Stalinistlik keelediskurss

Stalinistlikus keelediskursis ehk 1920.–1950. aastate keelepoliitilisel võitlusväljal NSV Liidus on kaks autoritaarset peategelast, kõik ülejäänud on enam või vähem kaasajooksikud. Need kaks on Nikolai Jakovlevitš Marr (1864–1934) ning Jossif ­Vissarionovitš Stalin (1878–1953). Esimene neist, Nikolai Marr, oli väljaõppelt Peterburi ülikooli lõpetanud orientalist ning kutsumuselt kaukaasia keelte uurija, aastast 1912 Peterburi, seejärel – pärast ümbernimetamisi – Venemaa ja viimaks NSV Liidu Teaduste Akadeemia (TA) liige, elu lõpuaastail ka selle asepresident Leningradis. Teine, Jossif Stalin, oli Nõukogude Liidu kompartei peasekretär ja paljude muude juhtivate ametite pidaja, bolševistliku liitriigi diktaator Moskvas ja ühtlasi Nõu­kogude Liidu TA auliige 22. detsembrist 1939 ehk enam-vähem täpselt alates oma 61. eluaastast. Nõukoguliku Tartu ülikooli avamisel 30. septembril 1940 nimetas Eesti kompartei juht Nikolai Karotamm Stalinit uue klišee kohaselt „kaasaja kõige suuremaks teadlaseks” (Wieselgren 2002: 189).

Mõlemad mehed olid sündinud Gruusias, mõlemal oli gruusia ema ja mõlema emakeel oli gruusia keel. Huvitavam oli Nikolai Marri isa, nimelt oma rännakuil Gruusiasse pidama jäänud šoti päritolu kaupmees James Montague Marr, kes töötas end uuel kodumaal üles aednikuna ja sai oma teise naise, noore grusiinlannaga lapse, kui oli juba 71-aastane (Rayfield 2015; vähem tõenäoline on populaarne uskumus, et ta oli poja sündides juba üle 80 aasta vana). Nikolai Marr oli välja­paistvalt keele­andekas inimene, polüglott, kes oskas kümneid keeli ja andis oma siiani meeles­peetud panuse kaukaasia keelte uurimisse. Legendi kohaselt suutis ta ühe päevaga rääkima õppida talle senitundmatut keelt (Alpatov 2004: 54). Ilmselt viiski see polüglotsuse-taju – võimekus vallata mis tahes keelt – oma teoreetilise talendi jumalikustamiseni. Keelelise ainese hulk, millega Marr oma teostes manipuleerib, on tõepoolest kolossaalne ja lekseemidevaheliste assotsiatsioonide rägastik, milles ta seikleb, hoomatav ainult talle endale. Tema aju näis tahtvat mahutada kõike maailmas keeleliselt toimunut. Aga nagu teada, ei ole keelemälul, isegi kui selle maht on meeletu, otsest seost mõtlemise teoreetilise võimekusega, millel on laias laastus kaks poolt: võime luua ootamatuid assotsiatsioone ja suutlikkus neid seejärel loogiliselt sidusa loona üles ehitada – mõtte lennukus pluss mõtterangus. Viimane komponent eeldab oskust iseennast pidevalt kahtluse alla seada ehk enesekriitikat. See aga oli Marril nõrk. Vähemasti elu viimasel kümnel-viieteistkümnel aastal jäi ta üksnes imetlema oma suust kukkuvat kõrgema teadmise kulda.

Marri teoste loetelu sisaldab üle viiesaja eri mahus nimetuse, kuid raske oleks nende seast välja sõeluda põhilisi. See, mida ta ise pidas teaduslikult alustrajavaks, on praegu pigem kultuuriajaloolise väärtusega. Kokkuvõtlikult püüdis ta oma ­keelelist nägemust esitada elu viimastel aastatel Leningradi ülikoolis loetud kursustel, aga et ta vaated ühes või teises küsimuses pidevalt uuenesid, siis trükki ta neid sellisel kujul lasta ei tahtnud (Mihhankova 1949: 46). Erandiks jäid vaid 1927. aastal Aserbaidžaani Riiklikus Ülikoolis peetud üldkeeleteaduse loengud, mis ilmusid järgmisel aastal Bakuus pealkirja all „Jafeetiline teooria” (Marr 1928). Aastail 1933–1937 anti välja Marri „Valitud teosed” viies köites kokku enam kui 2300 leheküljel, kuid need ei sisalda ulatuslikumaid empiirilisi käsitlusi (nagu asjatundjate seas hinnatud „Lazi keele grammatika”, 1910). Köidetel on üldsõnalised pealkirjad: „Jafeetilise teooria arenguetapid”, „Keeleteaduse põhiküsimused”, „Keel ja ühiskond”, „Keele­ajaloo põhiküsimused”, „Ida-Euroopa etno- ja glotogoonia”. 1933. aastal ilmus Marri autori­antoloogia „Keelelisi küsimusi jafeedi teooria valguses”, mis koosnes tema teostest nopitud ja temaatiliselt rühmitatud katkenditest. Sellega püüti Marri tekstide nõiaköögipodinasse tuua mingi jälgitav süsteem. Sama teose lisadega täiendatud kordustrükk ilmus 2002. aastal pealkirjaga „Jafetoloogia” (Marr 2002). Marrismi-mullistuse kõrghetkel aastail 1948–1949 anti mitmes üha täienevas trükis välja Vera Mihhankova (1949) kirjutatud põhjalik biograafia.

Pärast seda, kui Stalin oli Marri õpetuse purustanud, sellest Nõukogude Liidus enam tõsisemalt juttu ei tehtud ning teema jäi lääne teadlaste käsitleda (nt Thomas 1957a; L’Hermitte 1987). Ajaloolise nähtusena püüti Marri ja tema järgijate pingutusi siiski mõnikord mõista „sakramentaalse vihata” (Päll 1960; vt nt Berjozin 1975: 271–276); avaldati näitlikke katkeid tema töödest (Zvegintsev 1960: 279–287). Alles proletaarse liitriigi lagunemise järel süvenesid Marri kaasusse ka vene uurijad, näiteks Vladimir Alpatov oma „Ühe müüdi ajaloos” (1991, täiendatud trükk 2004) ja Boriss Ilizarov raamatus „Auakadeemik Stalin ja akadeemik Marr” (2012).

Eesti keeles saab marrismi põhipunktidest ülevaate serbia keeleteadlase Milka Ivići väikese meistriteose „Keeleteaduse põhisuunad” vahendusel (Ivić 1969: 105–110); sellele raamatule tugines Marrist kõneldes oma 1977.–1978. aasta keele­teaduse loenguis veel professor Paul Ariste (vt Undusk 2011). Varem on Ariste (1950c) avalikkuse ette toonud Marri ülestähendusi eesti ja soome-ugri keelte kohta, mida viimasel ajal on eriti hoolsalt jälginud Lausanne’i ülikooli professor Ekaterina Velmezova (2019b, 2020, 2021), kes on kirjutanud ka mahuka uurimuse Marri semantilistest seadustest (Velmezova 2007).

Marrismi mesinädalad

Nikolai Marr lõi keeleideoloogia, mida napilt veerandsajandi vältel (umbes aastail 1928–1950) tunnustati kui Nõukogude Liidu nii-öelda ametlikku lingvistilist doktriini, kui materialistliku dialektika printsiipidele rajatud keeleajaloolist õpetust.

Aga mida tähendab „tunnustati”? Esiteks seda, et Marr ise kui erakordselt energiline, suhtlusjõuline, laialdase tutvus- ja toetajaskonnaga tegelane mitte ainult õpetlaste ringis, vaid ka nõukogude võimu koridorides, ühtlasi end maksma panna suutev, lõputu eneseusalduse ja madala enesekriitikaga isiksus – et just Marr ise oli algul see, kes kuulutas oma õpetuse proletaarses riigis ainuvõimalikuks dialektilis-­materialistlikuks lingvistikaks. Marr nimetas selle jafeedi teooriaks (jafeetilised keeled olid tema järgi semi-hami keelerühmaga¹ suguluses olevad lõunakau­kaasia keeled, mis olid ta uuringute lähe) või hiljem lihtsalt „uueks õpetuseks keelest” (vn новое учение о языке), rõhutades selle ajaloolist ainukordsust maailma esimese töölis­riigi tingimustes. Senine soliidselt arendatud võrdlev-ajalooline keeleteadus oli tema meelest kodanlik, kolonialistlik ja rassistlik. Tegelikult oli Marri õpetus üsna kirju segu kõikvõimalikest ajaloos käibinud keelelistest ideedest, mis olid ühte punti seotud marksistlik-leninliku mõistekasutuse abil, aga mis nii mõneski aspektis meenutas rohkem keskaegset juudi kabalistikat (vrd Undusk 1998: 105–106).

Teiseks suutis Marr sihiteadliku organisaatori ja emotsionaalselt kaasakiskuva isiksusena rajada 1921. aastal eriasutuse oma õpetusest lähtuva uurimistöö tarvis, nimelt NSV Liidu TA koosseisu kuulunud Jafetoloogia Instituudi Petrogradis (hiljem Leningradis), mille ta 1931. aastal ristis ümber Keele ja Mõtlemise Instituudiks. Marr töötas selle direktorina kuni oma surmani 1934. aastal, aga veel ta eluajal muudeti instituut temanimeliseks. Lisaks sellele loodi 1928. aastal Moskvas asuva Kommunistliku Akadeemia kirjanduse, kunsti ja keele sektsiooni juurde materialistliku lingvistika alasektsioon, mille üks juhte oli samuti Marr. Just selle asutuse kaudu hakati levitama Nõukogude Liidu nii-öelda ametlikku lingvistilist mõtlemist, terminoloogiat ja ideoloogiat, arendama marristlikku mõttekaaslust ja teisitimõtlemise vaenamist. Siitpeale taotles marrism ainuvalitsust ning tema pihta suunatud põhjapanev ja vaimukas kriitika ei pruukinud asjaosalistele enam hästi lõppeda.

Ilmekas on Marri tähtsaima oponendi, samuti universaalse haardega orientalisti Jevgeni Polivanovi saatus. 1929. aasta veebruari alguspäevil esines Polivanov Kommunistliku Akadeemia materialistliku lingvistika alasektsiooni koosolekul ette­kandega „Marksistliku keeleteaduse probleem ja jafeedi teooria”, kus ei jätnud Marri keeleteaduslikust pädevusest kivi kivi peale: Marr teadvat lingvistikast sama palju kui lingvist keemiast. Avaldada tal oma ettekannet ei õnnestunud, selle stenogramm publitseeriti aastaid hiljem (Polivanov 1991: 508–543). Polivanovi ettekanne põhjustas terve kuu väldanud diskussiooni, kus esines üle kolmekümne enamasti Marri-meelse inimese. Selle tulemusel mõisteti Polivanov ajakirjanduses avalikult hukka kui „kodanliku indoeuroopluse” esindaja, tema tööde avaldamine peatati, nende trükiladu hävitati, ning leidmata enam ametialaseid tegutsemisvõimalusi Moskvas ja Leningradis, veetis Polivanov ülejäänud aastad sisepaguluses Kesk-Aasias. 1932. aastal välja antud Keele ja Mõtlemise Instituudi peamiselt üliõpilastest koosnenud „brigaadi” võitluskogumik „Kodanliku salakauba vastu keeleteaduses” naelutas kontra­bandistina kinni muidugi ka Polivanovi (Lartsev 1988: 74–90, 97). Aastal 1937 arreteeriti Polivanov Kirgiisia pealinnas Frunzes (praegu Biškek) ja viidi Moskvasse, kus ta kolmeliikmelise NSV Liidu ülemkohtu sõjakolleegiumi ehk troika kinnisel istungil 25. jaanuaril 1938 mõisteti süüdi Jaapani kasuks spioneerimises ja lasti veel samal päeval maha. Polivanov oli polüglott, kes oskas 18 keele seas ka eesti keelt. Tema Valgast pärit abikaasa Brigitta Nirk õppis Petrogradi ülikoolis, abiellus Polivanoviga 1921. aastal, arreteeriti 1938 kui „rahvavaenlase naine” ja mõisteti Poola luure ­agendina kümneks aastaks vangilaagrisse; surigi ta 1946 Kargopoli laagris Arhangelski oblastis (Ašnin, Alpatov 1997: 137, 140; vt ka Ross 2005: 2191–2193).

Pärast Marri surma 1934. aastal sai Keele ja Mõtlemise Instituudi direktoriks Ivan Meštšaninov, kes püüdis korrastada marrismi kui keelelise analüüsi paradigmat, viia seda mingile selgemalt adutavale metoodilisele alusele, muuta õpetatavaks distsipliiniks. Kui Marr oli olnud piduriteta assotsiatiivne talent (nii mõnegi arvates ka neurootiline inimene), siis Meštšaninov, tagasihoidlik ja meeldiv aadliperekonnast pärit mees, nagu oli pruugiks öelda, püüdis Marri mõtteid nii-öelda teadustöös tarbitavaks teha, aga lihtne see muidugi polnud. Enamasti liuglebki Meštšaninov mööda üldist tasapinda, mööndes ette ja taha, et полный ответ дать пока трудно („lõplikku vastust on praegu veel raske anda” – nt Meštšaninov 1929: 174), või siis viidates Marri mõttekäikudele ja nihutades vastutuse öeldu eest õpetajale. Meštšaninovi teeneks loetakse muuseas seda, et stalinistliku „suurpuhastuse” (repressioonide) käigus aastail 1937–1938 kannatasid tema asutuse töötajad – pooldasid nad siis marrismi või mitte – suhteliselt vähe (Alpatov 2004: 114–115).

Kui Marri teoseid pole eesti keeles ilmunud, siis Meštšaninovi ülevaade „Uus õpetus keelest” avaldati 1949 (selle arvustust vt Vääri 1950). Autor sõnab end „summeerivat” Marri põhimõtteid, kuid teeb seda vaoshoitult, peaaegu mittemidagi­ütleval moel, koheldes leebelt ka Marri kriitikuid. Ta asetab Marri kõrvuti suure Šveitsi keeleteadlase Ferdinand de Saussure’iga, lingvistilise strukturalismi isaga, aga selgitab, et kui Saussure ja tema rajatud Genfi koolkond jälgisid keelelisi mehhanisme nende suletuses, siis marristide põhihuvi on keele elukeskkond, selle sotsiaalne tingitus (Meštšaninov 1949: 16). Teine oluline marrismi propageerija oli nagu Marrgi kaukaasia keelte uurija ja Marri-nimelise instituudi asedirektor Georgi Serdjutšenko, kellelt eesti keeles ilmus brošüür „N. J. Marri osa materialistliku keeleõpetuse arendamises” (Serdjutšenko 1950). Serdjutšenkost sai aastail 1948–1950 üks põhilisi nõiakütte mittemarristide paljastamisel.

Niisiis oli egotsentrilisel Marril endal, aga veelgi enam tema õpetuse pärijail põhiroll marrismi nii-öelda ametliku maine kinnistamisel. Marrism kui valitsev ideoloogia sai kuritegelikult laiutama asuda alles pärast oma looja surma. Stalinistlikus ühiskonnas, mis funktsioneeris sipelgapesana totaalse hirmuõhkkonna ajel, võis mõjuka isiku patronaaž säästa kõige hullemast ja lubada teha enam-vähem rahulikult tööd. On väheusutav, et enamasti ju küllalt alalhoidlikult meelestatud ja oma kitsamal alal tegutsevad keeleteadlased oleksid suutnud Marri lennukaid ideid väga tõsiselt võtta; sageli nad ei tõusnudki Marri mõtlemise hõredavõitu õhuruumi, spekulatiivsete ideede sfääri. Kuid Marrist ja marrismist lähtuv poliitiline eestkoste oli ilmsesti vajalik – ja ega tükki võtnud küljest ka see, kui aeg-ajalt tehti kummardusi Marri tsiteerides või mõnd Marri toetavat artiklit publitseerides. Selliste kummardustega hoitigi ülal marrismi nii-öelda ametlikku mainet ja see kujunes Nõukogude Liidus lingvistide enda loodud ideoloogiliseks kattevarjuks võimalike repressioonide hirmus. Hiljem nimetas Stalin (1950: 37) marristlikku keeleparadigmat Marri õpilaste loodud „araktšejevlikuks režiimiks”, viitega niisiis Aleksander I aegse kindrali jõu­poliitikale. Muuseas oli huvitav see, et Marri õpetuse mõjukaid toetajaid leidus rohkesti just väljaspool keeleteadust. Loodus- ja täppisteadlaste emotsionaalne ­poolehoid pakkus õpetusele tõhusat akadeemilist tuge. Lisaks avaldasid sellele sümpaatiat hariduse rahvakomissar Anatoli Lunatšarski, luuletaja Valeri Brjussov ja mitmed teised avalikud kõneisikud.

Aga nüüd – stalinistliku ühiskonna otsustav tegur ehk seltsimees Stalin isiklikult. Milline oli tema suhtumine marrismi? Marr kõlksutas marksistliku sotsioloogia tunnus­sõnu, aga juba pärast tema surma ilmus 1938. aastal kurikuulus raamat, üle­liidulise kompartei ajaloo lühikursus, millesse oli sisse põimitud 30-leheküljeline essee „Dialektilisest ja ajaloolisest materialismist”, autoriks väidetavalt Stalin ise. Sellest tekstist sai kanooniline eeskiri nõukogulikule filosofeerimisele, tegelikult aga dialektika ohtliku relvaga mängimisele kõigis eluvaldkondades (vt Undusk 2016). Stalin autoriseeris siitpeale oma isikuga nn diamati meetodi. Kuidas suhtus ta Marri õpetusse?

Marristliku keeleteooriaga – nagu järgnevast selgub – oleks olnud väga lihtne klassivaenlaste sõrmi ja päid lõigata. See andis oma vulgariseeritud rakendustes mugava vahendi rünnata ükskõik keda, mis oligi stalinistliku valitsemistehnika põhiprintsiip: tekitada tunne, et süüdi võib jääda igaüks ja keegi ei tohi end tunda turvaliselt (mõeldes Mihhail Kalinini 1938. aastal arreteeritud eestlannast naisele – isegi mitte vormiline riigipea). Hirm on parim korravalvur. Ja näib, et just seetõttu talus Stalin esiotsa Marri keeleideoloogiat, kui ta seda ka avalikult ei õnnistanud. Ta talus seda, lasi sel olla, sest sel oli terroristlik potentsiaal, mida Stalin hästi haistis ja mida sai ehk vajadusel kasutada. Marri viimaseil eluaastail, 1930. aastate algul, andis Stalin ka avalikult märku, et ta on valmis Marri taluma. Nimelt laskis ta end oma ettekandes kompartei XVI kongressil 1930. aastal mõjustada Marri ideedest, väites näiteks, et pärast sotsialismi võitu sulavad kõik rahvuskeeled kokku üheks uueks maailmakeeleks. Mis aga veel tähtsam: kohe Stalini järel esines kongressil teadlaste nimel – osalt gruusiakeelse – sõnavõtuga Marr ise, kes veel samal aastal võeti vastu komparteisse. Et Stalini sallivus marrismi suhtes ei leebunud siiski armastuseks, näitab kas või see, et 1937.–1938. aasta massirepressioonides hävitati nii marriste kui ka nende oponente ning järelikult ei olnud tapatalgute kaalukeeleks lingvistiline meelestatus (Alpatov 2004: 93–94, 113–114).

Oma kõige sõjakamasse järku jõudis marrism pärast Teist maailmasõda, aastail 1948–1949, kui Marr oli juba ammu teises ilmas ja tema mantlipärija Meštšaninov oma õpetaja akadeemilisest pöörasusest väsimas. Verine sõda oli läbi, kätte oli jõudnud taas psühhoterrori ehk ideoloogiliste kampaaniate aeg. 1946. aastal oli kom­partei keskkomitee otsustega rünnatud nii kirjanikke kui ka filmitegijaid, 1948. aastal suunati teravik muusikute, 1949. aastal teatritegelaste leeri jne. Muidugi sihiti iga sellise otsusega tegelikult kogu kultuuri, valdkonna ja konkreetsete ohvrite valik oli enamasti tinglik, esiplaanile asetati mõnikord lihtsamalt hoomatavaid juhtumeid (Leonid Lukovi film „Suur elu”, Vano Muradeli ooper „Suur sõprus”), aga silmas peeti eeskätt kultuuri tumeainet, suurte loojate (Sergei Eisenstein, Sergei Prokofjev jt) kujundatud mentaliteeti, millest oli raskem jagu saada (vt nt Undusk 2013: 49 jm). Üheks võtmedokumendiks oli kompartei keskkomitee 1947. aasta 16. juuli kinnine kiri professorite Niina Kljujeva ja Grigori Roskini „süüasjas”, millega juhatati sisse nõukogude teaduse poliitiline isolatsioon (vt Tannberg 2017). Ilmselt kavatses ka üks osa keeleteadlasi juba mainitud Serdjutšenko ja teiste juhtimisel selles voos oma võimupositsioone kindlustada ning marrismi uue rünnakulainega erialaseid konkurente välja lülitada.

Eesti TA arhiivis on säilinud Serdjutšenko kiri Eesti NSV ­haridusministrile Arnold Rauale 7. märtsist 1950, milles teatatakse, et 24.–27. märtsini toimub Riias Balti liiduvabariikide ja Karjala teadlaste terminoloogiline nõu­pidamine (selle ja järgnevate allikate koopiad eravalduses). Ürituse korraldajaks oli Marri-nimeline instituut ja kirjale lisatud päevakorrast võib näha, et sissejuhatava ettekande peab selle asedirektor Serdjutšenko isiklikult, nimelt teemal „Praegusest olukorrast keele­teaduses ja NSV Liidu rahvuskeelte arengust”. See oli ilmselt mõeldud keelepoliitilise – marristliku – üldmassaažina enne terminoloogia juurde minekut. Eestist telliti ettekanne terminoloogilise töö kohta kogu vabariigis ja kaasettekanne ajalooalase terminoloogia loomisest. Säilinud on sedel Johannes Voldemar Veskile, millega teda Eesti NSV Teaduste Akadeemia IV osakonna akadeemik-sekretäri kohusetäitja Oskar Sepre nimel palutakse nõupidamisel osaleda, ning Serdjutšenko kurjavõitu telegramm Seprele, kus kästakse „aegaviitmata” saata Moskvasse ja Riiga kaas­ettekande teesid. Ilmselt lükkus üritus edasi, sest arhiivis on ka koopia NSVL TA presidendi Sergei Vavilovi 6. mai kirjast Serdjutšenkole, millega kiidetakse heaks Riias toimuv Balti liidu­vabariikide ja Karjala teadlaste terminoloogiline nõu­pidamine – aga nüüd hoopis 22. mail. Ei oska öelda, kas see nõupidamine sai teoks või mitte. Sest kohe raksatas äike.

Stalini „keeleline pööre”

Nimelt ilmus 1950. aasta 9. mai ajalehes Pravda Gruusia TA liikme Arnold Tšikobava teravalt antimarristlik kirjutis, mis algatas üleriigilise diskussiooni: Pravda toimetusse laekus enam kui 200 marristlikku, antimarristlikku ja neid lepitada püüdvat vastukaja, millest igal teisipäeval mõni avaldati – kuni 20. juunil 1950 raksatas äike teist korda, sest sealsamas avaldati Jossif Stalini enese suleteos „Marksismist keeleteaduses”, kus lükatakse Marri õpetus ümber kui täiesti eba­marksistlik jaburdus (selle diskussiooni kohta vt ka Velmezova 2021). Suure juhi „pööret­tekitavale artiklile” (Kask 1950) järgnes juuli ja augusti algul veel paar Stalini lühemat vastust „seltsimeeste” küsimustele samal teemal. Eesti keeles avaldati need ajakirja Looming kolmes numbris (6, 7, 8) ja omaette brošüürina.

Sellega jõudis diskussioon lõpule, sest polnud enam millegi üle vaielda – tõde oli kehtima pandud. Tähelepanelik lugeja märkas juba diskussiooni algul kaht seika, nimelt seda, et arutlus algatati kompartei kõrgeima häälekandja veergudel ja et selle avatakt oli marrismivaenulik. Sellest võis juba üht-teist järeldada. Kogu diskussioon osutuski omamoodi süüdistusmaterjali kogumiseks, et näha, kes kuhu leeri kuulub. Tagantjärele on teada, et Tšikobaval õnnestus Gruusia kompartei juhi Kandid Tšarkviani vahendusel saata Stalinile aprillis 1949 paberile pandud kiri, mis maalis lohutu pildi nõukogude keeleteaduse olukorrast. Aasta hiljem sai Tšikobava kutse tulla Moskvasse ning võeti koos Tšarkviani ja veel paari Gruusia ametimehega vastu ­Stalini suvilas Kuntsevos. Tšikobavale tehti ülesandeks kirjutada ajalehte Pravda artikkel, mida Stalin ise enne toimetusse saatmist korduvalt redigeeris. Stalin omakorda toetus oma lingvistilise maailmapildi kokkupanekul nii Tšikobava kui ka marristide surve alla sattunud Moskva keeleteadlase Viktor Vinogradovi näpunäidetele, ehkki kirjutas teksti ise ja tükati ka isepäiselt, näiteks visates keele välja ühiskondlikust pealisehitusest (Alpatov 2004: 181–182, 185; L’Hermitte 1997; üksikasjaliselt, aga laialivalguvalt valgustab kogu eellugu Ilizarov 2012: 173–218). Mõlemad Stalini keelelised nõuandjad seisid vaateilt lähedal võrdlev-ajaloolisele keeleteadusele, noorgrammatikuile, Marri järgi niisiis – kodanliku keeleteaduse viljelejaile. Veel on teada, et Stalin luges eneseharimise korras enne oma etteastet erilise huviga läbi kunagise Tartu ülikooli professori Dmitri Kudrjavski „Sissejuhatuse keeleteadusse” (1912). Nõnda valmistuti otsustavaks väitluseks.

Sellega murti ühel hoobil lingvistide ausamale osale vastumeelse marrismi selgroog (see oli hea uudis), aga nüüdsest peale, alates 1950. aasta suvest kuni vähemasti Stalini surmani kolm aastat hiljem, pidid keeleteadlased hakkama oma artikleis kohustuslikult tsiteerima „seltsimees Stalini geniaalseid töid keeleteadusest” (see oli halvem uudis), ehkki vähemasti antud juhul esindasid need tervet mõistust. Tšikobava juhtimisel ning Vinogradovi ja Leonid Bulahhovski kaasautorlusel kirjutati uus normatiivne kõrgkooliõpik „Sissejuhatus keeleteadusse” (I–III, 1952–1953), mis oli rajatud võrdlev-ajaloolisele meetodile, Stalini seisukohtadele ja marrismi ümber­lükkamisele. Nii aitas marrism võrdlev-ajaloolisel keeleuurimisel NSV Liidus jalad alla saada.

Mille üle siis tegelikult vaieldi, mis oli marrismi tuum? Marr väitis, et pole mingit mõtet keeleteaduse seniseil põhimõisteil, näiteks keelkondadel, sugulaskeeltel ega nende ühisel algkeelel. Oli harjutud kõnelema näiteks soome-ugri keeltest ja neile ühisest soome-ugri algkeelest, läänemeresoome (eesti, soome jt) keeltest ning nende ühisest algkeelest. Sellist ühest eellasest väljapunguvat ja üha edasi jagunevat bio­loogilist sugulust pole keelte vahel Marri arust üleüldse olemas, sest uued keeled tekivad hoopis kõrvuti olles ja kokkupuuteis, keelte ristumise või ristamise (vn скрещение) tagajärjel, kusjuures uus keel moodustub plahvatuslikult, järsu hüppena üleminekul ühelt kvaliteedilt järgmisele ja kõrgemale: sõnad või nende osad kombineeruvad omavahel, sõnade tähendused muutuvad. On üllatav, kui kirglikult sõdib Stalin oma vastulauses plahvatuse (взрыв) mõiste kasutamise vastu (Stalin 1950: 24–26); olid ju dialektilised hüpped tema õpetaja Lenini üks meelis­kujundeid kõigi ühiskondlike nähtuste seletamisel (vt nt Undusk 2005). Stalin rõhutab seevastu olemuslike keelemuutuste aeglust ja seda, et keelte ristumisel ei teki uus sünteetiline kvaliteet, vaid üks keel väljub sellest võitjana, teine aga sureb tasapisi välja.

Näiteks Marri omal ajal tuntuks saanud seletus udmurdi sõna muźem ’maa’ päritolu kohta oli järgmine: selles kohtuvat udmurdi algne maad tähistav sõna mu ja maad tähistava vene sõna земля tüvi зем (Marr 1936: 131).² See olevat ilmekas näide keelte ristumisest eri etnoste sotsiaalmajanduslikul kokkupuutel. Kohustusliku marrismi aegadel pidi Tartu ülikoolis „aastatuhandeid kestnud naabruse tõttu” rääkima eesti ja läti keele sugulusest (Kask 1950). Või konstrueerigem meile veelgi lähem näide. Eesti ja saksa keel toimlesid aastasadu Baltimail kõrvuti, mistõttu 23–25% eesti sõnatüvedest pärineb alam- või ülemsaksa keelest (Rätsep 1983), rääkimata tuletus­liiteist, sõnajärjest ja muust. Tänapäeva eesti keel pole selles mõttes mingi läänemeresoome keel, vaid pigem eesti ja saksa keele ristand (umbes nagu abielu, kus kaks algselt võõrast inimest saavad kooselu käigus sugulasteks). Sellisel arutlusloogikal on oma mõte, aga ainult siis, kui sellele ei taandata kogu keelelise muutumise protsessi.

Marri järgi olid kõigi häälduvate keelte alglätteks nelja hõimu totemistlikud omanimed ehk neli maagilist algsilpi (sal, ber, jon, roš), mis edasises glotogoonilises (keele­tekkelises) protsessis kombineerusid omavahel, teisenesid ja omandasid erinevas sotsiaalses ümbruses erinevaid tähendusi.

Kõigi keelte kõik sõnad kui üheainsa loomingulise protsessi saadused saavad alguse ainuüksi neljast elemendist, iga sõna ühest või kahest, harvem kolmest elemendist; mis tahes keele leksikaalses koosseisus pole ühtki sõna, mis sisaldaks midagi enamat ikka neistsamast neljast elemendist. Need neli elementi [---] on iga sõna formaalse paleontoloogilise analüüsi alus; ilma säärast analüüsi eelnevalt teostamata, niisiis lahutamata sõna talle vastavaks hulgaks elementideks, üheks, kaheks või enamaks, ei ole võimalik midagi võrrelda – ilma selleta võrdlev meetod ei kehti. (Marr 1936: 16)

„Kõigi keelte kõik sõnad taanduvad neljale elemendile,” sõnab Marr (1933: 11) lapidaarselt ka oma vaimses autobiograafias. Seemneid on küll ainult neli, aga neist kasvavad sotsiaalse pinnase vaheldudes ja seejärel eri sootsiumide kokku­põrkeis täiesti erinevad taimed. Mis tahes keele mis tahes sõna tuumast tuleb hoolika prepareerimise käigus leida vähemasti üks neljast algsõnast – seda menetlust nimetataksegi paleontoloogiliseks meetodiks.

Seisuslikud vastuolud, klassi-idud on ühiskonnas algusest peale olemas ja see ­tingib ka kiired tähenduslikud lahknevused. Aga põhimõtteliselt – nagu näha – on kõik maailma keeled omavahel sugulased, ning mitte laenamise, vaid ristamise kaudu. See kajastus ka Marri töödes, kus võrreldi omavahel mis tahes, ajaliselt ja ruumiliselt distantsilt kõige kaugemaid keeli. Uued keeled sünnivad eri inim­rühmade vaheliste tootmissuhete erilaadist ja sotsiaalsetest kontaktidest: keelte koos­eksistentsist, hõõrdumisest, segunemisest. Rassilised, rahvuslikud ja religioossed erisused langevad keeleloomeprotsessi mõjutajatena täielikult välja, kõik määrab ära materiaalne tootmine, sotsiaalne ümbruskond ja inimrühma asend tootmissuhete süsteemis. Marri teooria üks sümpaatseid jooni oli see, et ta lõi jalad alt suurvene šovinismil, nagu ta ise korduvalt rõhutas; vene keelel ei olnud enam mingeid rahvuslik-rassilisi eeliseid teiste „nõukogude rahvaste” keelte ees. Samuti soodustas see vähetuntud keelte uurimist.

Marri globaalne haare oli juba XIX sajandi lõpul alguse saanud kirglikust soovist leida oma gruusia emakeelele minevikust suuri sugulasi. Nii püüdiski ta tõestada, et kaukaasia keeled moodustavad jafeedi keelerühma, millesse kuuluvad ka välja­surnud sumeri, etruski, heti ja mõned teised keeled, aga samuti baski keel (Marr 1933: 291–292); need on lähedased vanadele semi-hami kultuurkeeltele (heebrea, araabia, süüria jt). Nimed tulenevad siin Noa kolmest pojast Seemist, Haamist ja Jaafetist, kes pärast Piibli veeuputust rahvastasid kolme suguvõsa esiisana kogu maa. Marr leidis ajaloolisele kooslusele viitavaid kontakte Iveria (Gruusia muistne nimi) ja Ibeeria (poolsaar), baskide ja abhaaside (a-baskid), svanide ja Hi-spaania vahel. Eesti sõna raa-mat ajaloolises põhjas nägi ta millegipärast algelemente roš ja ber, kusjuures osis mat kuuluvat ühte ka armeenia sõnaga matean ’raamat’ ja gruusia sõnaga matiane ’kiri’ (Ariste 1950e; vrd Marr 1934: 230). Tartu ülikoolis esitati 1949. aastal kaitsmisele väitekiri eesti keelest kreeka keele lähtekohana, milles seletati näiteks kreeka sõna paralytikos teket eesti väljendeist paras latikas või päris lutikas (Kask 1950). See kõik meenutas sedasama lingvistilist ponnistust, mille võttis pärast Teist maailmasõda Kanadas ette Edgar Valter Saks, püüdes näidata, kuidas „enamikus Euroopa tähtsatest koha-, jõe- ja hõimunimedest on siiamaani äratuntavad vanad soomeugri nimed” (Saks 1966: 218), olgu need siis kas või Alpid ja Alupea, Belgia ja pelgama, Thames ja tammik või Amalune ja maa-alune.

Nelja algsõna ja ristumise mõistega seltsib marrismis veel kolmas vaal – stadiaalsus. Marr eristab keelte arengus nelja universaalset staadiumit vastavalt ühiskondlike suhete arengule, kusjuures keele iseloomu määrab ära see, millises staadiumis ta on tekkinud. Kõige ürgsemad ja seega kõige tugevamate algastme tunnustega on hiina ja keskaafrika keeled, teisel astmel seisavad soome-ugri, turgi ja mongoli keeled, kolmandal jafeedi ja hami keeled, neljandal semi ja indoeuroopa keeled (Marr 1936: 405). Kõige kõrgema astme, näiteks indoeuroopa keeled on tekkinud stadiaalselt madalama astme keelte ristumise tagajärjel – just seepärast otsiski Marr indoeuroopa keeltes maaniliselt jafeetilisi jälgi. Kõigil keeltel on seega ühe­sugune algus, misjärel nad eristuvad sotsiaalselt teisenevate keskkondade toimel, pärast seda aga hakkavad vastastikustes kontaktides üksteisega ristuma, moodustades üha uusi keeli; tulevikus kujuneb nende ristumiste summana välja üksainus, kogu inimkonnale ühine keel. See ei ole ükski olemasolevatest keeltest, vaid midagi täiesti uut.

Muuseas oli Marr seisukohal, et enne kõneldavat keelt valitses inimühiskonnas nõndanimetatud kineetiline ehk liigutuste või käekeel (viipekeel), see tähendab, et mõelda oli (ja on) võimalik ka ilma loomuliku inimkeeleta. See osa kogukonnast, kes õppis esimesena kõnelema, omandas ülejäänute suhtes maagilise ülemvõimu, seega sai keel oma esimese plahvatuse ehk hüppe käigus, artikuleeritud keele tekkides, ühtlasi võimuvahendiks: kõnelejad moodustasid kõrgema klassi. Tuleviku keel saab Marri arust seevastu olema „mõtlemine, mis kasvab looduslikust mateeriast vabas tehnikas”, niisiis ei vaja väljenduseks üldse mingit materiaalset vahendit, isegi mitte häält, ja osutub puhtaks (telepaatiliseks) mõtete lugemiseks. „Nii suured kui ka väikesed keeled on surelikud proletariaadi mõtlemise ees,” kuulutab Marr oma 1931. aasta akadeemilises kõnes „Keel ja mõtlemine” (Marr 1934: 121).

Stalin nimetas seda mõttekäiku „töö-maagiliseks vadaks” ning oli kategooriliselt keele ja mõtlemise lahutamise vastu – mõtlemine saab toimuda vaid keeles (Stalin 1950: 34–35). Sellega seoses esitati Stalinile põnev küsimus kurttummade mõtlemise kohta, millele ta andis saalomonliku vastuse: kurttummad kui „anomaalsed” inimesed „mõtlevad” vaid meeleliste kujundite tasemel, väljaspool seda on nende mõte tühi, „tal puudub igasugune sisu, s.t. teda pole olemas” (Stalin 1952: 41–43).

Mida saab Marri skeemist välja lugeda? Marr räägib keele arengust kui peamiselt tähenduslike osiste muutumisest sotsiaalse ümbruse toimel, põhirõhk on semasioloogial ehk semantikal, tähendusõpetusel, täpsemalt – sotsioloogilisel semantikal. Tema lähtepunkt on neli keelelist algrakku ja nende muutumine ajaloos inimese ühiskondliku tegevuse toimel. Grammatikast on eelistatud süntaks ehk lause­õpetus, mis sai ühtlasi keele stadiaalse taseme näitajaks (selle aspekti arendas marrismis välja Meštšaninov), üldse pole juttu morfoloogiast ehk vormiõpetusest, sõna olemis­seadustest. Või üldisemalt väljendudes: Marr räägib ainult sellest, kuidas keel muutub, aga vaikib sellest, miks ja kuidas keel püsib.

Ja veel üks tähtis moment. Marri keeleõpetus kujunes välja enne marksistliku ideoloogia võitu Venemaal, aga kui see võit oli saabunud ja viimaks ka Nõukogude Liit moodustatud, siis hakkas Marr oma teooriat võõpama dialektilise ja ajaloolise materialismi mõistevaraga. Marx kõneleb ühiskonna majanduslikust baasist (tootmisvahendid ja tootmissuhted) ning selle pealisehitusest (kultuur ja tema institutsioonid), kusjuures pealisehitus peegeldab majanduslikku baasi ja sõltub sellest, ehkki avaldab sellele ka tagasimõju. Ja igati mõistetavalt paigutas Marr keele ühiskondlikku pealisehitusse. See tähendab, et kui majandusliku baasi muutudes pealis­ehitus muutub, siis muutub ka seda peegeldav keel, teisisõnu – sotsialismis ei kõnelda enam sama keelt mida feodalismis või kapitalismis, sest nüüd on valitsev klass töörahvas ja sõnade tähendused teisenevad vastavalt töörahva vaatevinklile: näiteks hobune kui ratsu on rüütli jaoks muu tähendusega loom kui kaarikuga sõitva kodanlase või põllul kündva talupoja jaoks. Märgilise tähtsuse omandab proletariaadi omailm (sks Umwelt), kui kasutada Jakob von Uexkülli sõna.

Ja see oligi Stalini arust see peamine mädapunkt, millele ta oma rünnaku rajas. Marr rõhutas keele ajaloolist muutuvust, Stalin tõi välja keele püsivuse tegurid. Miks on keeled ajaloos nii kaua säilinud? Stalin väitis, et keel ei ole pealisehituse osa, ühe või teise baasi kujundatud moodustis, vaid on midagi võrratult vastupidavamat kui baaside vaheldumine. „Keele sünnitajaks ei ole üks või teine baas, vana või uus baas antud ühiskonnas, vaid kogu ühiskonna ajaloo ja baaside ajaloo käik sajandite vältel” (Stalin 1950: 5). Keelt ei maksa segi ajada kultuuriga, keel on muutuva kultuuri­keha sitke sõltumatu roots. Ühiskondliku formatsiooni vaheldumine, mis asendab küll pealisehituse ja loob uue kultuuri, ei too kaasa keele väljavahetamist. Keel ei ole kunagi seisuslik, ühe klassi omand, vaid teenindab ühiskonna kõiki – ka reaktsioonilisi – kihte, rahvuskeel on klassideülene, üldrahvalik. Puškini eluajal valitses Vene ühiskonda aristokraatia, aga vene keel on ka proletariaadi võimul olles ikka põhiliselt seesama Puškini keel. Ja veel: „Keele püsivus on seletatav tema grammatilise ehituse ja sõnavara põhifondi püsivusega” (Stalin 1950: 22).

See näib olevat terve mõistuse hääl, mis leiab tunnustust ka tänapäeval. Sõnavara võib keeles olla väga voolav, teiseneda koos argipäeva nõuetega, aga keele morfoloogiline struktuur, mis väljendub näiteks sõnade käänamise ja pööramise seadustes, on üllatavalt püsiv läbi sajandite. Keele sõnavaras eristas Stalin põhifondi (põhi­sõnavara) ja selle tuuma ehk juursõnu, kõige vanemat ja kestvamat ollust, mis on aluseks uuele sõnatuletusele. Niisiis paigutas ta oma kiviheitemasina keeleajaloolisele fundamentalismile, allutas sotsiaalselt muutliku semantika morfoloogiale ehk keele sisemisele seaduspärale, seejuures rõhuga rahvusliku emakeele kultuurilisel autonoomsusel. Mis võiks meil praegugi selle vastu olla?

Eesti teaduse kollektiivne kõneisik ehk Eesti NSV TA reageeris Stalini „geniaalsele” lingvistikale täpselt aastase hilinemisega. Kui Tartu ülikooli ­juhtivad keeleteadlased, professor Paul Ariste ja dotsent Arnold Kask olid Stalini „uue” õpetuse valguses oma marristlikku pattu kahetsenud ja suurele juhile kiitust avaldanud juba 1950. aasta suvel (vt edaspidi), siis akadeemia võttis justkui aja maha, et oodata ära kogu mullistuse lõpptulemus – alati võis karta, et kõrgemalt poolt tehakse mingeid täiendavaid korrektiive. Oodati eeskätt NSV Liidu TA keele- ja kirjandusosa­kondade sessioonil vormunud seisukohta 1950. aasta novembrist. Kui oli selge, et marristid enam pead ei tõsta, siis korraldati 1951. aasta 16.–17. juunil Tallinnas Teaduste Akadeemia nn kultuurisaalis Sakala tänav 35 (praegune kaitseministeeriumi hoone Sakala 1) teaduslik sessioon, mis oli pühendatud Stalini keelealaste tööde ilmumise esimesele aastapäevale. Juba enne sessiooni algust ilmus meeleolu ettevalmistavaid publikatsioone. Keele ja Kirjanduse Instituudi uus direktor, Kaukaasias Punasel Lagedal sündinud Heinrich Tobias refereeris Stalini mõtteid ja kirjutas oma asutuse „perestroikast” stalinliku keeleõpetuse paistel, seejuures vene keele osakonna avamisest (Tobias 1951a, 1951b). Sama instituudi teadustöötaja Magnus Kindlam (1951) vaatles uudissõnade juurdumist või juurdumatust keelde – ikka Stalinilt tuge saades. Põllumajanduse instituudi aspirant Oskar Priilinn (1951) vaagis Stalini keeleõpetuse mõju bioloogiale, tuues esile selles sisalduva ühisosa Trofim Lõssenko ja Olga Lepešinskaja ideedega.

Sessiooni avas akadeemia president Johan Eichfeld, sõna said kaks külalist Venemaalt: ajakirja Voprossõ filosofii peatoimetaja Dmitri Tšesnokov ja Moskva keeleteadlane Boriss Serebrennikov, keda marristid olid tema kriitikanoolte pärast taga kiusanud (vt Alpatov 2004: 165–167), kes aga nüüd hakkas tegema kiiret karjääri, kujunedes muu seas väljapaistvaks fennougristiks. Koos Vinogradoviga juhtis Serebrennikov marrismi teoreetilise kummutamise vägesid, toimetades trükki ligi tuhande­leheküljelise suure autorkonnaga koguteose „Marksistliku keeleteaduse vulgariseerimise ja moonutamise vastu” (I–II, 1951–1952), kus ka marristid pidid oma uut meelsust näitama. Eestit esindasid sessioonil Arnold Kask ja põhiettekandega Ajaloo Instituudi direktor Gustav Naan, kes valiti järgmisel päeval pärast oma esinemist Eesti NSV TA liikmeks ja ühtlasi selle asepresidendiks. Kui Tšesnokov välja arvata, siis kasutati kõigi ettekannete pealkirjades geniaalsuse-epiteeti – „Stalini geniaalsed tööd”. Eesti Telegraafi Agentuuri sõnumis meenutatakse Stalini geniaalsust isegi kaheksal korral (Eesti NSV… 1951).

Naani ettekanne avaldati ajakirjanduses enam-vähem täispikkuses nii eesti kui ka vene keeles (arvatavasti pidaski ta selle vene keeles), aga midagi isikupärast see ei sisaldanud, jäädes üsna nahkseks kokkuvõtteks Stalini kirjapandust (Naan 1951). Eriti silmatorkavalt eitas Naan keele plahvatuslikku hüpet uues sotsiaalses formatsioonis. Lühendatult avaldati ka Serebrennikovi kõne, mis pakkus andmeid eelneva aasta marrismivastasest kampaaniast Venemaal. Järeldus oli eesti teadlastele soodne: „Tuleb igati tõhustada soome-ugri keelte võrdlevat ajaloolist uurimist” (Serebrennikov 1951). Sügiseks ilmus eesti keeles Viktor Vinogradovi brošüür, kus rinnastatakse põhiosas korrektselt mõlema vaidleva poole väiteid ja tuuakse keeleajaloolisi näiteid, järgmisel aastal jõudis letti teine samalaadne üllitis (Vinogradov 1951, 1952). Ja loomulikult ei saanud enam ka baasist ja pealisehitusest kõneldes mööda vaadata Stalini keelearutelust (Konstantinov 1951).

Teaduste akadeemia jälgedes pidi oma sõna sekka ütlema ka Eesti Nõukogude Kirjanike Liit, kes korraldas teadusliku konverentsi sama aasta 28. ja 29. septembril. Sel esinesid ettekannetega Heinrich Tobias, Tartu ülikooli kirjanduskateedri juhataja Karl Taev, EK(b)P KK Partei Ajaloo Instituudi tõlkesektori juhataja Arnold Miller ja tooni­andvana tollal veel haridusministeeriumi inspektor, üliõpilane Endel Sõgel, kes järgmisel aastal alustas oma kaua kestnud kirjandusliku korravalvuri karjääri Keele ja Kirjanduse Instituudis. Et Sõgel valmistub hüppeks käsknikukohale, seda ennustas juba tema ajalehes Edasi juunikuus avaldatud 13-osaline järjejutt „Rahvalikust ja rahvavastasest kirjandusest”, milles ta saatis suurema osa XX sajandi alguse eesti kirjandusest ajaloo prügikasti. Ka konverentsil kõneles Sõgel võitleval toonil eesti kirjanduspärandi ebapiisavast ümberhindamisest ega hoolinud oma asja ajamisel loogikast. „Seltsimees Stalin näitab, kuivõrd naeruväärsed olid omal ajal mõnede inimeste mõtted kõrvale heita eelnevate sugupõlvede poolt loodud tehnika, et lõhkuda nn. „kodanlikud” raudteed ja ehitada nende asemele uued, nn. „proletaarsed” raudteed” (Sõgel 1951). Seda öelnud, hakkab ta silmagi pilgutamata lõhkuma eesti kirjanduse kodanlikku raudteed (Jannsenid, Tuglased, Hindreyd, Gailitid jt) ja ehitama uut nn proletaarse kirjanduse varal. Palju sealt võtta ei olnud, Sõgla sõrendatult trükitud etteheiteks Tartu ülikoolile jäi see, et kirjanduse õppeprogrammi pole võetud Viktor Kingissepa loomingut.

Ettekannete ja neile lisandunud sõnavõttude kokkuvõtetest Sirbis ja Vasaras on näha, et Stalini sõnumi positiivne potentsiaal pole eesti literaatidele pärale jõudnud, sest viitega Stalinile võidakse kindlustada seisukohti, millest Stalin oli oma keelemanifestis pigem eemaldunud (Seltsimees Stalini 1951a). Nii näiteks püüdis Miller inimkonna tulevase ühiskeele edendamise tähe all määratleda vene keelt nõukogude „tsonaalse” ühiskeelena. Stalini keeletöödest oleks olnud kõrvale panna nii mõndagi sellist, mida saanuks ära kasutada eesti kirjakultuuri järjepidevuse tugevdamiseks, seda aga ei tehtud – eeskätt otsiti võimalusi selle lammutamiseks. Kohapealsete funktsionääride panus kultuuri lagundamisse tuli üsnagi selgelt ilmsiks – võtkem seda kui hoiatust.

Konverentsil sõnelesid üksteist kritiseerides luuletajad (vt nt Kotta 1951), ent olulisem oli Johannes Aaviku keeleuuenduse kui „kurnajate klassi keele” sünnitamiskatse hukkamõist eeskätt Huko Lumeti suu läbi. Sellega oligi kätte jõudnud murde­punkt keeleuuenduse talumise ja keeleuuenduse mahatallumise vahel. Avapaugu oli juba aasta varem teinud Tartu üliõpilane Rein Kull (1950), kellele see oli ilmselt katse pesta maha oma Saksa sõjaväe abiteenistuses olemise „süüd”; eksmatriku­leerimisest see igatahes ei päästnud. Nüüd läksid käiku kompartei kahurid. Keele­uuenduse väärtusetust paljastas Lumet ka teatritöötajate koosolekul (Seltsimees Stalini 1951b). Demagoogile kohaselt rakendas Lumet oma teenistusse kiiksuga näivvõrdlusi, kui näiteks tuvastas, et Aadu Hindi „Tuulise ranna” esimese osa kokku kolmesajal leheküljel on vaid paarkümmend Aaviku-aegset uudissõna (Lumet 1951). See pidi ­näitama nende vähesust (vrd omavahel arve 300 ja 20!), aga näitas ju tegelikult Hindi üsna mõõdukat mõjustatust Aaviku loodud keelest. Teine, kes oma sõnavõtus ­käsitles „kodanliku keeleuuenduse reaktsioonilisust”, oli Kristjan Kure (Seltsimees Stalini 1951a: 2), endine Marri jünger, kes nüüd oli sunnitud oma kirge taltsutama. Aga keeleuuendust võis haavata nii Marri kui ka Stalini relvaga. Pöör­dugemgi tagasi marrismi juurtele.

Marrismi jõudmine Eestisse

Marrismi maaletoomist Eestisse 1940. aastal saab siduda just Kristjan Kure (1890–1961) nimega (järgnevas toetun tema isikutoimikutele Rahvusarhiivis aastatest 1940–1947: RA, EAA.5311.3/51.869; ERAF.1.6.1440). Ahja vallas sündinud mehest sai pärast Treffneri gümnaasiumis käimist kooliõpetaja, kes võttis sõdurina osa Esimesest maailmasõjast ja veetis kolm aastat sõjavangina Austria-Ungaris. 1918. aastast töötas ta Nõukogude Venemaa sõjaväehospidalides, algul Orjolis ja pärast komparteisse astumist 1920 haiglapolitrukina Kupjanskis. Aastail 1922–1925 õppis ta Leningradi Eesti Pedagoogilises Instituudis (seda lõpetamata) ja õpetas 1922–1930 ühtlasi eesti keelt ja kirjandust Kommunistliku Ülikooli Leningradi osakonnas. Alates 1926 töötas ta Leningradi Herzeni-nimelises Pedagoogilises Instituudis assistendi ning alates 1929 eesti keele dotsendina. 1938. aasta algul vabastati Kure sellelt ametikohalt seoses eesti keele kaotamisega õppeplaanist.

Siinse teema seisukohalt on tähtis asjaolu, et 1931. aasta kevadel astus Kure Kommunistliku Akadeemia Leningradi osakonna aspirantuuri, kus ta rohkem kui aasta vältel tegi uurimistööd Marri otsesel juhendamisel. 1932. aastal viidi tema aspirantuur üle Keele Teadusliku Uurimise Instituuti. Seal õppis ta koos Eduard Pälliga, kirjutades kuus aastat hiljem maha lastud Leon Bašindžagjani juhendamisel rangelt marristliku seminaritöö „Sõnade tähenduse muutumisest”, mis ilmus 1935. aastal eestikeelses ajakirjas Leegid (Päll 1980: 88–90). Muuseas pärineb Pällilt teade, et Kure esinenud ühel vaidlusõhtul talle pahandusi toonud sõnavõtuga Marri nelja maagilise algsõna vastu. 1935. aastal omistati Kurele väitekirja kaitsmata keele­teaduste kandidaadi kraad, selleks ajaks oli ta Leningradis jõudnud (osalt kaasautorina) avaldada mitmeid eesti keele õpikuid ja lugemikke. Aastail 1935–1938, niisiis juba pärast Marri surma, oli Kure Keele ja Mõtlemise Instituudi doktorantuuris, kuid katkestas selle õppetöö suure koormuse tõttu. 1938. aastal sai temast selle asutuse vanem teaduslik töötaja soome-ugri keelte alal. Selsamal 1938. aastal vangistati ja visati parteist välja Kure abikaasa, inglise filoloog Melanie Rauk (kes oli aastail 1911–1924 elanud ja õppinud Kanadas ning kelle õde jäigi sinna alaliselt elama), mistõttu inkrimineeriti ka Kurele „suhted rahvavaenlaste ja välismaaga” ning võeti talt ühtlasi ära partei­pilet. Kui Rauk aasta pärast vabastati ja partei liikmeks ennistati, taastati ka Kure liikmesus, kuid koos valju noomitusega selle eest, et ta oli lävinud süüdi mõistetud eesti kommunistide Hans Pöögelmanni ja Richard Majakuga. 1941. aasta aprillis see noomitus tühistati.

Pärast Eesti okupeerimist ja inkorporeerimist Nõukogude Liitu määrati Kure ­aastal 1940 tööle Tartu ülikooli, kus ta sai sügissemestri algul õppeprorektoriks ja marksismi-leninismi aluste kateedri juhatajaks, ühtlasi kogu ülikooli ühiskondlik-poliitilise ümberkasvatamise juhiks. Psühholoogiliselt lihtsameelse Kure tegevust ülikooli poliitkomissarina on Ants Oras (2002: 86–97) kirjeldanud üsna mõrult groteskses stiilis. Kure pidas loenguid marksismist-leninismist ning keeleteaduse alustest, viimaseist ta oma sõnul selsamal moel, nagu ta oli neid pidanud juba Leningradis Marri instituudi vanemteadurina alates 1938. aastast – niisiis marristlikus vaimus. Ilmselt võibki neid 1940. aasta loenguid nimetada marrismi esimesteks sammudeks Eesti pinnal. Hinnangu on neile andnud Paul Ariste, kes Kuresse kui inimesse suhtus muidu üsnagi soosivalt:

Käisin kuulamas ta loenguid ja ette­kandeid marristlikust keeleteadusest. Need olid naiivsed. Eesti keelest võetud näidetega püüdis ta näidata, kuidas kõik sõnad taanduvad Marri fantaseeritud algsõnadele. Ei või öelda, et ta oleks lausa hukka mõistnud meil kehtinud võrdlev-ajaloolist keeleteadust, kuid ta püüdis näidata, et see meetod on vale ning kodanlik. (Ariste 2008: 225)

Rootsi keele professor Per Wieselgren (2002: 193) annab Kurele hävitava hinnangu: „Tema eruditsioon teaduste alal võrdus nulliga. Ükskõik milline eesti põhikooliõpetaja oleks teda ületanud. [---] Marksismi-leninismi professorina huvitus Kure eriti marksistliku keele­mehe Marri teooriatest tulevikus toimuva kõigi keelte ühtesulamise kohta Nõukogude Liidu võidu läbi kapitalismi üle.” Selles hinnangus heiastub läbinähtavalt Kure 20. oktoobril 1940 Emakeele Seltsis peetud ettekanne, mida ajaleht refereeris pealkirja all „Kord kõnelevad kõik inimesed ühist keelt” ja mille põhitees oli see, et keeled sõltuvad vaid sotsiaalsetest oludest ning ühetaolisesse – nõukogude – olustikku istutatud eri rahvad hakkavad seega paratamatult kõnelema ajapikku ühte ja sedasama keelt (Kure 1940).

Endiste ajakirjade Eesti Keel ja Eesti Kirjandus asemele asutati 1941. aastal uus nõukogude ajakiri Eesti Keel ja Kirjandus, millest jõudis kuni Saksa vägede saabumiseni ilmuda viis vihku. Ajakirja esimese numbri lüheldane avakirjutis oli Kure „Mõtlemine ja keel ning nende ühiskondlik alus”. Selles tsiteeritakse peamiselt Marxi ja Engelsit ning tuuakse ära „Saksa ideoloogiast” nopitud aforism, mida marristid ja stalinistid kordasid lakkamatult ning mida kümmekond aastat hiljem kasutas relvana ka Stalin: „Keel on mõtete vahenditu tegelikkus [Stalini teksti tõlkes: vahetu reaalsus]” (Kure 1941: 7; vrd Stalin 1950: 34). Stalin tähistab sellega keele ja mõtlemise lahutamatut seost, mida aga tähistab sellega Kure – pole aru saada. Kohe seejärel tsiteerib ta Marri. Kirjutise põhipaatos peitub tõdemuses, et keel saab tekkida vaid tööprotsessi hõivatud olendil ehk inimesel. Sama ajakirja kolmandas numbris ilmus Ariste kirjutis „Lastekeele semasioloogiast”, mille aluseks olid päevikumärkmed oma tütre Marju-Ilona keelelisest arengust 1933. aastal mõne kuu jooksul enne kaheaastaseks saamist (Ariste 1941). Marri nime selles huvitavas töös ei mainita, kuid sõnade tähenduses toimuvate arengunihete kirjeldamine viitab Marri metoodika eeskujule.

Ajakirja teises numbris kirjutas Leningradi teadlane Dmitri Bubrich (Bubrihh) soome-ugri keelte uurimisest Nõukogude Liidus. Bubrich töötas aastail 1934–1949 Marri-nimelise Keele ja Mõtlemise Instituudi soome-ugri sektori juhatajana ning pidi seega tundma oma alluvuses tegutsenud Kuret. Bubrich tõstabki esile teoreetiliselt teenekat instituuti, mida tol ajal juhatas Meštšaninov, ja – ehkki ta ­polnud reaalses uurimistöös marrist, vaid marrismi ohver – määratleb keelt marristlikus vaimus. Siin on esindatud sellised tuntud motiivid nagu keel kui pealis­ehitus, keelte stadiaalne areng ja süntaks keele arenguastme kriteeriumina:

Keelt vaadeldakse kui peale-ehitist, mõtlemise kaudu, ühiskonna materiaalsel baasil. Ühtne, üldinimlik astmelt astmele tõusev ühiskonna materiaalse baasi arenemise protsess tingib lõppude lõpuks ka ühtsa, üldinimliku astmelt astmele tõusva keele arenemise protsessi – ühtsa keeleloomingu protsessi. Ühed inimesrühmad on selle protsessi plaanis rohkem edasi jõudnud kui teised. See protsess ilmneb kogu oma jõuga lause­ehituse alustes. (Bubrihh 1941: 86)

Juhtivaid nõukogude keeleuurijaid Marri ja Meštšaninovit mainib samas numbris ka Julius Mägiste (1941: 103).

Marri instituudi direktorilt Meštšaninovilt tõlgitakse sissejuhatav peatükk sama instituudi väljaandest „Üldine keeleteadus”; tõlget ei jõuta lõpuni avaldada, sest enne seda peatab ajakiri oma tegevuse. See on Marri teenete mõõdukas apoloogia, mille kulminatsiooniks on väited, et keele vormistiku asemel tuleb keskenduda sõna tähenduslikule seosele ühiskondlike arenguetappidega ning liikuda keelte võrdlemiselt edasi keeles sisalduva ajaloolise ainese analüüsile (Meštšaninov 1941).

Eesti teadlastest paistis marrismi saladustesse põhjalikumalt süvenevat ajakirja Eesti Keel ja Kirjandus innukaim kaastööline Valter Tauli ja seda kindla põhjusega: nimelt lootis ta marrismis leida tuge keele teadliku kujundamise ideele. Aaviku keele­uuendus ei olnud veel põlu alla langenud, Taulit paelus keelekorralduse teema ning ta oli veendunud, et „uute tüvisõnade hankimise moodustuseks tulevikus on kahtlemata sõnade loomine „kunstlikul” teel” (Tauli 1941a: 126). Tauli tutvustab Marri seisukohti üksikasjaliselt A. Rožanski venekeelset artiklit refereerides, peatudes pikemalt kineetilisel ehk käekeelel, niisiis häälikulise keele eellasel („käekeel on mõtlemine kätega”), ja toonitades, et ka Marr räägib „tuleviku ühiskeele kujundamisest” (Tauli 1941b: 165, 169).

Marri isikule ja õpetusele pani eesti kirjakultuuris krooni pähe Leopold Silber­stein (1900–1941), Berliinist pärit juudi soost slavist, kes 1933. aastal oli sunnitud Hitleri eest põgenema Tšehhoslovakkiasse, külastas 1936 Tartut ja sai judaistikaprofessori Lazar Gulkowitschi eestkostel 1937. aastal Tartu Ülikooli tšehhi keele ja kultuuri lektoriks. Silberstein esines hoogsalt ettekannetega akadeemilistes seltsides (võrreldes näiteks eesti ja tšehhi rahvuslikke liikumisi) ning publitseeris Eesti ajakirjanduses (nt artiklid tšehhi kirjandusest Loomingus). Ta hakkas Ariste juures õppima eesti keelt ning Ariste tunnistuse järgi sai selle kiiresti selgeks, hääldas laitmatult ja kirjutas vaid väheste vigadega (vt Herrmann 2015: 237–238, 331). Eesti­keelses omaeluloos 2. juulist 1940, mis oli lisatud taotlusele saada Eesti kodanikuks, kinnitab Silberstein, et peab ettekandeid ja kirjutab ka oma „kirjanduslikke töid otse eesti keeles” (RA, ERA.14.15.3759), ehkki Loomingus avaldatu oli ilmselt suuresti Johannes Semperi tõlge. Sarja „Suurmeeste elulood” tarvis saatis tema abikaasa Jenny (snd Herrmann), kes külastas Eestit aastal 1938, Tartu Ülikooli üld­ajaloo professori Peeter Tarveli tungival palvel oma doktoritöö põhjal kokku pandud käsitluse krahv Mirabeaust, mis ilmuski esmalt eesti tõlkes (Hermann 1940), saksa keeles alles 2013 (vt Herr­mann 2012: 171). Leopold Silberstein koostas sama sarja tarvis käsikirjas pooleli jäänud teksti Jan Amos Komenskýst. Ta lahutas oma abielu Jennyga 1939. aastal ja abiellus jaanuaris 1940 Tartu Ülikooli lõpetanud Tallinna vandeadvokaadi Malka Schli(e)f­steiniga, kes astus sama aasta sügisel NKVD teenistusse, paistes kuulu järgi silma oma julmusega (vt Raid 1954: 240). Nõukogude ajal õpetas Silberstein Tartu ülikoolis vene keelt. Nii Gulkowitsch kui ka Silberstein olid nende mõnekümne juudi seas, kes jäid pärast Saksa vägede sissetungi Tartusse ja hukati seal 1941. aasta juulis.

Ajakirja Eesti Keel ja Kirjandus 1941. aasta veebruarinumbris avaldas Silber­stein oma viimaseks jäänud kirjutise „Nikolai Jakovlevitš Marr – Nõukogude Liidu suur keeleteadlane”. See on kõrgstiilne ülistuslaul universaalgeeniusele, Descartes’i ja Leib­nizi mantlipärijale, kelle kõikehõlmav õpetus annab kogu inimkonnale uue maailmapildi. Teisalt aga pakutakse päris head ülevaadet Marri ideede kujunemisest ja nende põhilistest jõujoontest, kusjuures välditakse nii-öelda ohtlike momentide (nt nelja algsõna) esitust. Silbersteini olid juba Prahas paelunud rassiprobleem ja rassistlikud teooriad, mida ta vaagis aasta varem Tallinnas ilmunud saksakeelses brošüüris, kus muuseas tõrjutakse Gregor Mendeli ja August Weismanni rajatud geneetikat kui rassilise determinismi hooba ja tuuakse sellele vastukaaluks Jean-Baptiste de Lamarcki õpetus elu jooksul omandatud tunnuste päritavusest (Silberstein 1940: 12–16). See on arusaam, millega ta ennetas pärast Teist maailmasõda Nõukogude Liidus tuule tiibadesse saanud lõssenkismi (vt edaspidi). Ja sel foonil pole imestada, miks Silberstein maalib Marri kui „võimsat antirassisti”, kes eitas indoeuroopa keelte sarnasust neid kõnelevate rahvaste rassilise ühtsuse alusel ja ühtlasi indoeuroopa algkeelt (Silberstein 1941: 92, 99). Geneetilise suguluse asemel rääkivat Marr keelte sarnastumisest ehk sugulaslikkuse tekkest sotsiaalmajanduslike kontaktide taga­järjel, ühiskondlike ja keskkonnategurite mõjul. Oma artikli eelviimases lõigus teeb Silberstein kummarduse Tartu ülikooli prorektorile Kurele kui Marri instituudi kasvandikule ja marristliku mõtlemisviisi tagatisele Eesti kõrghariduses.

Marrism sai Eesti kõrgkoolis taas kohustuslikuks pärast Teist maailmasõda uue Nõukogude okupatsiooni tingimustes. Et Ariste oli 1945. aasta maist kuni 1946. aasta maini arreteeritud, siis luges keeleteadust Tartu ülikoolis taas Kure, kes töötas sel ajal küll juba Tallinna asutustes ning külastas Tartut iga kahe nädala tagant (Vääri 1991: 88–89). Loomupäraselt jätkas ta marristliku vaimu levitamist. Ariste naastes ta lahkus Tartust, kuid andis marristliku kampaania kõrghetkel Tallinna Õpetajate Instituudi direktorina sellele hoogu ajakirjanduses (nt Kure 1950c). Ka Ariste ei olnud pärast vanglavintsutusi enam päris endine mees, vaid rüütas oma mõtteid osalt marristlikku kuube. Ta ise on meenutanud: „Loenguid pidi pidama Marri keele­teaduse vaimus. Teine asi oli, kas ise seda õpetust uskuda või mitte, aga tudengitele tuli seda tuupida. Lausa hädaohtlik oli rääkida keelte sugulusest ja alg- või lähtekeelest.” (Ariste 2008: 277) Aastal 1947, kui Leningradis peeti maha üle­liiduline soome-ugri keeleteaduse konverents, külastas Ariste Marri instituudi direktori Meštšaninovi kodu.

Seinal olid kõrvu J. Stalini ja N. Marri portreed. Mõlemal oli pühenduskirjutis I. Meštšaninovile. Raamatud olid riiulil keelkondade või keeleteadusharude järgi. ­Silmitsesin iberokaukaasia keelte kohta olevaid teoseid. Riiulil oli ka N. Marri prantsus­keelne teos kartveli keelest. Võtsin selle kätte. Esi­lehel oli kirjastusfirma kõrval SJ, s.o. Societas Jesu. Küsisin akadeemik Meštšaninovilt, kuidas on see võimalik, et jesuiidid on avaldanud kommunisti teose. Akadeemik vastas, et N. Marr oli ise ka jesuiit! (Ariste 2008: 279)

Aastal 1948 hakkasid üle NSV Liidu puhuma eriti jäised tuuled ja marrismi ­sunniti ülikoolides õpetama käsukorras sellele pühendatud erikursuste raames (vt Kasjan 2008: 100–113). 1949. aasta maikuust pärineb NSV Liidu TA presiidiumi otsus, milles öeldakse, et nõukogude keeleteaduse areng saab kõne alla tulla üksnes „N. J. Marri poolt märgitud teel” (Raag 2008: 234; Thomas 1957b: 347). Tartu ülikoolis võeti 1950. aasta suveks plaani teaduslik sessioon teemal „Keele­sugulusest Marri uue keeleõpetuse järgi” (Vääri 1991: 95). Keegi ei osanud ette näha, et tol suvel nõuti juba hoopis teist sorti jutte.

Ehkki marristlik sundus kehtis vähem kui paar aastat, lõi see haavu nii mõnessegi isikulukku. Tartu ülikooli dotsent Arnold Kask avaldas 1946. aastal igati usaldusväärse, rikkaliku faktograafiaga ülevaate eesti keele ajaloolisest arengust keskkooli XI klassile, mille avangusse oli sisse monteeritud lühiülevaade „akadeemik N. Marri” vaatest kineetilisele keelele kui häälikulise keele eellasele. Paaril leheküljel tehakse veel juttu keelest kui pealisehitusest, mis sõltub tootmisprotsessist, ning tsiteeritakse Marxi ja Engelsit. Edaspidi aga käsitletakse keelkondlikku sugulust kõigiti vana­moeliselt võrdlev-ajaloolises vaimus, tutvustatakse kümnel leheküljel põhjalikult Aaviku keeleuuendust, mainitakse teisigi poliitilisse pagulusse läinud teadlasi, Oskar Looritsat ja Andrus Saarestet, samuti Elmar Muuki, kellest polnud veel teada, et ta suri Siberi vangilaagris (Kask 1946: 3–6, 78–88, 94). Teose vastutavaks toimetajaks oli Kristjan Kure. Tema vastutada oli ka raamatu mahult ligi poole võrra vähendatud uustrükk, mille sissejuhatuses antakse juba otsesõnu teada, et ülevaade toetub „peamiselt” Marri seisukohtadele (Kask 1949: 3) – mis oli tegelikult ilus vale, sest midagi eriliselt marristlikku ei saanud raamatust nüüdki avastada. Alapeal­kirjades oli sajanditele lisatud ühiskondlike formatsioonide nimed („feodaalaegne eesti keel”, „eesti keel kapitalismiajastul”), kuid need jäid vaid tühjadeks siltideks, mida Kask (1956: 10) ise hiljem küll kahetses. Sisulised kaod tulenesid peamiselt mahu vähenemisest ja mõningaist hinnanguist. Nii näiteks vahendatakse keeleuuendust juba taunivas raamistuses nimesid nimetamata, nagu ka Eesti Vabariigi aegset keelekorraldustööd, ja lõpetatakse teos „tabava” märkusega Stalinilt. Juba Pravda diskussiooni täishooga käies esines Kask veel 21. mail 1950 Emakeele Seltsis Marri-meelse ettekandega eesti kirjakeele klassiolemusest, detsembrikuus mõisteti marristlik väär­õpetus samas seltsis ühiselt hukka (Ahven 1955: 11). Oma üldisest ettevaatlikkusest hoolimata ei õnnestunud Kasel vältida marristi nime. Järgmisel aastal juhendas ta aga juba kooliõpikute „restaliniseerimist” (vt edaspidi).

Veelgi raskem ja omamoodi tragikoomiline oli Ariste tõmmatud loos. Ariste tõrkus tükk aega midagi Marri kohta kirjalikult avaldamast, kuid 1949. aasta kevadel professoriks saades tuli see kohustuslik andam ikkagi tuua. Ta tutvustas ajaloo-keele­teaduskonna õppejõudude seminaril Meštšaninovi artiklit „Olukorrast keele­teaduses”, kus seatakse rööbiti „keeleteadlase-arheoloogi” Nikolai Marri ja agro­bioloogi Trofim Lõssenko „pöörettekitavad” vaated, mis vastanduvad „veismanistlikele”, see tähendab, geneetilis-rassistlikele seisukohtadele; samal koosolekul refereeris Kask teise juhtiva marristi, Fedot Filini artiklit (Palmeos 1949). Ariste kuulutas võrdlev-ajaloolise keeleteaduse ja noorgrammatikute seisukohad ekslikuks ning ütles lahti „rassismi ja šovinismi teenistuses olnud” algkeele mõistest keelelise suguluse vaatlusel (Ariste 1949a, 1949b; vt ka päevikumärget Ariste 2008: 343). „Eesti keel on saanud sugulaseks teiste soome-ugri keeltega majanduslikul taustal toimunud ristumiste kaudu, mitte aga põlvnemise teel ühisest algkeelest.” (Ariste 1950a, vt ka 1950b) 1950. aasta aprillis kõneles Ariste säärasest sugulusest ka Emakeele Seltsis (Ahven 1955: 11).

Ainult kümme päeva enne Tšikobava marrismivastast manifesti kiidab Ariste kolleeg Kaske selle eest, et too „on võtnud omaks akad. N. Marri uue keeleõpetuse printsiibid ning on olnud nende järjekindlaks levitajaks niihästi õppetöös, teaduslikes ja populaarteaduslikes ettekannetes kui ka trükis avaldatud kirjutistes” (Ariste 1950d). Vaid neli päeva enne Tšikobava pommlööki kutsub ta üles avaldama Tartu päevalehes Edasi marristlikule keeleteadusele pühendatud materjali, et võidelda rassismi ja kosmopolitismi vastu (Ariste, Laugaste 1950). Veelgi enam, Ariste püüdis isiklikult osaleda Pravda diskussioonis, saates sinna Marri vaateid pooldava kirjatüki, mida õnneks ei avaldatud (Vääri 1991: 96). 1950. aasta märtsi lõpus oli toimunud EK(b)P keskkomitee kurikuulus VIII pleenum, mis kannustas hirmu kogu haritlaskonnas. Ka Ariste palavikuline tegevus näitab peataolekut ja tema kehva vaistu stalinistliku psühholoogia mõistmisel.

Kaks ja pool kuud hiljem peab Ariste häbiväärselt oma patte pihtima („sattudes üldise N. Marri pärandi ülehindamise mõju alla on ka allakirjutanu oma mõningais ajalehekirjutustes ja avalikkudes ettekannetes lähtunud vääralt seisukohalt”) ja kirjutama stalinlikust murrangust nõukogude keeleteaduses (võrdlev-ajaloolise lähenemise maine taastamisest), aga saadab mürginoole teele ka Kure poole, sest just see õpetanud keeleteaduse asemel „kohvipaksult ennustamist” (Ariste 1950e). Ariste kiidetud eeskujulik marrist Kask (1950) raputab tuhka pähe nii Aristele kui ka iseenesele ning annab samuti magusa kättemaksuhoobi marrismi maaletoojale Kurele. Veel aasta hiljem sarjab ta marristide „kohvipaksult ennustamist” (Kask 1951b). Hea, et Kure näol oli võtta hästi maandav piksevarras! Olnud varem survestatud Marri eiramise tõttu, sattus Ariste nüüd – nõukoguliku loogika näitliku ohvrina – löögi alla kui marrist. Ülikooli juhtkond tegi otsuse: „Meie ülikooli keeltekateedrite õppejõud prof. Ariste, dots. Kask jt., kes varem asusid Marri „uue keeleõpetuse” positsioonidel, peavad mitte üksnes lahti ütlema oma senistest vigadest, vaid ka tegudega näitama oma üleminekut uuele teele – marksistliku keeleteaduse arendamise teele” (Seltsimees Stalini… 1950). Seda nad saidki teha oktoobri lõpus korraldatud konverentsil, kus professor pidas ettekande teemal ,,J. V. Stalin keele tekkimisest ja arenemisest” ning dotsent teemal „J. V. Stalin keele sõnavarast” (TRÜ 1950). Muuseas võttis konverentsil sõna vanemõpetaja Villem Ernits, kes levitanud seal ebamarksistlikke hoiakuid (Palmeos 1950). Ariste ja Kask said sarjata ka töö eest eesti keele ringis, kus polnud toimunud arutelu Stalini teoste üle (Siimann 1950).

Ühes tolleaegses ülestähenduses kurdab Ariste iseendale, et „inimesed ja aja­lehed (Edasi, Rahva Hääl, TRÜ jt.) ei suuda küllalt põlastavalt ennast minu suhtes väljendada” (Ariste 2008: 345). Aasta hiljem said kolleegid teda siiski juba kaitsta, rõhutades, et Ariste on „pidanud arvukaid ettekandeid stalinlikust keeleteadusest, kuid on seda rakendanud ka oma keeleteaduslikes töödes ja kirjutistes” (Palmeos, Veski 1951). Ariste ise möönab, et keelelise suguluse vaatlus, mida akadeemik Marr pidas ebateaduslikuks, on tänu Stalini töödele taas päevakorral, sest „rassismi ja imperialismi teenistuses” seisvat see üksnes kodanlikes maades (Ariste 1951). Stalini „geniaalse sõnavõtu” teisele aastapäevale pühendatud pikas ajaleheloos ei kõneta Ariste „marksismi vulgariseerijat” ja „väärõpetuse” loojat Marri enam akadeemikuna. Tundub, et ta on pärast vahepealseid enesealandusi vaimse tasakaalu kätte saanud. Süüdlane on ammu teada: „Eesti NSV-s oli keeleteaduse arenemisele suureks takistuseks marristi K. Kure tegevus” (Ariste 1952a, vt ka 1952b, 1952c; Kask 1956: 10).

Stalini jõuline ja juhtumisi ka tervemõistuslik sekkumine keeleteaduse küsimustesse muutis olukorra sellel lahinguväljal märksa lihtsamaks, kui see oli tollal paljudes teistes valdkondades. Lingvistide eelis seisnes nüüd asjaolus, et suure juhi „geniaalseid” seisukohti tsiteerides võis teha igapäevast tööd põhiliselt selles laadis, nagu seda teha oli tahetud. Ei olnud enam mingit erilist proletaarset, bolševistlikku, sotsialistlikku, kommunistlikku ega materialistlikku keeleteooriat, tuli vaid toonitada Stalini sooritatud „pööret” ja töötada edasi vanas võrdlev-ajaloolises vaimus. Kui erinev oli situatsioon kirjanduses ja kunstides, kus võeti tarvitusele sotsialistliku realismi „dialektiline” relv, millega võis tappa mis tahes loomingu!

Stalinism eesti keele õpikuis

Marrismi käes kannatasid NSV Liidus peamiselt teadus ja ülikooliõpe, ehkki vaikimisi ja sageli sahtlisse kirjutades viljeldi sellest sisuliselt mõjustamata uurimistööd edasi ka 1930. aastate nõukogude teaduses (Mihhail Peterson, Lev Štšerba jt). Keskkool kujutas marrismile omamoodi passiivset vastupanukantsi: et Marri spekulatiivse akrobaatika harrastamine käis seal õpetajatele ja õpilastele üle jõu, siis jätkati keeleõpet suuresti vanas vaimus.

Marrismile ei antud pikalt aega õitseda ka eesti kooliõpetuses. Vaevalt suudeti end hakata sellega harjutama, kui saabus stalinlik käsk see keelustada. Hüpoteetiliselt oleks huvitav jälgida marrismi sisseimbumist kooliõppesse alates 1948. aastast ja selle tõrjumist suure juhi sõnadega tema 1950. aasta ülimusliku otsuse järel. Tegelikkus osutub märksa proosalisemaks. Kooliõpikute konservatiivset maailma mõjustas marrism üsna napilt ja mõõdukas vormis. Peamiselt torkab silma marrismi – kui nii-öelda tulemata jäänud tondi – tagantjärele tõrjumine Stalini seisukohtade valguses. Võib oletada, et enamasti ei saanud õpilased üldse aru, kas ja mille üle keeleõpetuses piike murti; nemad lugesid vaid suure juhi tõtt kuulutavaid tsitaate. Järgnev ei taotle anda ammendavat ülevaadet stalinistliku keelekultuuri kahe tiiva võitlusest meie õpikukirjutajate teadvuses, vaid esitab kooliklasside kaupa mõningaid tähelepanekuid.

Viktor Ordliku (1951) IV klassi õpik midagi keelepoliitiliselt erutavat ei sisalda. Sama õpiku uuendatud variant hakkab järgmisel aastal pihta Stalinilt laenatud motoga keelest kui tööriistast ehk suhtlemisvahendist ning pakub veidi hiljem „Sõnaliikide” motona niisama neutraalse Stalini lause (Ordlik 1952: 3, 39; vrd Stalin 1950: 19–20). Raamatu õpilasele suunatud põhiteksti Stalini tarkussõnad ei sekku.

Karl Praakli V klassi eesti keele õpiku mõlemas trükis paelub pilku – siinse käsitluse järgmist osa silmas pidades – näitelause „Akadeemik Lõssenko julged katsed on muutnud mitmed taliviljad suviviljadeks, mis annavad väga kõrgeid saake” (Praakli 1949a: 81, 1950a: 89). Keeleideoloogilisi passaaže ei sisalda ka Praakli VI klassi õpikud, mis on samuti ilmunud enne Stalini sekkumist keele­väitlusse. Praakli pakub sõnavara rikastamise ühe võimalusena välja sõnade kunstliku moodustamise, tuues näidetena muu hulgas Aaviku loodud sõnu (Praakli 1949b: 139, 1950b: 140). See võimalus praagitakse mõned aastad hiljem välja põhjendusega, et sõnade kunstlik meisterdamine lähtus katsest „luua eesti kodanlusele oma klassidialekt” ning marksistlikus (loe: stalinlikus) keeleteaduses polevat sellele asu (Valgma 1952: 13).

„Ideoloogiavajak” valitseb ka Rudolf Reimani varasemates VII klassi õpikutes. Lühikeses teoreetilises ülevaates sõnavara ajaloolisest muutumisest ja rikastumisest võib aimata ainult õrna marristlikku vinet, kusjuures Praakli eeskujul möönab Reiman sõnade kunstliku loomise võimalust; järellisandit tutvustab muu hulgas lause: „Lõssenko, meie sajandi kuulsamaid loodusteadlasi, töötab tihedas kontaktis kolhoosnikute laiade hulkadega” (Reiman 1949: 80–82, 47, 1950: 97–99, 56).

VII klassi õpiku mõni aasta hilisem teisend, kus kaasautoriks on Johannes Valgma, hakkab aga pihta ja annab ka edaspidi käsitlusele hoogu keeleideoloogiliste tsitaatidega Stalinilt (Valgma, Reiman 1953: 3, 36). Analüüsida pakutakse muu hulgas katkendeid jaroviseerimisest ehk taimede arengu mõjustamisest madala temperatuuriga, mida propageeris Lõssenko, ja Lõssenkole lähedase rakubioloogi Olga Lepešinskaja töödest (Valgma, Reiman 1953: 56, 76). Tuletusõpetust, liiati sõnade kunstlikku loomet, enam ei käsitleta.

Kooda saabub raamatu lõpus kümneleheküljelise peatükiga „Jooni stalinistlikust keeleõpetusest”, milles antakse kokkuvõte Stalini 1950. aastal ilmunud „geniaalsetest töödest” nõukoguliku keeleteaduse õigesse rööpasse seadmisel ja mis on nähtavasti stalinliku lingvistika haripunkt meie koolikursuses (Valgma, Reiman 1953: 81–93). Raamatu käsikiri oli ladumisele antud vahetult enne ja läks trükki vahetult pärast Stalini surma märtsis 1953. Kokkuvõte stalinlikust keelekäsitusest on maitsestatud eesti keelt kui ajaloolist võitlusvahendit puudutavate lõikudega ning mööda ei pääseta Stalini sedastusest, et üks ja seesama „keel on teenindanud ja teenindab ühtviisi kõiki ühiskonna klasse”. Käe kergel värinal, aga diktaatori tujukat mõtet ­täpselt parafraseerides pannakse paberile lause: „Nii teenindasid kõik praeguste nõu­kogude rahvaste keeled vana, kodanlikku korda, kuid teenindavad niisama hästi uut, sotsialistlikku korda” (vrd Stalin 1950: 6). Stalinile toetudes rõhutatakse, et inimese mõtlemine kujuneb keele, täpsemalt tema emakeele pinnal, selle arenguks on tähtis eeskätt rikas sõnavara, mille tuumaks on sõnavara püsivaim osa, põhifond, kuhu paigutatakse ootamatult ka sõnad partei, kolhoos, kommunism jt – seda põhjendusega, et olles küll keeles suhteliselt uued, „on ette näha, et nad jäävad keelde püsima väga kauaks”. Autorid ilmselt ise ei märkagi, et säärases väites peitub allaneelatud kokkulepe marrismiga, mille kohaselt uus ühiskondlik formatsioon toob kaasa uue keele. Antimarristlik on seevastu sedastus, et põhisõnavarast veelgi vastupidavam, „kõige püsivam element keeles on aga tema grammatiline ehitus”, niisiis esmajoones vormiõpetuse ehk morfoloogia valdkond. Korraks mainitakse ka Marri, kes olevat ekslikult arvanud, et inimene saab mõelda ilma keeleta.

Võib oletada, et stalinliku lingvistika tutvustajaks oli raamatu uus kaasautor Valgma, kes töötas õpetajate täiendusinstituudi eesti keele ja kirjanduse kabineti juhatajana ning oli aasta varem avaldanud kriitilise artikli Stalini õpetuse „vähesest ja pinnalisest” käsitlemisest eesti kooliõpikuis. Selles öeldakse muuseas järgmist:

Meie emakeeleõpetuses toimus J. V. Stalini tööde ilmumisega põhiline murrang. Ilmusid uued programmid ja nende programmide põhjal koostatud õpikud. Programmide seletuskiri annab tähtsamad sätted eesti keele õpetamise ümberkorraldamiseks: kümnel leheküljel on esitatud stalinliku keeleõpetuse alused ja põhimised juhtnöörid nende teostamiseks koolitöös. Programmides enestes nimetatakse lähtekohana J. V. Stalini õpetust. (Valgma 1952: 9–10)

Reaalsuses tähendas ümberkorraldus peamiselt Stalini 1950. aasta keeleartiklite refereerimist ja tsiteerimist. Valgma viibutas näppu sellesama VII klassi õpiku suunas, mida ta ise seejärel täiustama asus. Ta tõi välja emakeeleõpetajate arusaama, et kuna marrism polnud Eestis juurdunud, siis pole tarvidust minna seda ka Stalini juhtnööride järgi välja rookima ja keelt võib edasi õpetada endisel moel. Seda elu­tervet arusaama pidas Valgma kodanlikuks eksituseks, sest Stalini õpetusel olevat täiesti uus sisu. Ta hoiatas sõnade tähenduse ning semantika marristliku ületähtsustamise ja „süntaksi primaadi” eest, nõudes suuremat tähelepanu morfoloogiale, sest keele grammatiline luustik oli Stalini järgi selle püsivaim element. Igatahes võimaldas Stalini positsioon edendada emakeele süvendatud õpet, eriti kui nõustuti vene keele kui nõukoguliku suhtluskeele rööbitise tarvitusega.

Kristjan Kure oli eesti emakeeleõpikute autorina erilise taustaga isiksus (vt eespool). Hoolimata marristlikust väljaõppest ei kanna ei tema koos Bernard Söödiga (ilmselt põhiautor) paberile pandud ega mõned aastad hiljem tema toimetatud ja valdavalt vormiõpetusele pühendatud „Eesti keele grammatika keskkooli VIII klassile” mingeid marrismi tundemärke. Väited laadis „keel ja mõtlemine on teineteisega seotud, nii et ei ole keelt ilma mõtlemiseta ega mõtlemist ilma keeleta” (Kure, Sööt 1946: 5) või „keel on mõtlemise teostamise vahend” (Kure 1949a: 3) annavad märku pigem sellest stiilist, mida Stalin kasutas Marri vaadete tõrjumiseks.

„Stalinliku pöörde” järel sai keskkooli vanemate klasside emakeeleõpikute ümbertöötamise juhiks Tartu ülikooli dotsent Arnold Kask, kes oli ühtlasi Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituudi keeleuurimissektori juhataja ja sellena asja vajalikkust vaaginud (Kask 1951a, 1951c). Söödi ja Kure õpiku töödeldud variant, mille käsikirja koostasid Kase juhendamisel Gerda Laugaste ja Magda Teder, hakkab pihta Stalini lingvistiliste juhtnööridega ja jätkub tema vormi­õpetust ülendava hinnanguga, millele hiljem lisanduvad näited laadis „J. V. Stalini keeleteaduslike tööde ilmumine kujunes tähtsaimaks sündmuseks kogu nõu­kogude eesrindlikule teadusele” (Kask jt 1951a: 3–4, 48, 133). Analüüsitakse ka Stalini enda kõneldud teksti (Kask jt 1951a: 164–165, 1952a: 145, 147). Õpiku „parandatud trükk” toob järgmisel aastal viie lehekülje pikkuseks paisunud sissejuhatuse stalinliku keelekäsituse põhimõtteist, kus põhiväiteiks on see, et keele sõnavara muutudes säilib püsivana ikka selle põhifond, ning et keele grammatika on kui selle sõnastuslik geomeetria, mille reeglid kehtivad aastatuhandeid (Kask jt 1952a: 3–7).

Kure IX klassi õpik käsitles tuletus- ja lauseõpetust ning ilmus vahetult enne Stalini keeleartikleid. Sõnavara ajaloolise muutumise kirjeldus raamatu algul võib evida kerget marristlikku hõngu, kuid põgus tsitaat Stalinilt („keel on arenemise ja võitluse tööriist”) on samuti kohe käepärast (Kure 1950a: 5). Ariste sõnul ajas jutt Aaviku keeleuuendusest Kurel ikka harja punaseks, sest see olevat olnud „kodanlik pealisehitus” (Ariste 2008: 225), ent hoolimata sellest möönab Kure oma õpikus kunstliku sõnaloome mõningaid saavutusi, tuues näiteks – nimesid nimetamata – peamiselt Aaviku sõnu (Kure 1950a: 17). Üldiselt jätab ka see Kure õpik üsna akadeemilise, eestikeskse ja siinses kontekstis niisiis pigem sümpaatse mulje.

Selle kollektiivne töötlus ilmus aasta hiljem taas Kase juhendamisel, lõpliku käsikirja koostajaiks on märgitud Kure ja Valgma. Tegu on nüüd puhtalt lause­õpetusega, Stalini nimi on toodud juba esimesse alapealkirja („Seltsimees Stalin lauseõpetusest”) ja teos hakkabki pihta Stalini mahukamaks paisutatud mõtteavaldustega keelest kui suhtlusvahendist. Vaikimisi nõjatub poleemikale marrismiga taas Stalini rõhu­asetus grammatikast (vormiõpetusest) kui lauseõpetuse alusest (Kask jt 1951b: 3–4, 7). Keeleideoloogiliselt tähtsaim on mõttekriipsu tarvitamist näitlikustav tsitaat Stalinilt: „Keeleteaduses valitsenud araktšejevliku režiimi likvideerimine, loobumine N. J. Marri vigadest, marksismi juurutamine keeleteadusse – niisugune on minu arvates tee, mida mööda käies võiks tervendada nõukogude keeleteaduse” (Kask jt 1951b: 159–160; vrd Stalin 1950: 30, 1952: 29). Lisandi kasutamist ilmestab väide, et „meie suure teadlase Olga Lepešinskaja avastused bioloogia alal on murrangulise tähtsusega” (Kask jt 1951b: 40). Õpiku parandatud trüki algusse on aasta hiljem lisatud veel üks diktaatori vaimuvälgatus grammatikareeglite sünnist mõtte liikumisel üksikult üldisele (Kask jt 1952b: 5).

Kure koostatud X klassi õpikutes, mis ilmusid nii 1948., 1949. kui ka 1950. aastal – viimane vahetult enne Stalini sekkumist keelediskurssi –, on tähendus­õpetuse (semasioloogia) alal autoriteediks varjamatult Marr. Peatükis „Sõna tähenduse muutumise seadusi” tuuakse rohkelt Marri esitatud näiteid selle kohta, kuidas sõna häälikulise külje püsides on eluliste funktsioonide survel muutunud selle tähendus. Samuti seotakse sõna erinevad tähendusvarjundid sotsiaalsete klasside omavaheliste vastuoludega.

Akadeemik N. Marr seletas ka, mispärast ladina sõnad sol = päike ja sal = sool on ühist algupära. Päikese käes kuivatati kala, et teda hoida riknemise eest. Sool astus selles majanduslikus funktsioonis päikese asemele ja sai temalt oma nimetuse. [---] Marr näitas ka, et üks sõna võib saada vastandlikud tähendused. [---] Tuleb ka seda meeles pidada, et ühiskonnas, kus on olemas antagonistlikud klassid, on see, mis ühele klassile on hea ja kasulik, teisele paha ja kahjulik. (Kure 1948: 183–186)

See peatükk jääb põhiliselt samal kujul alles Kure õpiku järgmistesse, kirjade järgi küll ümbertöötatud trükkidesse (Kure 1949b: 118–121, 1950b: 115–118). Muudatusi tehakse vaid üksikasjades, nii kaob näiteks 1950. aasta väljaandes Marri nime eest ära lisand „Kaukaasia jafeedi keelte uurija”. Kure tähendusõpetuse käsitelu X klassis ongi ilmselt see koht, kus Marri nimi tungib meie koolikeelde kõige sügavamalt. See võimaldas Kasel pärast stalinlikku korrektiivi teha Kure õpikute peale kurja häält (Kask 1950). Samas tuleb tunnistada, et Kure hoidub õpikus marristlikest liialdustest ja tutvustab pigem Marri kui lingvisti helgemat poolt.

X klassi õpiku uustrükis aastast 1951, kus Kurele oli abiks tulnud viis autorit ja mille lõpliku käsikirja koostas Kase juhendamisel Elli Koff (hilisem Riik­oja), tsiteeritakse esimesel viiel leheküljel usinasti „lingvistilist” Stalinit, kuid segatakse leeme sisse ebateadlikult ka marristlikke vürtse. Nii tuuakse eesti juursõnadest ehk sõnavara põhifondi püsivaimast tuumast neli näidet: käsi, meel, ase ja – partei (Kask jt 1951c: 4)! Stalini õpetusest tulenevalt rõhutatakse kohe alguses jälle, et eriti olulised on keele kaks põhikülge: sõnavara ja grammatiline ehitus (vrd Stalin 1950: 22). Semasioloogia osa on kokkusurutum ning peatükis sõna tähenduste ajaloolisest muutumisest Marri nime ja näiteid enam ei tooda, ehkki käsitluse laad on põhiliselt endine. Selle õpiku parandatud trükk järgmisel aastal uut ei paku, lihvitud on kohati ideoloogilisi rõhke, nii näiteks on peatükk „Nõukogulik sõnavara eesti keeles” pealkirjastatud nüüd kujul „Nõukogude ajastu sõnavara eesti keeles” (Kask jt 1952c: 10).

Kase XI klassile kirjutatud ülevaateid eesti keele ajaloolisest arengust (1946, 1949), kus Marri nime mainitakse peamiselt silmapetteks, käsitleti eespool.

Kokkuvõttes võib vaid korrata, et suur lahing kahe Gruusiast võrsunud keele­teoreetilise isemõtleja, Marri ja Stalini vahel eesti koolilapse teadvusse vist ei jõudnud. Marri semasioloogilisi ideid tutvustatakse tasakaalukal moel veidi lähemalt vaid Kure X klassi õpikuis aastaist 1948–1950. Pikem kokkuvõte Stalini keele­käsitusest paigutati omaette peatükina 1953. aasta VII klassi õpikusse, mis ilmus juba pärast Stalini surma. Stalinlike tsitaatidena külvati „geniaalseid” teri muidugi ka teistesse 1950. aastate alguse õpikutesse. Et aga Stalini lähenemisnurk ühtis põhiliselt tavapärase võrdlev-ajaloolise keeleteaduse omaga, siis midagi ekstra­vagantset sellega laste teadvusse ei istutatud. „Uudne” oli see ainult neile, kes olid olnud Marri ideede kaasajooksikud. Et Stalini keelealased artiklid olid ilmavalgust näinud põrmustavas poleemikas Marri õpetusega, seda lapsed ilmselt ei aimanudki.

Ajaloolised metanarratiivid

Ei jõuta siinkohal pikemalt vaagida põhjusi, mis sundisid diktaator Stalinit keelelise omakandimehe õpetust hukka mõistma. Võitlevad marristid osutasid oma teostes mitte ainult Marri, vaid ka Stalini töödele, ja võib-olla oligi üks ajendeid lihtsalt see, et marrism – milles oli ka hästi aimatavat juudi salasõnateaduse vaimu – esitles end laias maailmas edevalt keeleteadusliku stalinismina. Ükski diktaator ei salli, kui nimeliselt temale toetudes levitatakse ideid, millele ta ise pole oma „autoriseeritud” heakskiitu andnud ja mis teda mingis aspektis lausa ärritavad. Haavata võis suurt juhti ka gruusia keele suhteliselt ebakindel asend, eriti aga uue võimsa poliitilise ­liitlase Hiina lingvistiline madaldamine Marri stadiaalses hierarhias. Küllap oli peamine siiski võimuküsimus. Üks diktaatorliku meelevalla „värskendamise” vahendeid on otsuste ettearvamatus, mis võimaldab ootamatu löögiga kõrvaldada iga liiga esiletungiva rivaali. Ning kahtlemata tuli Stalini toetus vanale võrdlev-ajaloolisele keele­teadusele, mille poliitiline eesmärk oli marristliku võimupaise purustamine, õpetlaste enamuse jaoks ootamatult. Lisaks tõstis selle otsuse „mõistlikkus” taas suure juhi autoriteeti.

Aga Stalini ja Marri keelelise kokkupõrke taga olid varjatult palju avaramad ajaloolised narratiivid. Neid võimaldab fokuseerida pilguheit sellele, mis toimus samal ajal teistes nõukogude teadusharudes. Rööbiti marrismi sõjaka pealetungiga 1948. aastal puhkes NSV Liidu põllumajandusteaduses õitsele ukraina päritolu akadeemiku Trofim Lõssenko (1898–1976) agrobioloogiline mõtteviis ehk lõssenkism. Ehkki Lõssenko juhtis aastast 1936 Odessas asuvat Üleliidulist Aretusgeneetika Insti­tuuti ja aastast 1941 – pärast oma teadusliku rivaali Nikolai Vavilovi arreteerimist³ – NSVL TA Geneetika Instituuti Moskvas (püsis sel ameti­kohal kuni 1965. aastani), tähistas lõssenkism olemuslikku vastuseisu Gregor Mendeli rajatud pärilikkuseõpetusele ehk geneetikale. Ajalooliselt nõjatus see prantsuse teadlase Jean-­Baptiste de Lamarcki XVIII–XIX sajandi vahetusel küpsenud evolutsiooniteooriale ning on käsitletav neolamarkismina.

Oma peateoses „Zooloogia filosoofia” (1809) sõnastas Lamarck järgmise seaduse:

Kõik see, mille loodus on lasknud isendeil omandada või kaotsi minna keskkonnatingimustes, mis nende sugu on pikka aega mõjustanud, olgu siis kas mõne elundi eelistatud kasutuse või mõne kehaosa pideva puuduliku tarvitamise tõttu – kõik see kantakse sigimise teel edasi uute isendite põlvnemisse, eeldusel, et omandatud muutused on ühised mõlemale soole, või [vähemasti] neile, kes on nende uute isendite [vahetuiks] soetajaiks. (Lamarck 1957: 69)

Siit saabki alguse veendumus, et indiviidi elu vältel omandatud tunnused on teatud tingimustel pärandatavad. Teisisõnu, „tarvitamisest ja mittetarvitamisest põhjustatud muutused (variatsioonid) elundi ehituses, mis isend oma elu kestel on omandanud, pärandab ta järglasile” (Piiper 1937: 24). Niisiis ei kandu geneetiline informatsioon edasi üksnes sugurakkude isoleeritud ühistöös. Kõik see, mis inimene või loom oma elu jooksul keskkonnaga kohaneda või seda muuta püüdes ette võtab või tegemata jätab, see, kuidas keskkond tema keha ja vaimu vormib, võib pärilikult edasi kandudes mõjutada tema järglaste füüsist ja psüühikat. Nagu näha, on esiteks ühes sellega võimsa tegurina töösse rakendatud keskkond, konkreetse isendi elamis­tingimused kui edasise pärilikkuse kujundajad. Teiseks on voli antud inimlikult vabale tahtele, isiksuse teadlikule valikule oma elu suunitlemisel. Kolmandaks toob omandatud tunnuste päritavus kogu pärilikkusprotsessi sisse senisest palju suurema dünaamika ja mitmekesisuse.

Lõssenko mõte liikuski selles voos, saades tuge kuulsa vene sordiaretaja Ivan Mitšurini veenetest pärilikkuse välispidiste mõjurite asjus (vt Kalling 2017). Diskussioonid pärilikkuse üle algasid nõukogude bioloogias juba 1930. aastail, omandasid teravama iseloomu 1935–1936 ja paisusid eriti laiaks 1939. aastal. Pärast Teist maailmasõda puhkesid need uue ägedusega ja tipnesid Lõssenko juhitud Üleliidulise Põllumajandusteaduste Akadeemia sessiooniga 31. juulist kuni 7. augustini 1948, kus Lõssenko pidas oma pikaajalise mõjuga programmkõne „Olukorrast bioloogia­teaduses”, mis avaldati ka Rahva Hääles (vt nt Parmasto 1988). Kaheks vastas­rinnaks olid sessioonil Lõssenko ja tema pooldajate esindatud neolamarkistlik leer ning Gregor Mendeli, August Weismanni ja Thomas Morgani mikrogeneetilisi ideid järgiv teadlas­kond, kes enamasti ei tunnustanud elu kestel omandatud pärilikkust; alustrajav oli see eitus just Weismanni õpetuses (Weismanni ja Morgani kohta vt Maimets 2012: 50–100). Sessioonil vastu võetud otsus kuulutas õigeks Lõssenko suuna ja mõistis hukka „mendelistlik-veismannistlik-morganistliku” kui idealistlik-reaktsioonilise õpetuse. Stalin seisis Lõssenko poolel, ehkki diktaatorina ei talunud väidetavalt tolle liiga suurt isiklikku ambitsiooni (vt Truškov 2019: 301–303). Sellest sai alguse lõssenkismi võidukäik, mis bioloogide väljaõpet Eestis siiski ei nurjanud (vt lähemalt Raudsepp 2009).

Eesti NSV põllumajandusteadlased reageerisid stalinlikule otsusele märksa kiiremini kui humanitaarid. 1946. aastal Eesti NSV TA liikmeks valitud Johan Eichfeld oli aastakümneid töötanud NSV Liidus, olnud Nikolai Vavilovi õpilane, saanud pärast tema arreteerimist 1940. aastal Üleliidulise Taimekasvatuse Instituudi direktoriks ja ühtlasi Lõssenko pooldajaks, aastal 1942 ka Stalini preemia laureaadiks – ning asus pärast Hans Kruusi arreteerimist 1950. aastal tema asemel tööle Eesti NSV TA presidendina. Aastal 1948 veel ametis olnud president Kruus nimetas Eichfeldi „tulihingeliseks mitšuurinlaseks ja akadeemik Lõssenko lähemaks kaasvõitlejaks” (Kruus 1948: 9). Eichfeldi eestvõttel saigi juba 1948. aasta oktoobris teoks teaduslik sessioon, mis avaldas toetust mõni kuu varem Moskvas vastu võetud otsustele. Põhiettekande pidas Eichfeld ise, kus valgustas arutelu ideedeajaloolist tausta.

Lahkhelide sõlmküsimuseks on elusorganismide loomuse ja pärilikkuse seaduste erinev mõistmine. [---] [Weismanni pooldajate vaadetest tuleneb] elu jooksul omandatud tunnuste ja omaduste pärandamise võimatus, samuti organismi muutuste põhjuste tunnetamise võimatus; järelikult pole võimalik ka pärilikkuse juhitav valitsemine. [---] Mikroskoobi all enam või vähem kõverdatud peenikeste pulgakestena paistvates kromosoomides asuvad veismannistide arvates nn. geenid, mis nimelt pidavatki olema nood pärilikkuse kandjad. [---] Geenide kaudu antakse tunnused ja omadused edasi vanemailt järglastele, ilma et sellest vanemate organism kui tervik osa võtaks. [---] Geenide omadustega ja nende asetuse ja ühinemise viisiga püüavad veismannistid seletada kõiki pärilikkuse ja muutlikkuse keerukaid nähtusi. [---] Kõik oleneb vaid geenide kombinatsioonidest ja nende juhuslikest muutumistest; see­juures geenide looduslikke muutumisi esineb õige harva [---]. (Eichfeld 1948: 24–25)

Sellisena kirjeldatud geneetika jätab üsna mehhaanilise mulje ja lihtsustava loosungi all „geenid otsustavad kõik” on see meile hästi tuttav ka tänapäeval. Richard Dawkinsi kuulus raamat „Isekas geen” (1976, e k 2014) esindab põhimõtteliselt sama lähenemist, sest just seal, nagu kirjutab Toivo Maimets (2012: 186), „esitas Dawkins oma kontseptsiooni geenidest kui sõltumatutest paljunejatest (replikaatoritest), mis vajavad kehasid vaid selleks, et geenid saaksid ühest põlvkonnast teise edasi kanduda”. Maimetsa seletusi maksab laiemaltki lugeda veendumaks, et needsamad probleemid, mille üle vaieldi 1948. aastal, on osutunud sama põletavaks käesoleva sajandi alguskümnendeil, näiteks kujul „milline osa inimese fenotüübist on põhjustatud geenidest ja milline keskkonnast (nn. nature versus nurture probleem)” (Maimets 2012: 153). Seejuures heidetakse avalikult silma Lamarckist lähtuvale mõtteviisile: „On kirjeldatud üha enam elu jooksul tekkivaid tunnuseid, mis päranduvad edasi ilma muutusteta DNA järjestuses” (Maimets 2012: 251). Teisisõnu, üha enam on isekale geenile hakanud kanna peale astuma isetu epigeen ehk geeniülene mõjufaktor (vt Kändler 2017; Epigeneetiline pööre 2014).

Lõssenko oli geenide ja keskkonna kahevõitluses asunud ühemõtteliselt keskkonna poolele: „Meie anname pärilikkusnähtusele teistsuguse määrangu kui see, mis oli geneetikas seni tarvitusel. [---] Elava keha vajaduste, s.o. elava keha pärilikkuse muutused on alati adekvaatsed [= vastavuses] väliskeskkonna tingimuste toimega, kui need tingimused on elava keha poolt assimileeritud.” (Lõssenko 1949: 4, 11) Pärilikuks osutub niisiis see, mida keha tajub kui talle antud keskkonnas otstarbekat. Üks viimaseid eesti keeles tehtud katseid läänemaise geneetika tulemusi Lõssenko õpetusse uputada oli ilmselt Oskar Priilinna (1964) populaarne käsitlus.

Ei minu eesmärk ega pädevus ole mõista õigust Eichfeldi kitsendava kriitika ja kitsa kujutlusvõimega geneetikute vahel. Oluline oli see, et stalinistlikus töölis­impeeriumis ei tohtinud kõrvuti eksisteerida kaht vastandlikku mõttesuunda. Üks neist tuli hävitada kõiki vägivallavahendeid tarvitusele võttes ja teisele tuli anda ainuõige paradigma privileeg. „Suure Stalini sõnad määravad kindlaks, mida meil tuleb mõista sõna „teadus” all” (Eichfeld 1948: 38). Lamarkismist välja arendatud lõssenkismis oli julgeid, kindlasti ka väärtuslikke ideid, aga selsamal hetkel, kui see kuulutati ainuõigeks riiklikuks doktriiniks, millele kõik muu vastandus kui liba­teadus, hakkas ta kiiresti kaotama oma teaduslikku tähendust. See teisenes normatiivseks ideoloogiaks, millega püüti bioloogilise pärilikkuse osatähtsust organismide arengus alla suruda ja rõhutada vastukaaluks keskkonnatingimuste peaaegu absoluutset mõju orgaaniliste soodumuste tekkel. Usuti, et elu jooksul toimunud ­muudatused ehk omandatud tunnused võivad päranduda järglastele ja et selles protsessis osalevad kõik keharakud. Lõssenko „muutis suvivilju taliviljadeks, talveõrnu talve­kindlateks, talivilju suvi­viljadeks” (Eichfeld 1948: 33). Kahtluse alla võis langeda isegi liigi kui klassifikatsiooni põhiühiku mõiste, mis meenutas vägagi keelte geneetilise suguluse eitust marristlikus keeleõpetuses. Nii nagu Marr keelte jaoks, töötas ka Lõssenko taim­organismide jaoks välja oma „stadiaalse” arengu teooria. Paralleelina Lõssenkole edendas Olga Lepešinskaja uut rakuõpetust, mille tuumaks oli väide, et rakk ei pruugi tekkida mitte ainult teisest rakust, vaid igast pisimastki valkaine tilga­kesest organismis või isegi sellest väljaspool. Seegi mõttesuund pidi rõhutama organismi kui terviku, kõigi tema rakkude rolli pärilikkuseprotsessis, ning ühtlasi tõrjuma Weismanni, Mendeli ja Morgani geneetikat, mis õhutavat takka rassiteooriaid (Lepešinskaja 1952: 16; vt ka Kalling 2017).

Marrism ja lõssenkism ulatasidki teineteisele käe nende meelest rassistliku pärilikkusemüstika eituses. Marrismikampaania uus laine 1948. aastal sai otseselt hoogu lõssenkismi võidukäigust, mispuhul Marri instituudi direktor Meštšaninov pillas hea kõrvutuse: võrdlev-ajaloolise lingvistika algkeele teooria on otsekui Weismanni müütiline pärilikkuseaine (Alpatov 2004: 147). „Lõssenko bioloogilised geenid moondusid keskkonna toimel niisama järsku nagu Marri lingvistilised „geenid” ehk tema neli algsõna” (Thomas 1957b: 346). Nii marrism kui ka lõssenkism nõrgestasid bioloogilist determinatsiooni ja võimendasid keskkonnamõjude tähtsust arengutegurina – üks inimliku keeletegevuse ning teine taime- ja loomakasvatuse vallas. Moodsamalt väljendudes tahtsid nad inimesi vabastada „geenide orjusest”, veendes neid, et „geenid ei otsusta kõike”, ning et keskkonnatingimusi muutes saab suunata organismide pärilikku arengut. Tuntud loosung oli ju see, et „me ei oota looduselt armuande”, vaid kujundame seda ümber omaenda huvide kohaselt. Need tagasi­lükatud „looduse armuannid” märkisid ka pärilikku ettemääratust, millesse inimene ei suutvat sekkuda. Sellele vastandati looduse ja ühiskonna teadlik ümberkujundamine inimese tegevuse toimel, inimlik tööprotsess – kõrgeim looduslik olemisviis! –, mille kaudu loodeti saada võim ka mikrobioloogilise pärilikkuse üle.

Hippolyte Taine’i järgi (1863) määras kultuurinähtuste laadi ära positivistlik mõjutegurikolmik „rass, miljöö ja moment”, niisiis „kaasasündinud ja pärilikud eeldused”, looduslik ja ühiskondlik ruum ning ajalooline hetk (Taine 1938). Kui geneetika ja võrdlev-ajalooline keeleteadus tõstsid eelisasendisse „rassi” ehk (vastavalt bioloogilise või lingvistilise) pärilikkuse, siis marrism ja lõssenkism võimendasid pigem miljöö ja momendi ehk koha ja aja, loodusliku ja ühiskondliku aegruumi otsustavat toimet. Sellest on ka hästi näha, et teooria, mis tahab olla vähegi informatiivne, peab alati loobuma filosoofiliselt targast terviklusest („ilmatarkusest”) ja tegema aksioomide reas oma ahendava valiku. Selle valiku aluseks on teadlase elulised huvid ja kalduvused, mis esindavad enamasti palju avaramaid poliitilisi ja intellektuaalseid suundumusi. Ka pärilikkuse ja keskkonna vastasseis ulatub XX sajandist märksa kaugemale.

Aadliühiskonna lagunemise ja kodanluse tõusu ajastul alates XVIII sajandi teisest poolest hakati valitsevat aristokraatiat ehk aadlikihti paljastama kui vere­müstikal põhinevat fiktsiooni. Aadliprivileegide aluseks oli usk mitte ainult ­füüsiliste ja ­vaimsete omaduste, vaid ka moraali ja vooruste pärandatavusse põlvest põlve. Kodanlane võis omandada kui tahes hea hariduse ja peened kombed, olla kui tahes tark, andekas ja väärikas – aadli päriliku õilsuse lävendit ta aristokraatliku elutunde kehtides ikkagi ületada ei suutnud, sest selle selgrooks oli geenidel põhinev eel­arvamus. Kahe ühiskondliku äärmusena olid ühel pool pärusaadlikud, teisel pool pärisorjad, vastastikku eluliselt seotud päriliku staatusega kastid. Nende „pärilikult seotud” kihtide vahel asetsesid valentsilt vabad kodanlikud ideoloogid, kelle üks põhilisi ülesandeid alates valgustusest oli veenda maailma selles, et inimese isiklikud omadused ning tema aktiivne panus ühiskonda ja kultuuri on olulisemad kui ta päritolu, see tähendab – tema passiivne kaasavara, tema esivanemate mainel põhinev „looduse armuand”. See oli pärilikkuse-kriitika filosoofiline tuum: mitte esivanemad ei vastuta minu olemise ja tegude eest, vaid minu enda vaba tahe, vabad valikud, anded ja oskused midagi korda saata. Lamarcki põhimõte, et elu jooksul omandatu võib edaspidi osutuda pärand­varaks, vastas prantsuse entsüklopedistide ja Prantsuse revolutsiooni vaimule. Balti sünnipära meestest dekonstrueerisid aadli mõistet jõudsalt Garlieb Helwig Merkel mitmes oma XVIII sajandi lõpu teoses ja Pärnust pärit jurist Carl Gustav Jochmann raamatus „Aadli looduslugu” (kirjutatud 1827, ilmus 1838).

Nii oli ka näiteks geeniuse mõiste üha hoogustuv ja lõppeks isegi vohav tarvitus XVIII sajandi lõpu Saksa ühiskonnas tingitud vajadusest vabaneda senise (eeskätt prantsuse) kultuuripärandi sunnist, et tõsta esile algupärane loovus kui suure kunsti ainus alustala. Geenius ei sõltunud ei oma esivanemaist, vere värvist ega õpitud vaimsusest, ta pigem vastandus kõigile neile, tema definitsiooni tuumas peitus üks ja ainus – originaalsus, geneetiline sidumatus, isiklik otsesuhe loodusliku loovusega; geenius oli Johann Kaspar Lavateri järgi „mitteõpitu, mittelaenatu, õpitamatu, laenatamatu, sisimalt eriomane, jäljendamatu, jumalik” (vt Undusk 2022: 457 jm). Niisiis vastandus geenius kui isetärkamisprintsiibi kehastus bioloogilistele ja kultuurilistele geenidele kui päriliku sõltuvuse kandjaile.

Loomulikult kandus vastuseis sotsiaalsele pärilikkusele edasi sotsiaaldemokraatlikku ja proletaarsesse ideoloogiasse. Rassilisele ja rahvuslikule ühtekuuluvusele vastandati seal solidaarsus, mis tulenes kohast ühiskondlikus tootmissüsteemis, positsioonist sotsiaalses tööjaotuses. See ei olnud määratletud mitte esivanemate, vaid eeskätt vabatahtliku pühendumuse ja tublidusega. Venemaa isevalitsuslikus süsteemis oli vaba kodanlik eneseteostus võrreldes Lääne-Euroopa riikidega paratamatult kängus. Kodanlust kui moodsa riikluse keset ja individuaalse edasipüüdlikkuse kandjat ei olnud seal välja kujunenud. Et lõdvendada pärilikke privileege ameti­kohtade omandamisel ning soodustada isiklikku töökust ja andekust, oli Peeter I juba 1722. aastal välja kuulutanud nn rangide ehk teenistusastmete tabeli, mis jäi Vene riigikorralduse aluseks järgneval kahesajal aastal. See „riiklik reglement inimese isikliku sotsiaalse väärtuse” sätestamiseks (Stepanov 1997: 593) oli kummaline segu kodanlikust ja feodaalsest mõtlemisstiilist: ühelt poolt virgutas see 14-järguline süsteem tabeliastmeid pidi sotsiaalselt kõrgemale tõusma mis tahes päritolu inimesi, teisalt aga seadis eesmärgiks kõigepealt isikliku (tsiviilteenistuse 9. aste) ja seejärel pärandatava aadlitiitli (tsiviilteenistuse 3. aste) saavutamise. Niisiis jäi ka selle ratsionaalset tööeetikat peegeldava seadumuse lõppsihiks jõuda päriliku võimu, „looduse armuanni” turvalisse rüppe.

Et Venemaa hüpe keisrivõimust alamklasside juhitud riigiaparaati oli väga äkiline, sisuliselt ilma kodanliku vabariigi vaheastmeta, siis on ka arusaadav, miks asuti Nõukogude Venemaal pärilikkuse ülemvõimu tõrjuma erilise innuga. Selles tajuti nii vana feodalistlikku igandit kui ka lääne kodanliku haritlaskonna nostalgilis-rassistlikku püüdlust ehitada üles uus vaimuaristokraatia. Töölisel ei olnud midagi pärida peale isikliku tubliduse ja tööliste riik ei vajanud pärivuse silmakirjalikku abi uue inimese hindamisel. Selles ideedeajaloolises voos liikusid nii marrism kui ka lõssenkism. Miks võttis diktaator Stalin mingil hetkel otsustavalt sõna pigem keele pärilike tunnuste kaitseks, seda püüti eespool oletuslikult selgitada. Ükski diktaator ei salli enda kõrval teisi võimuambitsioone. Ja iga diktaatori kõige vahedam relv on terroristlik omavoli – haiglane iha käituda ettearvamatult.

Artikli valmimist on toetanud Eesti Teadusagentuuri rühmagrant PRG908 „Eesti ­keskkonnaliikumine 20. sajandil: ideoloogia, diskursid, praktikad”. Tänan abi eest Tiiu Ereltit, Mart Oravat, Sven-Erik Soosaart, Erki Tammiksaart ja Tõnu Tannbergi.

Jaan Undusk (snd 1958), PhD, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse direktor (Kohtu 6, 10130 Tallinn), jaan@utkk.ee