Mõrtsukatöö Liiva järvel

Karl Ristikivi novellikogumiku „Sigtuna väravad”, mida autor iseloomustas kui jumalagajättu keskajaga (Ristikivi 2002: 342),¹ lõpetab gootilik õudusjutt „Luigelaul” Saksa ordu Grobiņa foogtist Goswin von Aschenbergist, murtud raugast, kes istub oma lossis ja püüab tulutult aru saada lindude keelest (Ristikivi 1968: 257–269). Erilist tuska teevad talle rändlinnud, kes liiguvad igal sügisel põhjast lõunasse ja igal kevadel lõunast põhja ning keda ta ei suuda takistada, kuigi noorena veel püüdis. Kirjeldatud paranoia sai alguse ühel kevadel, kui linnuse lähistel Liiva järvel² nähti kuutteist luike, kes aastaaja kohta ootusvastaselt võtsid suuna lõunasse. Foogt oli samal talvel lasknud tappa ja järve jää alla toppida Riia peapiiskopi saadikud ja nende kaaskondlased, kes olid teel Liivimaalt lõunasse – Rooma, Saksa ordu peale kaebama. Kuueteistkümne tapetud mehe vaimud jäidki luikede kujul foogti kummitama.

See Ristikivi sisendus- ja üldistusjõuline novell suurtest ideedest, vägivalla­võimust ja inimlike püüdluste luhtumisest tõukub ajaloolisest isikust ja sündmusest, mille mainimisest ei saa mööda enamik Eesti ajaloo üldkäsitlusi (Eesti rahva ajalugu 1932: 408; Eesti ajalugu 1937: 178; Eesti ajalugu 2012: 157). Kuidas Ristikivi sattus Aschenbergi peale, ei ole täpselt teada. 1971. aastal tunnistab ta: „Olen paar korda oma ehmatuseks leidnud, et ma mõne stseeni olen mõnest ammu loetud ja unustatud raamatust „varastanud”. Õnneks ei ole karta, et keegi kunagi hakkaks neid asju põhjalikult uurima.” (Kangro, Ristikivi 1985: 36) Põhjaliku uurimise osas ei maksa kunagi liiga kindel olla. Jälje võib üles võtta Ristikivi päevaraamatust, mille järgi valmis „Luigelaul” töös oleva novellikogu paladest kolmandana, 10.–12. juulil 1967; puhtaks kirjutas autor selle samal sügisel esimesena 26.–28. septembril (Ristikivi 2008: 958, 981). Vahetult kirjutama hakkamise eel konsulteeris Ristikivi telefoni teel veli (s.o Veljesto-kaaslase) Evald Blumfeldtiga (Ristikivi 2008: 956–957), selle­aegses Rootsis kahtlemata parima Baltikumi keskaja tundjaga (Kõiv 2021). Algselt oli Risti­kivil (2008: 958) novelli pealkirjaks „Linnud”. Kes teab, võib-olla kajab sellises nimetamises (ja/või puhtandi kirjutamise ajaks ümbernimetamises) kaasa asjaolu, et Ristikivi oli mõni aasta varem näinud Alfred Hitchcocki samanimelist filmi, „mis polnudki suurem asi” (Ristikivi 2008: 552).³

Konkreetset kirjakohta, mis inspireeris Ristikivi pöörduma Goswin von Aschenbergi poole, niisiis ette näidata ei ole. Tegelikult ei ole kuigi oluline, mis raamat see täpselt oli ja kas see sattus Ristikivile kätte tolmusel mõisapööningul Varblas, mis on tema kujunemismütoloogias nii tähtsal kohal (Kangro 1962: 167; Nirk 1991: 17–18, 194), või kusagil mujal ja hiljem. Mida siiski tasuks proovida, on püüda rekonstrueerida ajaloolise Grobiņa mõrvaga seotud mälupesa Eesti ajalooteadvuses, vaadata, kus asub see sündmus Baltikumi ajaloomälus, katsuda järele selle n-ö mälupaiga-kvaliteeti. Sigtuna, mis esineb novellikogu pealkirjas, on kaheldamatult eestlaste jaoks oluline mälupaik (Rebas 2022: 57–64). Kuidas on aga asjad mõrtsukatööga Liiva järvel?

Esimese hooga võivad Grobiņa sündmused tunduda sama kauge loona nagu Risti­kivi ajalooaineline looming laiemalt ja novellikogu palad kitsamalt. Kui aga teadvustada, et tänapäeva Läti edelanurgas ajaloolisel Kuramaal paiknev Grobiņa linnus kuulus keskaegse Liivimaa (nn Vana-Liivimaa) koosseisu, seostub seal rüütlite ja vaimulikega toimunu palju otsesemalt Eesti ajalooga kui näiteks novellid „­Sigtuna väravad” ja „Koivuneeme sõda”, mille tegevuspaigad on vastavalt Rootsis-Venes ja Soomes. Üldiselt ei ole eesti ajalooteadvust kuigivõrd paelunud Liivimaa keskaeg, tähelepanu on jagunud vaid muistsele vabadusvõitlusele (heal juhul ka Jüriöö ülestõusule), seda enam on keskaega peetud tähtsaks baltisaksa kultuuris. Eri fookustest tulenevalt on ajalooainelise ilukirjanduse teemad olnud erinevad, samas leidub ühiseid motiive, mille tuntuim näide on Barbara von Tiesenhauseni lugu, keda eesti folklooris teatakse muu hulgas Porkuni preili nime all (Kreem, Lukas 2008). Kas selliseks ühiseks looks võiks pidada ka Goswin von Aschenbergi juhtumit?

Alustuseks mõni sõna ajaloosündmusest praeguse uurimisseisu valguses (Eihmane 2013; Mol 2023). 1428. aasta alguses peetud Liivimaa kirikukogul otsustati saata Tallinna toomdekaani Heinrich von der Becke juhtimisel Rooma delegatsioon, mis pidi paavstile ette kandma arvukad orduvastased kaebused vaimulike taga­kiusamise kohta. Selle saatkonnaga liitusid mõned Riia ja Tartu raehärrade pojad, kes olid teel välismaale õppima. Saksa ordu Grobiņa foogt Goswin von Aschenberg⁴ lasi aga saadikud kinni pidada, neilt vara ja kirjad röövida, mehed maha lüüa ja laibad Liiva järve jää alla pista. Aschenberg põgenes samal aastal Liivimaalt ja taotles Roomas paavstikuuria juures oma tegude eest edukalt andestust, saades selleks tuge Saksa ordu esindajatelt paavsti juures Kaspar Stange von Wandhofenilt ja Johann Hof­heimilt. Aschenberg sai abi ka oma suguvõsalt Münsteri kandis ning oli aastatel 1430–1434 Madalmaades Diereni komtuuri ametis. 1446–1448 oli Aschenberg komtuur Saksa ordu Liivimaa meistrile alluvas Årstas Stockholmi lähistel. Tema viimane asukoht on teada 1451. aastast, kui ta oli Narvas ilma kindla ametita endine käsknik.

Loo keskne küsimus on, kuivõrd tuleb veretöös süüdistada tervet ordut. Johannes A. Mol (2023: 348–349, 358) on jõudnud seisukohale, et ordu kõrgem juhtkond ei saanud kronoloogilistel põhjustel olla otsene käsuandja ja Aschenberg tegutses omal initsiatiivil. Eva Eihmane (2013: 59) kaldub seevastu omistama ordule kui tervikule suuremat süüd, samas tunnistab temagi, et kokkuvõttes tõi see intsident ordule palju kahju. Ordu juhtkond oleks pidanud suutma tagajärgi ette näha ning see teeb väheusutavaks Aschenbergile tapmisvolituse andmise. Ordu nõustus juba samal 1428. aastal süüdlast Liivimaal jälitama ja kõrgmeister Paul von Russdorf tegi veel aastatel 1434–1435 edutu katse Aschenberg kinni võtta ja teda karistada. Üldiselt on Eihmane ja Mol siiski ühel meelel selles, et peasüüdlase vastutusele võtmiseks ei teinud ordu tegelikult suurt midagi (pigem vastupidi, aitas teda), ja ordu suhtumise kohta näitab see kahtlemata üht-teist. Paralleelina kangastub üks teine väga kuulus ilmaliku ja vaimuliku võimu konflikt, kui Inglise kuninga Henry II mehed tapsid 1170. aastal Canterbury peapiiskopi Thomas Becketi. Kuningas selles küll ise süüdi ei jäänud, kuid kuningamehed olid lähtunud Henry väljendatud soovist vabaneda tüütust prelaadist (The Oxford Dictionary 2010: 242–243). Eks seegi lugu ole kokku­võttes sama segane. Vaimulike Rooma-delegatsiooni ärahoidmine oli küll kooskõlas ordu üldiste eesmärkidega, aga vägivald Grobiņas laienes meile teadmata ajenditel kohapeal ordu juhtkonnast sõltumata. Aschenbergi hilisem elukäik näitab, et tema Münsteri sugulaste võrgustik ja Saksa ordu Liivimaa haru juhtkond ei pöördunud temast lõplikult ära, vaid talle leiti modus vivendi. Oma senist positsiooni ta ei saavutanud enam kunagi, mis on käsitletav karistusena. Saksa ordu ja Liivi­maa piiskoppide vahelises mõõduvõtmises, mis jookseb punase niidina läbi kogu keskaegse Liivi­maa ajaloo ja mille käigus tuleb ette nii sõdu kui ka salamõrvu, jääb Aschenbergi tegu igal juhul pretsedendituks vägivallaaktiks.

Siirdugem nüüd selle sündmuse mäletamise juurde. On mõnevõrra ebaselge, kui ere ja katkematu on olnud mälestus Grobiņa mõrvast Liivimaa ajalootraditsioonis. Riia peapiiskopkonna vanem kroonikakirjutus seda ei maini (Müller 2001; Thumser 2011), alles 1564. aastal Wittenbergis trükitud Riia peapiiskoppide ladinakeelses värsskroonikas, mille koostas liivimaalane Augustinus Eucandius, on Grobiņa veretööle pühendatud umbes poolsada emotsionaalset rida (Eucandius 1848: 413–414, värsid 688–746). Balthasar Russow, kelle Liivimaa kroonika (esmatrükk 1578) kujutab endast Balti ajaloomälu kvintessentsi, ei tee aga kõnealusest intsidendist üldse juttu. Küll esineb Grobiņa juhtum ühel hilisemal ja mitte vähem mõjukal autoril Christian Kelchil (2004: 105–106), kelle kroonika esimene osa ilmus 1695. aastal. Lugu oli Liivimaal tuntud siiski ka varem. Kelchi üks eeskujudest, Thomas Hjärn (Hiärn 1835: 175) võttis Aschenbergi loo oma käsikirja jäänud kroonikasse. Kuigi Kelchil ja Hjärnil on üks ühine eksitus, nimelt räägivad nad saatkonna koosseisu kuulunud Tallinna ja Tartu raehärrade poegadest (Riia ja Tartu asemel), pole Kelch oma kirjeldust kokku pannud ainult Hjärni põhjal, vaid laenanud ka nende mõlema ühiselt allikalt, täpsemalt Albert Krantzi 1519. aastal ilmunud „Wandalia” XI raamatu 16. peatükist (Krantz 1519: 257). Krantzi kroonikat kasutasid paljud varauusaegsed ajalookirjutajad. Juba Russowi kaasaegne Johann Renner (1876: 118) kirjutas Krantzile toetudes oma Liivimaa kroonika Bremeni käsikirjas Goswin von Aschenbergist ja Grobiņa mõrvast. Käsikirjaliste kroonikate mõju on kahtlemata olnud ­piiratud, kuid see, et Aschenbergi juhtum neis siin-seal esile kerkib, on oluline tõend loo ringlemisest.

Eelneva põhjal tuleb Grobiņa sündmuste keskse sõnastajana trükisõnas esile tõsta nimelt Albert Krantzi. Tema mõjukus ajalookirjutuses ei tule laiemat konteksti arvestades sugugi üllatusena (vt Stoob 1982; Andermann 1999). Selle Põhja-Euroopa humanismi ühe varajase esindaja, Lübecki sündiku ja väljapaistva õpetlase kroonikatest sai pikaks ajaks oluline autoriteet regiooni ajaloo küsimustes. „Wandalia” pealkiri viitab küll vaid vendide maale ehk Elbest ida pool paiknevatele endistele slaavlaste aladele, aga Krantzi kui ajalookirjutaja ambitsioon ja horisont ulatusid ­kaugemale. Nii leiab „Wandaliast” rohkesti informatsiooni ka Liivimaa kohta. Krantzi vahendusel tuli käibele palju keskaegset käsikirjalist materjali. Tema teadmised ­Grobiņa veretööst ei pärine Liivimaalt, vaid juhtunu kaasaegsest Lübecki ajalookirjutusest, nn Rufuse kroonikast ja Hermann Korneri ladinakeelsest „Cronica novellast” (Nordman 1934: 126–153). Krantzil oli Baltikumi teemadega ka isiklik kokkupuude: 1490.–1491. aasta talvel külastas ta Liivimaad, et aidata vahendada Saksa ordu ja Riia linna vahelist tüli (Nordman 1934: 73). Krantzi Liivimaa-käsitluse juures on seni enim tähelepanu pööratud palju järgimist leidnud humanistlikule kriitikale kohaliku elanikkonna halva kohtlemise aadressil (Nordman 1934: 93; Johansen 1996: 203–205). Grobiņa veretööga seoses on oluline rõhutada Krantzi positsiooni vaimulikuna, kes seisis kiriku autonoomia eest (Stoob 1982: 101–102) ja kellele pidi eriti dramaatiliselt mõjuma kirjeldus ordurüütlite vägivallast kirikumeeste kallal.

Grobiņa juhtum oli Krantzi ja Kelchi laialt levinud kroonikate vahendusel tuntud ka XVIII sajandi autoritele. Valgustusaja kirjameestele oli see keskaja barbaarsuse käepärane näide. Johann Gottfried Arndt, Henriku Liivimaa kroonika saksa keelde tõlkija, kes koostas ise Henriku-järgse Liivimaa ajaloo, lisab Aschenbergi teost kõneledes omaaegsete olude iseloomustamiseks, et „ükski koer ei haukunud selle [kuriteo] järele”⁵ (Arndt 1753: 128–129). Pastor Gustav von Bergmann jätab laiemale lugejaskonnale mõeldud moraliseerivas illustreeritud Liivimaa ajaloo käsitluses ­Aschenbergi isiku mainimata ning omistab kuritöö meistrile ja ordule (Bergmann 1776: 26). Miitavi gümnaasiumi rektor ja kreeka keele õppejõud Karl August Küttner tutvustas Aschenbergi lugu värsivormis kogumikus „Kuronia ehk luuletusi ja pilte Kuramaa vanimatest aegadest” („Kuronia. Oder: Dichtungen und Gemälde aus den ältesten kurländischen Zeiten”), mis oli varustatud paarileheküljeliste ajalooliste kommentaaridega (Küttner 1791: 75–90, 1793: 148–181). Selles versioonis varjutab õnnestunud jahilkäigule järgnenud bravuurika peo Rooma kaebama sõitvate vaimulike tulek, kelle üle ordumeister on käskinud kohut pidada. Foogti käsul tapavad tema pärisorjad preestrid, kuid foogti hakkab jälitama süütunne ja ta saab lõpuks jumala karistuse: ta läheb üksi jahile ja leiab metsas oma otsa emakaru rünnaku tagajärjel. Kuigi tegu oli julma valitsejaga, keda keegi ei armastanud, õhkub luuletusest autori imetlust karmide rüütlite vastu. Veel ühe valgustusaja autori, Garlieb Merkeli jaoks oli Grobiņa mõrv tema üldise rüütlite- ja pappidevaimu kriitika ilmekas näide:

Selles on justkui väikeses proovitükis täielik pilt rüütlivaimust, mis nagu näha, oli sama külmavereline uputama nagu deliiriumis vabariiklus. Seisuseuhkus, julmus, hoolimatu ja karistamatu häbematus olid kõikidel aegadel selle koostisosad. Kes tahab, võib nende sõnade asemele panna enesekindluse, jõu ja meheliku julguse: asi ise sellest ei muutu. (Merkel 1799: 242–243)⁶

Deliiriumis vabariikluse all pidas Merkel silmas värskeid sündmusi Prantsusmaal, kus jakobiinide diktatuuri ajal hukati Nantes’is 1793. aastal mitu tuhat inimest Loire’i jõkke uputades.

Eelnenu näitab, et Liiva järve veretöö oli XIX sajandi alguseks kinnistunud mälupilti Baltikumi keskajast. Riia raamatukoguhoidja ja kooliõpetaja Gotthard Tielemanni ajaloolis-poeetilises taskuraamatus „Livona lillepärg” („Livona’s Blumen­kranz”) on lühike peatükk pühendatud Goswin von Aschenbergile (Tielemann 1818: 149–151). Balti biidermeieri silmapaistva esindaja Friedrich Ludwig von Maydelli ajaloopiltide sarja teostamata jäänud kolmandas vihikus pidi olema stseen, kus Grobiņa foogt uputab piiskopi saadikuid (Maydell 2013: 25–26, pilt nr 26). Suhtumises Liiva järve mõrva on aimatav ka XIX sajandi ajalookirjutajate poliitiline meelsus. „Hilisvalgustaja” Otto von Rutenberg (1860: 70–71) pühendab selle kirjeldamisele ja hukkamõistmisele palju ruumi, konservatiivsem Alexander von Richter (1858: 20) piirdub põgusa mainimisega (vt ka Bosse 1986: 113–118). Mööda ei saa sellest aga enam keegi. Esimese erikäsitluse Grobiņa mõrva kohta avaldas Eduard Pabst (1858) ajakirjas Das Inland, kus ta tõi ära kroonikateated Rufuselt ja Krantzilt koos põhjaliku kommentaariga, samuti korrigeeris varasemaid ajalookirjutajaid, dateerides sündmuse lõplikult aastasse 1428.

Eestikeelse lugejani jõudis Goswin von Aschenbergi juhtum XIX sajandi sentimentaalse rahvaraamatu vahendusel. 1866. aasta detsembris (nr 48–51) ilmus Pärnu Postimehe lisas järjejutuna ja järgmisel aastal W. Bormi kirjastatuna 2000-eksemplarises⁷ raamatus „Wõido-pegel ehk wanna aegsed sündinud asjad. Kaks wägga armast luggemist” esimese loona „Mõrtsuka tö Liwa järwe peal”.⁸ Pärast lühikest tagasivaadet Liivimaa avastamisele XII sajandil käivitub jutt Tartu kaupmehepoja Hinrik Strandringeri ja kullassepameistri tütre Anna Goldhaueri armastusloost. Nad ületavad edukalt omavahelise seisusebarjääri ja vanemate vastuseisu. Annale hakkab aga ligi tikkuma ordurüütel Goswin von Aschenberg, kes on Tartusse saadetud piis­kopiga läbirääkimistele ja saab Hinriku käest kere peale. Hinrik plaanib seejärel sõita koos vaimulikega Saksamaale, et ülikoolis kohtuhärraks õppida. Aschenberg hangib ordumeistrilt loa vaimulike delegatsiooni vangistamiseks, kuid mitte tapmiseks, aga isiklikult Hinrikule kätte makstes tapab foogt kogu saatkonna. Anna jääb nõdrameelseks ja sureb kurvastusest, Aschenberg põgeneb Saksamaale.

Sentimentaalne rahvakirjandus oli populaarne žanr eestlaste seas hiljemalt XIX sajandi keskpaigast alates (Vinkel 1966: 177–190, 283–285). Selles domineerisid üleeuroopalised tõlkelood nagu „Jenowewa” ja „Robinson”, aga sekka sattus ka kodumaa ajaloo süžeid, mis võisid samuti vabalt üle keelepiiride liikuda. Näiteks tõsielulise taustaga õnnetu armukolmnurk XVII sajandi Turaidast, millest Adalbert Philipp Cammerer (1848) avaldas saksakeelse poeemi, tuli Juris Dauge (1857) lätikeelse proosatöötluse tõlkena eesti keelde „Mai Roosi” nime all 1865. aastal (Vinkel 1966: 284). Luteri pastor ja kirikuloolane Martin Lipp meenutab 1910. aastal, et enne 1867. aastal saksa kooli minekut olid ta lugemisvaras Kreutzwaldi „Maailm ja mõnda”, „Maa ja mere pildid”, Jannseni „Sõnumetoojad” ja mitmesugust ajalooalast kirjandust: „Aga kui veel midagi sellesarnast kätte puutus, mis kodumaa ajaloolisi sündmusi puudutas, nagu „Mai Roos” ja jutustus rüütel Aschenbergi vereteost Liiva järvel Kuramaal aastal 1428 [---], mille autorit ma mitte enam ei mäleta, siis sai süda soojaks ja silmad hakkasivad särama” (Lipp 2013: 56–57). Autorit ei saanudki Lipp mäletada, sest Aschenbergi lugu ilmus anonüümselt, aga ta seob selle oma mälestustes rahvaraamatuga Turaida Roosist ja viitab sellega, missuguses kontekstis oli Grobiņa mõrv sel ajal tuntud. Mõistagi lisas Lipp (1895: 49–50) teda erutanud ajaloolise episoodi oma kiriku- ja haridusloo käsitlusse.

Eestikeelsesse koolikirjandusse tuli Grobiņa foogti lugu hiljemalt 1877. aastal, kui ilmus Matthias Johann Eiseni „Eesti, Liivi ja Kuura maa ajalugu”. See oli mugandus mõni aasta varem ilmunud Jacob Spalvingi saksakeelsest kooliraamatust „Leitfaden der vaterländischen Geschichte der Ostseeprovinzen” (vt ka Viires 2001: 490–493). Kui Eisen on originaali mõnda osa lühendanud ja mõnda pikendanud, siis Grobiņa mõrva asjus ta seda vajalikuks pole pidanud (Eisen 1877: 68–69; Spalving 1874: 94–95). Eiseni ajalugu tundis Ristikivi kindlasti: kui „Sigtuna väravate” käsikiri oli avaldamiseks Lundi saadetud, aga veel mitte laotud, rääkis Arvo Mägi Ristikivile, et Eisenil on Aschenbergist juttu (Ristikivi 2008: 1036).⁹ Ristikivi päevikusissekande järgi paistab siiski, et isegi kui ta võis Eiseni raamatut olla varem lugenud, oli ta novelli kirjutamise ajaks selle unustanud.

Baltisaksa ajalooainelises ilukirjanduses leiab Grobiņa mõrva esitusi mitmes žanris. Gootilik süžee oli otsekui loodud ballaadivormis käsitlemiseks, nagu näitab Viktor von Andrejanoffi 1887. aastal Liibavi ajalehes ilmunud „Mõrv Liiva järvel” („Der Mord auf dem Liwasee”). Balti juurtega, aga Tambovi kubermangus sündinud, pikemat aega Kuramaal ja Riias elanud andekal poeedil Andrejanoffil oli oma kodumaaga keeruline suhe (Lukas 2006: 143–148). Ta oli kosmopoliitne looja, kes põlgas kohalikke provintslikke olusid ja saksa natsionalismi, samas leidis ta Liivimaa ajaloost oma luulesse heroilisi motiive sakslaste rüütellikkusest võitluses Ivan Julma vastu Võnnus 1577. aastal (Andrejanoff 1880; kirjutatud 1876) ja pakkus välja nägemuse kohalike kristlikust vennastumisest Liivimaa esimese piiskopi Meinhardi surivoodil 1196 (Andrejanoff 1895, 1906). Goswin von Aschenberg oli Andrejanoffi jaoks Baltikumi ajaloos kahtlemata deemonlik kuju, kelle needus paistis jälitavat poeedi kaasaega.¹⁰ Lõpuks on luuletaja siiski optimistlik: kunagisel kuritööpaigal õitseb elu, sest ajaloo vaim juhatab meid valguseni.¹¹

Aschenbergi loo seni mahukaim ilukirjanduslik rakendus pärineb Luise Schneiderilt (Pataky 1898: 261; Brümmer 1913: 264–265). Schneider oli sündinud Sileesias. Tema isa oli gümnaasiumiprofessor Liegnitzis, hiljem Tartus, lõpuks juhatas gümnaasiumi Varssavis. Schneider alustas tol ajal noortele neiudele sobilikuks peetud kirjanduse avaldamisega, siirdus aga peagi Peterburi ja asus juhtima sealset guvernantidele mõeldud õppeasutust, mistõttu pidi ta kirjutamisest loobuma. Seega pole imestada, et ta on üsna unustatud autor (teda ei maini Lukas 2006 ega Gottzmann, Hörner 2007), kelle kokkupuuted Baltikumiga ei olnud sügavad. ­Schneideri jutustus „Liiva järve sinistel vetel” („An den blauen Wassern des Liwasees”) ilmus 1889. aastal sarjas „Balti novellid”, kus avaldasid mitmed kohalikud autorid (Marie von Malsch, Hedda von Schmid). Grobiņa foogti motiivi kõrvale on Schneider konstrueerinud triviaalkirjandusliku loo abiellumisealisest mõisapreilist Gerda von Brüggendorpist, tema armastusest leidlapsest noormehe Gert Gernhuseni vastu ja vandenõust selle ebasobiva peigmehekandidaadi (kes lõpuks osutub foogti sohipojaks) kõrvaldamiseks. Vaimulike ja üliõpilaskandidaatide tapmine muutub ühtlasi pojatapuks, mille tagajärjel lahkub foogt süümepiinade tõttu Liivimaalt. Gerda uputab end Liiva järve. Omaaegne kriitika heitis Schneiderile ette liigset gooti kirjanduse šabloonides kinni olemist (E. K. 1889).¹²

XX sajandil jõudis Aschenbergi teema baltisaksa koolikirjandusse. Valgast pärit kohtuametniku ja advokaadi Gustav von Hirschheydti (1909) ballaad „Goswin von Ascheberg”, mis on sisult pigem juhtunut sedastav kui hinnanguid andev, võeti Leon Goertzi ja A. Brosse koostatud „Kodumaaraamatusse” („Heimatbuch für die baltische Jugend”) (Hirschheydt 1912). Tegemist oli keskmisele koolieale (12–15-a) mõeldud lugemikuga, mis sisaldas peale kroonikateadete ja ajaloolaste tekstide ka näiteks Faehlmanni ja Kreutzwaldi muistendeid. Hirschheydti ballaad oli nii populaarne, et seda peeti vajalikuks esile tõsta isegi autori surmateates (R. A. v. L. 1934).¹³

Vahekokkuvõtteks võib tõdeda, et Liiva järve veretöö oli baltisaksa kirjanduses tuntud, mitmes vormis korratud ja käsitletud teema. Uusaegset administratiivset jaotust silmas pidades paigutub selle sündmustik küll Kuramaale, kuid Aschenbergi lugu väljus kitsalt kohalikust kontekstist. Liibavi ajaleht on seda aeg-ajalt maininud (nt Libausche Zeitung 1904, 1906) ning vahendanud ka Riia ja Peterburi lehtedes ilmunud ajalookolumne, kus samuti sündmusest juttu (Libausche Zeitung 1889, 1892). Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kultuurilised ja poliitilised erinevused uusajal olid kahtlemata märkimisväärsed, Aschenbergi loo retseptsioon osutab aga veel kord, kuivõrd tähtis oli Läänemere provintsidele nende ühine keskaeg (n-ö Vana-Liivimaa), kust ammutada identiteedipidet, ja mitte ainult head ja heroilist, vaid ka tumedat ja traagilist.

Kaugel Liibavi külje all toimunu võiks eesti ajalooteadvuse seisukohast jääda kõrvaliseks (balti)saksa asjaks, kuid mälestust Goswin von Aschenbergist on hoitud XX sajandil elus ka eestikeelsetes populariseerivates ajalehelugudes. 1915. aastal, kui Liibavi langes Esimese maailmasõja käigus Saksa vägede kätte, meenutati Aschenbergi Tallinna Teatajas ilmunud lühikeses anonüümses veerus (Liibavi ajaloost 1915). 1928. aastal pühendas Hindrik Prants Uudislehes (29. II) Aschenbergi juhtumile pea kolmveerand lehekülge, kus andis ajalooliseks taustaks edasi Liivimaa provintsiaalkontsiili otsuseid kui olulisi teetähiseid ristiusu levitamisel siinmail. Prants lisas näiteid varasematest, XIV sajandi alguses koostatud inkvisitsiooniprotokollidest ja mõningaid hilisemaid vihjeid, mis andsid talle alust süüdistada ordut pidevas vaimulike tapmises. Aschenbergi puhul „[e]i asutud isegi asja ülekuulamisele ja uurimisele, veel vähem kohtupidamisele, nii et pilgates öeldi, „kogu loo järele ei haukuvat koergi mitte”” (Prants 1928).¹⁴ Artikkel tõstab Grobiņa veretöö lõpuks kogu orduaja otsasaamise õigustuseks: „Täitsa lepitamata jäi hulga inimeste vägivaldne surm, nende omaste pisarad. Kuid ajalooline needus lasus ikkagi selle sündmuse peal ja nõudis ajajooksul oma õigust. Vähe üle 100 aasta hiljem, tuli vägivaldsele ordule kuri ja hale lõpp [---].” (Prants 1928)

Seda Prantsu lugu oleks võinud toona 15-aastane Karl Ristikivi juba ise ajalehest lugeda. Tema esimene trükiproov Uudislehes pärineb sama aasta sügisest (Valmas, Kelder 1992: nr 59). Isegi kui Ristikivil Prantsu artikkel seekord vahele jäi, kasvas ta üles maal ja rahva keskel, kus üldiselt ei olnud kombeks ristirüütlitest hästi rääkida. Ristikivist ainult pisut vanem Uku Masing annab oma Jüriöö-nägemuses hästi edasi üldist arusaama ordust, mis oli „ainult kari avantüriste, desperaadosid, sadiste ehk tookordset terminit kasutades, ta on röövrüütlite organisatsioon” (Masing 2002: 108), nimetades seda ka „Saksamaalt ärakaranud roimarite terroristlikuks organisatsiooniks” (Masing 2002: 98). Aschenberg on ka Masingu (2002: 10–12, 101–102) jaoks ilmekas näide ordu kuritegelikkusest, lisaks on tal (Masing 2002: 12–14, 24, 77, 105–107, 189, 216) eriti hambus Aschenbergi toetanud orduprokuraator Kaspar Wanhofen, kelle ta stiliseerib eksemplaarseks musta valgeks rääkijaks ja suure­mõõduliseks ajaloovõltsijaks. Oma osa saavad isegi Masingu kaasaegsed Saksa ordu aurüütlid, Müncheni kardinal Joseph Wendel ja Saksamaa liidukantsler Konrad Adenauer (Masing 2002: 217).¹⁵ Adenaueri pilti Saksa ordu aurüütli mantlis kasutas kommunistlik propaganda rõõmuga ära selleks, et tõestada (eelkõige poolakatele) uue Lääne-Saksamaa revanšistlikku vaimu (800 Jahre Deutscher Orden 1990: 335; Kąkloewski 2014: 265–268). Masing on oma filipikas lasknud end juhtida vanast saksavaenust, mille tuld nõukogude võim hea meelega toitis.

Ristikivil kujunes rüütlitega hoopis teistsugune suhe. Läbinägelikud lugejad Jaan Undusk (2016a: 609–614, 2016b: 655–656) ja Madis Kõiv (2005: 1129) on jõudnud märgata, et rüütlid paelusid Ristikivi, ning osutanud samas konfliktile, mis kerkib üles, kui püüda ajalugu jutustada ristirüütli vaatenurgast: kui võõraste võitluste puhul Pühal Maal on kergem omaks võtta templirüütli vaatenurka, siis kodusemas Balti ajaloos on raske (või lausa võimatu) mõõgavennaga samastuda. Suures plaanis see kindlasti nii ongi, kuigi eestikeelses kirjanduses leiab aeg-ajalt hoopis teistsuguseid hääli. Näiteks Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjutas ristisõdadest: „Ristisõidu üllesvõtmine ja toimetamine andis kakssadda aastat järrestiko ristirahva koggodusele ello, ja tõi ka meie Ma-rahvale sedda õnne, et äbbajumalate pimedusest ja pattu orjuse paelust peasivad ja Ehvangelumi armoõppetust tundma saivad” (Kreutzwald 1851: 79). Ka Johann Voldemar Jannsen (1871) on rüütlitest kirjutanud võrdlemisi mõistval toonil (vt ka Rebane 1994). Ristikivi otseselt mõjutanud kirjanduse seas väärib esile tõstmist Richard Coudenhove-Kalergi (2016: 119–122) kahtlemata idealiseeritud käsitlus rüütellikkusest kui Euroopa kultuuri ja demokraatia olulisest nurga­kivist.¹⁶ Goswin von Aschenbergi kujus suudab Ristikivi kokku tuua üldeuroopaliku ideelise rüütli ja Balti ajaloo tumeda, vägivaldse rüütli, tulemuseks on nüansirohke pilt sellest, mis juhtub ideaalide ja tegelikkuse kokkupõrkes.

Mõrtsukatöö Liiva järvel on mitmel puhul andnud ainest ilukirjanduslikuks loominguks. Arvukate näidete kõrvale, kus seda teemat on käsitletud baltisaksa kirjanduses, võib lisada mõne eestikeelse teose. Motiivil on selged kontuurid ja järje­pidevus, see on olnud võimeline liikuma üle keelepiiride. Eesti ja baltisaksa ajaloodiskursi ühisosa on esmapilgul kaunis kasin ja nendeski vähestes kokkupuutepunktides enamasti konfliktne. Vähe on pööratud tähelepanu nendele teemadele ja aspektidele, mille puhul võib leida silmatorkavat maiskondlikku üksmeelt (Undusk 2000). Just sellistes kohtades tuleb aga esile Balti provintside (hilisema Eesti ja Läti) kultuurimälu ühine aluskude. Kuigi kvantitatiivses võrdluses jäävad Goswin von Aschenbergi juhtumi kajastused Barbara von Tiesenhauseni omadele selgelt alla, on Liiva järve mõrtsukatöö samamoodi veel üks näide Balti kultuurimälu põimitusest.

Artikli valmimist on toetanud Eesti Teadusagentuuri grant PRG1276 „Digitaalne Liivimaa: keskaja Liivimaa digiajalooline analüüs (u. 1200–1550)”.

Juhan Kreem (snd 1971), PhD, Tallinna Linnaarhiivi teadur (Tolli 6, 10133 Tallinn); Tallinna Ülikooli teadur (Narva mnt 25, 10120 Tallinn), Juhan.Kreem@tallinnlv.ee