonikast pärit eestikeelne tekst kui ka Kelchi tõlge. Tegu oli näitega sellest, kui kenad laulud on kirjakultuurita rahvastel. Jörru’t selles Jüri’ks peetud veel ei ole.

Jörru tõlgendus mehenimena Jüri ilmub esmakordselt Johann Gottfried von Herderi anonüümselt avaldatud rahvalaulukogumikus „Volkslieder”, kus pole esitatud eestikeelset teksti, aga see-eest on olemas uus kaunis tõlge saksa keelde (Herder 1779: 84). Herder võis selle Kelchi versiooni järgi ise teha, aga ta võis ka küsida täpsustusi Põltsamaa pastorilt August Wilhelm Hupelilt, kes saatis talle eesti laule (vt Herder 1779: 303). Sakslasena oli Herder küllap teadlik nime Georg variantidest Jürgen ja Jörgen, aga eesti Jüri on siiski lühendus, mille peale on ilma keelt hästi oskamata raske tulla.

Kui Hupel või mõni muu eesti keele tundja pidas Jörru’t kaheldamatult nime Georg mugandiks, siis seda kummalisem tundub, et Kelch nii lihtsa asja peale ei ­tulnud. Et Georgstag on jüripäev, pidi teadma iga siinne pastor, ja Jüri teisend Jöri oli vähemalt Põltsamaal kindlasti kasutusel – see leidub näiteks Vana-Põltsamaa mõisa vakuraamatus aastaist 1688–1693 (RA, EAA.1348.2.1). Küllap oli ikkagi nii, et Kelch oli laulu kuulnud elavas esituses ning talle oli seetõttu teada, et Jörru on mehe pöördumine naise poole, mitte vastupidi.

Herder (1779: 83) mainib sedagi, et Jörru’t on võimalik seostada Jeruusalemmaga, ent Jörru kui muistse naisenime kohta ei ütle ta midagi. Jääb mulje, et Herder ei olnud kursis Kelchi kirjutatuga. Laulu teksti võis Herder saada Königsbergi aja­lehest, mitte otse Kelchi kroonikast. Just Kelchi enese kirjutatut arvesse võttes ei saa Jüri-tõlgendust pidada ainuõigeks ega teha sellest kaugeleulatuvaid järeldusi eestlaste armuelu kohta.

Laulu esmatrüki juures äratab tähelepanu, et saksa tõlkes on Jörru asemel Jerru (vt Kelch 1695: 14–15). See võib viidata pelgalt häälduse varieerumisele. Alamsaksa murretes esines e ja ö vaheldumist, mis kajastub alamsaksa keelest eesti keelde tulnud sõnade murdevariantideski, nagu renn ja rönn, meldima ja möllima (Ariste 1981: 103). Teisalt võib kirjapildi ö ~ e viidata hoopis eesti õ-häälikule. Sakslased märkisid õ-d kord ö-ga, kord e-ga, kuna nende keeles vastav häälik puudub. Seega võib olla, et omaaegset kirjapilti jörru ~ jerru tuleks lugeda hoopis jõru või jõrru.

Jõru on mõnes eesti murrakus joru hääldusvariant. Jorisemine seostub küll Fabriciuse kirjeldusega „Jörru” esitusviisist, ent laulu sisuga otseselt mitte. Sisult veidi sobivam oleks jõõr ’iha, himu, tahtmine’, mida näiteks Kihnus käänatakse jõõr : jõõri, Lõuna-Viljandimaal jõõr : jõõru või jõõr : jõõra (vt EMS). Sõna jõõr on eesti keelde laenatud arvatavasti suhteliselt hiljuti baltisaksa keelest, kus vastav sõna oli Gier (Uibo 2007: 51–54), ja selle levik jääb Järvamaast kaugele (vt EMS).

Veel paremini haakuks laulu sisuga Äksilt ning Otepäält üles kirjutatud jõrri otsima ’ehal käima’ (vt EMS: jõrr¹). On võimalik, et „Jõrru” oli ehalkäimise laul. Sel juhul oleks ikkagi olemas seos nimega Jüri – jüripäevast ehalkäimine ju pihta hakkas.

Etümoloogiliselt võib jõrr olla teisendus sõnast jõõr, aga alustada laulu hüüatusega „Iha! Iha!” kõlab üksjagu veidralt. Pigem on jõrr-sõna allikas keskalamsaksa gör ’tüdruk’ (Schiller, Lübben 1876: gör ’kleines Mädchen’; Lasch, Borschling 1933: gȫre, gȫr ’Mädchen, Kind’). Ülemsaksa keeles on seesama sõna olemas kujul Gör(e) (samuti baltisaksa keeles, vt Kobolt 1990: 116) ja tähendab ’laps; vallatu tüdruk’. Algselt võis gör märkida igasuguseid pisikesi olendeid (EWD: Gör).

Eesvokaalile eelneva g hääldamine j-ina oli siinses alamsaksa keelevariandis tavapärane (Ariste 1981: 99–100). Ka hääliku ö muutumine õ-ks on tavaline, nt alamsaksa röre > eesti lõõr, körvis > kõrvits.

Vokaal u eesti sõnas jõrru on deminutiivi sufiks. Alamsaksa sõnast erinevad hääliku­pikkused on seletatavad deminutiivse geminatsiooniga, mis ilmneb ka näiteks sõnapaarides Jeesus ja jessuke, mägi ja mäkk ’küngas’, tila ja till jne (vt Saareste 1927, 1938; Kehayov, Blokland 2007).

Tähendus ’tüdruk’ sobib kenasti kokku Kelchi veendumusega, et Jörru on kas kunagine naisenimi või pöördumine armastatud neiu poole. Neiu või kallima kohta sõna tüdruk asemel samatähendusliku võõrsõna kasutamine pole kuidagi eba­loomulik.

Kelch ei pruukinud tunda saksa sõna Gör(e), mistõttu ei tekkinud tal ka seost saksa sõna ja eesti jõrru vahel. Alamsaksa gör ei olnud levinud kogu keelealal (vt Lasch, Borschling 1933) ja ülemsaksa keelde jõudis see sõna alles XVII sajandil alamsaksa laenuna (EWD: Gör).

Lõpetuseks veel mõni keeleline märkus. Üldiselt sobib Kelchi kirjapanek väga hästi teiste sama vanade põhjaeesti tekstidega: jooks ’kas juba?’ esineb Thor Helle grammatika dialoogides, possessiivsufiksiga üksinese oma algses tähenduses ’üksi’ (tänapäeval üksnes, vt Mägiste 2000: 86) leidub Stahlil, sõnaalgulise h kadu on üldine ja el ’hell’ esineb näiteks 1739. a Piiblis, homme on pika oo-ga Stahlil, 1715. a Uues Testamendis, 1739. a Piiblis jm; ainult liite -kese ’-kesi’ asemel ootaks varianti -keste (vt VAKK). XVII sajandi põhjaeesti tekstides on tavaline ka eitussõna ep ning selle paiknemine verbist eemal (Prillop jt 2020: 276–277).

Arhailistest vormidest, mis olid juba XVII sajandil elavast keelepruugist kadunud, esinevad „Jörru”-laulus kaste’ella (*kaste̮k̆e̮lla > kaste’ella > kastel), vainiul (*vainiolla > vainul) ning lühenemata käändelõpp -lla. Seejuures willula ei pruugi olla vigaselt kirjutatud (vrd Suits, Lepik 1932: 121): rõhutu silbi järel on geminaadi puudumine igati ootuspärane, isegi kui samal ajal on rõhulise silbi järel geminaat alles. Arhailine on ka ma-infinitiivi allatiiv saatemalle. Selliseid vorme leidub muidu lõuna­eesti lauludes, põhjaeestis on samaväärne ma-infinitiivi illatiiv *saattamahe̮n >> saatma (Peegel 2006: 145).

Virbi ~ virvi ~ virve ’väike haljas oks, võrse’ on tavaline neiu epiteet või metafoor (vt Tedre 1961: 527; vrd Kubjas 1971: 140–142), mida kasutatakse peale eesti ka vadja rahvalauludes (VKS: virpi). Väljaspool rahvalaulukeelt teatakse seda sõna veel vaid saartel ja mõnel pool võru keeles (VMS: virb). Arvatavasti koos algse tähenduse ununemisega on virbi > virve saanud võimalikuks ka noormehe epiteedina, eriti kui tegu on algriimi poolest sobiva sõnaga, nagu vend või veli.

Kargutella (õigemini tuletise aluseks olev kargutada) on murretes üsna mitmetähenduslik sõna. Eduard Kubjas (1971: 138) loetleb murdekartoteegi põhjal üle kümne tähendusvariandi, mille hulgast ta peab laulu sisuga sobivaimaks ’vallatlema, hullama’. Kelchi tegutsemispaika arvestades oleks tõenäolisem Kolga-Jaanist üles märgitud ’ringi jooksma, aelema’ (vrd ka Wiedemanni sõnastiku (1893) näitelause tüdrukud kargutawad poistega ’die Mädchen laufen umher, treiben sich umher, mit den Burschen’). Murdekeeles on kasutusel sarnane verb kergutama¹, mille tähendust seletab just Põltsamaalt üles märgitud lause kui poisid ja tüdrukud `tańtsisid – – lageda `vainu pial [öeldi neile] mis te kergutate (EMS: kergutama¹). Kuni tantsima-verbi polnud veel alamsaksa keelest üle võetud, pidigi tantsimist meenutava lustliku hüplemise-kepslemise kohta kasutama muid tüvesid, nagu karga– või kerge-. Setomaal võidakse siiamaani öelda tantsimise kohta kargama (SeS: karguss).

Siuka on Kubjase (1979: 139) järgi käskiva kõneviisi vorm, ent kui analüüsida seda infinitiivina, tekib rahvalaulule iseloomulik mõttekordus eelmise värsireaga. Häälikuliselt on ilma lõputa infinitiiv sellest sõnast täiesti ootuspärane: *siukkada > siuka, vrd *peittädä > peita. Wiedemanni (1893) järgi on tegemist Põhja-Eesti edela­osa sõnaga, mis tähendab ’jooksma, minema jooksma’. Nii nagu siuka vormi määramisel sai tugineda eelnevale värsile, võiks seda teha ka tähenduse otsimisel. Sel juhul oleks siukama samuti mingit sorti tantsiv liikumine, aga mitte enam hüpeldes-­kareldes, vaid nõnda, et seda sobiks iseloomustama onomatopoeetiline siuhti. ­EKSS-is on märksõnade siuhkama ja siuh all näitelaused, mis nende sõnade seost kenasti illustreerivad: Vikatid siuhkavad heinamaal ning Siuh ja säuh! vehkis vikat. Verbi siuhkama üheks tähenduseks annab EKSS ’lippama’, VMS-is on täpselt sama tähendusega ka siugama ning siukama. Kõigi kolme verbi aluseks on ilmselt just kiirel liikumisel kostev siuh-hääl ning ka „Jörru” laulurea tõlgendamisel tuleks sellest lähtuda.

Sitikavilul tähendab ’õhtul’ (Wiedemannil (1893) leidub märksõna vilu all vanasõna sitikavilul lähevad laisad tööle). Kuigi eelnevates värssides on juttu hommikusest ajast, ei tähenda see, et kogu laul peaks olema neiu ja noormehe hommikusest kohtumisest (vrd Kubjas 1971: 139). Viimases värsis mainitud karja saatmine viitab samuti pigem öisele karja hoidmisele, mitte hommikule.

„Jörru”-laulu sõnad tänapäevases kirjaviisis saab nüüd kirja panna järgnevalt.

Külli Prillop (snd 1974), PhD, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi eesti fonoloogia teadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), kulli.prillop@ut.ee