Liitarvsõnade varieerumine eesti vanas kirjakeeles

Osa liitarvsõnu on eesti keele esimestest mälestistest tänini püsinud suuresti ühe­sugusena. Nii on see olnud teistkümnetega (11–19), kümneliste (10, 20, 30, 40, 50, 60, 70, 80, 90), sajaliste (100, 200, 300, 400, 500, 600, 700, 800, 900) ja tuhandelistega (1000, 2000, 3000, 4000, 5000, 6000, 7000, 8000, 9000), nagu võib näha juba Heinrich Stahli kirikuraamatuis esinevatest liitarvsõnadest nellitöistkümmen, nellikümmen, nelli sadda ja nelli tohat. Märkimisväärselt varieerusid kirjakeele algusaegadel aga liitarvsõnad, millega märgiti ühelisi sisaldavaid arve 21–29, 31–39, 41–49, 51–59, 61–69, 71–79, 81–89 ja 91–99. Neid moodustati vanas kirjakeeles kolmel viisil:

1) kümneline-enne-ühelist-mall, kus kõigepealt on kümneline ja seejärel üheline (kakskümmend peale üks ~ kakskümmend ning üks ~ kakskümmend üks);

2) üheline-enne-kümnelist-mall, kus kõigepealt on üheline ja seejärel kümneline (üks peale kakskümmend);

3) üheline-järgmisest-kümnelisest-mall ehk ülaltloendamine, kus ühelisi loendatakse järgmisest kümnest (üks kolmatkümmend).

Arve 21–99 märkivate arvsõnade kasutusest eesti keele murretes, sugulas­keeltes ja vanades grammatikates-sõnastikes ning muudes kirjakeele allikates on hiljuti põhjalikult kirjutanud Jüri Viikberg (2021), enne teda on eesti arvsõnade ajalugu lähemalt jälginud Leo Tiik (1972), Huno Rätsep (2003) ja Enn Ernits (2017). Käesolevas artiklis täpsustatakse kolme loendusmalli kasutuslugu vanades, XX sajandi eelsetes tekstides, toetudes eelkõige allikatele, mis on kättesaadavad vana kirjakeele korpuses (VAKK), piiblitõlke ajaloolises konkordantsis ja digiteeritud eesti aja­lehtede andmebaasis (DEA). Taustaks peatutakse lühidalt eesti vana kirjakeele loendamisviiside esinemusel teistes keeltes.

 

1. Loendamisviiside taust

1.1. Ülaltloendamine

Arvus 24 paikneb üheline 4 kümneliste 20 ja 30 vahel. Juhul kui selle arvu sõnasta­miseks valitakse neist kahest madalam kümneline, on tegemist altloendamisega (kakskümmend neli ~ neli peale kakskümmend), kui aga kõrgem kümneline, on tegemist ülaltloendamisega (neli kolmatkümmend). Sama põhimõte rakendub teist­sugustele ühikutele ning väljaspool kümnendsüsteemi: altloendamise puhul ­lisatakse väiksemale ühikule madalam suurema järgu ühik, ülaltloendamise puhul kõrgem. Maailma keeltes on tavaline altloendamine (sks Unterstufenzählung, ingl undercounting) ning harv ülaltloendamine (sks Oberstufenzählung, ingl overcounting) (Comrie 2022).

Ülaltloendamist on täheldatud eri keelkondade keeltes, nt kümnendsüsteemiga turgi keelte hulka kuuluvas jakuudi keeles sätte uommuttan ikki ’seitsmekümnest kaks (62)’ (Pritsak 1955: 191), hiina-tiibeti keelkonna rengma keeles nki pamo tsaro ’kuus kahekümne poole (16)’ (Coupe 2012: 212) ja kahekümnendsüsteemiga maia keeltes catuyoxkal ’kaks kuuekümne poole (42)’ (Hurford 2001: 10760). Ülalt­loendamist leidub ka kõigis läänemeresoome keeltes (Laanest 1982: 187; Viikberg 2021: 428–433).

Ülaltloendamise näiteid on registreeritud kaugest minevikust, nt vanainglise keelest feorðe healfund ’pool neljandast sajast (350)’ (Ulff-Møller 1991: 328), vana­skandinaavia keelest a niunda are hins sjaunda tigar ens tiunda hundrads ’üheksandal aastal seitsmendast kümnest kümnendast sajast ehk 969. aastal’ (Menninger 1970: 76), vanatürgi keelest toquz yeɡirmi ’üheksa kakskümmend (19)’ (He 2023: 466) ja sanskriti keelest tryūnaṣaṣṭiḥ ’kolm puudu kuuekümnest (57)’ (Bauer 2023: 43). Ülaltlugemine peegeldub ka taani arvsõnas halvtreds < halv-tred-sinds-tyve ’pool kolm korda kahekümnest (50)’ (Comrie 2022: 22) ning eesti arvsõnades kaheksa ’kaks puudub (kümnest)’ ja üheksa ’üks puudub (kümnest)’, millel on sugulasvasteid peale läänemeresoome keelte kaugemateski sugulaskeeltes (Metsmägi jt 2012: 115, 635).

Ülaltloendamine avaldub ka murdarvsõnades, kus loendatakse pool järgmisest täisarvust või sajalisest. See mall oli produktiivne vanainglise keeles, nt seofon and twentigoþe healf ’kahekümne seitsmes pool (26,5)’, vanaskandinaavia keeles, nt half þridia mörc ’pool kolmandat marka (2,5 marka)’, ja saksa keeles alates XII sajandist, nt kasutas Martin Luther oma piiblitõlkes sõnastust mit den zehend(e)halb stemmen ’poolele kümnendale (9,5) suguharule’ (Boeters 2006). Sama loogika järgi kujunes Rooma mündi nimetus sesterts, mille algne väärtus oli 2,5 assi (s.o 2,5 Vana-Rooma pronksmünti), ladinakeelsest liitarvsõnast semis-tertius ’pool kolmandast’ > sestertius (Bauer 2023: 33). Selline murdarvude lugemisviis on osas keeltes rudimentselt tänini säilinud, vrd nt sks anderthalb, vn poltora < pol-vtora ’pool teisest (1,5)’ (Menninger 1970: 78); rts halvtredje, lt pustreša ’pool kolmandast (2,5)’ (Tiik 1972: 33). Ka eesti keeles on taolisi sõnu registreerinud XVII–XIX sajandi grammatikate autorid ja XX sajandi murdekogujad, nt Hornungi 1693. aasta grammatikas pool neljatkümmend (35), Wiedemanni 1875. aasta grammatikas pōl´ kūet tuhat (5500) ja Setu murdes puul´ nelät nädälit ’kolm ja pool nädalat’ (Viikberg 2021: 424, 426).

Ülaltloendamise ilmingud üksteisest kaugetes keeltes on viinud mõttele, et tegu võib olla väga vana malliga, ehk isegi lausa inimkonna vanima loendamisviisiga, mille on nüüdseks enamjaolt asendanud altloendamissüsteem (He 2023: 463). Seda on pidanud võimalikuks ka Rätsep:

Nende arvsõnade konstruktsioonis ei pruugi sugugi oletada indoeuroopa keelte mõju, sest niisugune moodustamisviis on levinud mitmel pool maailmas: samo­jeedidel, jukagiiridel, draviididel, austroneeslastel, semiitidel, hotentottidel, bantudel, tiibetlastel, birmalastel, ainudel, eskimotel, indiaanlastel. Kahtlemata on siin olemas seos mõlema käe sõrmede abil loendamise pildiga. (Rätsep 2003: 17)

Teisalt on pakutud, et ülaltloendamist võib olla siiski laenatud ühest keelest teise, näiteks et see võib olla ladina keeles etruski (Bauer 2023: 47) või läänemeresoome keeltes germaani päritolu (Menninger 1970: 80).

1.2. Altloendamine väiksemast suuremani ja vastupidi

Sajandeid Euroopas haldus-, kiriku- ja teaduskeeleks olnud ladina keeles esinesid kõik kolm eesti vana kirjakeele loendamisviisi. Seejuures oli üheline-enne-­kümnelist-mall eriti omane klassikalisele ladina keelele ning taandus tasapisi hilisemast kasutusest. Keskaegses mõjukas ladinakeelses piiblitõlkes Vulgatas kasutati ainult kümneline-enne-ühelist-malli erinevalt kreekakeelsest Uue Testamendi originaaltekstist, kus esines ka üheline-enne-kümnelist-mall. Ülaltloendamist rakendati kaheksaid ja üheksaid väljendavates liitarvsõnades, nt duodeviginti ’kaks kahekümnest (18)’, duodetriginta ’kaks kolmekümnest (28)’, undeseptuaginta ’üks seitsmekümnest (69)’, mille kõrval olid siiski kasutusel ka mõlemad altloendamismallid (nt octo et decem ’kaheksa ja kümme’ ja decem octo ’kümme kaheksa (18)’). (Bauer 2023)

Ladina keele ja eestlaste naabrite keelte eelkäijas, indoeuroopa algkeeles varieerus ilmselt kümneline-enne-ühelist-mall harvema üheline-enne-kümnelist-malliga. Mõlemad mallid olid kasutusel vanaülemsaksa keeles (u 700–1050) (Berg, Neubauer 2014) ja vanaskandinaavia keeles (u 800–1200), vanavene keeles aga vaid kümneline-enne-ühelist-mall (Bauer 2023: 10). Hiljem varieeruvus taandus ja germaani keeltes jäi kasutusele emb-kumb mall (Berg, Neubauer 2014: 21–22).

Siinset arvsõnakasutust mõjutas ilmselt üleminek Rooma numbritelt araabia numbritele (Viikberg 2021: 419). Rooma numbrid sobivad hästi suulise ühiskonna jaoks, sest selle liitarvudes on numbrirühmad läbipaistvalt esitatud, säilitades tugeva sideme sõrmedel loendamisega, nt VIII – viis ja kolm ühte (8), LXX – viiskümmend ja kaks kümmet (70). See avaldub ka ülaltloendamisel, nt IV – üks enne viit (4), IX – üks enne kümmet (9), VL – viis enne viitkümmet (45), CM – sada enne tuhandet (900). Sõrmedega loendamine on oluline rääkimise ja kirjutamise vaheaste, sest teeb sarnaselt kirjutamisega numbrid nähtavaks, kuid on sarnaselt rääkimisega hetkeline (Menninger 1970: 196). Isegi sõrmedeta lapsed loendavad kujuteldavatel näppudel (Domahs jt 2010).

Araabia numbrid on jällegi Rooma numbritest palju ökonoomsemad kirjalikus tekstis, sest selles süsteemis on arvud alati reastatud suuremast väiksemani, võtavad vähem ruumi, on moodustatud alati sama põhimõtte järgi ja võimaldavad seega teha keerukamaid arvutusi. Araabia numbrite laiem kasutuselevõtt Euroopas alates XVI sajandist ongi seotud trükikunsti levikuga. Üleminek harjumuspärastelt käega­katsutavamatelt Rooma numbritelt abstraktsematele araabia numbritele kulges pikkamisi. Numbrite kirjutamine oli niivõrd oluline teema, et isegi katekismustes avaldati olulisimate kiriklike tekstide (kümme käsku, meieisapalve jm) kõrval Rooma ja araabia numbrite kõrvutusi (vt joonist 1). (Menninger 1970: 196, 287–288, 294)

Joonis 1. Lehekülg 1525. aastal Wittenbergis trükitud katekismusest (Eyn Bökeschen… 1525: 38).

 

2. Loendamisviisid eesti vanas kirjakeeles

Esimene eestikeelne ühelisi sisaldav liitarvsõna vahemikust 21–99 on säilinud tunnistuses Sigismundus Awerbachile (1589). Dokumendi, mis kinnitab mehe oskust teha silmaoperatsioone, lõpetab üheline-enne-kümnelist-malliga vormistatud aasta­arv 1589 (näide 1). Vahetult enne aastaarvu on tekstis raskesti välja loetav koht, mille võimalikuks kujuks on Tartu Ülikooli vana kirjakeele töörühma uurijad pakkunud kahtlemisi v̈xelle kolmandelle (Ehasalu jt 1997: 95). Selline kuju sobiks esindama kuupäeva 29 ülaltloendamisega sõnastust (vrd üheksa kolmat).

(1) Sie perrest olleme meÿe Burger meister ninck Rads Isandette sell synaselle Isandelle meye Siegel tiedmette kæn andnut Sündnut dörpt se 29 kwe aprilis Anno Christi 1589, (v̈xelle kolmandelle) v̈x tuhat viests sadda v̈tse v̈ttese pele katze kum̃ent.

Järgmine liitarvsõna on säilinud Georg Mülleri 30. jaanuaril 1601 peetud jutluses, kus temagi kasutas saksapärases üheline-enne-kümnelist-järjestuses arvu 99 (näide 2).

(2) Ninda piddab kaas röymo ollema Taiwa siddes Iumala Englide eddest ülle üche Pattuße Inimeße, kæ oma Ello parrandab, enamb kudt ülle v̈dicksa pæle v̈dicksakümme eikedust, ke oma Ello eb mitte parranda.

Joachim Rossihnius kasutas 1632. aastal ilmunud lõunaeestikeelses perikoobiraamatus sama kirjakoha tõlkes sama malli (üttessa ninck üttessakümment), ülejäänud piiblikatkendites aga kümneline-enne-ühelist-järjestust: kaddessakümment pähle nelli (84), katzkümment pähle kolm tohat (23 000). Kümneline-enne-ühelist-malli kasutas ka Heinrich Stahl 1638. aasta põhjaeestikeelses perikoobiraamatus, tegemata ühtki erandit, nt üdixakümme(n) ninck üdixa (99), kaxkümme ninck nelli (24) ja seitze tohat / üdixa sadda / üdixakümmen ninck kax (7992). Stahli selline keelekasutus on vastuolus tema grammatikaga, kus ta tõi üksnes ülaltloendamise näiteid: üxkolmat, kaxkolmat, kolmekolmat, nellikolmat, wihskolmat, kuhskolmat, seitzekolmat, kadixakolmat ja üdixakolmat (21–29).

Esimene siinne keelearendaja, kes kasutas ülaltloendamist tegelikus tekstis, oli Johannes Gutslaff. Oma grammatikas (1648) ütles ta lõunaeesti keeles kasutatavat ülaltloendamist ja kümneline-enne-ühelist-malli ning käsikirja jäänud piiblitõlkes (?1647–?1657) rakendas neile lisaks üheline-enne-kümnelist-malli. Näiteks arv 29 esineski kõigil neil kujudel: üttessa kolmantkümment, katte kümment pähle üttessa ja üttessa pähl katzkümment. Ülaltloendamist tarvitas Gutslaff seejuures laiemalt kui keegi teine eesti kirjakeele ajaloos, nimelt mitte ainult loendades ühelisi järgmisest kümnelisest, vaid mõnikord ka kümnelisi järgmisest sajalisest ja sajalisi järgmisest tuhandelisest. Kümnelisi järgmisest sajalisest luges ta näiteks arvsõnas kolm­kümment seitziment sadda pähle katz tohat (2630), loendades kolmkümmend seitsmendast sajast, ja arvsõnas kattessa kümment kuhwend sadda pähle kattessa tohat (8580), loendades kaheksakümmend kuuendast sajast. Mõlemat nimetatud järku ülalt­loendamine on kasutusel arvsõnas wihs kümment kuhwend sadda neljand tohat pähle kuhs sadda tohat (603 550), kus Gutslaff loendas kõigepealt viiskümmend kuuendast sajast ja seejärel selle arvu omakorda neljandast tuhandest.

Ülaltloendamise erakordselt suur ulatus avaldus Gutslaffil selleski, et ta kasutas ainsana seda malli ka üheksakümnendates. Oma grammatikas kirjutas ta arvude 91–99 kohta, et neid tuleb loendada ütz kümmenit (91), katz kümmenit (92) jne. Tõlkes rakendas ta seda reeglit siiski vaid kahel korral ja pisut modifitseeritud kujul, rääkides kümmeni asemel kümnest kümmenist: Matteuse evangeeliumi arvsõnas 99 (näide 3) ja esimese Moosese raamatu arvsõnas 595 (näide 4). Ülejäänud üheksa­kümnendaid vormistas Gutslaff piiblitõlkes altloendamisega, nt üttessa pähle üttessa­kümment (99).¹

(3) Kui üttel Innemissel olles sadda lambast, n. ütz noihst olles errahessunut, Eis t. jetta[b] neiht üttessa Kümmenit Kumment neihnde mäjede pähl n. lettab n. otzeb toht Kumb errahessunut om?

(4) Ninck Lamech elli perrast, kui temma sedda Noach olli sünnitanut, wihssadda, pähle wihs kümme kümment ahjastaick, ninck sünnitis pojat ninck tüttarat.

Gutslaffi kaasaegse Heinrich Gösekeni põhjaeesti keeleõpetuse (1660) sõnastikuosas leidub nii ülaltloendamise (nt wihs neliat (35)) kui ka üheline-enne-kümnelist-malli (nt wihs pehle kolmekümme (35)) näiteid, kuid oma Uue Testamendi tõlkes (?1656/1657–?1680) kasutas ta neist ainult viimast (kax pehle nelli kümmen (42)) ja lisaks kümneline-enne-ühelist-malli, mille kohta ta sõnastikus näiteid ei toonud (kolmekümme n kadixa (38)). Göseken toimis täpselt saksa keele moodi, kasutades suuremaid arve märkivates liitsõnades suurem-enne-väiksemat- ja ühelistes üheline-enne-kümnelist-malli, nt kuhssadda n kuhs pehle kuhskümmen (666), sadda n nelli pehle nellikümmen tohat (144 000), erinevalt Stahli järjekindlast järjestusest suurem-enne-väiksemat. Hoolimata sellest, et Göseken kirjutas kõigepealt ümber Gutslaffi lõunaeesti tõlke ja seejärel koostas sinna kõrvale põhjaeesti tõlke (Tafenau 2013: 473), ei mõjutanud Gutslaffi arvsõnakasutus Gösekeni.

Gösekeni kaasaegne Christoph Blume kasutas 1660. aastail ilmunud põhjaeestikeelsetes kirikuraamatutes üksnes üheline-enne-kümnelist-malli, nt kolm pehle kaxkümmen tohhat (23 000), kuhes pehle kahe kümnes (26.), saddane nink kolmas pehle nelli kümnes (143.).

1686. aastal ilmunud lõunaeestikeelses Wastses Testamendis jäeti üheline-enne-kümnelist-mall hoopis välja ning kasutati ainult kümneline-enne-ühelist-malli ja ülaltloendamist. Samade mallidega piirdusid tõlkijad Adrian ja Andreas Virginius oma käsikirja jäänud põhjaeestikeelses Vana Testamendi tõlkes (1687–1690). Põhja­eestikeelse Uue Testamendi tõlkijad jäid aga 1686.–1687. aasta piiblikonverentsidel Gösekeni käsikirja ümberkirjutust revideerides endiselt mallide üheline-enne-kümnelist ja kümneline-enne-ühelist juurde, nagu oli teinud Göseken, ehkki nende töölaual oli ka Wastne Testament ning konverentsil osales üks selle tõlkijaid Adrian Virginius (Pahtma, Tafenau 2003: 85–86; Tafenau, Põldvee 2023: 31, 33). Põhjaeesti kirjakeelde tõi murrangu alles Adriani sõbra Johann Hornungi tegevus. Kui konverentsil ühistööna valminud põhjaeestikeelse Uue Testamendi käsikiri anti talle puhtalt ümber kirjutada, ei piirdunud Hornung sellega, vaid muutis tõlget tugevalt, nii et ühe arvutuse kohaselt kattus Pilistveres valminud redaktsioon lõpuks Hornungi tõlke­versiooniga² vaid 56% ulatuses (Viht, Lohk 2022). Üks rohketest Hornungi tehtud muudatustest oli otsus hakata liitarvsõnades eelistatult kasutama ülalt­loendamist, mis seni oli esinenud vaid lõunaeestikeelsetes piibli­tõlgetes. Oma grammatikas tõi ta ülaltloendamise ja üheline-enne-kümnelist-malli näiteid: ükskolmat­kümmend ~ üks päle kakskümmend (21) (Hornung 1693: 68) ning Uue Testamendi tõlkes kasutas lisaks neile kümneline-enne-ühelist-malli, nt ülalt­loendamisega kaks wiet­kümmend (42), üheline-enne-kümnelist-malli wiis päle seitse kümmend (75) ja ­kümneline-enne-ühelist-malli sadda ning wiiskümmend päle kolm (153).

Üheline-enne-kümnelist-liitarvsõnad toimetati põhjaeestikeelse Uue Testamendi trükkimineku ajaks (1715) välja: Hornungi tõlge wiis päle seitse kümmend > UT 1715 wiis kahheksakümme (75); kaks sadda ja kuus päle seitsekümmend > kaks sadda ja kuus Hinge kahheksatkümmend (276); kuus Sadda ning kuus päle kuus kümmend > kuus sadda ja kuus seitsmet kümmend (666). Üksikud üheline-enne-kümnelist-malli juhud võib vana kirjakeele korpuse ja piiblitõlke ajaloolise konkordantsi materjalis leida veel 1739. aasta esmapiiblis ning korra ka meditsiiniajakirjas „Lühhike öppetus” (1766–1767). Üldjoontes jäid aga XVII sajandi lõpust saadik nii põhja- kui ka lõunaeesti kirjakeeles kasutusele vaid ülaltloendamine ja kümneline-enne-ühelist-mall.

Vaimulikes tekstides toimunud nihe, mille käigus loobuti üheline-enne-kümnelist-mallist ja võeti kasutusele ülaltloendamine, kajastub ka plakatitel, millega Eestis levitati Rootsi kuninga korraldusi. Liitarvsõnu vahemikust 21–99 leidus nendel küll üksnes kaks, kuid need peegeldasid kirikukeele suundumusi. Neist esimesel, 1696. aastal trükitud plakatil, kasutati üheline-enne-kümnelist-malli (kadixa pähle kahhe kümme September Kuh Päwal (28.)), teisel, 1709. aastal trükitud plakatil ülalt­loendamist (kuest wie kümmenda Laulust (46.)). Ka ortograafias püsis plakatitel XVII sajandi lõpuni Stahli-pärane, XVIII sajandi algul aga saavutas ülekaalu juba Forseliuse-Hornungi kirjaviis (Tamme 2011: 28).

Ülaltloendamismall oli eelistatuim ka esimeses tervikpiiblis (1739). Piiblitõlke peatoimetaja Anton Thor Helle tõigi oma põhjaeesti grammatikas (1732) vaid ülaltloendamise näiteid. Just ülaltloendamisega oli vormistatud ainuke liitarvsõna, mis esines grammatika lõpus olevates dialoogides, mis eessõna andmeil koosnesid üksnes rahvasuust kogutud keeleainesest: kui tahhate särja-sappiga, siis maksab kuus kuet (56).

Samal perioodil koostatud käsikirjalises lõunaeesti grammatikas tõi Johann Christoph Clare põhiarvsõnadest nii kümneline-enne-ühelist-malli kui ka ülalt­loendamise näited katskümmend nink üts ja üts kolmat (21), järgarvsõnadest aga ainult kümneline-enne-ühelist-malli näite katskümnes päle eesmänne (21.) (EKM EKLA, f 192, m 33:1(M.A), lk 30, 32).

Järgmise trükigrammatika (1780, II tr 1806) autor August Wilhelm Hupel tõi samuti ülaltloendamisele lisaks kümneline-enne-ühelist-malli näited. Ülaltloendamist pidas ta rahvaomaseks, kümneline-enne-ühelist-malli aga ilmselt saksa keelest laenatuks (Hupel 1780: 27, 1806: 53). Hupeli grammatika kaht trükki võrreldes tundub, nagu oleks nende ilmumise vahel võinud toimuda liitarvsõnakasutuses nihe. Nimelt ütleb Hupel esimeses trükis, et kahest loendamisviisist on ülaltloendamine tavalisem (Hupel 1780: 27), teises trükis aga tavalisem olemisest enam juttu pole, vaid Hupel ütleb, et ülaltloendamine järgib enam keele vaimu (Hupel 1806: 53).

Veel jääb Hupeli grammatika põhjal mulje, et põhja- ja lõunaeesti peamurdes võidi kasutada liitarvsõnu erinevalt, nimelt näib põhjaeesti keeles ülaltloendamine levinum. Järgarvsõnadest toob ta tallinna keeles üksnes ülaltloendamise näited, nt essimenne kolmatkümmend, essimenne kolmaskümnes (21.), ja tartu keeles üksnes kümneline-enne-ühelist-malli näited, nt katskümnes eesmänne (21.) (Hupel 1780: 29, 31, 1806: 55, 58).

Põhiarvsõnadest annab Hupel mõlemas murdes mõlema loendamisviisi näited, kuid paigutab esimeses trükis tallinna keeles ettepoole ülaltloendamise ja tartu keeles kümneline-enne-ühelist-malli, vrd tallinna keeles ükskolmat, ükskolmat­kümmend, kakskümmend üks, kakskümmend ja üks (21) ja tartu keeles katskümmend ja üts, üts kolmat, üts kolmatkümmend (Hupel 1780: 28, 30). Teises trükis on küll ka tartu keele põhiarvsõna näidetes ülaltloendamine eespool: üts kolmat, üts kolmatkümmend, kats­kümmend ja üts (21) (Hupel 1806: 57).

Hupeli-aegsetes raamatutes asus domineerima kümneline-enne-ühelist-mall. Ka enda tõlgitud ajakirja „Lühhike öppetus” peatükkide loendamisel kasutas Hupel üldiselt kümneline-enne-ühelist-malli, nt kolmaskümnes teine tük (32.), ning vaid ühel korral ülaltloendamist: essimenne kolmaskümnes tük (21.).

Ülaltloendamist esines pärast esmapiiblit veel Johann Christian Quandti vaimulikus raamatus „Kolm kaunist Waggause Eenkojut” (1776), Friedrich Gustav Arveliuse ilmalikes rahvaraamatutes (1782, 1790) ning Otto Wilhelm Masingu populaarteaduslikus väljaandes „Pühhapäwa Wahhe-luggemissed” (1818) ja ajalehes Marahwa Näddala-Leht (1821–1822). Arvelius ja Masing kasutasid ka kümneline-enne-­ühelist-malli, vrd Masingul ülaltloendamisega igga lojusse peäl olli kolm neljat-kümmend tuggewad meest (33) ja kümneline-enne-ühelist-malliga Jmmestelleb kül innimenne kui sedda kuleb, ja tahhab ka kui uskumatagi näidata, et ühhe ainsa lojusse selga kolmkümmend kolm sõddijaid mahtunud (33).

Pärast Masingut vana kirjakeele korpuse ja digiteeritud ajalehtede andmebaasi materjalis arvude 21–99 ülaltloendamist enam ette ei tulnud ning nii ilu- kui ka ajakirjandustekstides³ kasutati vaid kümneline-enne-ühelist-malli. Sellele, et XIX sajandi alguseks oli kümneline-enne-ühelist-mall muutunud ülaltloendamisest tavalisemaks, tundub viitavat ka esimene eestikeelne aritmeetikaõpik „Arropiddamisse ehk Arwamisse-Kunst”, kus Peter Heinrich von Frey andis kõigepealt kümneline-enne-ühelist-malliga vormistatud liitarvsõnad ja nende järel sulgudes ülaltloendamisega sünonüümid (Viikberg 2021: 423): kolmkümmend ja üks (üks neljat), nellikümmend ja üks (üks wiet), kahheksakümmend üks (üks ühheksatkümmend), kakskümmend kuus (kuuskolmatkümmend) (Frey 1806: 8–10). Samuti näivad ülaltlugemise taandumist kinnitavat teised XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi algul ilmunud õpikud, kus arvsõnades öeldi olnuvat ainult kümneline-enne-ühelist-mall, seda nii põhja- (Masing 1795: 35–36) kui ka lõunaeesti keeles (Marpurg 1805: 79; Gehewe 1841: 52–54).

Sajandi keskel kirjutas Eduard Ahrens oma grammatika teises trükis, et ülalt­loendamine on vananenud väljendusviis, mida eestlased kasutavad kümneline-enne-ühelist-malli kõrval kiireks loendamiseks (Ahrens 1853: 28). Ferdinand Johann Wiedemanni (1875: 417) sõnutsi oli kümneline-enne-ühelist-mall reegli­pärane liitarvsõnade saamise viis, mille kõrval saab kasutada ka ülaltloendamist kiireks loendamiseks. Vananenuks ta ülaltloendamist ei nimetanud, küll aga hindas kümneline-enne-ühelist-malli arusaadavamaks (Wiedemann 1875: 418). Esimese eestikeelse grammatika autor Karl August Hermann esitas samuti liitarvsõnadest kümneline-enne-ühelist-malli näiteid, kuid märkuses mainis ka ülaltloendamist, mida tema sõnul kasutati nii varem kui ka tema kaasajal: „Enne, ja ka sagedasti nüüdgi veel” (Hermann 1884: 32). Aasta hiljem ilmunud kooligrammatikas Hans Einer ülaltloendamisest enam juttu ei teinud ning alates temast esitati grammatikates vaid kümneline-enne-ühelist-mall (Einer 1885: 30; Jõgever 1907: 43; Põld 1915: 74; Muuk 1927: 79–80; Aavik 1936: 342 jt). Elmar Muuk nimetas 1927. aasta grammatika ­märkuses ülaltloendamist vanaks, vaid rahvalauludes ette tulevaks moodustusmalliks: „Rahvalauludes on esinemas ka muistset liitarvude tarvitusviisi nagu kaksi neljata (= 32, kaks neljandast kümnest; vrd. kaksteist = 12), viisi kolmata (= 25), üheksa kolmata (= 29) jne.” (Muuk 1927: 80).

Siiski on registreeritud ülaltloendamist veel XX sajandil kogutud murdekeeles, eelkõige Põhja-Eestist, kus seda kasutati lõngade, kalade ja eluaastate loendamisel (Rätsep 2003: 19; Viikberg 2021: 425–426). Kirjasõnas langeb ülaltloendamismalli taandumine aega XVIII sajandi teisel poolel ja XIX sajandi alguskümnendeil, mil eestlaste seas levis üha laiemalt lugemis- ja kirjutamisoskus ning eesti keeles ilmus aina mitmekesisemat kirjavara: vaimuliku kirjanduse kõrval juturaamatuid, ­käsiraamatuid, ajakirjandust, õpikuid (Laanekask 2004: 31–32). Tagantjärele on keeruline öelda, miks hakkas ülaltloendamine peagi pärast esmapiibli valmimist raamatu­keeles tagaplaanile jääma.

Joonis 2. Arvepidamine kriipsude abil.

Üks võimalikke põhjuseid võis olla ühiskonna kirjalikustumine. Ülaltloenda­mine oli mugav suulises keeles, kuna muutis suured arvud kergesti tajutavaks, alustades nende ütlemist kõige lihtsamast osast, ühelistest (Menninger 1970: 77). Ülaltloendamisega haakub hästi ka viis, kuidas kirjaoskamatud talupojad esialgu arvatavasti arvet pidasid: puutükile tõmmatud kriipsude abil (joonis 2), väljendades nt kaheksa kolmat (28) aita toodud viljakotitäit (Tiik 1972: 34). Kui kirjaoskajal oli vaja üles märkida juba suuremaid arve, oli selleks küllap mugavam kasutada araabia numbreid ja kümneline-enne-ühelist-malli, mis muutsid arvud ja arvsõnad kirjalikus tekstis läbipaistvaks ja kergesti hallatavaks.

Päris võimatu pole, et ülaltloendamine toodi XVII sajandi lõpus piiblikeelde võrreldes rahvakeelega ebaproportsionaalselt suures mahus, kuna seda tajuti kõige eestipärasema moodustusmallina. Arvestades seda, et tollal asendati hulk saksa­likuks peetud väljendusviise eestilikuks peetavatega (nt loobuti saama-tulevikust ning võõrtähtedest), sobitub saksapärase üheline-enne-kümnelist-malli hülgamine eestipärase ülaltloendamise kasuks selle suundumusega.

 

3. Kokkuvõte

Liitarvsõnalisi vasteid arvudele 21–99 on eesti kirjakeeles aegade jooksul väljendatud kolmel viisil: kümneline-enne-ühelist-malli (kakskümmend üks, kakskümmend peale üks või kakskümmend ja üks), üheline-enne-kümnelist-malli (üks ja kaks­kümmend või üks peale kakskümmend) ning ülaltloendamisega (üks kolmatkümmend). Kõiki neid loendamisviise on kasutatud ka eesti keelt mõjutanud indoeuroopa keeltes.

Esimesed säilinud eestikeelsed liitarvsõnad XVI sajandi lõpust ja XVII sajandi algusest järgisid üheline-enne-kümnelist-malli. Seda loendamisviisi kasutati terve XVII sajandi jooksul ja üksikjuhtudena XVIII sajandil. Paaris allikas avalduski ainult see mall: tunnistuses Sigismundus Awerbachile ja Georg Mülleri jutlustes, kuigi kummaski leidus vaid üks näide, ja Christoph Blume kirikuraamatutes. Üldiselt esines üheline-enne-kümnelist-mall aga XVII sajandi piiblitõlgetes ühena mitmest loendamisviisist: Joachim Rossihniuse, Johannes Gutslaffi, Heinrich Gösekeni, Pilistvere piiblikonverentsi ja Johann Hornungi tõlkes. XVII sajandil levinud tavast hälbisid kaks autorit: Heinrich Stahl ja Adrian Virginius (ning tema isa Andreas), kelle tekstidest ei leia ühtki selle malli esinemisjuhtu. Põhjaeesti kirikuraamatute välja­andja Johann Hornung ei loobunud üheline-enne-kümnelist-mallist, küll aga toimetasid selle tema Uue Testamendi redaktsioonist välja edasised redigeerijad, nii et lõpuks 1715. aastal trükki jõudnud teos seda enam ei sisaldanud. Vilksamisi esines üheline-enne-kümnelist-järjestust veel esmapiiblis (1739) ja korra August Wilhelm Hupeli tõlgitud ajakirjas „Lühhike öppetus” (1766–1767).

Ülaltloendamist leidus osal XVII sajandi autoritel (Gutslaff, Virginius, Hornung), samal ajal kui enamik põhjaeesti tõlkijaid ega Rossihnius seda malli ei kasutanud, isegi mitte juhul, kui tõid oma keeleõpetuses selle kohta näiteid (Stahl, Göseken). Iseäranis hoogsalt rakendas ülaltloendamist Gutslaff, kel see ulatus kohati üheksakümnendatesse ja suuremate arvude kõigisse järkudesse. Samas kasutas tema nagu enamik teisigi autoreid ülaltlugemist vaheldumisi teiste loendamisviisidega. Kõige kõrgema ülaltloendamise osakaaluga tekstid olid põhjaeesti piibliversioonid alates Hornungi tõlkest kuni esmapiiblini. XVIII sajandi teise poole ilmalikes teostes hakkas aga ülekaal kalduma kümneline-enne-ühelist-malli poole ning ülaltloendamine jäi kõrvaliseks, esinedes viimasena Otto Wilhelm Masingu nädalalehes (1821–1822). Suulises kasutuses ülaltloendati aga veel XX sajandi murdekeeleski lõnga, kala, ­eluaastaid jm. Ka XIX sajandi grammatikud mainivad, et mall on kasutusel kiirel loendamisel.

Kümneline-enne-ühelist-malli kasutati peaaegu kõigis kirjutistes alates 1630. aastatest kuni XIX sajandi lõpuni. XIX sajandi keskpaigaks oli sellest saanud ainuke eesti kirjakeeles kasutatud loendamisviis. Kümneline-enne-ühelist-malli üldistumine langes eestikeelse tekstimaailma plahvatusliku avardumise ning kirjaoskuse kasvu aega. Seetõttu võib oletada, et ühiskonna kirjalikustumine mõjutas liitarv­sõnade moodustust. Ülaltloendamisel ning üheline-enne-kümnelist-mallil oli tugev side suulise keele loogika ning näppudel loendamisega, seevastu kirjalikes tekstides võis läbipaistvam tunduda kümneline-enne-ühelist-järjestus. Nihet arvsõnakirjutuses toetas ka nihe arvukirjutuses: üleminek käegakatsutavamatelt Rooma numbritelt abstraktsematele araabia numbritele.

 

Artikli valmimist on toetanud Haridus- ja Teadusministeeriumi Eesti Keele Instituudi baasfinantseerimise projekt EKI-BAAS-2023/1 „Eesti keele ajaloolised allkeeled (2023–2024)”.

Annika Viht (snd 1981), PhD, Eesti Keele Instituudi vanemteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), annika.viht@eki.ee