Nüüd on tal aega ja ruumi maailm

Sven Vabari proosa on revenant, ühtäkki hämarilmast tagasi juhtunu nagu mitmed ta juttude tegelased. Eesti maagilise realismi nautlejad ja mittekohtades seiklevad urbanistid pole ta loomingut küllap unustanud. Mitut Loomingu numbrit läbivas arutelus XXI sajandi eesti kirjandusest Vabari nime siiski ei kohta, kuigi „Musta lennuki kirik” võitis 2010. aastal Tuglase novelliauhinna ning ta koostatud kogumik „Mitte-Tartu” (2012) tõi ehk lausa muutusi terve linna kuvandiloomesse (aga see on omaette teema).

Vabari üürikese ilukirjandusliku läbilöögi ja ta juttude raamatuks saamise vahele jäi parasjagu nii palju aega, et kui „Ribadeks tõmmatud linn” viimaks ilmudes 2023. aasta Betti Alveri debüüdi­preemia valikusse sattus, oli žüriis ka neid, kes ta jutte esmakordselt lugesid. Kas isegi toona läbilöögile kaasa elanud mäletavad omakorda selle eellugu? Arvustajad, kes Vabari kogumikku oodata teadsid ja tänuga tervitasid, viitavad samuti Tuglase-võidule ja „Mitte-Tartule” ning juttude algsele avaldamisele blogis, aga ikka ajale „kesknullindatest teistkümnendate alguseni”.¹

Ometi oli Sven Vabar juba sajandi­vahetusel agar ja terane eesti kirjanike küsitleja (Raadio Vaba Euroopa ja Loomingu tarvis). Oma novellide trükis avaldamine võib niisiis tunduda kirjanduselu keskmele veelgi lähemale liikumisena, seal enese kui looja kehtestamisena, mille järel Maia Tammjärve sõnul toimus „aegamisi autori mingisugune eemaldumine, võib-olla isegi taandumine – avaldamisest, jah, aga vist ikkagi ka kogu (Tartu) kirjandus- ja kultuurisfäärist”.² Ent Vabari jutte saab ka võtta hoopis sammudena sel keskmest kaugenemise teel: sfääri kaardistades pingsalt selle tühikuid või liiasusi aistivat tungi serva ja servataguse poole. Ära meedia­melust ja loova sõna kaubastumisest, Uku Masingu uurimisse süüvides ja noor­kirjanike seas fetišeeritud „oma raamatu” ilmumist askeetlikult edasi lükates. Aeg ja koht ei tundunud õiged, vahest ka toona sugenenud kirjutuslaad, isegi kui see hästi vastu võeti?³

Vabari puhul ei tähenda „õige” soodsat ega mugavat retseptsiooniruumi. Jaak Tombergi väitega, et „[õ]igupoolest puudub meil kohalik kirjanduslik ja kriitiline traditsioon, mille raames oleks mugav seda kogu käsitleda”,⁴ saaks vaielda, kuna tolles Vabari paljuvahendatud millenniaalses eesti proosas olid autsaiderid ja eluheidikud (vastukaaluna glamuuritsevale „popkirjandusele”?) samavõrd laialdaselt pildis kui ta enda lugudes – nii olnuks ja oleks vägagi mugav teda sellesse konteksti asetada.

Või miks mitte vaadelda Vabari proosat taas moodi tulnud (ning Keele ja Kirjanduse hiljutise teemanumbriga pühitsetud) sajandi jagu varasema dekadentsi kontekstis? Mõlemas raamistikus käsitlemise võimalused on valla. Ent kummagi käepärasus võib osutuda ahendavaks: „Ribadeks tõmmatud linn” on märksa enamat kui abjektsioonikunst. Ehkki mõni jutt on esmalugejais ka „fuih”-reaktsioone tekitanud: Vabaril on tõepoolest kinnisideeline huvi asotsiaalsuse kujundivälja vastu ning ta pühendab nii mõnegi sugestiivse passuse sellele, kuidas prükkarid käituvad, lõhnavad jne.⁵ (Nimetus „asotsiaal” on isegi mõneti eksitav, pigem on nad parasotsiaalid oma kogukondadega – ehkki Vabari tegelaste seas on ka täielikke erakuid.)

Vabari tekstide kandepind on mu jaoks siiski mujal. Nagu jällegi Tammjärv on täheldanud, ei kasva noist ei-kogukondadest Vabari vahendusel välja inimlikke karaktereid. Üks esiletoodud ja äkk­jõukusest õnnistatud kuju tekstis „Meie linn oli heidikuid täis…” mõjub karikatuurselt. Selle nukralt lõõpiva visandi äralennumotiivist edasi arendatud „Musta lennuki kiriku” protagonist on oma detailses „asoka”-mimikriski umbisikuline, nullkraadi persoon, kelle varasem elutaust on vaid hajusalt tähistatud. Ka teised heidikud jäävad talle ta alandumises ülendumise püüus vaid dramaatiliseks kooriks. Siiski, lisaks intensiivsele miljööle (kus brutalistlik ja samas metsistunud lennujaam ise on ehk eredaim karakter) annab novellile dünaamika tolle peategelase enda osutumine statistiks, ta ei kuulu lennukisse äravalitute hulka.⁶

Nii täidavad heidikud Vabaril pigem tingliku, taktikalise üldistuse funktsiooni, vastandumist n-ö korralikule argirutiinile, selle raames õnne ja rahulolu leidmisele. Just klaustrofoobne tülpimus või lausa tülgastus olmeoleskelu suhtes on nende lugude käitav jõud: see tekitab meeleheitlikku tungi kuulutada, et ei pea nii olema, on veel midagi, midagi intensiivsemat, pärisemat ja nõnda kadestusväärset isegi allaandlikkuses ja ilmajäetuses. Aga seegi pole kõik.

„Ribadeks tõmmatud linna” kunstilise tervikuna algusest peale lugedes võib hõlpsasti kinni jääda resignatsiooni tonaalsusse. Avapala „Jääkarud” mõjub sünge följetonina, mis kuulutab inimkonna prügiks ja selle prügi koristuskatsed lootusetuks, pelgalt saasta taastootvaks. Ent kui Tõnis Hallaste tajub Vabari maailmapilti „suitsiidsena”⁷ ning mitmeid teisi palu võib tõesti võtta läbipõlemise ja psüühilisse kuristikku kukkumise allegooriana („Päike”, „Vaakum”), siis on võimalik ka tõlgendus, mille kohaselt eksistentsiaalne tühjus on „Jääkarudes” põhjani läbi katsutud, kuni mõistmiseni, et inimese enese­hävitusest poleks suuremat kasu kui ta püsimajäämisest.

Sealt algab tagasitee ellu, määratult suuremasse ja avaramasse – jahtides säärast aegruumilist vabadust ja küllust, mis leiges olmes jääb kättesaamatuks. Paar võtmefraasi sihile jõudmisest: „aega on tal maailm” (miniatuuris „Ühel palaval päikese­paistelisel esmaspäeval…”, lk 70); „Robertil oli nüüd aega ja ruumi maailm” („Jutustus kolmest linnast”, lk 108). Võimendatud või tihendatud eksistents on siiski samavõrd hirmutav kui ihaldusväärne; argielust saab pageda vabal tahtel, samuti võib olla teispoolsusse ja võõraisse dimensioonidesse heidetud, nii et seni­kogematu keskkond osutub hoomamatuks ja isegi põrgulikuks („Jutustus kolmest linnast”, „Vaakum”, „Ribadeks tõmmatud linn”). Ja ometi on see väärtuslikum „väga tavapärasest, rangelt põhjuslikust ja ette­aimatavast argireaalsusest” („Pööninglinn”, lk 180).

Selle tungi ambivalentseimad, osalt kõige traagilisemad, teisalt just ülevaimad ja inimlikult liigutavaimad avaldumised on loopaaris „Tänavakunstnikud” ja „Tühi maja”. Nii Hallaste kui ka Tammjärv peavad nende liigset sarnasust puuduseks, mis kummagi loo mõju nõrgendab – mu meelest nad eksivad. Tõsi, mõlemad lood (kogumikus eespool paiknev „Tänavakunstnikud” on hiljem kirjutatud) kõnelevad armastatu kadumisest, tema puudu­oleku kompenseerimisest, uskudes, et kogu ümbritsev ruum on äärmuseni tähenduslik ja kaotatu kohalolu kandev, ise sellesse usku ja kohalollu hajudes; mõlemad on kirglikud semiootilised gooti novellid „maagilisest müstilisest keelest”. Sarnasus küünib narratiivsetesse detailidesse: „Aga lõpuks läks ikka nii, nagu tegelikult kõik salamisi olid kartnud, isegi ette aimanud, nagu tagantjärele ennast pettes targutati. Piknegi kadus ära.” („Tänavakunstnikud”, lk 122); „Kõik läks kokkuvõttes just nii, nagu me tegelikult salamisi kartsime. Me ju aimasime halba, kuid miskipärast ei võtnud ette midagi ja lasime kõigel minna just nii halvasti nagu läks.” („Tühi maja”, lk 143–144)

Ent neis lugudes on ka palju tähenduslikke erinevusi (rahulik versus pingeline suhe; linnaruum versus tühermaa; seinte küllus versus üksainus maja; miks mitte ka „Tänavakunstnike” allikaviiteni esseistlik kooda versus „Tühja maja” ehk liiaseltki triviaal-kriminaalne lõpukeerd). Nõnda need lood ikkagi täiendavad ja võimendavad teineteist, tõustes kogumiku tippu oma õrnuse ja empaatilisusega. Kui „Musta lennuki kiriku” ja mitme teisegi pala keskmes on argiilmast kaduja, kelles on omajagu Heinsaare tegelaskujude egotsentrismi,⁸ siis novellides „Tänava­kunstnikud” ja „Tühi maja” on – küll jutustaja vahendatuna – fookuses armastatu teispoolsusse kaotanu kogemus. Kuigi vestja võib kerkida paatosse (hüüumärkidega kipub Vabar liialdama) või takerduda enese­paroodiani kuiva kantseliiti („Oletasime, et võibolla lähtuvad nood uued Andra kadumise mõistatust puudutavad arengud nende pikast ja komplitseeritud kooselust” – „Tühi maja”, lk 135), on tema jutustatud inimesed elusamad ja kadudeski rohkem kohal kui tegelased lugudes, kus esiplaanil on intellektuaalne konstruktsioon.

Oma fantasmide pöörasuse kiuste mõjub Vabar ennekõike ikka intellektuaalse, ekstrapolatiivse autorina. Analüüsides poeetilist Mehis Heinsaart (kes Vabarist kirjutajatele vältimatult meenub), ütleb ta: „Mul on üks hea tuttav, kes jagas kirjanikud kaheks, teatades, et „osade kirjanike teoste tähendus tekib siin (tuttav koputas oma laubale), osadel aga siin (tuttav osutas näpuga oma pea kõrvale).” Analoogselt ja tavapärasemalt võib öelda, et on olemas diskursiivsed ja assotsiatiivsed kirjanikud.”⁹ Vabari loomingu puhul koputaks tuttav ilmselt laubale ning vahest see on Vabarit ennast häirinud? Ta justkui üritaks tungida sellest laubast välja, põrgates proosaluulelaastudes või kogumiku nimiloos tollesama Heinsaare kummituse otsa ning tolle eest pagemisel omakorda takerdudes laadi, mida Ave Taavet leebelt nimetab teadusleksikaga mängivaks kirjutusviisiks.¹⁰

Teisedki mõjutajad ja mõttekaaslased on aina kohal kas eksplitsiitselt (Valdur Mikita kultuurimängud, Neil Gaiman) või implitsiitselt (andreas w, Italo Calvino „Nähtamatud linnad”, samuti Hasso Krull ja Jaan Kaplinski) ning Vabar käib nende tihkete viiteväljadega küll elegantselt, ent vaevatult ringi; kultuuriline haritus on nagu too teine linn, varjude ja vilksatuste ja häälekatkete painaja „Jutustuses kolmest linnast” ning autor võib ihata samasugusesse ürgsesse primitiivsusse nagu mitmed ta tegelased, et demiurgina hakata seal oma linna nullist üles ehitama.

Aimates kultuurikihi mahalaadimise võimatust, ei kaota Vabar ometi lootust, et keele, teksti, linna kaudu saabub viidinglik „au iseennast läbida”: „Linn ühes oma salapäraste märkidega nurgatagustel seintel on nüüd teistsugune, on elusam, on uus ja võõras. Linn suhtleb nendega. Enam pole selles kahtlust. Tuleb ainult osata märke lugeda. Tuleb hakata õppima uut salakeelt ja -kirja nagu kunagi lapsena – mitte ainult passiivselt märke ja tähendusi vastu võttes, vaid aktiivselt tõlgendades, ise tähendusi nüansseerides ja juurde luues. Õieti pole tarvilik ratsionaalne keele õppimine, vaid intuitiivne keele loomine – koosloomine ühes linnaga. Linna loomine, maailma loomine.” („Tänavakunstnikud”, lk 123)

Lugudes, kus seda kirgast utopismi läbistab inimese kõikevõitev igatsus teise inimese järele, on Vabar loonud midagi erakordset, leidnud kirjanduses oma elava ning üha tähendusi ja müsteeriume koguva aegruumi. Ärgem seda unustagem, isegi kui järgmist raamatut tuleb sama kaua oodata nagu esimest.