PDF

Glokaalne Eesti?

Väikese kultuuri imperiaalsest mõõtmest tsaaririigi võimu all

https://doi.org/10.54013/kk776a3

1836. aastal avastas mõjukas Venemaa rahvahariduse ministeeriumi ajakiri (vn Журнал Министерства народного просвещения) n-ö eesti müüdi. Väljaanne oli asutatud vaid kaks aastat varem eesmärgiga teavitada tsaaririigi väikesearvulist lugejas­konda ametlikest eeskirjadest ning haridus- ja teadusvaldkonna arengutest. Nüüd avaldati selles lühike tõlge uues kohalikus saksakeelses ajakirjas Das Inland ilmunud teatest vana eesti muistendi kohta, mis kõneles kuust. Tundub, et tekst kutsus Peterburis esile peaaegu ekstaatilise reaktsiooni. Rahvahariduse ministeeriumi ajakirja andmeil oli muistend „väga meelelahutuslik” ega jäänud ilu poolest alla tuntuimatelegi vanakreeka müütidele. Toimetus ei suutnud varjata oma imestust: „Miski eestlaste välimuses ega elus ei viita luulele; kuid [---] muistendist nähtub, et ka nendele karmi põhjamaa lihtsatele lastele pole luule võõras” (Èstonskij mif 1836: 639; vt ka Hollmann 1836).

Toona, keiser Nikolai I ajal, valitses Vene impeeriumis romantismiideedest kannustatult valgustatud meeleolu ning oldi endiselt vaimustatud omaenda riigi etnilisest mitmekesisusest. Viimane seondus üha enam n-ö imperiaalse uhkusega: mida rohkem leiti riigi tohutult territooriumilt nn lihtsaid looduslapsi, seda rohkem oli alamaid impeeriumi tsiviliseerimismissiooni tarbeks. See missioon ühendas Venemaad teiste Euroopa impeeriumidega, kellega Peterburi astus transimperiaalsesse, peaaegu globaalsesse konkurentsi (Aust jt 2010). Paljude toonaste ekspertide arvates polnud Vene tsaaririigile etnilise mitmekesisuse osas võrdset (Thomas 1998: 97). Tagantjärele tarkusena teame, et tsiviliseerimismissioonid, mida Euroopa eliit agaralt toetas, viisid hiljem paratamatult konfliktideni. Jürgen Osterhammel on märkinud, et „eneses kindel tsivilisatsioon” ei suuda tavaliselt mõista tsiviliseerimise „objektide võimetust või soovimatust end tsiviliseerida lasta”. Ta järeldab, et „tsiviliseerimis­missiooni mõttehorisont ei suuda mõista tsiviliseeritavate vastupanu” (Oster­hammel 2005: 371; Suny 2001: 30–31) – tähelepanek, mis Venemaa poolt Ukraina vastu peetava sõja valguses on nüüd, 2022. aasta suvel, tunduvalt aktuaalsem kui veebruari alguses toimunud konverentsi ajal. XIX sajandi alguses arvati siiski, et etniline ­mitmekesisus annab tsaaririigile võimaluse tõestada end euroopastajana – seda eriti ida pool, Siberis – ja tugevdada seeläbi oma positsiooni ülemaailmses plaanis (Bassin 1999; Sunderland 2000).

Juba XVIII sajandil võimaldas maailmajagusid eraldav piir, mille Rootsi geograafi Philip J. von Strahlenbergi teesidele tuginedes tõmbas Uurali mäestiku joonele väljapaistev ajaloolane Vassili Tatištšev (Gasimov 2012: 595), jaotada impeeriumi territooriumi osadeks viisil, mis vastas emamaa ja kolooniate eristamisele, nagu see oli kombeks ülemerekolooniatega Euroopa impeeriumide geograafias (Bassin 1991; Sunderland 2010: 123). XVIII sajandil alanud tsiviliseerimismissiooni elluviimine teisel pool Uurali mägesid muutus Venemaa positsiooni küsimuseks, eriti seetõttu, et selline missioon muutis juba iseenesest euroopalikuks ka need, kes seda teostasid. Siiski oli raske eirata asjaolu, et riik oli oma Lääne-Euroopa konkurentidest maas. Venelaste mahajäämus Euroopaga võrreldes tõusis kõneaineks 1830. aastatest alates ning tõi kaasa tuntud vaidluse radikaalsete intellektuaalide ehk läänlaste ja slavofiilide vahel. Aina kasvavast vajadusest end Euroopa suhtes positsioneerida hakati seega järjest selgemalt rõhutama tsiviliseerimismissiooni messianistlikke aspekte (seda eelkõige lõunas ja idas), samal ajal kui vaimustus kultuurilisest mitmekesisusest hakkas üha enam lahtuma. (Osterhammel 2005: 394; Vulpius 2010, 2012)

See imperiaalne taust kutsub rakendama eri mõõtkavasid, hindamaks lokaalse ja globaalse vahelisi suhteid Vene impeeriumi äärealal, Eestimaa kubermangus. Ühel pool on eri impeeriumide vaheline globaalse tasandi konkurents, milles rõhutati kohalike kultuuride mitmekesisuse tähtsust. Impeeriumi tasandil tõstatas aga kohalikele eripäradele keskendumine peaaegu paratamatult riikliku ühtsuse küsimuse, millele omakorda vastati sellega, et impeeriumi keskuse kultuurile omistati arenenuma kultuuri roll – seda nimetasingi eespool keskvõimu tsiviliseerimismissiooni messianistlikuks aspektiks. Teisel pool on kohalikud kultuurid, mida keskvõim esmakordselt sellisena ka tunnustas, survestades neid samal ajal pea otsekohe selle­sama koloniseeriva keskvõimu ootustele vastama. Samal ajal hakkasid kohalikud kultuurid – nagu Vene impeeriumis juhtus XIX sajandi keskpaigast alates eestlaste ja lätlastega – iseennast leidma: seda protsessi nimetatakse tavaliselt rahvusloomeks. Niisiis olid üleilmne (imperiaalne) ühtlustamine ja sellele vastanduv (rahvuslik) eraldumine paralleelsed suundumused. Siin tulebki mängu glokaliseerumise mõiste.

Mida tähendab glokaalne? 1990. aastatel sotsiaal- ja humanitaarteadustes kasutusele võetud termin pärineb mikroturundusest, turundusstrateegiate kohandamisest kohalikele turgudele. Selle kohaselt peab globaalne ettevõte, nagu McDonald’s, oma menüü kohandama kohalikele traditsioonidele, näiteks Indias pakkuma ka taime­toitu. Seetõttu oli glokaalsuse kontseptsiooni juurutamise üks eesmärke hinnata ümber globaalsete protsesside duaalsus: „Globaalsed protsessid ei toimu kohalike jõudude vastaselt ega väljaspool neid [---], vastupidi, globaalne ja lokaalne on vastastikku tingivad mõisted” (Roudometof 2015: 777). Teisisõnu, „homogeensusele ja tsentraliseerimisele suunatud tendentsid avalduvad kõrvuti heterogeensusele ja detsentraliseerimisele suunatud tendentsidega” (Blatter 2022). Just nii juhtus Vene impeeriumis, kus eriti riigi läänepoolsetes osades avaldus rahvusloomeprotsess üheaegselt riigi haldusstruktuuride ühtlustamise ja riigi astumisega transimperiaalsesse konkurentsi teiste Euroopa suurvõimudega.

Seega võimaldavad glokaalsed uuringud – nagu ka teine suhteliselt uus lähenemine, transnatsionaalne ajalugu – ennekõike n-ö mõõtkavaga mängida, et ümber hinnata lokaalse ja globaalse (või vähemalt impeeriumi) tasandi omavahelisi suhteid. Nagu olen varem kirjeldanud artiklis, mis käsitles transnatsionaalse ajaloo potentsiaali Eesti mineviku laiemaks mõistmiseks, on rahvusriigi territoorium, Eesti ­ajaloolaste senine lemmikmängumaa, „ainult üks ruumiline mõõde kõrvu teiste mõõtmetega, nagu globaalne, (supra- või subnatsionaalselt) regionaalne, lokaalne ning individuaalne” (Brüggemann 2021a: 19; vt ka Struck jt 2011: 574, 576; ­Whelehan 2015: 9). Arutlemine väikese eesti kultuuri ja selle imperiaalse mõõtme üle tsaariajal annab võimaluse väljuda rahvusliku ajaloo mugavast territoriaalsest raamistikust ning toob esile nii kohaliku kui ka impeeriumi tasandi või isegi trans­imperiaalsete arengute omavahelise seotuse. Sellele artiklile tuginedes käsitlen järgnevas võimalusi Eesti mineviku glokaalseks mõistmiseks, keskendudes hilisele tsaari­ajale.

Eestlaste „avastamist” Nikolai I ajal tuleb vaadelda eespool kirjeldatud vaidluste taustal, mida XIX sajandi keskpaigas Vene impeeriumi väärtuse üle peeti. Romantismiajal tõsteti esiplaanile etniliste rühmade erinevused – see oli transnatsionaalne kultuurivool, mis idealiseeris rõhutatult lokaalset, olgu selleks idülliline maastik, maalilised varemed või kohalik n-ö romantiline (aja)lugu. Selles vaimus külastasid paljud vene reisijad 1820. ja 1830. aastatel Läänemere kubermangude „romantilisi” linnu ja maapiirkondi (Isakov 2005; Kisseljova 2017: 145–157; Brüggemann 2018: 85–139). Venemaa rahvaharidusministeeriumi ajakirjas avaldatud eesti muistendi positiivne vastuvõtt oli lisaks seotud laialt levinud ideega, et just põhjamaa karmi looduse tingimustes elavad inimesed on õnnistatud luuleandega ossianlikus vaimus (Boele 1996). Kui lisada sellele toimetaja viide, et eestlasi võiks nende poeetilise fantaasia osas võrrelda kreeklastega, siis on see justkui tunnistus tsiviliseeritud rahvaste ridadesse vastuvõtmisest. Neil võrdlustel oli siiski ka oma varjukülg. Juba Aleksandr Bestužev-Marlinski, kelle 1821. aastal ilmunud menuk „Reis Revalisse” („Поездка в Ревель”) tegi eelkõige Eestimaa kubermangust peterburilaste seas populaarse reisi­sihi, oli võrrelnud eestlasi kreeklastega – nende sotsiaalse ja majandusliku maha­jäämuse tõttu aga konkreetsemalt helootidega (Bestužev-Marlinskij 1821: 115; Pogodin 1869: 4).

Igatahes oli ka vene filoloog Pjotr Biljarski 1849. aastal mitut Õpetatud Eesti Seltsi toimetiste sarjas ilmunud väljaannet käsitlevas arvustuses vaimustunud eesti algupärasest luulest. Oma tekstile lisas ta mõne tõlkekatkendi „Kalevipojast”, asetades need kujutlusvõime rikkuse ja moraali poolest otse soome „Kalevala” järele, unustamata ühtlasi mainida, et Jacob Grimm oli viimast võrrelnud „Iliasega”. Biljarski oli aga hämmingus, et hoolimata poeetilisest (hellenite) andest olid eestlased kurva (heloodi) saatusega. Luulest rikkad, kuid viletsa ajalooga – üksiti nii hellenid kui ka heloodid? Ilmselt ei saanud see tõsi olla. Biljarski leidis kokkuvõttes, et sellele küsimusele vastuse otsimine on ajaloolise ja etnograafilise uurimistöö oluline ülesanne. Ta pidas loomulikuks tuua esile „soome hõimu” – kelle hulka arvas kindlalt ka Kesk-Venemaa soome-ugri rahvad – erilisi andeid, kuid soovis, et uuritaks ka võimalikke sarnasusi „vene traditsioonidega” (Biljarskij 1849: 55, 58). Ehkki „soome” ja vene kultuuri vahelise võimaliku ajaloolise seose otsimisel võis olla ka üksnes teaduslik, filoloogiline mõte, kuna Biljarskit peeti selles vallas spetsialistiks, tundus tema vaate­punktist ühtlasi loomulik kaasata Läänemere kubermangud ruumiliselt Venemaa impeeriumi konteksti. Järk-järgult muutus selline omastamine piirkonna käsitluses vene vaatepunktist enesestmõistetavaks.

Impeeriumi lääneosa vallutatud rahvaste kultuuripotentsiaali mõistmine võttis impeeriumi eliidil aega. Alates XIX sajandi keskpaigast esitasid seni domineerinud euroopaliku impeeriumi visioonile väljakutse kaks tsaaririigi eliidi seas üha populaarsemaks muutuvat alternatiivset narratiivi: kujutlus antieuroopalikust ja hiljem rahvuslikust impeeriumist (Bassin 2006). Kõik need rohkem või vähem utoopilised ettekujutused tsaaririigi tulevikust jäid aga selles mõttes imperiaalseteks, et kunagi ei seatud kahtluse alla tsaari omandit, mis laius tohututel, mittevenelastega asustatud aladel. Rahvuse ja impeeriumi suhte küsimus oli muidugi eriti suur väljakutse rahvusliku impeeriumi idee toetajatele, kes ei suutnud eales lahendada dilemmat, kas Vene rahvuslik impeerium saaks hakkama ilma Varssavi, Vilniuse või Riiata (Miller 2006: 153; Brüggemann 2018: 441). Ometi sai juba varakult, 1860. aastatel, üha selgemaks, et Venemaa tsiviliseerimismissioon pidi tegema mööndusi seoses piirkondlike erinevustega. Isegi rahvuslikult meelestatud ajakirjandus nõudis, et lääne­poolsetel äärealadel, kus valitsesid kultuurkeeled ja euroopalikud traditsioonid, tuleb olla taktitundelisem kui idas „poolmetsikute muulastega” tegeledes (Renner 2000: 322). Esimeste all mõeldi muidugi poolakaid ja sakslasi, samal ajal kui Läänemere provintside põlisrahvad jäid kuhugi suuremate kultuuride varju.

Pärast poolt sajandit tuliseid vaidlusi venelaste endi etnilise kuuluvuse (vn народность, tuletatud saksa sõnast Volkstum) ja impeeriumi kui tsiviliseerija edu üle jäi väljapaistval ajaloolasel Vassili Kljutševskil 1911. aastal vaid üle kinnitada järgmist: kui läänes ei suutnud Vene võimud endale alluvate rahvastega tõhusalt toime tulla, sest „me ei suuda nende tasemele tõusta”, siis idas ei õnnestunud see seetõttu, et „meie” põlgame neid ega suuda neid enda tasemele tõsta. Nii idas kui ka läänes valitses kohalike elanike ja impeeriumi põhirahvuse vahel ebavõrdsus – „ja seetõttu on meil vaenlased”. (Ključevskij 2007 [1911]: 238) Lühidalt, (tsiviliseerimis)­missioon jäi täitmata.

Siinkohal avaneb meile impeerium, mis heitleb iseenda ja oma etnilise mitme­kesisusega, mida kunagi ülistati kui tsaaririigi kultuuri rikastajat. Mil moel kajastus see heitlus viisis, kuidas tajuti etnilist mitmekesisust Läänemere provintsides, kus XIX sajandi teisel poolel hakkasid eestlased ja lätlased rahvuse pinnal poliitilist enese­määramist nõudma? Küllap pole vaja kellelegi meelde tuletada, et rahvuslus ise on „paratamatult transnatsionaalselt konstrueeritud” (Albert jt 2009: 13; Verdery 1994). Vene impeeriumi puhul võib seda täheldada, kui vaadelda Itaalia risorgimento ja Saksa­maa ühendamise mõju vene rahvuslusele (Renner 2000). Seevastu XIX sajandi viimasel kolmandikul vene keeles avaldatud eestlasi ja lätlasi puudutavatest tekstidest ei leia peaaegu mingeid jälgi sellest kohalikust etnilise konsolideerumise protsessist. Rahvusliku mõtlemise mõju kohta Läänemere ääres pole peaaegu üldse üldist teavet, seda tegurit rõhutatakse vaid (traditsiooniliselt mässumeelsete) poolakate puhul. Tavapärases kirjanduses, mis tutvustas üha kasvavale lugejaskonnale impeeriumi etnilist mitmekesisust, käsitleti rahvusrühmi enamasti üksteisest isoleerituna. Sageli olid 1900. aasta paiku ilmunud tekstid endiselt tõlked palju vanematest saksakeelsetest uurimustest ja seega vaevalt ajakohased.

Viljakas vene publitsist Nikolai Aleksandrov ei näidanud samal 1900. aastal ilmunud väikeses raamatus „Balti mere piirkond” eesti kultuuri vastu üles erilist ­vaimustust. Ta resümeeris: „[Eestlastel] pole muusikat, tantse ega laule; iidsetest aegadest on nad oma esivanematelt pärinud jutud kangelastest ja nendest lauludest [---] on pandud kokku üks vahva laul nimega „Kalevala” [sic!]”. Mitte miski Aleksandrovi tekstis, isegi mitte eepose mainimine, ei peegelda rahvahariduse ministeeriumi ajakirjas 1836. aastal ilmnenud vaimustust. Enam ei tõmmata paralleele vanakreeka luulega. Etnilisest mitmekesisusest vaimustumise mesinädalad olid ammu möödas. Aleksandrov tõdeb, et eestlastel on paar uut laulu, kuid huvi nende vastu ei õigusta tema silmis mitte miski. (Aleksandrov 1900: 8–10)

Olles pajatanud palju lugusid eesti ja läti talupoegade kehvadest elutingimustest, loobub Aleksandrov huvitaval kombel oma kirjutise kahel viimasel leheküljel varasemate väidete pessimismist. Ühtäkki nimetab ta eesti ja läti rahvuslikke seltse ja kultuuritegevust. Need rahvad on elavnenud, kirjutab ta vaimustunult, ega häbene end enam eestlasteks ja lätlasteks nimetada. Mõni nende esindaja, kinnitab ta lugejatele, tegevat juba Venemaal karjäärigi. Lõpuridades järeldab ta, et kui kõik läheb hästi, saavutab piirkond peagi Euroopa riikide „täiusliku taseme” (Aleksandrov 1900: 29). Tähelepanu väärib, et siinkohal pole piirkonna euroopalikule standardile jõudmisel eestvedajad enam sakslased, nagu oli tavaks arvata XIX sajandi esimesel poolel, vaid eestlased ja lätlased. Seega näib, et ka Läänemere kubermangude väikekultuuridel on võime tõsta kogu tsaaririigi staatust. Kui Aleksandrovi sõnum pole veel kuigi ühene, siis teine samal ajal ilmunud raamat jõudis sarnasele järeldusele. Valeria Piramidova (1901: 32) väga kergesti mõistetavas stiilis, seega eeldatavasti lastele kirjutatud tekstist saab teada, et kui piirkonna elanikud edaspidigi armastavad kõvasti tööd teha, tõuseb sellest palju kasu tervele impeeriumile.

Arvukates Läänemere kubermange käsitlevates väljaannetes esitletud talurahva­etnograafia „klassikaliste” stereotüüpide tõttu ei leidnud aga eestlaste ja lätlaste rahvuslikud ambitsioonid kajastamist. Vastavateemalises vene kirjanduses on nendele laisa loomuga talupojarahvastele omistatud tohutult eri omadusi. Reeglina kirjeldatakse tagasihoidlikke, kultuursemaid, kuid nutikaid lätlasi nende suurema linnastumise tõttu „tsiviliseeritumatena”, mistõttu nad olla oma etnograafilist eripära kaotamas. Mornid ja kättemaksuhimulised, samas vaprad eestlased seevastu tundusid huvitavama ja „loomulikuma” uurimisobjektina. (Brüggemann 2018: 149–181) Lugejale Läänemere kubermangude talupoegade igapäevaelu üsna rohkete maagiliste uskumuste ja kõikvõimalike paganlike traditsioonide kirjeldamine ei valmistanud aga avalikkust ette nende kultuuriautonoomia nõudeks. Miks pidanuks keegi muret tundma poliitiliste nõudmiste pärast, mida esitasid rahvused, kelle lemmiktegevus oli kiikumine (eestlased) või mõistatuste lahendamine (lätlased)? (Narody Rossii 1878: 231; Živopisnaja Rossija 1883: 178, 184–185) Esialgu oli kindlasti lohutavam lugeda provintside järjest suuremast lõimumisest impeeriumiga ning eestlaste ja lätlaste traditsioonilisest lähedusest venelastega (vastupidiselt nonde vihale kohalike sakslaste vastu). Tõsi, üldiselt peeti lätlasi venelastele läheduse poolest eestlastest etemaks, kuna läti keeles leidus slaavi laensõnu ja dainades esinesid mõned venesõbralikud värsid. Kuid kokkuvõttes ei aidanud see vene ettekujutuses kaht rahvast korralikult eristada. Riiast pärit Vene riigiduuma saadik krahv Serafim Mansõrev kurtis oma mälestustes kibedalt kolleegide teadmatust Läänemere kubermangude suhtes. Tema sõnul ei olnud kellelgi duumas kolme provintsi kohta vähimatki aimu, kuigi need asusid pealinnale niivõrd lähedal, ning peaaegu keegi ei saanud „õigesti aru eestlaste ja lätlaste erinevustest” (Mansyrev 1922: 21–22).

Seega ei kajastunud Läänemere kubermangudes toimuvad glokaalsed protsessid kuigivõrd Venemaa kaasaegsetes vaatlustes, kuigi Riia ja sellega võrreldavas suuruses vene linnade kultuuriline erinevus oli endiselt üllatav. Läänemere kubermangude erakordselt kõrget kirjaoskuse taset, mis oli teada tänu 1897. aasta ülevenemaalisele rahvaloendusele ja selle üsna pea avaldatud tulemustele, pole Vene Läänemere kubermange käsitlevas kirjanduses kunagi puudutatud. Siiski täheldas 1899. aastal Riiat külastanud religioonifilosoof Vassili Rozanov ehmatusega, et läti kutsarid kandsid mundrit, mis tugevdas stereotüüpi „saksa korrast” Venemaa kubermangus; väidetavalt olla neid nähtud koguni ajalehte lugemas (Rozanov 1995 [1899]: 22; Filippov 1993 [1894]: 282).

Rozanovi imperiaalne vaatenurk kohalikele kultuuridele ilmnes lugejatele peagi, kui ta selgitas, et sakslased (ta kaldus ignoreerima Riia lätlastest elanikke, välja arvatud kutsarid) kujutavad endast täielikku vastandit „idale”, st Kaukaasiale. Tema arvates armastasid venelased Kaukaasias peaaegu kõike, kuid ei imetlenud seal midagi, samal ajal kui sakslased ei äratanud erilist kiindumust, vaid ainult teatavat imetlust. Võrdluse kokkuvõtteks lisas ta, et idas on kahtlemata midagi nakatavat, samal ajal kui sakslasi ei saa eales nimetada nakatavateks. Siiski olla neil pakkuda paljutki, mida võiks ja tuleks üle võtta. (Rozanov 1995 [1899]: 23) Saksa kommete ülevõtmise kohta tõi Rozanov konkreetse näitena Riias Moskva eeslinnas elavad vene vanausulised. Kuigi vanausulised järgivat esivanemate traditsioone ja palvetavat „meie vanas arhitektuuristiilis” ehitatud kirikutes, olla nad „sakslastega ühte sulanud” ja muutunud keele ning igapäevaelu poolest „täiesti sakslasteks”. Selles, kuidas vanausulised ilmutanud samasugust täpsust ja otsekohesust, oli tema arvates midagi „protestantlikku”, mistõttu polevat üllatav, et segaabielusid oli palju ja et sakslased nendega „ühte sulasid”. (Rozanov 1995 [1899]: 25–28; vt Brüggemann 2018: 15)

Toona tähendas mõiste ühtesulamine (vn слияние) Vene impeeriumi diskursuses peaaegu eranditult mis tahes vormis assimileerumist venelastega (Karjahärm 2010: 38–39; Miller 2006: 66). Seega pidi iga lugeja, kes ootas, et Läänemere kubermangud triivivad üha lähemale Venemaa kultuurilisele maailmale, siinkohal kindlasti hämmeldunult kukalt kratsima, küsides: kes ja kellega siis nüüd õieti ühte sulab? Ja mida pidi ta arvama Riia vanausulistest? Olid nad üldse „päris” venelased? Kindlasti oli hetki, mil selle pulbitseva suurlinna Moskva eeslinn tunduski peaaegu Kesk-­Venemaa külana, nagu oli varem märkinud üks Riiat külastanud vene reisija (tsit Volkovs 2004: 117). Kuid Rozanovi mäng impeeriumi sotsiaalse ja religioosse korra kaljukindlaks peetud kategooriatega seadis need Läänemere kubermangude kontekstis kahtluse alla. Miski polnud nii, nagu näis: Vene impeeriumi kubermangu­pealinn Riia oli võõras, vanausulised olid protestantlikud ja ühtesulamine võis tähendada väga erinevaid asju. Ja mida pidi selle diskursiivseks võitlustandriks oleva piirkonna kontekstis tähendama venelus (vn русскость), üks impeeriumi üle peetud intellektuaalsete debattide mõistatuslikumaid ja samal ajal tähendusrikkamaid kategooriaid?

Eeldatud suundumusega vastuollu minevad kohalikud arengud tõstatasid tahes või tahtmata küsimuse impeeriumi olemusest. 1905. aasta revolutsiooni ajal sattusid piirkondliku iseteadvuse tõusu ja imperiaalse unifitseerimise glokaalsed protsessid vene vaatlejate silmis vastuollu. Mõistagi ei põhjustanud seda nt eesti ja läti laulupeod, mis 1869. (ja 1873.) aastast alates olid võimsalt demonstreerinud kohalikku kultuurilist emantsipatsiooni. See juhtus alles siis, kui välissõjaga üheaegselt leidsid riigis aset kohapealsed revolutsioonilised rahutused, mis panid kaalule impeeriumi ühtsuse. Parempoolsed väljaanded asusid nüüd veelgi agressiivsemalt taunima Lääne­mere kubermangude puudulikuna paistnud „venestamist”. Kohaliku autonoomia nõudmisi hakati nüüd avalikult tõlgendama potentsiaalse separatismina. Rahvuslikult meelestatud diskursuses tavaliselt sakslasi tabav separatismisüüdistus esitati nüüd eestlastele ja lätlastele. Kui äärmusrahvuslased pooldasid etnilise emantsipatsiooni vägivaldset mahasurumist, siis mõõdukad konservatiivid, nagu oktobrist ja finantsõiguse ekspert Eduard Berendts, otsisid muid lahendusi. On huvitav, et nagu Kljutševskigi paar aastat hiljem, mõistis Berendts üsna hästi impeeriumi ja kohaliku tasandi arengute omavahelist seotust – nende nii-öelda glokaalsust. Talle oli selge, et Läänemere-äärsed piirialad on impeeriumi jaoks üliolulised. Samal ajal nimetas ta „Venemaa ajaloolise olukorra tragöödiaks” asjaolu, et iga kord, kui valitsus püüab piirialadel edendada „Vene riiklust”, süüdistavad vastased teda „rahvuslikus šovinismis”. Sel põhjusel kutsus ta üles pöörama rohkem tähelepanu kohalikele keeltele ja suurendama kohalikku autonoomiat, st „autonoomiat kitsamas tähenduses”, mis jätaks kohaliku valitsemise kohalike võimude hooleks, seadmata siiski ohtu „riiklikku ühtsust”. (Berendts 1907: 57–60) Seevastu Tartu ülikooli endise rektori Anton Budilovitši jaoks tähendas kohalike küsimuste kohalike hooleks jätmine keskvõimu integratsiooni- ja unifikatsioonipüüdluste eiramist ning impeeriumi poliitilist enese­tappu (Budilovič 1906).

Läänemere provintside lahknevad, tsentrifugaalsed suundumused muutusid tsaari­valitsuse jaoks tõeliseks õudusunenäoks. Tasakaalu säilitamine impeeriumi huvide – hoida kubermangud lojaalsed ning rahumeelsed – ja vene rahvuse huvide vahel – kehtestada provintsides kindel vene võim – oli nagu sõelaga vee kandmine. Selles poliitilises ummikseisus saanuks iga mõeldav lahendus vähemalt ühe asjasse puutuva rahvusrühma elava protesti osaliseks. Pärast 1914. aasta augustit tundsid Lääne­mere provintside demograafilise enamuse moodustavad eestlased ja lätlased, kelle delegaadid duumas oma sõjategevuses lojaalselt osalemise eest pidevalt suuremaid õigusi nõudsid, et on aeg tõsta hinda kesksete reformide toetamise eest. Kuid isegi 1916. aastal valitsusele esitatud ettepanek moodustada ka Läänemere kubermangudes Venemaa kohalikud haldusorganid, semstvod, oli valitsusele vastumeelt, kuna see oleks taganud eestlastele ja lätlastele „rahvusliku omavalitsuse süsteemi”, nagu sõnastas välisminister Sergei Sazonov (Brüggemann 2018: 266–268, 2021b). Seega ei olnud Peterburi jaoks enam lahendus isegi täielik administratiivne venestamine (Karjahärm 2012). Selle poliitilise ummikseisu lõpetas alles Veebruari­revolutsioon, mille tulemusel anti kohalik võim Läänemere ääres enamusrahvuste kätte. 1917. aasta kevadel sai teoks Berendtsi nägemus autonoomiast kitsamas tähenduses. Hetkeks käisid revolutsioonilise vaimustuse tuules kohalikud ja keskvõimu arengud käsikäes.

Peaaegu sajand varem, romantismi vaimus, pani impeeriumi eliidi huvi „teise” vastu Venemaa rahvahariduse ministeeriumi ametliku väljaande avastama „eesti müüti”. Sel hetkel peeti kohalikku mitmekesisust konkurentsieeliseks ülemaailmses võidujooksus imperiaalse uhkuse nimel. Üsna pea aga asendas teiste paljurahvuseliste impeeriumidega konkureerimise vene imperiaalne natsionalism, mis nägi ääremaade, olgu ukraina, poola või eesti kultuuri algupärastes väljendustes võimalikku ohtu impeeriumi ühtsusele. Lokaalsest eripärast sai miski, mis üksnes takistas kohalike arengute mitmekesisusega üha rohkem hädas oleva impeeriumi suundumist n-ö loomuliku kultuurilise homogeensuse poole. Sellest ka Kljutševski kinnitus, et Peterburi katsed mitmekesisusega hakkama saada osutusid läbikukkunuks, sest kohalikud tegijad lükkasid keskvõimu pakkumised lihtsalt tagasi.

Sellest väikesest põikest Vene keisririigi viimastesse kümnenditesse võib näha, et globaalseid-imperiaalseid ja kohalikke protsesse pole lihtne sobitada. Kuid keskendumine ainult kohalikele arengutele, nagu see Eesti ajalookirjutuses on suuresti traditsiooniks olnud, ei näita tervikpilti. Glokaalse perspektiivi rakendamine on väga oluline, kui tahta mõista näiteks Eesti iseseisvuse sünni imperiaalset mõõdet, sest see oli vähemalt samavõrd Veebruarirevolutsiooni kui iseseisvusmanifesti, Võnnu lahingu või mis tahes muu kohaliku sündmuse tulem. Mõiste glokaalne ei nõua muidugi Eesti ajaloo täielikku ümberkirjutamist, kuid see teravdab pilku kohalikku ajalugu kujundanud imperiaalsete jõujoonte ja translokaalsete seoste osas.

Lõpetuseks võib küsida ka vastupidi: mida saab glokaalne perspektiiv lisada hilise tsaaririigi ajaloole? Vene ajalookirjutuses on pikk ja tugev koduloo (vn краеведение), st kohaliku ajaloo traditsioon, mis ei pruugi alati haakuda riigi mineviku ametlikult pealesurutud suure narratiiviga (Berdinskich 2003). Samas ei käsitle Vene ajaloo spetsialistid Venemaal peaaegu kunagi selliste piirkondade minevikku, mis on asustatud mitteslaavlastega või ei kuulu praegu Vene riigi koosseisu. Nõukogude ajal kirjutasid Nõukogude Liidu mittevene vabariikide ajalugu peamiselt kohalikud ajaloolased (Kappeler 1992: 16; Miller 2006: 20). Alles kaks aastakümmet tagasi hakkas grupp Kaasanist pärit noori provintsiajaloolasi Ilja Gerassimovi ja Marina Mogilneri juhatusel Vene impeeriumi ajaloo uurimise eesmärgil ajakirjas Ab Imperio kompima teed läbi keisririigi piirialade. Nad on palju ära teinud selleks, et lõhkuda traditsioonilist Venemaa kui tsentraliseeritud riigi narratiivi ja riikluse (государственность) diskursust, mis ulatub vähemalt Nikolai Karamzini aegadesse, unustamata seejuures kesksetel arengutel silma peal hoida. Laiemas tähenduses võib seda nimetada glokaalseks lähenemiseks impeeriumi ajaloole. On aeg lisada sellele mineviku ümberhindamisele ka Baltikumi lehekülg. Sõda Ukraina vastu, mida Vladimir Putin on „legitimeerinud” Ukraina mineviku veidra ümbertõlgendusega, mis sisuliselt vastustab igasuguse kohaliku autonoomse arengu, ei anna paraku Venemaal esialgu erilist lootust alternatiivseteks versioonideks.

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud
VIVIAN SIIRMAN

 

Karsten Brüggemann (snd 1965), PhD, Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi Eesti ja üldajaloo professor (Narva mnt 25, 10120 Tallinn), karsten.bruggemann@tlu.ee

Kirjandus

Albert, Mathias; Bluhm, Gesa; Helmig, Jan; Leutzsch, Andreas; Walter, Jochen 2009. ­Introduction: The communicative construction of transnational political places. – Transnational Political Spaces: Agents – Structures – Encounters. (History of Political Communication 18.) Toim M. Albert, G. Bluhm, J. Helmig, A. Leutzsch, J. Walter. Frankfurt–New York: Campus, lk 7–31.

Aleksandrov, Nikolaj A. 1900. Pribaltijskij ili Ostzejskij kraj. Èsty, livy i latyši. Moskva: Panafidin. [Николай А. Александров, Прибалтийский или Остзейский край. Эсты, ливы и латыши. Москва: Панафидин.]

Aust, Martin; Vul’pius, Rikarda; Miller, Aleksej (toim) 2010. Imperium inter pares. Rol’ transferov v istorii Rossijskoj imperii (1700–1917). (Historia Rossica.) Moskva: Novoe literaturnoe obozrenie. [Мартин Ауст, Рикарда Вульпиус, Алексей Миллер (ред.), Imperium inter pares. Роль трансферов в истории Российской империи (1700–1917). (Historia Rossica.) Москва: Новое литературное обозрение.]

Bassin, Mark 1991. Russia between Europe and Asia: The ideological construction of geographical space. – Slavic Review, kd 50, nr 1, lk 763–794. https://doi.org/10.2307/2500595

Bassin, Mark 1999. Imperial Visions: Nationalist Imagination and Geographical Expansion in the Russian Far East, 1840–1865. Cambridge: Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9780511493638

Bassin, Mark 2006. Geographies of imperial identity. – Cambridge History of Russia. Kd 2: Imperial Russia, 1689–1917. Toim Dominic Lieven. Cambridge: Cambridge University Press, lk 45–63. https://doi.org/10.1017/CHOL9780521815291.005

Berdinskich, Viktor A. 2003. Uezdnye istoriki. Russkaja provincional’naja istoriografija. (Historia Rossica.) Moskva: Novoe literaturnoe obozrenie. [Виктор А. Бердинских, Уездные историки. Русская провинциональная историография. (Historia Rossica.) Москва: Новое литературное обозрение.]

Berendts, Eduard N. 1907. Ob avtonomii Baltijskich gubernij, Pol’ši i Finljandij. (Publičnye lekcii, čitannye v Jaroslavle 27 janvarja i 2 fevralja 1906 g.) – E. N. Berendts, Koe-čto o sovremennych voprosach. Sankt-Peterburg: Tip. M. M. Stasjuleviča, lk 35–108. [Эдуард Н. Берендтс, Об автономии Балтийских губерний, Польши и Финляндий. (Публичные лекции, читанные в Ярославле 27 января и 2 февраля 1906 г.) – Э. Н. Берендтс, Кое-что о современных вопросах. Санкт-Петербург: Тип. М. М. Стасюлевича, с. 35–108.]

Bestužev-Marlinskij, Aleksandr A. 1821. Poezdka v Revel’. Sankt-Peterburg: Pljušar. [Александр А. Бестужев-Марлинский, Поездка в Ревель. Санкт-Петербург: Плюшар.]

Biljarskij, Petr S. 1849. Verhandlungen der Gelehrten Ehstnischen Gesellschaft zu Dorpat (Čtenija Učenogo èstonskogo Obščestva v Derpte). – Žurnal Ministerstva narodnogo prosveščenija, kd 62, nr VI, lk 51–73. [Петр С. Билярский, Verhandlungen der Gelehrten Ehstnischen Gesellschaft zu Dorpat (Чтения Ученого эстонского Общества в Дерпте). – Журнал Министерства народного просвещения, ч. 62, отд. VI, с. 51–73.]

Blatter, Joachim [2022]. Glocalization. – Encyclopedia Britannica. https://www.britannica.com/topic/glocalization

Boele, Otto 1996. The North in Russian Romantic Literature. (Studies in Slavic Literature and Poetics 26.) Groningen: Rodopi.

Brüggemann, Karsten 2018. Licht und Luft des Imperiums: Legitimations- und Repräsentationsstrategien russischer Herrschaft in den Ostseeprovinzen im 19. und frühen 20. Jahrhundert. (Veröffentlichungen des Nordost-Instituts 21.) Wiesbaden: Harrassowitz. https://doi.org/10.2307/j.ctv11sn5f4

Brüggemann, Karsten 2021a. Transnational history and the history of a nation: The case of Estonia. – Acta Historica Tallinnensia, kd 27, nr 1, lk 3–38. https://doi.org/10.3176/hist.2021.1.01

Brüggemann, Karsten 2021b. Defending the empire in the Baltic provinces: Russian national­ist visions in the aftermath of the First Russian Revolution. – The Tsar, the Empire, and the Nation. Dilemmas of Nationalization in Russia’s Western Borderlands, 1905–1915. (Historical Studies in Eastern Europe and Eurasia 5.) Toim Darius Staliūnas, Yoko ­Aoshima. Budapest: Central European University Press, lk 327–356.

Budilovič, Anton S. 1906. O novejšich dviženijach v srede čudskich i letskich plemen Baltijs­kogo poberež’ja. Reč’ v toržestvennom sobranii Spb. Slavjanskogo Blagotvoritel’nogo Obščestva, 30 Dekabrja 1905 g. Sankt-Peterburg: Tipografija V. D. Smirnova. [Антон С. Будилович, О новейших движениях в среде чудских и летских племен Балтийского побережья. Речь в торжественном собрании Спб. Славянского Благотворительного Общества, 30 Декабря 1905 г. Санкт-Петербург: Типография В. Д. Смирнова.]

Èstonskij mif. – Žurnal Ministerstva narodnogo prosveščenija, kd 10, nr VI, 1836, lk 639–640. [Эстонский миф. – Журнал Министерства народного просвещения, ч. 10, отд. VI, с. 639–640.]

Filippov, Sergej 1993 [1894]. U našich nemcev (Malen’kie zametki). [Pod letnim nebom. Vstreči i vpe­čat­le­nija, Moskva 1894.] ­– Ot Lifljandii – k Latvii. Pribaltika russkimi glazami. Kd 1. Toim Jurij Abyzov. Moskva: Arkajur, lk 281–286, 440–445, 520–524. [Сергей Филиппов, У наших немцев (Маленькие заметки). [Под летним небом. Встречи и впечатления, Москва 1894.] – От Лифляндии – к Латвии. Прибалтика русскими глазами. Том 1. Ред Юрий Абызов. Москва: Аркаюр, с. 281–286, 440–445, 520–524.]

Gasimov, Zaur 2012. Grenze Ural. – Europäische Erinnerungsorte. Kd 2: Das Haus Europa. Toim Pim de Boer, Heinz Duchhardt, Georg Kreis, Wolfgang Schmale. München: Oldenbourg, lk 593–600. https://doi.org/10.1524/9783486704211-064

Hollmann, Rudolf Gustav 1836. Beitrag zur ehstnischen Mythologie. – Das Inland 8. I, nr 2, vg 24–27.

Isakov, Sergej G. 2005. Russkij kul’turnyj očag „na revel’skich vodach”. – S. G. Isakov, Očerki russkoj kul’tury v Èstonii. Tallinn: Aleksandra, lk 98–123. [Сергей Г. Исаков, Русский культурный очаг „на ревельских водах”. – С. Г. Исаков, Очерки русской культуры в Эстонии. Таллинн: Александра, с. 98–123.]

Kappeler, Andreas 1992. Rußland als Vielvölkerreich: Entstehung, Geschichte, Zerfall. München: Beck.

Karjahärm, Toomas 2010. Terminology pertaining to ethnic relations as used in Late Imperial Russia. – Acta Historica Tallinnensia, kd 15, lk 189–204. https://doi.org/10.3176/hist.2010.1.02

Karjahärm, Toomas 2012. Vene impeerium ja rahvuslus. Moderniseerimise strateegiad. Tallinn: Argo.

Kisseljova, Ljubov 2017. Eesti-vene kultuuriruum. Tlk Malle Salupere, Mall Jõgi, Silvi Salupere. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Ključevskij, Vasilij O. 2007 [1911]. Pis’ma. Dnevniki. Aforizmy i mysli ob istorii. Moskva: Èksmo. [Василий О. Ключевский, Письма. Дневники. Афоризмы и мысли об истории. Москва: Эксмо.]

Mansyrev, Serafim P. 1922. Moi vospominanija o Gosudarstvennoj Dume (1912–1917). – Istorik i sovremennik. Kd 2. Toim Ivan P. Petruševski. Berlin: Ol’ga D’jakova i Ko, lk 5–45. [Серафим П. Мансырев, Мои воспоминания о Государственной Думе (1912–1917). – Историк и современник. Т. II. Ред. Иван П. Петрушевски. Берлин: Ольга Дьякова и Ко, с. 5–45.]

Miller, Aleksej I. 2006. Imperija Romanovych i nacionalizm. Èsse po metodologii istoričeskogo issledovanija. Moskva: Novoe literaturnoe obozrenie. [Алексей И. Миллер, Империя Романовых и национализм. Эссе по методологии исторического исследования. Москва: Новое литературное обозрение.]

Narody Rossii. Ètnografičeskie očerki. Kd 1: S 10 chromolitografijami i 20 gravjurami. Sankt-Peterburg: Priroda i ljudi, 1878. [Народы России. Этнографические очерки. Т. 1: С 10 хромолитографиями и 20 гравюрами. Санкт-Петербург: Природа и люди.]

Osterhammel, Jürgen 2005. “The Great Work of Uplifting Mankind”: Zivilisierungs­mission und Moderne. – Zivilisierungsmissionen: Imperiale Weltverbesserung seit dem 18. Jahr­hundert. Toim Boris Barth, J. Osterhammel. Konstanz: UVK Verlagsgesellschaft, lk 363–425.

Piramidova, Valentina N. 1901. Pribaltijskij kraj. (Priroda i ljudi Rossii. Obščedostupnye knižki pod redakciej A. A. Ivanovskogo.) Moskva: Izdanie knižnogo magazina torgovogo doma S. Kurnin i Ko. [Валентина Н. Пирамидова, Прибалтийский край. (Природа и люди России. Общедоступные книжки под редакцией А. А. Ивановского.) Москва: Издание книжного магазина торгового дома С. Курнин и Ко.]

Pogodin, Michail P. 1869. Ostzejskij vopros. Pis’mo M. P. Pogodina k professoru Širrenu. S priloženijami. Moskva: Tip. „Russkago”. [Михаил П. Погодин, Остзейский вопрос. Письмо М. П. Погодина к профессору Ширрену. С приложениями. Москва: Тип. „Русскаго”.]

Renner, Andreas 2000. Russischer Nationalismus und Öffentlichkeit im Zarenreich 1855–1875. (Beiträge zur Geschichte Osteuropas 31.) Köln: Böhlau.

Roudometof, Victor 2015. The glocal and global studies. – Globalizations, kd 12, nr 5, lk 774–787. https://doi.org/10.1080/14747731.2015.1016293

Rozanov, Vasilij V. 1995 [1899]. Fedoseevcy v Rige. – V. V. Rozanov, Okolo cerkovnych sten. Sobranie sočinenij. Moskva: Izd. „Respublika”, lk 22–28. [Василий В. Розанов, Федо­сеевцы в Риге. – Василий В. Розанов, Около церковных стен. Собрание сочинений. Москва: Изд. „Республика”, с. 22–28.]

Struck, Bernhard; Ferris, Kate; Revel, Jacques 2011. Introduction: Space and scale in transnational history. – International History Review, kd 33, nr 4, lk 573–584. https://doi.org/10.1080/07075332.2011.620735

Sunderland, Willard 2000. The ‘Colonization Question’: Visions of colonization in late imperial Russia. – Jahrbücher für Geschichte Osteuropas, kd 48, nr 2, lk 210–232.

Sunderland 2010 = Villard Sanderlend, Ministerstvo aziatskoj Rossii: nikogda ne suščest­vo­vav­šee, no imevšee dlja ètogo vse šansy kolonial’noe vedomstvo. – Imperium inter pares. Rol’ transferov v istorii Rossijskoj imperii (1700–1917). (Historia Rossica.) Toim Martin Aust, Rikarda Vul’pius, Aleksej Miller. Moskva: Novoe literaturnoe obozrenie, lk 105–149. [Виллард Сандерленд, Министерство азиатской России: никогда не существовавшее, но имевшее для этого все шансы колониальное ведомство. – Imperium inter pares. Роль трансферов в истории Российской империи (1700–1917). (Historia Rossica.) Ред. Мартин Ауст, Рикарда Вульпиус, Алексей Миллер. Москва: Новое литературное обозрение, с. 105–149.]

Suny, Ronald Grigor 2001. The empire strikes out: Imperial Russia, “national” identity, and theories of empire. – A State of Nations: Empire and Nation-Making in the Age of Lenin and Stalin. Toim R. G. Suny, Terry Martin. Oxford–New York: Oxford University Press, lk 23–66.

Živopisnaja Rossija. Otečestvo naše v ego zemel’nom, istoričeskom, plemennom, èko­no­mičeskom i bytovom značenii. Kd 2/2: Severo-zapadnye okrainy Rossii. Pribaltijskij kraj. Toim Petr P. Semenov-Tjan-Šanskij. Sankt-Peterburg–Moskva: M. O. Vol’f, 1883. [Живописная Россия. Отечество наше в его земельном, историческом, племенном, экономическом и бытовом значении. Т. 2, ч. 2: Северо-западные окраины России. Прибалтийский край. Ред. Петр П. Семенов-Тян-Шанский. Санкт-Петербург–Москва: М. О. Вол’ф.]

Thomas, Kevin Tyner 1998. Collecting the fatherland: Early-nineteenth-cen­tury proposals for a Russian National Museum. – Imperial Russia: New Histories for the Empire. Toim Jane Burbank, David L. Ransel. Bloo­ming­­ton: Indiana University Press, lk 91–107.

Verdery, Katherine 1994. Beyond the nation in Eastern Europe. – Social Text, kd 38, nr 1, lk 1–19. https://doi.org/10.2307/466501

Volkovs, Vladislavs 2004. Das Riga der Russen. – Riga: Portrait einer Vielvölkerstadt am Rande des Zarenreiches 1857–1914. Toim Erwin Oberländer, Kristine Wohlfart. Paderborn: Schöningh, lk 115–156.

Vulpius 2010 = Rikarda Vul’pius, Vesternizacija Rossii i formirovanie Rossijskoj civilizacionnoj missii v XIII veke. – Imperium inter pares. Rol’ transferov v istorii Rossijskoj imperii (1700–1917). (Historia Rossica.) Toim Martin Aust, R. Vul’pius, Aleksej Miller. Moskva: Novoe literaturnoe obozrenie, lk 14–41. [Рикарда Вульпиус, Вестернизация России и формирование Российской цивилизационной миссии в XIII веке. – Imperium inter pares. Роль трансферов в истории Российской империи (1700–1917). (Historia Rossica.) Ред Мартин Ауст, Р. Вульпиус, Алексей Миллер. Москва: Новое литературное обозрение, с. 14–41.]

Vulpius 2012 = Rikarda Vul’pius, K semantike imperii v Rossii XVII veka: ponjatijnoe pole civilizacii. – „Ponjatija o Rossii”: k istoričeskoj semantike imperskogo perioda. Kd II. (Historia Rossica, Studia Europaea.) Moskva: Novoe literaturnoe obščestvo, lk 50–70. [Рикарда Вульпиус, К семантике империи в России XVII века: понятийное поле цивилизации. – „Понятия о России”: к исторической семантике имперского периода. Том II. (Historia Rossica, Studia Europaea.) Москва: Новое литературное общество, с. 50–70.]

Whelehan, Niall 2015. Playing with scales: Transnational history and modern Ireland. – Transnational Perspectives on Modern Irish History. Toim N. Whelehan. New York: Routledge, lk 7–29. https://doi.org/10.4324/9781315867274