Naised, tehke mütsid kirjud ja prannidega

Ajalehe Ristirahwa Pühhapäwa Leht 1877. aasta 6. novembri numbri ühest kuulutusest võib lugeda: „Naesterahwa mantli krae, mustast tradidamist, wildse prannidega on pühhapäwa öhtul ärrakaddunud. Leidjat pallutakse Makri uulitsasse Altmühli majasse Nr. 269 kätte tua, kus temma waew ärratassutakse.”

Tänapäeva inimeses tekitab see lühike tekst palju küsimusi. Mis on tradidam? Mis on vildne? Mis on prannid?

Esimesele küsimusele vastab Wiedemanni sõnaraamat, et traadidam on ’Damentuch, drap-de-dames’ (Wiedemann 1893: 1194), ning Johann Georg Krünitzi koostatud mahuka „Oekonomische Encyklopäedie” IX köide selgitab, et Drap des Dames on „must, õrn ja pehme villane kalev, mida naine kannab tavaliselt leinaajal” (Krünitz 1785: 491). Seda, et sõna vildne tähendab mõnes murrakus ’villane’ (Wiedemann 1893: 1358; VMS II: 679), pole raske taibata. Sõnale prann leiab selgituse taas Wiedemannilt (1893: 872 prańń pl. prańńid Franzen), aga üsna ootamatult ka tänapäeva eesti keele seletussõnaraamatust: prann murd narmas (EKSS 4: 388).

Lisatud näitelause naised teevad [mütsid] missugused aga tahame, kas või kirjud ja prannidega on välja sedeldatud Kaarel Leetbergi tõlketekstist. Juhusliku sõna­sedeli olemasolu on nähtavasti ainus põhjus, miks see sõna on nüüdiseesti kirjakeele sõnaraamatusse sattunud. XX sajandil on seda koos variantidega prani, pranje, pränn hõredalt registreeritud mõnest Põhja-Eesti murrakust, kõige kompaktsemalt kirderannikumurde alalt, kust Leetberg pärit oli. Kirjakeeles näib selle kasutamine olevat niihästi XIX kui ka XX sajandil harv. Kasutatud on ka variante pranje, frang ja franje, nt üks mantle krae musta kalewist, pranjed äres ja sammeti paelaga ülleömmeldud (Ärakadunud 1877), suuri värvitud laualinasid frangidega (Täieline väljamüük 1887) ja Kergelt krausitud pluuset ilustab tikitud pärli-karnituur ja eest franjed (Tallinna Moodi-album 1908: 8). Kirjakeeles on neist kõige sagedasem franje, mida tuleb ette veel 1930. aastate lõpu ajakirjanduses.

fr-algulised teisendid teevad ühemõtteliselt selgeks, et tegemist on noore laen­sõnaga. Julius Mägiste on arvanud, et prann võib olla hüpokoristiline moonutus saksa sõnast Franze (tänapäeval õieti küll Franse) ’narmas’ või keskalamsaksa sõnast frense. Mõlemale oletusele on lisatud küsimärk (EEW VIII: 2164), nähtavasti seetõttu, et need eeldavad sõna lõpus ootamatut häälikuarengut n(t)s > nn. Kui lisada eespool nimetatud fr-algulised ja ng– või nje-lõpulised variandid, on etümoloogia sobimatus ilmne.

Siia lisandub asjaolu, et saksa kirjakeele Franse ei olnud suure baltisaksa sõnaraamatu koostaja Woldemar von Gutzeiti väitel XIX sajandi keskpaiku Baltikumis peaaegu kasutusel. Selle asemel käibis alamsaksa päritolu Franje (sama hääldust väljendavad Frange, Frannie, vt Gutzeit 1864: 295), mis kuulus XIX sajandil ka näiteks berliinlaste iseloomuliku sõnavara hulka (Meyer 1878: 13 Franjen Fransen).

Nagu eelnevast peaks juba küllalt selge olema, on eesti sõna prann ja selle teisendite aluseks baltisaksa Franje ’narmas’, mis omakorda lähtub samakujulisest alamsaksa sõnast. Keskalamsaksa sõnaraamatud seda ei tunne, nii et tegemist on ilmselt uuema keelendiga, mis on laenatud prantsuse keelest otse (vrd vanaprantsuse fringe, frenge, frange, uusprantsuse frange ’narmas’, vt CNRTL) või siis hollandi keele vahendusel (vrd keskhollandi fringe, fraenge, frange, uushollandi franje ’narmas’, vt EWN). Esmaallikas on niisiis põhimõtteliselt sama mis saksa kirjakeele sõnal Franse, aga huvitaval kombel jätavad mõlemad populaarsed saksa etümoloogiasõnaraamatud sellega kokku kuuluva murdesõna Franje olemasolu sootuks mainimata (vrd EWD: 370; Kluge 2002: 312).

Prantsuse frange arvatakse olevat ladina sõna fimbria metateesi teel kujunenud rahvaladina teisendi *frimbia järeltulija (CNRTL; EWN; EWD: 370 jt). Selle prantsuse keeles tekkinud variante on otse või kaude laenatud mitmesse romaani ja germaani keelde (it frangia, hisp ja port franja, holl franje, ingl fringe, tn ja nor frynse, rts frans jt). Eesti tagasihoidlikel prannidel on au kuuluda sellesse suurde internatsionaalsesse perre.

Lõpuks võib veel küsida, miks oli vaja narmast tähendavat sõna üldse laenata. Arvatavasti oli vähemalt osaliselt tegu tähenduse diferentseerimise taotlusega: narmas võib tekkida ka riidetüki kulumisel, prann, pranje või franje aga oli enamasti kaunistuseks tehtud ehisnarmas (rõivaesemel, kirstul jm).

Udo Uibo (snd 1956), Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), udo.uibo@eki.ee