Märkusi talunimede vanusest Audru näitel

Eesti külade võrk oli välja kujunenud XIII sajandiks. See arvamus põhineb suuresti Taani hindamisraamatu nimekirjadel peamiselt Harju- ja Virumaa kohta. Eesti linna- ja külanimede kohta ilmus 2016. aastal senist uurimisseisu kokku võttev „Eesti kohanimeraamat” (EKNR; veebiversioon 2018). Järge ootab talunimede ülevaade. Külanimed ja talunimed võivad olla omavahel seotud.

Eesti Keele Instituudis asuv Emakeele Seltsi kohanimekartoteek, mis nüüdseks on ka internetis kättesaadav, on kogutud ajavahemikus 1920–2000. Kuna 1944–1991 oli nõukogude aeg, mil kaardid olid salastatud, siis on see kohanimevara enamasti pelgalt keeleline ja kirja pandud suulise küsitlemise põhjal. Artiklis püüan selles karto­teegis olevat kokku viia allikais leiduvaga. Märgin ära ka nime esinemise või puudumise kohanimeregistris. Püüan võimalikult vähe korrata materjali, mida esitab EKNR.

Talunimede vanuse kohta on kahesuguseid arvamusi: neid peetakse üldiselt külanimedest nooremaiks, samas on ajaloolased kindlaks teinud, et külale eelnes talu, st talu asustusüksusena on vanem kui küla. Talunimed vahelduvad küll kiiremini kui külanimed, kuid vanimad neist ulatuvad nimedena samuti kirjapanekutest kaugemale minevikku. Oma põhjalikus raamatus „Talunimed läbi aegade” (1995) on Gea Troska nentinud, et ajaloolased, arheoloogid, geograafid, keeleteadlased jt on rohkesti tähelepanu pööranud külanimedele, kuid talunimede uurimine on jäänud tagasihoidlikuks (Troska 1995: 3): neid ongi raskem uurida nende vähema ajalise ulatuse ja nimekorduste tõttu. Troska raamatust leiab ka arutlusi talunime ja lisanime vahekorrast, millest arusaam on autoriti erinenud. Troska toetub Heldur Palli seisukohale, et XVI sajandi keskpaigaks on lisanimed muutunud püsivaks, nii et neid võib pidada perenimedeks (Troska 1995: 5; Palli 1961, 1959; seda seisukohta esindab ka Laansalu 2015). Perenimi oleks siis isiku- ja talunime vahepealne tähistaja ning tõlge saksa keelest (Gesindename). Olgu öeldud, et Audru murrak kuulub läänemurde alasse, kus sõnal pere oli ka tähendus ’talu’ (Pall 1977: 219, kaart 29). Ülle Liitoja (1992) räägib taludest Põhja-Tartumaal alates 1582. aastast, tuues ära maksualuste nimed (lisanime ja eesnime koos). Aga talunimesid hakatigi peamiselt XVI sajandil kirja panema, varem käis arvestus adramaade (haken) hulga järgi külas, vaid harva on mainitud peresid (gesynde), ja sealjuures enamasti mitte nimepidi. Maksustamisalus oli teistsugune, sellest ei järeldu, et põliselanikud talunimesid ei kasutanud.

Käesoleval sajandil on talunimede uurimisse lisa tulnud (nt Laansalu 2015, 2020). Jüri kihelkonna Kiili valla talunimed on Tiina Laansalu jaganud vanuse järgi nelja rühma: 1) aastatel 1661–1726 kirjapanekutesse ilmunud nimed (11%), 2) aastatel 1782–1834 lisandunud nimed (13%), 3) aastatel 1835–1875 lisandunud nimed (9%), 4) hilise kihistuse nimed ehk nimed, mis ei esinenud vanemates dokumentides (67%). Kose kihelkonna talunimedest esineb allikais 25%, neist 4% on enne XVIII sajandit allikais kirja pandud (Laansalu 2015: 122). Jääb teadmata, kas ja kui palju on arvestatud rahvastiku kasvu või kahanemist.

Talunimede uurimisel tekib enamasti küsimus, kas lähtuda nimest (nimekesksus) või kohast (kohakesksus). Traditsioonilised kohanimeuurimused on olnud nimekesksed (nt Pall 1969; Kallasmaa 1996; ka Simm 1972, 1973), uuemal ajal on rõhuasetus langenud kohakesksusele (nt Liitoja 1992; Saar 2008; mõneti ka EKNR). Kohanimede ajaloo keelelisel uurimisel tuleb siinkirjutaja arvates lähtuda siiski nimekesksusest, sest kohanimed on vanemad kui vastavate kohtade kaardid, mistõttu puudub enamasti võimalus tähistatavat ajaloolist kohta täpselt määrata (Troska 1995: 91; Laansalu 2015: 105). Tunnistusena kohanimede olemasolust on uurija käsutuses sageli ainult nimeloendid. Eriti kehtib see talunimede puhul. Läänemaa vanimast vakuraamatust (1518–1544) alates on selge, et mõisad on tekkinud ja kadunud, samuti külad. 1534. aasta nimekiri pakub Audrust ainult külanimesid. Mõnda dokumentides olevat külanime pole tänapäeval võimalik topograafiliselt fikseerida. Külade ja mõisate piirid on muutunud, samuti talude külakuuluvus. Ka terve Audru kihelkond kuulus vanasti, ja veel XVI sajandil, hoopis Läänemaa alla (Pärnumaa 2010: 45, 46; Stackelberg 1928; Pärnumaa 1930: 269 on lähtunud ilmselt XX sajandi jaotusest). Audru talunimede selgitamisel tekitab mõne mõisa puhul probleeme ka XX sajandist pärinevate kohanimekogude ühitamine hingeloendites olevate talu­nimedega, sest mõisas on pandud talunimesid perekonnanimedeks, nt Kantsi talus priinimi Kantsi, Kira talus vanas kirjaviisis Kirra, Kõlvardi talus Kölward jne.

Kantsi t Audru ms XVI saj üksjalg Sarvi k järel Kantzi (Stackelberg 1928: 175), Kabriste k 1662 Kanttze Jack (SRA Baltiska fogderäkenskaper f 390: 8), 1715 Kantzi Hans (RGADA.274.1.170/2:131, l 440), 1782 Kantzi Jago Andres, Kantzi Mart (RA, EAA.1865.5.140:32, 33, l 30, 30p), 1816 Kantsi Andrus (RA, EAA.1865.3.168/12:71, l 71p), 1834 Kantsi (RA, EAA.1865.3.169/2:63, l 66p), priinimi Kantsi. Kohanime­registris Kabriste, Saulepa, Lindi k Kantsi.

Kira t Audru ms Oara k 1662 Kirra Maddieβ, Kierra Perdt (RA, SRA Baltiska fogderäkenskaper f 390:8), 1715 Kirra Annus (RGADA.274.1.170/2:133, l 442), 1782 Kirra Tanni, Kirra Ado (RA, EAA.1865.5.140:17, 18, l 15, 15p), 1795 Kürra Tanni, Kirra Ado (RA, EAA.1865.3.168/2:39, l 37p, 38), 1834 Kirra Tanni (RA, EAA.1865.3.169/2:26, l 29p), priinimi Annus. Kabriste k 1782 Kerra Michel Hans (RA, EAA.1865.5.140:29, l 27), 1834 Kirra (RA, EAA.1865.3.169/2:57, l 60p), priinimi Kirra, Sillaots. Kohanimeregistris Kabriste k Kira, Kira-Sauna. Sarvi k 1715 Kirra Thoma Michel (RGADA.274.1.170/2:131, l 440), 1795 Kirra Ado (RA, EAA.1865.3.168/2:83, l 81p), 1816 Kirra Metza Perdi Michel (RA, EAA.3.168/12:35, l 35p), 1834 Kirra Metza Perdi (1865.3.169/2:29, l 32p), priinimi Metzapert, Hindrichson. 1834 Kirra Michel (1865.3.169/2:29, l 32p), priinimi Kirra. Vrd Tõstamaa Kiraste k < ?

Nimed Kira ja Kiraste osutaksid nagu lähtumisele isikunimest, mida aga sel kujul ei ole registreeritud, vrd isikunimes Kyrro: Lauwer Kyrro 1537 (Stoebke 1964: 38; vrd ka EKNR: Kiraste).

Kõlvardi t Audru ms Malda k 1782, 1795 Kelberte Maddis (RA, EAA.1865.5.140:16, l 13p; RA, EAA.1865.3.168/2:33, l 32), 1816 Kölwarte Jahn (RA, EAA.1865.3.168/12:26, l 26p). Võlla ms Eassalu k 1795 Kölwate Maddis (RA, EAA.1865.3.168/5:29, l 29), 1834 Kölwardi (RA, EAA.1865.3.169/5:62, l 65p), priinimi Kölward < in, vrd Kolbert, Gölfert, Kölver (Gottschald 2006: 297). Kohanimeregister annab Eassalu k Kõlvardi-Madise.

Kõrnase t Audru ms 1715 Kernasallsche Loostreiber, Kernasall Tönnis (RGADA.274.1.170/2:135, l 444), Kõima k 1816 Noor Kornasse Tonnisse Michel, Wanna Kornasse Tonnisse Peter (RA, EAA.1865.3.168/12:59, 60, l 59p, 60p), 1834 Noor Körnasse, Wanna Körnasse (RA, EAA.1865.3.169/2:50, 51, l 53p, 54p), priinimi Körnasse.

Kohanimi oli algselt liitnimi (lõpuosis –salu), esiosaga vrd Tõstamaa kõrnane ’kivi(klibu)ne’, kõrnane maa ’kruusasegune maa’ (EMS). Kohanimeregister nime Kõrnase ei anna.

Köninga t Audru ms Sarvi k (= Kosna-Jaani, Kosna-Juhani) 1782 Konike Marti Andres (RA, EAA.1865.5.140:34, l 32), 1795 Koenike Marti Andres (RA, EAA.1865.3.168/2:87, l 85p), 1816 Koninge Andres (RA, EAA.1865.3.168/12:76, l 76p), 1834 Köninga (RA, EAA.1865.3.169/2:69, l 72p), priinimi Karjamaa, Köning < in, vrd Cone (li) 1355–62 < Konrad, Koneke (eesti) Melevydit Konekessone 1419, Konike (liivi) 1298 (Stoebke 1964: 39). Kohanimeregistris Pärnumaal Lemmetsa k Köninga, Köninga-Metsa.

Perekonnanimed on aga märksa liikuvamad ja paljudel juhtudel on perekonnanimi võinud asendada vanema talunime või saanud popsi- või saunakülas popsikoha või sauna nimeks. Asustusajalugu lähtub asustusüksustest, nimeuurimise prioriteet on keeleline: nimi ise. Vrd teoste pealkirjugi: Liitojal „Põhja-Tartumaa talud”, Valdek Pallil „Põhja-Tartumaa kohanimed”.

Veel XVII sajandi nimekirjapanekute kohta märgib Troska (1995: 39): „Kas aga samal ajal peremehe lisanime kui perenime kasutati juba mitte ainult inimeste ­kollektiivi, vaid ka tema elukoha, taluõue tähistamiseks, on raske kindlaks teha.” Muidugi, sest kirja pandi ju maksu maksvaid isikuid, kelle lisanimi võis olla nii kohanimi, ametinimi, muudel isikuomadustel põhinev nimi jne. Ühel ja samal isikul võis olla ühes kontekstis üks ja teises kontekstis teine lisanimi. Sõdade tagajärjel jäid paljud talud tühjaks (Liivi sõda, Poola-Rootsi sõda, Põhjasõda, kui mainida vaid suuremaid). Nimed võisid seoses uute asukatega muutuda.

Peamiselt asustusajalooline probleem on laia levikuga korduvate mehenimede esinemine talunimede alusena. Nende järgnevust saab jälgida enamasti ja suurema vaevata vaid aastail 1782–1858, sest hingeloendites on talud nummerdatud. ­Keele­liselt ei ole see eriline probleem nime etümoloogia seisukohalt, küll aga nime vanuse seisukohalt. Siiski on ilmne, et isegi pika ajalise vahemaa tagant võib esile tulla sama nimi, kusjuures oma osa on mänginud nii eesnimi, esiisa nimi kui ka perekonnanimi:

Aabrami ~ Aabrama t Jõõpre ms Agasilla k, eraldatud Sepa talust XIX sajandi lõpul. Võlla ms Eassalu k (= Aarama ~ Aarma) < pn. Võlla ms Kärbu k (= Aarama ~ Aarma, Aarma-Jaani ja Aarama-Juri) 1795 Jani Annusse Abram (RA, EAA.1865.3.168/5:13, l 12p), 1811 Jaani Annusse Abram (RA, EAA.1865.3.168/10:14, l 15), 1834 Jaani Anusse Abrami, Annusse Abrami (RA, EAA.1865.3.169/5:23, 38, l 26p, 41p), priinimi Aunpuh, Abram, 1850 Kerbo Abrami (RA, EAA.1865.3.170/3:22, l 22p) < pn. Kohanimeregistris Kärbu k Abrami. Audru ms Audru k 1834 Abrame (RA, EAA.1865.3.169/2:6, l 9p), vrd seal priinimi Abram (RA, EAA.1865.5.141: 13, l 13p), vrd Audrus ka 1715 Auder Abraham (RGADA.274.1.170/2:133, l 442) < in.

Mõnikord aitab ka see, kui allikas on märgitud talunimi koos külanimega, nt Kärbu k Peetri talu ja Põhara k Nigula talu puhul:

Peetri t Võlla ms Kärbu k 1850 Kerbo Petre (RA, EAA.1865.3.169/5:24, l 27p; RA, EAA.1865.3.170/3:20, 23, l 20p, 23p), 1858 Kerbo Petre (RA, EAA.1865.3.170/7:21, l 20p), pn Kerb. Kohanimeregistris ei ole Kärbu k juures nime Peetri.

Nigula t Audru ms Põhara k 1624 Pohafer Niclas (Rev 1624:10), 1795 Niggola Jacob (RA, EAA.1865.3.168/2:51, l 49p), 1816 Pöhhare Niggola Tönnis (RA, EAA.1865.3.168/12:42, l 42p), 1834 Niggola (RA, EAA.1865.3.169/2:35, l 38p), priinimi 1858 Niggula. Kohanimeregister annab Nigula Oara ja Põldeotsa k.

Tiitsu t Audru ms Sarvi k 1816 Sarwi titzo Tönnis (RA, EAA.1865.3.168/12:34, l 34p), 1834 Titso (RA, EAA.1865.3.169/2:70, l 73p), priinimi Tiets. Kohanimeregister annab Pärnumaal Lindi k Tiitsu, Tiitsumetsa, Tiitsupõllu.

Tõnado t Audru ms Kõima k 1816 Kaima Jahni Maddisse Tönade Jurry (RA, EAA.1865.3.168/12:53, l 53p), 1834 Tännado (RA, EAA.1865.3.169/2:44, l 47p), priinimi Tännado. Kohanimeregistris Kõima k Tõnado, Tõnado-Kase, Tõnado-Männi, Tõnado-Põllu.

On küllalt näiteid, kus esmamaining on taluna resp. talupoja lisanimena, millest hiljem on saanud küla või mõis. Kirja pandi ju maksualuseid inimesi, mistõttu nende lisanimedes võis peegelduda nii talu kui ka küla nimi, kust nad pärit olid. Audru kihelkonnas on juba XVI sajandil kirjas Eassalu küla all Peto Vanakula (hiljem omaette külana, Vanaküla liideti taas Eassaluga 1965), Thomas Kerbo (Kärbu k), Lauer Thorast (Tuuraste) (EKNR). Kui Vanaküla puhul osutab lisanimi just vanale külale, siis hilisema Kabriste küla Ruunakella talu puhul on asi kahtlasem:

Ruunakella t Audru ms Kabriste k (= Ruuna) XVI sajandil Runakell, Runakelha, ­Runakul (Stackelberg 1928: 166, 171, 173), kes on saanud vabatalupojaks pärast aastat 1518 (Ligi 1961: 60), 1618 Runakell Jurg (Rev 1618:5), 1624 Runakoll Juergen (Rev 1624:7), 1638 Runakel Mick (Rev 1638:42), 1715 Runikülla Andres (RGADA.274.1.170/2:131, l 440), sealtpeale kuni 1834 on lisa- või talunime tõlgendatud küla-lõpulisena: 1782 Runakülla Tönnis, Runakülla Mart, Runakülla Andres (RA, EAA.1865.5.140:27, 32, l 24p, 29p), 1834 Runakülla (RA, EAA.1865.3.169/2:62, l 65p), kohanimekartoteegis ainult -kella. 1834 oli priinimena märgitud Runak. Saksa­keelsetes nimekujudes võisid vahelduda –kul ~ –kel ’küla’ (EKNR, Koikla, Kõrkküla).

Kui sel kohal on olnud kunagi küla, siis nimi on meieni jõudnud moondunult talunimena (Kallasmaa 2017: 25). Osist –kella võidi ka rahvaetümoloogia tõttu asendada sobivamana tundunud osisega –külla. Esmamainingu ja e püsivuse tõttu rahvasuus võiks arvata, et meieni jõudnud nimekuju Ruunakella on rahvaetümoloogiline modifikatsioon saksa perekonnanimest Runkel. Perekonnanimi Runkel on tulenenud Saksamaal asuvast kohast, mille nimi oli samuti Runkel (Gottschald 2006: 417). Läänemaa vanimas vakuraamatus esineb Runakell, Runakelha, Runakul alati ilma eesnimeta. Selle nime puhul tuleb tsiteerida Laansalu (2015: 122) kirja pandut: „Kui kohanime tekke üksikasjad pole teada, saab harva olla täielikult kindel, et kohanime etümoloogiline tähendus on täpselt määratletud. Loogilisena näiv ennisvorm võib olla vaid üks keelemängust moonutatuna uude, sobivam tunduvasse dimensiooni paigutatud nimekuju ehk seega osa hoopis pikemast nimeahelast.” Kohanime jälgitav areng võib ollagi erinevate järjestikuste rahvaetümoloogiate rida (Kallasmaa 1995: 766). Kohanimeregister ei anna Ruunakella ega Ruuna nimesid Audru alal. Tõenäoliselt on nimi heakõlalisema vastu välja vahetatud.

Paistab olevat nii, et asustusnimi, näiteks talunimi, võib saada külanimeks või olla vaheldumisi kord talunimi, kord külanimi:

Künnapa t Lindi ms Lindi k XVI sajandil (?1531) üksjalg Kunnepe Thomeβon (Stackelberg 1928: 168), 1618 Kunnapähby (Rev 1618: 6), 1795 Kinape Ado (RA, EAA.1865.3.168/3:6, l 5p), 1834 Kinnapo Ado, Kinnapo Oth (RA, EAA.1865.3.169/4:9, l 11p) priinimi Adamsohn. Kohanimeregister annab Pootsi külas Künnapa.

Ratiste t Audru ms Malda k 1618 Ratzi Tönis (Rev 1618: 12), 1624 Ratza (küla või talu, Rev 1624: 10), 1638 Rattiste Peter (Rev 1638: 41), 1662 Ratzette kiella (RA, SRA Baltiska fogderäkenskaper f 390: 8), 1715 Ratisti Jako Peter (RGADA.274.1.170/2:133, l 442), 1782 Ratzette Hinrich, Ratzette Mart (RA, EAA.1865.5.140:14, l 12), 1795 Radzezte Jago Jaan (RA, EAA.1865.3.168/2:32, l 30p), 1816, 1834 Rattiste Peter (RA, EAA.1865.3.168/12:21, l 21p; RA, EAA.1865.3.169/2:15, l 18p), 1816 Rattiste Mardi Jahn (RA, EAA.1865.3.168/12:21, l 21p), 1834 Rattiste Mardi (RA, EAA.1865.3.169/2:16, l 19p), priinimi Hinrichson, Ratte. Külas ka priinimi Rattist 1834 Rattiste Tanni talus (RA, EAA.1865.3.169/2:21, 23p).

XVII sajandil olid Poola vahtmeistril Andreas Radzerfskyl maad Audru aladel (Rev 1624: 28). Võimalik, et talunimi on mugandunud sellest perekonnanimest. Kohanimeregister annab Malda külas nimed Ratiste, Ratistemetsa ja Lavassaare alevis Ratiste.

Küladeks, mõisateks või karjamõisateks kujunesid sageli üksjalakohad. Termin tähenduses ’üksjalg’ esines allikais esmakordselt 1435. aastal ja XVI sajandi keskpaiku olid nad laialt levinud, Vene-Liivimaa sõja ning Poola-Rootsi sõja järel üks­jalad kadusid allikatest. Üksjalgade teket on seostatud sisekolonisatsiooniga: ­arvatakse, et nad elasid tihedamast külast eraldi. Saare-Lääne piiskopkonna ­mandri­osas XVI sajandi algupoolel oli üksjalakohti 37%-l talupoegadest, vrd vabatalusid 21%. (Ligi 1958; Palli 2017: 38–39) EKNR annab 48 nimeartiklit, kus külanime aluseks on üksjalakoha nimi. Vabade talude, näiteks Audru Soomra küla puhul on 1542 mainitud Michel van Sompere vabana, ja üksjalana ilmselt sama mees Michell Sompere (­Stackelberg 1928: 166, 167). Selle nime puhul oli algne talu, nagu näitab kirja­panekus –pere.

Audru Võlla mõis on rajatud XVI sajandi teisel poolel (EM) tõenäoliselt üks­jalakohtade asemele, vrd sealsete üksjalgadega 1531 Dirick Vella, Hanno Vella (­Stackelberg 1928: 168). Veel XVII sajandil on ka küla mainitud: 1604 Wollestby (Rev 1604: 12). Vabatalupoja nimest on Audru kihelkonna külanimi saanud veel Tuuraste puhul: 1542 Lauer Thorast ~ Thoraste Lauri (EKNR).

EKNR mainib Eestis kokku vabatalupoegade nimesid 54 korral külanimede lähte­kohana ja üksjalgu 48 korral.

XVI sajandi talu- resp. lisanimedest on väike osa säilinud Audru kihelkonnas tänapäevani talunimena, nt:

Oina t Audru ms Põhara k 1531 üksjalg Ianus Oynas (Stackelberg 1928: 169), 1662 Oynna Jurgen Wittib (RA, SRA Baltiska fogderäkenskaper f 390: 7), 1715 Oina Reni Mart (RGADA.274.1.170/2:140, l 149), 1782, 1834 Oina Tanni (RA, EAA.1865.5.140:23, l 21; RA, EAA.1865.3.169/2:39, l 42p), priinimi Oina. Koha­nimeregister annab Põhara k Oina, Oinamaa, Oinapõllu.

Veesi t XVI saj Audru k Veeste Michell (Stackelberg 1928: 171), Audru ms Sarvi k 1816 Wessi Ado (RA, EAA.1865.3.168/12:81, l 81p), 1834 Sarvi k priinimi Wessi. Kohanimeregister Veesi t nime ei tunne.

Salu t Soeva k (= Salu-Eespere ~ Eest-Salu, = Salu-Takkapere ~ Takka-Salu) XVI sajandil üksjalg Salo Janus Asopoick (Stackelberg 1928: 167), 1715 Sallo Jürgen (RGADA.274.1.170/2:149, l 158p), 1795 Sallo Treial Jaan, Sallo Jaan (RA, EAA.1865.3.168/5:10, l 9p), 1834 Sallo (2) (RA, EAA.1865.3.169/5:15, l 18p), priinimi Pillmann. Kohanimeregistris Soeva k Salu.

Tekib küsimus: kui kahe kirjapaneku ajaline vahe on ligi 200 aastat, kas saab neid ühendada? Valdek Pall on ühendamisest loobunud. On see juhuslik kokku­langevus? Võib-olla on see siiski liiga positivistlik lähenemine. Tuleb arvestada asjaolu, et ­kohanimed ja neist tekkinud lisanimed toimisid varem kohalikus suulises kasutuses ja võisid olla sajandeid vanad, kandudes põlvkonnalt põlvkonnale ilma kirja sattumata, nagu on arvanud Leo Tiik.¹ Mõni apellatiiv võib olla õhus, ilma et otsest nimejärglust saaks kindlaks teha, eriti kui tegu on nn tavalise igapäevase sõnaga. Ikkagi juhuslik kokkulangevus? Näiteks:

Karjamaa t Jõõpre ms Mõisaküla 1850 Karjama (RA, EAA.1865. 3.169/9:29, l 29p), pn Jaumees. Vrd loodusnime Jõõpre mõisas 1827 Karjama allone (RA, EAA.2072.3.16a l 3, foolio III). Kõima k (= Põldmaa). Saunad Malda k, Soomra k, Kärbu k. Lisa­nimena on Karjamaa Audru mõisas vana: XVI sajandil (1542) Bertolt Kariama (­Stackelberg 1928: 171), 1715 Karjama Nigolas (RGADA.274/1.170/2:135, l 444p). 1826 on pn Karjama saanud Sarvi külast Koninge Michel ja Andrus, tema vend pojaga (RA, EAA.1865.5.141:74, l 74p).

Rööpselt Heinamaa ~ Heinam(a) ~ Einam(a) ~ Einamaa ei esine Audrus ei talunimena ega lisanimena, ei ole seda Audrus pandud ka perekonnanimeks. Mujal on perekonnanimena esinenud Einama, Heinam ja Heinama. Ilmselt ei olnud sõna Audrus õhus ega ennast nimena tõestanud.

Nimi (ka loodusnimi) võib kanduda nii inimeselt inimesele, kohale (talule) kui ka kohalt inimesele. Ka mõisakuuluvus võib muutuda, nt kohanimekartoteegis on talunimena:

Varso t va`rso Audru ms Oara k, vanal katastrikaardil Varso, 1930. aastail Varsa (EW 50T), 1994–2020 põhikaardil Varso (P). 1816 Warsa Noor Peter (RA, EAA.1865.3.168/12:42, l 42p), 1834 Warso (RA, EAA.1865.3.169/2:35, l 38p), priinimi Warso. Varstagune oli Mõisaküla hm Varso talust läänes, Mõisakülast u 2 km lääne pool, talu ise asus oja kaldal Koonga piiri lähedal. Vrd Jõõpre ja Koonga piiril 1840 Warsaoja Einama (RA, EAA.3724.4.830, l 2), mis oli lahustükk. Koonga mõisa all on 1624 mainitud talupoega Varsebeck Laur (Rev 1624:15). Keskalamsaksa beke ’oja’. Varso võiks olla lühenenud kohanimest Varsaoja. Nime esiosaga vrd varss : varsa, aga ka Reigi heinamaanime Salavars : Salavarsi. Kohanimeregistris Pärnumaal Oara k Varso.

 

Kokkuvõtteks

Siinkirjutajagi on tähele pannud, et kui mõne, olgugi tavalise apellatiivi alusel tekib nimi, siis nimena on see võinud elada kohalikus suulises pruugis kaua ja võib kirjas esile tulla ka pika ajalise vahemaa tagant. Alati ei ole tegu juhusliku kokkulangemisega. Sageli on kohanimede rändamise tõttu raske nende ajalugu rekonstrueerida, kuid nimepõhine lähenemine kohanimele võimaldaks etümologiseerida ja kohanime vanust määrata täpsemalt. Talupoja lisanime tõlgendamine talunimena ei ole küll sajaprotsendiliselt tõestatav, kuid siiski üks tõenäolisemaid viise ka ilma vahepealse perenimeta.

Eespool toodud talunime Aabrami puhul on ilmne esiisa olemas, nimi on tekkinud pärast Põhjasõda, kuid Liivi sõja eelsete talunimede või talunimeks saanud nimede puhul jääb paljugi oletusteks: suulises pruugis on kohanime lugu siiski üksteisele järgnevate rahvaetümoloogiate rida. Sellega ei taha ma öelda, et nn õpetatud etümoloogia oleks kuidagi parem või halvem, õigem või valem.

 

Lühendid

f = fond; hm = heinamaa; in = isikunimi; k = küla; l = leht; ms = mõis; p = pöördel; pn = perekonnanimi; t = talu.

 

Marja Kallasmaa (snd 1950), PhD, Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf (Roosi­krantsi 6, 10119 Tallinn), marja.kallasmaa@eki.ee