Uht tsah, uht tsah, neiukene. Karl Eduard Söödi kosmogoonia

Karl Eduard Söödi (1862–1950) „Mu laulud, mu veikesed laulud” koondab kõiki Söödi luulekogudes ilmunud luuletusi ja natuke on otsitud lisa avaldamata käsi­kirjadest. Söödi puhul oli see kindlasti vajalik tegu, sest tema viimane korralik ülevaate­kogumik jääb enam kui 80 aasta tagusesse aega: selleks on 1942. aastal ­Tartus ilmunud „Kogutud luuletused”. Vahepealsel ajal on ilmunud „Valitud ­luule­tused” (1946), mikroskoopiline valimik „Väikse luuleraamatu” sarjas (1968) ning viis lasteluulevalimikku, lisaks paguluses koondkogu „Elurada” (1951). Kiiduväärselt on värskesse kogumikku pandud ka Söödi lasteluule, nii et nüüd on kõik tõesti koos. Kahju, et avaldamata käsi­kirjadest ei otsitud lisa julgemalt, sest nagu järel­sõnast selgub, neid arhiivis on, aga vast üritas koostaja hoida künnise taset.

Võtkem Söödile lähenemiseks tsitaat Tuglase kirjast Adsonile 1922. aastast, mil tõusis päevakorda Söödi juubeliks artikli kirjutamine. Tuglas on selleks valmis, kui saab küllalt materjali ja suudab kirjatöö ette võtta. Siis lisab ta: „Ja eriti juubeldada ma teda ju ei või. Käib yle mu tahtmise. Kuid igatahes ei hakaks ma teda ka juubeli puhul just maha tegema, vaid kirjutaksin pääasjalikult Sööti mõjust ligi 20 aastat tagasi. Siis oli moment, mil ta ometi oli meie „kõige parem luuletai” – kõik teised olid nimelt veel sandemad! [---] [Aleksis] Kivi pyhitsemine oleks mulle 1001 x lähem kui Sööti juubel.”¹

Niisiis oli Söödil olnud – Tuglase hinnangul – eesti luuleloos oma hetk, momentum, mis jäi vahetult Noor-Eesti ja Gustav Suitsu esilekerkimise eelsesse aega. Sööt oli seal „kõige parem luuletai”, reservatsiooniga, et kaasaja kõrgeimgi tase oli tegelikult madal. Sööt ei olnud sel hetkel suur mitte niivõrd enese headuse tõttu, kuivõrd põhjusel, et kõik teised olid temast veelgi halvemad. Nii leidis Tuglas, kaanoni­määraja ning hea maitse valdaja. Loomulikult saab talle vastu vaielda, tema seisukoha ekslikkust näidata, kui oleks midagi, millega näidata. Olles Söödi tellise kõik luuletekstid läbi lugenud või vähemalt üle vaadanud, pean nentima, et pigem jätaksin seekord kehtima Tuglase hinnangu, täpsustades seda pisut. Ääremärkusena lisan üllatunud küsimuse: kas ka samal ajal luuletanud Juhan Liiv oli siis Tuglase meelest Söödist tõesti „veel sandem”?

Tulles Tuglase juurest hilisemasse aega – mida võiks nüüd Söödi kohta öelda, lisaks sellele, mis öeldud? Luuletusi kirjutas ta juba 1880-ndate keskel ja tegi seda kuni elu lõpuni, tema seitse algupärast kogu on ilmunud ajavahemikul 1890–1937, lisaks 1923. aastal ilmunud lasteluule kogu „Lapsepõlve Kungla”. Üldistavalt võiks Sööti kui luuletajat ning samuti tema luuletajamina iseloomustada järgmiselt: asjalik, rahulik, realistlik, tundlik, võitlev, ilmalik, rahvalik, eestimeelne, lihtne.

Enam kui kuue kümnendi jooksul muutus Söödi värss, selle stiil ja sisu kokku­võttes üsna vähe, eriti ühetaoline püsis see esimese viie kogu lõikes, s.o 1890–1903, ent ei teinud ta mingeid ootamatuid pungestusi hiljemgi. Aga võib märgata huvitavat asjaolu: Söödi luuletuste eesti keel püsib kaasas eesti keele üldise arenguga ja tema luule intellektuaalne mõõde areneb alates Noor-Eestist teatud mõttes kooskõlas uute luuletajate tipptasemega. Näiteks võiks justkui hoomata ilmasõja ajal kirjutatus pisut Suitsu mõjusid, hiljem siurulaste, eeskätt Underi ja Visnapuu kultiveeritud värsikultuuri mõjusid, arbujate päevad mõjuvad innustavalt ka Söödile.

Söödi luules on kindel märksõnade ja motiivide süsteem, mis moodustab üpris tervikliku aegruumi. Ma nimetaks seda Söödi kosmogooniaks. Tuginedes läbi­vatele ja rõhutatud märksõnadele ja motiividele, visandaksingi järgnevalt Söödi kosmogoonia.

Luuletuste ruum on Eesti, mis on isamaa. Siin elab sugurahvas. Väljaspool Eestit eksisteerib väga vähe, viiteid teisele poole rahvuspiiri on napilt: Soome, Petseri, Liivi rand, Siber, Balkan, „Helvetsia”, „Saamara”, „Buurimaa”, Preisimaa, „Golgata”. Kuskil kaugel on mereveed.

Eesti on siiski ainult osa isamaast, terviklik isamaa on Tsaari-Venemaa, vähemalt Söödi luule algperioodil. Eesti paleus on priius ja õnn, lausa õitsev õnn, tundmata pole lootus, siin elatakse kotka kaitsel – algselt tähendas see kotkas tsaarivõimu, kuid ühes 1921. aastal kirjutatud luuletuses võrreldakse kotkaga juba Eesti vabadust (lk 378). Vahel peetakse suurel isamaal sõda. Eelistatuim relv on meie kandis siiski vaimu­mõõk.

Eestis on ruumi keskmeks maa, vastandina linnale. Linna peaaegu ei ole – peamiselt võtab see korraks mingi häguse kuju siis, kui on laulupidu või väljanäitus. Ka elab kindlasti just linnas miljonär, kellega ennast ühes luuletuses võrreldakse. Söödi esimene korralik linnateemaline luuletus on „Hämarus” alles 1921. aastal ilmunud kuuendas kogus „Kodu” (lk 393). Seal­samas esineb esimene viide kaasaja tehnilisele ja teaduslikule progressile, kui luuletuses „Mina” tehakse juttu „atoomi-ilmast” (lk 406). Kuid kohe naaseb Sööt arhailiste, turvaliselt tuttavate riistade ja töövõtete manu.

Maal on vain, niit, muld, salu, kivi, põld, mets, metsatee, karjarada, karjatee, koppel, oja, soo, nõmm, aas, mägi, allikas, küla.

Külas on hoonestuseks isamaja, kodu, talumaja, veski, sepapada, ahjuvare, kaev, lauavabrik. Isamajas on kätki, kodukolle ja aed. Küla vahel kõnnib peale muude ameti­meeste ka postimees, külas tegutseb pudrujahumölder.

Etniline keskkond Söödi kosmogoonias on väga homogeenne, mõis, härra ja parun ilmuvad alles 1921. aasta kogusse. Venelaskonnast pole üldse juttu. Tundub, et Sööt oli luules ettevaatlik mees, riske ei võtnud.

Maakeskkonna taimeriigis kasvavad rohi, lill, lilleke, kastehein, orjavits, karuohakas, kask, vesiroos, kuusk, remmelgas, leinalepp, ellerhein, hauaroos, tamm, rukkilill, toomingas, rukis, nisu, järveroos, sõnajalg, mimoos, roos, kullerkupp.

Väga mitmekesine on lindude ja teiste lendajate riik: lind, linnuke, „ööpik”, laulu­rästas, künnilinnukene, lepalinnukene, vihma­kull, tuike, liblik, mesilind, kägu, kurg, vares, lõoke, ronk, kotkas. Kuulsaim neist on must lind. Neljajalgsed pole ligi­lähedaseltki samal määral esindatud.

Maa kohal kõrgub taevas, kus on päike, kuu, täht, täheke, pilv. Hiilib hämarus, laskub pimedus, tõuseb koit.

Aastaringis on kevad ja talv, aga peamiselt sügis. Suvi jääb aimatavaks.

Selles rustikaalses ruumis elab ja vaatleb ümbritsevat mees, ka isa, poeg, vennakene, peiukene, kes võtab enamasti sõna minavormis. Temavormis meeste nimed on näiteks Andu, Juku, Karja-Jaan, Tõistre-Nanna, Jass, Jaak, Möldri Mikk, Juhan, Toomas, Peeter. Mehe orbiidil on palju naisi. Naiste nimed on näiteks Mann, Helmi, Anna, Leeni. Naine võib olla ka neiu, neiuke, neiukene, õde, õeke, õekene, külapiiga, peretütar, tütreke, mõrsja, eit, vanaeit. Mehel on emake. Minevikku jääb lapsepõlv.

Mehe ja naise vahel on arm, armastus, võib toimuda ka musu, isegi „suutelemine”. Sellega kehaline armastus piirdub, kuni 1921. aasta koguni „Kodu”, kus luuletuses „Üks kosilane” õhutatakse naist tulema „kuumalt ja paljalt” (lk 394). Aga kohe taltutakse.

Inimolend selles kosmogoonias on keha, mille osadeks on suu, silmad, huuled, põu, rind, süda, veri, käsi, hing, juuksed, jalad. Silmadest tulvab silmavesi, pisar, põhjustajaks nutt. Nutmist on ses maa­ilmas palju.

Keha katab kuub, kehas on haav ja seda rusuvad valu, piin. Eriti on haavad põues. Haavu on väga palju ja need on väga sügavad. Keha lõpuks on surm, mis võib esineda ka personifitseerituna. Surma läbi teinud keha pärivad kalmukamber, kalm ja haud. Mahajääjat valdab lein. Söödi kosmogoonia kalmuaed on tohutu ja lõputu. Kõige püham on seal ema haud. Nagu suurtel eesti romantikutel (Koidula) kombeks, annab Sööt juhiseid oma põrmuga ümberkäimiseks („Kartus”, lk 269).

Inimolend rändab, hulgub. Tema ees on ikka ja alati rada. Kostavad viiul ja kannel. Tublisid hävitab viin.

Oluline element selles kosmogoonias on tuli, sh loit, leek, leegike, tuluke, tulukene, tulekeel. Siravad kuld ja hõbe. Kord on kullaks regevärsid, teises luuletuses vili kõrrel.

Looduses möllab tuul ja maru, isamaal kõlab taas ja taas laul, vahel kostab kuskilt koor.

Söödi kosmogoonia on ilmalik, maa- ja teaduspõhine, jumalaid, isegi mitte ühte, sisuliselt ei tunta.

Meile tuttavale ajaloole viidatakse konkreetsete sündmuste ja isikute kaudu harva: nt Koidula, Kreutzwald, Veske, buuri sõda, 1905. aasta revolutsioon maal, Weizenberg, Tõnisson. Erandiks on ilmasõda ja Vabadussõda, mille teemil Sööt kirjutas lisaks lühematele luuletustele eraldi poeemi.

Selline on üldine visand Karl Eduard Söödi luule kosmogooniast, ja kui järele mõelda, on selline vist igal viljakamal luuletajal, rääkimata prosaistidest. Tolkieni või „Troonide mängu” mastaapi Söödi oma kindlasti välja ei anna, aga on kena ja kodune, argine kodukandinurk. See on piisavalt suur aegruum, mida saab aina täiendada nagu Minecraftis.

Kirjandusloos on tuntud Söödi väidetav romanss või kuramaaž kaasaegse luuletaja, sajandivahetuse esipoetessi Anna Haavaga. Olgu rõhutatud, et tegu on legendiga, mida toitis esimese asjana Haava enda massiivne luul, et kõik teda Söödiga paari panevad ja Sööt ise ka seda kõigiti teha püüab. See luul omandas sundmõtte jooned ning pani Haava pidevalt Söödi-hirmu all elama, elu viimasel 20 aastal kindlasti. Kui temalt küsiti elu­loolisi andmeid biograafilise leksikoni jaoks, saatis ta sellega koos pika Söödi-teemalise õienduse.² Kui Oskar Angelus palus Artur Adsonil küsida Anna Haavalt autograafi, keeldus Haava seda saatmast, sest pelgas, et tema leheke satub Söödi lehekesega kõrvuti.³ Näib, et olgu teemaks mis tahes, paistsid Haava jaoks lõpuks kõikjal Söödi kõrvad ja tegutses Söödi pikk kõikjale ulatuv käsi. Elo Tuglas kirjutab oma 1933. aasta päevikus, et tema arvates on mõlemad selles loos algselt süütud ja tegu on mõne vanema põlve vembumehe leiutatud naljaga. „Ja tuleb ilus lugu, kui mõni tulevane tuimpea-­kirjandusloolane hakkab sest „kahe lauliku vanadus­armastusest” targutama!”⁴ Nii et ärme hakka targutama…

Toome lihtsalt ära ühe Söödi noorusluules silma jäänud huvitava seiga. Tema esimestes luulekogudes „Aasa õied I” (1890) ja „Aasa õied II” (1891) esineb rohkelt haava (kui vigastuse) motiivi. Kohe väga rohkelt: lugesin praeguses koond­köites lk-delt 35–127 kokku 14 haava motiivi. Seda on üsna esileküündival määral, eriti arvestades, et haav ei ole sugugi nii tavapärane ja kohe-käepärast motiiv nagu isamaa või taevas. Seos Anna Haavaga on kiire tulema. Veel enam, samas lehe­külgede vahemikus on kaks lembe­luuletust, milles figureerib Anna – „Petetud” (lk 43) ja „Surmaingel kade minu peale” (lk 46). Mõlemad Anna-luuletused on esimeses kogus, samuti koondub sinna haava raskuspunkt. Niisiis, Annad ja haavad segamini ja suurel hulgal! See ei pruugi tähendada midagi, kuid ometi sarnaneb see kalambuurluule klassikalise pruugiga siduda objekti nimi tähenduse kaudu luuletuse sisusse. Las jääda praegu nii.

Kogus „Aasa õied II” tõuseb lisaks esile tule motiiv (sh leek jms, millega kaasnevad verbid, nagu süttima), mida lugesin selle kogu luuletustest, viimset täpsust taotlemata, kokku 39. Ka seda on palju. Nii haava kui ka tule motiiv sobivad hästi (järel)romantiku luulesse korduvaks akordiks: ikka pinge ja paine, ikka kirg ja ekspansiivsus.

Esimesed kaks kogu ning kolm järgnevat – „Rõõm ja mure” (1894), „Saatus” (1899), „Mälestused ja lootused” (1903) – moodustavad ühetaolise luuletuste massi. Ma ei soovita hakata Sööti sellest otsast lugema, mulje jääb lahjaks. Jäi juba Tuglasele, jääb meile ammugi. Üldises massis on peotäis tekste, mida võib nimetada heaks, kuid tee nendeni on pikk ja kulgeb tühjuses, nagu reisimine kosmoses. Just neis viies kogus sünnib ja areneb Söödi kosmogoonia. Luuletused on fraasitsevad, primitiivsed, sisutühjad, sentimentaalsed, lihtsameelsed, naiivsed, ilutsevad, sümbolistlik-abstraktsed, kohati abitu värsi tõttu raskesti mõistetavad. Üks mina­vormis mees vs. trobikond kõikvõimalikke neiukesi assotsieerub Matti Moguči ulja haardega. Luule on ajastule omaselt kesine ka vormi poolest, riimida aitavad kaasrõhulised silbid ja deminutiiv –ke. Sellest saaks mööda vaadata, kui sisu oleks selge ja ühtne, aga paraku nii ei ole. Samas on eesti keelele ajalooliselt sobiliku algriimi katsetused („Järve kaldal”, lk 128) lausa mulina tipp. Kolmandas kogus domineerib masendus ja hala, muu hulgas ilmub välja taas haava motiiv. Ainult et kogu tundlemine ja kurbus on sisuta. Isegi kui mitte mõõta seda tänapäevaste kaaludega, vaid näiteks Juhan Liivi luuletustega. Kõik on nii mannetu. Eredamaks lõimeks on kohatine süžeelisus.

Neljandas kogus asi ei parane, luule­tused on kohati eriti magedad ja aru­saamatud. Erandiks on tsükkel „Nalja tujul”, kus senisele haledusele ja paatosele pakub tunde­toonide skaalal tänuväärset vaheldust huumor ja isegi satiir. Viienda kogu huvitav täiendus on rahvaluule tähtsuse rõhutamine, ühiskondlikud kommentaarid ja isamaalised teemad on pisut intelligentsemaks muutunud (nt „Üksinda”, lk 302). Ballaadi vorm, süžeelisus ja vabavärss („Kes ta oli?”, lk 332, „Liiva­hannus ja Naljahammas”, lk 347) lasevad Söödi luule­andel palju vahetumalt mõjule pääseda kui riimikastidesse taotud lüürika. Üldse võib kogu „Mälestused ja lootused” kohta üldistada, et luuletused hakkavad minema sisu poolest tuuma­kamaks, aga abitu vorm ja konarlik eesti keel segavad. Söödi viies kogu on muide esimene eestikeelne mitme­värvilise kaanega raamat.

Küll võib see saatus olla luuletajale vahel äraütlemata ülekohtune! Sul on oma aeg, oma ajastu, mil just sina oled eesliinil ja sul on võimalus seal silma paista – aga kohe tuleb uus põlvkond ja sinu aeg eesliinil on läbi. Kui sa ei jõudnud selleks hetkeks heasse vormi või vähemalt veenda kirjanduslugu oma potentsiaalis, siis pärast on ääretult raske ennast tõestada – uute tulijate taga su hiliseid ärkamisi ilmselt enam ei märgata. Nagu jäi vabavärsipõlvkonna ja kassetlaste varju hilise Ralf Parve vormipeen ja mõttetihe 1950-ndate lõpu ja 1960-ndate luule, nii jääb ka Söödi kõige parem kogu „Kodu” aega, mil keegi ei rääkinud enam Söödist, oli Siuru-järgne, Tarapita aeg. Nooreestlased ees, siurulased järel olid Söödi kaugele tagalasse lükanud. Ei maini ju keegi 1920-ndate luulest rääkides enam Söödi nime. Nii jääb kirjandusloo üldisesse teadvusse tema viie esimese kogu kosmogoonia, primitiivne värss ja lahja sisu.

Milles väljendub kogu „Kodu” muutunud kvaliteet? Kõik on intelligentsem. Värsikultuur ja eesti keel on Söödil käinud kaasas üldise arenguga ning jõudnud noor­eestlaste ja siurulaste tuules 1920-ndatesse. Ei valitse enam tuimalt kokku klopsitud riimiliste kastide üleküllus, vaid leidub uusi vorme ja mõõtusid, sh heksameetrit ja sonetti.

„Kodu” kõige väärtuslikum ja sümpaatsem osa on II alajaotus, kus on koha leidnud hulk müstilisi, enamasti rahvaluuleainelisi ballaade ja pildikesi. Need on kindlasti ilma norimata ja reservatsioonideta head tekstid. Vaadatagu luuletust „Kui tulevad veel aja sügistuuled” (lk 367), kus on välja peetud nõudlik vorm, neli salmi riimiskeemiga abaab. Ja sonetid! Oleks tarvis suurt pingutust, et mitte näha neid tõukuvat Underi omadest, nt „Kas unenägu?” (lk 368) ja „Unistaja” (lk 417). Underit kumab ka teisal: „tahad / Veel silmapilguks päikse kiiri juua” (lk 405), „Pilve sõrvalt heidab nagu õieverd” (lk 413), „Nõtkunud koldsed haua mimoosid” (lk 422). „Tuule laul” (lk 373) miskipärast tuletab meelde Visnapuud. Ammu enne Heiti Talvikut on Sööt ka heititalviklik („Talve tulekul”, lk 403, see on Söödi üks paremaid luuletusi üldse, ja „Mina”, lk 406).

1937. aasta kogu „Kuusirbi õsu” jätkab samas laadis ja kvaliteedis. Selles kajab lisaks muule vastu Bernard Kangrot („Ununud hoone”, lk 429; „Sügisööne visioon”, lk 431). Kogudest „Kodu” ja „Kuusirbi õsu” alakemgi lugemist, et vältida vaimu nüristamist kokkupuutel Söödi algusaegade loominguga.

Tahan peatuda ka Söödi lasteluulel. Sellel on eesti lastekirjanduses puutumatu klassika koht. Pea kõik need luuletused on ilmunud kogus „Lapsepõlve Kungla” (1923). Kogu eesti lastekultuur oli tol ajal veel kehval järjel, iseseisev kvaliteetne lasteluule oli alles saanud nina usulisest manitsusest välja pista, mingist vormilisest ega sisulisest kõrgtasemest ei olnud veel juttugi. Ka tolle aja kunstnikud ei osanud joonistada ei lapsi ega pilte lasteraamatutesse; vaadakem näiteks, kui koledad koonukad näevad lapsed illustratsioonidel välja kuni 1940-ndateni. Sööt toob lasteluulesse – mida küll kvaliteetsel ja ilmalikul kujul enne eriti massiliselt olemas ei olnud – lastepärasuse, mis väljendub eeskätt kõlamängudes ja lapselähedastes teemades.

Söödi kõlamänge kutsutakse lallitusteks ja neid on tema lasteluules läbivalt suures mahus: liigu lii, liigu loo; timp tamp tipsutapsukene; tiisu miisu, Liisukene; häiu lii, häiu loo; sipa sapa, sapsukene; tipsi-tapsi; niine nääne õieke; uni tuleb ullikene; tiider taader tankeriga; uht tsah, uht tsah, ülilindu; uht tsah, uht tsah, upukene; upa, upa, upukene; upa, upa, oalilli; killu tibi-­tilluga; tibinal, tabinal; kribinal, krabinal (lk 567–588). Ja nii muudkui edasi. Luuletused käivad ärgitavas ja julgustavas laadis väikelapse igapäevaste tegevuste juurde, neis ei manitseta ega jutlustata. Hällis puhkamine, uneootus, hambatulek, kõndima hakkamine, riidesse panemine, pesemine, igasugu mängud ja tegevused, haiget saamine, ilmaolud… Kõige kodusem on loomade ring neis värssides: hiir, rott, kass, kukk, kana, vares, värvuke, pääsuke, lõoke, kägu, lepatriinu, konn… Kui siis korraks kauge külalisena ilmub kõige kuulsamas Söödi lasteluuletuses krokodill, kes tegi nalja ja ajas lapsed toast välja.

Kokkuvõtteks. Karl Eduard Söödi luule kosmogoonia ja värsikultuur peegeldavad ilmekalt tema kaasaega 1890-ndatest 1930-ndateni, järelromantismi paatoslikest õhkamistest arbujaliku mõttehaarde ja raskepärasuseni, see on pidevas muutumises ja arengus, luuletaja teeb kõik trikid kaasa, nagu oskab, ja kohati oskab hästi. Kirjandusloos on Sööt siiski esiplaanil oma lahjema loominguga, aga eks ise­loomusta seegi aega, tollase eestlase parsilist maa­ilmapilti ja vommilist kirjandusteadlikkust. Nagu publik, nõnda looja, kui just ei ole tegu loojaga, kel jaksu ja oskust ajavaimu trotsida. Söödil ei olnud. Niisiis, kui tulla lõpetuseks tagasi Friedebert Tuglase tsitaadi juurde, aga laiendada seda siinse arvustuse mõttekäikudega, saab Söödi suurusest küllap adekvaatse portree.

 

1 A. Adson, F. Tuglas, Paaži ja Felixi kirja­vahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2011, lk 413.