Looduskultuuri mur(d)epunkte

on sel vahet, kas elu hääbub

varjatult ja nimetult, jõudmata ühtegi

loetellu, määrajasse, luuletusse

või kaob kirglike vaidluste ja

täpsete mõõtmiste saatel?

(Pärtna 2019: 58)

Möödunud sügisel nägin elus esimest korda lähedalt metskurvitsat, kelle mängulende olin maikuus harrastusteadlasena loendanud. Imeilus pruunikirju pika nokaga lind oli lennanud Londonis Saint Pauli katedraali juures kontorihoone suurte klaas­akende vastu surnuks ning keegi oli tõstnud ta prügikasti kaanele. Võib-olla oli temagi tulnud Eestist – siinsete kurvitsate talvitusalade kese on nihkunud lääne poole, Prantsusmaalt Ühendkuningriiki. Miks, seda ei osata veel öelda. Talvitusalad võivad muutuda näiteks küttimissurve või häiringute suurenedes, sobivate elu­paikade puuduse, nende kadumise ja toidunappuse tõttu, lisaks globaalse kliimamuutuse või kõigi eelnevate tegurite koosmõjul.¹

Artiklis võrdlen inimese ja teiste liikide vaheliste suhete vahendamist looduse praktilises tundmises ja harrastusteaduses² ning teiste liikide ja looduskeskkonna kajastamist kirjanduses (vt Maran 2021). Ehk ühtpidi käsitlen Eesti linnu­vaatlejate enese­peegeldusi loodushuvi arenemise kohta, teisalt ilukirjandust ökoloogilise kriisi ­peegeldajana.³ Küsin, kas ja kuidas loodusvaatlejate mured kajastuvad tänapäeva kirjanduses. Eestikeelne keskkondlik kirjakultuur on pika ajalooga ning loodus­keskkonnaga toimuvale ajuti valuliselt reageerinud (Plath jt 2022: 9–13) ega püsi tumm ka praegu. Ene-Reet Soovik (2022: 235) on osutanud mitmele hiljutisele kultuurilisele reaktsioonile seoses metsamajandusega, seejuures Hasso Krulli luuletusele „Mets” (2018).⁴ Järgnevalt kõrvutan uusimaid keskkonnamuret väljendavaid ilukirjandusteoseid. Maarja Pärtnat on juba nimetatud kõige moodsamaks eesti luuletajaks, kes suudab „säilitada lüürika essentsi [---], aga kehtestada ka ­luuletusi läbiva loo abil tugeva antropotseeni kriitika” (Susi, Ojam 2022: 25), ning tema proosaluulekogu „Elav linn” (2022) on peetud üheks viimase aja tugevamaks eesti luules (Grigorjeva 2022: 10). Pärtna jätkab joont, mida alustas luulekogus „Vivaarium” (2019), vahendades elu suurte keskkonnamuutuste ajajärgul (Velsker 2020: 422). Proosast leiab Pärtna looduskeskkonnaga seotud murelikele tähelepanekuile ühisjooni Tõnis Tootseni ulmeromaanist „Ahvide pasteet” (2022) ning Andrus Kivirähki raamatust „Lend Kuule” (2022). Mainitutega ühes nukravõitu helistikus kõneleb rootsi kirjaniku Kerstin Ekmani romaan „Hundijooks” (2021, e k 2022; vt ka Varik 2022). Kui linnuvaatlejatel on keskkonnamuutuste mõõdikuks tiivuline, siis mitmes allpool käsitletud raamatus on loodusega toimuva eestkõnelejaks hunt. Mall Hiiemäe (2021: 43) on küll leidnud, et hunti ei nähta enam inimese toidukonkurendi ja koduloomade murdjana, ent põline hirm selle liigi ees tundub siiski pidevalt lahvatavat (Rohe­geenius 2022; Reitsak 2023): susi on justkui ohtliku, kaost külvava looduse sümbol. Raamatud osutavad nende võrratute loomade puhul millelegi muule. Ekmani teose minategelane, vana jahimees Ulf käib hunti jooksmas, olgu siis unes, ilmsi või mõlemas, tuues lugejani liigile iseloomulikku käitumist, ning Kivirähki tegelane Suur Hall Hunt on Kuu-reisidelt naasnud kosmonaudi arukaks teejuhiks vanade sõprade otsinguil.⁵ Pärtna (2022: 62) luulemina võrdleb end kord liba­hundiga. Tootseni minategelane vaatab aga maailma šimpansi silmadega, raamat kujutab endast ahvi kirja­pandud mälestusi ja autori sõnul on loomtegelase abil tekitatud vaatenurk, mille kaudu „inimelu absurd joonistub välja erilise mahlakusega” (Potisepp 2023).

Etnograafiline uurimismaterjal põhineb intervjuudel. 2021.–2022. aastal küsitlesin Horisont 2020 projekti „EnviroCitizen” välitöödel 16 Eesti linnuvaatlejat.⁶ Uurisin, kas või kuidas linnuvaatlusega seotud harrastusteaduse ettevõtmistes osalemine mõjutab vastutustunde tekkimist looduskeskkonna ees. Poolstruktureeritud küsitlus puudutas linnuvaatluse tavasid ja kogemusi ning motivatsiooni: huvi tekkimist ja arenemist, lindude tundmaõppimise viise, osalemist linnuretkedel, -loendustel ja -seires, teadlikkust lindude heaolust, tegutsemist linnukaitses ja keskkonnateadlikke harjumusi. Intervjueeritute hulgas oli algajaid ja staažikaid linnuvaatlejaid ning nende hõivatuse tase kõikus harrastusteadusest riiklike seireteni. Eestis on linnu­vaatlusel pikk ajalugu: Eesti Ornitoloogiaühing asutati 1921. aastal (vt EOÜ ajalugu) ning laialdasemale harrastusteadusele pandi alus 1922. aastal üleskutsega koguda ornitofeno­loogilisi andmeid (vt EOÜ ornitofenoloogilised vaatlused).⁷

Donna Haraway (2008: 36) väitel allutab millestki hoolimine ­inimese ­painavale uudishimule, millega kaasneb eeldus, et õhtul ollakse targem kui hommikul, ning kirglik uudishimu lindude vastu viib intervjuude põhjal lõputu õppeprotsessini.⁸ Keskkonnasotsioloog Elizabeth Cherry (2019) on kirjutanud raamatu sellest, kuidas linnuvaatlus võimaldab aduda inimest ja metsloomi ühendavat ökosüsteemi, see omakorda motiveerib osalema harrastusteaduses ning sealtkaudu eluslooduse kaitses. Linnuvaatleja taandatakse mõnigi kord haruldusi binokliga jahtivaks koomiliseks stereotüübiks: „Eestis on linnuvaatlus [---] mitte nii levinud kui Inglismaal või Soomes [---]. Lõõbitakse natuke selle kallal, kui lähen pärast tööd toruga: milliseid linde sa siis ikka vaatama lähed?” (E12)⁹ Ent pigem on ta isik, kes jälgib tähelepanelikult ümbritsevat, õpib märkama looduses toimuvaid muutusi ning panustab vaatlustega keskkonnahoidu.

Kirjandus on niisama terane suhestumine uurimisobjektiga kui linnuvaatlus. Briti geograaf ja kirjanik Tim Cresswell (2022) on uurinud Ameerika luuletaja Juliana Spahri luulekogu „Well Then There Now” („No seal siis nüüd”, 2011; raamat kujutab endast väljasurnud või kadumisohus liikide poeetilist nimistut) kui ­näidet kirjandus­tekstidest, mis mõtestavad Maad hetkel, mil tundub, et kõigest sellest kirjutada on juba mõttetu – kihutame otsejoones katastroofi, ilm soojeneb, liigid surevad välja ja plast on imbunud kõikjale. Ehk Pärtnat parafraseerides: on’s vahet, kas hääbumisest kirjutada? Cresswell leiab nagu Pärtnagi, et kirjutamine on oluline: geo-, öko- ja topopoeesia kui loomisteod on koha loomine meie koduna siin ja just praegu. Sellised tekstid sõnastavad toimuvaid muutusi, tehes need mõistetavaks ja asetades need adutavasse, ehkki võib-olla ootamatusse mõõtkavva. ­Cresswell (2022: 375) ­väidab harrastusteaduse ja keskkonnahoiu seoste uurijatele Helen Pritchardile ja Jennifer Gabrysele toetudes, et inimesed hakkavad kliimamuutusele tähelepanu pöörama alles siis, kui see puudutab käegakatsutavalt ja mõistetavalt neid endid. Seepärast keskendutakse keskkonnamurede ja kliimamuutuste teadvustamiseks nüüd sageli sellele, et püütakse panna inimesi märkama seda, mis toimub nende koduaias või -tänaval, lootuses, et seejärel mõtestavad nad neid protsesse laiemalt ning tegutsevad edaspidi keskkonnasäästlikumalt. Ökokirjanduse eesmärk on samuti selliste seoste loomine, mis on oluline vahend teel tervemõistusliku maailma poole (Cresswell 2022: 376). 1960. aastatel sai üldtuntuks Ameerika merebioloogi Rachel Carsoni raamat „Hääletu kevad” (1962, e k 1968), mida on peetud XX sajandi kõige mõjukamaks keskkonnast kõnelevaks tekstiks. Autor võttis kogenud kirjutajana arvesse, et kui inimene millestki ei hooli, siis ta ei taha seda ka päästa, ning kombineeris seetõttu lihtsakoelise, ent dramaatilise loo teadusandmestikuga ning kutsus üles kasutusele võtma konkreetseid meetmeid (Atwood 2012).¹⁰ Raamatus on samuti kõne all harrastajaist linnuvaatlejate tähelepanekud.

Siinse artikli teoreetiline lähtekoht on ökotsentriline mõtteviis (Lõhmus, Mutt 2023) ehk nentimine, et oleme looduse osa, ja posthumanistlik mõttesuund liikide võrdsusest, mille eestkõnelejad N. Katherine Hayles, Cary Wolfe, Donna Haraway, Bruno Latour jt käsitlevad inimest ühena paljudest looduslikest liikidest. Haylesi vaateid on tutvustanud Jaak Tomberg (2019) kui uut laadi võrdsuspõhist sümbioosi, loomade õigusi sotsiaalse õigluse osana on avanud Mari-Liis Sepper (2016). „[---] kui Carl Linné 18. sajandi keskpaiku mõtles välja oma kuulsa eluslooduse taksonoomia, paigutas ta sinna, primaatide keskele, ka inimese. [---] Need, kes Linnéga nõustuvad, saavad aru, et inimene on loom, ja need, kes temaga ei nõustu, kukuvad läbi inimeseks saamise katsel ja osutuvad loomadeks”, on kirjutanud Silver Rattasepp (2012: 76–77). Järgnevas on korduvalt seatud kahtluse alla inimese õigus võtta teistelt elusolenditelt ära elupaik või -võimalus.

 

Intervjuudes vahendatud keskkonnamure

Vaatamata „Hääletu kevade” ilmumisele järgnenud võitudele on üle poole sajandi hiljem maailma linnustik üha vähenemas: üleeuroopaliselt on langustrendis 30% linnuliikidest, metsalindude arv Eestis on kahanenud alates 1983. aastast 31%, Hollandi põllulindude arvukus on 1960. aastatest vähenenud 70% võrra (vt Mägi 2019; Mägi jt 2021; Farmland bird indicator; Marja, Nellis 2018; Nellis, Volke 2019; Lõhmus 2021a; Saar 2022). Ent „linnud peegeldavad otse meie elukeskkonna seisundit. Kui lindudel läheb hästi, siis ka meil on keskkonnaga korras,” ütles intervjueeritu tähisega E7 (vt ka Lõhmus 2023).

Intervjuudes küsisime ka lugemuse kohta, kuna rohkem või vähem kasvatakse (teisi) elavaid olevusi arvestama kõigepealt neist lugedes. Ekmani „Hundijooksus” arutleb peategelane loodust kujutava kirjandustraditsiooni üle. Igal rahval ja nii ka eestlastel on lugemuse nimestik pisut erinev, aga viited või rändmotiivid kattuvad. „Hundijooksu” minategelane Ulf otsib oma raamaturiiulist saksa zooloogi Alfred Brehmi loomaraamatuid, loeb üle Rudyard Kiplingi ja Jack Londoni teoseid, aga ka Ivan Turgenevi „Küti kirju” (1852). Mitu intervjuuküsimustele vastanut loetles omakorda raamatuid, mis on neile olulised olnud: esiteks linnumäärajad ja käsi­raamatud, nt Eerik Kumari (eriti värvipiltidega) määrajad¹¹ ning Lemming Rootsmäe ja Heinrich Veromani „Eesti laululinnud”¹² (1974); looduskirjandusest nt Johannes ­Piiperi „Pilte ja hääli Eesti loodusest” (1. tr 1948) ja Kumari „Lindude laht” (1966). Populaarteaduslikest raamatutest nimetati Niko Tinbergeni ja ­Konrad Lorenzi omi; kõneks tulid Rudo Morici „Jahipaunast” (1955, e k 1972), Gerald ­Durrelli teosed, Jevgeni Spangenbergi „­Looduseuurija märkmed” (1948, e k 1956), Yrjö Kokko „Ungelo tare” (1958, e k 1973)¹³ ja ajakiri Eesti Loodus. Samuti on olulise lugemisvara seas olnud laste- ja noortekirjandus inimese suhetest loodusega: muinasjutud, rahvapärimus,¹⁴ Selma Lagerlöfi „Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi” (1906–1907, e k 1911, 1932 ja Vladimir Beekmani tõlkes 1958), Hugh Loftingi doktor Dolittle’i lood (hakkasid ilmuma 1920, e k alates 1933), James Fenimore Cooperi „Nahksuka jutud”,¹⁵ Jack Londoni erinevad väljaanded, Anna Jürgeni „Sinine lind” (1949, e k 1958), Ernest Seton-Thompsoni „Lugusid loomadest” (1898, e k hästi­tuntud väljaanne 1971) ja „Väikesed metslased” (1903, e k 1933), Vera Tšaplina „Zoopargi kasvandikud” (1955, e k 1959), Richard Rohu „Jutte loomadest” (1951), Jaan Rannapi „Viimane Valgesulg” (1967), Rein Saluri „Linnud” (1981) ja Harri Jõgisalu „Metsa­paharet” (1993) ning lasteajakirjade loodusveerud.

Mitu nimetatud raamatut kõneleb keskkonnaprobleemidest – nende juurest võibki teha ülemineku linnuvaatlusega tegelejate isiklikule keskkonnatunnetusele. Nimelt linnuhuviliste tähelepanu köidavad väljas kohatud linnud, nende käekäik, linnustiku muutuste põhjused. Mitu vastanut mainis seega muutusi looduses, vähem linnustikus oma vaatluste põhjal, ehkki kadunud liike ja uustulnukaid nimetati küll – näiteks Eesti viimase siniraa vaatlust,¹⁶ roherähni kadumist, põldtsiitsitaja vähesust, veekogudele ilmunud hõbehaigrut. Lindude vaatlusi seostati pigem teadusuuringutega. Küll aga räägiti vaatlusmaastike ja üldse Eesti looduse muutumisest mõnigi kord isikliku kogemuse põhjal, mis vahel oli positiivne, ent enam otsiti sünonüüme kurbuse sõnale (nt katastroof, frustratsioon, trööstitus, katkestus). Mainiti metsaraadamist, sookuivendamise tagajärgi, vanade metsade kadu ja selle nähtavat mõju – „Hiiumaa on ikka järjest rohkem nagu sihuke lapitekk” (E15) –, intensiivpõllu­majandust (hekkideta, kraavi- ning teeäärsete ribadeta lausalised põllud, kolm silotegu suve jooksul, linde mitte arvestav niitmistehnika), märgalade ja poldrite kadu, linnaroheluse hävitamist, valglinnastumise mõju, maanteetrasside ja ristmike rajamist, kaevandamist jm.

Eestis ei olegi ju kohta, kus põllumajandusmaastikul linnustiku arvukus kasvaks või liigiline mitmekesisus, või metsas; see ei olegi enam võimalik ju. [---] Sellest enam pisar silma ei tule, et näed, jälle oli kevad, kui ma ei kuulnud suurkoovitajat.¹⁷ Ma tean, et nii on. Pigem proovin nüüd täna nii-öelda mõelda, et kuidas saaks teha nii, et see langus pidurdub. (E13)

Intervjuuküsimustele vastanute suhe kohtadega, kus nad liiguvad, oli tihti seotud isiklikult olulise maa- või linnaruumiga, ent seejuures ka teadmistega ökosüsteemi toimimisest (nt arutleti, kuidas leida antud ruumis võimalusi inimese ja looduse sõbralikuks kooseksisteerimiseks). Lindude nägemise eeldus on maastike tundmine ja mõistmine: „[---] kuidas see lindude otsimine on, seda õpid aastate jooksul” (E5). Sarnaselt sellega, et kogukonna maastiku- ja päranditunnetus saab alguse igapäeva­sest koha kasutamisest (Lindström 2019: 279) ja kohapärimus on keskkonna­kommunikatsiooni osa, looduskeskkonnaga suhestumise viis ja dialoogivõimalus (Päll 2022: 209), tekib ka linnuvaatlejail harjunud vaatlusaladega tugev side. Nende maastik ei ole elutu, vaid sinna kuuluvad loomad (ehk linnud kui tiibade ja sulg­kattega kahejalgsed selgroogsed loomad) ning seda sageli pika aja jooksul: „[---] mul on iga paiga ajalugu, kümme aastat seda, et ma tean, kes kus pesitseb” (E1). Kohti õpitakse linnupilguga vaagima:

Kuldnokk elab meil siin minu hoovis kaheksakümneaastaste haabade sees. Õõnsustes, mitte nendes pesakastides, sest haabade sees on palju õõnsusi ja kuniks need haavad ei kuku kuhugi – ma ei ole ka haabade lähedusse midagi ehitanud. Ma näen, et need haavad ükskord kukuvad. Seniks las nad olla, sest nad on nii elu täis, seal puukoristajad möllavad ja kuldnokad, isegi värbkakk käib mul hoovis, vaatab neid auke ja mõtleb, et liiga väiksed on. (E13)

Linnalooduse olulisus (nn looduskeskkonna roll elukvaliteedis, Pikner 2022: 6), selle kadu (rohealade täisehitamine, puude mahavõtmine, asfaltplatsid, vaate või juurdepääsu kadumine mingile loodusobjektile, müra- ja valgusreostuse kasv) või linnalinnustiku muutused tulid intervjuudes samuti esile: „Vanasti oli kalda­pääsukese koloonia selle järve juures seal linnas sees, täitsa müstiline koht” (E12). Osutati, et linn saab hästi planeeritult olla loodussõbralik.

Vihjati võõrdumisele. Looduse tundja suhtub skepsisega rahvusromantilise metsa kasutaja kuvandisse, nn müütilise metsarahva olemasolusse (vt Jonuks, ­Remmel 2020): „[---] kõik kardavad puuki [---] kui ma autot ei näe, et kuidas ma siis seeni korjan [---] enamus küsivad mult, et kas sa karu ei karda [---] Aga põhiliselt see, mida kardetakse, on nii ebaoluline metsas käimisel, et järelikult inimesed ei tunne loodust.” (E1) Ette heideti oskamatust looduses käituda, leiti aga, et kui ei käidaks, kaoks side üldse. Küsisin, mitut linnuliiki eestlased tunnevad. „Kui liigina võtta, siis vares, leevike, valge toonekurg tuntakse ära. Rasvatihast võib-olla teatakse teiste tihaste hulgast, aga ei ole kindel. Ja kägu. Tulebki võib-olla viis.” (E1)

Metsa kadumise pärast ei muretse üksnes kohalikud, vaid on märgatud, kuidas see ehmatab loodusturiste:

[---] tullakse tegelikult meie kotkakaamerate tõttu lõpuks Eestisse loodusretkele, sest Eesti tundub olema selline koht, kus on iga puu otsas kotkas ja iga kotka juures kaamera ja selline tõeline metsik loodus. [---] Ja see pilt, mis siin avaneb, on muidugi hoopis teine. Ja see pettumus, et langid, palgivirnad, isegi kaitsealadel. [---] Põhiline küsimus, et miks te nii teete. Teil on kõik ju olemas, miks te nii teete, mille jaoks? On kümneid näiteid riikidest, kes on selle kõik ära teinud, kahetsevad. Rootsi on hea näide – milline lageraiehüsteeria seal oli 1970.–1980. aastatel. (E13)

Just Rootsi toonasest metsaraadamisest kõneleb sügava murega ka Ekmani „Hundijooks” – nagu praegune metsamajandamine Eestis on jõudnud ilukirjandusse.

Intervjueeritud mainisid nii endi kui ka oma õpilaste keskkonnamurest lähtuvat stressi, seda, kuidas see haavab, „et osade inimesteni ei jõua see üldse kohale” (E14), st paljudele ei lähe loodus üldse korda. Keskkonna kaitsel paneb tegutsema loodusest saadav positiivne elamus: „[---] panen ukse selja tagant kinni ja lähen poole tunni pärast Harjumaa konnakotkaid vaatama, et siis ma ei mõtle enam selle peale [---] mis jama tööl on” (E1); „Kotkapesade otsimine on asi, mis on täiesti vabatahtlik [---] Need ongi minu parimad päevad aastas” (E13). Loodusvaatlus areneb aktivismi eri vormideni: alustades vaatlusteabe sisestamisest andmebaasidesse, et majandamis- või kaitsmisotsuste langetamisel saaks liikidega arvestada, kuni oma metsas püsimetsanduse (E6) või puisniitude rajamisega tegelemiseni, vähese või vikatiga niitmiseni: „[---] lasen taimedel õitseda, siis on putukad olemas, ja lindudel ka süüa. Ma ei mõtle siin ainult lindude peale, vaid mõtlen ka putukate peale.” (E6) Samuti tegeletakse populariseerimise ja õpetamisega, ollakse harrastusteaduse eestvedajad. Koos naabritega on ostetud lähikonna raieküps mets, et mitte langi ääres elada:

Mulle ise meeldib mõelda, et ta on selline kogukondlik väike kaitseala. Me ostsime ta ju enda kaitseks [---] Aga tegelikult on see selle metsa kaitseks [---] viiekümne aasta pärast on see mets viiskümmend aastat vanem ja kaheksahektariline tollel hetkel siis tugevalt üle saja-aastane mets on looduskaitseline väärtus. (E13)

Tegeletakse nn igaühe looduskaitsega ja tehakse igapäevaselt keskkonnasäästlikke valikuid – „sõidan jalgrattaga, mitte autoga” (E9) –, samal ajal tunnetades, et sellest jääb väheks. Tallinnas on linnuklubi kunagi algatanud Paljassaare hoiuala loomise, mis aitab loodust tutvustada paljudele linlastele (vt ka Pikner 2022). Loodus­keskkonda puudutavate otsuste langetamise kohta päritakse aru omavalitsuselt (E11). Säilinud on usk kirjasõnasse: mitu intervjueeritut on lindudest ja loodusest ka ise kirjutanud, (teadus)artiklitest populaarteadusliku ja ilukirjanduseni.¹⁸ Kunagi loetu võib olla pannud aluse harjumusele lugeda keskkondlikku maailmakirjandust.

Intervjuu küsimustikku koostades ja hiljem vastuseid analüüsides tegime vahet ka sellel, mis on hoolimine ja mis hoolitsemine ehk kas loodushuvi areneb mingit sorti aktivismiks. Hoolimine on seotud teadlikkuse, mõistmise ja murega ehk ­keskkonnast hooliv isik on probleemidest teadlik ja tema suhtumine seega motiveeritud – see omakorda võib saada tegutsemise eelduseks. Hoolitsemine tähendabki aktiivset tegutsemist, keskkonnahoidu panustamist (vt van den Born jt 2022: 6; vt ka Plath jt 2022).

Mis oleks sellise maastiku määratlus, mis rahuldaks intervjueerituid? Näiteks „[kotka]klubi eesmärgiks on, et kotkad ja must-toonekurg jääksid ilmestama Eesti maastikku ka tulevikus” (E13; Kotkaklubi). Eesmärgil on kõrge eeldus­: põlislaante ja soomassiivide säilimine, arusaam, et linnuhiiglasi ei häirita; rännu­alade ohutus, keskkonnamürkidest loobumine jm.

 

Uudiskirjanduse ökoäng

Eesti kirjanikud on varemgi arutlenud liikidevahelise võrdsuse ja loodusmaailma säilimise üle. Jaan Kaplinski (2019a: 49), kes nimetas oma hingelinnuks piiritajat, oli Tiia Toometi sõnul elu lõpul mures pigem teiste kui enda pärast: pisikeste laulu­linnukeste, mesilaste, liblikate elukeskkonna kadumise pärast (Presnal 2022: 14) – need mured on kajastunud tema esseistikas aastakümneid. Janika Kronberg (2020: 530) on kirjutanud, kuidas linnusilm on Kaplinskil „humanismi ületamine, valulev katse anda võrdne eluõigus kõigile olevustele maal, vees ja õhus – hoiak, mida Kaplinski puhul on nimetatud ka biofiiliaks või ökotsentrismiks”, ja osutanud, kuidas ­Kaplinski inimronk Nestor leiab: „Kui me tahame, et see ilus ja imeline maailm säiliks, on vaja suurt muutust, mida võiks nimetada ka revolutsiooniks. See on revolutsioon, kus inimene kukutatakse looduse kuninga troonilt ja kehtestatakse vabariik, kõigi tundvate olendite vabariik, Res publica animalium sentientium.” (Kaplinski 2004: 493) Nestori järgi on linnumaailm kolmemõõtmeline, inimvaim on quasi-kolme­mõõtmeline (Kaplinski 2004: 492) ja seega soovib ta maailma lihtsustada, mis aga ei jää tagasilöökideta (Kaplinski 2004: 494).¹⁹ Lihtsustamisihast kirjutas ka ­Rachel Carson (1968: 20).

Kas, millal ja kuidas täheldatakse ilukirjanduses looduskeskkonnaga toimunud muutusi? Pärtna proosaluule kese hargneb vanadest kaevandusmaastikest – „­[­k­]­annan südame siseküljel murtud maastikku” (Pärtna 2022: 71) – linnaruumi, kirjeldades juhtunut kord metafoori ja sümboli tasandil, sidudes looduskeskkonna ja mälu (Susi, Ojam 2022), teisal õige lihtsalt ja otse: näiteks luuletuses „Kogukonna­aed” tähendab aia asemele autoparkla rajamine ühe rõõmsalt pulbitsenud elu­keskkonna kadumist (loomult taas lihtsustamine). Ekmanil ning Tootsenil esindab muutusi eelkõige mets – või õieti selle kadumine. Ekmanil leinab langetatud metsi vana jahi- ja metsamees ning Tootseni minategelasest ahv Ergo satub vahepeal metsa elama, kus ta lageraiet omal nahal kogeb. „Hundijooksus” on ka korduvalt kõne all lindude saatus. Ulf küsib (mõeldes nii inimtegevusele kui ka selle tulemile ehk kliima­soojenemisega tekitatud keskkonnamuutustele):

Kui rändlinnud enam varakevadeti siia ei saabuks, kui nad lõpuks aastatuhandete taha ulatuvast geneetilisest mälust hoolimata ei suudaks lennata üle sõjatsoonide ega saaks puhkuseks maanduda aladel, mille suured üleujutused on enda alla matnud, kas neist tuntaks siis puudust? [---] Suitsupääsuke, vainurästas, linavästrik, lõoke, punarind – kas inimesed märkaksid nende kadumist? (Ekman 2022: 81)

Ta kahtleb selles, väites:

Liigina pole inimene oma harjumustes ja käitumises püsiv. Ja on üpris kohanemisvõimeline. Suurem osa meist elab juba piirkondades, kus ei ole ei linavästrikke ega punarindu. Juba praegusel ajal pole eriti palju neid, kes oleksid näinud – või kuulnud – laululuikesid, kes puhkavad oma rännakul põhja poole. (Ekman 2022: 81)²⁰

Pärtna (2022: 70) nendib samuti: „[---] maailm jääb vaid märkamatult vaiksemaks, pisut vähem linnulaulu kevadel, pisut vähem putuka­suminat.”

Muutus, kui seda märgatakse, puudutab. „Vivaariumis” on Pärtna lähtunud Austraalia keskkonnafilosoofi Glenn Albrechti mõistest solastalgia, mis on „segu kurbusest ja ärevusest ning võib-olla ka masendusest, mida inimene tunneb siis, kui tema tuttav ja kodune keskkond muutub tema jaoks ebakoduseks. See on koduigatsus, mida tuntakse kodust lahkumata.” (Klein, Simm 2020; vt ka Mildeberg 2022) Looduslikult põhjustavad selliseid masendavaid muutusi põuad, maavärinad, metsa­tulekahjud ja üleujutused, inimesest tulenevad tegurid on sõda, terrorism, lageraie, kaevandamine, kliimamuutused, linnalises keskkonnas ümberehitus jt. Need põimuvad omavahel ja/või põhjustavad üksteist.²¹ Loodusmaastiku tähis kipub kirjanduseski olema kas seal esinevad või sealt puuduvad olevused, nii on Pärtna (2019: 61) ­kirjutanud meeletutest metsvintidest raielangi kohal või tekkinud katkestustest: „lend­orav ei kohta haavavõras / ühtegi teist lendoravat” (Pärtna 2019: 58).²²

Kivirähki „Lend Kuule” on näide olukorrast, kus inimestel ongi ükskõik. Sõpru külastav kosmonaut, kes rändab koos hundiga, kohtub järjest isikutega, kes ei märka üldse, et neid ümbritsenud loodus on kadunud, pealegi on nad ise sellesse hoolega panustanud (tapnud, puid maha võtnud, ära õginud). Kivirähki loomingus ei ole posthumanistlik vaatepunkt midagi uut, ent nüüd osutab ta järjekindlalt just inimese (seejuures hundi jaoks täiesti loogikavabadele) vägitegudele. Näiteks:

„Ma tean juhust, kus üks mees katkestas poole noodi pealt lõokese laulu,” jätkas hunt, kosmonaudi sõnadele tähelepanu pööramata. „Lihtsalt pani püssi palgesse ja tulistas. Lõoke ei osanud midagi säärast oodata, tema lendas põllu kohal ja laulis, ta ei olnud mitte kuidagi mehel tee peal ees, isegi kui mees oleks enesele kõrgete kontsadega kingad jalga pannud, oleks ta kenasti mahtunud lõokese alt läbi minema. Aga ei, selle asemel oli tal tarvis lõokese pihta tulistada. „Uskumatu, kui täpne lask!” ütles üks naine, kes mehega koos põllul jalutas. „Otse linnule silma! Ja ta on ju ometi nii tibatilluke! Sa oled hiilgav täpsuskütt, mu kallis!” Ja selle peale mees punastas suurest õnnest ja nad suudlesid. [---]” (Kivirähk 2022: 65–66)

Pärtna kujutatud katkestusele vastab Kivirähkil (2022: 137–138) hundi jutt imekenast emailvesest, kes „oleks hea meelega ka ise poeginud, aga sel ajal hakati juba metsi raiuma ja kõik teised ilvesed lasti maha või siis kolisid nad lihtsalt mujale. See emailves jäi üksi, tal polnud kellegagi paarituda”, nii ta suri lõpuks ainsas püsti jäetud metsatukas nälga.²³

Metsa kujutamine ilukirjanduses kattub mitmes aspektis linnuvaatlejate tähelepanekutega. Näiteks metsast võõrdumist kommenteerib Tootseni (2022: 168) ahv Ergo nii: „Huvitav, et meie inimesed pidasid ahve „metsikuks” ja iseennast „metsa­rahvaks”, aga kogu kooliaja jooksul ei viidud meid mitte kordagi metsa, mitte üht korda.” Metsaga toimunud muutuste põhjuste kirjeldamiseks sobib „Ahvide pasteedi” peategelase vaatepunkt samuti hästi. Mets on esialgu võõras ja häiriv, sest „­[­s]­a olid temas väga pisike ja väga üksinda ja väga rumal” (Tootsen 2022: 166). See-eest „[l]inn oli arusaadavus, mis punus oma võrku kõik arusaamatu ning tegi sihilikuks kõik sihitu: pügas segase elurikkuse selgeks ja surnud muruvaibaks, andis puudele metallist jalavõrud, püüdis lilled pottidesse või istutas mustriteks, milletaolisi olin näinud inimeste rahvariietes – nii hakkas tähendusetu lõpuks ometi midagigi tähendama” (Tootsen 2022: 158–159). Niisiis, „mets on loll ja vajab hädasti harimist, vajab majandamist” ja „[l]ageraielank on metsa sünnitusmaja” (Tootsen 2022: 166, 162). Ergo järeldab: „[---] üks inimene ütles ATVs [ahvide televisioonis] lausa nii, et lageraied on kõige loomingulisem metsamajandamise viis. Jälle õige! Nagu ka kunstnik ei pea täiesti tühja lõuendi ees seistes arvestama mitte ühegi varem tehtud kriipsuga. Aga millegipärast ei öelnud too inimene, et kõige loomingulisem linnaplaneerimise viis on strateegiline tuumalöök.” (Tootsen 2022: 167)

Ulf muretseb selle pärast, kuidas inimene teeb maailmast „suure mürgise ja lagedaks raiutud koosluse” (Ekman 2022: 164). Ta kahetseb metsade mahavõtmist ja metsapõldude rajamist, meenutades vanaisa säästvat metsandust. Nüüd teab ta:

Kui kuuske maha ei saeta, siis lõpeb tema elu aastakümneid hiljem sellega, et ta murdub ja langeb maha. Pehkib ja uurdub ja kihab putukate elust. Annab toitu torikutele ja teistele seentele. Sammaldele ja samblikele. On tulvil elu, mis pole tema enda elu. Ja siis saab sellest muld, kuhu langevad uued seemned. (Ekman 2022: 108)²⁴

Sarnase näite toob kosmonaudile hunt Kivirähki romaanis (2022: 103). Ahv Ergo tuletab lisaks meelde: „[---] inimene pole oma käega tekitanud mitte ühegi puu mitte üht seemet” (Tootsen 2022: 167).

Kaplinski (2019b) on nimetanud paljaks niidetud linna roheliseks kõrbeks. Linna­looduse tundmaõppimine Pärtnal – ehk sellise linna kirjeldus, kus tahaksime elada – toob meelde Yann Marteli romaani „Pii elu” (2001, e k 2005), kus öeldakse, et kui linn tagurpidi pöörata ja seda raputada, kukuks välja tohutu arv loomi ja looma­liike, keda muidu kunagi ei märka.²⁵ Pärtna kirjeldatud märkamine on virgunud koroonaga kaasnenud aja peatumisest linnades, kui „Elava linna” mina­tegelane õppis ümbrust tähelepanelikult jälgima: „Mu vahetu ümbrus ei jaotu enam puudeks, loomadeks ja lindudeks, vaid hõberemmelgaks, kärnkonnaks ja kopraks, võsa­ülaseks ja kuldtäheks, laulurästaks ja ööbikuks, külmamailaseks ja tiigilendlaseks ja veel paljudeks teisteks, igaühel oma aeg, koht ja iseloom” (Pärtna 2022: 19; vt ka Talivee 2022a).

Kivirähki hunt mainib muu hulgas seda, kui üürike on inimkultuur looduse kõrval: „Sellesama jõe kaldal asus üks rada, mida sead olid kasutanud juba tuhandeid aastaid, siis kui nad vee äärde jooma läksid. [---] Aga siis kolisid siia kanti inimesed, kes ei teadnud ajaloost ega metssigade kommetest midagi ja rajasid just nimelt selle raja peale oma peenrad.” (Kivirähk 2022: 140) Inimese ja looma konfliktis jääb peale inimene, kes targu kõik metssead maha notib. Pärtnal (2022: 63) teatab magamistoa männipuust riidekapp: „[---] antropogeenne mass on ületanud planeedi biomassi. Klaasist teekann vastab köögist: armutu alkeemik moondab elusolendeid ükshaaval eluta asjadeks.”

 

Meie antropotseen

Nii näited intervjuudest kui ka värske eesti ilukirjandus toovad esile selle, mida Tiit Maran (2020) on antropotseeni – ehk inimese ajajärgu, kus meie mõju keskkonnale on ülekaalus – üle arutledes küsinud: kas inimesed, kes elavad tehiskeskkonnas, üldse tajuvad selle keskkonna mõju loodusele ja kultuurile? Näiteks väitluses metsa­raie üle kiputakse leidma, et raiega kaasnev kahju on justkui vältimatu, enesestmõistetav, inimeste äraelamiseks vajalik.²⁶ Intervjuudes arutletakse, mis võiks muuta sellist suhtumist loodusesse, loomadesse, iseendasse ja kuidas seda õppida. Valim oli küll ulatuslike järelduste tegemiseks väike, ent näitas, et küsitletud, kes tegelesid linnu­vaatlusega, on õppinud jälgima ja mõtestama ümbritsevat ning püüavad aktiivselt panustada selle hoidmisse nii otseselt kui ka kaude ehk oma igapäevaelus (van den Born jt 2022).

Eeltoodud raamatute loetelu osutas, kuidas looduskirjandusel on eestlaste lugemis­varas olnud oluline koht, mõndagi teost on nimetatud loodushuvi äratajana, ehkki samal ajal võidi kahelda kirjanduse mõjus hilisemas eas. Milliseid loodusest kirjutamise võtteid on aga kasutatud siin käsitletud uudisteostes? Ümbritsevast lugude jutustamist ja just selle praeguse olukorra tutvustamist; antropotsentristliku vaatepunkti ümber arutlemist või inimkesksuse näitamist ootamatu vaatenurga alt; võõrandumisele osutamist; antropotseeni kriitikat; enese ümberpositsioneerimist ja selle käigus kas keskkonnaprobleemidele lahenduste otsimist või ka mitte. Pärtna minategelane valib linna kogemiseks keskkonnasõbralikke vahendeid, kirjutab kogukonnaaiast, lisaks püüab ta linna vaadelda mitteinimese silmadega, mis lähendab teda teistele olevustele linnas. Ekmani peategelane ei leia tükk aega mingit võimalust teha muud kui tekitatud keskkonnakahjudes iseennast süüdistada. Tema lõpuks leitud lahendus konkreetsele keskkonnavaenulikule juhtumile ehk hundi julmale tapmisele vahenditega, millele uhkel loomal ei ole mingit võimalust vastu saada, on midagi kogukonnaliikme kasvatamise taolist.²⁷

Intervjuuküsimustele vastanu E2 leidis, et ohtlik optimism, mis hoiab poliitikuid praegu tagasi otsustavast keskkonnakaitsest, põhineb semantilisel eneselohutusel: loodus­katastroof alles hakkab juhtuma kunagi tulevikus, ei teadvustata, et kuues massiline välja­suremislaine ja kliimamuutused on juba käes.²⁸ Eestis ei torka viimase mõjud tõepoolest veel silma nii, nagu neid 2022. aasta suvel võis tajuda metsatule­kahjude suitsu­vines kõrbevas Lääne-Euroopas. On aga kirjanikke, kes oskavad ­seoseid märgata. Pärtna (2022: 70) täheldab: „Õues erakorraline talvesoojus, detsembri­pühapäeva lõpp, eksponentsiaalse kasvufaasi absurdne ja vaevutajutav laialiplahvatus.” Ta esitab ka ähvardavaid tulevikuvisioone (nt Pärtna 2022: 66–67). Kivirähki hunt viib kosmonauti ühest lootusetust paigast teise, Tootseni ahv on pagendatud üksikule saarele.

Keskkonnaprobleemidega suhestumiseks ja lahenduste otsimiseks tõid intervjueeritud esile võimalusi eri tasandeil alates teavitusest²⁹ ja sellest, mida kohe teha võiks, leides, et algatuseks polekski palju vaja: kohandada raieviise elustikule sobivaks või lausalise põllu tegemise asemel jätta „puuribad” (E1).³⁰ Lootus vaheldus küll pessimismiga: „[---] väga kurb, et me siin proovime tihaste toitmisega tõsta teadlikkust, aga suured otsused tulevad kuskilt ja sõidavad kõigest üle” (E13; hiljutiste loodus- ja kultuuri­pärandi konfliktide kohta vt Jonuks jt 2022),³¹ või ka: „[---] proovisime igatepidi, aga nüüd vaatad tagasi ja mõtled, mis sellest kõigest kasu oli [---] aga siis lähedki, otsid uue kotkapesa üles, ja vähemalt need hektarid jäävad kaitse alla, ja see mets jääb püsti. Tilkhaaval võib-olla enda jaoks, enda sees kompenseerimiseks, et ma midagi vähemalt suudan teha, mis mõjutab päris elu.” (E13)

Intervjueeritud linnuvaatlejad ei rääkinud endast ega kellegi nimel: nad võtsid enamjaolt sõna kellegi pärast, kellest hoolivad ja kelle suhtes positsioneerivad end enamasti üpris posthumanistlikult (aeg-ajalt tekib intervjuudes inimkeskne vaatepunkt pigem kõnekujundi tasandil; ei olda aga sentimentaalne, loodust ei romantiseerita). Mure ei ole kirjanduses (kus toodud näited on samuti pigem teravad) ega päriselus midagi sellist, mida võiks nimetada hüsteeriaks.³² Sarnaselt on tõsine, päevakajaline keskkonnamure jõudnud eesti ilukirjandusse, seda avardades ja üldistades ning vajadusel keerates pea peale harjumuspärase vaatepunkti (nt Tootseni ja Kivirähki loomjutustaja), pisendamata inimese rolli ja vastutust nende murede tekitajana – kõik algab pisiasjadest, päädib aga kogu maailma mõjutavate halbade otsustega.³³ Pärtna mitmetasandiliselt aega ja ruumi süveneva proosa­luulekogu läbivaid jooni on olukorra lugejani toomine („Planeedi kitsas majas peamiselt meie ise ja need, kelle oleme kodustanud. Teised ümberringi märkamatult kadumas ja kui nad kaovad, ei tule ükski neist me juurde tagasi”, Pärtna 2022: 52), seejärel lahendustele mõtlemine, keeldudes sööstmast hukatusse (Susi, Ojam 2022: 25).

Kirjandus võib ehk siiski olla oluline loomistegu. 2021. aasta ilmus Austraalia kirjaniku Charlotte McConaghy romaan „Once There Were Wolves” („Kord elasid siin hundid”), mis jutustab hundipopulatsiooni taastamise kaudu Põhja-Šoti mägismaal kogu maailma üksteisega seotud ökosüsteemidest ja inimvägivallast (seejuures ka kodusest). Huntide taasasustamine saab teoks kogukonna teavitamise, tagasi tulnud liigiga harjumise ja teadmistest lähtuva loodushoidliku ühistegevuse toel. Ka Inglismaal on elurikkuse taastamisel abi otsitud kirjandusest: kujutatakse seda protsessi, et maandada pingeid looduskaitse ja põllumajanduse vahel (Marland 2021), tutvustatakse liike neist ilukirjanduslikke käsitlusi kirjutades (Smallman 2021).

Vana Ulf leidis küll, et teadmised rõõmu ei too, mõeldes 1903. aastal Nobeli keemia­auhinna pälvinud Svante Arrheniuse peale, kes uuris fossiilkütuste kasutamise mõju kliimale (Ekman 2022: 169). Linnuvaatlejad uskusid aga, et eriti noorte loodusharidus ja keskkonnateadlikkus annab lootust: „[---] lapsed kasvatavad ju tegelikult oma vanemaid [---], muudavad oluliselt rohkem täiskasvanuna seda maailma kui praegused täiskasvanud” (E5). Aga kiire on nii mõistmise kui ka tegutsemisega: „[---] ükskõik mis inimesel, kas ta on looduse n-ö kurjasti kasutaja või kaitsja, puudub suhteliselt sihuke pikem ajaperspektiiv” (E8). Kirjandus on üsna otse­kohene: seiklused Suure Halli Hundiga osutavad, mis juhtub siis, kui me ei leia hetke, et loodusega toimuvat mõista. Proosaluulevormis oleks see „[h]ävinud kodud, kodu­metsad, elupaigad, murtud maastik, mis murdis südame” (Pärtna 2022: 72) – ehk siis kõigepealt harjuksime olukorraga, kus pole teisi loomi (veel kord, inimene on ka loom), kirjutaksime veelgi raamatuid kadunud lindudest ja loomadest, aga mis saab edasi? Mina tahaksin, nagu siin tsiteeritud kirjanikud ja linnuvaatlejad, et selle asemel mõistaksime ja tegutseksime. Ka kontoriaknaid saab projekteerida nii, et rändlinnud nende vastu ei põrka.

 

Artikkel on valminud Horisont 2020 teadusuuringute- ja innovatsiooniprogrammi projekti „EnviroCitizen” (grant nr 872557) raames ning seda on toetanud ka Eesti Teadus­agentuuri rühmagrant PRG908 „Eesti keskkonnaliikumine 20. sajandil: ideoloogia, diskursid, praktikad”. Nõuannete eest võlgnen tänu anonüümsele retsensendile, toimetaja Brita Meltsile ja ornitoloog Riho Marjale. Tänan südamest kõiki intervjuu­küsimustele vastanuid ning Eesti linnuhuviliste organisatsioone: Eesti Ornitoloogiaühing, Estbirding, Kotkaklubi, Tallinna Linnuklubi.

 

Elle-Mari Talivee (snd 1974), PhD, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandus­keskuse vanemteadur (Väikese Illimari 12, 11623 Tallinn), Tallinna Ülikooli ­teadur, ­ellemari@utkk.ee