Otsi
|
en
PDF

Teejuhid seto fantaasiamaastikele

Ello Kirsi Setomaal kogutud lood 1938–1940. (Monumenta Estoniae Antiquae VIII. Maailmade vahel I.) Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond, 2022. 565 lk.

Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond on Jakob Hurda algatatud välja­anneteseeria „Monumenta Estoniae Anti­quae” all avanud uue alasarja, mis on pühendatud ühe koguja või folklooritundja talletatud materjalidele ja muudele asja­kohastele tekstidele. Selle avataktiks on keeleteaduse üliõpilase, hilisema kirjandusteadlase Ello Kirss-Sääritsa aastatel 1938–1940 Setomaalt kirja pandud rahva­pärimuse kogumiku esimene köide, kaunilt kujundatud ja sisutihe teos. Tekstid olid huvilistele seni tervikuna kättesaadavad internetis folkloristide serveris Haldjas,1 kuid kuna raamatuformaat on lugeja jaoks oluliselt mugavam kui lohisev digitaalne kirjarull, on taoliste teksti­kogumite avaldamine trükis igati tervitatav. Mõtted nende tekstide ilmutamisest antoloogiana on õhus olnud mõnda aega,2 nüüd on suure töö esimene vili valminud ning käsil on teine köide, milles on ka registrid ja mõned tausta avavad lisaartiklid.3

Setomaa juturikkus on olnud üldtuntud juba üle sajandi ning erinevate rahvakultuuri vormide uurijaid on ikka ja jälle tõmmanud sinnakanti kogumisretkedele.4 Küllap on arvukad eks­peditsioonid ehk eneselegi täielikult aru andmata vorminud setodes muu hulgas harjumuse, koguni vilumuse ootamatult õuele ilmunud külalistele tellimise peale jutte kõnelda ja kõikvõimalikele küsimustele vastata. Nõnda on mäluasutused Eestis ja mujal täitunud mitmekesise seto vaimu- ja materiaalse varaga. Pole hirmugi, et käesolev põhjalik kogumik suudaks arhiivide saladused seto rahvaluule osas ammendada; kahtlemata pakuvad need huvilistele avastamisrõõmu veel paljudeks aastateks.

 

Koguja puudutuse vägi

Ello Kirss-Säärits (13. X (vkj 30. IX)1914 – 19. VII 2005) sündis ja sirgus suureks Setomaal, täpsemalt Meremäe kandis Krantsova küla Süvaoro talu eestlastest asunike peres. Seega oli ta Petseri maakonna rahva jaoks omainimene. Pärast õpinguid Petseri ühisgümnaasiumis ning juhutöid, mille käigus ta kogus raha ülikooliõpingute jaoks, astus Ello Kirss 1937. aastal Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda õppima eesti keelt ja kirjandust. Õpingute käigus hakkas ta huvi tundma folkloori vastu, mistõttu saadeti ta 1938. aasta kevadel Eesti Rahvaluule Arhiivi stipendiaadina kodukanti seto pärimust koguma. Kogumistöö kestis kolm hooaega, mille tulemusel on Eesti Rahvaluule Arhiivis kokku 845 Ello Kirsilt pärit teksti. (Vt Lagle Kasaku artiklit „Ello Kirss-Säärits”, lk 9–15.)

Kodune võro keel ja leebe iseloom hõlbustasid Ello Kirsil kontakti loomist jutustajatega, samuti andis kohaliku keele tunnetus hea lähtepositsiooni seto juttude rahvaehtsa stiili tabamiseks. Hästi kajastab kogumistööd tema 1938. aasta välitööde päevik, mis on ka raamatu sissejuhatavas osas eraldi peatükina avaldatud (lk 16–30). Päevik pakub iseseisvalt lugemisnaudingut, maalides värvika pildi seto külaelust ja kohtumistest inimestega. Meeldejääv on Ello Kirsi kirjeldus oma koduküla elaniku matustega seotud tavadest, mida tal õnnestus oma silmaga jälgida ja – tolle aja tudengite võimalusi arvestades üsnagi erakordselt – fotografeerida. Kahtlane, kas lahkunu omaksed oleksid matusekombestiku talletamist sama lahkelt võimaldanud ka mõnele Tartust või mujalt tulnud võõrale uurijale. Kuna süvenenud huviline võib välitööpäevikutest välja lugeda palju vajalikku taustainfot konkreetsetest oludest, milles pärimustekstid kirja pandi, siis analüüsivad etnoloogid ja folkloristid välitööpäevikuid kui algallikaid, mis on kultuuri õppimise jaoks sama olulised kui kogutud aines ise.5 Ja nii on isegi kahju, et Ello Kirsi päevik piirdub vaid seikadega esimesest, 1938. aasta kogumismatkast ning 1939. ja 1940. aastad jäävad salatsevalt vaikseks. Kas Ello Kirss siis veel päevikut pidas?

 

Salve kogutud saak

Raamatu põhiosa moodustavad mõistagi rahvasuust kirja pandud lood. Teose mahtu kasvatavad setokeelsetele algu­päranditele lisatud Enn Kasaku tehtud eesti tõlked, mis on paigutatud nii, et algtekst jääb vasakpoolsele leheküljele, tõlge parempoolsele. Viimane pole sõnasõnaline, vaid pigem mõtet edasi andev. Mina lugesin valdavalt vaid seto tekste, kiigates tõlke poole üksnes mõne vanapärase või vene keelest laenatud sõna puhul, mida tänapäevases elavas seto keeles enam kuigi­võrd ei pruugita. Vaid laulud ja itkud on küllap nende poeetilise spetsiifika tõttu jäetud eesti keelde tõlkimata. Laulu- ja itkusõnu jätkub ka üldiselt tõlkele mõeldud parempoolsele leheküljele, mis võib lugejat vähemalt esialgu mõneti segadusse ajada, kuid sellest saab kiiresti üle.

Žanriliselt on kogumiku valik mitme­kesine: leidub tüübipuhtaid muinasjutte, rahvalikke muistendeid kristlikest pühakutest, kohapärimust, memoraate, mälestusi elukorraldusest vanadel külakogukondlikel aegadel, lüürikat ja muud. Mitmedki muinasjutud pakuvad äratundmisrõõmu neile, kes on üles kasvanud kogumiku „Marjakobar ja teisi setu muinasjutte” najal (trükis ilmunud 1959, 1989 ja 2015, helisalvestisena 2012). Kusjuures Ello Kirsi kogutud algupäraste tekstide ja „Marjakobaras” avaldatu võrdluses joonistub selgelt välja viimase koostajate Erna Normanni ja Herbert Tampere toimetajatöö – ilmselt noort lugejat silmas pidades on „Marjakobarast” otsustatud välja lõigata mõnigi algversiooni mahlakas detail (näiteks jutus „Tõrvane härg” eide ja taadi surmaga päädiv puänt; vrd algupärandit lk 554–557).

Suure panuse annab kogumik seto rahva­pärase kristluse mõistmiseks. Arvukad legendilised lood Migulast, Jürist, Maarjast, Ilkandrast ja teistest pühakutest kirjeldavad nende imetegusid ning pühaks pidamise algpõhjusi. Sageli on need anekdootlikud ning sisaldavad esmapilgul ootamatuid nüansse ja vastuolusid, kui tegelane, keda kuulaja ilma kahtluseta õilsaks peab, teeb midagi pealtnäha üldisi norme rikkuvat: näiteks ringirändavate püha Jüri ja Migula loos põletavad pühakud maha öömaja andnud eidekese maja ning tapavad külalislahke peremehe poja (lk 76). Loo lõpus selgub siiski alati taolise teguviisi tegelik põhjus, mille õpetlik moment osutab Jumala või püha inimese otsuste ettenägelikkusele ja ülimuslikkusele võrreldes lihtsurelike loogikaga. Esmapilgul lihtsate moraalsete küsimuste pealispinna all võib peituda midagi sootuks keerulisemat, mistõttu nii-öelda tavapärasest inimlikust positsioonist tehtud otsused või eetilised hinnangud ei küündi samaväärseks jumalikega. Nii ei jäägi jumalakartlikul kuulajal muud üle kui tingimusteta usaldada kõigeväelise õiglustunnet kui ainsat tõeliselt õiglast.

Veel üks aspekt, mida praegusaegsete väärtustega harjunud inimene raamatut lugedes varem või hiljem märkab, olgu ta siis seto või tsuhkna, on toonase folkloori lähedane side vägivallaga. Jõhkrate stseenidega üldiselt ei koonerdata (nende esinemistihedus varieerub jutustajati). Abikaasade mõrva esineb juttudes korduvalt ning mõni antikangelane on vihavaenlasele kättemaksmise nimel valmis surmama koguni omaenda lapsi. Ühest küljest taolisi juhtumeid vanasti kindlasti esines; esineb tänapäevalgi. Teisalt ei peagi lugudes alati otsima vastavust päriselule ega ilmtingimata arvama, nagu oleks sedalaadi jõhkrus olnud kunagi norm. Üldiselt aitab inimloomuse agressiivse poole suunamine kultuuriliselt aktsepteeritavatesse vormidesse seda paremini ohjes hoida. Vahest just sellepärast on need süngevõitu motiivid leidnud tee rahva kõneldud juttudesse. Põhjus, miks see meid rabab, võib antud juhul olla hoopis vägivalla kanaliseerimises toimunud ajaloolistes muutustes – muinasjuttude asemel näeme seda tänapäeval parema meelega filmides, arvutimängudes jms.

 

Fantaasiamaastike teejuhid

Koguja ja juttudes esinevate tegelaste kõrval on olulised ka juttude esitajad. Raamatus ongi tekstid jaotatud informantide kaupa (ühe jutustaja lood koos), viimased omakorda seto külarühmade ehk nulkade kaupa peatükkidesse. Selline jaotusviis annab paremini aimu iga jutustaja isiklikust vestmisstiilist. Tänapäevases kvaliteetsete helisalvestusvahendite ilmas tundub kohati lausa imeteona see, mil moel suutis Ello Kirss kõik need jutud otseesi­tusest mitte ainult üles kirjutada, vaid talletada sealjuures ka jutustaja esitluse eripärad. Need ärkavad ellu eelkõige juttude kõva häälega lugemisel – kujutluses avaneb siis pilt elavast inimesest pajatamas tudengineiule vana aja asjadest, vahel oma jutust isegi hoogu sattudes, paslikus kohas pinget kruvides või kandvat pausi tehes. Nii võib lugedes hõlpsasti meelest minna, et teadusliku maailmapildi seisukohast on tegemist ikkagi pelgalt folklooriga – jutud kõlavad niivõrd veenvalt, et lausa iseenesest haaratakse lugeja maagilisse maailma, mille argiosaks on müütilised tegelased ja üleloomulikud sündmused. Paratamatult jäävad tekstide eestikeelsed tõlked, kuigi mõneski kohas jutustaja mõtet täpsustavad, oma elavuses vaesemaks.

Informantide kohta lisatud taust on lakooniline, kuid juba sellest selgub, kuidas inimeste ja perede suhtlusvõrgustik ei piirdunud üksnes oma kodukandi või nulgaga, vaid hõlmas tihtipeale täiesti erinevaid Setomaa paiku. Võrdlemisi levinud oli tava leida abikaasa mõnest kaugemast külast. Kui naiste vaimne maailm võis 1930. aastate lõpus tõesti keskenduda peamiselt kodukülale või -küladele (tingitud vastutusest kodu ja pere käekäigu eest) ning olla seetõttu traditsioonilisem,6 siis mehed olid juba tsaariajal liikuvamad, otsides külades pahatihti valitseva ­maanappuse tõttu teenistust linnades või Liivimaa mõisades ja taludes.7 Kõige selle tulemusel kujunes seto vaimne kultuur mitmekihiliseks ning, võib ehk isegi väita, et pealtnäha vastakaid elemente sünteesivaks kogumiks, pakkudes igaühele midagi. Uurijaid lummasid sageli just kõige vanapärasemad, n-ö muistsetest aegadest säilinud jooned ning nendega tutvumiseks otsiti sobivaid pärimuskandjaid (seda tegi kindlasti kuigivõrd ka Ello Kirss). Teised, modernsemad nähtused jäid teaduslikust registreerimisest kergekäelisemalt välja, kuigi need võisid sõltuvalt olukorrast olla inimese enda jaoks sama aktuaalsed kui vanad maagilisest mõtlemisest kantud tavad. Mujal Eestis võis olukord ligikaudselt samasugune olla pelgalt paar-kolm põlvkonda enne Ello Kirsi kogumistöid, mõni teine kõrvalisem piirkond säilitas vanapäraseid jooni Setomaaga sarnaselt kauem. Olemata teemat küll süvitsi uurinud, pean võimalikuks, et eesti haritlaskonnas juurdunud kuvand seto kultuuri arhailisusest võrreldes muu Eesti rahvakultuuriga tuleneb mingil määral just (eriti osade) kultuurikandjate valmidusest tõsta küsijatele vajadusel esile oma maailmapildi vana­päraseks peetav pool. Niisamuti võis ka enamasti modernsesse ratsionaalsusse kalduv inimene mõnes olukorras valida maagilise mõtteviisi kui antud juhul subjektiivselt põhjendatu.

Ello Kirsi kogutud ainese juures tasub tähele panna veel ka kogumise aega. Teise maailmasõja eelõhtul oli setode elukorralduses üldiselt säilinud veel traditsiooniline agraarne majandamisviis, perekondlike võrgustike piirnemine peamiselt Setomaaga ning valdavalt keskealise ja vanema põlvkonna seas ka vaimne maailm, milles tõesti võisid tegutseda praegusaja mõttes harjumuspärase kõrval üleloomulikud, nii pühad kui ka pahelised jõud ning au sees oli jutussidõ pajatamine. Mõni suur muutus oli selleks ajaks juba aset leidnud – eelkõige külakogukondliku maakasutuse asendumine isiklike kruntidega (vanemast elukorraldusest kõnelevad ka mitmed pärimustekstid, näiteks Sergä küla kohta lk 246–250, Krantsova kohta lk 466–472), koolihariduse ja uute sotsiaalsete suhtlemisviiside lai levik nooremate setode ja ­Petserimaa venelaste seas jm. Aga järgnenud sõja-aastad rappisid perekondi ning põletasid talusid ja külasid. Kohe Teise maailmasõja järel Nõukogude Liidu juhtide otsusel keset Petseri maakonda tõmmatud piir määras inimesed elama eri võimkondade alla (umbes 2/3 maakonnast läks Vene NFSV-le, 1/3 Eesti NSV-le)8 ning suur osa Vene poolele jäänud seto noortest kolis alates 1960. aastatest enamjaolt Eestisse. Praeguseks on sealsed kunagi nii rahvarohked ja elujõulised külad setodest (peaaegu) täielikult tühjaks jäänud ning enamik setodest elab väljaspool ajaloolist kodumaad. Suur osa siinses köites avaldatud lugusid on kogutud küladest, mis vaid mõni aasta hiljem jäid Vene poolele (tervenisti Saurova ja Irboska ning osaliselt Üle-Pelska ja Vaaksaare nulk). Vene-Ukraina sõjast tingitud poliitilise olukorra tõttu pole Eestis elavatel setodel enam võimalik käia piiri taga omaste haudu korrastamas. Selles valguses võiks käesolev kogumik toimida teatud teraapiavormina, aidates kas või mõtetes naasta hingelähedastele kodumaastikele, mis muidu on praeguseks pöördumatult muutunud ja füüsiliselt kätte­saamatud.

Tuleb tunnustada Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna rahvast ja kõiki teisi, kes käesoleva raamatu sündi jõu ja nõuga panustasid. Seto ja laiemalt kogu läänemeresoome kultuuripärandi mitmekülgsuse kestmise seisukohast on nende tekstide laiemale avalikkusele kättesaadavaks tegemine suur asi. Samamoodi aitavad need leida tänapäeva Eesti lugejal, sõltumata sellest, kas ta on pärit Setost või Saarest, ühenduse esivanemate sügava vaimse maailmaga, kus imed olid võimalikud ning jutuvestmismõnu kuulus lahutamatult esmavajaduste sekka. Õigupoolest on ta seda siiamaani. Sestap jään põnevusega ootama järgmisi lugusid maailmade vahelt – peale Ello Kirsi ka teistelt kogujatelt!

 

1 Setu pärimus Ello Kirsi kirjapanekus. https://www.folklore.ee/setukirss/

2 In memoriam. Ello Säärits 13.10.1914 – 19.07.2005. – Mäetagused 2005, nr 29, lk 201–202. https://www.folklore.ee/tagused/nr29/memo.htm

3 Kogumiku ühe projektijuhi Mare Kõiva e-kiri Anti Lillakule 9. novembril 2022.

4 Iseloomulikult on Ello Kirss oma kogumispäevikuski maininud perekonna kahtlevat suhtumist tema rahvaluule kogumistöö ­tulemustesse, kuna juba tema isa noorusajast saadik olla seda Setomaal kogumas käidud, vt lk 16.

5 Vt H. Pärdi, Eesti etnoloogide aukartus elu ees. Välitööpäevikud kultuuriuurimise allikana. – Pro Ethnologia 3. Allikad ja uurimused. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 1995, lk 67–86.

6 Seto maailmapildi pikaajalist arhailisust on toonitanud näiteks Heiki Valk, vt H. Valk, Setomaale minekust: 1994. a. kogumiskäigust, tulemustest ja taustadest. – Palve, vanapatt ja pihlakas. Setomaa 1994. a. kogumisretke tulemusi. (Vanavaravedaja 4.) Toim H. Valk, E-H. Västrik. Tartu: Tartu NEFA, 1996, lk 13–17.

7 W. Buck, Petseri eestlased. Tartu: Postimees, 1909, lk 16.

8 Vene poolele jäi ka Ello Kirsi koduküla Krantsova.