Rahvuslik õudasjalugemik

Nii nagu varasemagi Marju Kõivupuu publitsistliku loomingu, on raamatu­poodide kliendid, lugejad ja kuulajad võtnud tänavu aasta algul ilmunud „Eesti mütoloogia algajale” vastu soojalt. Teos on jõudnud Rahva Raamatu korraldatava aasta raamatu konkursi teabekirjanduse valdkonna nominentide nimekirja, rääkimata positiivsetest arvustustest siin ja seal. Autor on veenvalt tõestanud, et folkloristi­ametiga arvamusliidril on avalikkuses väärikas roll täita ja inimeste janu folkloori kaudu oma juuri tunnetada on ikka ja alati suur.

Just selle viimase tõttu on raamatu tähendust raske hinnata – suhe pärandisse on iga lugeja jaoks individuaalne. Samal ajal ei tohi unustada, et see, mida peetakse pärandiks, on autoriteetide, teadlike valikute, rõhuasetuste ja vaatepunkti suunata. Kõivupuul on autoriteetne hääl, mis kujundab avalikkuse suhet rahvuslikku kultuuripärandisse. Teos asetub usundit käsitlevate raamatute maastikule, mis hariduseusku eestlaste enesepilti vormib. Kõvakaanelisi kaunilt kujundatud rahva­usundialaseid teoseid on välja antud ka mujal: Soome Kirjanduse Selts on hiljuti taasavaldanud klassikalised Martti Haavio „Suomalainen mytologia” („Soome mütoloogia”, esmatrükk 1967) ja Uno Harva „Suomalaisten muinasusko” („Soomlaste muinasusk”, esmatrükk 1948), samuti uudisteoseid tänapäevases mütopoeetilises kujunduses.

Seda, et tegu on identiteedikirjandusega, kinnitab nii autori pöördumine, mille järgi on raamat mõeldud „tere­tutvuseks meie rikkaliku ja elava pärandimaailmaga” (lk 9), kui ka põgus pilguheit raamatu­tutvustustesse, mis vahendavad justkui lugejate hääli.¹ Samuti saab autori pöördumise kaudu vaadelda raamatut kui rahvahariduslikku lugemikku, sest just valgustuslik rahva­haridus on väärtus, mis Kõivupuu raamatut kannab. Autor järgib seda aadet, tõmmates läbivalt piiri teadusliku ja mütoloogilise maailma vahele, olgu teemadeks surm, loodusnähtused või rahva­meditsiin. Lugejat haritakse muu hulgas virmaliste tekke, surma eri faaside ning eri liiki taimede ja putukate osas.

Sellest kajab vastu folkloristikat kujundanud ajalooline dilemma: kuidas lepitada neid rahvausu kujutelmi ratsionalistliku maailmavaatega? Siin tõmbab autor ajalise piiri: vanemale ehk ajatule rahvapärimusele ei rakendu küsimused selles esitatavate väidete tõeväärtusest, mida aga tuleb esitada tänapäevasemate nähtuste kohta, olgu nendeks 1980-ndatel rahvast „hullutanud” AU8 või mürgine kloordioksiid. Ka veesoonte puhul on autor pidanud vajalikuks täpsustada, et arusaam nendest ei kuulu teaduslikku maailmapilti. Seega esindab „Eesti mütoloogia algajale” just fiktsiooniks muutunud usundipilti, mis kõnetab lugejat seetõttu, et on oma, rahvuslik ning seda on oluline tunda.²

Oma ladusa stiiliga viib autor lugeja justkui ekskursioonile rahva­usundiliste märksõnade ja assotsiatsioonide maailma. Just viimast võibki pidada Kõivupuu raamatu kõige originaalsemaks osaks, sest ehkki teos on üles ehitatud märksõnade kaupa, on need temaatiliselt grupeeritud. Katuspea­tükkide ülesanne on siduda eri teemad tervikuks. Esimene peatükk „Maailm meie kohal ja all” sisaldab teemasid maailma loomisest, ilmalinnust, ilmapuust, milles leidub põikeid võrdlevasse mütoloogiasse, aga ka pilvedest ja ilmaennustamisest, virmalistest (ning selle kõrval ka maksamerelistest ja Loksberile sõitjatest), põrgust ning inglitest. Peatükk lõpeb Juhan Viidingu luuletusega „Elole”: „kiosk oli kuradi kujusid täis” (lk 73). Seda peatükki iseloomustab autori valikute assotsiatiivsus ning väga erinevaid rahvaluuleliike (loomis­laulud, pilvetükkidega ravitsemine, tuulispask ja kotermann) ühise teema all käsitledes jääb lugejale mulje maailma totaalsest mütologiseeritusest. Sealjuures on pikemalt käsitletud rahvaastronoomiat – ent puudub viide kalendripärimusele – ja ilmapuu kujundit võrdlevas usundiloos, aga pole tutvustatud rahvalaulutekste. Siiski on raamatu järgnevad peatükid ühtlasemad, pakkudes sidusamaid ja üksiktermineid kontekstualiseerivaid arutlusi ning elustavaid tekstinäiteid.

Üksikteemade vahel on ka üldisemaid religiooniteoreetilisi põikeid: räägitakse dualismist, väest, ohverdamisest ja selle liikidest, analoogiamaagiast, mustast ja valgest maagiast. Ühelt poolt on säärane üldmõistete teemadesse lõimimine meetodina mõistetav, sest toob üksikutele märksõnadele paralleele Euroopa kultuurist ja laiemast usundiloost, ometi jätab see juhusliku ja autori assotsiatsioonidel põhineva mulje. Näiteks on peatükis „Inimene ja kodu” räägitud (näitetekstides sageli demoniseerunud) koduhaldjast, puugist, kodukäijatest, ohverdamisest, pühapaikadest ja pühadusest. Peatükk lõpeb „Mütoloogiliste kehakatetega”, milleks on võrdselt nii õnnesärk ja kooljakindad (ehk ended lapse sünnil) kui ka küüntest kübar ja seitsmepenikoormasaapad. Osa märksõnadest on esile toodud hallil taustal koos illustreerivate fotodega, mis loovad raamatusse justkui rõhutatud tasandi. Need moodustavad kauni vahepala üldises märksõnavoos. Muust tekstist eristuvad terminite seletused, näiteks „Peremärgid”, „Eluvesi”, „Imerohi”, „Nõidus­sõnad”, mis põhiteksti kommenteerivad või laiendavad. Nende seos põhitekstiga on aga vaba – näiteks ilmub kodukäija selgitus mujal kui vastavat teemat käsitlenud põhipea­tükis. Kui muidu on hallidel lehtedel terminiseletus, siis raamatu lõpupoole on vastav lehekülg pühendatud Laatre ristimännile ehk kindlale maastikuobjektile.

Teos kombineerib erinevaid allikaid. Üldistustes vahendab see tihti Matthias Johann Eiseni kirjutisi, mida on arhiivi­tekstidega illustreeritud või ositi ka illustreerimata jäetud. Huvitava allikana kasutab Kõivupuu vanades ajalehtedes ­ilmunud kommentaare rahvauskumustele. Nii on toodud ära pikem tekst kurja silmaga seotud problemaatikast, milles mainitakse ilmselt avalikkuses levinud lugusid ühe ooperilaulja kurjast silmast, mis palju õnnetusi toonud. Samuti pikem artikkel, mis kajastab arutelu batsillide ja lendva suhtest ning pärineb 1900. aasta Isamaa kalendrist. Siiski on lugejale algajast edasi­jõudnuks saamise tee üsna konarlik raamatus kasutatud viitamissüsteemi tõttu. Peatükkide lõpus toodud viidete seas esineb ohtralt internetiaadresse, mis aga on muutlikud või vahel viitavad autori koduarvuti kõvakettale.

Raamatut iseloomustavad rohked osutused uuema aja kultuurile: nii on autor toonud välja sõna tont sagedase esinemise ühendites, nagu viidetetont või kommunismi­tont, samuti teoste peal­kirjades, nagu „Tondinahad” või „Tondiöömaja”. Selline osutamine on raamatus programmiline: viitab see ju mütoloogia kõikehõlmavale mitmekihilisusele, teisalt osutab see eesti kultuuri tihedusele. Folkloor nii selle sõnalistes kui ka muudes väljendustes on omakultuuri ammendamatu allikas. Uue mütoloogilise tegelasena on sisse toodud illuminaadid – vabamüürliku salaorganisatsiooni võimukas eliit. Märksõna ilmub rahvameditsiini ja taimravi teema vahel, mille põhjuseks on nende väidetav seos ravimitootmisega. Viimane peatükk kannabki nime „Uuema aja tegelased” ja märksõnadena ilmuvad järjest jõuluvana, põhjapõder Rudolf, jõulusokk, päkapikud ja lihavõttejänes.

Kui vaadelda raamatut folklooriprotsessi või pärandiloome osana, võib mõista autori soovi detaile pisut kirevamaks värvida. Siiski märksõnana esinev välgust materialiseerunud välkmadu (rästik, lk 51) või vihje halastussurmale kui siinmail aimamisi levinud praktikale (lk 120) vajaksid veenvamaid viiteid, kui on soov jääda teaduslikkuse piiresse. Samas on mõningane fabuleerimine, isegi müsti­fitseerimine asjakohane, kui kasutusse on võetud samasugune haruldane termin pealkirjas – õudasi. Ähmane viide sõna Hiiumaa päritolule ei selgita küll sõna allikat, ajastut, konteksti ega täpset tähendust, ent tundub, et see sõna rikastab kaas­aegset keelt ühe omakeelse vastega interneti kaudu levivaid õuduslugusid tähistavale inglise sõnale creepypasta. Arusaam mütoloogiast ja selle rollist ühiskonnas üha ­uueneb: folklooril pole omanikke, on omadused ja funktsioonid. Säärane ajastutest, kohtadest, žanritest ja inimese eluringist irrutatud ülevaade mütoloogiast ongi materjaliks fabuleerivale, uuenevale rahvapärimusele, mis huvilisi sageli innustab ja inspireerib. Ülevaade esivanemate vaimuvarast algajaile on nüüd kättesaadav ladusas kaunilt illustreeritud väljaandes, innustuseks ja inspiratsiooniks lugejale.