Eesti keeleteaduse ja keelekorralduse areng verbirektsiooni näitel

Eesti keelekorraldus on oma pika ajaloo¹ vältel lahendanud üsna erinevaid üles­andeid. Kui eelmise sajandi algul tegeleti ennekõike murrete põhjal ühtse kirjakeele loomisega ja selle kodifitseerimisega (ühiste normingute loomisega; vt Plado 2022; Kasik 2011; Erelt 2002; Tauli 1938; Tuglas 1932), siis hilisematel perioodidel on tegeletud ka normingute ja soovituste ülevaatamisega ning nende ajakohasuse küsimusega (vt nt EKI teatmik: Keelekorralduse teisenemine; EKI teatmik: Mis on muutunud; Erelt 2002: 224–250; Risberg, Langemets 2021; Paet, Risberg 2021; Risberg 2021, 2022; Paet 2022a, 2022b).

Tänapäeval, mil ühiskeelel on tugev positsioon ning murrete kasutus on taandunud, on päevakorral pigem küsimus, kas kunagi seatud normingud vastavad ühiskeele tegelikele sisemistele normidele (nn objektiivne norm) või kui ranged peaksid normingud olema. Nüüd ollakse seisukohal, et mida lähemal on normingud keele sisemistele normidele, seda vähem on keelekasutajal vaja norminguid „lihtsalt ära õppida” ning seda efektiivsemalt toimib keel. (Päll 2019) Normingute ülevaatamine on keelekorralduses toimunud lainetena varemgi ning alates 1970-ndate lõpust ja eriti 1980-ndatest on keelekorralduses võetud range normimise asemel suund soovitamisele (vt nt Kull 2000; Erelt 2002: 251–263). Probleemiks on siiski olnud keele vähene teaduslik uuritus (Kull 1961: 99, 1978: 682; Saari 1979: 164; Liivaku 1984: 583; Raadik 2020: 854).

Selleks et normingud vastaksid keele sisemisele normile, peab teadma, milline see sisemine norm on – see on keeleteaduse uurimisobjekt. Keeleteadus on paralleelselt keelekorraldusega tegelenud eesti keele uurimisega ning tänaseks võib öelda, et eesti keel on päris hästi läbiuuritud keel, eriti võrreldes suurema osa maailma keeltega. Sellegipoolest ei ole keeleteadus ja -korraldus alati ühte jalga astunud – keelekorraldus on tegelenud üsna palju varieeruvate keelendite normimisega, samal ajal kui keeleteadus ei ole sageli seda laadi varieerumisele tähelepanu pööranud. Sellele on mitmeid selgitusi, mis osalt on seotud keeleteaduse enda muutumisega: varieerumise ja tegeliku keelekasutuse uurimisega on hakatud tõsisemalt tegelema eriti viimastel aastakümnetel, kui töös on saanud tugineda suurte keelekorpuste andmetele (vt Koppel, Kallas 2022; Pilvik jt 2021; ka Stefanowitsch 2020).

Tänapäevaste korpuste ja korpuslingvistika meetodite kättesaadavus ning keele­kasutuse põhjalikumad uuringud on toonud rahvusvahelisse keeleteadusesse kasutus­põhise lingvistika teooria (ingl usage-based linguistics). Kasutuspõhise lingvistika põhiväide on, et keel sünnib kasutuses ning keelekasutus modifitseerib keelt pidevalt (Croft 2000: 4; Bybee 2010; Campbell, Barlow 2020: 81). Kasutuspõhine lähenemine pöörab süstemaatiliselt tähelepanu tegelikule keelekasutusele ja selle varieerumise seaduspärasustele ning kasutab selleks eksperimentaalse ja korpuslingvistika meetodeid (vt nt Klavan 2018; Rundell 2018; Storjohann 2021). Kasutuspõhine lähenemine on kasulik ka keelekorralduse jaoks, sest see annab vahendid ja meetodid, kuidas süsteemselt keelekasutust ja normingute keeles juurdumist jälgida ning vajadusel ebakõlasid eemaldada.

Artiklis vaatleme, kuidas on eesti keelekorralduses verbirektsioonide varieerumisse läbi XX sajandi suhtutud ning milliseid norminguid on seatud ja kuidas see kajastub tegelikus keelekasutuses. Selgitame tegeliku keelekasutuse analüüsi põhjal välja, kui hästi on keelekasutajad omandanud keelekorralduses loodud normingud, ning kui tänapäeva keeles varieerumine jätkuvalt aset leiab, siis mille alusel ja miks see toimub.

 

1. Eesti keeleteaduse areng XX sajandist praeguseni

Eesti kirjakeele sünd ja selle korraldamise vajadus tekkis perioodil, mil eesti keel oli ka uurimise mõttes lapsekingades. 1930-ndatel kirjutas Andrus Saareste (1933: 449): „Kui kirjakeeles tahame taotleda rahvakeelsust [---], siis peab see toimuma ühiskeele valitsevamatest vooludest lähtudes. Kuid meie tegelik keeleteadus peaks siis ka enam tähelepanu pöörama selle ühiskeele tundmisele.” Ka veel 1984. aastal ütleb Uno Liivaku (1984: 583) nii: „[---] keelekorraldus peab aluseks ühiskeelt, kuid soliidsel alusel pole ühiskeelt uuritud ega uurita. [---] Niisugune olukord teeb igasugused normiotsustused riskantseks ja juhuotsustuste tegemise ohu suureks.” See tähendab, et paljud keelekorralduslikud otsused ei ole alati põhinenud mitte keeleuurimisest välja kasvanud teadmistel, vaid on kujunenud mõneti juhuslikult, mõjukate isikute maitse-eelistustel või arusaamadel.

Võrreldes keelekorralduse varasemate perioodidega on olukord nüüdseks siiski muutunud. Keeleteadus ja keeleteaduslik mõtlemine on Eestis arenenud jõudsate sammudega ning erinevad suunad ning lähenemised on mitmekesistanud arusaama (eesti) keelest ja selle toimimisest. Eesti keeleteaduse mõtte arengut XX sajandil on ülevaatlikult kirjeldanud nt Haldur Õim (2000) ning üksikvaldkondade käsitlusi leiab kogumikust „Eesti keele uurimise analüüs” (Erelt 2003). Viimasel paaril aastakümnel on eesti lingvistika teemadering laienenud veelgi, samuti on see järjest tugevamalt integreerunud rahvusvahelisse teadusruumi; oluliselt on täienenud keele­uurimise metodoloogiline külg ja alusmaterjalide (nt korpusandmete) kättesaadavus. Ilmunud on põhjalikke käsitlusi eesti keelest (nt „Eesti keele varamu” sari). Tänapäeva keeleteadust, sh eesti keeleteadust iseloomustab ennekõike andme­põhisus: toetutakse erinevatele eesti keele kohta loodud ressurssidele (nt keele­korpused), aga üha enam ka katselistele meetoditele. Järjest olulisem on metodoloogia osa nii andmete kogumises, töötlemises kui ka interpreteerimises. Ka kvantitatiivse andmeanalüüsi roll lingvistilises uurimistöös on üha olulisem. Andmepõhisest tegeliku keelekasutuse uurimisest on välja kasvanud kasutuspõhine lingvistika.

 

2. Kasutuspõhine lingvistika

Kasutuspõhine lingvistika lähtub arusaamast, et keel sünnib selle kasutamise käigus ning kasutus kujundab keelt pidevalt (vt nt Barlow, Kemmer 2000; Bybee 2010; Perek 2015: 6). Kasutuspõhine lingvistika on välja arenenud kognitiivsest keeleteadusest (vt Langacker 1987; Croft, Cruse 2005) ning otsib seoseid ennekõike inimese kognitiivsete võimete ja keele vahel.

Keeleüksuste valikut mõjutavad väga erinevad tegurid ja nende koosmõjud, mis ilmnevad nende kasutamises. Valikuid mõjutavad näiteks suhtlusolukorra vajadused, mälu ja keele töötlemisega seotud nähtused (vt Diessel 2017) või sellised kognitiivsed protsessid nagu keeleliste üksuste kategoriseerimine, võime neid üksusi omavahel ühendada, analoogiaseoste leidmise võime, rikas mälu ning vormi ja tähenduse seostamise võime (Ibbotson 2013). Kasutuspõhises keeleteaduses on keelt iseloomustatud kui kompleksset adaptiivset süsteemi (Bybee 2010), mis tähendab, et keel muutub ja kohaneb vastusena mitmele eri tüüpi võistlevale tegurile (Ibbotson 2013). See omakorda tähendab, et inimene toimib kui tõenäosuslik masin, valides iga kord võimalike väljendusvahendite hulgast selle, mis antud konteksti kõige paremini sobib, kaaludes ja arvestades sealjuures ühtaegu mitmeid eri mõjureid. Keele­kasutus mõjutab otseselt ka keelevahendite vormilist kujunemist: näiteks on leitud, et kõrge kasutussagedusega keelendid kalduvad lühenema (end vabandama > vabandama; kõnes ütlesin > ütsin) või kinnistuma erandliku vormina (olema-verbi vorm on) – need on tänu pidevale kordamisele mälust paremini kättesaadavad kui mitte nii sagedased vormid (Bybee 2010: 39).

Keel ei ole niisiis fikseeritud, vaid muutub kasutuses pidevalt (Croft 2000: 4; Burridge, Bergs 2017: 13), ning keelt uurides peab seetõttu tähelepanu pöörama just keele tegelikule kasutusele. Kasutuspõhise lingvistika uurimisobjektiks ongi tegelik, loomulik keelekasutus, mis on kõige lihtsamalt kättesaadav tekstikorpustest, aga ka näiteks eksperimentidest. Viimased nõuavad põhjalikku eeltööd ja häid teadmisi eksperimentide planeerimisest (vt nt Klavan jt 2013). Kasutuspõhine lingvistika tugineb suuresti korpuslingvistika pikale uurimistraditsioonile, mis sai alguse 1960-ndatel, mil loodi esimesed keelekorpused. See on sestpeale arenenud keele­teaduse suunaks, millel on tugev ja mitmekülgne metodoloogiline alus (vt nt Muischnek, Lindström 2020; Stefanowitsch 2020; Brezina 2018).

Korpusest pärinevatele andmetele toetuv keele uurimine (Stefanowitsch 2020: 1, 56) võimaldab vastata uurimisküsimustele nii keelekasutuse kui ka varieerumise kohta, aga samuti muudele keelega seotud küsimustele, mis puudutavad keelt ennast või ka keelevälist maailma. Korpuseandmeid võib analüüsida nii kvantitatiivselt (arv­andmetel põhinedes) kui ka kvalitatiivselt (andmeid tõlgendades) (Biber 2000: 287–288; Crawford, Csomay 2016: 9). Kvantitatiivne andmeanalüüs tagab eeskätt selle, et järeldused ei tugineks üksikutel juhuslikel näidetel, vaid kehtiksid laiemalt. Andmete põhjal tehtud järeldused keele kohta ei põhine uurija sisekaemusel, vaid suure hulga inimeste keelekasutusel. Uurimistulemused on tänu sellele adekvaatsemad ja vähem kallutatud kui uurija sisekaemusel põhinevad järeldused (Storjohann 2010: 8; vt ka Sinclair 1991). Korpuslingvistika aitabki keele uurimises subjektiivsust vähendada (Stefanowitsch 2020). Korpust ei käsitleta lihtsalt andmebaasina, kust mõned näited valikuliselt välja nopitakse, vaid analüüsis arvestatakse süsteemselt kõiki korpuseandmeid (Gries 2007: 4). Need andmed ei muutu: päringut korrates saadakse täpselt samad tulemused (Klavan jt 2013: 19; Koppel, Kallas 2022: 217; vrd guugeldamise ebaadekvaatsusega, Kilgarriff 2007). Tänapäeval on korpuste kasutamiseks mitmeid abivahendeid, neist üks enim kasutatuid on korpuspäringukeskkond Sketch Engine (vt Kilgarriff jt 2014). Algselt loodi see leksikograafide töö­vahendiks, ent see võimaldab suuri korpusi mitmekülgselt analüüsida ka teistsugustel, sh teadustöö ees­märkidel.

Kokkuvõtlikult on kasutuspõhine lingvistika ja selle andmepõhisus põhimõttelt teistsugune lähenemine kui uurija enda vaistust lähtuv keelekäsitlus, sest toetub paljude inimeste keeleteadmistele, mitte ühe inimese idiolektile. Kvantitatiivsed andmed võimaldavad mudeldada keele varieerumist ühiskonnas ja seda mõjutavaid tegureid ning annavad seega parema pildi tegelikust keelekasutusest, kui see oli võimalik varem, väiksemahuliste ja piiratud registrivalikuga sedelkartoteekide ajal (vt nt EKSS 2009: 5; Frankenberg-Garcia jt 2021: 206; Hennig 2021: 16).

Kasutusandmetel põhinev lähenemine on muuhulgas eriti selgelt välja toonud need kitsaskohad, kus varasemad keelekorralduslikud normingud süsteemselt erinevad tegelikust keelekasutusest. Seda problemaatikat kirjeldamegi järgmisena verbi­rektsioonide näitel.

 

3. Eesti keelekorralduse areng verbirektsiooni käsitluse näitel

Eesti keeleteaduses ja -korralduses on sajandi jooksul oldud üldiselt üsna sarnasel seisukohal selles, mis on rektsioon ehk sõltumine. Huno Rätsep (1978: 64) sünteesis varasemaid rektsiooni definitsioone, tuues välja olulise joonena selle, et rektsioon on üks alistava seose liike, milles on kaks komponenti: põhisõna ja laiend, seal­juures oleneb laiendi vorm (kääne, kaassõnafraas vms) põhisõna tähendusest. Pärast seda pole arusaam eesti keele põhilistes süntaksikäsitlustes (EKG II; EKK 1997, 2020; Erelt, Metslang 2017) oluliselt muutunud.

Verbirektsiooni võib vaadata kui verbi kinnistunud argumentstruktuuri: verbi tähendus tingib laiendi (argumendi) olemasolu ja vormi. Rikkaliku morfoloogiaga eesti keel võimaldab argumentide vormistamisel sageli rohkemat kui üht varianti: alates objekti käändevaheldusest (sõin võileiba ~ sõin võileiva) kuni mitmete süsteemsete vaheldusteni, mis on tänapäeva grammatikates vähe kajastust leidnud. Näiteks verbi mõtlema juurde võib kuuluda kõrvallausekujuline laiend, mille korrelaadi vorm ­pealauses võib varieeruda: Ma mõtlesin, et ta tuleb ka ~ Ma mõtlesin sellest, et ta tuleb ka ~ Ma mõtlesin selle peale, et ta tuleb ka. Osa neist vaheldustest toob kaasa tähendusnüansse, mis pole põhjalikuma analüüsita kirjeldatavad.

Klassikaliselt verbirektsiooniks peetud juhtumid on eesti keeleteaduses ja -korralduses siiani paremini teadvustatud osa. Verbirektsioonis on aga palju vaheldusi ja varieerumist, mida on keelekorralduses osa verbide puhul peetud probleemiks, tuues endaga kaasa normeerimispüüded. Nii on mõnede verbide rektsiooni fikseerides eelistatud üht käänet teisele, nt sarnanema [millega?], mitte [millele?]. Rektsiooni käsitlevad allikad ongi XX sajandi algusest saadik olnud preskriptiivsed (nt Aavik 1936; Rajamaa 1936; Valgma, Remmel 1968; Mäearu 1996, 2011; Erelt 2006, 2019: 35–41; EKK 2020: 443–448), samuti on keeleõppijatele mõeldud kogumikud oma teistsuguse olemuse tõttu rangemate piiridega (vt Pool 1996, 2019).

On nenditud, et „mõnel juhul on õige rektsiooni valimisega raskusi” (Erelt 2019: 35; ka Mäearu 2011: 3; Pool 2019: 7; juba Mägiste 1936: 148), aga ei täpsustata, kellel ja miks raskused esinevad. Kui keeleõppija puhul võib eeldada, et raskused tekivad teistsuguste sõltumisseoste tõttu tema emakeeles, siis eesti keelt emakeelena kõnelejal arvatavasti oma keeletunnetuse ja normeeringu erinevuste tõttu. Paistab, et tähele­panu pole pööratud sellele, et nii mõnigi tüüpviga, tänapäevaks „rasked kohad” on ette kirjutatud juba sajand tagasi, kui ühist eesti kirjakeelt alles loodi (nt Muuk, Tedre 1931; Aavik 1936; Rajamaa 1936; vt ka Kerge 2004). Sealjuures kalduti tollal õigeks pidama seda, mis vastas autoriteetsete keelemeeste maitsele (Saareste 1952: 122). Seega on tegu valdkonnaga, mida on küll normeeritud, aga väga vähe teaduslikult uuritud.

Järgnevalt vaatleme lähemalt, kuidas on verbirektsioone eesti keelekorralduses käsitletud. Rõhuasetus on XX sajandi alguses, sest Teise maailmasõja järel arusaamad eesti keelekorralduses rektsiooni asjus kuigivõrd ei muutunud – kuni 2022. aastani.

 

3.1. Keelekorralduse verbirektsiooni-käsitlus XX sajandil

XX sajandi algul, eriti 1920.–1930. aastatel otsustati ühist eesti kirjakeelt luues ära paljud praeguse kirjakeele alused (vt nt EÕS 1925–1937; Muuk, Tedre 1931; Aavik 1936; ka Kerge 2004: 11). Üks keelekorralduse peamisi põhimõtteid on olnud teiste keelte mõju tõrjumine. Näiteks 1924. aastal leidis Elmar Muuk, et verbi arvestama [millega?] rektsiooniline laiend kaasaütlevas käändes on vene считаться с чем-нибудь ja saksa mit etwas rechnen mõju, mis tema hinnangul ei olnud eesti keele seisu­kohalt põhjendatud, sest eesti keeles nõuavad stama-lõpulised transitiiv­verbid väidetavalt rektsioonilist laiendit objektikäänetes. Tema hinnangul oli ainuõige osastav kääne [mida?]. Muuk võttis asja kokku järgmiselt: „Oleks viimne aeg selleski väikses küsimuses pääseda võõraste keelte tarbetu eestkoste alt”, ehkki sellele järgneb kohe lahtiütlus, et „mõnikord võivad küll laenud teistest keeltest olla väga tarvilikud!” (Muuk 1924: 105). Muuhulgas on siit näha üksiksõnade kaupa normeerimise ilmingut, samuti range süsteemi taotlust keeles – arvestama prooviti kunstlikult lisada teiste stama-verbidega ühesugustesse piiridesse.

Muugil oli tollal palju mõjujõudu eesti kirjakeelt, sh rektsioone kujundada (EKK 2020: 31). Näiteks „esimene ametlikel keelenormel põhjenev käsitlus” (Nurm 1931: 20) oli Muugi ja Mihkel Tedre õpik „Lühike eesti keeleõpetus” (1. tr 1930), kus normeeriti ka see, et verbi arvestama rektsioon on üksnes osastavas käändes. Sama õpetust jätkab Muuk „Väikses õigekeelsus-sõnaraamatus” (1933), kus nurksulgudes lisandsõna selgitab sõna tarvitusviisi lauses (VÕS 1933: 9), nt arvestama [mida?].

1933. aastal toimus Akadeemilise Emakeele Seltsi koosolek (vt Elisto 1934), kus avaldati keele kohta tollele ajale omaseid arvamusi. Näiteks Saareste arvas, et „[k]eeles juba oleva printsiip tuleb aluseks võtta ja olevast analoogiat leida” ning kuna arvesse võtma [mida?] on osastava rektsioonikäändega, siis on see loomulik ka verbil arvestama. Saareste on soovitanud arvestada ka tegelikku keelekasutust: „Kus [rektsioonikäände valimise] võimalused pole uued, vaid omas keeles olemas, tuleks valida, mis on üldisem” (Elisto 1934: 84). Saareste tollastele seisukohtadele, et uuemate sõnade puhul tuleb jälgida ühiskeelset kasutust, toetuda ei saa loogilisuse ega võõrkeelsuse põhimõttele, vaid peab arvestama eeskätt ühis- ja rahvakeelt (vt ka Plado 2022: 1085–1088), on hiljem pooldavalt viidanud keelekorraldusteoreetik Valter Tauli (1941: 352).

Johannes Aavik (1934: 33) rõhus eesti keele omapärasuse põhimõttele: „Rektsioonid moodustavad tähtsa ja keerulise osa süntaksist ja neis tuleb nähtavale keele omapärasus ning individuaalne laad, sest eri keeled erinevad siin nii paljude sõnade suhtes.” Samuti oli rektsioon Aaviku jaoks õigekeelsuslikult tähtis ja keeruline ala. 88 aastat tagasi polnud „võrdlemisi noores ja alles arenemisel olevas kultuurkeeles” rektsioonide süntaks lõplikult ega Aaviku jaoks „igati rahuldavalt välja kujunenud” (Aavik 1934: 33). Aaviku hinnangul oli süntaksi õigekeelsust jõutud viljeleda võrdlemisi vähe. „Nii ei ole kõigi rektsiooniliste vankuvuste kohta ka ametlikes grammatikais seisukohta võetud ega ainulubatavate keelendite piirid sel alal kindlaks ­määratud; teiselt poolt jälle ei tundu mõned fikseeringud sel alal kõigiti õnnestunuina” (Aavik 1934: 34). Ta proovis rektsioonikasutust fikseerida õpikus „Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika” (1936), kus ta esitas oma keeleuuenduslikke seisukohti, mis erinesid ametlikust ehk Johannes Voldemar Veski ja Muugi keelest.

Herman Rajamaa tegi esimese katse koostada eesti sõnade muutelise sõltuvuse käsiraamat eestlastele, aga eriti muulasile ehk keeleõppijatele. Verbi arvestama rektsiooni [millega?] kohta on tal „ametlikule keelele” tuginedes palju öelda, nt et see „on eesti keele seisukohast täiesti ekslik („arvestama” nõuab ikka osastavat käänet)”. Kaasaütlevat käänet selle verbi rektsioonina peab ta vene keele mõjuks. (Rajamaa 1936: 3)

Nõukogude okupatsiooni ajal ilmunud ÕS-ides (alates SÕS I 1948 kuni ÕS 1976) arvestati aga juba verbi arvestama tegelikku kasutust (vt KK 1960: 245 eri tähendus­sisude kohta). Ka Johannes Valgma ja Nikolai Remmeli „Eesti keele grammatikas” (1968) on verbil arvestama kaks rektsioonikäänet, ent nagu Aavikki (1936: 114) heaks pidas, erineva tähendusnüansiga: [mida?] millegi olemasoleva kohta ja [millega?] millegi võimaliku kohta (seda vahet kirjeldati veel ÕS 2006-ski). Nad on öelnud: „Kus on kaks rektsiooni, seal on sageli tähenduslik vahe” (Valgma, Remmel 1968: 146).

Kuigi vahepeal kostus keelekorraldusmaastikul teistsuguseid hääli: „[---] pole näiteks õige viimseni ära normeerida rektsiooni tarvitamist, sest siingi oleneb sageli palju konkreetsest juhtumist või eriolukorrast” (Kull 1961: 98), siis vastupanu oli visa. Näiteks Helju Vals (1966: 570) lootis, et „eesti keele rektsioon ei ole veel viimse detailini „ära” normeeritud”, ja esitas omad eelistused, muuseas taunis ta alaleütleva käände liigset kasutamist, nagu varem Aavik (1934: 38) jt ning hiljem Peep Nemvalts (2012); Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi (2022: 119) jt.

Ka Tiiu Erelt (1968: 212) pidas levinud rektsioonikäänete kasutust veaks: „Kuigi pole olemas eesti keele rektsioonisõnastikku ja ÕS abistab siin alla oma võimaluste, ei tähenda see veel rektsioonivigadele vaba voli andmist. Kerge oleks mõne sõnastiku (seekord igatahes ka ÕS-i) või grammatika järgi veenduda, et miski saab p õ h i n e d a ainult m i l l e l g i.” Siit ilmneb eesti keelekorralduses pikka aega levinud arusaam, et keel algab sõnaraamatust, mitte sõnaraamat ei kirjelda keelt nii, nagu seda kasutatakse (vt ka Risberg 2022). Siiski, keele uurimise vajalikkust leksika ja grammatika alal on omal ajal näinud näiteks Rein Kull (1978: 682), kes mainis ka, et ühiskeele ja kõnekeele variantsus oli täielikult uurimata. See on seda kohati tänapäevani.

 

3.2. Keelekorralduse verbirektsiooni-käsitlus tänapäeval

Eesti taasiseseisvumise järel jätkus küllaltki preskriptiivne vaade rektsiooniküsimusele (nt Mäearu 1996, 2011; EKK 1997, 2020; Erelt 2006, 2019; Erelt, Metslang 2017). Vastupidiselt sajandi algusele (nagu Elisto 1934: 84) oli aga nüüdseks aru saadud, et „[s]ünonüümsete verbide rektsioonid ei pruugi olla ühesugused” (Pool 1996: 6, 2019: 8; ka Erelt 2017: 66).

Põhimõtteline kannapööre, et rektsioon ei allu normingutele ega soovitustele, tuli Eesti Keele Instituudi (EKI) rektsioonitöörühma² arutelude käigus, kus 2022. aasta algul otsustati, et „rektsioon ei käi normimise alla, lähtume kasutustavast/objektiivsest keelenormist” (EKI-sisene tööfail). EKI teatmikus on rektsiooni 2023. aasta alguse seisuga mainitud üksnes artiklis „Keelekorralduse teisenemine”, kus esitatud tabelis on öeldud, et rektsiooni puhul kirjeldatakse objektiivset keelenormi.³ EKI ühendsõnastikus (keeleportaalis Sõnaveeb, vt Tavast jt 2022; Langemets jt 2021) esitatud „rektsioonid osutavad nende sagedale esinemusele, samas ei ole nad vältimatult kohustuslikud” (EKI-sisene tööfail).

 

4. Verbirektsioonide kasutuspõhine analüüs

Tänapäevaseid rektsiooniloendeid (nt Mäearu 2011; Pool 2019; EKK 2020) lapates paistis meile, et neisse on kaasatud sõnad:

1. mille puhul ei olene rektsiooni käändest tähendus (nt sarnanema),

2. mille puhul oleneb rektsiooni käändest tähendus (nt panustama),

3. millega ei paistnud meile tegelikus keeles probleeme olevat (nt arvestama),

4. mis on loendisse pandud vististi selleks, et juhtida tähelepanu hoopis käände või kaassõna kasutusele (nt osas), või on sõna peetud paronüümiks, mille tähendust prooviti ette kirjutada (nt osundama; paronüümide kohta vt Risberg, Langemets 2021).

Analüüsi valisime verbid, mille puhul ei paistnud verbirektsiooni käände vaheldumine kaasa toovat tähenduse erinevust lauses või konstruktsioonis tervikuna – või vähemalt ei ole neid varem tähendusest sõltuvaks peetud. Tahtsime teada, kas sel juhul sõltub rektsiooni valik siiski millestki, mida pole veel välja selgitatud. Süva­analüüsi valisime verbi sarnanema, ent artiklis vaatleme põgusalt ka verbikimpe baseeruma, põhinema, rajanema ja toetuma, tuginema. Keelekorralduses on nende kõigi puhul õigeks peetud ainult üht rektsioonikäänet (vt Erelt 1968: 212; Allkivi 2012; EKK 2020: 443–448).

 

4.1. Verbirektsioonide kasutus XX sajandi alguses

Saamaks teada valitud verbide rektsioonikäände kasutust ning selle võimalikku muutumist möödunud sajandi jooksul keelekorralduses antud reeglite järgi, analüüsisime kõigepealt XX sajandi alguse tekste. Vaatasime DIGAR-i Eesti artiklitest (DEA) 100 lause juhuvalimeid ajavahemikust 1900–1939 (vt tabelit 1). Kuna DIGAR-i otsing ei ole kuigi detailne, otsisime märksõna ainsuse 3. pöördes.

Tabel 1. Verbirektsioonide kasutus aastatel 1900–1939. Halliks on värvitud lahtrid, kus norminguvastane kasutus on ülekaalus.

Märksõna	Normingukohane	Norminguvastane	Muu
sarnaneb	[kaasaütlev] 12	[alaleütlev] 88	–
sarnleb	[kaasaütlev] 17	[alaleütlev] 83	–
arvestab/arwestab	[osastav] 48	[kaasaütlev] 38	14
baseerub	[alalütlev] 62	[alaleütlev] 38	–
põhineb	[alalütlev] 78	[alaleütlev] 22	–
rajaneb	[alalütlev] 46	[alaleütlev] 54	–
toetub	[alaleütlev] 91	[alalütlev] 3	6
tugineb	[alaleütlev] 78	[alalütlev] 22	–

 

Tabelist 1 on näha, et verbid sarnanema ja sarnlema olid XX sajandi I poolel tugevasti kaldu norminguvastase ehk alaleütleva rektsioonikäände kasutuse poole. Sealjuures esines kaasaütlevat käänet mõlemal juhul pigem 1930. aastate II poole lausetes ehk siis, kui „õiged” rektsioonid olid juba ära seatud (nt Muuk, Tedre 1931; Aavik 1936).

Lisaks kaldus norminguvastase kasutuse poole verbi rajanema rektsioonikääne. Ent Muugi ja Tedre õpikus (1931) oligi verb rajanema tänapäevast erinev, selle rektsiooniks on seal märgitud [millele?], kuigi muudes allikates läbi sajandi [millel?].

Teisi vaadeldud verbe kasutati DIGAR-i andmete järgi pigemini normingu­kohaselt. Tähelepanu tuleb siiski pöörata sellele, et ka tollal tekste toimetati. Keele­toimetaja amet tekkis ametlikult 1929. aastal (vt Mäekivi 2019; Kasik 2020), ehkki tekste vaadati enne trükki üle juba varemgi (vt nt Muuk 1926: 62).

Kui sarnanema rektsioonikäänded on väga erinevad (alaleütlev ja kaasaütlev), siis põhinema– ja toetuma-verbikimpudel varieeruvad alal- ja alaleütlev kääne ehk väga sarnased väliskohakäänded (samas ei kasutata alaltütlevat käänet). Põhjus võib seisneda muuhulgas selles, et murretes langeb alal- ja alaleütleva käände kasutus mõningal määral kokku (Viikberg 2020: 122–126).

 

4.2. Verbirektsioonide kasutus XXI sajandil

Tänapäeva keelekasutust uurisime eesti keele ühendkorpuse 2021 põhjal (ÜK; vt ka Koppel, Kallas 2022), kasutades Sketch Engine’i võimalusi. Analüüsisime 300 lause juhuvalimit (v.a sarnanema 375, sarnlema 56, arvestama 100), valisime ajavahemiku 2019–2021 tekstid, žanrideks (allkorpusteks) blogid, ilukirjanduse ja ajakirjanduse – et laused pärineksid nii toimetatud kui ka toimetamata allikatest. Kuna ÜK otsing on detailsem kui DIGAR-i oma, siis kasutasime lemmaotsingut, mis leiab verbi kõikides pöördevormides.

Tabel 2. Verbirektsioonide kasutus aastatel 2019–2021. Halliks on värvitud lahter, kus norminguvastane kasutus on ülekaalus.

Märksõna	Normingukohane	Norminguvastane	Muu
sarnanema	[kaasaütlev] 239 (64%)	[alaleütlev] 136 (36%)	–
sarnlema	[kaasaütlev] 20 (36%)	[alaleütlev] 32 (57%)	4 (7%)
arvestama	[osastav] 46 (46%) [kaasaütlev] 25 (25%)	[normingut pole]	29 (29%)
baseeruma	[alalütlev] 259 (86%)	[alaleütlev] 36 (12%)	5 (2%)
põhinema	[alalütlev] 283 (94%)	[alaleütlev] 16 (5%)	1 (0%)
rajanema	[alalütlev] 219 (73%)	[alaleütlev] 81 (27%)	–
toetuma	[alaleütlev] 295 (98%)	[alalütlev] –	5 (2%)
tuginema	[alaleütlev] 279 (93%)	[alalütlev] 21 (7%)	–

 

Tabelist 2 on näha, et sarnlema on viimaste aastate tekstides ainus verb, mille rektsioonikääne kaldub norminguvastase poole. Seda ilmselt sellepärast, et sarnlema on kasutuses harv ja poeetiline. Samas, verbi sarnanema rektsioonikasutus on sajandi jooksul kaldunud kaasaütleva käände poole. Ülejäänud verbide rektsioonikääne pole sajandi jooksul selle materjali põhjal kuigivõrd muutunud: normingu­kohane kasutus on pigem ülekaalus. Kindlasti on siin oma osa ka sellel, et tekstid on vähemalt osaliselt toimetatud (nt ajakirjandustekstid, osaliselt arvatavasti ka blogid).

Järgnevalt vaatame lähemalt verbi sarnanema kasutust ÜK põhjal, et välja selgitada, miks selle rektsioonikääne tänapäeval endiselt varieerub.

 

5. Verbi sarnanema juhtumiuuring

Eesti keelekorralduse suhtumine verbi sarnanema rektsioonikäändesse ei erine keelekorralduse üldisest suhtumisest verbirektsioonide normeerimisse kuigivõrd. Nimelt on keelekorralduses sarnanema õigeks rektsioonikäändeks pikka aega peetud üksnes kaasaütlevat käänet, taunitud on alaleütlevat käänet. See traditsioon ulatub tagasi juba vähemalt Muugi ja Tedre õpikuni (1931), kus verb sarnanema on esitatud ainult kaasaütlevas käändes rektsioonilise laiendiga. Ka Akadeemilise Emakeele Seltsi 1933. aasta koosolekul öeldi verbi sarnanema kohta napilt, et see leiab tuge varasemast konstruktsioonist sellega (ühe)sarnane. Ernst Nurm leidis tookord, et nii alaleütlev kui ka kaasaütlev kääne on kodused, aga tema hinnangul võiks ikkagi kaasaütlev püsima jääda. (Elisto 1934: 85)

Aavik eelistas tähenduses ’sarnane olema’ hoopis verbi sarnlema, millel tuli tema hinnangul eelistada ametliku ga-rektsiooni asemel le-rektsiooni. Samas teeb Aavik vahet sõnaliikide rektsioonidel, sest nimisõna sarnasus „konstrueerub loomulikumalt” kaasaütlevaga. (Aavik 1934: 38; peenete erisuste kohta saab lugeda Aavik 1936: 115) Oma õpikus esitab Aavik (1936: 358) „vaid need sõnad, millede rektsioonide tarvitamises valitseb alles teatav ebakindlus või millede suhtes eksitakse” – teiste seas on seal sarnane olema, sarnane ja sarnlema. Rajamaa rektsiooniraamatust (1936) on sarnanema aga välja jäänud.

Verbini sarnanema SÕS-ide (1948, 1951) koostamisel ei jõutud, sest need jäid k-tähe juures pooleli. VÕS 1953-s sellel rektsioonitäpsustust ei olnud ja ÕS 1960-s on esitatud sarnanema [kellegagi, millegagi] = sarnane olema. Võib oletada, et verbi sarnanema tähendus ’sarnane olema’ on ÕS-is esitatud seepärast, et vastanduda Aavikule, kelle jaoks selles tähenduses pidanuks olema verb sarnlema, või EÕS-i III köitele (1937), kus ’sarnaseks muutuma’ on pandud sarnanema esimeseks tähenduseks.

Kull (1961: 98) ei vaidle, et sarnanema „normaalrektsioon” on kaasaütlev, aga ta leiab rangetest hoiakutest mõnevõrra leebemalt, et mõnikord võib sobivamaks osutuda alaleütlev kääne. Ent Kull on pigem hüüdja hääl kõrbes, sest näiteks Tiiu Erelt (1968: 212) oli kindel, et sarnanema „tegelik rektsioonikääne on kaasaütlev”. Ka Valgma ja Remmel (1968: 146) jätsid sarnanema üksnes kaasaütleva käändega – küllap seepärast, et nad ei näinud, et kahest rektsioonikäändest sõltuks sarnanema tähendus. Väljaspool ENSV-d ilmunud Tauli grammatikas (1980) on sarnanema seevastu esitatud mõlema rektsiooniga.

Tänapäevaks on seisukoht verbi sarnanema asjus kohati muutunud. Näiteks kui Mati Erelti „Lause õigekeelsuse” 1. trükis (2006) oli esitatud verb sarnanema [millega?] (*millele), sealjuures tähistas tärn „lubamatut vormi või tarindit” (Erelt 2006: 10), siis 4. trükis (2019) on verbi sarnanema juures öeldud juba leebemalt: sarnanema millega (halvem: millele) (ehk lubamatu asemel üksnes halvem). Samas on „Eesti keele süntaksist” (Erelt, Metslang 2017: 321–322) välja jäetud info, et verbi sarnanema rektsiooniline laiend võib peale kaasaütleva käände esineda ka alale­ütlevas käändes.

ÕS-ides 1999–2018 esitati sarnanema rektsiooniline laiend samuti ainult kaasaütlevas käändes. EKI ühendsõnastikus on sarnanema rektsioonikäändeid kaks: kaasaütlev ja alaleütlev, lisaks on esitatud konstruktsioon sarnanema [mille poolest].

Verbi sarnanema kasutust on varemgi mõnevõrra uuritud. Allkivi (2012) on selle põhjal teinud keelekorraldusele ettepaneku, et sagedasti kasutatav ja loomulikuna tajutav rektsioon [kellele? millele?] võiks ka ametlikus kirjakeeles kaasaütleva kõrval mööndud olla. Nemvalts (2012) eelistas verbi sarnanema rektsioonina kaasaütlevat käänet, ehkki erinevalt Nurme sajanditagusest seisukohast tõdes ta, et alaleütlevat ei tarvitseks siiski veaks lugeda.

Tabel 3. sarnanema analüüsi kaasatud tunnused.

Tunnus	Tunnuse tasandid	Juhtumeid
Rektsioonikääne (rekt_kaane)	alaleütlev (all), kaasaütlev (kom)	alaleütlev: 136 lauset kaasaütlev: 239 lauset
Alamkorpus (genre)**	ajakirjandus (periodicals), blogid (blogs), foorumid (forums)	ajakirjandus: 115 lauset blogid: 184 lauset foorumid: 76 lauset
Polaarsus	jaatav lause (j), eitav lause (e)	jaatav: 357 lauset eitav: 18 lauset
Aeg	olevik (ol), minevik (min)	olevik: 325 lauset minevik (sh mineviku liitajad): 50 lauset
S(ubjekti) ja A(dverbiaali) pikkus	S_pikkus [sõnade arv] A_pikkus [sõnade arv]	S_pikkus: 0–11 sõna (0 sõna = subjekti lauses ei väljendata) A_pikkus: 1–10 sõna
S(ubjekti) ja A(dverbiaali) semantilised omadused: S_sem ja A_sem*	NP viitab inimesele (inimene), muule elusale referendile (elus), spetsiifilisele konkreetsele mitteelusale referendile (sp_konkr), mittespetsiifilisele konkreetsele referendile (ms_konkr) või abstraktsele referendile (abstr)	S_sem: inimene (30), elus (8), sp_konkr (136), ms_konkr (46), abstr (155) A_sem: inimene (24), elus (9), sp_konkr (117), ms_konkr (54), abstr (171)
S ja A semantiline erinevus (Sem_erinevus)***	S ja A kuuluvad eri semantilistesse rühmadesse (j); S ja A kuuluvad samasse semantilisse rühma (e)	j: 55 lauset e: 320 lauset

* Tunnus on statistiliselt oluline (p < 0,05).

** Tunnus on statistiliselt oluline (p < 0,01).

*** Tunnus on statistiliselt oluline (p < 0,001).

Järgnevalt anname ülevaate verbi sarnanema rektsioonikasutusest ÜK andmete põhjal. Analüüsi aluseks on 375 lauset, mis on saadud juhuvalimina kolmest alamkorpusest: ajakirjandus, blogid ja foorumid. Eesmärk on ühelt poolt teada saada, mil määral kasutatakse verbi sarnanema rektsioonilise laiendina kaasaütlevat ja alale­ütlevat käänet, teiselt poolt aga jälgida, kas mõni muu tegur mõjutab käände valikut.

Iga lause juurde lisasime info selle kohta, millist rektsiooni oli kasutatud (kaasaütlev või alaleütlev), ning võimalike muude tunnuste kohta, mida oli iga lause puhul võimalik määrata ning mis potentsiaalselt võivad käändevalikut mõjutada. Kõik analüüsi kaasatud tunnused on toodud tabelis 3. Uuritavaks tunnuseks on rektsiooni­kääne (rekt_kaane), mille suhtes kõiki üle­jäänud seletavaid tunnuseid ­testisime, et välja selgitada nende mõju rektsioonikäände valikule. Selleks kasutasime Pearsoni χ2-testi või T-testi (viimast numeraalsete tunnuste puhul nagu S_pikkus ja A_pikkus). Statistiliselt olulised seletavad tunnused on tabelis 3 märgitud tärnidega.

Testide põhjal mõjutavad käände valikut alamkorpus, rektsiooniadverbiaali semantilised omadused ning subjekti ja rektsiooniadverbiaali kuulumine eri semantilistesse rühmadesse. Nende tunnuste ja rektsioonikäände valiku seosed on esitatud tabelites 4–6.

Tabelis 4 on esitatud kaasaütleva ja alaleütleva käände vahekord kolmes alam­korpuses. Näeme, et ehkki verbi sarnanema alaleütlevas käändes rektsiooniline laiend on olnud keelekorralduses tõrjutud variant, on see siiski tänapäeval laialt kasutuses (valimis oli 36% alaleütlevas käändes). See näib olevat seotud tekstide üldise toimetatuse astmega: alaleütlevat on kõige vähem ajakirjandustekstides, mida toimetatakse oletatavalt enim, ning kõige rohkem on alaleütlevat käänet foorumites, mida reeglina ei keeletoimetata. Alale- ja kaasaütleva jaotuse erinevused on χ2-testi põhjal statistiliselt olulised: χ2(2, N = 375) = 11,772, p < 0,01.

Tabel 4. Verbi sarnanema kaasaütleva ja alaleütleva käände vahekord vaadeldud alamkorpustes.

Alamkorpus	Alaleütlev	Kaasaütlev	Kokku
Blogid	66 (36%)	118 (64%)	184
Foorumid	39 (51%)	37 (49%)	76
Ajakirjandus	31 (27%)	84 (73%)	115
Kokku	136 (36%)	239 (64%)	375

Tabelis 5 on esitatud rektsioonikäände jaotumine seoses adverbiaali semantilise rühmaga (χ2(4, N = 375) = 10,701, p < 0,05). Materjalis oli väga palju abstraktseid kasutusi (46% kõigist kasutusjuhtumitest). Alaleütlevat kasutati pisut sagedamini siis, kui rektsiooniadverbiaal viitas mittespetsiifilistele või abstraktsetele entiteetidele, ja kõige vähem siis, kui viidati inimesele. Näites 1 viitab rektsiooniadverbiaal abstraktsele nähtusele, näites 2 konkreetsele, aga mittespetsiifilisele entiteedile.

(1) Paraku sarnaneb ametkonna hoolealuseks olemine taime toitelahuses kasvamisele. (Blogid)

(2) JÄÄR Sa sarnaned vulkaanile, mis kord aktiviseerub ja siis taas vaikseks jääb. (Ajakirjandus)

Tabel 5. sarnanema rektsioonikäände seos adverbiaali semantilise rühmaga.

Adverbiaali semantiline rühm	Alaleütlev	Kaasaütlev	Kokku
Inimene	5 (21%)	19 (79%)	24
Muu elus	3 (33%)	6 (67%)	9
Spetsiifiline, konkreetne	37 (32%)	80 (68%)	117
Mittespetsiifiline, konkreetne	29 (54%)	25 (46%)	54
Abstraktne	62 (36%)	109 (64%)	171
Kokku	136 (36%)	239 (64%)	375

Kolmas statistiliselt oluline tunnus oli subjekti ja adverbiaali semantiline erinevus (tabel 6, χ2(1, N = 375) = 25,259, p < 0,001). Kui subjekt (S) ja adverbiaal (A), mida omavahel võrreldakse, kuuluvad samasse semantilisse rühma, domineerib kaasa­ütlev kääne (69%, näide 3), ent kui erinevatesse semantilistesse rühmadesse, siis domineerib alaleütlev kääne (67%, näide 4).

(3) Välgukahjustused sarnanevad kõrgepingekahjustusega. (Ajakirjandus, S = ms_konkr, A = ms_konkr)

(4) Ta ei sarnanenud kaugeltki minu meesideaalile, vestlesin temaga vaid kohusetundest [---] (Blogid, S = inimene, A = abstr)

Tabel 6. sarnanema rektsioonikäände valiku seos subjekti ja adverbiaali semantilise erinevusega.

A ja S semantiline erinevus	Alaleütlev	Kaasaütlev	Kokku
Kuuluvad samasse rühma (e)	99 (31%)	221 (69%)	320
Kuuluvad eri rühmadesse (j)	37 (67%)	18 (33%)	55
Kokku	136 (36%)	239 (64%)	375

Joonis 1. sarnanema otsustuspuu mudel (rekt_kaane ~ Aeg + Polaarsus + genre + S_sem + A_sem + Sem_erinevus; kom = kaasaütlev, all = alaleütlev kääne).

Et mõista, milline neist tunnustest seletab varieerumist kõige paremini, kasutasime lisaks otsustuspuu (ka klassifitseerimispuu) meetodit, mis jagab kõik vaatlused binaarsetesse klassidesse vastavalt sellele, kui tugevasti mingi seletav tunnus (vt tabelit 3) on seotud rektsioonikäände valikuga. Kasutasime selleks R-i paketi partykit funktsiooni ctree. Kõige olulisem seletav tunnus annab puu esimese hargnemise ja kumbagi harusse grupeeritakse selle tunnuse alusel sarnased vaatlused. Seejärel jätkub ositamine kahes harus selle kohaselt, mis on järgmisena kõige olulisem tunnus vastavas harus. Ositamine kestab seni, kuni edasine jagamine pole enam põhjendatud, st statistiliselt pole järgnevad tunnused enam vaatluste klassifitseerimise seisukohalt olulised. Protsessi lõpptulemusena peaksid kõik vaatlused olema jagatud uuritava tunnuse suhtes optimaalselt rühmadesse. (Strobl jt 2009: 325–327) Tulemused on esitatud puutaolise joonisena (joonis 1).

Verbi sarnanema kasutuses osutus kõigist seletavatest tunnustest statistiliselt olulisimaks subjekti ja adverbiaali semantiline sarnasus või erinevus (Sem_erinevus), mille alusel toimub jagunemine andmestikus nii, et semantiliselt sarnaste (samasse tüüpi kuuluvate) S ja A puhul on kaasaütleva käände kasutus valdav (vasak haru), ent erinevasse semantilisse tüüpi kuuluvate S ja A puhul on alaleütlevat käänet kasutatud oluliselt enam (parem haru). Rohkem hargnemisi andmestikus ei ole – see tähendab, et nende rühmade sees muud tunnused enam statistiliselt oluliseks ei osutunud. Muud tunnused võivad küll ka mingil määral valikut mõjutada (nagu eespool tabelites 4–6 näidatud), ent semantiline sarnasus või erinevus mõjutab käändevalikut enim.

Mida sellest siis arvata? Verbi sarnanema on nimetatud ka retsiprookverbiks (Veismann jt 2017: 322), mis tähendab, et selle kaks osalist suhestuvad omavahel kuidagi, sarnanevad vastastikku. Kui need on omavahel igati võrreldavad, siis kuuluvad need ka samasse semantilisse tüüpi, nagu eespool näidetes 3 ja 5–8. Sellistes lausetes, nagu analüüsist selgub (vt tabelit 6, joonist 1), on kasutatud nii kaasaütlevat kui ka alaleütlevat käänet, ent kaasaütlev domineerib selgelt. Küllap seetõttu, et vastastikusus ja sellele lähedane võrdlemise funktsioon on kaasaütleva käände peamisi funktsioone eesti keeles (Metslang jt 2017). Vastastikune sarnanemine eeldab seega võrreldavaid objekte ning on tüüpiliselt väljendatud kaasaütleva käändega.

(5) Vaatame Bogusław Schaefferi etendust Loojang, mis sarnaneb oma olemuselt Draamateatri eelmise suvelavastusega Syrrealistid. (Ajakirjandus)

(6) Praegune kõrgendik sarnaneb aga pigem madala ringvalliga. (Blogid)

(7) Kogu see lugu sarnaneb mingi teadliku libauudisega või siis [---] (Ajakirjandus)

(8) [---] kahjuks oli nii kange liisunud õlle lõhn – tühje kaste hoiti leti lähedal ja see lõhn sarnaneb väga vetsuhaisule [---] (Blogid)

Kui objektid/nähtused, mida võrreldakse, on semantiliselt väga erineva mahu või olemusega, võidakse verbi sarnanema kasutada ka tähenduses ’(mingi omaduse poolest) sarnasuslik lähenemine’. See tähendus tuleb esile siis, kui verbi sarnanema juurde käivad subjekt ja adverbiaal kuuluvad erinevatesse semantilistesse rühmadesse (näide 4) või on muul viisil raskesti võrreldavad (näited 9–11). Siia hulka kuuluvad ka juhtumid, mida võib pidada elliptilisteks (näited 10–11) ja mis seetõttu ei ole päris võrreldavad (nt lauses 10 võiks lisada: muretaina omale). Alaleütleva kasutamine ’sarnasusliku lähenemise’ tähenduses on üsna ootuspärane, sest selle käände põhitähenduses on suuna tähendus täiesti tuntav.

(9) Rattateede võrgustiku ülesehitus peab sarnanema autoteede rajamise loogikale [---] (Ajakirjandus)

(10) Ma ise mõtlesin ka, et kuidagi väga muretainale sarnanes see retsept ja tegemisõpetus. (Blogid)

(11) Pikliku Lido autosõbralik linnaruum sarnaneb keskmisele vahemereäärsele kuurortlinnale. (Ajakirjandus)

Seda, et alaleütlev ei ole alati asendatav kaasaütlevaga, on näha eespool näitest 4, milles võib kaasaütleva kasutus (Ta ei sarnanenud kaugeltki minu meesideaaliga) kaasa tuua hoopis tõlgenduse, et meesideaali all mõeldakse mingit konkreetset isikut.

Sarnast mõtet on väljendatud ka varem: „Kui võrdlusalune entiteet on võrreldavast entiteedist elusushierarhias madalam (nt inimene – eluta objekt), võib koos­esinemissuhtele viitava komitatiivi asemel esineda allatiiv (poiss sarnaneb oma isaga, aga poiss sarnaneb lumememmega/lumememmele)” (Metslang jt 2017: 156). Meie näidetest ilmneb, et nähtus ei ole seletatav üksnes elusushierarhiaga, vaid võrreldavate entiteetide suure semantilise erinevusega laiemalt.

Kokkuvõttes võib öelda, et hoolimata pikaajalisest ponnistusest normeerida verbi sarnanema rektsiooni ei ole see päriselt õnnestunud. Kõige olulisem põhjus seisneb selles, et rektsioonilise laiendina sobib kaasaütlev kääne oma semantikalt (vastastikusus) hästi olukorda, kus võrreldavad objektid on omavahel semantiliselt samalaadsed, ent ei sobi enam nii hästi siis, kui need on raskesti võrreldavad. Sellisel juhul on alaleütleva kasutus loomulikum, sest toob kaasa sarnasusliku lähenemise tõlgenduse. Kuna jätkuvalt on alaleütlev kasutuses ka kontekstis, kus kaasaütlev on tavaline valik, võib öelda, et alaleütlev on verbi sarnanema rektsioonilise laiendina uni­versaalsema kasutusalaga kui kaasaütlev. Tõenäoliselt on see ka põhjus, miks keele­korraldus ei ole alaleütlevast selles kontekstis jagu saanud ning miks see on tegelikus keelekasutuses endiselt käibel. Alamkorpuste võrdlusest oli näha, et tekstide keeletoimetamine on küll mõjutanud alaleütleva ja kaasaütleva kasutusvahekorda, ent ei ole alaleütlevat välja tõrjunud.

 

6. Järeldused ja arutelu

Nähtub, et eesti keelekorralduses on sajandi jooksul verbirektsioone küll normitud, ent need normingud ei ole tänapäeva keelde täielikult kinnistunud. Normitud on seepärast, et rektsioonimallide tähenduserinevused pole olnud selged või pole erisusi nähtud, samuti on teatud käänete kasutamist peetud võõrkeelte mõjuks (nt Muuk 1924; Allkivi 2012: 60). Artiklis analüüsitud verbidel on rektsiooni fikseerides eelistatud üht käänet teisele, nt sarnanema [millega?], mitte [millele?], põhinema [millel?], mitte [millele?]. Paraku on seda tehtud nii XX sajandi alguses kui ka hiljem ilma tegeliku keelekasutuse andmete süsteemse uurimiseta ja nii ka teadmiseta selle kohta, mis kõnelejate jaoks on tegelikult olnud tavalisem või loomulikum.

Tähelepanuväärne on seegi, et rektsiooniloendites (nt Aavik 1936; Valgma, Remmel 1968; Mäearu 2011; Pool 2019; EKK 2020) on XX sajandi algusest saadik kordunud üsnagi ühed ja samad sõnad. Osalt on see nii, sest ajalugu on nad sinna jätnud. Näiteks esitatakse verbi arvestama rektsiooniloendites tänini, kuigi mõlemad rektsioonikäänded aktsepteeriti keelekorralduses juba XX sajandi keskel (ehkki tõsi, erinevat tähendust kandvatena).

Keelekorralduse ja keeleteaduse põhiline vahe seisnebki selles, et keelekorraldajad on tahtnud öelda, kuidas keelt kasutama peab, aga keeleteadlased kirjeldavad seda, kuidas keel tegelikult toimib. Näiteks Aavik (1920: 4) on näinud keeleteadlaste probleemi selles, et nad ei taha teada, „kuidas peab see või teine [---] keeles olema”; Tiiu Erelt (1999: 821) on nentinud, et „keeleteadlased [kipuvad] uskuma, et iga muutus keeles on muutumine paremaks”. Samal ajal on keelekorraldusele ette heidetud selgete ja arusaadavate põhimõtete puudumist (nt Kull 1966: 294; Kerge 1994: 146).

Rektsiooniküsimuses on analüüsitud materjali põhjal samuti näha, et nii XX sajandi algul, mil eesti kirjakeelt rangete võtetega loodi, kui ka hiljem neidsamu traditsioone järgides on keelekorralduses rektsiooni normitud, põhinemata seda tehes süstemaatiliselt tegeliku keelekasutuse uurimustele. Tänapäeval on eesti kirjakeel stabiilne (vt ka Kerge 2012a; Eesti keele arengukava 2021–2035), sajand tagasi loodud reeglid kas on või ei ole kasutuses juurdunud. Näiteks verbi sarnanema puhul on keelekorralduse norming mõjutanud kasutust tugevasti kaasaütleva rektsioonikäände poole, aga alaleütlev pole sealkõrval senini taandunud. Teiste analüüsitud verbikimpude kasutus tundub olevat sajandi jooksul jäänud stabiilseks: norminguvastane kääne on tekstides esinenud lihtsalt harvem kui ainuõigeks peetud kääne. Seega varieeruvad rektsioonimallid keeles jätkuvalt, kuigi avalikke tekste on keeletoimetatud juba sadakond aastat ja rektsioonikäändeid on õpetatud koolis.

Verbi sarnanema korpusanalüüs näitas, et verbirektsiooni valikut mõjutab kõige enam see, kas objektid, mille sarnasust nenditakse või eitatakse, on tähenduse poolest võrreldavad. Alaleütleva käände kasutus on tänapäeva tekstides kõige sagedasem juhtudel, kui võrreldavad objektid erinevad üksteisest semantiliselt – sellisel puhul toob alaleütleva kasutus kaasa tähenduse ’sarnasuslik lähenemine (mingi omaduse poolest)’. Võib oletada, et sama on motiveerinud alaleütleva kasutust ka varem. Kuna alaleütlevat kasutatakse ka muus tähenduses, on see verbi sarnanema rektsioonina üldisema kasutusega kui kaasaütlev kääne.

Seega mõjutab rektsioonikäände varieerumist tähenduserinevus, mida keele­korraldus ei ole arvestanud, sest ei ole keelekasutusse sellise pilguga süvenenud. Kuna tänapäeval on seda suhteliselt lihtne teha, kas või juba andmete ja meetodite kätte­saadavuse mõttes, on taoline sisend keelekorralduse jaoks väga vajalik. Keelekorraldus peaks sellist sisendit pidevalt jälgima ja norminguid vastavalt ajakohastama.

Rektsiooni loomulikkuse ja tegeliku kasutuse kohta tuleks peale korpuse­andmete analüüsimise teha ka erinevaid keeleteaduslikke katseid, et täpsustada ühe või teise variandi kasutustingimusi (vt nt Klavan jt 2013; Klavan 2018). Korpuseandmed saavad aga sellegipoolest pakkuda sisendit sõnaraamatu koostamisel: andmed räägivad, et verbi sarnanema rektsiooniline laiend esineb alale- ja kaasaütlevas käändes ning põhinema– ja toetuma-verbikimpude rektsioonilised laiendid esinevad alal- ja alaleütlevas käändes. Nii on nende verbide rektsioonid erinevalt varasematest sõna­raamatutest esitatud ka EKI ühendsõnastikus.

1980. aastast alates on eesti keelekorralduses olnud põhimõte, et normingu­muudatus ei muuda varasemat normingut valeks: „[---] me ei tee kirjaoskamatuks varem koolis käinud inimesi ega kuuluta ebasobivaks otsustele eelnenud aja olulisi tekste” (Kerge 2012b: 81). Artiklis analüüsitud verbide puhul tähendab see seda, et varasemad rektsioonimallid jäävad alles nii sõnaraamatus kui ka keelekasutuses, lihtsalt nüüd kirjeldatakse sõnaraamatus kõiki neid malle, mis kasutuses statistiliselt selgelt esile tõusevad ja käibivad. Rektsiooni normimisest on eesti keelekorralduses alates 2022. aastast loobutud (EKI-sisene tööfail; EKI teatmik: Keelekorralduse teisenemine).

EKI ühendsõnastiku koostamisel on leksikograafidel aluseks kasutuspõhine keele­käsitlus, mis toetub korpuslingvistika uurimistulemustele (vt nt Risberg, Langemets 2021; Risberg 2022; Paet 2022b). Selle tulemusel tehakse sõnaraamatus korpuse põhjal tegeliku keelekasutuse kohta üldistusi, milles esitatakse olulised, sageli esinevad keelekasutusmallid, mitte juhuslikud kasutusviisid või vead (mis reeglina ei esildu korpuses kvantitatiivselt).

Järgnevalt esitame mõned keelekorraldusele teadustööde põhjal koorunud põhimõtted (vt nt Raadik 2020; Risberg, Langemets 2021; Paet, Risberg 2021; Risberg 2022; Paet 2022a, 2022b). Loetelu pole ammendav koondvaade tänapäevastest keele­korralduse põhimõtetest, sest töö jätkub. Olulisemad punktid on järgmised.

• Normimisel ja soovituste andmisel tuleb arvestada tegelikku keelekasutust ja keeleteaduslikke uurimusi, st normingud-soovitused peavad olema teaduslikult põhjendatud.

• Norminguid ja soovitusi peab pidevalt värskendama, eriti siis, kui nad hakkavad tegelikust keelekasutusest märkimisväärselt lahknema (Risberg, Langemets 2021: 920). Üldjoontes tähendab see rööpsuste aktsepteerimist, mitte varasema variandi keelamist ja uuega asendamist. Nii ei muutu varem koolis käinud inimesed, kes on harjunud ainult ühe variandiga, ka kirjaoskamatuks (Kerge 2012b: 81).

• Reeglid ja soovitused annavad üldpõhimõtteid, üksikjuhtumite meeldejättu eeldavaid reegleid-soovitusi püütakse vältida.

• Kasutajat püütakse rohkem informeerida ning vähem õpetada (EKI teatmik: Keelekorralduse teisenemine). See tähendab, et kasutajale antakse eri variante toetavate põhjendustega tuge oma teksti sobiva valiku tegemiseks, mitte ei suunata üht varianti alati teisele eelistama (vt ka Langemets jt 2022).

• Sõnavara vallas ettekirjutusi üldiselt ei tehta, sest see on keele kõige muutlikum osa. Sõnavara kohta saab anda selgitusi ja soovitusi (nt halvustavate sõnade kasutuse kohta, vt EKI teatmik: Keelekorralduse teisenemine, EKI teatmik: Solvavast keelekasutusest). Ka soovitusi saab anda vaid üldisi, sest keelekorraldusel (erinevalt teksti autoritest ja toimetajatest) ei ole ligipääsu konkreetsetele tekstidele (eri registrid, eesmärgid jne) (vt Langemets jt 2022).

• Keelekorralduses ollakse teadlikud, et tegelikult saab keeles normida väga vähe, sest keelesüsteem on avatud ja muutlik (vt ka tabelit EKI teatmik: Keele­korralduse teisenemine; Kerge 2004).

Nende põhimõtete valguses on oluline, et eesti keeleteaduses uuritaks normingute, normide ja soovitustega seonduvat keeles varasemast süsteemsemalt – nii saab aidata edendada teaduspõhist keelekorraldust, mida näeb ette ka „Eesti keele arengu­kava 2021–2035”.

 

Artikli valmimist on toetanud teadusprojekt EKKD103 „Eesti keele sõnavara ja korraldus: kasutuspõhine keelearendus ja kasutajakeskne veebidisain” ja Euroopa Liidu Regionaalarengufond (Eesti-uuringute Tippkeskus).

 

Lydia Risberg (snd 1988), MA, Eesti Keele Instituudi nooremteadur-keelekorraldaja (Vanemuise 42, 51003 Tartu); Tartu Ülikooli doktorant, lydia.risberg@eki.ee

Liina Lindström (snd 1973), PhD, Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele professor (Jakobi 2, 51005 Tartu), liina.lindstrom@ut.ee