Juri Lotmani kolmainsus

Nii nagu kristluse substantsiks on ilmutuslik kolmainsus Isa, Poeg ja Püha Vaim, nõnda on Eesti XX sajandi ühe kuulsama humanitaarteadlase ja õpetlase Juri Lotmani (1922–1993) mõtteloomingu eestikeelse kompendiumi struktuurseks aluseks kolmainsus: Teadmine, Mälu ja Südametunnistus. Koostajad Silvi Salupere ja Peeter Torop, mõlemad Juri Lotmani mantlipärijad, on Lotmani varem ilmunud (erandiks „Surm kui süžee probleem”) artiklitest-esseedest esinduslikku ja tunnuslikku valikut tehes lähtunud Lotmani 1990. aastal gümnasistidele peetud loengus väljendatud mõttest: „Mida inimesed õpivad? Inimesed õpivad Teadmist, inimesed õpivad Mälu, inimesed õpivad Südametunnistust. Need on kolm õppeainet, mis on hädavajalikud igas koolis, ja mis kõik sisalduvad kunstis. Kunst on oma olemuselt Mälu ja Südametunnistuse raamat. Me peame vaid õppima seda raamatut lugema.” (Lk 369)

Vaikimisi leiavad siin kinnitamist, kõrvuti avalikult manifesteeritud kohustusega õppida kunstiloomet kui Mälu ja Südame­tunnistuse raamatut, elukestva õppe kohustus ning õppimise ja kasvatuse lahutamatu seos. Ei ole vähimatki kasu teadmistest, kui need jäävad mällu salvestamata, kaotades oma heuristilise toime. Neid kahte omakorda „valvab” kõlbeliste hinnangute kompleks (hea–halb, väärikas–vääritu, sobiv–sobimatu, süü- ja häbitunne, mõistmis- ja empaatiavõime jts), kusjuures see südametunnistusena võetav mõõtkava nõuab nii individuaalset kui ka kollektiivset enesepeegeldust, koguni süvaanalüüsi, ning on tingitud või mõjutatud kultuurist (resp. tavadest ja traditsioonist).

Lotmani kolmainsus on võetud aluseks ka raamatu ülesehitusel. Teose osad kordavad kolmainsuse tahke ja lugemisel avaneb nende tinglik eraldatus. Tuumakas järel­sõnas (lk 361–377) esitab Peeter Torop oma õpetaja ja hilisema kolleegi biograafilise ning loomingulise kujunemis­loo, keskendudes raamatu osade iseloomustamisele, küsimustele Lotmani kultuurisemiootika kuulumisest eesti mõtte­lukku ning Lotmani kreedona võetava eetose olemusest. Eetost tuleb siin­kohal mõista juba antiigis kujunenud algupärases tähenduses.¹ Toropki jälgib Lotmani eetost – võrreldav kristluse substantsiga kolm­ainsuses – selle kujunemisloos ning avaldumises õpetlasena.

Torop kirjutab: „Eesti oli [43 aastat] Lotmani eluilm, kuid tema intellektuaalsete otsingute kultuuriilmaks jäi siiski vene kultuur. Eesti mõttelooga seob teda eriline eetos. Selles ühilduvad ka eestlasi õpetava õppejõu eetos ning oma eelkäijaid ja kolleege austava ja uute teadmiste loomisel tsensuurseid kitsendusi eirava teadlase eetos. [---] Silmapaistva teadlase ning sõltumatu intellektuaalina sai temast paljudele eeskuju ning eesti humanitaariale uute impulsside andja.” (Lk 361)

Eraldaksingi tinglikult Toropi Lotmani-iseloomustusest lähemaks vaatluseks vene kultuuri kui Lotmani kultuuri­ilma ja Lotmani kui uute impulsside andja. Alustan viimasest. Kuulun ka ise nende eesti humanitaaride hulka, kes ahmis endasse 1960. aastate lõpust alates, ülikooli­õpinguid alustades, ning kaks järgnevat kümnendit semiootika kogumikke „Töid märgisüsteemide alalt”.²

Lotmani fenomen, mida tunnuslikult ilmestab käesolev kogumik, seisneb inspiratsioonilikkuses. Teadlasena on ta romantik, ühtaegu valgustaja ning avastaja. Seda on tõdenud paljud Lotmani kaasaegsed, aga ka tema mõtteloomingu hilisemad lugejad-kasutajad. Seejuures tuleb rõhutada, et inspiratsioon pole n-ö õhust võetud äkiline, ilmutuslik sähvatus, vaid mõtlemise loogikale allutatud heuristilise tõdemuseni jõudmine. Lotmani käsitlused, k.a käesolev teos, nõuavad huvi ja küsimustega laetud sisenemist, lastes end seejärel kanda kõneleja mõttelennust, näidetest ning sageli moraalsete žestidega ümbritsetud järeldustest.

Just nimelt, Lotmani artiklid on esmajoones auditooriumi kõnetused, millest hiljem on arendatud-kujundatud tervik­käsitlus. Tõsi, on olemas ka monograafiate Lotman: „Aleksandr Sergejevitš Puškin. Kirjaniku biograafia” (1981, e k 1986, tlk Piret Lotman), „Kunstilise teksti struktuur” (1970, e k 2006, tlk Pärt Lias), „Filmi­semiootika” (1973, e k 2004, tlk Elen Lotman). Kuid siiski domineerib loengute ja vestluste fragmentide Lotman. Meenutagem, et Lotmani raamatukujuline teadlase debüüt leidiski aset 1964. aastal „Loengutena strukturaalsest poeetikast” („Лекции по структуральной поэтике”). Meenutatagu sedagi, et siin arvustatava teose pealkiri ja kompositsioon pärinevad loengust. Autobiograafilistes „Mitte-memuaarides”, mis moodustavad sissejuhatava osa Juri Lotmani poja Mihhail Lotmani koostatud koguteoses „Jalutuskäigud Lotmaniga” (2010), tunnistab õpetlane, et loengu käigus oli ta „võimeline jõudma põhimõtteliselt uute ideedeni ja et õppetöö lõppedes olid tekkinud uued”, talle varem tundmatud ning oma heuristilisuses lausa tiivustavad kontseptsioonid.³

Võtaks mitu lehekülge, loetlemaks inspireerivaid ja heuristilisi mõisteid, määratlusi ja arutluskäike, mida käesolev kogumik pakub isegi sellisel kokkusurutud, Lotmani loomingu sünopsisena mõjuval kujul. Kolmest tähtsamast kontseptist esimene on seotud kultuuri kui kollektiivse intellektiga („Kultuuri fenomen”), milles kultuurimälu ei toimi üksnes salvestaja, vaid ka võimendina. Teine kontsept seostub „tekstide teksti” ja „kultuuride kultuuri” ehk semiosfääriga. Juba ainuüksi semiosfääri mõiste leiutamine ning lahti seletamine (kogumikus artikkel „Semio­sfäärist”) on kindlustanud Lotmanile humanitaaria ajaloos püsiva koha. Kolmas kontsept seostub kultuuris, aga ka laiemalt ühiskonnaelus ja ajaloos aset leidvate protsesside dünaamikaga, evolutsioonilise ja plahvatusliku arengu iseärasustega. Protsessides aeg-ajalt aset leidvate plahvatuslike lahknemis­punktide ning nendega kaasneva ennustatavuse-ennustamatuse problemaatika käsitlemiseks laenas Lotman teoreetilise mudeli vene päritolu Belgia füsikokeemikult, Nobeli laureaadilt Ilya Prigogine’ilt (1917–2003).

Siinkohal ongi sobiv hetk iseloomustada Lotmani suhet vene kultuuriilmaga, mis, nagu Torop osutab, oli Lotmanile tema intellektuaalsete otsingute keskkonnaks. Jah, näited oma väidetele ja järeldustele ammutas Lotman vene kirjandusest ja aadlikultuurist, mille osaliseks substraadiks oli siiski Euroopa valgustus.⁴ Kuid ­Lotmani kultuurisemiootika enda metakeel (mõistevaras mitte küll järje­kindel) toetub Euroopa klassikalisele mõtte­traditsioonile, eeskätt Immanuel Kantist lähtuvale fenomenoloogilisele, subjekti tunnetuse võimalikkust ja piire tunnistavale maailmakäsitlusele ning tema moraali­mõiste sisuks oleva hea tahte ja kohustuse analüüsile.⁵

Kuigi Lotmani järgi „sai inimkultuur alguse suurejoonelisest plahvatusest, võib-olla looduskatastroofist”, mille järel algas plahvatusjärgus saavutatu kinnistamine (lk 313) – siinkohal näeme Prigogine’i bifurkatsiooniteooria rakendust⁶ –, on järgnevalt erinevate kultuuride arengus oma plahvatuslikud eripärad. Need sõltuvad sellest, kas tegu on binaarse ehk dihhotoomse (kaheväärtuselise), piltlikult öeldes „ei või jaa”-kultuurisüsteemi või siis ternaarse ehk kolmeliikmelise, kolmandat võimalust või arenguteed avava kultuuriga.

„Binaarse struktuuriga vene kultuurile on omane täiesti teistsugune enese­hinnang,” väidab Lotman kogumiku eelviimases, aga siiski juba kokkuvõtvas artiklis „Järelduste asemel”, ja jätkab: „Isegi seal, kus empiirilised uuringud sedastavad palju­tegurilist ja järjepidevalt kulgevat protsessi, puutume eneseteadvuse tasandil kokku ideega senise täielikust ning tingimusteta hävitamisest ning uue apokalüptilisest sünnist.” (Lk 344)

Lotmani vene kultuuriilma käsituse elavaks, irooniliseks ning samal ajal kohutavaks kinnituseks saigi Tartus tema sajandat sünniaastapäeva tähistava konverentsi (25.–28. veebruar 2022) eel täiemahuliseks sõjaks vallandunud Venemaa agressioon Ukraina vastu, mis nende ridade kirjutamisel on võtnud apokalüptilised mõõtmed, sh vene kultuuriilma enda saatuse suhtes.

Juri Lotman nägi seda ette, kui ta „Järelduste asemel” lõpetas õhkõrnast lootusest kantud sõnumiga: „Meie silme all Ida- ja Lääne-Euroopa suhetes toimuvad põhjalikud muutused annavad võib-olla võimaluse minna üle euroopalikule ternaarsele süsteemile ja loobuda ideaalist „lõhkuda vana maailm kuni selle alus­taladeni, see­järel” aga ehitada tema varemetele uus. Selle võimaluse möödalaskmine oleks ajalooline katastroof.” (Lk 346)