Lühidalt

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 29. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 199 lk.

Mullukevadise Methise teemanumbri „Kirjandus ja avatus. Jaan Kaplinski ja Ilmar Laaban” lätteks on kaks 2021. aastal toimunud konverentsi, millega tähistati Jaan Kaplinski 80. sünnipäeva ja Ilmar Laabani 100. sünniaastapäeva. Pealkirjas esile toodud avatuse mõiste on võetud Ivar Ivaski 1968. aastal avaldatud pühendus­luuletustest Kaplinskile ja Laabanile ning saatesõnas seletavad koostajad Marin Laak ja Ene-Reet Soovik seda muu hulgas piiride­ülesusega, mis iseloomustab nii Laabanit kui ka Kaplinskit: mõlemad on ammutanud „ainest laiast maailmast” ning lasknud „oma loomingul kohalikkuse kapslist kaugemale liikuda” (lk 5). Peale mentaalsuse ja eri keeltes liikumise puudutab see mõlema suhtumist emakeelde: reegelliku ranguse asemel vaba ja mänguline keelekasutus (Laabani luules läbiv) resp. sunnita toimiv, võimalikult loomulik pruuk (Kaplinskil avaldus see teravalt just hilisema perioodi sõnavõttudes). Kogumikus see paralleel siiski esil ei ole, kuna Laabani interdistsiplinaarse konverentsi ettekannete alusel on kaante vahele jõudnud üksnes kaks artiklit (autoreiks Aija Sakova koos Tiina Kirsiga ning Triinu Ojamaa), mis põhinevad luuletaja arhiivil, käsitledes tema (suuresti rahvusvahelist) kirja­vahetust, mitte luule- ega mõtte­loomingut. Lisaks on „Teooriavahenduse” rubriigis Laabani essee „Muusika, ühiskond, revolutsioon” (tlk Anti Saar), millele eelneb Hasso Krulli saateartikkel Laabani „muusikameelest”.

Kaplinskile pühendatud konverentsilt pärinevad neli artiklit, mis käsitlevad suuremalt jaolt luuleloomingut ja milles kerkib esile loodusmõte. Ene-Reet Soovik uurib Kaplinski luules esinevat tuule motiivi, millel on ühisosi tuuleteemalise looduskirjandususega, ja eristab nelja „luuletuult”: geograafiline („n-ö reaalne tuul”), mütoloogiline, personifitseeritud ja kosmo­loogiline tuul („esindab maailma ülesehitust pars pro toto”) (lk 97–98). ­Thomas Salumets avab Kaplinski ja tema „hingesugulase” Tomas Tranströmeri ökoloogilist vaatevinklit ning avatuse arusaama (sh „avatuks jäävat vaadet enestele”, lk 28). Samuti on Marek Tamm võtnud vaatluse alla Kaplinski ökoloogilise mõtte, seda aga esseistika põhjal, uurides, mida ütlevad need tekstid „ellujäämiseks” „keset süvenevat keskkonnakriisi” (lk 113–114).¹ Arne Merilai artikkel suskab kaante vahele kolmandagi konverentsi: Kaplinskile pühendatud jutt on liidetud sellest aasta jagu hiljem Paul-Eerik Rummo 80. sünnipäeva konverentsil peetud ettekandega, analüüsides mõlema luuletaja tekste „visualiseeriva pragmapoeetika abil” (lk 34), mis toob esile „Kaplinski tekstide [---] tavalisest suurema semantilise kumulatsiooni” ja Rummo poeetika struktuuri lähenemise „veelgi enam sünkroonilisele paradigma­väljale, millega kaasneb diakroonilise süžeelisuse tugevam fragmenteerumine” (lk 46).

Methise erinumbreis tavaks saanud vabaartiklid haakuvad sedapuhku koguni teemana toodud sõnapaariga – lõdvalt, kuid siiski: Maarja Hollo kirjandus­analüüsi fookuses on Tiina Kurnimi autobiograafia „Sõrve rahva elukeerdkäigud” ja Ülo Tuuliku dokumentaalromaani „Sõja jalus” ning Igor Pilshchikovi käsitlus kvantitatiivsest formalismist ja kauglugemisest on igati suunatud metodoloogilisse avarusse/avatusse.

B. M.

 

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 30. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 235 lk.

Pealkirja „Keskkondluse erinumber” kandva köite rubriigis „Teooriavahendus” avaldatud ökokriitika teoreetiku Timothy Mortoni artikkel annab ühtlasi määratluse keskkondluse (ingl environmentalism) terminile: see tähendab „rida kultuurilisi ja poliitilisi reaktsioone kriisile inimeste suhetes neid ümbritsevaga. Need reaktsioonid võivad avalduda teaduse, aktivismi või kunstina või olla segu kõigist kolmest.” (Lk 198) Nii pakub ainevallalt avar ja mitmekesine kogumik keskkonnahumanitaaria, kirjandusteaduse, kunstiajaloo, kultuuriuuringute, keskkonna- ja sotsiaalajaloo alaseid uurimusi.

Üksainus artikkel käsitleb XVII sajandit, nimelt Johannes Gutslaffi „Lühikeses teates ja õpetuses” (1644) kirjeldatud ekstreemseid ilmastikutingimusi ja kliima­muutustest põhjustatud mässu (Ulrike Plath, Kaarel Vanamölder) – näidates efektselt, et kliimakriis ja sellega seotud väljaastumised „ei ole ainult 21. sajandi fenomen, vaid neil on pikk ajalugu” (lk 39). Ülejäänust enamik tegeleb XX sajandiga, tuues välja, et ökoloogiline teadlikkus ja keskkonnakaitse on Eestis olnud vahelduva eduga ikka esil, ning muu hulgas osutades asjaolule, et nõu­kogude ajal oli just keskkonnakaitse valdkond, kus „tolereeriti mõningal määral kodaniku­aktivismi ja vaba mõttevahetust” (lk 132). Vaatluse all on Eesti ­loomakaitseliikumine kahe maailmasõja vahel ja selle olulisim juht Erich Kattenberg (Karl Hein), ­Vladimir Beekmani Aatomiku-raamatud, nende kirjutamiskontekst (sh loodushoiu küsimus) ja tuumaenergeetika areng tegelikkuses (Elle-Mari Talivee), keskkonnaprobleemide kajastumine kunstis 1970.–1980. aastatel ja samal ajal looduskaitsjate nägemus kunsti rollist (Linda Kaljundi), fosforiidikaevanduste vastane võitlus 1970–1980-ndate Eestis (Olev Liivik) ning XXI sajandi konfliktid ja protestid („hiiesõjad”, „metsasõda”) seoses Eesti loodus- ja kultuuri­objektide kaitsmisega (Tõnno Jonuks, Lona Päll, Atko Remmel, Ulla Kadakas). „Varia” rubriigist saab lisaks ülevaate keskkonnahumanitaaria kui uurimisala „väljakujunemisest läbi suurkonverentside prisma” (lk 223, Kati Lindström) ja roheliste rattaretkist aastail 1988–1993 (Tambet Muide). Nii on teemanumbri toimetajad (Plath, Talivee, Kadri Tüür) teinud head tööd, selleks et kogumik oleks temaatiliselt hästi sujuva ülesehitusega ning kõnetaks lugejaid võimalikult mitmeplaaniliselt.

B. M.

 

Õige keha, vale keha? Näitus keha tähendustest Eestis. Koostanud ja toimetanud Anu Kannike ja Kristel Rattus. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2023. 310 lk.

Käesoleva aasta märtsis avati Eesti Rahva Muuseumis näitus „Õige keha, vale keha?” ja peeti sama pealkirjaga konverents. Kuigi humanitaarteadustes hakati kehalisusele kõrgendatud tähelepanu pöörama juba mitukümmend aastat tagasi,² oli näha, et teema haarab ikka veel kaasa ja äratab huvi: näituseplakatid olid linnaruumis välja­paistval kohal ja konverentsisaal oli kuulajaid täis. Kõige sellega kaasnev artikli­kogumik on ilus raamat. Mini­malistlike mattmustade kaante vahel – pealkiri on paberisse üksnes sisse pressitud ja muul moel tähistamata – avaneb kirev, värviliste vahelehtede ja rohkete fotoillustratsioonidega sisu.

Raamat on jaotatud kuueks osaks: „Elukaar”, „Toit ja tervis”, „Ilus ja inetu, sünnis ja sündsusetu keha”, „Rahvuskeha”, „Kannatus”, „Tehnoloogia, fantaasia ja keha”. Iga osa raamib üldistav avatekst, lähemalt saab lugeda vanade eestlaste iluideaalidest, piimapropagandast Eesti ajal, nõukogude sünnitusmajade ruumilahendustest, libahuntidest, sportimise magusast valust jpm. Filoloogiasse puutuvad ennekõike Kristiina Rossi artikkel abielu mõistest XVII sajandi kirjakeeles ja Eve Annuki artikkel haiguse kujutamisest Eesti naiskirjanike autobiograafilistes tekstides.

Laias laastus samade üldteemade kaupa on struktureeritud ka näitus, mis on ülal järgmise aasta jaanuarikuuni ja mida kindlasti maksab raamatu kõrvale vaadata. Eriti tänapäevasele, digivahendeid kasutades loodud näitusele mahub oluliselt rohkem üksikjuhtumeid (esemeid, ala­teemasid, lugusid). Teistpidi, raamatust võib saada detailsemat infot isegi mõne näituseeksponaadi kohta (näiteks täpsustatakse 1905. aastast pärit tikitud korseti kohta, et see on pidurõivas, millega tööd küll teha ei saa; vt lk 132).

Kehalisuse hiigelsuurt teemat kitsendav rõhuasetus normimisel (missuguseid kehaga seonduvaid toiminguid peetakse õigeks, missuguseid valeks?) tuleb samuti selgemini välja raamatust. Olgugi kohase infoga raamistatud, püüavad näitusel paratamatult pilku ilusad või kurioossed esemed oma materiaalsuses: vanad head kirjud sukad ja matusekindad, aga ka näiteks Marie Underi kuuldeaparaat. Raamatus on võimalik igasuguste objektide normatiivset loomust põhjalikumalt avada.

Kui viimane jaotus „Tehnoloogia, fantaasia ja keha” kompab kohati ulmelis-tulevikulisi motiive, siis pikemalt käsitleda ei ole jõutud mõnda vahetus olevikus ideoloogiliselt eriti laetud teemat. Näiteks koroonapandeemiaga kerkinud kohustusliku vaktsineerimise teema on rahvus­keha uurimise seisukohast äärmiselt põnev, kuid leiab ainult põgusat mainimist; toidu alateema juures ei puudutata tänapäevast veganliikumist, mis tundub praegustest suundumustest üks olulisemaid. On aga täiesti arusaadav, et päeva­poliitiliselt tundlike küsimuste käsitlemine teadlase vaatevinklist võibki vajada suuremat distantsi.

Kogumiku kiituseks tuleb rõhutada, et kuigi mõni tekst on asjalik materjalikirjeldus ja teine uitab teoreetilistes kõrgustes, on kõik ühteviisi hästi loetavad. Ülepea on praegu ikka veel kestval 1.1 teadusartikli fetišeerimise ajajärgul tore lugeda informatiivseid artikleid, mis on lehenupust põhjalikumad, aga arusaadavalt suunatud oma distsipliinist väljapoole.

J. R.

 

Karl Pajusalu, Eberhard Winkler. Salatsi liivi keele teejuht. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023. 99 lk.

Tänavuse liivi pärandi aasta puhul on ilmunud mitu tähelepanuväärset raamatut liivi keelest ja kultuurist. Üks neist on „Salatsi liivi keele teejuht”, mis tutvustab ainsat süstemaatiliselt talletatud Liivimaal ehk Liivi lahest läänes, Riia ja Pärnu vahel kõneldud liivi keelt.

Kui põlvest põlve edasi antud Kuramaa liivi keel on elav keel oma väikese ja tegusa kogukonnaga, kes seda tänapäevalgi teatavates funktsioonides tarvitab (sealhulgas kirjakeelena), siis Henriku „Liivimaa kroonikast” tuttavate Väina ja Koiva liivlaste keelt on dokumenteeritud märksa vähem, nii et sama põhjalikku ülevaadet neist liivi keeltest kirjutada poleks võimalik.

Salatsi liivi keelest on ehk üllatavaltki palju üleskirjutusi XVII–XIX sajandist, mille põhjal on seda keelt võimalik kirjeldada ja tundma õppida sellisel määral, et saab moodustada uusi salatsiliivikeelseid lauseid ja tekste. Salatsi liivi keelest on talletatud kokku üle 5000 sõnavormi. Need esindavad 1400 tüve, millest on kas ühise päritolu või hilisemate keelekontaktide kaudu 85% tuntud ka Kuramaa liivi keeles, 60% eesti keelealal ja 35% läti keeles. (Lk 61) Tuleb küll arvestada, et kõik salatsi­liivi allikad on kirjalikud ja keelejuhtide küsitlemisel kasutatud lätikeelsed näidislaused on võinud mõjutada praegu teadaolevate keelenäidete lausemoodustust (lk 57). Salatsi liivi keelt on XX ja XXI sajandil taaselustatud ilukirjanduses ja nendele uutele tekstidele on loodud muusikat (lk 11). Luulet on kirjutanud Salatsi liivi keeles XXI sajandil Ķempi Kārl³ ja Katri Pajusalu⁴.

Teejuht annab ülevaate Salatsi liivi keele häälikusüsteemist, laadi- ja vältevaheldusest, morfoloogiast ja sõnavarast. Neile lisandub salatsiliivi–kuraliivi–eesti temaatiline sõnastik (lk 63–81) ja tekstinäidete valimik, mis koosneb Anders Johan Sjögreni XIX sajandi keskel kogutud 27 vanasõnast, XX sajandi läti kirjamehe ja publitsisti Laimons Rudzītise jutustuse „Lībmā” („Liivimaa”) katkendist ning kahest Ķempi Kārli luuletusest. Seda õheldast raamatut võib võtta kui autorite mitme aastakümne uurimistöö üldarusaadavat, ent siiski teaduslikult süstemaatilist kokkuvõtet eesti keeles.⁵ Salatsi liivi keele uurimise olulisi verstaposte loetleb põhjalik kirjanduse nimistu teose lõpus: Johann Andreas Sjögreni 1861. aastal Peterburis ilmunud grammatikale ja sõnaraamatule järgnevad üksikud kirjed XX sajandist sellistelt autoritelt nagu Laimons Rudzītis, Paul Ariste, Eduard Vääri, Tõnu Karma, Marta Rudzīte ja Salme Tanning. Suurem osa viidatud allikaid on avaldatud pärast Eberhard Winkleri 1994. aastal Münchenis ilmunud kommenteeritud salatsiliivi keelematerjalide kogumikku⁶ – pärast seda paistab Salatsi liivi keele üksikasjalikum uurimine olevat nagu paisu tagant pääsenud.

„Salatsi liivi keele teejuhti” saab tarvitada kõrgkooliõpiku või keeleteadusliku käsiraamatuna, kuid võiks pakkuda ka koduloolist huvi praegusele Eesti-Läti piirialale jääva muistse Metsapoole maakonna ja naaberpiirkondadega seotud inimestele.

O. H.