Põldpaost paakspuu ja kollase värvini

Muinasajal kasutati kaljudele rituaalsete kujutiste tegemiseks ookri kõrval paakspuust saadavat kollast, oranži või punast värvainet. Kirjutis käsitleb peamiselt kollast värvust tähistavaid soome-ugri sõnu, mis võivad üht- või teistpidi olla seoses paakspuu ja põldpaoga. Läänemeresoome värvinimetusi on võrdlev-­ajaloolise keele­teaduse vaatenurgast põhjalikumalt uurinud Mauno Koski (1983), Vilja Oja (2001, 2003, 2014) ja Ilona Kivinen (2007) ning kognitiivlingvistika positsioonidelt Urmas Sutrop (1995, 2000, 2002) ja tema õpilased.

Alustuseks Soome kaljumaalingutest

Käesoleva uurimuse sünniks andis tõuke Helsingi ülikooli doktorandi Uine Kailamäki (2022) kirjutis kaljumaalingute loomisel kasutatud värviainese analüüsi tulemuste kohta moodsate meetodite, sh elektronmikroskoopia ja spektromeetria abil.

Soomes leidub 130–140 muinasajast pärinevat kaljumaalingute ja värvilaikude leiukohta. Enamik neist on avastatud Kagu-Soomest Saimaa ja Päijänne vesikonna vertikaalsetelt kaljudelt. Põhiliselt pärinevad nad neoliitikumist ehk nooremast kiviajast (5200–1900/1700 eKr), ent kõige hilisemad leiukohad dateeritakse varasesse metalliaega (1000 eKr). Muiste on maalitud inim-, looma-, paadi- ja teisi kujutisi, samuti geomeetrilisi kujundeid, mida uurijad seostavad muistsete uskumustega. (Halinen 2016: 55, 92, 96) Seepärast on oluline teada saada maalinguteks kasutatud värvaineid ja nende päritolu.

Seni oldi arvamusel, et kõik Soome kaljukujutised on maalitud ookriga (< kr ōchros ’kollakas’), mis on kollakas või punakas, raud(hüdr)oksiidist ja savist koosnev värvimuld (VL: 746). Seda kasutati koopamaalingute tegemisel ja surnu­kehade ülepuistamiseks juba vanemal kiviajal (AS: 184). Glasgow’ ülikooli teadlane Carole ­Biggam (2014: 22) ongi rõhutanud, et muinastaiduritel, kes tegelesid värv­ainete otsingu, pigmendi valmistamise ja maalimisega, pidi leiduma sõnavara pigmentide ja võib-olla ka protseduuride jaoks. Muidugi võis see sõnavara aasta­tuhandete jooksul vähemal või suuremal määral hääbuda.

Kailamäki võttis uurimiseks materjali kahest leiupaigast: Saimaa järvistu Puumala Syrjäsalmist ja sellest põhja pool asuvast Suomussalmi Värikalliost (’värvikalju’) (objektide kohta vt lähemalt Parkkinen, Wetterstrand 2012: 44–46, 124–125). Esimese leiukoha proovis tehti ootuspäraselt kindlaks rauda, mis näitab selgesti ookri kasutamist. Ent teises leiukohas saadi rabavaid tulemusi: nimelt leiti värvi­kihist leelismetalle kaaliumi ja rubiidiumi, mis osalevad erkpunaste toonide moodustamisel. Tehti ka värvikatseid. Kailamäki tuli järeldusele, et Värikallio maalingute tegemisel kasutati harilikust paakspuust valmistatud ja tuha abil intensiivistatud värv­ainet. Vesilahuses töötlemisel eraldub paakspuust kollane värvipigment, leelisega aga punaseid toone. Teatavasti on töötlemata paakspuu lülipuit oranž, kollakaspunane või oranžpunane, maltspuit aga helekollakas või hallikaskollane (Laas 2019: 415; Saarmann, Veibri 2006: 320, 339).

Hilisemast ajast on teateid, et sarnast tehnoloogiat on viljelnud näiteks eestlased ja soomlased, kasutades seda villase lõnga värvimiseks, kusjuures lehtedest saadi kirgast kollakasrohelist ja koortest kas sügavat kullakarva või eredat telliskivipunast värvi sõltuvalt valmistamisviisist (Kailamäki 2022: 7; KLO: 128–129; Viires 1975: 130). Kunagise kasutamise tõttu värvimisel on rootslased kutsunud paakspuud sõnaga gulbark, mis tähendab ’kollast koort’ (Wikipedia: Brakved).

Kes on Soome kaljumaalingute loojad? Traditsiooniliselt on nendeks peetud soome­ugrilasi. Ent uuematel andmetel lahknes varajane läänemeresoome algkeel lääneuurali ehk soome–saami–mordva ühiskeelest tunduvalt hiljem, nimelt 2500 aastat enne praegust aega, niisiis 500. aasta paiku eKr (EKA: 23, 25). Seepärast näikse enamik Soome kaljumaalinguid (nagu ka Äänisjärve ja Valgemere kalju­raiendid Karjalas) olevat teinud läänemeresoomlastele eelnenud rahvad. Pärast jääaega saabusid esimesed inimesed Soome alale ligikaudu 10 000 aastat tagasi. Tuldi nii lõunast ja kagust kui ka Lääne-Euroopa aladelt piki Norra rannikut. 7000 aasta eest tõid ida poolt uue kultuuri ja tõenäoliselt ka keele(d) endaga kaasa kammkeraamikat valmistavad hõimud. Enne läänemeresoomlasi elanud rahvastiku, nn paleo- ehk/või proto­eurooplaste keelepruugist on vähe andmeid. Sellest suudavad mõnel määral kõnelda vaid fonotaktilised ebauuralipärasused ja väljaspool läänemeresoome keeli puuduvad ebaselge algupäraga substraatsõnad, sh kohanimed. Praeguseks on kindel, et tegu polnud ei soomeugrilaste ega indoeurooplastega, vaid mingite hõimudega, kelle keeled on ammugi hääbunud (Häkkinen 2012: 38, 2014: 1–4; probleemi kohta vt ka Kendla, Viikberg 2016; Ernits 2017: 89). Soome alal tegeldi peaaegu rauaajani peamiselt küttimise ja kalastamisega (Halinen 2016: 24). Sellele osutavad ka kalju­maalingud, mis ei kajasta kammkeraamika perioodil arenema hakanud põllu­majandust.

Kailamäki (2022) kirjutisest selgub, et kaljumaalingute värvi allikana oli paakspuu kasutusel kauges minevikus. See ärgitab küsima, kas läänemeresoome paakspuunimetused on kuidagi seotud arengulooliselt sarnasena tunduvate põld- ja ­lubipao ning mõningate värvitoonide nimetusega.

Eesti paakspuu, soome paatsama jt

Harilik paakspuu (Frangula alnus ehk Rhamnus frangula; sm korpipaatsama) on kõrge põõsas või hargneva võraga kuni kaheksa meetri kõrgune puu algselt roheliste, seejärel punaste, küpsenult mustjate marjadega. Seepärast on paakspuud, nagu teisigi sarnaseid põõsa ja puu vahepealseid vorme, nimetatud põõsaspuuks (Laas 1987: 534; Viires 1975: 129–130). Paakspuuga sarnaneb türnpuu (Rhamnus catarthica; sm orapaatsama), mistõttu tavainimesed ei suudagi neid alati eristada (ALFE III: 459).

Tähelepanu äratas Kailamäki (2022: 7) väide, et sm paatsama ’paakspuu’ etümoloogia on ebaselge ning et Soomes leiduvaid paats-algulisi kohanimesid saab pidada saamipärasteks. Seetõttu tundub, et autor pidas aprioorselt silmas ka puunimetuse võimalikku saami algupära. Päris nii need asjalood siiski pole. Usutavasti toetus autor kõige uuemale soome keele sõnaraamatule, milles on tõesti nenditud, et paatsama sõnatüve algupära on teadmata (Häkkinen 2005: 851). Ent tõe­näoliselt Soome saamipärased toponüümid ei seondu paakspuuga, sest saami genuiinsele *paats-tüvele omistatakse muid tähendusi (vt Lehtiranta 1989: 96 *pāc- all).

Ühisele algkujule tagasi viidav paakspuud tähistava sõna tüvi leidub kõigis lääne­meresoome keeltes (vt ALFE III: 449–461) väidetavalt peale vadja keele, ent seegi seisukoht on vaieldav (vt allpool). Puunimetuse algkujuna on esitatud *paγats- (EEW VI: 1862), *paγatsma (SSA II: 284) ja *pakats- (ALFE III: 459). Siinjuures on -ma kahtlemata sufiks, mis esineb teisteski läänemeresoome põhjarühma keelte marjataimede nimetustes, nagu sm vaarama ’vaarikas’ ja muurama ’murakas’ ning vps murm (: murman) ’murakas’ (Koponen 1991: 133–134, 152–153). Julius Mägiste nentis soome-ugri puunimetustele iseloomulikku variatiivsust ja eristas läänemeresoome algvormis sufiksit -ts-, mis olevat asendanud algset ks-noomeniliidet (EEW VI: 1862). Ta lähtus ilmselt eesti tüvekujust paaks-. Selleks oletuseks pole aga vajadust, sest asendumine võis toimuda hääbuva k jäänusena.

Sven-Erik Soosaare (2021: 304) arvates on paaks- substraatsõna, millele viitavat tüvehäälikute avar varieerumine ja afrikaat. Eeldades, et läänemeresoome algkeeles eksisteerisid kahesilbilised tüved, usaldaksin Mägiste seisukohta, mille kohaselt on nimetuses tegu siiski algse sufiksiga. Selleks oleks noomenitest substantiive tuletav primaarne -tsa, mille algseks funktsiooniks peetakse deminutiivsuse väljendamist, nt karitsa ’lambatall’ (< kari ~ karu ’lambatall’), vaskitsa ’vaskuss’ (vrd vaski) (Hakulinen 1968: 118). Tänapäeva läänemeresoome paakspuunimetustes tüvi varieerub, kuid mitte eriti olulisel määral, rohkem omapära on sufiksite liitumisega. See ei välista võimalust, et sõnatüvi oleks substraatne, kuid kindlakstegemiseks pole eriti väljavaateid, sest ta on väga laia levikuga (vt allpool).

Mida tähendab sufiksist lahutatud tüvi paγa-¹, vrd ka ee paatsa ~ paatsi, sh vohopaats ’paakspuu’ jt (ALFE III: 450, 457; VMS II: 696)? Selle ühendas anonüümse veebi­blogi autor soome mitmetähenduslike verbidega pakahtua, mille tähendussfääri kirjeldavad SSA järgi ’lõhkema, murduma; kõvastuma; valutama [vrd ee pakitama]; lämbuma’ ja vanema etümoloogilise sõnaraamatu põhjal ’lõhkema; puhkema, murduma; lämbuma’, pakkua ’lõhkema; eralduma’ ning Laadoga-äärse Salmi karjala pakuin nenällein ’kukkusin nina peale’ (Fytonyymit 2017: sub paatsama).

Blogi autor lähtus eeldusest, et paakspuu ei talu painutamist, vaid katkeb raksatades. Seepärast peab ta *paka- algtähenduseks ’murduma’. Idee olevat ta saanud indoeuroopa keeltest, nimelt eelkõige ladina nimetusest frangula, mis tuletub verbi frango : fregi : fractum ’murdma’ olevikutüvest; seetõttu substantiiv tähendaks ’(kergesti) murduv, habras ese’. Ladina keeles esineb tähenduses ’habras’ sama verbi tuletis fragilis, mis ühtlasi tähendab midagi pragisevat, krigisevat, nagisevat (LRS: 438). Seega on sõna onomatopoeetiline taust ilmne.

Slaavi keelte näiteks tõi blogi autor vn крушина ’paakspuu’, mis seostuvat adjek­tiiviga kruch- ’habras’. Ilmselt on silmas peetud poola lekseemi kruchy ’habras’ ja valge­vene крухы ’rabe, kergesti purunev’, ent omadussõnad on tuletatud substantiivist kruch ’laast, kild, tükike’ (vrd vn крух), millest on moodustatud ka verb крушить ’purustama, hävitama’ (ESR II₈: 420; Vasmer 2: 387). Tegu on algslaavi perioodi ulatuva lekseemiga, millel on vasteid serbia, tšehhi jt keeltes, kusjuures algse kuju *krušina tähenduseks olevat olnud ’tükike’ (ESS XIII: 48–49).

Ladina frangula on esimest korda kirja pandud 1623. aastal. Varem on kasutatud kreeka laensõna rhamnus ~ rhamnos, mis, tõsi küll, on tähistanud erisuguseid puid, kõige sagedamini paakspuu lähedast sugulast türnpuud (Genaust 1996: 255; LES: 968). Nõnda hiline esmakasutus võib vihjata ladina lekseemi tehislikkusele ja sõnalooja emakeele mõjule. Slaavi sõna puhul on peetud võimalikuks selle kalkeerimist ladina lekseemist (ESS XIII: 49). Sellele vaidles vastu Anželika Šteingolde (2002: 208–209, 216), kelle arvates on asjaomased balti (vrd lt krūklis ’paakspuu’) ja slaavi keelte puunimetused, mis polevat küll omavahel otseses suguluses, ürgset onomatopoeetilist algupära.

Rootsi keeles kannab paakspuu nimetust brakved. See on tuletatud sõnast brak, mis tähistab purunemise heli ja sellega seostub sks brechen ’(katki) murdma’. Järeldatakse, et tegu on taimega, mis murdub praksudes või praksub tules põlemisel (­Wessén 1975: 51; Hellquist 1922: 59). Juba eespool tekkis kõhklusi, sest missugune puu ei purune ega põle praksudes. Ent teisal on seletatud, et paakspuud kasutati omal ajal püssirohu valmistamisel, sest ta annab vähe tuhka, nimetus seostuvat hoopis kahuritorude purunemisega tõhusama lõhkeaine tagajärjel (Wikipedia: Brakved; vt ka Laas 2019: 415).

Siinkohal on mõttekas tsiteerida etnoloog Ants Viirest (1975: 130), kes kirjutas rahvaküsitlusmaterjali põhjal: „Samuti lõhestati paakspuust sitkeid vikativitsu, millega vikat kinnitati löe külge. Paakspuu andis ka häid tugevaid rehapulki.” Seevastu uuem dendroloogia käsiraamat mainib, et paakspuu on pehme ja habras (Laas 2019: 415). Ravimtaimede raamatus nenditakse, et „painutamisel murdub puit kergesti pikkade kildudena” (Tammeorg jt 1975: 146–147). Puidutehnoloogid on sedastanud, et paakspuu on hästi lõhestatav (Saarmann, Veibri 2006: 320). Need andmed ei sobi omavahel kokku. Võimalik, et informant ajas puuliigid segamini.

Sõltumata sellest, kuidas suhtuda nostraatilisse keelesugulusse, on teada, et mitmes keelkonnas esineb identne onomatopoeetiline tüvi, vrd altai *pak(ʌ)- ’lõhkema; kortsu minema’, uurali *pakkʌ- ’lõhkema’ ja draviidi *pakk- ~ *pakʌ- ’murduma; lõhkema’; seda tüve on deskriptiivseks pidanud ka nimetatud hüpoteesi autor, vene keele­teadlane Vladislav Illitš-Svitõtš (1967: 347). Mitmel puhul on osutatud, et onomatopöa võib pärineda eri aegadest, ka kaugest minevikust (näiteks vt Bogár 2011: 35). Soome-ugri algkeeles oli tüvi *pakka- tähenduses ’mõranema, lõhenema, lõhkema; puhkema; lõtvuma’ olemas; selle jätkuks on kirjasõnas nimetatud ee pakata-, sm pakku-, pakahtu-, handi paγǝn-, ung fakad- (UEW I: 349; OFJ 1974: 420; vt lähemalt allpool).² Eks onomatopoeetiline *pakka- võis kajastada mitmesuguseid purunemisega kaasnevaid helisid. Sünkreetilisse tervikusse võis peale lõhenevuse ja helide aja jooksul sugeneda värvus. See võis motiveerida omakorda värvainena kasutatava paakspuu nimetuse teket. Vaikides ei saa mööda minna objekti materjalist: kas tegu on puidu või kiviga (vt lähemalt allpool)?

Paakspuunimetuse päritolu seletamisel saaks sellest tüvest lähtuda juhul, kui see oleks läänemeresoome keeltes astmevaheldusele *pakka : *paka allunud juba üsna varakult. Seejärel tulnuks oletada, et ajapikku oli *pakka ja *paka vaheline seos ununenud, mistõttu uue astmevaheldusliku seose tekkimisel oleks k hääbunud (*paka > paa-). Seda seisukohta oleks liiga keerukas põhjendada. Pigem võiks kõne alla tulla võimalus, et kunagi eksisteeris käsitletava onomatopoeetilise geminaatkonsonanti sisaldava tüve kõrval paralleelselt *paka-. Seda hüpoteesi aitavad mõnevõrra põhjendada Petar Kehayov ja Rogier Blokland (2007), kelle kohaselt võib deskriptiiv­sõnades deminutiivsuse väljendamise eesmärgil ilmuda geminaatkonsonant. Enamik selle näidetest on küll kas lastekeelsed või suhteliselt hilised, ent leidub ka siinses kontekstis üksikuid huvipakkuvaid, vrd käkk : käki ~ käku ’tomp, känk; odrajahust käkk’ ja kägar : kägara ’väljaheitetükk; väike heinasaad’, nakk : naki ’pulgake, kingatikk; varn; väljaulatuv nurk’ ja naga : naga ’pikk, terava otsaga varras, mida liigutades saab lasta õlle- või kaljanõust välja jooki läbi põhjaaugu’, pukk : puki ’terav rinnanurk hanel või pardil’ ja pugu : pugu ’linnu söögitoru laiend terasööda seedimiseks; linnu kõhualune; kõht’ (Kehayov, Blokland 2007: 91–93, 102). Seepärast pole võimatu, et deskriptiivtüvede puhul tekkis sarnaseid opositsioonipaare juba kauges minevikus.

Eesti ja soome paakspuunimetuses on sufiks -ts- liitunud nõrgaastmelise tüvega, mille teine silp on t-osise tõttu kinnine (eeldusel, et tegu oli häälikujärjendiga, mitte foneemiga c). Seepärast on k-st tekkinud palataalspirant γ, mis on eesti ja soome keeles pärastpoole vokaalistunud, vrd ee jalg : jala (< *jalγan), mägi : mäe (< *mäγen), (murdeline) vaga : vaa; sm vika : vian ’viga : vea’ (Kask 1972: 19, 34, 37; Hakulinen 1968: 52; vt ka Koponen 1991: 153).

Lauri Posti (1942: 151) tuletas lv pagāstpū ~ pagāstmōŗapū ’Rhamnus frangula’ sõnas sisalduva g alghäälikust *γ, kõrvutades sõnadega kōgaz (< *kauγas) ’kaugele’, mägūd (< *mäγet) ’mäed’ jt. Uurija lisas, et liivi nimetuse algusosa on tekkinud rahva­etümoloogiliselt läti keelest laenatud sõna pagāsts ’vald’ mõjul. Näikse, et Posti pidas vaikimisi silmas osist -ts- ja metateesi *ts > st.

Martti Rapola (1966: 59) tõdes, et sm paatsain ~ paatsama ja ee paatspuu puhul on k-klusiili kadu normaalne nähtus, kuid probleemsed on hääliku j esinemine soome murdekujudes pajahtin jt ning livvi pakatšin lähtumine geminaatklusiilist. Seetõttu tõstatas uurija küsimuse, ega mainitud keelte puunimetused ole laenatud vepsa keelest.

Nimetatud vahehääliku esinemises siinkirjutaja probleemi ei näe, sest nagu nentis Rapola, on ühesuguste vokaalide vahelise k muutumine j-ks küll väga harv nähtus, kuid siiski kohatav. Vepsa laenule vihjates pole ta mehhanismi lähemalt seletanud. Teadupoolest tuleneb sõnas pagač ’paakspuu’ leiduv g otse varasemast *k-häälikust, sest vepsa keeles pole kujunenud läänemeresoome keeltele iseloomulikku astme­vaheldust, vrd vps mägi : mäged ja ee mägi : mäed (Tunkelo 1946: 55). See tähendab, et vepsa lekseemi moodustamine algkujust *paka- sarnaneb eesti, liivi ja soome keelega.

Seevastu pole sõnasisese klusiili kao puudumise tõttu idasoome pakatsin, li pakačču, viena pakačin ja lü pakačim ülejäänud läänemeresoome, sh vepsa lekseemiga otseselt võrreldavad. Nii võikski lüüdi ja karjala keeltes oletada nõrka geminaatklusiili *k, mis on tekkinud vahelduse *kk : *k tulemusel, vrd sm lakki : lakin ’müts : mütsi’ (Hakulinen 1968: 52). Teisalt oleks see tekkeviis erandlik, kuid muidugi mitte võimatu. Mõlema karjala keele murrakutes esineb paralleelselt oma­pärane pagačin. Livvi keeles leiduvad g-lised sagarvu ’saarmas’, jagardus ’juuste noaga lahku ajamine täide otsimisel’ jt, mida Heikki Ojansuu (1918: 18, 19) on pidanud lüüdi või vepsa laenudeks. Ehk võiks sama lugu olla paakspuunimetusega. Klusiili g sisaldavad vormid võivad olla laenatud kas vepsa või varasest lüüdi keelest, mil g oli erandlikult veel k-ks muutumata, sest ootuspärane oleks olnud samuti *paga-tüvi nagu vepsa keeles, vrd mägi : mäged (LMS: 253). Edasi võiks oletada analoogiamuutust teiste pak-­alguliste sõnade mõjul, nt pakaińe ’pakane’, pakotada ’pakitada’ jt (LMS: 295–296).³

Läänemeresoome murdekaardilt on näha, et paakspuunimetuste algusosa on Ida-Soomes ja Karjalas (paga- ~) paka-, sellest lääne pool aga laia, lõunast Kesk-­Soomeni ulatuva vööndina ja tõenäoliselt endast vahevormi kujutav paja- ning ­Eestis (mitte täies ulatuses) ja Edela-Soomes paa-; nt Põhja-Soomest on paja- teada vaid ühest murrakust (vt ALFE III: 449, 456).

Esitatust ilmneb, et paakspuu nimetuse saab seostada puidu suurepärase lõhenevusega ja sellega kaasneva heliga.⁴ Mainimist väärib sama tähendusega, kuid kitsa levikuga vps plakač (ALFE III: 460). Selle üsna hilisel ajal tekkinud lekseemi saab kõrvutada vepsa onomatopoeetiliste verbidega plakahtada ’plartsatada, laksutada, prõksutada; praksudes välja lennata jms’ ja plakutada ’pragiseda, praksuda, paukuda, prõksuda, nagiseda’, nt hiĺ plakahť päčišpäi lavale ’süsi lendas ahjust praginal põrandale’, kuźne haug plakutab ’kuusehalg pragiseb (ahjus)’ (SVJ: 423). Kahtlemata on uue lekseemi moodustamisel eeskujuks olnud vps pagač.

Vadja bragattsi

Vadja paakspuud tähistava bragattsi ~ brägattši ~ brägättsi ~ brägättši (variandid VKS: 169 järgi) seost teiste läänemeresoome lekseemidega on peetud selgusetuks (Soosaar 2021: 304). Siinkohal sobiks mainida Lõuna-Soome murdesõna prätäkkä ’paakspuu’ (ka paskaprätäkkä, prätäkkäpaju, prätäkktuomi), mida eespool nimetatud blogi autor pidas kas puuoksa murdumise või põleva puu praksumise hääle jäljendajaks ja kõrvutas onomatopoeetilisel tasemel rootsi sõnaga brakved ’paakspuu’ (Fytonyymit 2017: sub paatsama). Soome sõnapere päritolu lähem uurimine jäägu praegu kõrvale. Seevastu hakkab vadja lekseemi puhul silma, et algusosa brag- ~ bräg- sarnaneb tõepoolest rootsi sõna algusosaga brak-, kuid järelosa -Attsi ~ -Attši läänemeresoome liitega. Niisiis võiks algkuju rekonstrueerida kujul *brAg-Attsi. See võiks näidata, et ka vadja keeles on esialgu võinud eksisteerida *pakattsi, mis pärastpoole, nimelt ajal, mil Ingerimaa oli Rootsi valduses (st XVII sajandil või järgnenud aastasaja alguses), on langenud rootsi keele mõju alla. Sel puhul ilmneks vadja keelele iseloomulik areng *k > *γ > g, nt tšako : tšagoo ’kägu : käo’ (Ariste 1948: 17), mille tõttu klusiil sai püsima jääda. Teisalt tuleb kõne alla onomatopoeetilise prakisa ~ präkisä ~ präkkiä ’pragiseda, praksuda; ragiseda’ mõju (vt VKS: 959, 967). Kolmandaks, pole võimatu, et vadja paakspuu algse nimetuse muutumist või uue teket on mõjutanud nii üks kui ka teine.

Eesti pagu

Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatus on kirjas sõnad pagu ’Spath’, lubjapagu ’Kalkspat’ ja põldpagu ’Feldspat’ (Wiedemann 1973: 748). Mujalt seda leitud pole, isegi mitte eesti regilaulude andmebaasist (ERLA). XIX sajandil on sobiva kujuga perekonnanimed ainult Vil Baggu ja Kan Paggo, kuid üldsõnal on mitu tähendust. Viljandi kihelkonna samas mõisas on teisele talupojale antud nimeks Kiwwi, kuid sellegi tõestusjõud on väike (näidete allikas: Onomastika).

Mis on põldpagu? Eesti mineraalide ja kivimite raamatust seda ei leia. On küll nimetatud raskepagu ehk barüüti (Viiding 1984: 114). Nõnda on kirjas ka vene-eesti geoloogiasõnastikus (VEG: 16). Viimane sõna ei puutu praegu asjasse. Mõistet põldpagu kasutatakse ohtrasti veebis seoses ehetega, kusjuures sageli võrdsustatakse seda nimetust päevakivi omaga, mis pole aga täpne. Eesti entsüklopeediast võib lugeda, et mitmuslik põldpaod on päevakivide vananenud nimetus (EE VII: 589). Viimased moodustavad omavahel üsna sarnaseid mineraale, mille küljed on täisnurkse kahesuunalise lõhenevuse tõttu siledad ja läikivad. Mineraalid kuuluvad mitme­suguste kivimite (graniit jt) koostisse, andes neile punase, roosa, roheka või helehalli tooni; teisal on täpsustatud, et kaaliumi sisaldavad päevakivid (ortoklass jt) on sageli liha- ja pruunikaspunased (Viiding 1984: 161; Seim 1974: 77–78, 365). Ühelt poolt oli muinas­aja inimesele tarberiistade valmistamisel oluline kivimite hea lõhenevus, teisalt võis äratada tähelepanu nende ere värvus või omapära. Sellest annab tunnistust isepärase kujuga kvartsikristallide leidmine kiviaegse Tamula asula kultuuri­kihist ja Kagu-Soome Vaateranta matusepaigast; nende kasutamise kohta on avaldatud mitme­suguseid arvamusi, sh usundiga seonduvaid (Jonuks 2022: 119–120).

Peale sõna põldpagu on tuntud veel lubjapagu kaltsiidi tähenduses (EKM I: 1298). Ka see mineraal on ülihea lõhenevusega. Kaltsiit on läbipaistev ja värvitu, kuid lisandid võivad anda talle mitmesuguseid heledapoolseid toone, nagu roosakas ja kollakas, kusjuures läbipaistvaid kaltsiidikristalle nimetatakse islandi paoks (Viiding 1984: 134–135).

Just hea lõhenevuse tõttu võis käsitletavate mineraalide nimetus sarnaselt paakspuuga tuleneda algkujust *paka. Seetõttu, et teine silp oli algselt lahtine, sõnasisene klusiil säilis (vt nt Kask 1972: 28). Sõna pagu ongi etümoloogidel ühendusse viidud pragu või lõhet tähistavate sõnadega, vrd ee pagu ’pragu, lõhe’ (murdes ka pakatus), lv pa’g ’pragu’, sm pako ’pragu, lõhe, rebend, mõra’ ja võib-olla krj pako liitsõnas ­silmäpako ’võrgu viga, rebend’. Teisalt on mineraalinimetust peetud onomatopoeetilise pagisema ’nagisema’ tuletiseks mineraalide pragunemisel tekkiva pragina järgi (EES: 344–345). Üks ei välista teist, vaid seletused sootuks täiendavad teineteist, sest miski ei takista oletamast, et purunemise või lõhenemise mõiste ongi sugenenud kaasneva heli baasil. Sünkreetilisse buketti võis kuuluda lisaks värvus.

Eesti keeles on pagu : pao ~ pau ’pragu’ või üliharva sellest tuletatud Muh paguline ’praguline’ ja Khk pagunema ’pragunema’ registreeritud kokku 32 murrakust, sh kõige rohkem Läänemere saartel ja Lääne-Eestis, väikse rühmana Kesk-Eestis (KJn Pil Plt) ning üksikjuhtudena Ida- (Kod Trm) ja Lõuna-Eestis (Hls) (VMS II: 159–160). Seevastu teise tuletusliite ja tähendusega pagisema ~ pagisama ’nagisema, naksuma’ on tuntud peamiselt Mulgimaal (Hel Hls Trv) ja sellest veidi põhja pool, Põltsamaa kandis. Asjaomase tüve leviku kohta pole andmeid Põhja-Eestist, ent sugulaskeelte näited (vdj pakisa ’pragiseda, praksuda’, sm pakista ’vestelda; lobiseda’) veenavad, et tegu on samuti läänemeresoome ühissõnaga; seega on pagu ja pagisema pärit ühisest algpesast (vt EES: 344). Vadja lekseem osutab, et *pak- võib väljendada ka tugevamat heli kui nagin.

Sugulaskeelte järgi otsustades sisaldas pagu algselt o-sufiksit (-u < *-o). Sel juhul võib tegu olla vähendusliitega (pagu < *paka + *oi), kuid mitte ainuüksi, sest liide võis tähistada ka teo tulemust jms (vt Hakulinen 1968: 143–144, 176–177). Kui jääda esimese oletuse juurde, siis võib väga ettevaatlikult tuletada, et *pakka võis omandada mingi hästi lõhestuva (värvilise) kivimi, kivi või isegi (kaljumaalingutega?) ­pragulise kaljupanga mõiste; mõttekäigule aitavad kaasa üldine kontekst ja pakk ’puutükk’ (lähemalt järgmises alajaotuses). Usutavasti on tegu väga vana pärandiga, mis on nüüdseks peaaegu minevikku haihtunud, ent kiviajal võis see olla vägagi olulisi mõisteid.⁵

Vepsa paku-, livvi ja lüüdi pakku– ’kollane’

Enamikus läänemeresoome keeltes (v.a liivi ja vepsa) seostub kollase värvi nimetus taimenimetusega kold (vt EES: 172). Kogu vepsa keele alalt on kollase värvuse tähenduses registreeritud pak-algulise omadussõna variante, mis erinevad üksteisest vaid teise silbi vokalismi poolest: pakuine ~ pakuune ~ pakõine ~ pakõne [õ on tegelikult kõrge], mis tähendab ka munakollast (LAV: 414–415). Vepsa järgsilbi diftong ui on algsem; lõunavepsas on toimunud muutus ui > ū, mujal on paiguti ui muutunud õi-ks või õ-ks (vt lähemalt LAV). Soome etümoloogiline sõnaraamat seostas nimetatud adjektiivi ja verbi pakuštada ’kollendama’ kagusoome murdesõnaga pakkunen ’mingi taimeliik, millega värvitakse kollaseks; Bidens tripartitus, millest varem saadi kollast värvi’ (SSA II: 297). Hiljem on seda talletatud vaid Karjala kannase edelaosas kunagises Uusikirkko (tänapäeval Poljanõ) murrakus. Lekseemi on sõnaraamatus esimesena registreerinud Elias Lönnrot 1880. aastal (SRS II: 135). Tegu on niisketes kohtades kasvava kolmisruskmega, millest vanasti valmistati lahust villa ja lõnga värvimiseks (Koski 1983: 102). Ruset on tulikollase värvi saamiseks kasutatud ka Eestis (Vilbaste 1993: 196).⁶

Samasse sõnaperre kuulub li pakkuine ’kollane’ ja vps sõnaga identne lü pakuińe ’kollane’; viimast peetakse tõenäoliseks laenuks vepsa keelest (SSD: 48; LAV: 415). Erinevalt vepsa keelest on livvis ja lüüdis tavalisemad siiski eostaime nimetusest tuletatud lekseemid.

Asjaomase sõnatüve saab rekonstrueerida kujul *pakku-. Geminaatklusiili *kk jätkajaks astmevahelduseta vepsa keeles on k, kuid soome, livvi ja lüüdi keeles kk (Tunkelo 1946: 145, 167), vrd li akku : akan (Ojansuu 1918: 5–9), lü akk : akan ’naine : naise’ (Turunen 1946: 165, 175). Ilmselt seetõttu ongi lüüdi kollast tähistavat sõna õigusega peetud laenuks, sest ootuspärase kk asemel esineb selles k. Värvi­nimetuses on sufiks -inen liitunud erinevalt eespool pikemalt käsitletud sõnadest tugeva­astmelise tüvega.

Tänapäeval esindavad *pakkoi-algkuju eespool nimetatud ee pakk jt. Paraku pole seda nimisõna teada vepsa ega karjala keeltest, küll on aga lõunavepsast tuntud samatüvelised verbid pakuda ’küljest ära tulema’ ja pakutada ’minema ajama; maha raiuma; küljest ära tulema’, millel on vasteid ka karjala murretes (Tunkelo 1946: 791, 805–807; SVJ: 396–397).

Pakk-sõna puhul on peale germaani laenu oletuse peetud võimalikuks, et tegu on sama tüvega nagu sõnas pakatama, kusjuures noomeni algtähenduseks on arvatud ’tükk, lõhandik, (kuivusest) lõhenenud puu’, vrd ka ee pakatus ’pragu’ (EES: 349; SSA II: 293). Edaspidise arengu käigus on võinud liituda sellele kollase värvitooni mõiste, mis vepsa keeles on muutunud põhivärvuseks ja ühes soome murrakus kolmis­ruskme nimetuseks.

Eesti paat ja paatjas

Kollast värvust tähistab ka ee paat : paadi, mis on registreeritud kogu eesti keele alal, kuid laiemalt idapoolses Eestis Kuusalust Setoni, ning sellest lääne pool vaid kaheksas kihelkonnas, kokku 38 murrakus (VMS II: 157; vt ka Oja 2003: 101–102, sh leviku­kaart). Murdesõnastiku andmeil tähendab paat just kahvatu- või hallikaskollast värvust. Sõna on kasutusel rohkem taimede (eriti valminud kõrsvilja) ja loomade kirjeldamisel, samuti on Paat tuntud härja- või pullinimena. Hobuse puhul on lekseemi talletatud isegi substantiivina (EMS VII: 55). Enamasti samades murrakutes on teada ka paat-sõna tuletisi. Need on paadikas ’punakas- või hallikaskollane’ (esineb 15 murrakus), paadikõnõ ’paatjat värvi pullike’, paadin ’paatjat värvi’, paatjas ’kahvatu- või hallikaskollane; kahvatupruun’ (16 murrakus), paatjanõ ’paatjas (hobuse kohta)’. Helme murrakus on sõna paat baasil arenenud verb paatime (paat’ma) ’valmima (vilja kohta)’ (EMS VII: 36, 55; VMS II: 154, 157). Järva-Jaani kihelkonnas on XIX sajandi algupoolel pandud perekonnanimi Paatjas (Onomastika). Sealkandis pole vastavat apellatiivi registreeritud, küll aga kahes naaberkihelkonnas (JMd Koe), mistõttu lekseemi esinemine kõnealuses kohas oleks ülimalt tõenäoline.

Seega on eesti keeles tegu üsna laialt levinud produktiivse sõnaga. Ilukirjandusest on teada paadikas ’kollakas’, paat ’kahvatukollane’, paathall ’kollakashall’, paatjas ’kahvatukollakas, hallikaskollane, luitunud pruunikas’, paatjaspruun ’kahvatu kollakas­pruun’ ja paatjaspunane ’kahvatupunane, punakas’ (vt EKSS IV: 5, 14). Juba 1660. aastal esines see Heinrich Gösekeni eesti keele käsiraamatus härja ja kübara värvuse kirjeldamisel. Seal on sõna paht saksa vasteks antud fahl ja eesti keeles ’kollakas(pruun)’. (Kingisepp jt 2010: 544) Seega näitab kogu talletatu, sh üle 360-aastane kirjapanek, et eesti keeles pole tegu põhivärvuse nimetusega, vaid mingi domineerivalt kollaka värvusega, milles tajutakse kas hallikat, pruunikat või harvem punakat tooni. Paat kuulub nende üsna väheste värvisõnade hulka, mis pole moodustatud liite -ne abil. Liide -jas väljendab omaduse vähesust, osutades värvitooni tagasihoidlikule intensiivsusele (vt Kasik 2015: 362).

Oletatakse, et eesti keelest on sõna laenatud soome murretesse ja isuri keelde, vrd sm paatti ’võik (hobune)’ ja is paatti ’tumekollane’ (EES: 342). Viimase kohta on raske midagi kindlamat otsustada, kuna ta on talletatud vaid ühest kohast, nimelt Metsäküläst Soikkola poolsaarel (IMS: 392). See jääb eesti keeleala piirist suhteliselt kaugele. Soome sõna on registreeritud Karjala kannaselt, st samuti kagumurdest nagu pakkunen, ja esimesena taas Lönnrot (SSA II: 284). Lisaks kuulub siia kannase idaosast pärinev paatittava hevonen (täpsemini poatittava hepone) ’valkjaskollane hobune’ (IKM: 104). Sõna grammatiline vorm eeldab registreerimata verbi *paatittaa ’kollendama’, vrd nt sm kellastua, kellertää (< kelt-) samas tähenduses. Niisiis pärinevad asjaomased lekseemid samast keeleareaalist. Siiski tundub sõnade alg­allikast suhteliselt kaugele laenamine vähetõenäoline.

Eesti sõna päritolu pole selge, sest läti keeles leidub pāts ~ pātsis, mida kasutatakse mitmesugust kollakat või pruunikat värvust hobuse kohta. Lekseemil pole vasteid teistes balti keeltes, mistõttu pole selge laenu suund: kas ülevõtmine on toimunud läti keelest eesti keelde või vastupidi (EEW VI: 1868; SSA II: 284). Eesti etümoloogiasõnaraamat peab sõna paatjas siinkirjutajale teadmata põhjendusega eelkõige balti laenuks, kuid ei välista seejuures nooremat, st läti algupära (EES: 342), Lembit Vaba (1997: 146) aga kahtlevalt läti laenuks.

Esialgu Koski (1983) monograafia retsensioonis, hiljem ka mujal on Vaba (1987: 224, 1997: 147) õigusega väitnud, et käsitletavat värvinimetust ei saa tuletada sõnast paas : pae, nagu seda on varem püütud seletada. Vaba üritas läti lekseemile leida indoeuroopa algupära, võrreldes seda sanskriti värvinimetusega pātalaḥ ’kahvatupunane’ ja patala- ’kehale tehtud värvilaik’ ning osseedi võimaliku edasiarendusega fadyn : fast ~ fadun : fast ’lööbega kattuma’, fadynag ~ fadængæ ’lööve’ (Abajev 1958: 415).⁷ Vaba oletust kommenteerimata on maininud ka Oja (2014: 103).

Santeri Junttila (2019: 56, 63) ei eita Vaba esitatud indoeuroopa etümoloogiat, kuid peab siiski usutavamaks laenamist läti keelest eesti keelde või siis vastupidist laenusuunda juhul, kui eesti sõna on alguse saanud saksa lekseemist Spat ’pagu’. Viimati mainitud seletuskatse sobib küll häälikuliselt, sest läänemeresoome keeltes üldiselt sõnaalgulisi konsonantühendeid ei esine (p < *sp), kuid semantilises plaanis tundub areng olevat kahtlasevõitu: kas nii hilja kui eesti keele perioodil tekkis lähtesõnas puuduv värvitähendus, mida laenati ka naabritele?

Näikse, et läti lekseem on olnud üsna kitsa levikuga, piirdudes Kuramaa (Jelgava, Kuldīga, Talsi, Tukums) ja Põhja-Liivimaaga (Cēsis). See võiks viidata pigem laenule liivi keelest, kuid sealt pole paraku sobivat vastet nenditud. Arvestades teiste sarnase tüvega kollast värvust tähistavate sõnadega, võiks oletada, et ee paat on genuiinne. Sarnaselt paakspuunimetusega esineb lekseemis pagu samuti *paka- tüvi, kusjuures -t jätkab kunagist sufiksit *-tti. Seega paat < *paγa-tti < *paka-tti, vrd ka ee väät, sm väätti ’vits’ (EES: 622; Hakulinen 1968: 179–180).

Ungari fakó

Ungari keeles on sõna fakó, millele ungari-eesti sõnaraamat annab tähendused ’hallikas, kollakashall; tuhkur (hobuse kohta); tuhm, matt’ (UES: 227). Seevastu ungari-vene sõnaraamatus on esitatud fakadni ~ fakó tähendusteks ’tuhm, tuhmunud; luitunud; võik’ (vn буланый, соловый; VRS: 210). Selgituseks olgu märgitud, et tuhkur peaks tähistama tuhakarva ja võik kollakat värvi hobust, tulenedes sedapuhku sõnadest tuhk ja või (EES). Ungari keele etümoloogilises sõnaraamatus on toodud asjaomase sõna tähendused ka varasemates kirjapanekutes: värvustega seostuvad 1549. aastal talletatud ’kollakashallikas’ ja 1703. aastal ’heledat karva hobune, [sks] Falbe’ (MNT I: 831). Sks falb tähendusteks esitatakse ’kahkjas, paatjas; paatjaskõrb, võik’ ja substantiivil Falbe ’võik hobune’ (SES: 274).

Vaatlusalust lekseemi on seni peetud nimisõna fa ’puu’ tuletiseks sufiksiga -kó, kusjuures esialgne tähendus olevat olnud ’puidust’, seejärel on keeruka semantilise nihke tagajärjel tekkinud tähendus ’puidusarnase varjundiga’ ja lõpuks ’kollakas’ (MNT I: 831). Siinpuhulgi tunnukse, et on tekkinud semantiline seos puiduga. Ent kõnealust sõna morfoloogiliselt teisiti liigendades saab ungari sõnale anda uue seletuse, mis ühendaks fakó siinses uurimuses kollast värvust tähistavate lekseemidega. Uut viisi struktureerides saaks sõnas eristada tüve fak- ja liidet ó.

Tüvi fak- võib lähtuda algkujust *pakka. Ungari on soome-ugri keeltest ainuke keel, mille varasel perioodil on toimunud muutus *p > f. See osutab tõigale, et tegu on üsna eaka tüvega. Soome-ugri esimese silbi vokaalile *a vastab ung a või á ja kaksikkonsonandi *kk vasteks on k (Hajdú 1985: 268–269). Tõenäoliselt on see sama tüvi, mis esineb verbis fakad. Viimati mainitul on rikkalik tähendusspekter: ’purskuma, purskama; puhkema, avanema, pakatama; lähtuma, tulema’ (UES: 227). Ungari verbi kõrvutatakse soome sõnaga pakkua ’pragunema, lõhenema, rebenema; lõhkema’ ning mansi lekseemidega päkmänt ’pragunema, lõhenema, rebenema’, päkǝp- ’voolama hakkama; murdma, lõhkuma; välja ilmuma (päikese ja kuu kohta)’ ja pākǝnta ’rebenema; tõusma (päikese kohta); välja purskuma’. Tüve fak(a)– ~ fek(e)– peetakse iidseks häält jäljendavaks soome-ugri sõnaks, mille algkuju oli *pakka- ~ *pekk- (vrd fekély ’mädapaise; haavand’). Sõnapere semantika võib olla arenenud algsete tähenduste ’pauguga purunemine’ või ’purskumine’ baasil (MNT I: 830).⁸

Lähedaste tähendustega on ka handi murrakute paγnǝkǝta ’lõhkema hakkama; tõusma hakkama (päikese kohta)’, paγǝnta ~ pakǝnta ~ påkǝnta ’lõhkema (õõnsate esemete kohta); tulistama; tõusma (päikese kohta)’ ja påγta ~ paγta ’lõhkema (õõnsate esemete kohta)’ (SVD: 336–337, 346, 348). Keeleteadlane Alo Raun (1982: 115) kõrvutas läänemeresoome verbe (ee pakatama, sm pakahtaa) nii handi kui ka ungari materjaliga.

Nüüd tuleb juttu ung fakó võimalikust sufiksist ó. Selle päritolu võib olla kahe­sugune. Esiteks, ungari keeles esineb kas deminutiivsust või tähendust ’varustatud millegagi’ väljendav sufiks kujul -ó ~ -ő, nt apó ’isake’ < apa ’isa’. Seda saab teiste hääliku­võimaluste seas tuletada ka *p-st. Teisalt tuleb arvesse soome-ugri denominaalsufiks *-p, mis esineb läänemeresoome keeltes kujul -vA ja saami keeles b-na. Liide moodustab obiugri keeltes eelkõige omadussõnu tähenduses ’millegagi varustatud’, kuid selle sufiksi esinemine ungari, permi ja mordva keeltes pole kindel. Juba algungari perioodil tekkis muutus *p > *w (*β). Seega fakó toonane algkuju võiks olla *fakawa. Vanaungari perioodi alguses IX–XI sajandi paiku eksisteerisid veel diftongid, kusjuures aw oli muutunud au-ks. XIV sajandi lõpuks või hiljem redutseerusid diftongid pikkadeks vokaalideks, sh au-st sai enamasti ó (OFJ 1974: 350; OFJ 1976: 354–355, 358, 379).

Taaskord paakspuust

Kui siinkirjutaja käsikiri oli juba Keele ja Kirjanduse toimetusse jõudnud, ilmus paakspuu teemal üllatuslikult Santeri Junttila kirjutis. Selle autor nentis, et paakspuud ei saa puhtvormiliselt pidada tuletiseks sõnast pagu ’pragu’, sest see on ise derivaat, kuid ta võib olla paralleelne tuletis samast tüvest kui lõunaeesti pago ’adra põikpuu; tüüri pide; palgiveopakk reel; pulk; klopp; plokk; liist’, mille algseks tähenduseks saab pidada ’lõhkenud või lõhutud puutükk’. (Junttila 2023: 245)

Paakspuunimetuse päritolu selgitamisel lähtus Junttila ajakirjas Kieliposti publitseeritud Jorma Koivulehto (1989) kirjutisest,⁹ mille kohaselt algläänemeresoome *pakka või *pakko on germaani laensõnu. See on rekonstrueeritud kujul *spakō, vrd norra spak ’hoob, (puust) kang’, asks spake ja üsks Spake ’tüüri käepide’; sama päritolu on sks spachen ’kuivuse tõttu lõhenema’. Nende baasil rekonstrueeris ­Junttila hilisläänemeresoome *pakaccõ, mis on võinud anda nii *pakoi ’pragu, lõhe’ kui ka *pakkoi ’pakk’, muutudes ise ma-tegevusnime lisandusel paakspuunimetuseks (­Junttila 2023: 245–247).

Esimesel pilgul ei kutsu Koivulehto ja Junttila seisukohad esile vastuväiteid. Eespool käsitletud pago saab tõenäoliselt võrrelda ka lekseemidega ee pakk : paku ’jämeda puutüve otsast saetud jupp’, vdj pakko ’puu- või raiepakk; plokk ehk palgi­pakk; pakktaru, mesipuu’, sm pakko ’jalal pehkinud puu’ ja is pakko ’puupakk’ (< *pakkoi), kusjuures semantilise plaani kõrval kajastub häälikurööpsus *pak- ~ *pakk-. Üldiselt on nimetatud autorid jõudnud siinkirjutaja uurimusega sama­laadsete tulemusteni: paakspuunimetused paatsain, paatsama jt seonduvad lõhenevuse põhjal sama omadust väljendava sõnatüvega, millest on saanud alguse ka pagu : pao ja pakk: paku; mõlemal juhul aimub alussõna onomatopoeetiline alge. Ent põhiline erinevus on see, et ühel juhul on lähteks laensõna, teisel puhul genuiinne lekseem. Krono­loogiliselt oleks ühel juhul tegu algläänemeresoome, teisel aga ulatuslikuma levikuga, nimelt algsoome-ugri keeleperioodist pärineva sõnaga, mille areng on viinud peale äsja mainitute ka mitme teise mõisteni. Lisaks on omasõnalises seletuses arvesse võetud värvitähendust. Junttila uurimus ärgitas siinkirjutajat oma tulemusi detailsemaks muutma ja indoeuroopa andmete põhjal nägema avaramat üldpilti.

Ei saa jätta märkimata, et paakspuunimetuste hulgas leidub selliseid, mille puhul on keerukas oletada kunagist mA-liidet (nt paats, vohopaats); see seab kahtluse alla deverbaalse tuletustee vähemalt osal juhtudel. Läänemeresoome paakspuunimetuse variante on üliohtrasti (vt ALFE). Eesti teisendite hulgas saab peale liiteta ­juhtude eristada sufiksit -k, -mA, -nA ja -s sisaldavaid lekseeme, mis osutavad nimetuse sekundaarsele kujunemisele murrakuti; neist mA-liitega sõnu leidub vaid vähestes Põhja-Eesti murrakutes (lähemalt teisal). Siinkohal tasub ehk nimetada Hel paats ’malk’ ja Krl paadskakal ’kuhjamalk’, mida Vaba (1997: 147) on, tõsi küll, küsi­märgiliselt oletanud läti laensõnadeks. Pigem kuuluvad nad *paka- derivaatide hulka.

Junttila artikkel ajendas siinkirjutajat endalt küsima, kas vaatamata algindo­euroopa vaste puudumisele Illitš-Svitõtši nostraatiliste kõrvutuste ahelas ei võinud see siiski esineda indoeuroopa sfääris kujul *spakō. Tänapäeva sks spack tähendab ’kuiv, kuivanud’ ja seda sõna kasutatakse peamiselt puidust rääkides. Tõenäoliselt naksumise ja põlemise heli jäljendav adjektiiv lähtub alamsaksa keelest, vrd kasks spaken ’kuivanud oksad’, vanaülemsaksa spahha ’hagu; peen halg’ (EWD: 859). Ka onomatopoeetilise alge oletamine lähendab mõlemat uurimust.

Indoeuroopa keeltes, eriti germaani rühmas, on tuntud nn mobiilne s-häälik (s mobile), mis liitub ühel juhul tüve alguskonsonandiga, teisel mitte. Kas poleks kõrvutamiseks võimalik leida s-ita sõnakujusid, mis pärineksid indoeuroopa alg­keelest või vähemalt germaani algkeelest? Otsingud ei kandnud siiski vilja. Germaani keeltes oleks algkeelest lähtunud mobiilse s-ita lekseemis pidanud toimuma muutus p > f (Makajev 1970: 236). Kõnealune algvorm lähtub formandi *-g- vahendusel alg­indoeuroopa juurest *sp^hē- ~ *sp^hə- (PED tähistuses sp(h)ē- ~ *sp(h)ə-) tähenduses ’pikk, lame puutükk’; viimasest pärineb formandi *-t- abil ka sks Spat ja holl spaath ’pagu’ (EWD: 860–861; Duden: 686–687; PED: 2878).¹⁰

Siinkohal võib tüpoloogiliselt lisada, et mõneti sarnastest konsonantidest koosneb indoeuroopa algkuju * bheg- (~ *bheng-) ’puruks lööma; katki murdma’ (PED: 340). Kaudselt kõrvutatav on ka konsonandikoostise pVk ja tähenduse poolest lähedane, oletatavasti häälejäljenduslik üldslaavi sõnapesa *pǫkati, nt vn пукать ’lõhkema; gaase väljutama’, tšehhi pukati ’lõhkema; puhkema (pungade kohta)’, poola pękać ’lõhenema, pragunema; lõhkema’ jt (Vasmer 3: 403–404). See on tuletatud hoopis algindoeuroopa juurest *pank- ~ *pang- ’paisuma, punduma’ (PED: 2276). Kirjeldatu osutab veenvalt erinevatele, kuid häälikuliselt sarnastele, samuti eriaegsetele arengutele.

Kokkuvõtteks

Kaugest esiajast pärinevad onomatopoeetilist päritolu tüved *pakka- ja *paka-, mille esialgne tähendus on väljendanud murdumist, lõhenemist vms ning nendega kaasnevaid helisid. Kunagi on sünkreetilise terviku tähendustega liitunud värvuse mõiste. Tüvest *pakka- sufiksite abil moodustatud tuletised on sm pakkunen ’kolmisruse’, li pakkuinen ’kollane’, vps pakuine ’kollane’ ja ung fakó (< *pak-) ’kollakashall; võik’. Neid sõnu ühendab mõiste kollane. Tüvi *paka- on andnud läänemeresoome paakspuunimetused: ee pagu ’kivim’ ja paat(jas) ’kahvatu- või hallikaskollane’.

Kagu-Soome kaljumaalingute jaoks kasutati muinasajal nn makropunaste toonide saamiseks peale ookri ka paakspuust valmistatud värvi. Kollane värvinimetus võib olla seotud kas puidu, põldpao või mõne muu muiste tarviliku värvilise kivimiga. Mõlemad, nii puu- kui ka kiviminimetus on tuletised, mille tekke eeldus on nende hea lõhestatus. Paraku pole pagu leviku kohta peale eesti keele mingeid andmeid. Väga tõenäoliselt on selle mõiste hääbumine johtunud materjali majandusliku, esteetilise ja/või religioosse tähtsuse minetamisest.

Üldises plaanis viitab uurimus häälikkoostise poolest sarnaste sõnade osaliselt paralleelsele semantilisele arengule. Soome-ugri keeltes on pakka ~ paka areng toimunud suunas ’murduma, lõhkema’ → ’lõhenenud puu/puit või kivi/kivim’ → ’lõhenev, habras värviline puu [= paakspuu]; kergesti lõhenev, rabe värviline kivi/kivim’ [= pagu] → ’kollane’. Siinkohal pole selge, mis etapil on sünkretism ilmnenud; samuti tuleks silmas pidada põimumist mõne teise tüve tähendusega ja semantilisi nihkeid seoses erinevate osiste liitumisega. Need tõigad raskendavad asjaomaste lekseemide uurimist, võimaldades erinevaid, kuid mitte vastuolulisi seletuskatseid. Eri indo­euroopa keeltes on *sp^hē- ~ *sp^hə- areng toimunud järgmiselt: ’pikk, lame puutükk’ → ’laast; hagu; peenike halg’ → ’kuivanud puit/puu’ → ’lõhenenud, pragunenud puit’ → ’lõhenev, rabe kivim [= pagu]’ ja ’lamedad, peenema osaga, enamasti varrega objektid [= aer, labidas, lusikas; kiil, abaluu jt]’. Tähendus ’pagu’ on teada vaid germaani keeltes, ent eluslooduse taksonoomia- ja värvimõisteteni pole areng kulgenud.

Keele- ja murrakunimetuste lühendid

asks = alamsaksa; eesti; Helme; Hls = Halliste; hollandi; inglise; isuri; JMd = Järva-Madise; Kanepi; kasks = keskalamsaksa; Khk = Kihelkonna; KJn = Kolga-Jaani; Kodavere; Koeru; kreeka; krj = karjala; Krl = Karula; ladina; livvi; lt = läti; lv = liivi; lüüdi; Muhu; Pilistvere; Plt = Põltsamaa; sks = saksa; sm = soome; Trm = Torma; Trv = Tarvastu; ungari; vdj = vadja; Viljandi; vn = vene; vps = vepsa; üsks = ülemsaksa.

Enn Ernits (snd 1945), PhD ja DVM, Eesti Maaülikooli emeriitdotsent (Friedrich Reinhold Kreutzwaldi 1a, 51014 Tartu), enn.ernits@emu.ee