Otsi
|
en
PDF

Sõvva, laulik, laululaiva… Kalevise poisikese eepilised lood nüüd ka võru keeles

Fr. R. Kreutzwald. Kalõvipoig. Ümberpandja Kalla Urmas; toimõndaja Kuuba Rainer; kokkosäädjä’ Hollo Aimi ja Kuuba Rainer; keelenõvvo andja Jüvä Sullõv. Võru Instituut, 2022

I

Kalevipoeg on tuntuim eesti tekke- ja seletusmuistendite kangelane, kelle tegevusest on sündinud mitmesuguseid maapinnavorme. Võib arvata, et Eesti aladel on algselt tegutsenud nimeta hiid, kellest on sajandite jooksul saanud piirkondlikud vägilased (nt Suur Töll/Tõll, Piret, Vanapagan jt). Keeleteadlane ja folklorist Felix Oinas on oletanud, et universaalse olemusega hiiupärimus jõudis Läänemere-äärsetele aladele tõenäoliselt juba I sajandil peaasjalikult ida poolt ning leidis endale alustuseks sobiva maastiku Eesti ala idaosas Põhja-Tartumaal ning Lääne-Virumaal.1 Rahvapärimuse kohaselt ongi Põhja-Tartu­maa voored Kalevipoja künnivaod, sulglohud ehk söllid2 Kalevipoja silma­pesukausid, muistsed linnamäed tema magamisasemed jne. Maastikul leiduvaid silmapaistva välimusega ja/või eriti kogukaid rändrahne on rahvajuttude kohaselt seostatud samuti Kalevipoja ning teiste hiidude tegemistega. Kuigi meile meeldib mõelda, et Kalevipoja-pärimus on Eesti maastikule ja folkloorile ainuomane, võib sarnaseid muistendimotiive leida kõikjalt, kus inimeste elupaiku ümbritseb rohkem või vähem liigendatud maastik või kus leidub rändrahne. Hiiumuistendite tuummotiivide rahvusvaheline sarnasus lubab oletada, et need motiivid võivad põhineda inimsoo ürgvanadel arusaamadel ning traditsioonidel, mis aja kulgedes on edasi arenenud ja kinnistunud moel või teisel eri rahvaste usundi-, muistendi- ja/või maastiku­pärimusse ning kultuurilukku.3

Oinas, kes on uurinud Kalevipoja-muistendite kesksete motiivide dünaamikat, on tõdenud Kalevipojaga seotud folklooriainese vastuolulisust, heterogeensust ja rahvusvahelisust, millest esimesed eesti soost haritlased Friedrich Robert Faehlmann (1798–1850) ja Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803–1882) hakkasid modelleerima rahvus- või kangelaseepose pea­tegelaseks sobilikku karakterit.4

Rahvuseepose sünd oli keerukas. Algselt oli see kavandatud proosas, kuid „Kalevala” eeskujul otsustas Kreutzwald valida siiski regivärsi vormi. Paraku pole eesti vanem rahvalaul eepiline, vaid domineerivalt lüüriline, nii et Kalevi­poja-muistendite pudemetest trohheilist tetrameetrit jäljendavas värsimõõdus enam-vähem tervikliku süžeega eepose komponeerimine oli omas ajas paras kangelastegu. 1853. aastal valminud ja 12 loost koosnenud „Alg-Kalevipoeg” jäi paraku tsensuuri tõttu ilmumata. Põhjalikult ümbertöötatud teos ilmus koos saksa­keelse tõlkega annete kaupa Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes aastatel 1857–1861. „Kalevipoja” rahva­väljaanne ilmus 1862. aastal Kuopios ja lõplik versioon koosneb 19 023 värsist, mis on jaotatud kaheks sisse­juhatavaks osaks ja kahekümneks looks.

„Kalevipoja” olemasolu eest oleme tänu võlgu nii baltisaksa estofiilidele kui ka ÕES-i tegevusele. Valgustusajastu ning rahvusromantismi tuules avastati rahva­pärimus, mille baasilt rahvusliku kirjanduse loomine oli ajastuomane. Eepose peamiseks ülesandeks oli nii rahvustunde turgutamine kui ka eestlaste kultuur­rahvaks tunnistamine, tema elujõu garant mitte ainult minevikus, vaid ka olevikus ja kaugemas tulevikus.

„Kalevipoeg” ei jäänud pelgalt sümbolväärtusega pühaks tekstiks. Sellest kujunes Eesti omakultuuris mitmekihiline alus- või tüvitekst,5 mille motiive on eepose ilmumisest alates kasutatud rohkelt kirjanduses, muusikas, teatrikunstis, kujutavas ja popkunstis, rahvanaljandites, maastiku­pärimusega seotud turismimajanduses, uuemal ajal meemidena, virtuaalreaalsuses jne. Kalevipoega on rakendatud ka erinevate parteipoliitiliste agendade ette. Kirjandusteadlase Marin Laagi väitega saab ainult nõustuda: „„Kalevipoja” retseptsioon eesti kultuuris on olnud sedavõrd pidev, et selle toimimises rahvusliku tüvitekstina pole alust kahelda.”6

Rahvuseepos „Kalevipoeg” on aegade jooksul muutnud nii mõnegi inimese elu ja seeläbi kujundanud eesti omakultuuri saatust – näiteks hernhuutlikust perest pärit Jakob Hurt (1839–1907) on meenutanud, kuidas ta noore mehena lõikas innukalt lahti ÕES-i välja antud „Kalevipoja” järjekordse ande lehti ning asus uut lugulaulu palavikulise innuga lugema. „Kalevipoeg” kuulub aglutineerivate ehk mosaiik­eeposte hulka: selle süžeeliin koosneb erinevatest, üksteisega lõdvalt seotud lugudest, mille seob tervikuks peakangelane. Selline eepose üles­ehitus on võimaldanud aja jooksul anda välja hulgaliselt „Kalevipoja” lastevälja­andeid nii lugu­laulude kaupa kui ka lühemate või pikemate ümberjutustustena.7

Kujutavas kunstis väljendab Kalevipoeg eestlase ettekujutust iseendast eri ajalooperioodidel – kord kujutatakse teda euroopaliku intelligendina, kord antiikse kangelasena, kord metsiku­võitu hiiuna. Kuigi nii rahvajuttude kui ka Kreutzwaldi loodud rahvuseepose kangelane käitub mõnigi kord juhmivõitu saatürina, on ta eestlaste päris oma talupoja­kuues ja pasteldes ning mitte just peentisleri käe all nikerdatud superman või trikster-vembuvana oma heade ja mitte nii heade isikuomadustega ning kustumatu sooviga kombata siinse ja sealpoolse maailma piire.

II

Laina’ mullõ kannõld,

Vanõmuinõ!

Illos lugu pääst taht pästä’,

Vana ilma perändüsest

Taha laulu avalda’.

Heräge’, halli’ muistidsõ’ helü’!

Sõudkõ’ salasõnomida,

Parõmbidõ päivi pajatust

Armsambidõ aigõ ilost! (Lk 13)

Niisiis, Kalevipoja kui identiteedi- või (oma)kultuurisümboli ja rahvuseepose kangelase käsi käib kenasti ja oli ilmselt vaid aja (ja raha!) küsimus, millal ilmub „Kalevipoeg” oma sünnilinna Võru keeles.

Võru on mitmes mõttes Kreutzwaldi linn: seal asub tema majamuuseum ning 1926. aastal avatud Amandus Adamsoni loodud uhke ausammas. 1923. aastal asutati Võru dr Kreutzwaldi Mälestuse Jäädvustamise Selts, mida vedasid eest kohalikud haridustegelased Jakob Teder ja Johannes Käis. Seltsi peamine missioon oligi Lauluisale mälestussamba püstitamine. Võrukeelse „Kalõvipoja” ilmumine Võro Instituudi väljaandena (mille muuseumiosakonna hulka kuulub ka Dr. Fr. R. Kreutzwaldi memoriaalmuuseum) jätkab omal kombel selle ammu unustuse hõlma vajunud seltsi missiooni: igakülgselt hoida ja säilitada Võrus Kreutzwaldi vaimset pärandit.

Täpselt ei mäletagi, kes ja kus käis esimesena välja mõtte, et rahvuseepos võiks ilmuda ka võru keeles, aga võru liikumisega seotud inimeste hulgas on mõte ringelnud kaua. Eepose tõlkimise ideed toetas innukalt praegune instituudi direktor Rainer Kuuba: „Omal ajal küsiti Kreutzwaldi käest, et milleks peab eestikeelne eepos olemas olema? Miks nüüd võru keeles, aga miks mitte? [---] „Kalevala” on ka mitmes soome põliskeeles välja antud.”8

Võrukeelne „Kalõvipoig” on üksiti vagi­vahtsõnõ9 lüli keelteloendi pikas ahelas, millesse „Kalevipoeg” on ümber pandud,10 kui tähistab üht ümmargust tähtpäeva: 2022. aastal täitub 160 aastat „Kalevipoja” rahvaväljaande ilmumisest. „Kalõvipoja” ilmumine 2022. aastal on märgiline teiselgi põhjusel: käimasolev aasta juhatas sisse UNESCO eestvõttel ellu kutsutud rahvusvahelise põliskeelte kümnendi, et pöörata senisest suuremat tähelepanu väikeste keelte olukorrale, mis on üleilmastuvas maailmas suhteliselt kehv. Nii tõdevad ka võrukeelse „Kalõvipoja” kokkosäädjä’, et „kui me oleme üks rahvas mitme keelega, siis pole palju tahta, et eesti eepos kõneleks meiega veel mõnes selle maa keeles” (lk 8).

„Kalõvipoja” ilmaletulek võttis üksjagu aega. Omal kombel on võrukeelse eepose sünnis „süüdi” harrastusajaloolased Marek Laimets ning Raul Annion. Neil tuli idee anda „Kalevipoeg” välja koomiksina, graafilise novellina, et see pakuks huvi ka lugejatele, kes ei tunne endas piisavalt vaimujõudu, et neljajalgse trohheusega rammu katsuda. Väljaanne kavandati seitsmeosalisena, iga osa illustreerijaks erinev autor. Samuti oli Laimetsal ja Annionil soov paigutada eepose sündmustik konkreetsemasse ajaloolisse konteksti kui klassikaline muinasjuttude „vanal hallil ajal” või „siis, kui kivid veel kõnelesid”. Selleks valiti VI–VII sajand ehk eelviikingiaeg, mil siinmail hakati rajama linnamägesid. Viimased on seotud Kalevipoja-pärimusega: neid tuntakse hiiumuistendites ja maastikupärimuses kui Kalevipoja sänge. Pilteepose esimene osa valmis 2014. aastal, selle illustreeris Toom Tragel.11 Raamat oli aga ühtpidi kätte võttes eesti- ja teistpidi võrukeelne. Sellise lahenduse peamiseks põhjuseks oli raha: pilteepose esimese raamatu ilmumist toetasid Rõuge ja Sõmerpalu vald, Võru linn ja vald, Võro Instituut ja Kreutzwaldi muuseum. Suhteliselt kalli raamatuprojekti rahalise toetamise peamine tingimus oligi see, et koomiksi tekst ilmub (ka) võru keeles.12

Pilteepose võrukeelsed tekstid pärinesid Urmas Kallalt ja Paul Hagult. Bioloogi­haridusega Urmas Kallat tunnevad kõik võru liikumisega sina peal olevad inimesed kui erakordselt pühendunud võru keele ja regilaulu edendajat ning harrastus­näitlejat. Folklorist Paul Hagu kui seto folkloori ja kultuuri parim tundja ilmselt eraldi tutvustamist ei vaja. Aga sõrm oli antud ning Kalevite kange poega võttis Kalla Urmase käest kõvasti kinni ega lasknud seda enam lahti. 2021. aastal luges Helena Kesonen võrukeelsete kuulmisraamatute keskkonna Helüait tarbeks sisse Kalla tõlke Eno Raua ümberjutustatud „Kalevipojast”.13 Eepose täies mahus võru keelde tõlkimine võttis aga Kallal tema enda sõnul aega üle kuue aasta.14 Tõlke aluseks on võetud 1961. ja 1963. aastast pärinev „Kalevipoja” tekstikriitiline väljaanne.

Sissejuhatuses tõdevad tegijad õigusega, et Kalevipoeg on eelkõige Põhja-Eesti vägilane ning ka eeposes kasutatud vähestest rahvalauludest pole ükski pärit Võrumaalt, mõni üksik on pärit Setumaalt (lk 7). Tõsi, Kalevipoega kohtab kogu Eesti regilaulupärandis õige harva ning Lõuna-Eestis müttas maastikul ja tegi tükke hoopis Vanapagan. Küll aga on Viru laulikust Võru linnatohter, kes teadaolevalt ise võru keelt ei mõistnud, kasutanud eepost luues üksikuid üld- või (nüüdseks) vähetuntumaid lõunaeestikeelseid sõnu või muutevorme, näiteks kesv (kesev) ’oder’, servama (serbämä) ’rüüpama’15 jne.

„Alg-Kalevipojas” on seevastu Vana-Võromaa ajaloolis-geograafiline ruum esindatud: Kalevipoja viimased ­lahingud raudmeeste vastu toimusid Krootuse mõisa juures, poolakate vastu Võrumaa Kääpa küla16 lähedal, venelaste, türklaste ja tatarlaste vastu aga Saaluse mõisa piiril. Sealkandis asuvad ajaloolise Võrumaa vanimad asulakohad. Need episoodid pidi Kreutzwald poliitilistel põhjustel ja tsensori sunnil eeposest välja jätma, kuid paigad piiritlevad laias laastus (lõuna)­eestlaste asualasid, samuti kui Võhandu ja Koiva jõgigi, kus Kalevipoeg käinud oma mõõka karastamas ning sealkandi metsades oma sõpru leinamas (lk 7–8).

„Kalõvipoiga” lugema asudes huvitas mind esmajoones tõlke kontseptsioon: kas tõlkija püüab võru keeles võimalikult täpselt edasi anda Kreutzwaldi sõnakasutust või läheb pigem mõtte tõlkimise teed. Olles eepose võrdlevalt läbi lugenud, näib, et kaalukauss kaldub kord ühele, kord teisele poole. Küll on paiguti tunda mõningast raske­pärasust, pisut ülepingutatud võru (kirja)keele kasutust, mis ehk teeb mõned kirjakohad kohmakamaks, kui hädapärast tarvis. Näiteks on värsid „Mets ja mägi märkasivad, / Kaljukünkad kuulasivad, / Sood ja rabad saivad sõna, / Vetelained läkitusi” tõlgitud kui „Mõts ja mägi tunnistiva’ / Kivikingo kulssivagi’, / Suuki saiva sõnomida, / Vetelainõ tuusta tiidu” (lk 258), selmet tõlkida neid nt „Mõts ja mägi märgotiva / Kivikingo kullõlsiva / Suu’ ja raba’ saiva sõnna / Viilainõ teedüssidä”.

Koostajad on edesõnas küll kirjutanud, et tõlke keelt on püütud hoida võru kirjakeele raames ning tõlkija väitel on kasutatud eeskujuna ka vanu Võrumaa rahva­laule, mis lähevad lahku Kreutzwaldi nn Kalevi­poja-värsist (lk 9). Lõuna-Eesti keele­ruumile pole klassikaline regivärsi­vorm kuigi tunnuslik ning ega Kreutzwaldki sellest järjekindlalt kinni pidanud. Eesti regilaulutraditsiooni üks parimaid tundjaid, helilooja Veljo Tormis on kirjutanud: „Ka lõuna-eesti regilaul erineb klassikalisest tunduvalt. Tüüpiline on siin suurem meloodilisus, millele annab tuge refräänsõnade kasutamine iga värsi järel. Värsid on palju rohkem sõnarõhulised, niinimetatud kvantiteerivat värssi peaaegu pole, seoses sellega pole ka skandeerimist.”17

Mõnel puhul võinuks loobuda võru keele arhailisemast sõnavarast, et mitte muuta vanapärast teksti veel raskepärasemaks. Näiteks „Soovitusõs” on read: „Pikält jo hõpõtsõn varokaehtusõn / Siidihiussit sa silitsit”18, selmet „Pikält jo hõpõpiiglist / Siidihiussit sa silitsit”. Sõna piigli’ ’peegel’ kohtab ka võrukeelsetes vanemates rahvaluule üleskirjutustes.

Samuti võib diskuteerida, kumbapidi kõlab võru keeles paremini: raudakummi keresellä või ravvast kumm oll’ keresellä; kas tarrõ ära astõ’ või tarrõ sisse astsõ, paklatuudikõne või paklatuustikõnõ; kas mudusga niidä märkma või märkmä mõistu mudsuga jne.

Tõlge on siiski kenasti korda läinud, algriimi ja assonantsi on kasutatud üld­juhul leidlikult ning on püütud ka trohheilisest värsimõõdust kinni pidada: võidun väkev velekene (lk 259); puhkse-tehkse poiskõno; haugas leibä, hämmäs kiiltä (lk 207); pargiviisi19 põrgu poigõ (lk 271) jne. Algriimi kasutamine kõlab eesti ja võru keeles ühtviisi kenasti ja rütmikalt ning küllap on meil selle kasutamine geenides.

Kalla Urmas ja Jüvä Sullõv pärinevad idavõru keelealalt ning võru keele oskajatele on „Kalõvipoiga” lugedes selge, kummale piirkonnale tunnuslikku võru keelt on tõlkes kasutatud. Siinkirjutaja on läänevõrukene, täpsemalt mehka, seetõttu tekkis siin-seal tahtmine tõlkijaga pisut arutleda, miks just nii, mitte naa, aga on pigem maitse­küsimus, kas eelistada idapoolset u– või läänepoolset o-vokaalharmooniat või ida- või läänepoolsemat sõnavara: kas idapoolne taiva künnel (lk 108) või läänepoolsem taiva küünäl; kolmu vs kulmu (lk 108) jne.

Võib-olla oleks võinud võru keelt pisut loomingulisemalt ja julgemalt pruukida – see on tuntud oma lopsakuse ja kujundliku väljendusviisi poolest. Aga mine tea, ehk oleks lauluisa ja ajastu vaim sellisel juhul jäänud tagaplaanile ning lugejate laual seisaks hoopis Kreutzwaldi–Kalla „Kalõvi­poig”. Ning kindlasti oleks in spe huvitav teada saada, kuidas tõlgiksid „Kalevipoega” võru keelde näiteks Contra, Pulga Jaan, Ilvese Aapo või Kauksi Ülle – kõik tuntud võru kirjanikud.

Raamatu kujundus ja linoollõikelised lehed pärinevad Toomas Kuusingult, kelle minimalistlik ja askeetlik, et mitte öelda steriilne stiil on vaimu virgutavalt mitmekihiline. Vaieldamatult on Kuusingu looming kaalukas panus Kalevipoega kujutavate arvukate kunstiteoste sekka ning loob võrukeelsele „Kalõvipojalõ” arvestatava lisaväärtuse. Leheküljel 14 on kujutatud lugulaulu sündi. Tunneme ilmeksimatult ära lauluisa Kreutzwaldi talle omases poosis vaatamas pildil kujutatud maskuliinset auväärse valge habemega seltskonda mõtlikul, isegi küsival pilgul: mis see nüüd õigupoolest on, mille olen valla päästnud? Ajaviite peerud, mis on löönud kahest otsast lõkendama? Eesti ja võru rahva keel, mis püüab taevani tõustes igavikku enesele otsida…? Lk 219 kujutatud „Laiva ehitüs ja sõidu alostus” loob mõttelise silla Kaljo Põllu ajatute soome-ugri aineliste graafika­sarjadega.

Kalevipoja kujutamisel on kunstnik õnneks vältinud stereotüüpi Kalevipojast kui naiste lemmikust atleetlikust rammu­mehest. Siit vaatab vastu pigem pisut ebakindla moega poisikeseohtu mees, kes vägitükke tehes otsib oma kohta selle päikese all, saatjaks esiisade natuke murelikud pilgud: mida see poiss õigupoolest möllab? Kas ta saab hakkama? Kas ei tee ta rumalaid otsuseid? Võrukeelse eepose illustratsioonidel näib Kalevipoeg olevat ajalik – sellest noorest elu ahmivast mehest pole Vana Valge seljas põrguväravas enam suurt järel. Ning kes on see üleelusuurune mees, kes esikaanel valvab kõige loodu üle? On see vana Kalev või tema tormakavõitu poeg? Või keegi kolmas…

Võrukeelse „Kalõvipoja” ilmumine on esmajoones märgilise tähendusega keele- ja kultuuripoliitiline sündmus, nii nagu seda oli eepose rahvaväljaande ilmumine. Ikka veel muutub nii mõnigi kaasmaalane nõutuks, halvemal juhul isegi kriitiliseks, kui kohtab inimest, kes peale eesti ühiskeele kasutab kõnes ja kirjas mõnda piirkondlikku keelt. Tajusin seda viimati põliskeelte kümnendi avaüritusel, kui kõnelesin võru keeles: publiku vanema generatsiooni hulgast kostis torinat, et kas ta nüüd jääbki niimoodi rääkima. Põliskeeled on toredad küll, kuid kombeks on nende traagilisest saatusest rääkida, mitte neis keeltes kõnelda-kirjutada.

„Kalõvipoig” rikastab Eesti kultuuripilti, aga mitte ainult. Võib-olla sisendab selle ilmumine mõne põliskeele kõnelejate rühmale julgust midagi sarnast korda saata, tõlkida mõni märgilise tähendusega teos. Miks mitte korraldada Eestis põliskeelte kümnendil tõlkevõistlus, kus mulgid, kihnlased, muhulased, hiidlased, Kõdavere rahvas, virulased ja teised tõlgivad eepose lugulaule oma keelde. Oleks vägev kultuuriline eksperiment anda välja rahvuseepos kujul, kus iga lugulaul on mõnes Eesti piirkondlikus keeles.

Kindlasti on „Kalõvipoig” suure­pärane allikas tõlketeoreetikutele ja lingvistidele, võrdlemaks ja analüüsimaks eepose eesti- ja võrukeelset versiooni. Lisaks sobib võrukeelne eepos suurepäraselt võru keele õppimiseks, eriti kui lugeda kõrvale eestikeelset või mõnda teist tõlgitud varianti. Tõenäoliselt pole „Kalõvipoig” võru keelt mitte­oskava eestlase jaoks kerge lektüür, kuid selle häälega lugemine võib anda sootuks teistsuguse naudingu, nagu on kirjeldanud kirjandusteadlane Rein Veide­mann: „[---] tunnistan, et kui hakkasin seda endale võru keeles kõva häälega ette lugema, saamata aru nii mõnestki sõnast, helises see ometi kirjakeelsest „Kalevi­pojast” kaunimalt.”20 Võib-olla leiab pärast võrukeelse eepose läbilugemist mõnigi lugeja tee hoopis eestikeelse „Kalevi­pojani”.

Kuidas „Kalõvipojal” läheb, millist rolli ta hakkab mängima võrukeelsete inimeste eneseteadvuses ja võrukeelses kooli­hariduses, seda näitab aeg. Tuttav raamatu­poodnik, kelle käest Tallinnas uurisin, kuidas võrukeelne eepos müügiks läheb, rääkis loo soliidses eas mehest, kes tulnud uurima, kas eepose uusväljaanne on poes saada. Müüja hoiatanud, et on küll, aga võru keeles. „Väega hää,” kostnud mees vastu, „lõpus umõta saa ma rahvuseepost uman imäkeelen lugõda.”

 

1 F. Oinas, Surematu Kalevipoeg. (Keele ja Kirjanduse raamatusari 1.) Tallinn: Keel ja Kirjandus, 1994, lk 16.

2 Eestis enam kui 12 000 aastat tagasi liustiku­jää setetesse mattunud jääpanga sulamise tagajärjel maapinda tekkinud paarikümne meetri sügavused ja kuni paarisaja meetri laiused lohud. Rahvapärimuses on nende tekkimine seotud hiidudega (Vana­pagana jäljehauad Paganamaal, Kalevi­poja silmapesukauss Kassi­nurme mägedes, Kanahaua sulglohk Tartumaal jne).

3 Vt F. Oinas, Kalevipoeg kütkeis. https://www.folklore.ee/rl/folkte/myte/kalev2/klvp_kytkes.html

4 Samas.

5 Vt M. Laak, „Kalevipoeg” kui tüvitekst. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 3, lk 192–209.

6 Samas, lk 206.

7 Vt J. Palm, Kalevipoeg laste lugemislaual. 130 aastat esimese laste „Kalevipoja” ilmumisest. – Nukits 2015, lk 1–7; 2016, lk 1–7.

8 S. Mahov, „Kalevipoeg” ilmus võrukeelsena. – Lõuna-Eesti Postimees 17. III 2022. https://lounapostimees.postimees.ee/7479327/kalevipoeg-ilmus-vorukeelsena

9 E k ’tuli- või tuttuus’.

10 Teadaolevalt on „Kalevipoeg” tõlgitud täistekstina (koos võru keelega) 13 keelde, ­lühendatud tõlked on ilmunud vähemalt kuues keeles, http://entsyklopeedia.ee/artikkel/kalevipoeg3; https://et.wikipedia.org/wiki/Kalevipoeg

11 Vt https://uus.ajakihid.ee/mis-on-pilteepos/

12 H. Alla, „Kalevipoeg” ilmus muinasaega kujutavate tõetruude illustratsioonidega. – Postimees 7. I 2015.

13 Vt https://xn--helait-5ya.ee/kalovipoig-fr-r-kreutzwaldi-eeposo-perra-jutustanu-eno-raud/

14 L. Lillemäe, „Kalevipoeg” jõudis kuue aasta töö tulemusel võru keelde. – ERR uudised 17. III 2022. https://kultuur.err.ee/1608536020/kalevipoeg-joudis-kuue-aasta-too-tulemusel-voru-keelde

15 Vt Võro-eesti sõnaraamat: rüüpama. https://synaq.org/

16 Eestis on kaks tuntud Kääpa küla: üks neist asub Jõgevamaal, kus paikneb ka Kalevipoja muuseum, ning just seal murdis mõõk rahva­pärimuse kohaselt vägilase jalad; teine asub aga Võrumaal ning on teadaolevalt Võrumaa vanim asulakoht.

17 V. Tormis, Regilaulmise stiilitunnused [loengud Heino Elleri nimelises Tartu muusika­koolis], 2008, lk 5. http://www.tormis.ee/Regilaulmise_stiilitunnused.pdf

18 E k „Pikalt ju hõbedases peeglis / Siidihiuksid silitasid”.

19 E k ’hulgaviisi’; võru park ’suurem hulk’.

20 Rahvuseepos „Kalevipoeg” ilmus võru­keelsena. – ERR kultuuriuudised 11. III 2022. ­https://kultuur.err.ee/1608528838/rahvuseepos-kalevipoeg-ilmus-vorukeelsena