Prantsuse päritolu võõrsõnade kirjakuju varieerumisest eesti keeles

Prantsuse päritolu laen- ja võõrsõnade kiht eesti keeles on märkimisväärne – uusimas võõrsõnade leksikonis (VSL 2012) on prantsuse lähtekeelega märksõnu ligi 10% –, illustreerides hästi, milline on olnud prantsuse kultuuri mõju eesti keelele. Et sõnu laenatakse tavaliselt keelest, mis on vastavas valdkonnas mingis mõttes prestiižsem, on peale diplomaatia- (atašee, diplomaat), moe- (mansett, puuder) ja sõjandus­sõnade (kürassiir, seersant) prantsuse keelest laenatud rohkelt just kokandussõnu, sest prantsuse kokakunst on kogu maailmas tooni andnud. Koos toitudega on üle võetud nimetused, osa neist on mugandatud, suur osa jäänud ka tsitaatsõnaks, nagu baguette, bouillabaisse, ratatouille.¹ Sellist doonorkeelt on nimetatud ka liiderkeeleks (vt ka Erelt 2007: 312–313). Prantsuse päritolu keeleainese kohanemist eesti keeles on uurinud Erich Raiet (1966). Siinne artikkel on ajendatud vajadusest uurida seniseid ja sõnastada uusi võõrsõnade mugandamise põhimõtteid.

Eesti keeles on prantsuse päritolu kreemitäidise ning glasuuriga keedutaina­koogikest tähistav sõna praegu kasutusel kahel kujul: ekleer ja ekläär. Ilmunud ÕS 1960-s kujul ekläär ja saanud alates ÕS 2013-st normingukohaseks rööpkujuks ekleer, on selle sõna lugu ilmekas näide prantsuse sõnade muganemisest eesti keeles. Järgnevalt arutleme prantsuselähteste võõrsõnade kuju kinnistumise üle eesti keeles. Keskendume lahtise e-ga² häälduvate prantsuse sõnade eesti keelde mugandamisega seonduvale. Et eesti keeles on võõrsõnade kirjapilt üldjuhul häälduspärane, st kirjakuju lähtub originaalkeele ligilähedasest hääldusest, tuleb eesti mugandi kirjakuju varieerumise põhjuseid otsida prantsuse keele hääldamise õpetusest eesti allikates ja võimalikest vahenduskeelte mõjudest.

Ekleeridest lähemalt

Keedutainas, millest hiljem hakati valmistama ekleere, sündis Prantsusmaal XVI sajandil Katariina di Medici õukonnas. Sellest tainast valmistati alguses mandli­purukattega saiakesi, millel oli mitu nimetust: (petit) pain à la duchesse ’hertsoginnasaiake’, petite duchesse ’väike hertsoginna’ ja bâton de Jacob ’Jaakobi kepp’. Prantsuse kondiitrikunsti alusepanijaid ja suurmeistreid Marie-Antoine (Antonin) Carême (1815: 150–151) võttis alates 1815. aastast neis küpsetistes kasutusele mitmesugused marmelaadi-, hiljem ka kreemitäidised, ning kattis duchesse’id suhkru­glasuuriga. Nii sündis meile tuntud ekleeri eelkäija.

XIX sajandi keskpaiku võeti Prantsusmaal varasemate nimetuste asemel kasutusele sõna éclair (Gouffé 1873: 304; Rey 1993: 651). Ei ole täpselt teada, mis motiveeris uue sõna kasutuselevõttu, aga võib oletada seost väljendiga en un éclair ’silma­pilguga, väga kiiresti’, sõna-sõnalt ’ühe välgusähvatuse jooksul’. Sõnastikes, retseptides ja ­kondiitrite ajaveebides leidub naljatlevaid oletusi: ekleeri tuleb kähku süüa, sest see on nii maitsev; läikiv glasuur meenutab välgusähvatust; ekleer meenutab vormilt välgunoolt.³ Mõnevõrra tõenäolisem on Larousse’i selgitus: ekleer tuleb kiiresti ära süüa, „et mitte selles sisalduvat kreemi maha ajada” (Larousse XX: 29).

Eestis kirjeldab ekleerilaadseid keedutainast küpsetisi juba päris esimene, XVIII sajandi lõpus välja antud Christina Wargi⁴ „Köki ja Kokka Ramat”, kus neid nimetatakse pritskookideks („prits kokid”) ja tuulemunkideks („tuule-munkid”) (Warg 1781: 556–557), rootsikeelses originaalis vastavalt sprit-bakelse ja wädermunkar (Warg 1755: 542).⁵ Hilisemal ajal on eesti keeles hakatud kasutama ka sõnu tuulekook, ­tuulesai, tuulekott, tuuletasku jpt. Tuule-algulised nimetused lähtuvad saksa sõnast Windbeutel ’tuuletasku, tuulekott’, mida kasutatakse kõiksugu täidistega keedu­tainaküpsetiste kohta, ehkki ei saa välistada ka rootsi keele kui vahenduskeele mõju. Samast allikast (Warg 1781) on eesti keelde võetud suur hulk prantsuse päritolu sõnu (Treiman 1976: 51), kuna Euroopas oli just Prantsuse kokakunst XVII sajandil juhtrolli saavutanud. Sellisteks sõnadeks on väga paljude teiste seas näiteks biskviit, kompott, kreem, marinaad, melon, renett, želee, tort. Nende sõnade eesti keelde toomisel oli kahtlemata määrav roll kokaraamatu tõlkijal, Noarootsi ja Reigi pastoril Johann Lithanderil.

On võimalik, et meile tuntud ekleere pakuti Tartus Werneri kohvikus 1890. aastate paiku (Pritson 2022). See on tõenäoline, kuna ekleeri-sõna sündis Prantsusmaal 1850. aastate paiku. Seejuures ei ole päris selge, millal sõna ekleer (ekläär) Eestisse jõudis ja kas seda nimetust kasutati mõnes XIX sajandil Eestis avaldatud tõlke­tekstis. Puuduvad kindlad andmed ka selle kohta, et neid tollal Tartus just ekleerideks nimetati. Igatahes ei maini seda sõna 1927. aastal ilmunud fotoillustratsioonidega kokandus­raamat: nii retsepti järgi kui ka piltide põhjal otsustades on tegu küll ekleeridega, ent neid nimetatakse täidispätsikesteks (Kokakunst 1927: 260–261). Seda asjaolu võib selgitada ka 1920. aastate suundumus eelistada omakeelseid sõnu. Nüüdseks on ekleerid Eestis laiemalt tuntud ja samasse tooteperekonda kuuluvad ka tuuletaskud, kohupiimataskud, profitroolid, gougère’id jpt kondiitritooted.

On teada, et kõne all olevat sõna kasutati nõukogude ajal toiduainetööstuse erialakirjanduses niihästi kujul ekläär (TTK 1962: 176) kui ka ekleer (Buteikis, Kengis 1965: 76). Samuti on teada, et ekleere (tõenäoliselt just selle nimetuse all) valmistati Eestis kondiitritsehhides 1960. aastate lõpus (Tamsalu 2022). Kuna näib, et sõna ekleer/ekläär on eesti keeles kasutusele tulnud alles nõukogude ajal, võib see viidata, et ekleeri-sõna on eesti keelde tulnud vene keele vahendusel. Võimalusele, et ekleer võib olla venemõjuline vorm, viitab ka Uno Liivaku (1998: 687). Kindlama teadmise korral selle kohta, mil see sõna eesti keeles kasutusele võeti, saaks vahenduskeele täpsemalt nimetada. Samas on ka selliseid sõnu, mis on mugandatud esmalt vahendus­keelest lähtudes, seejärel aga fikseeritud hoopis lähtekeelne kirjakuju, nt aaria ja aarja (vt ka Paet 2022).

Prantsuse ai-ühendi mugandamisest eesti keeles

Prantsuse mugand on kasutusel muu hulgas nii inglise (eclair), saksa (Eclair) kui ka vene keeles (эклер). On üsna tõenäoline, et sõna algset fikseerimist ä-ga toetas ideeline tagapõhi, st soov vältida vene mõjule viitavat kirjakuju, sest tendents venemõjulisi vorme eirata on olnud võõrsõnade normimisel üldine (Paet 2022: 926). Arvestades, et sõna fikseeriti esimest korda ÕS 1960-s, võib seda käsitada omamoodi vastu­panuvormina vene mõjudele. 1950.–1960. aastad olid konservatiivse keele­korralduse aeg (Kasik 2022: 1096), ÕS 1960 koostamisel peeti oskussõnade üle teadaolevalt nõu asjaomaste asutustega (vt ka Erelt 2002: 208). Kahjuks ei ole teada, kas arutati ka eklääri kirjakuju üle. Üks ÕS 1960 koostajaid oli Erich Raiet, kes oma 1966. aastal kaitstud väitekirjas võõrsõnade kuju kinnistumisest põhjendab teemavalikut sellega, et ÕS-i koostamisel on vaja kirjakujude üle otsustada. Saksa keele mõju eesti sõna­kujule on väheusutav, kuna ka saksa keeles on kasutusel sõnakuju Eclair (hääldusega [eˈklɛːɐ̯] (Duden: Eclair)).⁶

Täheühend ai (sarnaselt häälikuga è) hääldub prantsuse keeles kinnises silbis lahtise e-na (IPA [ɛ]), vastandudes kinnisele e-le (IPA [e], nagu éclair’i sõnaalguline e). Nõnda on prantsuse keeles kaks erinevat e-häälikut. Lisaks on prantsuse keeles švaavokaalina ja mujal esinev nn tumm e (pr e muet), IPA [ǝ], mis hääldub eesti keeles ö-lähedasena (erinevais ühendeis on teisigi hääldusvariante, nt [ø] ja [œ], aga need ei puutu siinkohal asjasse). Prantsuse keeles – kus üksiksõnas on rõhk alati viimasel silbil – aga hääldatakse lahtist e-d teisiti (madalamalt ehk avatumalt) kui eesti e-d: prantsuse keeles paigutub nn keskmadal (lahtine) e eesti e ja ä vahele ning seetõttu võidakse seda häälikut tajuda ka ä-na, eesti keele vokaalisüsteemis täpselt samaväärset häälduslikku vastet ei ole (Lippus 2022). Eesti keele puhul peame siin silmas ennekõike pikka e-d, kuna lühike e hääldub väga sarnaselt prantsuse lahtise e-ga, näiteks sõnas meister (vrd pr maître [mɛtʁ]). Eesti ja prantsuse sõnade häälduse erinevustele on tähelepanu juhtinud ka Johannes Aavik (1933: 7), nentides, et eesti keeles tuleks kasutada „lihtsustet, eestipärastet kompromisshääldust”, mis ei lähtuks mitte sellest, kuidas neid sõnu hääldatakse asjaomases keeles, vaid „nagu neid eesti keeles peab hääldama”.

1781. aastal ilmunud esimeses eestikeelses kokaraamatus on prantsuse päritolu sõnades lahtist e-d edasi antud tõenäoliselt just rootsi keele mõjul ä-ga: muu hulgas võime sealt leida krääm prülee (Warg 1781: 588),⁷ tänapäeval crème brûlée ehk brüleekreem. Rootsi keel mõjutas ka eesti kokandussõnavara, nii nagu eesti keelt laiemalt. Prantsuse crème’ist sai rootsi keeles kräm (OSA: kräm), mis hääldus arvatavasti originaalilähedaselt e-ga (nagu rootsi ä üldiselt), eesti keelde aga tuli juba kujul krääm. Samas allikas võib sedasama ä-lembust täheldada muudeski prantsuse keelest mugandatud sõnades: nt soupe à la reine > supp a la rään ’kuninganna supp’ (Warg 1781: 5), crème de pain > krääm dö päng ’saiakreem’ (Warg 1781: 582). Sõnakuju krääm leidub ka 1824. aastal ilmunud Katharina Fehre (1824: 397–401) kokaraamatus, mis on tõlgitud saksa keelest, ent küllap oli selle teose tõlkijale, pastor Carl Matthias Henningile eeskujuks Wargi kokaraamat. Järgmises mahukamas eesti­keelses ja samuti saksa keelest tõlgitud Lyda Pancki kokaraamatus, mis ilmus nelikümmend aastat hiljem (Panck 1864), on juba kasutusel sõnakuju kreem.

Ka hilisemal ajal on prantsuse keeles lahtise e-ga häälduvaid sõnu mugandatud eesti keeles ä-ga (vt ka Paet 2011: 150): afäär (affaire), barjäär (barrière), fontään (fontaine), karjäär (carrière), kimäär (chimère), kuväär (couvert), mohäär (mohair), plenäär (< en plein air), revolutsionäär (révolutionnaire), traväär (travers), truväär (trouvère) jpt (pikk vokaal asub rõhulises järgsilbis). Muist nendest sõnadest pärineb prantsuse keelest (nt afäär, barjäär, plenäär), muist on meieni jõudnud prantsuse keele vahendusel muudest lähtekeeltest (fontään ja traväär ladina, kimäär kreeka keelest) (VSL 2012). Mõni sõna (nt funktsionäär, konfektsionäär) on saksamõjuline (sks Funktionär < pr fonctionnaire; sks Konfektionär < pr confectionneur): oletatavasti laiendati analoogiapõhimõttest lähtudes ä-kujuliseks ka teisi eesti keelde laenatud ja algselt lahtise e-ga häälduvaid prantsuse keelest saadud sõnu.

Teisalt esineb eesti keeles ka eer-lõpulisi prantsuselähteseid saksa ja vene keele vahendusel eesti keelde tulnud laene, mille originaalipärane hääldus on lahtise e-ga: etažeer (étagère), kalorifeer (calorifère), kremaljeer (crémaillère), maneer (manière), meer (maire).

Järjekindlust häälduses ega kirjapildis ei olnud veel XX sajandi alguseski. Nii soovitab hea prantsuse keele tundja Aavik põhjalikus häälduspõhimõtete kogumikus nn lahtise e häälduseks kord ä-d, kord e-d: Molière [moljäär] ja Lavallière [lavaljäär] vs. Pierre [pjɛɛr] / [pjäär] ja polonees [polonɛɛs] / [polonees]. Samas nendib ta siiski, et see e on „ä poole kalduv” ja mõnd sõna võib hääldada mõlemal moel, nt maire ’linnapea’ häälduseks pakub ta niihästi [mɛɛr] kui ka [määr]. (Aavik 1933: 20–22)

Ka Paul Ariste (1939: 27) möönab oma eesti keele häälduse käsitluses, et saksa lühike e on lähedane eesti ä-le, ja taunib seda, et ühendit er hääldatakse sageli võõrsõnades är-iks: värb, pärfektne, särveerima, konsärvatiivne pro verb, perfektne, ­serveerima, konservatiivne jne.

Nõukogude aja ilukirjandusteoste hääldusjuhistest võib leida soovitusi hääldada lahtine e kord e-na, kord ä-na. Nii võime ühe 1960. aastal tõlgitud romaani hääldus­juhistest (Dumas 1960: 651) leida: La Fontaine [lafontän], La Vallière [lavaljäär], Molière [moljäär]; 1987. aastal (Dumas 1987: 617) juhatati aga lugeja hääldama: Fontaine [fo(n)teen], Lemaire [lömeer], Robespierre [robespjeer].

Uuemal ajal on vähemalt keeleõpetuses ai hääldamine ää-na asendunud ee-ga: ɛ küll „läheneb ä-le”, aga hääldub siiski e-na, nagu eesti sõnas kera, ja nt nimi ­Baudelaire peaks häälduma lahtise e-ga ehk [bodlɛr] (Treikelder 2003: 7–14). Keele­õpikuis on ä-ga hääldamist otsesõnu keelatud: „[ɛ] on lahtine häälik. Võib lähtuda eesti sõnadest kell või hell, kuid mitte mingil juhul ei tohi lahtist e-d hääldada eesti ä-na.” (Leesi 1999: 11, esmatrükk 1987) Sama tendents esineb (vähemalt ekleeri ja eklääri vahekorras) ka korpuseandmetes: mahukaimas uuema eesti kirjakeele andme­kogus, eesti keele ühendkorpuses (ÜK 2021) on sõnakuju ekleer ülekaalukalt sagedasem (644 esinemust) kui ekläär (72 esinemust).

Leksikograafiline ja keelekorralduslik aspekt

2012. a „Võõrsõnade leksikoni” (VSL) toimetamise käigus tehti ettepanek võtta ÕS-i kirjakuju ekleer. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusega laiendati kirjakeele normingut (normingu laiendamise kohta vt Paet 2022: 926) kirjakujuga ekleer (eklääri kõrvale): mööndi, et „ligilähedane prantsuse hääldus lubab mõlemat kuju” (Raadik 2019: 63). Ekleer võeti VSL-i, alates ÕS 2013-st kajastub see vorm ka normingu­allikas küll märksõnana, ent eelistatumaks kujuks on jäänud (kaudselt) ikkagi endine kuju ekläär: ekleeri seletuseks antakse ’ekläär’ ja eklääri juures on tähendus ’keedu­tainakook’. Selline esitusviis näitab varasema mugandi eelistust. Samamoodi on eelistus ­vormistatud järgmises, ÕS 2018-s. See näitab, et ÕS-i koostamisel ja toimetamisel on keeletoimkonna otsuseid küllaltki vabalt tõlgendatud. Keelenõu andme­baasi⁸ kohaselt on aastatel 2005–2019 küsitud üheksal korral selle sõna kirjakuju kohta, vastuseks on antud ÕS-i eelistus –ääri kasuks.

Eelneva põhjal nähtub, et vanema kirjakuju ekläär eelistamine, nagu on praeguses normingus (ÕS 2018), ei ole põhjendatud. EKI ühendsõnastik (ÜS) esitab ekleeri ja eklääri rööpkujudena. Kasutusandmete põhjal on põhjust vanem kirjakuju märgendada harva esinevaks, kuna rööpsete kirjakujude esitamisel tuleb keelekasutajale anda selgitusi nende vahel valiku tegemiseks. Vananenuks märgendamine peaks põhinema korpuseandmetel. Kui vaadelda (joonis 1) eklääri ja ekleeri suhet 2013., 2017., 2019. ja 2021. aasta korpustes (EtTenTen 2013, ÜK 2017, ÜK 2019, ÜK 2021),⁹ siis on näha kirjakuju ekläär järjekindlat harvenemist ja ekleeri sagenemist. Korpusandmete põhjal on põhjust ekläär vananenuks märgendada.

Joonis 1. Ekleer vs. ekläär eesti keele korpustes 2013–2021.

Kokkuvõtteks

Eesti keeles on lahtist e-d sisaldanud prantsuse laenude mugandamine olnud ebajärjekindel. Sõna éclair fikseerimine eesti keeles kujul ekläär lähtus tõenäoliselt omaaegsest tavast hääldada prantsuse sõnade rõhulistes silpides sisalduvat lahtist e-d eesti keeles pika ä-ga. Tõenäoline on ka püüd vältida vene vormiga kokku langevat sõnakuju. Lahtise e varieerumist eesti mugandites on mõjutanud ühelt poolt nii hääldus – erinevused prantsuse ja eesti keele fonotaktikas – kui ka (võimalikud) vahenduskeeled: saksa, rootsi ja vene keel. Kuna veel XX sajandi alguses soovitas Aavik mõnel juhul pigem ä-hääldust ja teisal e-hääldust, ei saa imeks panna, et nagu paljudes teistes mugandkujude varieerumist illustreerivates sõnades, on pikka aega kasutusel olnud niihästi ekleer kui ka ekläär.

Uuemad korpuseandmed (ÜK 2021) näitavad, et ekleer on levinum kui ekläär, mis on kooskõlas keeleõpetuses levinud põhimõttega, et ä-häälikust tuleks loobuda ka prantsuse keeles (rõhulises silbis) lahtist e-d sisaldavate sõnade hääldamises. Vanemad laenud, nagu afäär, karjäär ja reväär on juba kasutuses juurdunud ja sagedased, nende kuju on nii-öelda konserveeritud. Otsuse eelistada üht või teist sõnakuju saab keelekasutaja langetada nende keelendite puhul, mille tähistamiseks kasutatakse rööpkujusid, nagu see on ekleeri ja eklääri puhul.

Võõrsõnade kirjapildi varieerumine on väga avar teema ja väärib süstemaatilisemat käsitlust, sh prantsuse laenude osas. Süsteemset käsitlemist vajaksid prantsuse nn tumma e-d sisaldavad sõnad – nt reduut pro *röduut < pr redoute. Siinne ekleeri ja eklääri vaatlus ilmestab hästi võõrsõnade mugandamise mitmetahulisust ja selgitab selle protsessi ekstralingvistilisi tegureid ning juhuslikkustki. Uurimist vajavaid küsimusi jagub aga veel mitmeks eraldiseisvaks käsitluseks.

Uurimust on toetanud Eesti Teadusagentuuri projekt „Eesti keele sõnavara ja korraldus: kasutuspõhine keelearendus ja kasutajakeskne veebidisain„ (EKKD103).

Madis Jürviste (snd 1985), MA, Eesti Keele Instituudi nooremteadur-leksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, madis.jyrviste@eki.ee

Tiina Paet (snd 1974), MA, Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja-nooremteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, tiina.paet@eki.ee