Isegi udu oli neile teada ehk boreaalsete rahvaste jutte

Indiaanilugudest inspireeritud pseudonüümi Nuga Soopealt taha peitunud Lauri Sommeri kokku pandud ja tõlgitud rahva­juttude kogumik „Ilmaveere jutud” on värske ja tuumakas lisandus põhja­rahvaste pärimuse eestikeelsete köidete väärikasse ritta. Nende kaante vahele mahub kuus tosinat ehk 72 lugu veidi rohkem kui kolmelt tosinalt ehk täpsemalt 38 rahvalt. Need on läbi pääsenud koostaja võrdlemisi tihedast sõelast – raamatut ette valmistades luges ta oma sõnul läbi tuhatkond lugu.

„Ilmaveere juttude” maailma kese tundub jäävat kuhugi Põhja-Jäämerre, sest kolmandik lugusid on Jäämere-äärsetelt arktilistelt rahvastelt (sh kaheksa inuiti ja kuus tšuktši rahvajuttu). Kui liita nendele veel lood, mis on pärit Vaikse ookeani põhjaosa rannikutelt – Tšukotkast edelasse Jaapani saarestiku põhjapoolseima, Hokkaido saareni (kuus ainu lugu) ning Alaskalt kagu poole ligikaudu California põhjapiirini (viis juttu Põhja-Ameerika looderanniku rahvastelt) –, siis on need piirkonnad andnud kokku poole kogumiku sisust. Geograafilises mõttes Euroopat esindab kogumikus kaheksa lugu, millest kolm on algselt jutustatud turgi keeltes (kaks gagauusi ja üks tšuvaši keeles), üks mongoli keelte hulka kuuluvas kalmõki keeles. Indo­eurooplasi esindavad taani, ukraina ja valgevene lugu ning uurali keeli üks mordva muinasjutt ja üks sölkupi lugu.

Raamatut lugedes hakkasin orientee­rumise abivahendiks igatsema saami kunstniku Keviselie joonistatud kaarti „Dav­viálbmogat” („Põhjarahvad”), mille keskel on põhjapoolusele joonistatud polaaröine päike ja selle ümber kontsentrilistes ringides Põhja-Euraasia, Gröönimaa ja Põhja-Ameerika põlisrahvaste nimed nende maadel.¹ Kõigi „Ilmaveere juttudes” esindatud jutuvestjate kodupaikade hõlmamiseks peaks Jäämerd ümbritseva kaardi kõige suurem ring jääma 40. põhja­laiuskraadi kanti. Raamatu üldharivat funktsiooni oleks toetanud see, kui sellele detailsed ja nauditavad pildid joonistanud kunstnikult Dagne Aaremäelt oleks tellitud ka kaart, et need huvilised, kes ei tee nivhidel, jukagiiridel, kriidel ega tlingititel vahet, saaksid aru, kus kogumikus lugudega esindatud jutustajad elasid ja kuidas üksteise suhtes paiknesid. Siiski oleks säärane kaart aidanud teed leida ainult muinas­jutuvestjate maiste elukohtadeni, millest olnuks vähe, sest nende vestetud lood viivad inimesi tihtipeale paikadesse, mida tavaliselt kaartidele ei panda: eri­sugustesse taevastesse, maa-alustesse surnuteriikidesse, tundmata saartele, selle ­viimase piiri taha, kuhu linnud enam ei jõua, ja mujale meie ilma veere taha.

Suurem osa ilmaveere jutte ongi sellised, millel on vähe ühist tänapäeva õhtumaiste muinasjuttudega, mida oleme harjunud leidma vendadest Grimmidest alguse saanud traditsiooni järgi­vatest ­raamatutest. „Mu huvid on teisal,” nagu koostaja järelsõnas märgib (lk 259). Rahva­juttudest huvitujale on kogumiku lugemine värskendav osalt just seetõttu, et sellesse on tahtsi valitud lood väljastpoolt seda suurt sarnase rahvajututraditsiooniga piirkonda, kuhu ka Eesti kuulub. XX sajandi folkloristika suurkuju Stith Thompsoni hinnangul ulatub see ala Iirimaalt Indiani ja „selle üldised piirid langevad kokku lääne tsivilisatsiooni omadega”, kõigi piirkonna rahvaste jutu­repertuaaril on „silma­nähtav ajalooline side ja ilmselge ühine lugude motiivide ning isegi formaalsete elementide varamu”.² Märkimisväärne on, et sellele piirkonnale omaste lugude mõju hajub Thompsoni sõnul Siberi keskosas ja neid pole leida kaugemal idas kui Indias. Sel taustal on mõistetav, miks „Ilmaveere juttude” hulgas on seitse jaapani rahvajuttu (neist neli XII sajandi kogumikust „Läinud aegade lood”, jp „Konjaku monogatarishū”, 今昔物語集) ja üks XVIII sajandil Pu Songlingi kirja pandud pikem jutt hiina surnuteilma bürokraatiast (lk 178–184).

Sellegipoolest leiab ka Iirimaalt Indiani ulatuva muinasjututraditsiooni tundja üht-teist tuttavlikku, kuigi vahest veidi ootamatus kastmes. Koostaja on ­esimeseks looks valinud rahvusvahelise muinasjututüübi „Võlur ja tema õpipoiss” (ATU 325)³ kalmõki variandi, mille vahetu ideoloogiline taust on budistlik, nii et loo ühe tegelasena ilmub ka suur meister ja õpetaja Nāgārdžuna.⁴ Loo „Sepp ja kurat” taani variandi (lk 143–144, ATU 330) võtmist valikusse võib õigustada asjaolu, et tegu on väga arhailise jututüübiga, mis seostub sepatöö mütoloogilise algupäraga ja võib ühe analüüsi järgi olla lausa alg­indoeuroopa päritolu.⁵ Klaasmäel kosilast ootavast kuningatütrest (ATU 530) saab tšuktši jutus hoopis mütoloogiline Taevatüdruk (lk 220–221).

Et vette pagemine kõue viha eest aitab lisaks vanapaganale ka klatsopi irvikuid ühes Põhja-Ameerika Vaikse ookeani äärselt looderannikult pärinevas katlameti loos (lk 236), on samuti määratav muinasjututüübina (ATU 1148). Aga seda lugu tuleks ümbrust ja koostaja eelistusi arvestades ilmselt lugeda Uku Masingut järgides kui osa väga iidsest, vast lausa tosina aastatuhande taha ulatuvast müüdiklastrist, mille jälgi võib näha nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas.⁶

Kuigi otseselt jätkab muinasjutu­kogumik sama koostaja indiaani luule antoloogiat,⁷ siis pigem esindavad „Ilmaveere jutud” eesti kultuuriloos nüüdseks küllalt juurdunud boreaalsete muinasjutu­raamatute traditsiooni. Koostaja mainib mõjutajana Uku Masingu loengu­tsüklit „Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust”⁸ (lk 259). Samalaadsetest allikatest on välja kasvanud näiteks Andres Ehini kokku pandud ja ümber jutustatud tšuktši muinas­juttude kogu „Unesnõiduja”,⁹ Põhja-Ameerika põlis­rahvaste juttude kogu „Suve tagasi­toomine” Jaan Kaplinskilt¹⁰ ja Hasso Krulli tõlgitud winnebago triksterilugude kogu.¹¹ Samuti Kaplinski valitud-tõlgitud „Kaks päikest”¹² näib eesti keeles ilmunutest „Ilmaveere juttudele” kõige sarnasem: mõlemad ühendavad tsirkumpolaarse ja laiemagi haarde koostaja tähele­panuga teemadele, mis just teda huvitavad.

Kõiki nimetatuid ühendab ka asjaolu, et koostajad-tõlkijad ei ole olnud etnoloogid ega folkloristid, vaid pigem kirjanikud, kes on laiemale lugejaskonnale sihitud muinasjuturaamatute sisu valinud keeleteadlaste ja folkloristide kogutud-avaldatud materjalidest, mille esmane eesmärk on olnud dokumenteerida ühe või mitme põlisrahva keelt ja pärimust. Nii antakse kaugete ja väikeste rahvaste folkloorile uus elu eesti kirja­kultuuri sees. Mõni lugu võib sedakaudu pääseda ka eesti tänapäevaste muinasjutuvestjate repertuaari ja selle võrgustiku kaudu suuliselt levida.

Tõlkijagi roll on selles tekstuaalses traditsioonis pigem jutuvestja oma: ta seisab justkui sama loo varasemate rääkijate õlgadel ja on teataval määral vaba otsustama, kuidas vana lugu uutele kuulajatele rääkida. Osav sõnaseadja moodustab võõra loo omaks tegemisel vahedaid lauseid või lõike, mis võivad lugejat või kuulajat kummitama jäädagi. Näiteks arvustuse peal­kirjas viidatud rannasališi jutuvestja ­Charles Fort Franklin Birdi järgi jutustatud loos kiusu ja nõiduse tõttu äpardunud hülgejahist: „Kääbused teadsid kõiki vendade viperusi. Nad teadsid vettkeerutavast hylgest, pikast reisist ja jõletust kännust. Isegi udu oli neile teada. [---] Nad näevad kyll jubedad välja, aga sukelduvad kah jube hästi.” (Lk 40) Teisal, 1909. aastal kogutud loos võttis tšuktši nõid naise kalmuliste hulgast ning „kelgus tundus istuvat kalmuline, kooljas kaali all” (lk 162). Lugeja võib ära tunda tsitaadi seto „Kalmuneiu” laulust ja jääda omas mõttes võrdlema Toomast, kelle mõrsja suri, sest peiu jättis täitmata kalmulistele antud tõotuse võtta naine kalmuliste hulgast, tšuktši nõiaga, kes koolja surnuist üles tõstis, et ta endale naiseks võtta.

Kiitust väärib koostaja püüe märkida loo juurde jutuvestja nimi ning rääkimise aeg ja koht, kuna see tuletab meelde jutustajate individuaalset panust. Ilmselt kasutatud allikate puuduste tõttu saab lugeja teada vaid 31 loo jutustaja nime. Isha­nashte nime kandva ainu 1886. aastal metodisti misjonärile John Batchelorile vestetud lugudest on „Ilmaveere juttudesse” pääsenud lausa kolm. Kolõmal Pohotski külas elanud jukagiir Nikolai Kusakov, Misquani küla tšuktši Qo’tirgin ja Washingtoni osariigi Bay Centeri küla katlameti jutuvestja Charles Cultee ehk Q¡Elte’ on igaüks esindatud kahe looga.

Jään lootma, et koostaja teeb teoks oma kavatsuse kokku panna ka teine samalaadne köide kaugete ja väikeste rahvaste hulgast pärinevate jutuvestjate järgi jutustatud lugusid. Säärane lugemisvara avardab maailma mitmes mõttes ning ühtlasi aitab uue mõtteainega toita arutlemist selle üle, kui palju või kui vähe on eestlastel või nende allrahvustel ja hõimudel ühist üle­jäänud maailma põlisrahvastega.