Tsensuurist ja tühistamisest

Olin ammu lubanud pidada ettekande sellest, kas Eesti kirjanduses on tühistamist ja tsensuuri,¹ kui teema muutus ootamatult päevakajaliseks. Märtsikuus tuli mitmel pool jutuks tuntud kirjandusteoste uustrükkide ümberkirjutamine: Tauno Vahter võttis sõna kultuurilehes Sirp,² Vikerraadios vestlesid Maarja Vaino juhatusel Indrek Koff ja Krista Kaer.³ Ilmus ka ajalehenupuke Agatha Christie uustrükkide ümbersõnastamise kohta,⁴ nii nagu neid on varem ilmunud teiste autorite teoste kohta.

Vahter, Koff ja Kaer kui kirjanduse vahendajad (kirjastajad, tõlkijad) rääkisid tsenseerivast toimetamisest kui piiritagusest veidrusest, mis ei ole esialgu Eestisse jõudnud ja loodetavasti ei jõuagi. See­suguse nüüdistsensuuri ideoloogiliseks lätteks peetakse n-ö poliitilist korrektsust või woke-ideoloogiat, ülevõimendatud soovi hoiduda kedagi solvamast, eriti ühiskondlikke vähemusgruppe. See võib kaasa tuua ka terve teose või kogu autori loomingu taunimise ehk tühistamise, vahel hoopiski tekstivälistel põhjustel, kui autor on käitunud halva inimesena. Irooniliselt tsiteerisid arutlejad terminoloogiat, nagu sensitivity reader või sensitivity editor (ingl ’tundlik lugeja’ või ’tundlikkus­toimetaja’) ehk eraldi toimetaja, kes peaks kontrollima, kuidas kirjandusteoses tundlike teemadega ümber käiakse, ja inclusive ­language (’hõlmav keelekasutus’), mis väldib potentsiaalselt solvavaid väljendusi. See toob meelde George Orwelli düstoopiast „1984” pärit uuskeele ja teeb seetõttu inimesed valvsaks. „Jaan Jõgever töötas 1892–1903 Tartus tundliku lugejana,” naljatas Mart Juur sotsiaalmeedias.

Ometi lahvatas kohe ka paar kohalikku skandaali. 11. aprillil jõudis meediasse Eesti Kirjanike Liidu meililistis alguse saanud arutelu selle üle, kas liidu maja seinalt Tallinnas Harju tänaval tuleks maha võtta Juhan Smuuli bareljeef;⁵ 21. aprillil toimus üldkogu, kus otsustati see esialgu siiski paika jätta. Küsimus oligi kirjaniku halvas käitumises (Smuul oli osalenud 1949. aasta küüditamises vara üleskirjutajana) ning algatusega rahulolematud inimesed kasutasid väljendit Smuuli tühistamine.⁶ Veidi piiratumas ringis levis liidu liikme Andres Aule pahameel selle üle, et aja­kirjad Looming ja Vikerkaar keeldusid avaldamast mõnda tema luuletust. Need tekstid pani Aule märtsis-aprillis oma blogisse üles, kasutades kujunduses tsensori templi kujutist ja kirju „Looming keeldus avaldamast”, „Vikerkaar keeldus avaldamast”.⁷

Nii võibki küsida: kas praeguses Eestis tsenseeritakse ilukirjandustekste ja tühistatakse kirjanikke? Kui, siis mille alusel?

 

Olukorrast riigis

Sõna tsenseerima argise definitsiooni annab Sõnaveeb: „teksti, filmi vm kontrollivalt läbi vaatama”. Seda määratlust saaks täpsustada lõputult, aga olulisimaid kõhklusi tekitab see, kes on läbivaatav instants. Kui tsensuuriametit ega glavlitti ei ole, siis kas rohujuuretasandilt (nt sotsiaalmeediast) tulev algatus saab üldse kvalifitseeruda tsensuuriks? Vahel leitakse, et saab; selle kohta on kasutatud nimetust horisontaalne tsensuur. Argiarusaam kipub siiski tsensuuri pidama vertikaalseks, otsima võimupositsiooni. Vahter pakub oma artiklis üsna veenva vastuse: nüüdis­tsensuur sünnib siis, kui kokku saavad „suured erafirmad, raha ning kultuuri­radikaalid, kes muudavad originaalteksti omal initsiatiivil”. Huvitav on ka tema hinnang, et „keegi ei tundu olukorra üle olevat väga õnnelik”, ümberkirjutusi tehtavat justkui huupi ja igaks juhuks – äkki muidu ei osteta.

Olukorra pealiskaudseks kaardista­miseks tegin kiire küsitluse oma Facebooki-sõpradest kirjanike seas: küsisin, kas nad on viimastel aastatel tundnud, et nende tekste on toimetamise või avaldamise käigus koheldud viisil, mida nad tajuvad tsensuurina. Loomulikult ei kannata selle küsitluse metoodika mingit kriitikat, kuid vähemasti saadud punktiirsed rinde­teated annavad rõõmustava vastuse: Eestis ilu­kirjandust avaldav kirjanik tsensuuri pigem kartma ei pea. Reageeris 24 inimest (kuigi kõik ei olnud kirjanikud) ja neist 15 andis vastuseks üsna kindla ei. Võib-olla ei ole Eesti raamatuturul lihtsalt mängus nii suurt raha, mis tekitaks korraliku spontaanse või igaks-juhuks-tsensuuri.

Samal ajal on „päris” tsensuuri piirid näiteks toimetamise või enesetsensuuriga kohati hajusad. Järgnevalt tulevadki jutuks olukorrad, mille puhul maksab kaaluda, kas juhtum on ehk tsensuurile juba ohtlikult lähedal. Kõigepealt väärivad vaatlemist kindlast „ei-st” lahknevad vastused minu küsitluses. Kolm vastajat raporteeris probleeme seoses tõlgetega ehk kultuuri­piiride ületamisel, kusjuures nii lääne kui ka ida suunal. Maarja Kangro novelli vene tõlkes asendati roppused eufemistliku sõnaga „mljaa”; Anti Saare Pärdi-sarja laste­raamatust võeti samuti vene tõlkes välja suitsetav bussijuht ja ilma jalgadeta sõjaveteran; Mudlumi „Poola poiste” inglise tõlkest võttis tõlkija välja mõne juudi stereotüüpe kasutava koha, täpsemini kaks lauset: „Võib tunduda uskumatu, kuid toogi tohter oli juut ja kandis paksu kullast kaelaketti. Siin pole midagi tegemist rahvusliku kompleksi või väljamõeldisega, lihtsalt väga paljud arstid on juudi soost ja juudid armastavad kulda, see lihtsalt on nii midagi pole parata”⁸ ja samale mõtte­käigule tagasi viitava fraasi mõni lehekülg hiljem: „ta ei olnud juut, aga mine sa ka tea”.⁹

Need näited osutavad (peale Vene ajalookäsitluse eripärade) tüüpilistele tundlikele kohtadele: lastekirjandus, roppused, rahvusstereotüübid. Et tõrked tekkisid tõlkimisel, kinnitab samuti, et Eestis enamasti kirjaniku teksti sekkuma ei kiputa, kuid vaidlemist ja peenhäälestamist samadel teemadel võib ette tulla ka siin. Laste­kirjandust piiratakse alati rohkem kui muud kirjandust; aastal 2015 korraldas Eesti Lastekirjanduse Keskus seminari „Lubatud ja keelatud lastekirjanduses”, mis näitab, et teema oli ka siis õhus. Eriti lastekirjandusse ei tahtvat mõni toimetaja lubada vängemat keelepruuki, kuid üks vastaja rääkis lisaks tuttavast, kelle ilu­kirjandustekstist ajakirjas Looming toimetati roppused välja. Mis veel Loomingust rääkida, kui isegi vabameelse reputatsiooniga Vikerkaar ei tahtnud mõne aasta eest arvustuse pealkirjas ära trükkida sõna vitt, vaid tähistas selle kolme punktiga (tekstis endas, samuti veebiversiooni pealkirjas on sõna välja kirjutatud).¹⁰

Rahvus- ja rassistereotüüpide teema tuli välja ka seoses enesetsensuuriga, mida mainis kolm vastajat, olgu naljatlevalt või siis tõsise ohuna, mida tuleb enda juures jälgida. Üks kasutas vastamisel kõne­kujundina väljendit „geniaalne juudi nurga-advokaat” ja esitas kohe küsimuse, kas nii ikka võib. Teine ütles: „Neegri­kuningad tsenseerin ise välja” (viide sõna­asendusele Astrid Lindgreni „Pipi Pikk­sukas”; neegri-küsimusest allpool lähemalt). Sama autor seadis retrospektiivis kahtluse alla oma valiku kasutada laste­raamatus negatiivse tegelase iseloomustamiseks sõna paks.

Viis vastajat raporteeris tsensuurist seoses meedias avaldamiseks mõeldud arvamuslugudega, mis on omaette põnev teema, aga ei puutu õieti ilukirjandusse. Nagu üks vastanu eraldi märkis: niisugusel juhul tuleb avaldada raamat, kuhu võid igal juhul sisse panna, mida tahad. Nõnda ei tundu tsensuur päris radikaalne, pigem võiks seda iseloomustada kui lahkarvamust toimetusega.

Kuidas on aga lood uustrükkidega, mis ongi välismaiste tsensuuriskandaalide keskpunktis, kuna seal on olemas n-ö kõva tõendus, et varem on tekst olnud teist­sugune? Uustrükkide keeleline kõpitsemine kuulub samuti normaalse toimetamistegevuse juurde. Eesti kontekstis aktsepteeritakse ka sisulisi muutusi, aga enamasti arusaamisega, et parandatakse nõukogude aja ideoloogilisi vigu, avaldatakse nudituna väljaantud tekste nende „õigel” kujul. Kuulus näide on Mats Traadi romaani „Karukell, kurvameelsuse rohi” 1990. aasta trükk, kuhu lisati 1982. aasta trükist ideoloogilistel kaalutlustel välja võetud osad.¹¹ Sama on tehtud ka suurema aja­vahega: 2018. aastal anti uuesti välja ­Silver Anniko 1979. aastal ilmunud romaan „Rusikad”. Selle lähem vaatlus näitab aga, et kaotsi on läinud ka hulk muud laadi toimetaja­parandusi.¹² Mis on teksti õige kuju, polegi nii selge.

Veel põnevam juhtum on Ellen Niidu „Pille-Riini lood” (1963), mida kirjaniku tütar Maarja Undusk meenutab ka oma hiljutises raamatus. 2003. aasta välja­andesse tehti autori soovil just riigikorra vahetumisega seonduvaid muudatusi, näiteks jäeti välja maiparaadi ja punalipu teemalised jutud; parandati ka pisemaid asju, näiteks asendati sukad sukkpükstega. Üks eriti kõneainet pakkunud muutus on pildiline: vana väljaande tagakaanel lehvis Pika Hermanni tornis punalipp, uustrükis on kasutatud Vive Tolli algupärast kujundust, aga lipp värvitud sinimustvalgeks. Unduski meelest ei ole seda tüüpi muudatused õigustatud:

Mingem tagasi Pille-Riini rahakassa juurde raamatu esimeses loos. Kassasse kogus Pille-Riin viiekopikasi münte, mis olid suured-rasked rahad. Võib-olla tulnuks pärast Eesti taasiseseisvumist asendada kopikad sentidega? Milline laps aga koguks viiesendiseid münte?! Sinimustvalge lipp raamatu tagakaanel aga justkui eeldaks Eesti või euromüntide kogumist?¹³

Seetõttu on tema eestvõttel 2013. aasta trükis suur osa neist muudatustest tagasi võetud. Selle väljaande tagakaanel tornis lippu ei olegi. Autor oli ka 2013. aastal elus, kuid olla tõrksalt tütre soovitustele allunud.

Niisiis on teksti muudetud, ­kusjuures mitte algset käsikirja taastamiseks, ja just nimelt ideoloogilistel kaalutlustel. Kuid võtmeline on autori tahe või vähemasti muutustest teadlik olemine. Oma noorusloomingut toimetavad kirjanikud aeg-ajalt ikka. Kui publik muudatustega rahul ei ole, vaikitakse need enamasti taktitundeliselt maha ja loetakse edaspidigi varasemaid välja­andeid. Seda ei kiputa tajuma tsensuurina.

Nn hõlmav keelekasutus, mis oma teatud vormides inspireerib teravat tsensuuriteemalist irooniat, ei ole Eestis kuigi aktuaalne teema, muu hulgas küllap selle­pärast, et keeles puudub grammatiline sugu – põhiline sõnavarast sügavam keele­struktuur, mida hõlmava keele eestkõnelejad reformida püüavad. Mingeid tsentraliseeritud juhtnööre, nagu Ameerika ­keeleteaduse seltsil,¹⁴ ei ole ja mõiste kohta pole juurdunud isegi eestikeelset püsi­terminit (kohata võib ka varianti kaasav keel). Pilgu­heit Eesti Keele Instituudi keelenõu logisse kinnitab, et kui aeg-ajalt küsitakse mõne üksiku sõna kohta, kas see on solvav, rõhutavad vastajad üldiselt seda, et solvang sünnib kontekstist, ja on tõrksad andma jah- või ei-vastust.¹⁵ Ilmselt neist päringutest ongi ajendatud lühike programmiline tekst „Solvavast keele­kasutusest” instituudi kodulehel, mis toob samuti esile, et solvangud ei sünni sõnadest, vaid mõtetest.¹⁶

Pigem tegelevad asjaga huvigrupid, kellel on enese avaliku keelelise tähistamise osas eelistusi. Neid koondab mingil määral portaal Feministeerium, mille rõhuasetus on naiste õigustel, kuid tänapäeval käivad sellega enamasti kaasas ka vähemuste, näiteks seksuaalvähemuste ja puudega inimeste õigused. Feministeeriumi tegija ja pikaajalise keeletoimetaja kogemusega Aet Kuusik ütles, et portaalis pööratakse hõlmavale keelekasutusele tähelepanu ja sel teemal on avaldatud paar lühemat arvamuslugu, kuid tema ei soovi koostada selle valdkonna juhtnööre, kuna neid kiputakse võtma liiga universaalselt ja jäigalt.¹⁷ Ses osas, et soovitusi saab anda üksnes teatud kontekstis, kattub Feministeeriumi seisukoht niisiis EKI omaga.

Sõnavarasse puutuvalt on ometi olemas selge esindusjuhtum, sõna neeger, mille stiiliregistri ja omal moel lubatavuse üle just eesti keeles arutatakse juba paarkümmend aastat. See sõna tuleb esile ka ilukirjanduse tsenseerimisest rääkides, nii maksab see eraldi vaatluse alla võtta.

 

Me peame rääkima neegrist

Vahter toob oma tsensuuriartiklis Eesti unikaalse ajaloolis-geograafilise positsiooni illustreerimiseks välja:

Kui nahavärvi asemel oleks teemaks näiteks midagi seoses Nõukogude minevikuga, siis saadaks palju paremini aru, kuigi vaevalt et alati üheselt. Kui autor oli KGB agent või kuulus hävituspataljoni, on see meie silmis suurem plekk kui tekstis esinev „­neeger”, niisugune lihtsalt on kohalik kontekst.¹⁸

Täpselt seda näemegi „Pille-Riini lugudes”, kus kõigi edasi-tagasi ümbertegemiste juures ei ole kedagi häirinud sõna neeger. Raamatus on jutt, kus mängitakse ümbermaailmareisi ja mängu­nuppude värvi valimisel käib tegelane Jüri välja mõtte, et kollased nupud on nagu hiinlased ning punased nagu indiaanlased. 1963. aasta väljaandest loeme:

Ometi oli Pille-Riin just paar päeva tagasi kuulnud, kuidas vanaisa isaga rääkis, et nüüd on kõik hiinlased punased. Ja et see on väga hea, sest kõik selge peaga inimesed terves maailmas on varsti punased. Aga indiaanlastest ta ei rääkinud midagi.

Sellepärast hakkas Pille-Riin Jüriga vaidlema ja ütles, et hiinlased ei ole kollased, vaid on täiesti punased. Ja ütles veel, et muist neegreid on ka punased. Aga seda ta ütles igaks juhuks ja ise päris kindlasti ei teadnud, kas see õige on. Isa oli küll rääkinud, et musta nahaga inimesed on sama head kui igasugused teisedki inimesed, nii et selge peaga on neegrid kindlasti. Aga sinise maja Anul on jälle neegripoisist nukk ja see on ikka must küll. Kuid tema on ka lõpuks ainult nukk.¹⁹

Tõsi, XXI sajandi versioonidest on välja võetud mõttekäik selge peaga olemisest, kuid ei punased neegrid ega neegripoisist nukk ole seni tundunud sekkumist väärivat.

Peale Agatha Christie kuulsa kriminaalromaani tean veel ühte tõlget, mille uustrükist on sõna neeger välja võetud, kuid selgub, et see ongi sinna siginenud alles Nõukogude Eestis. Juttu on Doris Lessingi raamatust „Imerohi ei ole müüdav”, mis ilmus täiendatud kujul 2020. aastal Loomingu Raamatukogu kuldsarjas (esmatrükk 1957). Üks tõlkija Krista Kaer selgitab:

Osa jutte oli tõlkinud Valda Raud juba 50. aastatel ja toimetaja küsis, mida teha neegritega. Need neegrid said kõik välja võetud ja nimelt selle­pärast, et Lessing ei kasutanud seda sõna kusagil. See on ameerika sõna, Lessingil olid mustad, pärismaalased, kahvrid ja konkreetsete rahvaste nimed.²⁰

See tundub mõistlik põhjendus. Aga mida teha teistsugustel juhtudel? Nagu eespool juba tsiteeritud, ütles üks kirjanik naljatlevalt omaenese kirjutamisprotsessi kohta, et neegrikuningad tsenseerib ta ise välja. See ei puutu küll ilukirjandusse, kuid ise olen Keelt ja Kirjandust toimetades palunud arvustuse autorilt luba võtta välja mind vastukarva silitanud lause „Neegritar on väga ilus sõna”. Irooniliseks teeb asja see, et mõttekäik ise jäi teksti sisse, tsitaatidesse ka sõna neegritar, kusjuures juttu oli nagunii seesuguse väljenduse võimalikust tsenseerimisest.²¹ Ometi tundsin, et see lause on liiga hästi loetav interneti­kommentaariumi stiilitasandil.

Et sarnaseid tundeid tekib teistelgi, sellele viitab seltskonnas kuuldud arvamus. Arutati Ilja Prozorovi käesoleval aastal ilmunud jutustust „D train”. Ühe kirjandusajakirja toimetaja, kõigiti sümpaatne ja intelligentne inimene, leidis, et ühe lõigu oleks toimetamise käigus võinud välja võtta – seal olla nii võikalt kirjeldatud mustanahalist inimest. Huvi pärast otsisin hiljem lõigu üles, ilmselt on tegu selle teksti­kohaga:

Klassiuks avanes ja sisenes õpetaja, mustanahaline noor mees, kellel oli mügar laubal ja tohutu suured silmad, mis sarnanesid väikeste piljardikuulidega. Ta mälus midagi ja tema rasvased huuled looklesid nagu õnge otsa aetud ussid.²²

Veidi järele mõeldes näen, kuidas see kirjeldus võib tõepoolest viidata üsna spetsiifilisele rassistlikule diskursusele, kus vastikust esile manavalt rõhutatakse mustanahaliste füsioloogilisi iseärasid: suuri silmi ja pakse huuli. Minu enese intuitsioon ei ole veel kalibreeritud nii, et mulle oleks see omapäi pähe tulnud. Kuid tõenäoliselt on need intuitsioonid nooremates põlvkondades muutumas ja sinna ei ole midagi teha, sellega tuleb leppida.

Maksab küll tähele panna, et küsimus ei ole ainult sõnas (nagu EKI püüdlikult rõhutabki). Prozorovi tekstis esines samal leheküljel ka sõna neegritar, kuid see etteheidet ei pälvinud, vähemasti mitte esimese asjana. Andres Aule tagasilükatud luuletused „Rassidüsfooria” ja „Valged elud ei loe” ei sisalda sõna neeger, aga on sisult rassiteemalised, täpsemini kriitilised mustale rassile ülemäärase tähelepanu osutamise suhtes. On raske tõestada, kas need lükati tagasi ideoloogilistel põhjustel või viletsa kunstilise kvaliteedi tõttu – ilmselt ei saagi kindlat piiri tõmmata, ideoloogilised otsused mõjutavad esteetilisi ja vastupidi. Seevastu Sveta Grigorjeva luuletuses „riigi vaenlane aka mein kampf” ei ole pahaks pandud ridu:

[---] vannun

pühalik-patriootlikult

et oma esimese lapse saan ma

NEEGRIGA teise lapse teise

NEEGRIGA kolmanda lapse kolmanda

NEEGRIGA NEEGRIGA NEEGRIGA [---]²³

Võimalik, et ei ole veel jõutud; võimalik ka, et just eestivene vähemuse esindajatele, nagu Prozorov ja Grigorjeva, antakse rahvus- ja rassipõhiselt solvavate sõnade kasutamine kergemini andeks. Ometi pean siinkohal peapõhjuseks seda, et sõna­kasutus on luuletuses raamistatud diskursusest väga teadlikul viisil: pühalik-patrioot­likkusega kõrvuti on vaja asetada äärmuspatriootide leksikasse kuuluv solvav sõna, kuna aga lausuja on patriootlikkuse suhtes irooniline, ei omistata talle enesele solvamise intentsiooni.

Vahter tõmbab oma tsensuuriartiklis provokatiivse paralleeli nn woke-tsensuuri ja Venemaa raamatute keelamise vahele. Sellest kumab läbi tuttav skeem, kus Eesti tahaks hea meelega olla n-ö siil põõsas või tervemõistuslik pisike mehike kahe äärmustesse mineva suure kultuuriruumi vahel. See on igati mõistetav soov, aga ehk ei ole võimalik täiesti objektiivseks jääda, vaid peab ikkagi valima, missugusesse kultuuri­ruumi me kuulume. Sõna neeger kohta on EKI olnud siiski sunnitud võtma uue positsiooni. Muidu väga lühike, programmiline „Solvavast keelekasutusest” tõdeb: „On hästi teada, et sõna „neeger” on omandanud eesti keeles solvava tähenduse, nagu ka selle vasted paljudes teistes keeltes”, ning sarnane selgitus ilmub Sõnaveebis märksõna juurde ekraani paremasse serva.

 

Tekstist inimeseni

Sellest, kas kirjaniku (või tõlkija) identiteet sobib tema tekstiga, ei ole Eestis minu teada seni eriti räägitud, kui ehk mõnes arvustuses kõheldes, kas näiteks vastassoo vaatepunkti on ikka piisava usutavusega edasi antud. USA presidendi Joe Bideni inaugureerimisel loetud Amanda Gormani luuletuse tõlkimisel kerkis mitmes keeleruumis esile küsimus, kas tõlkija peaks representatiivsuse huvides olema mustanahaline naine, nii nagu autor. Eesti keelde tõlkis rahvusringhäälingu kultuuriportaalis avaldatud versiooni siiski valge mees Raul Veede.²⁴ Arvustades Loone Otsa romaani „Armastus” (2021), pidasin ise endamisi aru, kas juudi tegelase vaatepunktist kirjutatud teksti tuleks pidada kultuuriliseks omastamiseks (cultural appropriation), eriti tekstikohtades, kus apelleeriti „meie rahva” kannatustele ja religioossele ilmavaatele. Arvustusest jäi see mõttekäik siiski välja, muu hulgas seetõttu, et ma head vastust ei leidnud ega pidanud asja ka eriti oluliseks.

Tekstivälistel põhjustel on kirjaniku või literaadi isiku kallale seevastu mindud küll. Raske on kaine pilguga kommenteerida Juhan Smuuli bareljeefi ümber möllavaid kirgi, kuna juhtum on nii värske. Teema ülesvõtmise üks ajend on kahtlemata Ukraina sõda, aga mõjurina tundub mulle ka põlvkonnavahetus: kui Smuuli personaalküsimuse üle vaieldi 1990. aastatel, panid tulemuse paika need, kes mäletasid Smuuli kui inimest ja pidasid teda meeldivaks. Praeguseks on isiklikult mäletajad kadunud ja kui teema uuesti üles kerkis, omandasid suurema kaalu puhtformaalsed ja objektiivsed näitajad: kas kuulus parteisse? kas küüditas? Selliseid objektiivseid „plekke”, olgu väiksemaid, olgu suuremaid, leiab jällegi väga paljude vastaval ajal elanute eluloost. Arutelu surnud looja mälestamise üle linnaruumis ei tundu siiski päris eheda tühistamisena. Monumente võetakse aeg-ajalt ikka maha ja kaanoneid tuulutatakse – see on paratamatu. Klassikaline tühistamine puudutab elavat inimest, keda tahetakse tema tegude või väljaütlemiste eest karistada.

Kõige selgem tühistamisjuhtum on minu jaoks praeguse seisuga Peeter Helme, kes 2021. aastal mõisteti interneti jututoas kõneldu põhjal süüdi lapse­ealise seksuaalses ahvatlemises. Juba pärast süüdi­mõistmist esimeses kohtuastmes visati Helme 2020. aasta detsembris välja kirjanike liidust, kuigi see protsess ei kulgenud sirgjooneliselt: eestseisus arutas asja mitu korda, kuna protestina esialgse otsuse peale astusid mõned inimesed liidust välja ning küsimus võeti uuesti kaalumisele. Tühistamisjuhtumitele iseloomulikult võis avalik hukkamõist osaks langeda ka tühistatu sõpradele: meelepaha pälvis õiguskantsler ja lasteombudsman Ülle Madise, kes käis 2020. aasta detsembris Helme romaani esitlusel. Romaan sai ilmuda, kuid kultuuriinstitutsioonid distantseerusid sellest; seda arvustati kultuuriaja­kirjanduses, kuid hävitavalt ja võttes jutuks ka Helme kriminaalasja.²⁵

Ma ei taha siin arutada ei seda, kas Helme teadaolev süütegu oli suur, ega ka seda, kas suure süüteo tõttu tuleks ilm­tingimata loobuda autori loomingut tarbimast. Käesoleva kirjatüki seisukohast resümeeriksin: juhtumi võib kvalifitseerida kirjaniku tühistamiseks, olgu õigustatuks või mitte. Helme ei ole ent eesti kirjanduses nii keskne autor, et see kirjanduspilti ahendaks ja sedakaudu raputavalt mõjuks. Seevastu ülejäänud pähe tulevad juhtumid on pigem žestid umbkaudu samas suunas, kuid määratult nõrgemad ja tühistamisena luhtunud.

Huvitav kaasus on Jaan Kaplinski, keda on n-ö torgatud mitmest suunast, paljuski tema mitmekeelse blogi tõttu. Pahameelt on äratanud tema postitused, kus ta seadis kahtluse alla vägistamise definitsiooni ja eksplitsiitse nõusoleku vajalikkuse seksiks²⁶ – see on ehe n-ö woke-suuna pahameel. Kuid Kaplinskile on ka rahvuslikust vaatenurgast pahaks pandud vene keeles blogimist, küllap esmajoones seetõttu, et see läheb osa publiku kujutluses vastuollu arusaamaga Kaplinskist kui rahvuslikust vastupanuvõitlejast, mis kujunes välja paljuski tema nõukogudeaegse intellektuaalse ja loomingulise tegevuse alusel. Kummagi suuna kriitika ei suutnud aga kuigivõrd kriimustada tema reputatsiooni ega ole (minu hinnangul) tema kuvandis põlistunud.

Ise olin pooleldi osaline juhtumis, kus 2019. aastal pidi kirjandusfestivalil HeadRead toimuma Mihkel Kunnuse, minu ja veel mõne osaleja vestlusring, aga mõni nädal enne üritust otsustasid festivali korraldajad Kunnuse kutse tagasi võtta. Tagasi­võtmise ajendas Vikerkaares ilmunud luuletus, mis kaudselt viitas Kunnusele kui vägistajale.²⁷ Mina loobusin samuti esinemisest, kuna otsustusprotseduur tundus mulle läbipaistmatu ning ilu­kirjandusteos otsustamise alusena kahtlane. Saan aru, et delikaatsete teemade puhul peab läbipaistvus mõnikord kannatama, ja möönan, et Kunnuse kahjuks kõneles tema minevik naistevastase vägivallatsejana: 2016. aastal oli ta kohtulikult süüdi mõistetud kolmes perevägivalla episoodis. Ometi näis festivali asjaajamine mulle ebaõiglane (loodetavasti ei ole vaja rõhutada, et luuletuse avaldamist ennast ei pea ma kuidagi taunimisväärseks). Igatahes osutus seegi episoodiliseks: Kunnust, kes toimetab arvamuslehekülge Postimehes ning avaldab seal regulaarselt omaenese vaateid, ei saa pidada tühistatuks.

Puude piiritaguse kultuuriruumiga toimus, kui Keeles ja Kirjanduses ilmus 2020. aastal analüüs iiri kirjaniku Desmond Hogani novelli ruumipoeetikast.²⁸ Üks ajakirja kolleegiumi liige avaldas tagant­järele imestust, et artikli juures puudus märkus kirjaniku kriminaalse registri kohta; ta täpsustas ka, et Lääne akadeemilises maailmas on Hogan persona non grata, keda näiteks üliõpilastele lõputöö teemaks soovitada ei kõlba. Põhjus seisneb selles, et 2009. aastal mõisteti ta süüdi alaealise seksuaalses ahistamises. Tuleb tunnistada, et toimetus selle tõsiasjaga kursis ei olnud ja kirjaniku ankeeti ei kontrollinud. Kuid ka vastupidisel juhul ei tunduks senimaani vajalik poeetikaanalüüsi juurde niisugust karistavat joonealust lisada. Seesama analüüsitud novell oli 2017. aastal kirjanike liidu tõlkijate sektsiooni tõlkevõistluse ülesandeks, ka välismaal on pärast kohtuasja kirjaniku teoseid välja antud.

Huvitav on Kaur Kenderi juhtum, kes on tsenseerimise diskursuses esinenud mitmes rollis. 2013. aastal leidis aset nn Sirbi skandaal, kui konkurss Sirbi pea­toimetaja kohale kukkus läbi ja ilma valimisteta pääses ametisse provokatiivne kirjanik Kender, kes esimese asjana vahetas senise toimetuse välja oma sõpruskonna vastu rühmitusest ZA/UM. Kuna Kenderi kinnitas ametisse kultuuriminister Rein Lang, nähti asja taga reformierakondlikku orkestratsiooni. (Ka avalikku viha Helme vastu võis kütta see, et kohtuasja ajal oli valitsuses paljudele kultuuriinimestele vastu­karva olev Eesti Konservatiivne Rahva­erakond, kus Helmel on lähisugulasi.) Uue Sirbi toimetuse vastu protestis 37 kultuuriinimest, kes avaldasid endast kinni­teibitud suudega portreefotod – ühene viide tsensuurile.²⁹

Oht ei realiseerunud, kuna uus toimetus jõudis lehte teha nädal aega, küllap ­osaliselt ka avalikkuse surve tõttu pandi seejärel amet maha. Ainsast selles koos­seisus väljaantud ajalehest on saanud rariteet. Hiljem on üks fotoprojektis osalenu Eik Hermann leidnud: „Mul on tagantjärele kahju, et aktsiooni sisu esialgu plaanitust lahknes. Selle asemel, et raamistada kogu probleem pühalikult tõsisena, üteldes, et probleemiks on tsensuur, oleks minu meelest õigem olnud teha välja­naerev žest ossiliku laamendamise vastu Eesti ainukese kultuurinädalalehe toimetuses.”³⁰ Kuid kultuurilehe peatoimetaja ametisse panemine ülaltpoolt aktiveeris esimese hooga just tsensuurihirmu.

Mõni aasta hiljem sattus Kender seevastu potentsiaalse tsenseeritu positsiooni, kui 2016. aastal esitati talle veebis avaldatud kirjandusteose „Untitled 12” alusel süüdistus lapsporno valmistamises. Tekst kujutas enesest pedofiili minavormis pihtimust. Ei saa öelda, et toona olnuks kultuuriavalikkus ühtsel seisukohal, leidus nii Kenderi taunijaid kui ka kaitsjaid. Minu hinnangul aga leiti üldiselt, et kirjandusteksti eest lapspornos süüdistamine on absurdne: kirjandusteadlased käisid kohtus selgitamas, mida tähendab tinglik kujutamine; meenutati Vladimir Nabokovit ja teisi klassikuid. Seda võib samamoodi selgitada sooviga iga hinna eest vältida tsensuuri, ainult nüüd oli Kender sattunud teisele poolele.

*

Siinne kirjutis tahtis anda pisikese loendi Eesti kirjanduspildis aset leidnud kaasustest, mida võib näha tsensuurile lähenemas. Päris tsensuuriks ei pea ma neist ühtegi. Kokkuvõttes tundub vaba sõna Eestis esialgu veel nii hinnas olevat, et selle nimel ollakse valmis leppima ka avalike rõveduste ja solvangute võimalusega, kui mitte mujal, siis vähemasti ilukirjanduses. Kui tegevkirjanikud tsensuuri ega tühistamise pärast ülemäära ei muretse, ei ole seda tarvis teha ka lugejal. Tsentraalseid juhtnööre solvava keele vältimiseks ei ole ning ei keeleinstitutsioonid ega huvi­grupid taha neid koostada. Oma õigust panevad mingites piirides maksma nii need toimetajad, kes kalduvad rohkem woke-kultuuri poole, kui ka need, kes lihtsalt ei salli roppusi (eeldatavasti traditsioonilisema mõtte­laadiga inimesed); pahameelt põhjustavad nii kommunistlikud kui ka seksuaalkuriteod. Üksikute väljaütlemiste põhjal kirjanikke tühistada enamasti ei õnnestu. Vahepeal ausa avangardlooja mainet nautinud (:)kivisildnik on muutunud teatud määral persona non grata’ks ilmselt muu hulgas oma poliitiliste seisu­kohtade tõttu, kuid see ei takistanud tal pääsemast 2018. aasta kultuurkapitali preemia nominentide hulka.

Samal ajal on tõsi, et uute põlvkondade intuitsioonid on muutumas. Solvamise ja solvumise küsimus on praegu rohkem õhus kui näiteks kolmkümmend aastat tagasi, mil pühitseti äsja kätte võidetud vabadust, nagu tundus, kõigist kammitsatest. Loodetavasti ei vii see tsensuuri ega tühistamiskultuurini. Praegu hoiab neeger eesti keeleruumis uhkelt ainsa enam-vähem üleüldiselt tunnustatud tabusõna tiitlit, kusjuures (seni) mitte sama jäigalt kui kas või naabermaal Soomes. Mõne sellise sõna kannatab kultuur veel välja, aga mitte lõputult. Seda enam maksab nii kirjanikel kui ka toimetajatel, või õigu­poolest üleüldse kõigil silm peal hoida just iseenesel: mis sõnu ja sõnumeid ma tahan vältida, mis sõnu ja sõnumeid ma pean vältima?