Eesti keele varauusaegne mänguruum

Artiklis võetakse kõne alla eesti keele funktsioonid ja võimalused varauusajal, keskendudes XVII sajandile ja XVIII sajandi esimesele poolele. Siinse käsitluse esimeses osas kirjeldatakse vaadet, mis avaneb eesti keele arengule, kui sellele läheneda kitsalt kirikukirjanduse tõlkimiseks loodud kirjakeele aspektist. Praktilistest asja­oludest tingituna on seesugune lähenemisnurk mõneti enesestmõistetav, sest varasemat suulist suhtlust ei saagi vahetult uurida. Ometi esindab selle tulemusel tekkiv pilt n-ö koloniaalset vaadet keele arenguloole, sest ajalooliselt on eesti keel olnud tüüpiline koloniseeritud keel, mille kirjakeele lõid võõra emakeelega literaadid oma aru­saamade kehtestamiseks. Paratamatult on selline pilt ühekülgne ja piiratud ega kajasta adekvaatselt keelekasutust tervikuna. Teises osas pakutakse välja üks võimalus, kuidas tegeliku keelekasutuse rikkusi paremini esile tuua olukorras, kus usaldus­väärseid teateid napib, kuivõrd kõik kirjalikud tähelepanekud suulise eesti keele võimaliku kasutuse kohta vaadeldaval ajal pärinevad sellesama võõra maailmapildi esindajatelt, mille saksa (või rootsi) emakeelega kandjad lõid ka eesti kirjakeele.

Eesti keele lugu kirjakeele loomise vaatepunktist

Kõnelejate arvu poolest on eesti keel maailma mastaabis muidugi väike, aga siiski mitte pisikeel, vaid paikneb mediaanist arvates kindlalt suurema kõnelejaskonnaga poole sees. Tänapäeval kuulub see tänu riigikeele staatusele koguni n-ö kõrgeima kategooria keelte hulka. Kuid eesti keele kõnelejate ühiskondliku positsiooni tõttu oli eesti keele maine kohaliku eliidi silmis pikka aega madal. Nagu paljud teised Euroopa rahvuskeelsed kultuurid, jõudis ka eesti kultuur varauusajal senisest pärimuslikust, läbinisti suulisest kultuuritüübist uude arengujärku, mille juurde kuulusid muu hulgas kirjakeel ja sõnakunsti õpetatud kirjalikud žanrid. Eestikeelses kultuuris oli see üleminek paraku selgelt koloniaalse värvinguga: kirjakeele lõid ja kirjalikke žanre asusid eestlastele tutvustama saksa (või rootsi) emakeelega pastorid, kes olid eesti keelt õppinud teise keelena (ja sageli alles täiskasvanueas) ega tundnud lähemalt kohalikku traditsioonilist kultuuri (pikemalt Ross 2022a).

Seetõttu on eesti keelel pikka aega tulnud kanda ajalooliselt tingitud „alamuse” taaka vaatamata sellele, et kõnelejate arvu poolest oli eesti keel nii keskajal kui ka varauusajal Eesti ala konkurentsitult suurima kõnelejaskonnaga keel. Heldur Palli hinnangul moodustasid eestlased kohalikust elanikkonnast peaaegu alati üle 90%. Ainult suuremate epideemiate, nälja ja sõdade tagajärjel võis eesti keelt emakeelena kõnelenute osakaal langeda tühjaks jäänud maadele naaberaladelt asunud võõraste arvel ajutiselt veidi madalamale, kuid taastus jälle kiiresti, sest hajali elanud uusasukad assimileerusid kohalikega. (Palli 2017: 61, 94, 145–146) Paraku, alates XIII sajandi vallutusest kuulusid eesti keele kõnelejad ühiskonna alamkihti. Ülemkihi moodustasid peamiselt saksa emakeelega elanikud, kelle arvuline osakaal jäi Eesti aladel Palli (2017: 61, 146) hinnangul alla 5%.¹ Muu emakeelega rahvaste osakaal oli sellest veelgi väiksem. Näiteks XVII sajandi lõpul oli Eesti elanikest eestlasi 90%, sakslasi 3–4%, rootslasi 1,5–2%, venelasi 0,5%, soomlasi 0,5 % (Palli 2017: 61). Linnades oli olukord mõnevõrra teine, sest seal elas võõra emakeelega inimesi rohkem ning sakslaste ja eestlaste arv võis olla enam-vähem võrdne. Nii elas XVIII sajandi lõpul linnades hinnanguliselt 40% eestlasi, 40% sakslasi ja 20% muude rahvuste esindajaid (venelasi, rootslasi ja soomlasi), aga kuna linnaelanike suhtarv kogu elanikkonnast oli sel ajal veel väga väike, siis üldpilti see kuigivõrd ei mõjutanud (Palli 2017: 146).

Eesti keele ühiskondlikku positsiooni kirjeldab sotsiaalset kihistumist kopeeriv nn keelehierarhia, mis Eesti (ja tänapäeva Läti) aladel pärast XIII sajandi vallutust välja kujunes (BKK I 2021: 15–17). Selle tipus paiknes keskaegse Euroopa eliit­keelena ladina keel, millele järgnes kolonistide emakeel ehk saksa keel (alul alamsaksa, hiljem ülemsaksa kujul) ning eri aegadel ja eri ulatuses teised võimukeeled: eeskätt rootsi ja vene keel, vähemal määral ja piiratumalt tõenäoselt ka taani ja poola keel, ehkki viimaste võimukeelena kasutamise kohta Eesti aladel pole otseseid kirjalikke tunnistusi säilinud.² Kõige madalamale astmele jäid põlisrahvaste keeled: Eesti alal eesti keel, aga ka äärealadel elavate naaberrahvaste isurite, vadjalaste ja lätlaste keeled. Põliskeelte kohta tarvitati väljendit undeutsch ’mittesaksa keel’.³ Eesti aladel kasutatud soome keele positsioon suurte rahvakeelte ja undeutsch-keelte hierarhias jääb veidi ebamääraseks, igatahes tarvitati terminit undeutsch soomlaste kohta harva (Johansen, zur Mühlen 1973: 19).

Eriti teravalt kerkib eesti keele sotsiaalse staatuse probleem esile seoses kirja­keele loomisega XVII sajandil. Vaidlusi on põhjustanud küsimus, kas ja mis suunas reformatsioon ja sellele järgnenud kirjakeele loomine eesti keele staatust mõjutasid. Tiina Kala on rõhutanud, et keskajal oli ladina keele domineerimine kirikukeelena kõigil Euroopa läänekristluse aladel sedavõrd veenev, et kõik muud rahvakeeled olid ladina keelega võrreldes suhteliselt ühesuguses positsioonis. Sotsiaalsed suhted olid keskajal õigusliku positsiooni määramisel olulisemad kui etniline kuuluvus ning XIII sajandil olid mittesakslased linnades õigusstaatuse poolest sakslastega võrdsed. Ajapikku mittesakslaste olukord aga halvenes, nii et varauusajal hakkasid võimuteostajate rahvakeeled selgemini domineerima võimult kõrvale tõrjutud keelte üle. (Kala 2004; EA II 2012: 183) Selle arutluse kohaselt XVI–XVII sajandil eesti keele maine ühiskonnas pigem langes. Ometi loodi nimelt sel ajal eesti kirjakeel, millel oli tohutu tähtsus eestluse arengus, sest kirjakeele olemasolu aitas kaasa eelduste tekkimisele XIX sajandi rahvuslikuks ärkamiseks. Kuivõrd ­Lutheri õpetuse kohaselt pidid kõik kristlased saama võimaluse lugeda Piiblit oma emakeeles ja seepärast tuli kõik inimesed õpetada lugema ning ühtlasi tõlkida Piibel kõigisse keeltesse, siis algas reformatsiooni tõukel seni eeskätt suulises kasutuses olnud rahvakeelte jõuline areng kirjakeelteks. (Lepajõe 2013) Selle vaatenurga järgi hakati niisiis just reformatsiooni­ideede innustusel andma eestikeelset haridust ning loodi katekismuste, kiriku­laulude ja Piibli tõlkimise käigus eesti kirjakeel.

Eesti kirjakeele arengut uurides võib selle oletatavast eel- ja jälgitavast tekkeloost leida kaudset tuge mõlemale rõhuasetusele. Kirjakeele lingvistiliste arengumehhanismide mõistmiseks on otstarbekas mängu tuua neid arenguid paratamatult mõjutanud ekstralingvistiline tunnus, mida võiks järgnevas nimetada keele enesekehtestamise võimeks: keelt emakeelena kõnelevate inimeste aktiivsus või passiivsus oma keele ja mõtteruumi üle otsustamisel. Koloniaalkeelena loodud eesti kirjakeel kehtestati suuresti saksa keele mustritele tuginedes ja eesti keele eripära ei osatud sealjuures tihti arvesse võtta. XVI–XVIII sajandi tekste analüüsides, kirjaliku kirikukeele eellugu rekonstrueerida püüdes ja lingvistilisi tähelepanekuid isikulooliste andmetega sidudes aimub eesti keele enesekehtestamise võime dünaamika kõverana, mis hakkas pärast XIII sajandi vallutust järsult langema, jõudis kõige madalamasse seisu XVII sajandil ja asus siis taas tõusuteele.

Nimelt saab vanimate säilinud tekstide tõlkekeeles tuvastada eesti keelele omaseid ladusaid vormeleid ja väljendusi, mis näivad pärinevat reformatsioonieelsest ajast või vahetult reformatsioonijärgsest perioodist XVI sajandil (Ross 1998, 2006; Lohk, Ross 2019: 100–102). Need annavad tunnistust suhteliselt dünaamilise tõlke­meetodi rakendamisest, mida saavad endale lubada ainult tõlkijad, kes keelt enesest­mõistetavalt valdavad. Võib niisiis oletada, et seesuguste tekstifragmentide kunagised tõlkijad pidid olema emakeelsed eestlased. XVI sajandist on üldtuntud Hans Susi, kes tõlkis saksa kirikuõpetaja käe all (Johansen 1935), aga tõenäoliselt ikkagi tõlkis ise ja pani oma tõlgitu ka ise kirja. Uku Masing (1964, 1999) on Susi oletatavasse keelde rekonstrueerinud, tõsi küll, üsna palju saksapärasusi, kuid uskus siiski, et varaste tekstide ladusad fragmendid pärinevad temalt või teistelt eesti emakeelega tõlkijatelt. Ajas kaugemale tagasi liikudes jääb andmeid üha hõredamaks ja otseseid jälgi eestlaste keelelisest tegutsemisest õieti polegi. Säilinud dokumente on aina vähem, sest kirjalikke allikaid oligi aina vähem ja kirjalike märkmete tegemiseks eesti keelt ilmselt ei kasutatud, kui just mõnda vormelit või väljendit jäädvustada ei tahetud.⁴ Sellele vaatamata näib kas või Liivimaa kroonikas mainitud traagilise saatusega, Virumaalt pärit ja Segebergi kloostris õpetust saanud Johannes (Henrik 1982: 59) tõestavat, et XIII sajandil leidus eesti emakeelega inimesi, kes olid kaasatud kristliku kultuuri aktiivsesse vahendamisse. Nende (paraku haprate) andmete põhjal võib oletada, et alates XIII sajandi vallutusest kuni kirjakeele loomise alguseni XVI sajandil tõrjuti eestlased järk-järgult üha kaugemale otsustamisest nende mõtteruumi selle osa üle, mis määras sündiva kirjakeele kuju. Igatahes olid XVII sajandi luterlikud autorid teadaolevalt kõik saksa (või rootsi) emakeelega ja nende enda eestindatud tekstide eesti keel paistab olnuvat puiselt saksapärane toor­tõlge või sündinud kunstlike reeglite mehhaanilise rakendamise tulemusel (Ross 2019a). Sajandi lõpukümnendite keelereformi käigus hakati kirjakeelt sihipäraselt kõne­keelele lähendama ning selle kunstlikkus ja saksapärasus mõnevõrra mahenesid. Umbes samal ajal, XVII ja XVIII sajandi vahetusel, ilmusid aktiivselt tegusate keele­huvilistena taas areenile eestlased ise. Kõige eredamalt Veneküla Hansu ja Käsu Hansu isikute kaudu (Põldvee 2012, 2018), kelle ümber tegutses aga teisigi (Põldvee 2021). Esialgu neid veel kirikliku kirja­keele üle otsustama ei lastud ning 1720.–1730. aastatel olid sakslastest pietistlikud literaadid need, kes eesti kirjakeele loomise vaeva­rikka töö viimaks lõpule viisid. Eelnenud sajandi keelereformaatorite seisukohtadele tuginevas keelevariandis andsid nad välja mitmeosalise kiriku­käsiraamatu (1721), seda keelt kirjeldava grammatika (1732) ning viimaks ka samasse keelevarianti tõlgitud Piibli (1739). Pietistide eesti keel oli juba üsna ladus ja rikas. Sellest võib leida üksikuid päris rahvaomaselt mõjuvaid keelendeid, mis on sihtteksti toodud lähteteksti sõnastusest sõltumatult, nagu lauluraamatus viigipuude kohta kasutatud väljend „hiirekõrvule minema”, mis asendab saksa originaali literatuurset kujundit Hoffnungs-kleid ’lootuse rüü’ (lähemalt vt Ross 2022b). XVIII sajandist peale on säilinud ka aina rohkem materjale, pietistide välja antud raamatute toel levis kirjakultuur üldse üha laiemalt ja nõnda leidub aina enam märke kirjutatud eesti keele arendamisega tegelenud eestlastest näiteks hernhuutlaste seas. Seejärel, XIX sajandil hakkasid eesti keele kohta arvamust avaldama esimesed eesti emakeelega haritlased ja sajandi teisel poolel suutsid eestlased nende tsiviliseerimiseks loodud kirjakeele täielikult kaaperdada ning selle arendamise oma kätte võtta, nagu see sündis mitme teise koloniaalkeelegagi (vrd Errington 2008).

Aga XVII sajandil, mis oli olulisim kirjakeele loomise sajand, ei näi eesti ema­keelega inimesed olevat oma keele kirjalikustamise või n-ö tsiviliseerimisega üldse tegelenud. Seda tõid oma käsiraamatu eessõnas esile ka pietistlikud literaadid. Nad uskusid õigustatult, et nende kasutatud kirjakeel on puhtam ja eestlastele arusaadavam kui eelmise sajandi keskpaiga puine saksapärane kirjakeel, kuid möönsid ometigi, et „nii mõndagi oleks olnud võimalik veel nõtkemalt ja keeleomasemalt edasi anda, kui eesti rahvas nagu paljud teisedki rahvad vanadest aegadest peale sobivalt haridust oleks saanud ja sündinud eestlaste seast oleks kerkinud esile see­suguseid isikuid, kes oma isamaad selles osas vajalike abivahenditega abistada oleksid saanud” (EMKK 1721: B2r). Kuigi XVII sajandil seesuguseid „sündinud eestlasi” ilmselt tõesti ei olnud,⁵ võib väita, et sakslaste loodud kirjakeel aitas oluliselt kaasa eestlaste agentsuse virgutamisele ja just sellesama kirjakeele toel hakkas eesti keel end kõigis elusfäärides edaspidi üha jõulisemalt kehtestama.

Niisugusest arutlusest sündinud ja joonisel kujutatud eesti keele enesekehtestamise võime dünaamika kõverat ei saa muidugi võtta tõsiteadusliku andmetepõhise graafikuna. Kuid see illustreerib siiski pilti, mis avaneb eesti keele loole, analüüsides varaste tekstide keelt ja lugedes nende loojate kohta kirjutatut või seda, mida tollased autorid ise keele kohta on arvanud (vt Tafenau jt 2022).

Joonis. Eesti keele enesekehtestamise võime dünaamika XIII sajandi algusest kuni XIX sajandi lõpuni.

Keele kõnelejate passiivsus või aktiivsus oma keele kujundamisel on otseselt seotud kõnelejate suutlikkusega oma elu ise määrata ehk nende võimupositsiooniga ühiskonnas. Niisiis võiks (mõnevõrra kõhklevalt) oletada, et siin keele enesekehtestamise võimeks nimetatud omadus, mille postuleerimise ajendiks olid eeskätt lingvistilised tähelepanekud, on sotsiolingvistilises lõikes lähedane sellele, mida Pierre Bourdieu nimetab keele kui sümboolse võimu avaldumisvormi legitiimsuseks (Thompson 2001: 39). Nii võiks väita, et toodud kõver kujutab ühtlasi eesti keele sümboolse võimu dünaamikat. XVII sajandiks oli eesti keel oma sümboolse võimu peaaegu täielikult kaotanud ja kohalikuks õiguspäraseks keeleks oli saanud saksa keel, mille kõnelejail „oli mõjuvõimu rääkida, ja rääkida mõjuvõimsalt” („autorisé à parler et à parler avec autorité” – Bourdieu 2001: 65). Võimu esindajate looduna ja nende poolt tunnustatuna osutus kirjakeel ka eestlaste seas mainekamaks kui muud eesti keele kujud, mis hakkasid kirjakeele ees taanduma. Ometi oli just kirjakeele maine see, mille toel sai eesti keel tervikuna hakata endale uuesti sümboolset võimu koguma.

Mainest rääkides tuleb muidugi alati küsida: kelle silmis? Kui kirjakeel oligi XVI ja XVII sajandil eesti keele muudest kujudest prestiižsem selle sakslastest loojate silmis, siis suure osa eesti keele kõnelejate meelest ei pruukinud see esialgu nõnda olla. Selle kohta, mida eestlased ise neile loodud keelest arvasid, puudub teave. Alles XIX sajandi keskpaigast on olemas Eduard Ahrensi (2003 [1853]: 433) otsene kinnitus, et talupoegade silmis olevat kirikukeele maine väga kõrge. Aga seegi kinnitus pärineb baltisakslasest pastorilt. Pealegi olid XIX sajandiks paljud hinnangud juba teisenenud ja suur osa pastoreid (Ahrens nende hulgas) hindas võimalikult ehedat külakeelt eriti kõrgelt, samal ajal kui eestlaste seas isegi kõige rahvuslikumalt meelestatud haritlased võisid just eesti keele maine tõstmiseks tarvitada eriti saksapärast keelevarianti (vt Ross 2019b).

Toodud graafikut eesti keele enesekehtestamise võime ja ühtlasi sümboolse võimu dünaamikast saaks arvatavasti mõnevõrra teaduslikumaks timmida. Et tollaseid keelelisi suhteid paremini kujutada, tuleks eesti keelele lisada teiste Eesti alal kasutatud keelte sümboolse võimu kõverad, eriti saksa keele kõver, aga ideaalis ka ladina, rootsi ja vene keele kõverad. Kuivõrd selliste kõverate moodustamiseks puudub vähegi tõsiselt võetav teaduslik metoodika, piirdutagu siinkohal esitatud lihtsakoelise (ja pigem emotsionaalse kui ratsionaalse) pildiga, et selle toel XVII sajandi eesti keele üle edasi arutada.

Üldaktsepteeritava kirjaliku normkeele loomine oli varauusajal etnose püsimajäämiseks kahtlemata oluline samm, aga ilmselgelt ei anna sellele keskenduv vaatlus õiget pilti tollasest tegelikust eesti keele tarvitusest kogu selle polüfoonilisuses. On selge, et kui eestlased moodustasid kohalikust elanikkonnast üle 90%, nagu eelnevalt öeldud, siis pidi eesti keel olema rikas, elujõuline ja arenemisaldis suhtlus- ja väljendus­vahend. Pealegi oleks eesti keele edasist võimsat esiletõusu raske seletada isegi kirjakeele maine tuge oletades, kui keel tervikuna olnuks XVII sajandil nii allasurutud ja passiivne, nagu paistab kirjakeele loomise aspektist vaadatuna.

Muidugi pole keegi varauusaegse eesti keele mitmekesisuses otseselt kahelnud, küsimus on selles, kuidas eesti keele tollane küllus nähtavaks teha. Kitsa diapasooniga kiriklik normkeel on ainus, mille kohta on säilinud suhteliselt palju kirjalikke allikaid. Teised tollased allkeeled (registrid ja murded) olid kasutusel kas ainult suulises suhtluses või on neist olemas üksikuid kirjalikke märke. Kunagi käibinud poolkirjalikke ja suulisi registreid on aga keeruline lähemalt kirjeldada või nende kohta üldse midagi väita. Samas võiks isegi nende oletamisi tuvastamise katse ja loetlemine aidata pilti natukenegi elavdada. Järgnevas esitangi esmase visandi XVII ja XVIII sajandi allkeeltest, mille postuleerimiseks näib olemas olevat vähemalt mingeid pidepunkte.

Varauusaegsed eesti allkeeled

Teatavasti sisaldas varane kirjakeel kahte allkeelt: põhjaeesti murrete baasil loodud tallinna kirjakeelt ja lõunaeesti murrete baasil loodud tartu kirjakeelt. Kahe kirjakeele tekkele aitas kaasa asjaolu, et olulisem osa põhjaeesti murrete levikualast ühelt poolt ja lõunaeesti murrete alast teiselt poolt olid läbi aegade eri võimukeskuste hallata. Kumbki võimukeskus soovis luua endale oma võimu teostamiseks sobivat keelt ega nõustunud kasutama konkurendi loodut. Kirjakeelte lahknemine killustas niigi väikest potentsiaalsete autorite hulka ja venitas kogu normkeele tekkeprotsessi kahe sajandi pikkuseks, kuid kahe variandi olemasolu kirjakeeles rikastas seda olulisel määral ja pakkus keele arendamiseks sisemisi ressursse, mida saksa ema­keelega vaimulikud kahtlemata hädasti vajasid. Nii jõudsid sajandivahetusel ka tallinna keelde näiteks keeleuuenduslikud ideed, mis said 1680. aastatel alguse Riiast ja Tartust ning leidsid esialgu rakendust ainult tartukeelsetes raamatutes (Laanekask 2003).

Kirjakeel hõlmas XVII sajandil ja XVIII sajandi alguses peamiselt pastorite poolt koguduste kristlikuks harimiseks tõlgitud katekismuste, Piibli ja kirikulaulude keelt. Nende põhitekstide keelt on võimalik lingvistiliselt analüüsida ja selle keele arendamise kohta on olemas ka hulgaliselt sekundaarset teavet (Pahtma jt 2003; Tafenau jt 2022). Teiste, suuresti suuliste või poolkirjalike praktikate uurimisel tekib aga kõigepealt küsimus: millele saab nende tuvastamisel toetuda? Esile võiks tuua neli võimalikku allikat. Esiteks tasub laiema raamistikuna abi otsida kõigest, mida on teada sama aja muude ümbruskonna keelte kohta, millest on säilinud rohkem kirjalikke jälgi. Teiseks tulevad poolkirjalike keeletarvituste pidepunktidena appi vähesed kiriklike põhitekstide välised säilinud tekstid, nagu kohtu- ja ametivannete tõlked jms, mille keelt pole senise lähenemise kontekstis olnud põhjust eraldi allkeelena vaadelda, kuid mida võimalike registrite otsingul tuleks kriitilise pilguga üle vaadata. Kolmandaks pakub materjali muidugi hilisem eesti keel ja näiteks laensõnade etümologiseerimisel ongi eri valdkondade allkeelte sõnavara arengu selgitamisel palju ära tehtud. Neljandaks tasub senisest sihipärasemalt kaardistada kaasaegsetes saksakeelsetes dokumentides leiduvaid üksikuid eesti tsitaate ning otsida metaandmeid, mis võiksid viidata eri registrite kasutamisele.

Ühe võimaliku lähteraamistiku süsteemsemaks lähenemiseks XVII sajandi eesti keelele kui varauusaegsele Läänemere ruumi keelele pakub Aleksander Loidi (2012: 36–37) loend Rootsi ühiskonnas XVII sajandil toimunud uuendustest ning all­keeltest, mida need mõjutasid. Loit mainib Rootsi kontekstis kümmet allkeelt: kantselei-, sõjaväe-, kiriku-, teadus-, äri-, tehnoloogia-, õukonna-, salongi-, luule- ja segakeel. Eestlaste madalat sotsiaalset staatust arvestades pole ilmselt mõtet otsida XVII sajandi eesti ainestikust andmeid teaduskeele, tehnoloogiakeele, õukonnakeele või salongikeele kohta. Kuid ülejäänud kuue allkeele osas lubavad seni kogunenud teabekillud mingeid piirjooni visandada. Loidi esitatud järjekorras materjali kirjeldades võib eesti ainese kohta praeguse seisu põgusa kokkuvõttena öelda järgmist.

Tõenäoselt oli eesti keeles varauusajal olemas mitmeid asjaajamises kasutatavaid enam-vähem kinnistunud vormeleid. Pole siiski selge, kas neid on mõtet nimetada kantseleikeeleks, eriti kuna nende kasutus jäi peamiselt suulise suhtluse sfääri. ­Termin kantseleikeel (sks Kanzleisprache) laiemas tähenduses märgib aga just administratiivses asjaajamises kasutatavat kirjalikku keelekuju (Meier 2012: 4). Eesti keelega seoses on terminit kantseleistiil esimest korda tarvitanud arvatavasti Johann Hornung, andes oma kirjas 9. novembril 1696 Liivimaa ülemsuperintendendile Johann Fischerile ja ülemkonsistooriumile aru viimase korraldusel tehtud töödest ning teatades, et on puhtalt ümber kirjutanud Rootsi 1693. aasta kirikuagenda eesti tõlke ja lisaks tõlkinud (eesti väljaande jaoks) kuninga plakati ning piiskopi sissejuhatuse, niipalju kui ta „esthonismus’t⁶ kantseleistiiliga ühendada” suutis (Tafenau jt 2022: 259). Lähedast stiilivarianti rakendasid eesti keeles õieti juba ligi 60 aastat varem Reiner Brockmann ja Peter Fabricius, kes tõlkisid 1638. aastast pärineva piiskop Joachim Jheringi ametisse määramise kinnituse (Saareste, Cederberg 1992: 66–68). Võõrvõimude korraldusi ja teadaandeid edastati eesti keeles kindlasti juba alates XIII sajandist, kuid varasemast ajast pole neist säilinud kirjalikke ülestähendusi. Nagu ka Hornungi viidatud kirjast nähtub, erines niisuguste teadaannete ning muu administratiivse dokumentatsiooni keelepruuk kirikukeele põhižanride tõlkimisel vaja läinud keelest ning selles kasutatavatele väljenditele eesti vastete leidmine vajas eraldi pingutust. Lähem võrdlus originaaltekstidega võiks näidata, kui palju toetusid XVII sajandi tõlkijad lahenduste leidmisel rootsi ja saksa eeskujudele ja kuivõrd nad ilmutasid loomingulisust ning kas säilinud tekstide põhjal on alust oletada suulise eesti kantseleikeele algete järjepidevust juba varasemast ajast. Asjaajamiskeele sugemeid võib näha ka koguduste meetrikaraamatutes, kus mõnigi pastor on talupoegade andmeid sisse kandes kasutanud eestikeelseid väljendeid ka väljaspool pärisnime. Eriti on sellisena silma torganud alates 1710. aastast Kullamaal Heinrich Gutsleffi peetud abielumeetrika, milles Gutsleff näib sihipäraselt olevat tarvitanud mitteaadlike administreerimisel eestikeelset malli ka siis, kui sissekantavateks on saksapäraste nimedega käsitöölised või muud teenistujad (lähemalt vt Ross, Põltsam-Jürjo 2021: 632–636). Vajab kaalumist, kas kantseleikeele juurde tuleks lugeda ka juba XVI sajandist peale säilinud ameti- ja kohtuvanded ning XVIII sajandist teada tsunftide põhikirjad ja kas tuleks siia arvata halduskeelega seotud temaatika. Halduse registri olemasolu või puudumine oli Eesti alal ühe või teise keele ühiskondliku positsiooni kujunemise seisukohalt kindlasti oluline, sest sotsiaalne jaotus langes siin kokku keele­lise jagunemisega ja ülemkihi ning alamkihi keel kuulusid eri keelkondadesse ega olnud vastastikku mõistetavad. Skandinaavias näiteks olid germaani keeled vastastikku arusaadavad ja enne rahvusriigi väljakujunemist räägiti Rootsi riigipäeval läbisegi rootsi, saksa ja hollandi keelt, ilma et see oleks probleeme tekitanud, sest keelest olulisem oli sotsiaalne identiteet, mis ei olnud seal keelega otseselt seotud (Andersson 2012: 137–139). Eestis oli halduskeel alguses alam-, hiljem ülemsaksa keel, XVII sajandil mingis ulatuses rootsi keel ning pärast Põhjasõda hakkas järjest enam peale tungima vene keel. Mõneti oli XVII sajandil ja eriti hiljem sotsiaalse identiteediga seotud ka valik alam- ja ülemsaksa keele kasutamise vahel, kuivõrd XVII sajandi jooksul taandus alamsaksa keel Baltimail suulise suhtluse keeleks (Bender 2021: 46–47). Kuid eesti keel jäi neist kõigist sotsiaalselt allapoole, nii et suuremate haldusüksuste tasandil ei saanud alamkihi eesti keel halduse alal aktiivselt kaasa mängida. Madalamal kohaliku omavalitsuse tasandil pidi aga asju aetama ikkagi eesti keeles, nagu tõestab kas või rootsiaegsetes saksakeelsetes dokumentides (ehk siis ülemkihi omavahelises keelepruugis) kasutatud eesti sõna külavanemad (Ross, Põltsam-Jürjo 2021: 629). Need saksakeelsetes dokumentides mainitud külavanemad pidid omavahel küla asju arutades rääkima eesti halduskeelt.

Sõjaväe keelekasutus varauusaegse Euroopa mitmekeelsetes armeedes on teema, mis on pälvinud eraldi käsitlemist (nt Glück, Häberlein 2014). Sõjandusalast termino­loogiat oli eesti keeles kahtlemata varemgi, ent varauusajast alates pidi võõrkeelse sõjaväe pidev kohalolu kajastuma ka siinses keeleuususes. Rootsi ajal, mil eesti keele­alale rajati Rootsi garnisone, pidid eestlased sõjandusega kokku puutuma rootsi keele kaudu. Pärisorised talupojad ei pidanud küll enne Põhjasõda täitma sõjateenistuskohust (EA III 2013: 230), kuid XVII sajandi lõpukümnendeil teenis Rootsi armees siiski arvestatav hulk eestlasi ja säilinud on ka eestikeelseid sõjaväelase vandetõotuse tekste (Laidre 1993; Raag 1993). Eestlaste suhtlemisest sõjaväelastega annavad tunnistust vastavad rootsi laenud, nii nagu sõjandusalased vene laenud annavad tunnistust pärast Põhjasõda toimunud suhtlusest Vene sõjaväega (Metsmägi jt 2012: 13–14). Kuidas täpsemini toimus mitmekeelne suhtlus Rootsi või Vene sõjaväe sees või kummagi sõjaväe teenistujate ja kohaliku elanikkonna vahel, vajab lähemat selgitamist.

Eesti varauusaegse kirikukeele mõnda tahku on kirjakeele ajaloo käsitlemisel üsna põhjalikult uuritud, sest vaimuliku keele kolmest põhižanrist tõlgitud tekstid (katekismuse-, piibli- ja kirikulaulutõlked), mis moodustavad eesti kirjakeele aluskorpuse, kuuluvad laiemas mõttes kirikukeele alla. Kirikukeelest on säilinud ka jutluse­tekste, mida on samuti põhjalikult uuritud ning käsitletud koos põhižanride tõlgetega (nt Habicht 2001: 12–13; Habicht jt 2015: 10). Kirikuelu juurde kuulub ka eespool mainitud kirikliku asjaajamise keel meetrikaraamatutes. Kuid kiriku­keelest terviklikumat pilti kujundades tasub silmas pidada kogu pastori, köstri (ja koolmeistri), kirikumehe ning koguduse keelelist suhtlusvõrgustikku, mis võis olla eri paigus üsna erinev ning sõltus suuresti pastori päritolust ja eesti keele oskusest ning köstri isikust. Pastorid, nagu öeldud, olid Rootsi ajal enamasti saksa või rootsi emakeelega ja nende seas oli ka soomlasi. Köstrid (ja koolmeistrid) võisid olla erineva emakeelega ja alates XVII sajandi lõpust oli nende hulgas kindlasti juba mitmeid eestlasi (Põldvee 2021). Kirikumeheks oli sageli etniline eestlane, aga tõenäoliselt võis seda ametit täita ka muukeelne inimene, igatahes kasutati selle ametikandja kohta saksakeelsetes dokumentides nii eesti sõna kirkomees kui ka saksa vastet ­Kirchenkerl (Põltsam-Jürjo 2019: 17). Kõigi kirikuga seotud ametimeeste omavahelises suhtluses ja kogudusega läbikäimises võis küllap esile tulla huvitavaid keelelisi kombinatsioone.

Kauplemise või ärikeelt tasub pidada eri allkeeleks juba seepärast, et kauplemisel suheldi sageli kaugemaidki keeli kõnelevate inimestega (Glück jt 2013: 55–91). Seetõttu on kaubanduse alal kõikjal kasutusel palju laensõnu ja nii võib ka eesti keeles isegi vastava sõnavara kõige kesksemas osas leida nii germaani (kaup) kui ka vanavene laene (turg) (Metsmägi jt 2012: 12–13; ülevaadet varasema kaubandusalase sõnavara kujunemise kohta vt Soosaar 2006). Kaubandusalaste terminite etümoloogiale pakub lisa ajalooline teave konkreetsete kaubandussuhete kohta. Näiteks Tallinna hansakaupmeeste keskaegsest suhtlemisest talupoegadega annab tunnistust saksakeelsetes tekstides nonde partnerite kohta kasutatav eesti sõna sõber ning „eesti keele kaja” võib kuulda mitmes XV–XVI sajandil peetud alamsaksakeelses arve­raamatus (Kivimäe 2009). XVIII sajandi teisest poolest on säilinud kaupmeeste eesti­keelseid kirju, mis alles ootavad lähemat uurimist ja kontekstualiseerimist.

Varauusaegne eesti luulekeel on omaette lai ja keerukas valdkond. Teatavasti oli eesti keeles XVII sajandi keskpaigast kuni XVIII sajandi lõpuni elavana käibel kaks täiesti erinevat luuletraditsiooni: pärimuslik regivärsiline luule ja saksa eeskujul juurutatud silbilis-rõhuline ning lõppriimiline luule. Lõppriimiline varauusaegne eesti luulekeel on pälvinud kirjandusloolist tähelepanu seoses juhuluulega (hiljuti nt Urmet, Viiding 2021). Sama traditsiooni kannavad XVII ja XVIII sajandi kiriku­laulude riimilised tõlked, mille autoritest paljud olidki ühtlasi juhuluuletajad. Täiesti lahus sellest laenulisest luuletraditsioonist on põhjalikult uuritud eesti rahvalaulude keelt (nt Peegel 2006 [1961, 1966]; Metslang 1978). Kahte traditsiooni on ettevaatlikult püütud kõrvutada (Ross, Lohk 2017; Ross 2022a), kuid eesti luulekeele kujunemine ning laenulise ja pärimusliku poole kokkusulatamine XIX sajandi ja hilisemas luules on lai teema, mis alles vajab käsitlemist.

Segakeeleks nimetatakse siin aluseks võetud Rootsi keelekasutust kajastavas loendis suuremate rühmade immigratsiooni tagajärjel tekkinud kohalikke keelevariante. Eesti keelealal võiks sellele vastata suur osa saksa-eesti keelekontaktidega haakuvast temaatikast, mida on eesti keele poolt põhjalikumalt käsitlenud Paul Ariste (1981) ja saksa keele poolt vaadatuna hiljuti värske pilguga tutvustanud Reet Bender (2021). Tasub arvestada, et eesti ja saksa keele kohtumisel suhtlussituatsioonis võis käivituda kaks mustrit. Kui vestluspartnerite vaheline sotsiaalne lõhe ei olnud liiga suur, läks madalama sotsiaalse staatusega partner ehk üldjuhul eestlane üle saksa keelele – või vähemalt püüdis minna. Suure sotsiaalse lõhe korral toimus suhtlus pigem eesti keeles ja näiteks mõisnik rääkis talupojaga eesti keelt, sest talupojalt ei oodatud saksa keele kasutamist (Plath 2012). Saksa ja eesti keele piiri küsimust sotsiaalselt kesisema positsiooniga nn väikesakslaste ja ühiskondlikus hierarhias ülespoole pürgivate eestlaste omavahelises suhtluses Tallinna linnas on põhjalikult kirjeldanud Paul Johansen ja Heinz von zur Mühlen (1973: 373–432). Maaoludes võiks edaspidi huvi pakkuda kihelkonnapastorite suhtumine kummassegi rühma ning küsimus, kas need rühmad liigitusid jumalateenistuse keele valikul ja meetrikaraamatutes eesti või saksa koguduse hulka. Ka eesti keele segunemisest muude keeltega võib sihi­päraselt otsides usutavasti leida veel palju materjali, mis pilti rikastab.

Lisaks loetletud, n-ö raamistikuna etteantud varauusaegsetele keeleuusustele võiks olemasoleva materjali põhjal otsustades eesti kontekstis huvi pakkuda veel näiteks kirjavahetuse keel. On ju üks vanemaid eestikeelseid tekste seni seletamata asjaoludel eesti keeles kirja pandud erakiri XVI sajandist (Kivimäe 1997). Sellele pakuvad jätku Käsu Hansu kirjad XVIII sajandi algusest (Põldvee 2018) ja korra juba mainitud kaupmeeste kirjad sama sajandi lõpust.

Kindlasti leidub veel valdkondi, mille keelepruuki tasub eesti kontekstis eraldi käsitleda. Ja loomulikult ei saa registrite hulgast kõrvale jätta igapäevast kõne- või argikeelt, mille jälgi leida on paraku küllap kõige raskem, ehkki see pidi, arvestades emakeelsete eestlaste suurt osakaalu, olema Eesti alal kõlanud eri keeltest ja registritest kõige valdavam. Väärtusliku pidepunkti nn rahvakeele kaardistamisele annavad kohtuprotokollides säilinud nõiasõnad (Ariste 1936: 9–14, 42–46), aga igapäevase keele osaks ei saa neid muidugi lugeda. Selles mõttes on autentsemaks allikaks üksikud visitatsioonimaterjalides leiduvad tsitaadid, mida pastorid tsiteerivad oma koguduse liikmete öelduna eesti keeles (vt Ross, Põltsam-Jürjo 2021: 626–627). Argikeelse suulise suhtluse autentse kajastusena ei saa seda laadi tsitaate võtta mööndusteta, sest arvestada tuleb kirjapanija võimalikke moonutusi, kuid terviklikuma pildi kujundamisel pakuvad need hinnalist lisaainest.

Kokkuvõtteks

Kui uurimises keskenduda ainuüksi säilinud kirjalikele tekstidele ja nende tekkeloole, sugeneb varauusaegsest eesti keelest petlikult kitsas ja monofunktsionaalne pilt. Eeskätt standardkeele arengut silmas pidava lähenemise korral nähtub XVII sajandi eesti keel täielikult passiivse objektina, mida saksa (või rootsi) emakeelega võimuesindajad oma suva järgi kujundasid, ilma et selle keele kõnelejad oleksid oma keele edendamisel osalenud. Esile toomaks varauusaegse keeletarvituse tegelikku rikkust ja mitmekülgsust tuleb leida võimalusi, kuidas kaasata keele­kirjeldusse senisest esinduslikumalt ka kirjakeeleväliseid suulises ja poolkirjalikus suhtluses kasutatud keelevariante. Üks võimalus selleks on käsitleda tollast keelt allkeeli pidi, mille olemasolule viitab teiste keelte kohta kirjalikult säilinud andmestik ning mida omalt poolt toetavad erinevad eesti keele kohta leitavad infokillud. Siin visandatud loendi abil üritatigi anda eri allkeelte kaudu tegelikust keelesituatsioonist adekvaatsemat pilti, ehkki visandatud polüfunktsionaalne mudel vajab täpsustamist, täiendamist ja edasiarendamist.

Artikli kirjutamist on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus) ja Eesti Teadusagentuur (PRG34 „Võimusuhted ja identiteet 16.–18. sajandi eesti kirjakeeles”).

Kristiina Ross (snd 1955), PhD, Eesti Keele Instituudi juhtivteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), kristiina.ross@eki.ee